Loodusgeograafia: Otepää Kõrgustik (0)

EMÜ Põllumajandus- ja keskkonnainstitut
Otepää kõrgustik
Iseseisev töö aines „Eesti loodusgeograafia“
Koostajad:
Juhendaja :

Sisukord

1
Asend 3
Pinnamood ja geoloogilised iseärasused 4
Kliima 6
Vetevõrk 7
Järved 7
Jõed 8
Allikad 9
Mullastik 10
Taimesti ja loomastik 11
Taimkate 11
Loomastik 11
Kasutatud kirjandus 13

Asend

Otepää kõrgustik asub Lõuna-Eestis Tartu, Ötepää, Põlva, Võru ja Valga maakondade aladel, mille pindalaks on 1247km2, läbimõõduga ligikaudu 40km. Kõrgustikku piiritleb usna hästi 88meetri samakõrgusjoon. Loode-põhja ja ida poolt piirab Otepää kõrgustikku Ugandi lavamaa, edelast Valga nõgu , lõunast Karula kõrgusik ja Võru-Hargla nõgu. Samuti saab Otepää kõrgustikku hõlpsasti piiritleda ka sealt, kus ürgorud tähistavad kõrgustiku piiri või kulgevad sellega paralleelselt nagu Rõngu ja Elva org läänes, Voika-Tatra ürgorg põhjas, Reola ja osaliselt Ahja ürgorg idas. Keerukam on kõrgustikku piiritleda kagus, kus selgekujulist jalamit pole ning kus temaga liitub Karula kõrgustik. All on välja toodud Otepää kõrgusiku asend Eesti kaardil ( http://entsyklopeedia.ee/meedia/otep%C3%A4%C3%A4_k%C3%B5rgustik1/otepaa_korgustik ).

Pinnamood ja geoloogilised iseärasused

Otepää kõrgustik on liivakivisel aluspõhjal paiknev liustikutekkeline kuhjeline saarkõrgustik . Kõrgustiku pinna suhteline kõrgus on üle 100 meetri. Otepää kõrgustik jaotub üldjoontes kaheks kõrgemaks osaks, mida teineteisest lahutab põhja-kirde—lõuna-edelasihiline, osaliselt mattunud vagumus, mille piires absoluutkõrgused on vaid 120–130 m. Põhjas ühineb see Elva jõe oruga ning lõunas on jätkuks Väikese Emajõe org. Vagumust tähistavad kolm suuremat järve: Pangodi , Nõuni ja Pühajärv. Vagumusest läände jääv kõrgustiku osa on väiksem, selgepiirilisem ja kõrgem. Kus paiknevad kõrgustiku kõrgemad künkad , sealhulgas Kuutse mägi (217 m), Kõrgemägi (214 m), Tsiatrahvimägi (213 m) ning Harimägi (212 m). Kõrgustiku ulatuslikum , ent laugem idaosa on arvukatest ürgorgudest jaotatud väiksemateks küngastikeks ja lainjateks lavadeks. Selle kõrgem ning rahutuma pinnamoega osa jääb Pühajärve ja Valga- ning Põlvamaa piiri vahelisele alale . Siinses maastikupildis kerkivad esile kuplikujulised Väike Munamägi (207,5 m) ja Tedremägi; ida pool Tõikamägi (210 m) ja Laanemägi (211 m). Enam liigestatud reljeefiga paistab silma veel Pangodi ümbrus ning läheduses olevad Kambja Köstrimäed. Otepää kõrgustikule on omased mitme mandrijäätumise jooksul kujunenud künniselis-künklikud pinnavormistikud, suured mikroklimaatilised erinevused, palju sademeid, pikaajaline lumikate ja järverohkus . Põhjanõlval on kaldpindsed moreenkünkad, kaguserval lainjas-künklikud moreenitasandikud. Pinnamoes valdavad kõrgendikud on tekkinud põhiliselt hilisjääajal sulamisveesetteist. Keerukate settimisolude tõttu koosnevad kõrval asetsevad kõrgendikud või isegi ühe kõrgendiku osad erinevaist setteist. Otepää kõrgustiku kõrgemas kesk- ja lääneosas on moreenist ja mandrijää sulamisveesetteist koosnevad, keerulise ehitusega (näiteks moreenkünkal asub mõhn ) suurkünnised ja -künkad, mille suhteline kõrgus küünib 40–50 meetrini. Mõnel hajusalt paikneval pinnavormil (näiteks Kuutsemäel, Pöidlamäel, Savimäel) on tasane savine lagi ja jäärakutega nõlvad. Neist madalama rühma moodustavad 10–25 m kõrgused keskmised ja väikekõrgendikud ,mida katab 1–2 m paksune moreenikiht. Eeskätt kõrgustiku servaalal paiknevad väiksemad alla 10 meetrised künkad koosnevad enamasti ainult punakaspruunist moreenist. Küngastevahelised soostunud või järvedega nõod on tekkelt peamiselt glatsiokarstilised. Peaaegu pool künklikest aladest on moreenkattelised ja moodustavad Porijõe ja Väikese Emajõe keskjooksu vahel paikneva ligi 42 km pikkuse kirde–edela-sihilise vööndi. Peaaegu veerandi kõrgustiku peamised pinnavormid on kruusast ja liivast moodustunud väikesed ja keskmise suurusega mõhnad. Kanepist edelas paikneb kõrgustiku suurim liivik (56 km2), 130 m kõrguselt Urvaste suunas madalduv sandur . Seda läbib Võhandu (ülemjooksul Pühajõe) terrassiline org.
Kõrgustiku kaguosa, mille kõrgus jääb enamasti alla 150 m, on eriline võrdlemisi sügavate (kuni 40 m) orgude rohkuse tõttu. Suurematest väärivad siinkohal nimetamist Kooraste, Jõksi -Piigandi, Erastvere -Ahja ja Urvaste ürgorg. Kõiki neid markeerivad piklike orujärvede ahelikud. All on välja toodud Otepää kõrgusiku pinnamoe joonis( http://entsyklopeedia.ee/meedia/otep%C3%A4%C3%A4_k%C3%B5rgustik1/otepaa_korgustiku_pinnamood ).

Kliima

Otepää kõrgusiku kliima on ümbritsevatest aladest võrdlemisi erineva kliimaga . Summaarne päikesekiirgus on kõrgustikul suvel veidi väiksem kui ümbritsevatel tasandikel. Kõrgusiku suurem kõrgus ja liigestatud pinnamood soodustab tõusvate õhuvoolude teket, see omakorda põhjustab suuremat pilvisust kõrgusiku kohal, mis aga vähendab päikesekiirguse hulka. Koos pilvisusega suureneb ka sademete hulk ja sajupäevade arv. Ka hoovihmad on kõrgustikul sagedamsemad kui ümbritsevatel aladel. Õhutemperatuur on seal madalam kui ümbritsevatel aladel. Madalama temeratuuri ja suurema sademete hulga koosmõjul ilmneb selgemini talvel –sulasid esineb harvem ja nad on nõrgemad seetõttu on lumikate paksem ja püsivam. Lumikate jaotub künklikul maastikul ebaühtlaselt . Kõrgustiku mikroklimaatilised tingimused on väga mitmekesised , erinevused on suured ja vahelduvad kiiresti. Liigestatud reljeefi tõttu avaldub mikrokliima mõjul kõikjal. Keskmise suurusega küngastel on suvel lõunanõlvadel mulla temperatuur 2-3kraadi võrra kõrgem kui põhjanõlvadel. Öökülmade ajal ulatub temeratuuri erinevus suletud nõgude põhja ja küngaste lae vahel lausa 8 kraadini.. Küngastevahelistes nõgudes ja oru põhjas on suurem öökülmaoht, rohkem esineb udusid ja kastet ning talvel võib esineda väike negatiivse temperatuuri erinevus kõrgemate aladega võrreldes.
(Foto: Arne Ader )

Vetevõrk

Järved

Otepää kõrgustik on üks järverikkamaid piirkondi Eestis. Tegemist on Eesti oludes suure järvesusega, kuigi Eesti keskmine järvesus on 4,7 %, kuid selle näitaja hulgas on väga suure osatähtsusega Peipsi ja Võrtsjärv . Ligi pool, täpsemalt 45 % järvede pindalast langeb Pühajärve arvele. Teised suuremad järved (pindala üle 10 ha) on nt Nüpli järv, Inni järv ,), Kääriku järv , Juusa järv ,Voki järv ja Pilkuse järv . Vähemalt 1 ha pindalaga on Otepääl 64 järve. Otepää kõrgustiku suuremad ja tuntumad järved on tüüpilisteks moreenmaastiku eutroofseteks järvedeks, millest esinduslikum on Pühajärv. Niisugusteks peetakse kõrgete kallastega suhteliselt madalaid ebakorrapärase kuju ja käärulise kaldajoonega poolsaarteja saarterohkeid järvi. Nende põhjareljeef on lainjas või isegi auklik. Sinna kuuluvad nii glatsiaalsete kui ka fluvioglatsiaalsete kuhjevormide alale jäänud lohkudesse moodustunud järved. Suhteliselt palju on väiksemate järvede hulgas oma ökosüsteemi arengu lõppu jõudnud ning kinnikasvavaid segatoitelisi , mille heaks näiteks on Alevijärv Otepää linna kirdeserval. Visuaalse maastikupildi kujundajana on järvedel suur roll, kuid enamik Otepää valla väikestest järvedest on metsajärved ja neist osa omakorda ümbritsetud sooribaga või õõtsikuga. All on toodud pilt Pühajärvest.
(Foto: Arne Ader)

Jõed

Otepää vald, kus asub ka Otepää kõrgusik, paikneb veelahkmealal. Kõrgustiku saareline asend, mitme kõrgema piirkonna olemasolu ning vanade orgude esinemine pinnamoes põhjustavad kõrgustiku jaotumise erinevatesse jõgikondadesse. Suurem osa Otepää vallast jääb Väikese Emajõe jõgikonda, valla põhjaosa jääb Elva jõgikonda ning Vidrike kant Võhandu jõgikonda. Suurem osa Otepää valla vooluveekogudest algab küngastevahelistes nõgudes paiknevatest järvedest ja soodest (enamik neist on kinnikasvanud järved) ning järgivad neid ka edasisel teel kõrgustiku ääreala või vanade orgude poole. Soodes on looduslikud voolusängid kitsad , madalad ja looklevad. Vaid seal,kus vooluvesi on kunagi murdnud läbi naaberkünkaid ühendavatest sadulatest, on lühikestel lõikudel kujunenud sälk - või moldorud , kus voolusängi lang on suurem ja vool kiirem. Vooluveekogud on kohanenud nii liustikutekkelise pinnamoe kui vanade orgudega. Otepää valla vooluveestiku teljeks on Väike Emajõgi, mis on ka Eesti keskmise suurusega jõgi . Kuid seal paikneb üksnes jõe ülemjooks. Ülejäänud jõed, ojad ja kraavid on Väikesest Emajõest veelgi väiksemad ning väikese valglaga ja veevaesed, kuid suhteliselt suure põhjaveelise toitumise tõttu ei jää Elva jõgi ega Voki oja kuivaks ka väga veevaesel perioodil.

Allikad

Otepää territooriumil suurema tootlikkusega allikad puuduvad, kuid väikesi ja ajutisi allikaid on väga palju. Allikaid esineb põhiliselt küngaste jalamil ning jõgede ja ojade orgudes ning suuremate mineraalsest materjalist kallastega järvede veepiiri lähedal. Seal väljuvad põhjaveed on koondunud samuti küngaste jalami lähikonda. Ajutisi allikaid esineb peamiselt suuremate küngaste jalamil ja lainjatel tasandikel, kus need on kujunenud lamedates lohkudes mille maapinnale ulatuva pinnakatte kihi moodustab moreen . Väikese Emajõe, Arula, Voki ning Marguse oja lähistel väljub põhjavett vahetult voolusängiga piirneval alal ka suhteliselt veevaesel ajal. Allikad saavad oma vee kvaternaari veekihtidest. Pinnakattes olevatest veekihtidest on olulise tähtsusega fluvioglatsiaalsetes, moreenidevahelises fluvioglatsiaalsetes ja lakustriglatsiaalsetes setetes ning ka moreenides sporaadiliselt esinevate saviliivaste ja kruusaste läätsede ja vahekihtide põhjaveed.

Mullastik

Liigestatud pinnamoe ja niiske kliimatingimustes on Otepää kõrguslikul looduslike protsesside ja inimtegevuse tagajärjel kujunenud äärmiselt mitmekesine mullastik. Kõrgustik kuulub Otepää-Karula erodeeritud kamar -leetmuldade valdkonda, mida iseloomustab erodeeritud ja deluviaalmuldade laialdane levik. Tugeva erosiooniohuga paistab kaitseala kaguosa, samuti Päästjärve- Kääriku- Mähe järve vaheline ala. Vaid kõrgustiku tasasema reljeefiga ida- ja kaguserv kuulub Lõuna- Eesti kamar-leetmuldade valdkonda. Üldiselt on kõrgendikel mitmesuguses astmes erodeeritud ning erosiooniohtlikud mullad , nõgudes aga pealeuhtemullad, soostunud ja soomullad. Kõrgustiku tasasema reljeefiga äärealadel on põllualad ulatuslikumad ning mullastik vähem vahelduv. Valitsevad Lõuna-Eesti punakaspruunil moreenil kujunenud kamar- leetmullad , madalamatel, niiskematel aladel aga soostunud leetmullad. Mulla viljakus on suhteliselt madal. Mullaliikide arv 1 km2 kohta on keskmiselt 16- 17, maksimaalselt 21- 22. Mullastiku suurt mitmekesisust iseloomustab ka mullaeraldiste arv pindalaühikul. Kaitseala lääneosas, kus 1 km2- l on 260- 270 eraldist, raskendab selline kirju mullapilt maa põllumajanduslikku kasutamist.

Taimesti ja loomastik

Taimkate

Looduslikku taimkatet on kõrgustikul säilinud suhteliselt vähesel määral. Otepää taimkatet iseloomustab mosaiiksus- reljeefi, mullastiku ja muude tegurite muutlikuste tõttu . Positiivsetel pinnavormidel kasvavad enamasti metsad ja nõlvaniidud, negatiivsetel on aga levinud madalsood ja lodud. Kõrgustikul kasvab enamasti salumets (kuusk, kask , haab , lepp , tamm, saar, pärn) kuid esineb ka liigivaeseid madalsooniite ja laanemetsi.

Loomastik

Otepää kõrgustiku vahelduv ja justkui tükikestest kokku pandud maastik pakub paljudele linnu- ja loomaliikidele sobivaid elutingimusi. Enamik Otepää looduspargis pesitsevatest linnuliikidest elutsevad metsas. Kõige sagedamini võib sealsetes metsades kohata metsvinti, mets-lehelindu ning väike-lehelindu. Loodusliku ilmega vanades segametsades ja metsatukkades pesitsevad arvukalt paljud röövlinnud ja rähnid nt: väike-konnakotkas, kanakull, herilaseviu , lõopistrik, kõrvukräts, händkakk, laanerähn ja valgselg- kirjurähn . Looduspargi niitudud ja soised alad on elupaigaks nt: nõmmelõokestele, rukkirääkidele, põldpüüdele, jõgi-ritsiklindudele ja ka sookurgedele. Suurematest loomadest on siinne mosaiikne maastik elupaigaks metskitsele, rebasele ning halljänesele. Täheldatud on ka vanades metsades elutseva ilveseid ning on märgatav ka kopra arvukuse tõusu.
(Fotod: Arne Ader)
Hinnang
Otepää kõrgustikul asub Otepää looduspark , mis on kasulik nii seal elavatele inimestele kui ka loodusele . Eeskätt on selle looduspargi eesmärkiks säilitada iseloomulik kuppelmaastik, bioloogiline mitmekesisus , kohalik elulaad ja kultuuripärand . Loomulikult lasub looduspargil suur roll ka edendades sealset turismi. Selleks on rajatud sinna neli matkarada ja üks julgematele tunnetusrada Pühajärve ääres. Kuid muidugi tuleks ära märkida ka negatiivne inimmõju . Nimelt reostab loodusmaastikku suvel tühjana ja ilmetuna seisvad mäetõstukid.Loodust vastupidiselt ilmestavad vanemad lagunevad majad, mis justkui sulavad loodusesse meenutades pitoreskseid maale. Seega meie soovitaks rajada säärasesse looduskaunisse paika naturaalsemaid hooneid , ehitisi ning väärtustada Eestimaa ilu ( hoides keskkonda , järgides matkates eeskirju jne). Lisaks on Otepää kõrgusik kuulsa suusataja Kristiina Smigun -Vähi sünnikoduks olnud. Otepää oma iseäraslike ilmastikuga ning maastikuga aitaks kindlasti kaasa Kristiina spordiarengule ja edudeele (nt kuna lumikate on püsivam ja paksem kõrgustikul, sai sportlane kauem teenida).
(www.dipidy.com) (www.leaklass.blogspot.com)

Kasutatud kirjandus

• Eesti Loodus. 1982, 1 (Otepää maastikukaitseala , nüüdne looduspark)
  
• Eesti Loodus. 1986, 11 (Otepää erinumber)
  
• I. Arold . Eesti maastikud . Tartu, 2005
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Otep%C3%A4%C3%A4_k%C3%B5rgustik
  
• http://www.estonica.org/et/Loodus/L%C3%B5una-Eesti_k%C3%B5rgustikud_ja_n%C3%B5od/Otep%C3%A4%C3%A4_k%C3%B5rgustik/
  
• http://www.maavald.ee/press.html?id=230&op=lugu&rubriik=33
  
• http://entsyklopeedia.ee/artikkel/otep%C3%A4%C3%A4_k%C3%B5rgustik1
  

13