OTEPÄÄ KÕRGUSTIK (0)

EESTI MAAÜLIKOOL
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
OTEPÄÄ KÕRGUSTIK
Referaat
Koostanud: Kadri Samuel
Keijo Ruuven
Laura Rannala
Juhendas: Are Kaasik
TARTU 2015

SISUKORD

SISSEJUHATUS 3
1.GEOGRAAFILINE ÜLEVAADE 4
2. PINNAMOOD 5
3.KLIIMA 6
4. MULLASTIK 7
5. TAIMKATE 8
6.VETEVÕRK 10
7. LOODUSRESSURSID 13
8. TURISM JA LOODUSRESSURSSIDE KASUTUSPOTENSIAAL 14
9. KULTUURILUGU 15
10. INIMMÕJU 15
KOKKUVÕTE 16
KASUTATUD KIRJANDUS 16

SISSEJUHATUS

Otepää kõrgustik on Kagu-Eestis asuv künkliku-nõolise reljeefiga liustikukuhjelisel saarkõrgustikul kujunenud maastikurajoon. Oma viljaka ja varieeruva mulla tõttu on Otepää kõrgustiku taimkate väga mitmekesine . Iga-aastase pika ja rohke lumikatte ja omapärase künkliku reljeefi tõttu on Otepää kõrgustikust kujunenud Eesti talispordi keskus ning Otepää on ühtlasi ka Eesti talvepealinn. Kõrgustik asub nelja maakonna aladel: Valga-, Võru-, Tartu ja Põlvamaal.

GEOGRAAFILINE ÜLEVAADE

Otepää kõrgustik on pinnamoe suurvorm ja maastikurajoon Kagu-Eestis, ulatudes põhjast lõunasse ja läänest itta umbes 40 km, moodustab kõrgustik 1247 km2 ala, mis võtab enda alla 2,75% kogu Eesti pindalast. Loode-, põhja- ja idapoolt piirab Otepää kõrgustikku Ugandi Lavamaa , edelast Valga nõgu , lõunast Karula kõrgustik ja Võru-Hargla nõgu (EE 2003 s.v Otepää kõrgustik).
Arvutuslikult on kõrgustiku suhteline kõrgus kuni 130 m ning orograafiline piir 88 m kõrgusel ( Hang 1979:56-61). Kõrgustiku jaotavad osadeks orud, vagumused ja nõod . Nii jaotub maastikurajoon Pühajärve vagumuse (115-130 m kõrgusel) ja sellega liituva Väikese Emajõe oruga kaheks kõrgemaks osaks, mida nimetatakse kõrgustikku uurinud Endel Hangi järgi lääne- ja idatiivaks ( Arold 2005:188).
Läänetiib hõlmab umbes viiendikku kõrgustikust ning selles asub enamik üle 200 m ulatuvaid kõrgendikke, sealhulgas Kuutsemägi (217 m, kõrgustiku kõrgeim, suhteline kõrgus 60 m), Kõrgemägi (214 m), Tsiatrahvimägi (213 m), Harimägi (211 m), Meegaste mägi (207 m). Kõrgustiku suurem idatiib on laugem (Tõikamägi 213 m, Laanemägi 211 m, Väike Munamägi 208 m) ning liigestatud 30-40 m sügavuste ürgorgude (Kooraste, Sirvaste, Jõksi -Piigandi, Erastvere - Ahja , Urvaste ), väikeste kõrgendike ja järvede ning jõgede tõttu (Arold 2005:188; EE 2003 s.h Otepää kõrgustik).
Tähtsis roll reljeefi kujunemisel on olnud ka Eesti kaguosa läbival Tartu-Otepää-Valga orul, mille põhi ulatub 60 m allapoole merepinda (Arold 2005: 190-191).
Otepää kõrgustiku paiknemine Eesti kaardil (EE 2003 s.h Otepää kõrgustik).

PINNAMOOD

Otepää kõrgustiku pinnamood koosneb paksust settelasundist, mis on tekkinud mitme mandrijäätumise tulemusena, ning mida tõendavad viis erinevat moreenikihti. Nendest viimane Devoni liivakivi on valdavalt punakaspruun. Paljudes kohtades esineb karbonaatset kollakaspruuni moreeni. Mõhnad koosnevad enamasti paeveerelisest kruusast (Arold 2005: 191).
Kõrgustikule on iseloomulik mitmete erinevate pinnavormide kooseksisteerimine, mille osi võivad moodustada kivised liivsavid, liivad , veeriselised kruusad või savid , mis on settinud jääalustes tühimikes, jääpankadevahelistes järvedes või jõgedes (Arold 2005: 191).
Kõige suurema osa Otepää kõrgustikust hõlmavad moreenkõrgendikud ja moreenkattega mõhnad (nn künklik moreenreljeef, üle 60% kogu künkliku reljeefi alast), järgnevad mõhnastikud (24%) ja keeruka reljeefiga suurvormid (12%). Muldade lähtekivimiks on üle 80% alast moreen (Arold 2005:191).
Pühajärve ümbrusele iseloomulik reljeefitüüp hõlmab kõrgustiku läänetiiva kõrgema osa, kus on 40-50 m suhtelise kõrguse ja kuni 30 kraadise nõlvakaldega kõrgendikke. Neid esineb ka idatiival, kuid seal on nad madalamal. Paljudel suurtel kõrgendikel (Kuutsemägi, Savimägi, Juusa mägi) on savist 2-3 (5) m pinnakate, tasane lagi, järsud ning uhtorgudega nõlvad. Lääneosa suurvorme, keskosa madalamate vormide lagesid ning järvede kaldaid katavad peamiselt karbonaatsed viirsavid, mis on kujunenud seal siis, kui järvede veetase oli 150-160 m kõrgusel. Lavamõhnadel esineb kohati aga kuni 2-4 m paksune liivakiht (Arold 2005: 191-192).
Eelmisest madalamal asendil paiknevad väiksemad, 10-25 m kõrgused ebakorrapärase kujuga moreenkõrgendikud ja mõhnad. Nende vahel asuvad glatsiokarstilised nõod ja orud ning võib esineda ka mõni järv. Nõlvade jalamil on levinud viljaka mullaga deluviaalne ehk pealeuhtevöönd, millele osutavad ka seal kasvavad hall-lepikud (Arold 2005: 192).
Kõrgustiku äärealadel on levinud väiksemad, alla 10 meetri kõrgused moreenkühmud ja mõhnastikud, nagu Voorepalu, Kastolatsi, Veski ja Kooraste. Kõikide suurusrühmade pinnavormide hulgas leidub kupleid, s.o ümara või ovaalse põhijoonisega järskude kumerate nõlvade ja kumera laega kõrgendikke (Arold 2005: 192).
Selgesti väljakununenud otsamoreeni tunnustega põikseljakuid võib leida ainult Kambja , Tamsa ja Luke ümbruses. Nendesse rajatud karjäärides esineb peamiselt veeriseline kruus, vähemal määral ka liiv (Arold 2005: 192).
Otepää kõrgustiku kagunõlva moodustab suuremalt jaolt sandur , mis madaldub Kanepi-Kooraste ümbruse 130-140 meetrilt kagu sihis u 80 meetrile Sõmerpalus. Sellel kaldtasandikul on kujunenud kõrgustiku suurim metsalaam: Kikkamets põhjas, Lajavangu mets idas ja Kärgula mets lõunas ning, mida läbib Võhandu jõe ülemjooks ehk Pühajõe org (Arold 2005: 192).

KLIIMA

Klimaatiliselt toimib Otepää kõrgustik 100-150 m kõrguse kühmulise mäena, millele on iseloomulik püsivam lumekate (novembri lõpust aprilli teise nädalani) (Arold 2005: 188).
Samuti on kõrgustikule iseloomulikud mikroklimaatilised erinevused ning palju sademeid (üle 700 mm/a) (EE 2003 s.v Otepää kõrgustik).

MULLASTIK

Otepää asub väga künkliku reljeefiga maa-alal, mis mõjutab ka sealset muldkatet. Väikesel maa-alal võivad toimuda juba suured mullasisalduse muutused. Kõrgustikul võib leida Eestis kõiki leiduvaid mulla- ja taimekattetüüpe (Eesti muldkate , 2015).
Teiste Kagu- Eesti kõrgustikega võrreldes on Otepää kõrgustiku moreenkate mõnevõrra lubjarikkam, mis avaldab mõju ka taimkattele (Miksike. Stepanova, 2015).
Küngaste nõlvadel paiknevatel põldudel toimub vihmavete mõjul mulla ärauhtumine madalamatele aladele , mistõttu esineb rohkesti huumusvaeseid erodeerituid muldi (Eesti muldkate, 2015).
Mõnhu katval 1-2 m paksusel moreenil kui ka moreeniküngaste karbonaadirikkal veerisel saviliival ja liivsavil on see-eest tekkinud üsna viljakad leetjad ja leostunud mullad (Arold 2005: 193).
Kogu mullastikust on erodeeritud ligi pool ja deluviaalmuldi ligi viiendik. Maapinna kaldest ja mulla lõimisest sõltuvalt võib väikekünklikel aladel ühe ruutkilomeetri kohta olla kuni 200-300 elementaarareaali (MEA), mis loovad looduslikule taimkattele palju erinevaid kasvukohti. Võrdluseks, tasandikel esineb sama suurel ala enamasti alla 30 MEA (EE, 2011).
Mulla viljakus on kaitsealal suhteliselt madal. Mullaliikide arv 1 km2 kohta on keskmiselt 16-17, maksimaalselt 21-22. Mullastiku suurt mitmekesisust iseloomustab ka mullaeraldiste arv pindalaühikul. Kaitseala lääneosas, kus 1 km2- l on 260-270 eraldist, raskendab selline kirju mullapilt maa põllumajanduslikku kasutamist (Miksike. Stepanova, 2015).
Otepää kõrgustikul leiduvad mullad:

Rendsiina ehk karbonaatmuld.

Deluviaalmuld

Gleimuld

Soomuld

Liimuld

Saviliivmuld

Liivsavimuld

TAIMKATE

Kaugseire andmeil hõlmab mets Otepää kõrgustikust 46%, peale selle on võsa ja metsastuvaid sööte. Seda eelkõige sealse mitmekesise mullastiku tõttu, mis loob erinevatele liikidele sobivad kasvutingimused . Kaitseala taimkatte eripära on nii madalsooniitude kui ka -metsade rohkus , mis loob väga mitmekesise maastikupildi. (EE, 2011).
Taimkatte kaardistamisel eristati 26 üksust. Valdavalt salumetsad (33%), edasi liigivaesed madalsooniidud (16,9%), laanemetsad (16,4%), kõdusoometsad (7,5%), madalsoometsad (6,6%). Ülejäänud üksuste osa on enamasti alla 1%. (Miksike. Stepanova, 2015).
Moreenil kujunenud muldadel kasvavad kõrgendike lagedel ja nõlvadel valdavalt kõrgetootlikud salumetsad: salukuusikud ja - kaasikud , segametsad ( kuusk , kask , haab , lepp, tamm, saar, pärn). Deluviaalsetel aladel leidub rohkem hall-lepikuid. Liivikute leetunud ja leetmuldadel kasvavad peamiselt palumännikud, mis moodustavad Otepää kõrgustiku suurima metsalaama (EE, 2011).
Otepää madalsoo taimestik on üsna liigivaene. Soodes torkab silma käpaliste rohkus, üksikud sookased ja pajupõõsad. Enam-vähem looduslikena püsinud tarnasoodes on tavalised harilik käoraamat , kahkjaspunane sõrmkäpp, soo- neiuvaip . Mõned sood meenutavad taimede ohtruselt Saaremaa käpaliste niite , kuid liigirikkuselt jäävad neist maha (Miksike. Stepanova, 2015).
Puissool, mis läheb üle sookaasikuks, on tavaline sookastikukooslus. Ojade kaldail ja soostunud nõgudes kasvab paljudes kohtades rinnakõrgune angervaksa-seaohaka rohustu (Arold 2005: 193).
Õhukese moreenkihiga mõhnade kuivadel nõlvadel ja fluviomõhnadel kasvavad üsna liigirikkad sürjametsad- maasika - ja sarapuumännikud ning- kuusikud. Madalamate ja karbonaadivaesemate kõrgendike näivleetunud muldadel on tüüpilised laanemetsad jänesekapsakuusikud ja kohati ka jänesekapsa - pohlamännikud (palumetsad). Liivast limnomõhnade toitekehvadel kuivadel leetmuldadel kasvavad vähetootlikud ja vanemas eas hõredad sambliku- ning kanarbikumännikud. Oluliselt paremad kasvukohad on aleuriitse koostisega lamedalaelistel küngastel . Sealseil niiskematel, kohati gleistunud leetunud muldadel on kasvamas enamasti jänesekapsa-mustikakuusikud ja ka männi-kuuse segametsad. Nende raiestikel valdab metsakastik, kohati ka põdrakanep. Niisugused mõhnastikupaigastikud on kõrgustiku loode-ja läänepiiril. Kagunõlva sandurit katavad valdavalt palumännikud, milles kohati kasvab rohkesti kuuski (Arold 2005: 193).
Viimase 80 aasta jooksul on metsasus suurenenud kolm korda. See oli 1923. a 16,2%, nüüd kaugseire andmeil 46%. Lisaks metsastuvad söödid ja karjamaad. 20. sajandil rajati väikestele ja raskesti haritavatele põldudele rohkesti männiistandusi (EE, 2011).
Kõrgustikule on rajatud väikesed põllumajandusmaad (43%), mis vahelduvad järskude nõlvadega. Nende nõlvade vahele nõgudes paiknevad metsatukad ja rohusood, mis muudavad maastikupildi eriti kirevaks (EE, 2011).
Viimase aastakümnega on muutunud kõrgustiku põllumajandusmaade kasutustihedus ning niidulapid kattuvad kiiresti võsaga (Kalda jt, 2015).
Enim haritavaid põlde on põhjaosas Kambja, idaosas Valgjärve-Kanepi- Osula ja lõunaosas Sangaste -Urvaste ümbruses. Otepää kõrgustikust on 18,4% kaitstavad alad (Arold 2005: 196).
Allikas: Vikipeedia. Otepää kõrgustik, 2014.

VETEVÕRK

Otepää kõrgustikus on väga palju järvi – ligemale 150. Kuid enamik nendest on väikesed küngastevahelistes nõgudes olevad veesilmad, mis on kinni kasvamas. Suurem osa neist on väljavooluta umbjärved. Järved paiknevad sageli rühmiti, moodustades järvestikke ( Estonica , 2001).
Otepää kõrgustiku kolm suuremat järve – Pangodi , Nõuni järv ja Pühajärv asuvad kõrgustiku kahe kõrgema osa vahelises vagamus. Otepää kõrgustik piirneb loodes Elva jõe, põhjas Võika ( Voika ) oja ja Tatra jõe, kirdes Porijõe ja lõunas Urvaste ürgoruga. Kaguosa liigestavad mitme järvega Vidrike–Kooraste ja Jõksi–Kooraste ürgorg ning viimase jätkuna Võhandu jõe org. Otepää kõrgustikku iseloomustavad sademeterohkus (üle 700 mm/a), pikaajaline lumikate (kuni 135 päeva) ja järverohkus (üle 130 väikese järve). Peaaegu kõik Otepää kõrgustiku piirid on hästi nähtavad, sest neid tähistavad Rõngu ja Elva org läänes, Voika- Tatra ürgorg põhjas, Reola ja Ahja ürgorg idas. Kagus on Otepää kõrgustiku piirid väljendanud nõrgelt Urvaste ürgoru kaguosaga Sulbi –Puskaru joonel (Vikipeedia. Otepää kõrgustik, 2015).
Otepää kõrgustiku suurimad järved ja pikimad jõed :
Pangodi järv (ka Pangoti järv) asub Tartumaal Kambja vallas Pangodi küla lähistel. Järv paikneb merepinnast 105,4 m kõrgusel Otepää kõrgustiku põhjanõlval. Järv on kuni 11 meetri sügavune, keskmine sügavus on 3,9 m (Vikipeedia. Pangodi järv, 2015).
Otepää kõrgustiku põhjaosas asub järvestik, kuhu kuuluvad Pangodi järv, Kodijärv, Kogrejärv, Kävandu ( Kavandi ) Suur- ja Väikejärv. Pangodi järv on väga sopilise, ebakorrapärase kujuga veekogu. Läänest järve ulatuv Pikksaare poolsaar jagab järve kaheks suuremaks osaks: Väikejärveks ja Suurjärveks. Tervikuna on järve pindala 115 ha. Järves asuvad kaks saart - Väikesaar Väikejärves ja Kivisaar Suurjärves. Läbivool Pangodi järvest pole kuigi tugev. Järve vesi on kollakasroheline või rohekaskollane ning vähese kuni keskmise läbipaistvusega (0,9-2,0 m) (Mäemets 1977: 153).
Nõuni järve (ka Suur Nõuni järv) pindala on 82,1 ha. Suurim sügavus on 14,7 m ja keskmine sügavus 6,1 m (Keskkonnaregister. Nõuni järv, 2015).
Valga maakonnas , Otepäält 6-8 km põhja pool asub Päidla järvestik, mille suurim järv on Nõuni järv. Järv asub Otepäält 6,5 km põhja pool ja selle absoluutne kõrgus on 107,3 m. Nõuni järv on kirde-edela suunas piklik, põhjaosa on laiem. Kaldajoon on üsna kääruline, mitmete soppide ja poolsaartega. Järve põhjaosas on kivine madalik - Kivisaar, millel on vett vaid meetri jagu. Läbivool on nõrk. Vesi on üsna läbipaistev (2,5-3,1 m), värvuselt rohekaskollane, talvel kollakaspruun. Vesi on kihitunud (Mäemets 1977: 168).
Pühajärv (ka Otepää Pühajärv) on järv Valgamaal Otepää kõrgustikul, Otepääst 3 km edela pool. Pühajärvest saab alguse Väike Emajõgi . Järv on piklik ja 290,7 ha suuruse veepeegliga. Saartega on pindala kokku 298,3 ha. Järv asub 115 m kõrgusel merepinnast ja selle suurim sügavus on 8,5 m. Järves on rohkesti allikaid . Pühajärve väljavool toimub järve lõunaosas, kus asub Väikse Emajõe lähe (Vikipeedia. Pühajärv, 2015).
Pühajärves on arvukalt lahtesid ja poolsaari. Saartest asuvad põhjaosas kahest saarest liitunud Sõsarsaared, lõunas Kloostrisaar, Suur Lepasaar ja Väike Lepasaar. Pühajärv on üsna hea läbivooluga (vesi vahetub 13 kuu jooksul). Järvel on neli suuremat sissevoolu : Neitsijärve kraav , Sulaoja, Nüpli oja ja Mülke oja. Pühajärve vesi on rohekaskollane või kollakasroheline, suvel vähe läbipaistev (1-1,7 m), kuid talvel suureneb läbipaistvus 5 meetrini (Mäemets 1977: 144).
Visula jõe pikkus on 19,1 km ja valgala pindala on 60,7 km2. Jõgi on heledaveeline. Visula jõgi algab Uhtjärvest ja suubub vasakult poolt Väikesesse Emajõkke 60 km kaugusel suudmest (Keskkonnaregister. Visela jõgi, 2015).
Muud nimed: Visela, Vilema, Sarapuu, Restu, Urvaste, Soe, Mustjõgi. Tähtsamad lisajõed on Lõntsu oja ja Koigu oja. Visula jõgi voolab kogu pikkuses Otepää kõrgustiku edelaserval, Urvaste-Lõõdla ürgorus. Alamjooksul ja keskjooksu ülemises osas on jõgi süvendatud ja sirgendatud (Järvekülg 2001: 269).
Võhandu jõe pikkus on 165,2 km ja valgala pindala 1401 ,7 km2 (Keskkonnaregister. Võhandu jõgi, 2015).
Jõe muud nimed on Pühajõgi, Väike-Võhandu jõgi, Suur-Võhandu ja Voo. Võhandu jõgi on Eesti pikim jõgi ning omab arvukalt lisajõgesid. Algab Saverna küla lähedalt ja suubub Lämmijärve. Suurem osa jõe ülemjooksust asub Otepää kõrgustiku idaosas. Jõe langus on 102,4 m (Järvekülg 2001: 244-245).
Elva jõgi on 81,6 km pikk ja valgala 451,4 km2 suur (Keskkonnaregister. Elva jõgi, 2015).
Elva jõe nimed on ka Elbe jõgi ja Hellenurme jõgi. Jõe lähe asub Põlvamaal Valgjärves ja suubub Emajõkke parempoolse lisajõena 70,2 km kaugusel suudmest. Elva jõe ülemjooks paikneb Otepää kõrgustikul. Jõgi on võrdlemisi suure kaldega, selle langus on 144,3 m (Järvekülg 2001: 331).
Väike Emajõgi on 87,2 km pikkune (Keskkonnaregister. Väike Emajõgi, 2015).
Jõgi algab Pühajärvest ja suubub Võrtsjärve lõunatippu, jõe lähe ja suue asuvad üksteisest 24 km kaugusel. Väike Emajõgi asub kogu ulatuses Valga maakonnas. Jõe lang on 81 meetrit (Vikipeedia. Väike Emajõgi, 2015).
Jõge nimetatakse veel ülemjooksul Pühajõeks ja keskjooksul Korva jõeks. Valgala on 1380 km2 (sellest 90 km2 Lätis). Suurimad lisajõed on vasakult suubuvad Pedeli, Antsla , Ärnu ja Visela jõgi ning paremalt suubuv Laatre jõgi (EE 2003 s.v. Väike Emajõgi).
Rõngu jõe nimi on ka Miku jõgi. Jõgi algab Otepää kõrgustikult ja suubub Võrtsjärve. Pikkus on 26 km, valgala 109 km2 (EE 2003 s.v. Rõngu jõgi).
Porijõgi on 42,6 km pikk ja valgala on 298 km2 suurune (Keskkonnaregister. Porijõgi/Reola jõgi, 2015).
Jõe muud nimed on Konsu, Konsa, Reola, Lalli, Liiva jõgi. Jõe ülemjooks asub Otepää kõrgustiku idaosas. Porijõgi jaguneb peale Aardla järve ja suubub Emajõkke praempoolse lisajõena kahe haruna. Suue on Emajõe suudmest 36,2 km kaugusel (Järvekülg 2001: 331).
Ahja jõe pikkus on 102,1 km, valgla 1074,3 km² ja langus 87 m. Jõgi algab Erastvere järvest ja suubub Emajõkke parempoolse lisajõena 8,8 km enne Emajõe suubumist Peipsisse. Väljavool Erastvere järve kirdeotsast on väga väike. Rohked allikad ja 2 km allavoolu suubuv Valgepera oja parandavad oluliselt veevarustust (Vikipeedia. Ahja jõgi, 2015).

LOODUSRESSURSID

Mets hõlmab Otepää kõrgustikust kaugseire andmeil 46% alast, peale selle on ka võsa ja metsastuvaid sööte. Põllumajanduslikku maad on 43% alast (EE 2003 s.v. Otepää kõrgustik).
Kuna Otepää kõrgustiku maastik on väga mägine, kasutatakse maad, eriti mäenõlvasid, talispordi otstarbel . Otepää ja suuremate mägede läheduses on talvel palju murdmaasuusaradasid, suvel on seal tervisespordi- ja jalgrattarajad ning korraldatakse matku. Mäenõlvadele on rajatud suusahüppemägesid, mäesuusa ja lumelauaradasid, kelgu ja tuubimägesid. Samuti on rajatud radasid mootorsaanidele, mida suvel kasutatakse ATV radadena.
Maavaradest kasutatakse liiva ja kruusa ehitusmaterjalina. Kõrgustikku isloomustab tihe vetevõrk ning põhjavett kasutatakse joogiveena.
Otepää kõrgustiku põhjavee kättesaadavus võib kohati halb olla. Kuid selle eest on vesi hästi kaitstud ja reostusoht on väga väike (Metsur 2014).
Otepää põhjavett tuleb puhastada kuna see on rauarikas (AS Otepää Veevõrk. Ettevõttest, 2015).
Peaaegu pool Otepää kõrgustiku alast on metsa all. Kõige levinum puuliik on mänd ja kõige rohkem on palumetsasid (RMK. Metskonnad, 2015).

TURISM JA LOODUSRESSURSSIDE KASUTUSPOTENSIAAL

Otepää kõrgustikul asub Eesti talvepealinn Otepää. Soodsa kliima ja omapärase reljeefi tõttu on sinna rajatud mitmeid talispordi harrastamise keskusi:

Tehvandi Spordikeskus – Eesti kõrgeim suusahüppamägi K90, staadionikompleks koos lasketiiru ja pealtvaatajate tribüüniga suurvõistluste jaoks, murdmaasuusa- ja rullsuusarajad,

Kuutsemäe Puhkekeskus – mäesuusakeskus,

Väike-Munamäe Suusakeskus – mäesuusakeskus,

Ansomäe Suusakeskus – mäesuusakeskus, tuubimägi,

Otepää Winter Place - tuubimägi jt.
Tänu piirkonna klimaatilisele eripärale on siinsed mäenõlvad Eesti pakseima ja kestvaima lumekattega ning talvemõnusid saab nautida detsembrist aprillini.
Otepää kõrgustik on väga looduskaunis koht, selle tõttu tegeletakse seal palju ka turisimitalundusega. Lisaks leidub seal golfi - ja tennisväljakuid, jalgratta- ja matkateid, mootorsaani- ja ATV-radasid. Korraldatakse tervise-, kanuu- ja ratsamatkasid.
Otepää kõrgustikule on rajatud ka seikluspark . Seikluspargis on erinevatest mängudest koosnevad rajad , õhusõidud, s.h saab Linnamäelt teha 300 meetri pikkuse õhulennu.
Kuna Otepää kõrgustikule on rajatud palju turismiasutusi, siis võib öelda, et loodusressursid on üldiselt hästi ära kasutatud, kuid Otepää looduspargis kehtivad keskkonnakaitselised piirangud seavad olulisi takistusi ettevõtluse arendamiseks.

KULTUURILUGU

Otepääl loovad kultuuriloolist väärtust Otepää linnamägi, Sangaste linnamägi, Arula, Pühajärve ja Restu mõisa hooned, Kastolatsi apostliku õigeusu kirik , Otepää kihelkonnakool, Otepää spordihoone ja talvekabel, Otepää Looduspark , Vana-Otepää, Elva küla. Säilinud on ka mitmed põlise taluarhitektuuri näited nagu Poslovitsa, Saare, Kolga talu. Osaliselt on säilinud ka pärandkultuurimaastike elemendid – Pühajärve Sõjatamm, Trepimäe tamm, Tsuura kuusk ( Keskkonnaamet , 2015).
Otepääl tegutses esimene eestlasest kirikuõpetaja ning keeleteadlane Jakob Hurt (1839-1907). Austusesest tema kui rahvusliku suurkuju ning ärkamisaegse sümboli vastu avati Otepää Kirikumõisas 2006. aasta jaanuaris temanimeline muuseumituba (Otepää valla veebileht , 2015).
Otepää kirikus õnnistati 1884. aastal esmakordselt Eesti lipp ning tänapäeval lehvib Otepää kesklinnas Eesti kõrgeima lipumasti tipus sinimustvalge Eesti riigilipp. 20 m kõrgusesse lipumasti heisati lipp Eesti lipu päeval, 4. juunil 2009, mil möödus 125 aastat esimese sinimustvalge lipu pühitsemisest ja õnnistamisest. Täna on lipu õnnistamise kohas Otepää Kirikumõisas, endises pastoraadihoones, avatud Eesti lipu tuba (Otepää piirkonna ametlik turismileht, 2015).
Heade sportimis- ja treenimisvõimaluste tõttu elab Otepää kõrgustikul mitmeid tuntuid talisportlasi nagu Kristiina Šmigun, Jaak Mae, Andrus Veerpalu jt.

10. INIMMÕJU

Otepää kõrgustik on laialdase turisimitegevuse tõttu hästi hooldatud. Loodusele avaldavad negatiivset mõju spordikeskused, mootorsaani- ja ATV-rajad. Naturaalset maastikupilti rikuvad turisimikeskuste rajatised: mäesuusakeskuste tõstukid, tuubirajad, seikluspark, wake- board park. Negatiivsele mõjule vaatamata meelitavad spordikeskused ja turismitalud ligi palju spordi- ja loodushuvilisi. Selle tõttu järgitakse rangelt keskkonnapiiranguid ja on tagatud loodusväärtuste säilimine.

KOKKUVÕTE

Otepää on väga mitmekesine nii mulla-, taimkatte, lookleva reljeefi, jõgede ja järvede kui ka huvitava kujunemisloo poolest. Kõrgustiku mägine maa on soodne ka ehitusmaterjalide nagu liiva ja kruusa varumiseks. Maastiku mitmekesisus ja ilus loodus on Otepää kõrgustikust teinud Eesti kõige atraktiivsema talispordi piirkonna. Maa-ala laialdane kasutamine turismipiirkonnana on taganud ka inimeste hoolivuse looduse korrashoiu ja säilivuse vastu.

KASUTATUD KIRJANDUS

Arold, I. (2005). Eesti maastikud . Otepää kõrgustik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. 454 lk.
Hang, E. & Karukäpp R. (1979). Eesti NSV saarkõrgustike ja järvenõgude kujunemine. Otepää kõrgustiku pinnavormistik. Tallinn: Valgus. 196lk.
Järvekülg, A. (2001). Eesti jõed. Tartu: Tartu ülikooli kirjastus. 750 lk.
Mäemets, A. (1977). Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tallinn: Valgus. 264 lk.
Ahja jõgi. Vikipeedia. [WWW] http://et.wikipedia.org/wiki/Ahja_jõg i (26.02.2015).
Arik, A., Kalda, T. (2015). Loodusajakiri. Otepää muutuvad maastikud. [WWW] http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0112/toomas.html (23.02.2015).
Eesti muldkate. [WWW] http://www.ut.ee/BGGM/eestimullad/eesti_muldkate.html (23.02.2015).
Elva jõgi. Keskkonnaregistri avalik teenus. [WWW] http://register.keskkonnainfo.ee/envreg/main?reg_kood=VEE1036500&mount=view (26.02.2015).
Ettevõttest. AS Otepää Veevõrk. [WWW] http://www.otepvesi.ee/index.php?leht=ettevottest (01.03.2015).
Keskkonnaamet. (2015). Otepää Looduspark. [WWW] http://www.keskkonnaamet.ee/otep/uldinfo/loodus-3/parandkultuurmaastiku-elemendid/ (21.03.2015).
Metskonnad. RMK Riigimetsa Majandamise Keskus. [WWW] http://www.rmk.ee/metsa-majandamine/metsamajandus/metskonnad (22.03.2015).
Metsur, M. (2014). Põhjavee kaitstus ja reoveekäsitlus. [WWW] http://www.keskkonnaamet.ee/public/KKA_KOV_koolituspaev_M_Metsur_Pohjavee_kaitstus_ja_reoveekaitlus.pdf (01.03.2015).
Nõuni järv. Keskkonnaregistri avalik teenus. [WWW] http://register.keskkonnainfo.ee/envreg/main?reg_kood=VEE2101300&mount=view (26.02.2015).
Otepää kõrgustik. (2003). EE 12: Eesti Entsüklopeedia . [WWW] http://entsyklopeedia.ee/artikkel/otepää_kõrgustik1 (20.03.2015).
Otepää kõrgustik. (Loodud 2001, muudetud 2009). Estonica: Entsüklopeedia Eestist. Eesti Instituut. [WWW] http://www.estonica.org/et/Loodus/Lõuna-Eesti_kõrgustikud_ja_nõod/Otepää_kõrgustik/ (26.02.2015).
Otepää kõrgustik. Vikipeedia. [WWW] http://et.wikipedia.org/wiki/Otepää_kõrgustik (26.02.2015).
Otepää piirkonna ametlik tursimileht. [WWW] http://www.otepaa.eu/vaatamisvaarsused/turism/eesti-lipumast-otepaal:88_0/ (23.03.2015).
Otepää valla veebileht. (2011). [WWW] http://www.otepaa.ee/kultuur/muuseumid/jakob-hurda-tuba (23.03.2015).
Pangodi järv. Vikipeedia. [WWW] http://et.wikipedia.org/wiki/Pangodi_järv (26.02.2015).
Porijõgi/Reola jõgi. Keskkonnaregistri avalik teenus. [WWW] http://register.keskkonnainfo.ee/envreg/main?reg_kood=VEE1044400&mount=view (26.02.2015).
Pühajärv. Vikipeedia. [WWW] http://et.wikipedia.org/wiki/Pühajärv (26.02.2015).
Rõngu jõgi. (2003). EE 12: Eesti Entsüklopeedia. [WWW] http://entsyklopeedia.ee/artikkel/rõngu_jõg i (26.02.2015).
Stepanova, M. Miksike. 2015. Otepää kõrgustik [WWW] http://miksike.ee/docs/referaadid/otepaa_korgustik_marit.ht m (23.02.2015).
Visela jõgi. Keskkonnaregistri avalik teenus. [WWW] http://register.keskkonnainfo.ee/envreg/main?reg_kood=VEE1009200&mount=view (26.02.2015).
Võhandu jõgi. Keskkonnaregistri avalik teenus. [WWW] http://register.keskkonnainfo.ee/envreg/main?reg_kood=VEE1003000&mount=view (26.02.2015).
Väike Emajõgi. (2003). EE 12: Eesti Entsüklopeedia. [WWW] http://entsyklopeedia.ee/artikkel/väike_emajõg i (26.02.2015).
Väike Emajõgi. Keskkonnaregistri avalik teenus. [WWW] http://register.keskkonnainfo.ee/envreg/main?reg_kood=VEE1008200&mount=view (26.02.2015).
Väike Emajõgi. Vikipeedia. [WWW] http://et.wikipedia.org/wiki/Väike_Emajõg i (26.02.2015).