Otepää kuhjekõrgustik (0)

Otepää kuhjekõrgustik



OTEPÄÄ KUHJEKÕRGUSTIK Lühiuurimustöö Koostaja: Tartu


SISUKORD 1. Loodusgeograafiline ülevaade 2 1.1 Asend 2 1.2 Reljeef 2 1.3 Kliima 5 1.4 Vetevõrk 6 1.5 Mullastik 6 1.6 Taimestik 7 1.5 Loomastik 8 2. Loodusressursid 10 3. Hinnang piirkonnale 11 3.1 Loodus- ja maastikuväärtused 11 3.2 Turismimagnetid 12 4. Inimmõju 13 5. Kultuur 14 Kasutatud allikad 17 Lisad 18 Lisa 1. Otepää kuhjekõrgustik Eesti kaardil 18 Lisa 2. Otepää kõrgustiku pinnamood 19 Lisa 3. Mandrijää liikumine üle Eesti viimasel jääajal 20 Lisa 4. Otepää kõrgustiku reljeef pealtvaates 21 Lisa 5. Pühajärv Otepää looduspargis 22 Lisa 6. Eesti ja Otepää piirkonna mullastiku kaart 23 Lisa 7. Kaitstavad loodusobjektid Otepää looduspargis ja selle ümber 25 Lisa 8. Maavarade asukohad Otepää kõrgustikul 26 Lisa 9. Otepää looduspark 27 Lisa 10. Johannes Uiga lemmikmotiivid 28 1


1. Loodusgeograafiline ülevaade 1.1 Asend Otepää kõrgustik on pinnamoe suurvorm ja maastikurajoon, mis asub Kagu-Eestis (vt Lisa
1.). Kõrgustiku kogupindala on 1247 km2. Loode-, põhja- ja idapoolt piirab kõrgustikku
Ugandi lavamaa, edelast Valga nõgu, lõunast Karula kõrgustik ja Võru-Hargla nõgu.
Kõrgustiku kõrgeim koht on Kuutsemäe, mis asub 217 m kõrgusel merepinnast.
Kuhjekõrgustiku ulatus põhjast lõunasse ja idast läände on ligikaudu 40 km. [1] Otepää kõrgustikku saab piki jalamit üsna hõlpsasti piiritleda ka ürgorgude järgi. Ürgorud
tähistavad kas kõrgustiku piiri või kulgevad sellega paralleelselt. Põhjas on Voika-Tatra
ürgorg, lääne poole jäävad Rõngu ja Elva ürgorg, idas on Reola ja osaliselt Ahja ürgorg.
Kõrgustikku on raskem piiritleda kaguosas, kus puudub selgekujuline jalam ning kus temaga
liitub Karula kõrgustik. Seal piiritletakse Otepää kõrgustikku üldjoontes Urvaste ürgoru
kaguosa Sulbi-Puskaru joonel. [2] Kõrgustiku keskosa läbiv Pühajärve vagumus jaotab ala kõrgemaks ja vahelduvama
pinnamoega läänetiivaks ning laugemaks idatiivaks. Lääne poole jäävad Kuutsemägi 217 m,
Kõrgemägi 214 m, Tsiatrahvimägi 213 m, Harimägi 211 m ja Meegaste mägi 207 m. Idatiivas
asuvad Tõikamägi 213 m, Laanemägi 211 m, Väike Munamägi 208 m. Üle 6% alast
hõlmavad orustikud. [1] 1.2 Reljeef Kuhjekõrgustikud on jääaegadest pärit kuhjelistel pinnavormistikel kujunenud maastikud.
Kuhjekõrgustike suhteline kõrgus on mõnikümmend kuni paarsada meetrit. Neile on omane
paks pinnakate ja suurte kõrgusvahedega mesoreljeef. Selle moodustavad erineva kujuga
kõrgendikud (künkad, künnised, seljakud ja vallid), mida üksteisest eraldavad orud ja
sopilised nõod ning väiksemad tasandikud (vt Lisa 2.) Kõrgendikevahelistes nõgudes on
palju järvi ja nende kinnikasvamisel tekkinud väikseid soid. Lisaks Otepääle on sellist tüüpi
kuhjekõrgustikeks veel Haanja ja Karula kõrgustik ning Vooremaa. [3] Lõuna-Eesti iseloomulik künklik pinnamood on kujunenud viimase jääaja lõpul. Viimase
suurima jäätumise ehk Weichseli jäätumise lõpustaadiumis 15 000 - 10 000 aastat tagasi
jääliustike korduva pealetungi ja sulamise käigus kuhjunud materjalist. Reljeefi põhijooned
on kujunenud jääajaeelsete jõgede erosiooni ja teiste geoloogiliste jõudude toimel (vt Lisa
3.). Jäätumise lõpustaadiumis jaotus Otepää kõrgustiku kohal pikemat aega paigal püsinud
või edasi-tagasi liikunud liustikuserv piki jäälõhesid tohutuks hulgaks jääpankadeks. Jääst
välja sulavad setted kandis sulamisvesi jäälõhedesse, koobastesse ja jääpaisjärvedesse, kus
see settis kõrgendikeks. Jääpankade kohale kujunesid nende sulamisel järvenõod, millest
mõned on hilisemate vooluvete erosiooni tulemusel avanenud. [4, 5] 2


Siinse reljeefi suurvormideks on rahutu pinnamoega kuhjelised kõrgustikud ning
nendevahelised nõod ja orundid. Nõod on suletud pinnavormid, mille põhjas on tavaliselt järv
või soo. Orundid on aga piklikud laiapõhjalised ja raskesti piiritletavad avatud pinnavormid,
mille põhjas voolasid jääajalõpu hiigeljõed. Tänaseks on neist säilinud vaid võrdlemisi
väikesed vooluveekogud. [4, 5] Otepää kõrgustik tõuseb ümbritsevatest tasastest aladest enam kui 100 meetri võrra
kõrgemale ja on väga vahelduva künkliku pinnamoega (vt Lisa 4.). Jääajal kuhjunud setete
paksus ulatub paiguti 200 meetrini. Paksu pinnakatte moodustavad nii viimase kui ka
varasemate jäätumiste setted. [4] Kõrgustiku pinna suhteline kõrgus on peamiselt rohkem kui 100 meetrit. Üle kümne tipu
Otepää kõrgustikul ulatub kõrgemale kui 200 meetrit merepinnast. Peamisteks
pinnavormideks Otepää kõrgustikul on mõhnad, moreenkünkad, moreentasandikud,
sandurtasandikud ja jääjärvetasandikud. [5] Otepää kõrgustik jaotub üldjoontes kaheks kõrgemaks osaks, mida teineteisest lahutab
põhjakirde-lõunaedela sihiline, osaliselt mattunud Pühajärve vagumus, mille piires
absoluutkõrgused on vaid 120–130 m. Vagumus on vooluvee kulutatud piklik kitsas laugete
veerudega nõgu [6]. Vagumust tähistavad kolm suuremat järve — Pangodi, Nõuni ja
Pühajärv. Vagumusest läände jääv kõrgustiku osa on väiksem, selgepiirilisem ning kõrgem.
Siin paiknevad kõrgustiku kõrgemad künkad.[4] Kõrgustiku ulatuslikum, ent laugem idaosa on arvukatest ürgorgudest jaotatud väiksemateks
küngastikeks ja lainjateks lavadeks. Selle kõrgem ja rahutuma pinnamoega osa jääb
Pühajärve ja Valga- ning Põlvamaa piiri vahelisele alale. Enam liigestatud reljeefiga paistab
silma veel Pangodi ümbrus ning läheduses olevad Kambja Köstrimäed. [4] Kõrgustiku kaguosa, mille kõrgus jääb enamasti alla 150 m, on eriline võrdlemisi sügavate
(kuni 40 m) orgude rohkuse tõttu. Suurematest väärivad nimetamist Kooraste, Jõksi-Piigandi,
Erastvere-Ahja ning Urvaste ürgorg. Kõiki neid markeerivad piklike orujärvede ahelikud. [4] Pinnamoes valdavad kõrgendikud on tekkinud peamiselt hilisjääajal sulamisveesetteist.
Keerukate settimisolude tõttu koosnevad naaberkõrgendikud või isegi ühe kõrgendiku osad
erinevaist setteist. Paljud kõrgendikud on küljekuti või otsakuti kokku kasvanud liitvormid ja
nende nõlvakalded on väga erinevad (5–30°). [1] Otepää kõrgustiku kõrgemas kesk- ja lääneosas on moreenist ja mandrijää sulamisveesetteist
koosnevad, keeruka ehitusega suurkünnised ja -künkad, mille suhteline kõrgus küündib
40–50 meetrini ja nõlvade kalle kuni 30°-ni. Mõnel hajusalt paikneval pinnavormil (näiteks
Kuutsemäel, Pöidlamäel, Savimäel) on tasane savine lagi ja jäärakutega nõlvad. Neist
madalama rühma moodustavad 10–25 m kõrgused keskmised ja väikekõrgendikud
(jääjärvede ja -jõgede kihilisest kruusast ning liivast koosnevad mõhnad), neid katab 1–2 m
paksune moreenikiht. Eeskätt kõrgustiku servaalal paiknevad väiksemad (alla 10 m) künkad
koosnevad enamasti ainult punakaspruunist moreenist. Küngastevahelised soostunud või
järvedega nõod on tekkelt valdavalt glatsiokarstilised. [1] 3


Ligi pool künklikest aladest on moreenkattelised ja moodustavad Porijõe ja Väikese Emajõe
keskjooksu vahel paikneva ligi 42 km pikkuse kirde–edela-sihilise vööndi. Peaaegu veerandi
kõrgustiku (loode- ja idakaguosa) peamised pinnavormid on kruusast ja liivast moodustunud
väikesed ja keskmise suurusega mõhnad (peamiselt Voorepalu, Veski, Kastolatsi ja Kooraste
ümbruses). Kanepist edelas paikneb kõrgustiku suurim liivik (56 km2), 130 m kõrguselt
Urvaste suunas madalduv sandur. Seda läbib Võhandu (ülemjooksul) terrassiline org. [1] Kõrgustiku paks settelasund on tekkinud mitme mandrijäätumise jooksul, mida tõendavad
viis erisugust moreenkihti, millest viimane on Devoni liivakivi ja aleuroliidiosistest valdavalt
punakaspruun. Paljudes kohtades esineb karbonaatset kollakaspruuni moreeni. Mõhnad
koosnevad enamasti paeveeriselisest kruusast. Keeruka arengulooga vaheldusrikkad
pinnavormistikud esinevad harva puhaste rühmitustena. Iseloomulik on enamasti mitmesse
eri tüüpi kuuluvate vormide kooseksisteerimine. Kõrvutisi pinnavorme või isegi ühe
kõrgendiku eri osi võivad moodustada kivised liivsavid, liivad, veeriselised kruusad või
savid. Nad on kujunenud erinevates settimistingimustes. Horisontaalsuunalise setete
vaheldumisega kaaseb erinev päritolu, lõimise ja karbonaatsusega setete järgnemine
vertikaalsuunas. [7] Kõige suurema osa Otepää kõrgustikust hõlmavad moreenkõrgendikud ja moreenkattega
mõhnad (nn künklik moreenreljeef, üle 60% kogu künkliku reljeefiga alast), järgnevad
mõhnastikud (24%) ja keeruka reljeefiga suurvormid (12%). Muldade lähtekivimiks on üle
80%-l alast moreen. [7] Pühajärvele ümbrusele iseloomulik reljeefitüüp hõlmab kõrgustiku läänetiiva kõrgemat osa.
Seal on isegi 40-50 m suhtelise kõrguse ja kuni 30° nõlvakaldega kõrgendikud. Need on
moreenist ja jääsulamisveee setetest koosnevad keerulise ehitusega pinnavormid.
Seesuguseid vorme on kohati ka idatiival, kuid madalamal. Paljudel suurtel kõrgendikel on
savist 2-4 m pinnakate, tasane lagi, järsud ning uhtorgudega nõlvad. Nendega kaasnevad
moreenkünkad on väiksemad. Kõrgendikke ja nõgusid katvate savide hulgas on nii
kihitamata savisid kui ka kihitatud viirsavisid. Viimased katavad lääneosa suurvorme ja
esinevad kõrgemas keskosas madalamate vormide lagedel ning järvede kallastel, olles
kujunenud seal siis, kui järvede veetase oli 150-160 m kõrgusel. [7] Eelmistest madalamal asendil paiknevad väiksemad, 10-25 m kõrgused moreenkõrgendikud
ja moreenkattega mõhnad. Need on ebakorrapärase kujuga. Moreenkate on enamasti lagedel
paksem kui nõlvadel. [7] Väikeste, alla 10 kõrguste moreenkühmude ja mõhnade levikuala jääb kõrgustiku
ääreosadesse. Kompaktsemad mõhnastikud on Voorepalu, Veski, Kastolatsi ja Kooraste,
samuti Vitipalu. Kõikide suurusrühmade pinnavormide hulgas leidub kupleid, s.o ümara või
ovaalse põhijoonisega järskude kumerate nõlvadega ja kumera laega kõrgendikke, kuid nende
osatähtsus on väike. [7] 4


1.3 Kliima Kagu-Eesti paikneb kontinentaalsema kliimaga Sise-Eesti kliimavaldkonnas. Läänemere
otsest mõju praktiliselt tunda ei ole. Kliima kujuneb välja üldiste kliimategurite (geograafiline
laius, Atlandi ookean, õhu läänevool) ja kohalike maastikuliste iseärasuste toimel. Suure
geograafilise laiuse tõttu on kliimale iseloomulikud suured sesoonsed päikesekiirguse
juurdevoolu ja õhutemperatuuri kõikumised. Esineb pikk talveperiood koos püsiva
lumekattega. [8] Kagu-Eestis on keskmine päikesepaiste kestus vahemikus 1600 kuni 1700 tundi aastas.
Suurem on see madalikualadel, kõrgustikel on suurema pilvisuse tõttu päikest vähem.
Päikesepaiste kestus Kagu-Eestis on väiksem kui Eestis keskmiselt. Kõrgustikel on
keskmised õhutemperatuurid madalamad kui madalikel. Suurema absoluutse kõrguse tõttu on
Otepää kõrgustiku temperatuur keskmiselt 0.5-1.0°C madalam. Sademete väli Kagu-Eestis on
suhteliselt keeruline. Siin esinevad Eesti mastaabis nii ühed kõige sademeterohkemad kui ka
-vaesemad paigad. Sademete territoriaalset jaotust enim mõjutavaks teguriks on kohalik
reljeef. Kõrgustikel ja nende tuulepealsetel nõlvadel sajab maha rohkem ning sademete hulk
on suurem kui tuulealustel nõlvadel ja madalikel. Kuna valdav enamus sademeid toovaid
õhumasse saabub Eestisse edelasektorist, siis kõrgustike vastavad nõlvad on ka kõige
niiskemad. Kõrgustike idapoolsemad servaalad on vähimate sademetega. Kõige kuivemateks
aladeks Kagu-Eestis on madalamad alad. [8] Otepää kõrgustikul on sademete hulk Eesti keskmisest kõrgem. Kevadel toimub soojenemine
kiiremini, kevad saabub keskmiselt poolteist nädalat varem ja temperatuur on aprillist juunini
üldiselt kõrgem. Sügisel aga langeb temperatuur siin mereäärsete aladega võrreldes kiiremini.
Reljeef mõjutab alaliselt klimaatilisi tingimusi Otepää kõrgustikul. See ilmneb eriti selgelt
kevadel, kui näiteks sinililled puhkevad kõigepealt lõunanõlvadel, seejärel ida- ja
läänenõlvadel. Põhjanõlvadel püsib samal ajal veel lumikate. Sama puudutab teiste taimede,
nagu maasikate ja toomingate kasvu. [4] Otepää kõrgustikul paikneval Otepääl on ülejäänud Eestiga võrreldes palju soodsamad
tingimused talispordi viljelemiseks. Sellest annab tunnistust 1-6 nädalat varem algav talv
(püsiva lumikattega periood), kuni 2 kuud pikem lumikatte kestus ja suusalumega periood,
suurem lumikatte paksus (maksimaalne paksus keskmiselt ligi 50 cm), vähesem sulade
esinemine ja lume kauem püsimine (keskmiselt 1-2 nädalat) kevadel.
Need territoriaalsed erinevused tulevad kõige selgemalt esile pehmete talvede korral.
Külmadel talvedel jäävad nad aga väiksemaks. Eeldades globaalse kliima soojenemise
tagajärjel pehmete talvede esinemissageduse suurenemist võib järeldada, et Otepää tähtsus
talispordi arendamisel kasvab tulevikus üha enam. Kogu aastane keskmine lumikatte kestus
Otepää kõrgustikul on kindlasti suurem kui 120 päeva. [9] 5


1.4 Vetevõrk Otepää kõrgustik on veelahkmeala ‒ jõed lähtuvad siit Võrtsjärve, Peipsi järve, Emajõkke.
Looduspargi alal ning lähistelt saab alguse kaks jõge: Väike Emajõgi Pühajärvest ning Elva
jõgi Valgjärvest. [10] Järvi on Otepää kõrgustikul ligemale 150, neist kaitsealale jääb 65. Enamik järvedest on
pisikesed küngastevahelistes nõgudes olevad veesilmad, mis on tugevasti kinni kasvamas ja
ümbritsetud õõtsiku või sooribaga. Suurem osa neist on väljavooluta umbjärved. Nad
paiknevad sageli rühmiti, moodustades suuremaid või väiksemaid järvestikke, näiteks Päidla
ümbruses ja mitmel pool mujal. Väga iseloomulikeks ning kauniteks maastikuelementideks
on sügavates orgudes olevad aheljärvestikud, seda eriti kõrgustiku kaguosas. Vidrikest
Koorasteni ulatub suurejooneline aheljärvestik, milles on kümme pisikest, ent üsna sügavat
järve. Kooraste juures toimub ristumine teise oruga, kus omakorda paikneb viis järve. Väga
kaunid vaated avanevad ka Jõksi-Piigandi ja Urvaste orujärvedele. Järved on väikesed ning
madalad, keskmine sügavus on 5-6 m. Mõnevõrra erandlik on vaid 22 m sügavune Peitlemäe
(Kõlli) järv ‒ kollakaspruuni veega vaikne metsajärveke, kus vesi sügavneb erakordselt
järsult. [2, 10] Otepää kõrgustiku suurimat, ligi 3 km² suuruse pindalaga, väga käärulise kaldajoonega ning
saarterohket järve peetakse juba muistsetest aegadest peale pühaks veekoguks. Pühajärv
(290,7 ha) on kõrgustiku keskosas tõeliseks maastikuehteks (vt Lisa 5.). Arvukad poolsaared
ja lahed, Sõsarsaared, Kloostrisaar ja Lepassaared ning laugete ja järsakuliste kallaste
vaheldumine annavad järvele eri kohtadest täiesti erineva ilme. Järve suubub mitu väikest
oja; lõunaotsast saab alguse Väike Emajõgi. Pühajärve läänekaldal jalutades võib näha vanu
järveterrasse, mis ulatuvad kuni 6 m kõrguseni praegusest veetasemest. See annab märku
kunagisest jääajajärgsest ulatuslikust järvest, mille pind oli praeguse Pühajärve pinnast
tunduvalt kõrgemal. Järv on praegu keskmiselt 4,3 m sügav; kõige sügavam on see lääneosas
Kloostrisaare ning Angunina poolsaare juures (8,3 m). [2, 10] 1.5 Mullastik Peale paepealseid rendsiinasid hõlmavate loopealsete ja loometsade ning sooldunud
rannikumuldadega rannaniitude on Otepää kõrgustikul kõiki Eestis leiduvaid mulla- ja
taimkattetüüpe. Kollakas- ja punakaspruunil moreenil kujunenud karbonaatsed leostunud,
leetjad ja näivleetunud mullad on enamasti erodeeritud. Üldse on erodeeritud muldi ligi pool
ja deluviaalmuldi ligi viiendik. Maapinna kaldest ja mulla lõimisest olenevalt võib
väikekünklikel aladel ühe ruutkilomeetri kohta olla kuni 300 mullataksonit (tasandikel alla
30), millest tuleneb ka loodusliku taimkatte kasvukohtade mitmekesisus. Moreenil valdavad
salukuusikud ja -kaasikud ning segametsad, deluviaalsetel aladel on hall-lepikud.
Liivikute leetunud ja leedemuldadel kasvavad palumännikud moodustavad kõrgustiku
suurima metsalaama. [1] 6


Muld-ja taimkatte kujunemisel oli määravaks asjaoluks pinnakatte ülekaalukalt savikas
koostis. Nii mõhnu katval 1-2 m paksusel moreenil kui ka moreenküngaste karbonaadirikkal
veeriselisel saviliival ja liivsavil on tekkinud üsna viljakad leetjad (KI) ja leostunud (Ko)
mullad. Haritud kallakulistel maadel on nende viljakust vähendanud mullaerosioon. Paljudes
kohtades on viirudena punakaspruunil moreenil kujunenud näivleetunud muldi. Muldkate on
väga kirju, eriti väikekünklikel aladel (vt Lisa 6.). [7] Metsad katavad ligi poole alast. Karbonaatsemal moreenil kujunenud muldadel kasvavad
kõrgendike lagedel ja nõlvadel kõrgetootlikud salumetsad- sinilillekuusikud ja naadikaasikud,
mis viljakamal deluviaalmulllal asenduvad lepikutega. Nõgude madalsoodele, mida
ilmesetavad üksikud sookased ja pajupõõsad, on iseloomulikumad tarnakooslused, milles
kasvavad ka palju käpalisi. Puissool, mis läheb üle sookaasikuks, on tavaline
sookastikukooslus. Ojade kaldail ja soostunud nõgudes kasvab paljudes kohtades
rinnakõrgune angervaksa-seaohaka rohustu.  [7] Õhukese moreenikihiga mõhnade kuivadel nõlvadel ja fluviomõhnadel kasvavad üsna
liigirikkad sürjametsad- maasika-ja sarapuumännikud ning -kuusikud. Madalamate ja
karbonaadivaesemate kõrgendike näivleetunud muldadel on tüüpilisemad laanemetsad
jänesekapsakuusikud ja kohati ka jänesekapsa-pohlamännikud (palumetsad). Liivast
limnomõhnade toitekehvadel kuivadel leedemuldadel (L) kasvavad vähetootlikud ja vanemad
eas hõredad sambliku- ning kanarbikumännikud. Põlde on neil harvades kohtades. Oluliselt
paremad kasvukohad on aleuriitse koostisega lamedalaelistel küngastel. Sealseil niiskematel,
kohati gleistunud leetunud muldadel on kasvamas enamasti jänesekapsa-mustikakuusikud ja
ka männi-kuuse segametsad. Nende raiesmikel valdab metskastik, kohati ka põdrakanep.
Niisugused mõhnastikupaigastikud on kõrgustiku loode-ja läänepiiril. Kagunõlva katavad
valdavalt palumännikud, milles kohati kasvan rohkesti kuuski. Järsakute ja väikeste
põllulappide ning sooheinamaade metsastumise arvel on Otepää kõrgustik muutunud
metsarikkaks.  [7] 1.6 Taimestik Otepää kõrgustiku maastik on tuntud oma vaheldusrikkuse poolest. Kõikvõimaliku kuju ja
suurusega kuplite, küngaste, seljakute ning nõgude, lohkude ja orgude peal kasvab ka väga
mitmekesine taimkate. Ülekaalus on segametsad, kuid tumeda müürina kerkib ka
puhtkuusikuid. Nende vahele jäävad kõrgemal väikeste lappidena põllu- ja karjamaad, allpool
lohkudes niidu- ja soolapid. Asustuspildis annavad tänapäevani tooni ajalooliselt kujunenud
hajakülad ja üksiktalud, mida omavahel ühendavad käänakulised teed.
Järsu reljeefi ja klimaatiliste iseärasuste tõttu on siinsed põllumaad väga killustunud. Lisaks
on mullad väheviljakad ja maapinna kalded põhjustavad probleeme sadevete ärajuhtimisega.
Seetõttu on ajalooliselt teraviljakasvatus olnud Otepää kõrgustikul teisejärguline ja
põllumajanduse põhialaks on senini jäänud loomakasvatus. [5] 7


Liigiline mitmekesisus on aja jooksul muutunud ja seda eelkõige kasvukohtade ning
elupaikade muutumise läbi. Osalt on põhjuseks looduslikud protsessid, suuremalt jaolt aga
inimtegevus. Otepää looduspargi pärismaise floora soontaimetaksonite üldarv on 635. Lisaks
on registreeritud 57 tulnukliiki ja metsistunud kultuurliiki, 15 liiki perekondadest Alchemilla,
Euphrasia, Hieracium, Pilosella ja Rosa. Kaitstavaid taimeliike on registreeritud 42; neist üks
- nõtke näkirohi - kuulub I kaitsekategooriasse ja 18 taimeliiki II kaitsekategooriasse. Kõige
enam (23) on III kaitsekategooria liike. Eesti punasesse raamatusse kantud soontaimi on
Otepää looduspargis registreeritud 31. [11] Otepää looduspargi brüofloora on rikkalik. Kogu alalt on registreeritud 219 sammaltaimeliiki
ning 5 teisendit. Neist 54 liiki on kas haruldased või kaitstavad. Kõige olulisemad on Eestis
seni väga haruldased liigid nagu kallasproonik, madal tömpkaanik, kõdu-tömpkaanik, väike
pungsammal, Dicranodontium denudatum, Fissidens exiguus, purpurpirnik, petlik
lõhistanukas ja nõtke karusambla teisend var. anomalum. Kaitstavatest sammaldest on kõige
olulisemad roheline kaksikhammas ja läikiv kurdsirbik. [11] Kõige olulisemad piirkonnad
sammalde osas on Pühajärve saared, Tsorro vanamets, Mädajärv, samuti Elva ja Väikese
Emajõe äärsed vanad metsad. [10] Liigirikkust ilmestab ka kaart, kus sinised kolmnurgad näitavad kaitsekategooriasse
kuuluvate taimede, loomade ja teiste kaitse all olevate alade asukohti. Neid ümbritsev punane
joon näitab Otepää looduspargi piiri. (vt Lisa  7.) 1.5 Loomastik Otepää kõrgustiku vahelduv ning mosaiikne maastik pakub sobivaid elutingimusi paljudele
loomaliikidele. Lindudest on kaitsealal registreeritud 139 pesitsevat liiki. Pooled Otepää
looduspargis pesitsevatest linnuliikidest leiavad toidu ning eluaseme metsast. Kõige
sagedamini võib siinsetes metsades kohata metsvinti, mets-lehelindu ning väike-lehelindu.
Loodusliku ilmega vanades segametsades ja metsatukkades pesitsevad paljud röövlinnud ja
rähnid nagu väike-konnakotkas, kanakull, herilaseviu, lõopistrik, kõrvukräts, händkakk,
laanerähn ja valgselg-kirjurähn. Looduspargi niitudel ning soistel aladel on elupaiga leidnud
nõmmelõoke, rukkirääk, põldpüü, jõgi-ritsiklind, sookurg. Imetajatest on siinne mosaiikne
maastik elamiseks soodne metskitsele, rebasele ning halljänesele. Viimasel aastakümnel on
täheldatud ka vanades metsades elutseva ilvese ning ojasid, järvi ning vaiksevoolulisi jõgesid
asustava kopra arvukuse tõusu. Kokku on kaitsealal kohatud 54 liiki imetajaid, neist 12 on
looduskaitse all. [10] Looduspargi kaitsealal ja selle lähikonnas elab mitmeid haruldasi ja ohustatuid linnuliike:
musttoonekurg, kanakull, väike-konnakotkas, rukkirääk, jäälind, värbkakk, karvasjalg-kakk,
laanerähn ja valgeselg-kirjurähn. [11] 8


Muu Eestiga võrreldes on Otepää looduspargi puistutes suurem herilaseviu, kanakulli,
väikekonnakotka, värbkaku, laanerähni ja väike-kärbsenäpi asustustihedus. Kultuurmaastikus
pesitsevad mitmed värvuliste liigid nagu nõmmelõoke, põldlõoke, sookiur, lisaks nurmkana,
ja rukkirääk. Põldudel ning rohumaadel käivad toitumas paljud linnud, eelkõige vajavad
selliseid toitumisalasid kullilised, mitmed kakulised ja erinevad kurvitsalised. Järvedel ja
nende kaldataimestikus pesitsevad tuttpütt, hüüp, kühmnokk-luik, sinikaelpart, tuttvart,
sõtkas, roo-loorkull jt selle elupaigaga kohastunud linnud. Muutused järvede linnustikus on
suhteliselt suured. Viimase 20 aastaga on vähenenud tuttvardi, punapea-vardi, naerukajaka ja
jõgitiiru arvukus. Lisandunud on hallpõsk-pütt (esmapesitsus 2006.a.) kühmnokk-luik ja
mustviires (2003. aastal). Suurenenud on vaid roo-loorkulli ja kühmnokk-luige arvukus. [11] Kaitsealustest imetajaliikidest on Otepää looduspargi territooriumil kindlaks tehtud 11
nahkhiireliigi - tiigilendlane, veelendlane, tõmmulendlane, habelendlane, Nattereri lendlane,
suurkõrv, parginahkhiir, kääbus-nahkhiir, põhja-nahkhiir, suur-nahkhiir, suurvidevlane- ning
saarma esinemine. [11] Kokku on kaitsealal kohatud 54 liiki imetajaid. Kahepaikseid on teada kuus liiki. Enamik
kahepaiksete liike on võrdlemisi tavalised ning suuri muutusi arvukuses ei täheldata. Vaid II
kategooriasse kuuluvad mudakonn ja harivesilik on kaitsealal vähearvukad ning esinevad
vaid paiguti. 2005.-2007. aastal toimunud Tartu Ülikooli selgrootute zooloogia välipraktika
raames on Otepää looduspargis registreeritud 425 liiki putukaid (Mati Martini andmed).
Huvitavaid või looduskaitse seisukohalt olulistest liikidest registreeriti seitse III
kaitsekategooria loomaliiki: hännakrabakiil, suur rabakiil, suur-kuldtiib, karukimalane,
maakimalane, põldkimalane, talukimalane, aedkimalane. Nendest hännak-rabakiil on
Euroopa Liidu loodusdirektiivi IV lisa, suurkuldtiib ja suur rabakiil loodusdirektiivi II ja IV
lisa liigid. [11] Taime-ja loomaliikide kaitse-eesmärk on antud piirkonnale omase võimalikult mitmekesise
liigilise koosseisu säilitamine. Keskendutakse haruldastele ning hävimisohus liikidele, nende
kaitsmise meetmete väljatöötamisele. Kuna liike ja isendeid ei saa vaadelda lahus nende
elupaikadest, saab liigikaitse toimuda siiski elupaikade kaitse kaudu. [11] 9


2. Loodusressursid Maavarade seisukohalt on Otepää kõrgustiku piirkond väga vaene. Maaameti maardlate
kaartilt vaadates kõrgustikul paiknevaid erinevate maavarade asukohta, on näha, et neid on
veelgi vähem võrreldes näiteks Karula kõrgustikuga, kus on neid samuti Eesti teiste
piirkondadega võrreldes vähe. Kõrgustikul leidub mitmeid liiva- ja kruusakarjääre ning
turbaalasid, lisaks ehitusliiva ja -kruusakarjääre (vt Lisa 8.). On ka pinnakate liiva ja savi
leiukohti, järvelubja ja turba leiukohti, kuid neis puudub aktiivne tegevus ning tegemist on
kõigest esialgsete leiukohtadega ja vaja oleks veel teha täpsemaid uuringuid. Kuna Otepää kõrgustikul asub suur maastikukaitseala Otepää looduspark ja veel mitmeid
väiksemaid looduskaitsealasid, kaitsealuseid parke ja piirkondi, on nii maavarade
kaevandamisega kui ka muude tegevustega seotud palju piiranguid ning keelde. 10


3. Hinnang piirkonnale 3.1 Loodus- ja maastikuväärtused Otepää kõrgustiku loodus ja maastik on omanäoline. Kõrgustiku oluliseks maastiku kaitse
väärtuseks on omapärane Otepää looduspark. Maastik on omanäoline ja vahelduv, on
kupliline moreenmaastik, suured kuppelmäed ning nõod ja järved. Otepää kõrgustiku künklikel maastikel asub Eesti suurim maastikukaitseala – Otepää
looduspark (vt Lisa 9.). Siinsed vaheldusrikkad maastikud on kujunenud loodusliku arengu ja
sajandeid kestnud inimtegevuse koostoimel. [12] Otepää looduspark on loodud 1957. aastal eesmärgiga kaitsta Otepää kõrgustikule
iseloomulikke maastikke ning looduslikku mitmekesisust. 1180 km2 suurusest Otepää
kõrgustikust hõlmab looduspark vaheldusrikkama keskosa pindalaga 22 430 ha (19%
kõrgustiku pindalast). Põhiline osa kaitsealast asub 100-175 m kõrgusel üle merepinna,
kõrgeim punkt on Kuutsemägi (217 meetrit üle merepinna). Looduspargis on 65 järve ja
järvekest; neist suurimat, käänulise kaldajoone ning viie metsase saarega Pühajärv (286 ha),
peetakse üheks Eesti kauneimaks järveks. [13] Siinseid aastasadade jooksul inimese poolt kujundatud maastikke iseloomustab mosaiiksus:
põllud ja heinamaad vahelduvad metsade ja soolappidega. Metsadest on valdavad salu- ja
laanemetsad, vähem on palumetsi; soodest on iseloomulikud madalsood, rabasid on vaid
mõni üksik. Siinsed maastikud on sobivaks elupaigaks paljudele loomaliikidele, nende seas
väike-konnakotkale, kanakullile, sookurele, mitmele rähni- ja kakuliigile, metskitsele,
rebasele, ilvesele jt. [13] Pühajärve lähistel kasvab looduspargi silmapaistvaim põlispuu - Pühajärve Sõjatamm
(ümbermõõt 6,6 m, kõrgus 20 m), mis on tüve jämeduselt puudest viiendal kohal Eestis. See
ligikaudu 400 aastane hiiglane on oma nime saanud 1841. a. toimunud talupoegade
vastuhakust mõisniku vastu. [13] Otepää piirkonna maastike kujunemisel on läbi aegade olnud suur mõju inimtegevusel.
Samas on künklik pinnamood seadnud majandamisele omad piirid, mistõttu niidud ja
põllulapid on killustatud ning väikesepindalalised. Niitudest katavad siin-seal küngaste nõlvu
aruniidud, liigniisketes nõgudes ja jõeorgudes võib leida soostunud ja madalsooniite. Elva jõe
ning Väikese Emajõe ääres on aga osaliselt säilinud perioodiliselt üleujutatavad lamminiidud.
[10] Iseloomulik on ka väikeste soode rohkus. Levinud on valdavalt madalsood (ca 85 %
looduspargi soodest). Võib sattuda künka nõlval algavale allikasooribale või järve
ümbritsevale õõtsik-sooribale, harvem siirdesoo- või rabalaigule. Kuigi siinsete soode
taimestik on suhteliselt liigivaene, torkab siiski silma käpaliste rohkus. Sagedasemad liigid on
harilik käoraamat, kahkjaspunane sõrmkäpp, kuradi-sõrmkäpp ja soo-neiuvaip. [10] 11


Mets katab ligikaudu 57% looduspargi pindalast. Valdavad on salumetsad, kus
alustaimestikus kasvavad sinilill, metspipar, kevadine seahernes; põõsarindes sarapuu,
kuslapuu ning näsiniin; puurindes on valdav kuusk. Suhteliselt suur on laanemetsade
osatähtsus, vähem on madalsoo-, kõdusoo- ning palumetsi. Enamik Otepää metsi on
inimmõjuga, loodusilmelisemad on metsamassiivid Elva ja Väikese Emajõe ümbruses, mis
on ühtlasi rikkama elustikuga. Seal leidub pelgupaiku ka suurematele loomadele nagu põder,
karu ja ilves. [10] Otepää looduspargi kaitse-eesmärk on Otepää kõrgustikule iseloomuliku kuppelmaastiku ja
bioloogilise mitmekesisuse, kohaliku elulaadi ja kultuuripärandi ning alalhoidliku
looduskasutuse säilitamine, uurimine ja tutvustamine. [14]  Otepää looduspargis leidub jälgi erinevatest ajalooperioodidest alates muinasajast. Suuremat
kultuuriloolist väärtust omavad Otepää linnamägi, Sangaste linnamägi, Arula, Pühajärve ja
Restu mõisa hooned, Kastolatsi apostliku õigeusu kirik, Otepää kihelkonnakool, Otepää
pastoraadihoone ja talvekabel. Säilinud on mitmed põlise taluarhitektuuri näited (Poslovitsa,
Saare, Kolga ja Nüpli-Lõhmuse talu) ja pärandkultuurmaastike elemendid (Pühajärve
Sõjatamm, Trepimäe tamm). Osaliselt on säilinud traditsiooniline asustusmuster, kus alles on
enamus põliseid talukohti, uued ehitised on aga püstitatud vanadele kruntidele või muul viisil
vanaga harmooniliselt sobitatud (nt Vana-Otepää, Elva küla). [15] 3.2 Turismimagnetid Otepää peamiseks vaatamisväärsuseks on kupliline maastik, enam tähelepanuväärivateks
paikadeks peetakse Otepää linnamäge, Hobustemäge, Väike Munamäge, Apteekrimäge,
Armuallikat jt. Oluliseks puhkealaks on Pühajärv ja selle ümbrus – Pühajärve park, rand ja
matkarajad. Teistest vaatamisväärsustest on olulisemad Otepää Maarja Luteri kirikuhoone
(koos nn. "Talvekirikuga"), Vabadussõjas langenute mälestussammas, Tehvandi spordikeskus,
Märdi veskitamm, Energiasammas, Pühajärve sõjatamm jt. [14] Otepääl ja linna lähedal on palju spordikeskuseid, matkaradu, spordivõimalusi nii vees kui
maal. Otepääl toimub iga aastaselt mitmeid suuri spordisündmuseid. Maratonid toovad
piirkonda palju turiste nii eestisiseselt kui ka väljastpoolt. On sauna-, suusa-, jooksu-,
rattamaratonid, lisaks erinevad muud spordiüritused. Kõrgustikul on ka mitmeid erinevaid puhkekeskuseid, põnevaid kohti loodusvaatlusteks,
restorane, kohvikuid, spaasid, golfi- ja tenniseväljakuid, seiklusparke, kultuuriga seotud kohti
ja ehitisi jpm. Otepää kõrgustikult ja ümberkaudsetelt aladelt leiab igaüks midagi, mis on
südamelähedasem. 12


4. Inimmõju Kuna kõrgustikust on suur osa maastikukaitseala, on erinevatel inimeste tegevustel ka sellele
mõju. Näiteks on liigiline mitmekesisus on aja jooksul muutunud ja seda eelkõige
kasvukohtade ning elupaikade muutumise läbi. Osalt on põhjuseks looduslikud protsessid,
suuremalt jaolt aga inimtegevus. Näiteks on otseselt inimese majandustegevusest sõltuv
rähnide arvukus, kes eelistavad pesitsemiseks loodusliku ilmega vanu segametsi. [11] Aga samuti mõjutab keskkonda ja loodust erinevad suusakeskused, mille tegevus mõjutab nii
loomi kui ka taimi, samuti pinnast ja õhku. Keskuste jaoks rajatakse tõstukeid ja radu,
hooneid, parklaid ja muid rajatisi. Aga ka erinevad tuubirajad, matkarajad, ATV-sõidurajad
jne mõjutavad. Ka loodusturismiga tegeletakse piirkonnas palju, see toob Otepää ümbrusesse
palju inimesi. Piirkonna jaoks see ei ole halb, vaid hoopiski väga hea, kuid suur külastatavus
võib aja jooksul mõjutada ka ümberkaudset loodust. Selleks, et piirkonna mitmekesisus ja
väärtused säiliksid, on kehtestatud erinevad kaitse-eeskirjad ja muud nõuded ning
reeglistikud, tehakse järelevalvet ja seireid, ning see aitab hoida kõrgustikul toimuvad
võimalikud muutused kontrolli all. 13


5. Kultuur
Otepää looduspargis leidub jälgi erinevatest ajalooperioodidest alates muinasajast. Suuremat
kultuuriloolist väärtust omavad Otepää linnamägi, Sangaste linnamägi, Arula, Pühajärve ja
Restu mõisa hooned, Kastolatsi apostliku õigeusu kirik, Otepää kihelkonnakool, Otepää
pastoraadihoone ja talvekabel. Otepää linnamägi oli muistse Ugandi maakonna üks olulisi
keskusi, mille järgi on Otepää omale ka nime saanud [1]. Säilinud on mitmed põlise taluarhitektuuri näited (Poslovitsa, Saare, Kolga ja Nüpli-Lõhmuse
talu) ja pärandkultuurmaastike elemendid (Pühajärve Sõjatamm, Trepimäe tamm). Osaliselt
on säilinud traditsiooniline asustusmuster, kus alles on enamus põliseid talukohti, uued
ehitised on aga püstitatud vanadele kruntidele või muul viisil vanaga harmooniliselt sobitatud
(nt Vana-Otepää, Elva küla). [15] Otepää kõrgustikul elab üle 13 000 inimese. Sealsetel maastikel on olnud suur mõju
Lõuna-Eesti kultuuriloole, keelemurrete ja pärimuse kujunemisele. Otepää muinaslinnus oli
üks Muinas-Eesti olulisemaid võimukeskusi; Otepää ja Kanepi kihelkonnad olid 19. sajandi
ärkamisajal rahvusliku liikumise aktiivseks tegevuspaigaks. Otepää maastikud on andnud
ainest paljudele maalikunstnikele, nende hulgas on Konrad Mägi, Aleksander Vardi ja
Johannes Uiga. [5] Johannes Uiga on tunnustatud maalikunstnik, keda peetakse üheks hinnatuimaks Pühajärve
maalijaks. Otepäälased mäletavad Johannes Uigat kui meest, kes maalis Pühajärvel kabiiniga
paadis. Johannes Uiga 32 maali on eksponeeritud juba aastaid Otepää vallavalitsuses. Maalid
kinkis Otepää vallale kunstniku vend Endel Uiga. [16] Loodusmaalija Johannes Uiga lemmikmotiiv oli Lõuna-Eesti järvemaastik, põhiliselt Otepää
ja Pühajärve ümbrus (vt Lisa 10.). Otepää kõrgustiku ümbruses teadis Johannes Uiga igat
järve ning kaunist vaadet. [17] Otepää linnaga on veel seotud sellised tuntud inimesed nagu Jakob Hurt, Jakob Pärn, Gustav
Wulff-Õis, Urmas Ott, Marju Länik [18]. Jakob Hurt (1839- 1907) oli esimene eestlasest kirikuõpetaja, kes tegutses Otepääl aastatel
1872 - 1880. Ta oli Eesti rahvusliku liikumise aja suurkuju, rahvaluule- ja keeleteadlane.
Otepääl töötades juhtis J. Hurt presidendina nii Eesti Kirjameeste Seltsi kui ka Eesti
Aleksandrikooli asutamise peakomiteed. Ta edendas Otepää kihelkonna koolielu ning
ajakohastas koolihooneid. Otepää Kirikumõisa hoones elas J. Hurt enamuse oma Otepääl
viibimise aastatest, seetõttu paigaldati hoone esisele haljasalale 25. novembril 1989. aastal
Jakob Hurda graniitbüst. Skulptuuri autor on Villu Jaanisoo. [19] Jakob Pärn oli kirjanik, kes oli 1883–1908 Vana-Otepää kihelkonnakooli juhataja. Ta avaldas
rahvahariduslikku kirjavara ja õpikuid, lasteraamatuid ning rahvusliku liikumise ideid
väljendavaid jutustusi ja mälestusi. [20] 14


J. Hurda soovitusel õnnestus Pärnal 1883. aasta sügisel saada kihelkonnakooli juhataja koht
Vana-Otepääl, kus ta jagas oma teadmisi kokku 25 aastat . Majanduslike tingimuste poolest
kujunes Pärna elu Otepääl paremaks kui Lihulas. Otepääl oli õpilasi märksa rohkem. Jakob
Pärn võttis Otepääl töötades osa Eesti Kirjameeste Seltsi ja karskusseltsi “Edasi” tegevusest,
asutas Otepää Põllumeeste Seltsi ja oli mitu aastat ka seltsi esimees. [21] Gustav Wulff sündis 1. jaanuaril 1865 Vastse-Otepää vallas Juusa talus. Peale töötamist
õpetajana Puhja kihelkonnakoolis ning koduõpetaja Amblas, laskis ta end kodukohas
Vana-Otepääl vallasekretäri kohale valida, töötades seal kuni pensionile minekuni 1937.
Väljaspool tööd võttis G. Wulff aktiivselt osa erinevate seltside tegevusest Vana-Otepääl, nt
oli ta koos oma naise Olga Wulfiga aktiivne Otepää karskusseltsi tegelane. [22] Luuletajana võttis G. Wulff endale peudonüümi Gustav Õis, seejuures kasutas ta sageli ainult
varjunime initsiaale G. Õ. Tõenäoliselt lootis noor luuletaja nii vältida tagakiusamist tema
lauludes ilmekalt väljendatud rahvuslike meeleolude pärast. Seminaristina kirjutas G.
Wulff-Õis ka oma tuntuima luuletuse “Ööpikule”. See laul, millele viisi komponeeris
kaasõpilane Karl Ramm, sai üldtuntuks ning kujunes üheks ärkamisaja võitlusteoseks. [22] Otepää lähedal Nüplis Nüpli järve ääres asunud Lõhmuse talu oli Gustav Wulff naise Olga
Wulffi kodukoht. Gustav Wulff veetis selles talus oma viimased eluaastad. Tema mälestuse
jäädvustamiseks paigaldati 1960. aasta jaanipäeval Lõhmuse talu elumaja seinale
mälestustahvel ja avati Gustav Wulff-Õie Muuseum. 3. juunil 2015 avati mälestuskivi Gustav
Wulffi sünnikohas Saverna lähedal Sirvaste külas Juusa talu juures. 13. juunil 2015 avati
mälestuskivi Puhja kirikuaias. G.Wulff on maetud Otepää uuele kalmistule. [23] Urmas Ott on samuti sündinud Otepääl. Ta oli tuntud teleajakirjanik. Oti telekarjäär algas
1978. aastal Eesti Televisioonis uudistesaate "Aktuaalne kaamera" diktorina. Diktoritöö
kõrval juhtis ta "Estraaditähestikku" (1983-1989), "Aktuaalse kaamera" uudiseid luges 1991.
aasta varasuveni. Kogu oma elu jooksul juhtis Ott mitmeid saatesarju, tegi intervjuusid
erinevate kultuuri- ja ühiskonnategelastega, osales ka raadiosaadetes. Juhtis ka ETV saateid
"Hommikutelevisioon", "Öötelevisioon", aastavahetuse autorisaateid "Urmas Ott ja teised”
jne. Ta töötas ajutiselt ka Otepää Kultuurimajas kunstilise juhi ametikohal, et seejärel Tallinna õpingutele startida. Ott tegi ka Otepää inimestega mitmeid intervjuusid. Oma
pedagoogilise Instituudi viimase praktika- üritused ja diplomilavastuse tegi ta samuti Otepää
Kultuurimajas. [24] Tuntuim ja kõigile eestlastele tuttav laulja Marju Länik on samuti pärit Otepäält. Länik
alustas laulmist 1970. aastate algul kodupaigas Otepääl. 1975. aastal lõpetas ta Otepää
Keskkooli ja sama aasta suvel sai temast Eesti Riikliku Filharmoonia solist. Suurem tuntus
saabus kümnendi lõpus ETV laulukonkursil "Kaks takti ette" ja osalemisega muusikafilmis
"Suveviisid Võrtsjärvel". 1977–1979 laulis ta Otepääl ansamblis Nustago ja trios Sarm. [25] 15


Ta on esinenud ja koostööd teinud mitmete tuntud ansamblitega nagu Vitamiin, Mahavok jpt.
On ka solistina osalenud mitmel rahvusvahelisel konkursil. Kontsertreisid on teda viinud ka
välisriikidesse. 1986. aasta Tšornobõli tuumakatastroofi järel külastas ta koos ansambliga
Mahavok suletud piirkonda Ukrainas, kus päästetöödel osalenud tuhandetele, sealhulgas Eesti
töölistele anti mitu väga emotsionaalseks kujunenud kontserti. Länik on osalenud ka raadio-
ja telesaadetes. [24] Näiteks osales ta TV3 saates “Laulupealinn”, kus esindas Otepääd, et
saate võiduraha eest kohaliku elu aidata, kuid võitjaks tuli hoopis Ott Lepland [26]. Otepääst laulavad ka lood “Ühes väikses Eesti linnas”, viisi kirjutas Rein Rannap, sõnad
Juhan Viiding. Tuntuim on veel ka Pühajärvest laulev Justament looga “Paranähtus” ja
Smilersi lugu “Mina, Pets, Margus ja Priit” Lisaks on tehtud Otepääst veel mitmeidki laule ja luuletusi, nt: V.Randpere ja L.Miller “Püha
järv”, I.Aasvere ja L.Miller “Pühajärv”, Contra on teinud luuletuse FC Otepääst. Aga ka
ümberkaudsetel kõrgustikule jäävatel aladel on oma vallas tuntuks saanud viisid ja
luuletused. 16


Kasutatud allikad 1. [veebileht]http://entsyklopeedia.ee/artikkel/otep%C3%A4%C3%A4_k%C3%B5rgustik1
2. [veebileht]http://www.estonica.org/et/Loodus/L%C3%B5una-Eesti_k%C3%B5rgustikud_ ja_n%C3%B5od/Otep%C3%A4%C3%A4_k%C3%B5rgustik/ 3. [veebileht]http://entsyklopeedia.ee/artikkel/eesti_kuhjek%C3%B5rgustikud
4. [veebileht]http://www.estonica.org/et/Loodus/L%C3%B5una-Eesti_k%C3%B5rgustikud_ ja_n%C3%B5od/Liustikutekkelised_pinnavormid/ 5. [veebileht]https://et.wikipedia.org/wiki/Otep%C3%A4%C3%A4_k%C3%B5rgustik
6. [EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009. http://eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=vagumus 7. I.Arold. (2005). Eesti maastikud. 191- 201 lk.
8. J.Jaagus. Kagu- Eesti kliimaressursside ülevaade. [veebileht]https://www.geo.ut.ee/kera/kliima.html 9. [veebileht]http://www.otepaa.eu/otepaa/piirkond/ilm-ja-klimaatiline-kirjeldus/
10. Eesti kaitsealad. [veebileht]https://kaitsealad.ee/et/kaitsealad/otepaa-looduspark/kaitsealast/loodus 11. (2008). Otepää looduspargi kaitsekorralduskava 2010-2012. [veebidokument].https://infoleht.keskkonnainfo.ee/GetFile.aspx?fail=-380475844 12. [veebileht]https://kaitsealad.ee/et/kaitsealad/otepaa-looduspark
13. Otepää valla koduleht.[veebileht]https://www.otepaa.eu/tegevused/meelelahutus/
14. Otepää valla koduleht.[veebileht]https://www.otepaa.ee/asukoht-ja-kaardid
15. [veebileht]https://kaitsealad.ee/et/kaitsealad/otepaa-looduspark/kaitsealast/kultuuriparand
16. (06.09.2018). Otepää maalijad panid Johannes Uiga auks näituse kokku. Lõunaeestlane. [e-ajakiri]https://lounaeestlane.ee/otepaa-maalijad-panid-johannes-uiga-auks-naituse-kok
ku/ 17. [veebileht]https://www.e-kunstisalong.ee/Otepaa_maastik_Johannes_Uiga_2425
18. [veebileht]http://entsyklopeedia.ee/artikkel/otep%C3%A4%C3%A43
19. [veebileht]https://www.puhkaeestis.ee/et/jakob-hurda-monument-otepaal
20. [veebileht]http://entsyklopeedia.ee/artikkel/p%C3%A4rn_jakob2
21. Toivo Õunapuu. (14.01.2004). Torma kandist pärit kirjaniku ja õpetaja Jakob Pärna kodutalu on tühjaks jäänud. Vooremaa.
[e-ajakiri]https://www.vooremaa.ee/torma-kandist-parit-kirjaniku-ja-opetaja-jakob-parna-
kodutalu-on-tuhjaks-jaanud-2/ 22. Eesti kirjandusmuuseum. [veebileht]https://www.kirmus.ee/nypli/genius-loci/gustav-wulff-oie-maja-muuseum/elul
ugu/ 23. [veebileht]https://et.wikipedia.org/wiki/Gustav_Wulff-%C3%95is
24. Otepää valla koduleht. [veebileht]https://www.otepaa.ee/uudised-ja-teated/-/asset_publisher/FwSkF1dZq8EO/co
ntent/id/27502165 25. [veebileht]. https://et.wikipedia.org/wiki/Marju_L%C3%A4nik
26. Marge Väikenurm. (23.09.2011). Marju Länik aitab Otepääl laulupealinna tiitlit püüda. Lõuna-Eesti Postimees. [e-ajaleht]
https://lounapostimees.postimees.ee/574970/marju-lanik-aitab-otepaal-laulupealinna-tiitlit
-puuda 17


Lisad Lisa 1. Otepää kuhjekõrgustik Eesti kaardil Link fotole: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/otep%C3%A4%C3%A4_k%C3%B5rgustik1 18


Lisa 2. Otepää kõrgustiku pinnamood Otepää kõrgustiku pinnamood.
I – moreenist ja jääsulamisveesetteist koosnevate keeruka ehitusega kõrgendike (nn
pealeasetatud mõhnade) reljeef (a – suurkünniselis-künklik, b – suur- ja
kesk-künniselis-künklik);
II – moreenkõrgendike ja jääsulamisveesetteist ja neid katvast moreenist koosnevate
kõrgendike (moreenkattega mõhnade) reljeef (a – kesk- ja väikekünniselis-künklik, b –
väikekünklik);
III jääsulamisveesetteist koosnevate kõrgendike (fluvio- ja limnoglatsiaalsete mõhnade)
reljeef (a – kesk- jaa väikekünniselis-künklik, b – väikekünklik);
IV – moreentasandikud ja jääjärvede kulutustasandikud;
V – sanduritasandikud ja jääjärvede kuhjetasandikud;
VI – ürgorud;
VII – jõed ja järved;
VIII – jalamijoon Autorid: E. Hang ja R.Karukäpp
Link:http://entsyklopeedia.ee/meedia/otep%C3%A4%C3%A4_k%C3%B5rgustik1/otepaa_k
orgustiku_pinnamood 19


Lisa 3. Mandrijää liikumine üle Eesti viimasel jääajal Koostanud: R. Karukäpp
Link:http://entsyklopeedia.ee/meedia/eesti_pinnamood/jaa_liikumine_viimasel_jaaajal 20


Lisa 4. Otepää kõrgustiku reljeef pealtvaates Link kaardile: https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/geoloogia50k 21


Lisa 5. Pühajärv Otepää looduspargis Link kaardile:
https://earth.google.com/web/@58.05068448,26.44293675,133.62834059a,30936.86627888d
,35y,-0h,0t,0r 22


Lisa 6. Eesti ja Otepää piirkonna mullastiku kaart Link kaardile:https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/mullakaart 23


Kaardi legend: 24


Lisa 7. Kaitstavad loodusobjektid Otepää looduspargis ja selle ümber Link kaardile:https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/looduskaitse 25


Lisa 8. Maavarade asukohad Otepää kõrgustikul Link kaardile:https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/maardlad 26


Lisa 9. Otepää looduspark Foto allkiri: Otepää looduspargi idaosa maastikud
Foto autor: Sven Začek Link:https://kaitsealad.ee/et/kaitsealad/otepaa-looduspark 27


Lisa 10. Johannes Uiga lemmikmotiivid Autor: Johannes Uiga
Pealkiri: “Lõuna-Eesti maastik”
Aasta: 1940 Autor: Johannes Uiga
Pealkiri: “Pühajärve motiiv õhtul”
Aasta: 1966 Link maalidele:https://www.e-kunstisalong.ee/Uiga_1140 28