Otepää kõrgustik (1)

Eesti Maaülikool - Geograafia - Eesti loodusgeograafia

1 Hindamata

Eesti Maaülikool
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Nimed, Nimed, Nimed
Otepää kõrgustik
Referaat
Juhendaja : lekt . Nimi Nimi
Tartu 2010

Sisukord

1. Sissejuhatus 3
2. Otepää kõrgustiku füüsilise geograafia põhijooni 3
3. Reljeef ja geoloogiline ehitus 4
4. Kliima 6
5. Vetevõrk 6
6. Mullastik 7
7. Taimkate 8
8. Kokkuvõte 9
9. Kasutatud kirjandus 10

Sissejuhatus

Käesolevas referaadis üritan tutvustada Otepää Kõrgustikku, tuua välja selle eripärad ning omadused. Otepää kõrgustikul on esindatud kõik moreenkõrgustikule iseloomulikud jooned: kiiresti vahelduv pinnamood , sügavad ürgorud, arvukad väikejärved, mosaiikne ja killustatud maakasutus. Suusatajate , sealhulgas ka maailmatasemel tegijate, seas on Otepää künklik maastik tuntud juba pool sajandit. Sadakond enammeetrit ümbrusega võrreldes kindlustab Otepääle talvise lumemütsi, mis kestab kauem ja on soodustanud talispordi arengut. Otepää, nagu teisedki moreenkõrgustikud, kipuvad metsa kasvama – tingimused maaharimiseks on siin rasked ja üha enam pöördub kohalik elu turismi poole.

Otepää kõrgustiku füüsilise geograafia põhijooni

Eesti reljeefi ühe suurvormina on Otepää kõrgustik füüsilisgeograafiliselt ( maastikuliselt ) omalaadne piirkond. Seda kinnitavad ka kõrgustiku loodust käsitlevad arvukad uurimused.
Otepää kõrgustiku piiri saab füüsilisgeograafilisel kaardil hõlpsasti ja võrdlemisi täpselt fikseerida . Kõrgustiku looduslik piir jälgib küllaltki hästi 100 meetri samakõrgus- joont. Üksnes edelas ühendab see samakõrgusjoon Otepää kõrgustikuga ka Karula kuplistiku ning loodes joonistab kõrgustikust eraldi asetsevana välja kõrgema ala Rõngust lõuna pool. Oma kõrguse ja maastikulise ilme järgi kuulub viimane siiski Otepää kõrgustiku juurde. Rõngu ümbrusega analoogiliselt loetakse kõrgustiku juurde Vastse - Antsla —Vaabina ümbrus, mida kõrgustiku põhiosast eraldab Urvaste ürgorg. Kõrgustiku väiksema ulatusega «eelpostid» on Sirvaku ja Voorepalu ümbrus. Kõige suuremaks Otepää kõrgustiku «eelpostiks» on aga põhja-loode poole jääv ja kõrgustikust Elva ürgoruga eraldatud Vellavere ümbrus. Väiksemate kõrguste tõttu ei ole teda loetud Otepää kõrgustiku külge kuuluvaks. Tema ühendamine Otepää kõrgustikuga samasse suuremasse maastikulisse ühikusse oleks küllalt põhjendatud. Sama probleem kerkib ka Karula kuplistiku puhul.
Otepää kõrgustiku kui reljeefi positiivse suurvormi piiri, mida väljendab tema jalam, täpsemal jälgimisel märkame kõrvalekaldumisi sellest piirist, mida kaardil üldjoontes edasi annab 100 m samakõrgusjoon. Neis kohtades läänes, põhjas ja idas, kus kõrgustiku jalam on selgemini välja kujunenud, jääb ta 100 m samakõrgusjoonest väljapoole.
Ulatuslikum on kõrgustiku piiresse jääv 100 meetrist madalam ala Elva ürgoru naabruses ning Kambjast lõuna pool, kus madalam, kuid siiski Otepää kõrgustikule omaselt künklik ja seetõttu tema piiresse loetav ala lahena tungib kõrgustiku siseosa suunas.
Raskem on kõrgustiku piiri fikseerida kagus, kus selge-kujuline jalam puudub. Siin tuleb paratamatult kõrgustik piiritleda kokkuleppeliselt, arvestades 100 m samakõrgus- joont. See piir vajab täpsustamist maastikuliste uurimiste alusel.
Mitmetel lõikudel tähistavad Otepää kõrgustiku piiri (või kulgevad paralleelselt selle läheduses) suured orgvormid, nagu Laatre , Rõngu ja Elva ürgorg läänes, Aarike- Tõravere ja Tatra ürgorg põhjas, Reola (Konsu) ja osaliselt Ahja ürgorg idas jt.
Põhiliselt kõrgussuhete alusel fikseeritud piiriga langeb hästi kokku ka Otepää kõrgustiku kõige iseloomulikuma ja tema mitmeid teisi maastikulisi iseärasusi määrava maastikukomponendi — künkliku, mõnes kohas künklik-lainja pinnamoe — esinemise piir.
Otepää kõrgustiku ulatus põhja-lõuna suunas on ümmarguselt 40 km, lääne-ida suunas 20—40 km.

Reljeef ja geoloogiline ehitus

Otepää kõrgustiku reljeef ja geoloogiline ehitus loovad aluse tema teistele maastikulistele iseärasustele. Seetõttu tuleb neil peatuda pikemalt.
Kõrgussuhete alusel jaotub Otepää kõrgustik üld-joontes kaheks kõrgemaks osaks — lääne- ja idaosaks ehk nn. lääne- ja idatiivaks. Neid eraldab teineteisest Pühajärve vagumus .
Kõrgustiku lääneosa on pindalalt väiksem, kompaktsem ning suhteliselt kõrgem kui idaosa . Ta on ka reljeefi põhijoontelt korrapärasem: nii kõrgustiku tüvendi kui ka sellel esinevate pinnavormide kõrgus suureneb äärealadelt keskosa suunas võrdlemisi järsult. Keskosas on jälgitav loode-kagu suunas piklik kõrgem telg . Selle piirides paiknevad lääneosa kõige kõrgemad kuplid ja seljakud, nende hulgas Kuutse mägi (217 m), mis on kogu Otepää kõrgustiku kõrgeim punkt. Kuutse mäest põhja ja loode poole jäävad Meegaste mägi (214 m), Marana mägi (205 m), Tepani mägi (203 m), Savilöövi; mägi (214 m), Laagri mägi, Sannamägi (200 m) jt. Meegaste mäest omakorda kirdes on Rebaste mägi, Tiugaste mägi, Tsooru Jaanimägi (193 m; mäel kasvav mänd paistab kaugele) ja Hardu mägi. Telje lõunaosas on kõrgemateks mägedeks Hari- mägi (212 m), Uniku Kõrgemägi, Meemamägi jt. Kõrgemaid mägesid on siin ka Kääriku läheduses. Kuutse mäe piirkonnas ja sealt põhja pool on pinnavormide paiknemises täheldatav loode-kagu- ja põhja-lõuna- suunaline orientatsioon. Harimäe ja Kääriku ümbruses koonduvad pinnavormid kirde-edela-suunaliseks kõrgete seljakute ja kuplite vööndiks, mis Pühajärvest lõunas ühendab kõrgustiku mõlemat osa omavahel ja on edelas jälgitav ka väljaspool kõrgustiku piire .
Kõrgustiku ulatuslikuma, kuid reljeefilt laugema idaosa orograafia on märksa keerukam . Pühajärve vagumusega sarnased madalamad alad ja arvukad ürgorud jaotavad kõrgustiku idaosa mitmeks kõrgemaks küngastikuks ja künklik-lainja reljeefiga lavaks.
Ka idaosas on kõrgemaks keskosa, kus sarnaselt lääneosaga esineb rida 200 meetrist kõrgemale või selle lähedale ulatuvaid mägesid — Laanemägi (211 m), Tõikamägi (210 m), Väike Munamägi (207,5 m), Välgi mägi (204 m. Kukumägi (u. 200 m), Tõostemägi, Räesmägi, Savimägi, Piirimägi, Kellamägi jt. Siinsete suuremate pinnavormide paiknemises võib jälgida kirde-edela ja loode-kagu suunda. Eriti rõhutab kirde-edela suunda kõrgete mägede vöönd Valgjärve ja Väikese Munamäe vahemikus. See on ühtlasi veelahkmeks Elva jõkke ja Pühajärve kaudu Väike - Emajõkke voolavate ojade ning Ahja jõkke ja Pühajõkke suubuvate ojade vahel. See vöönd jätkub ka Väikesest Munamäest edelas (Tantsumägi, Ojamägi, Mülkemägi, Tiidumägi, Hobustemägi, Marjamägi), kus ta liitub Harimäe ja Kääriku ümbruse samasuunalise pinnavormide vööndiga.
Kõrgustiku idaosas on kõrgem ka Lutiku ja Iduste ümbrus, kus tähelepandavamateks mägedeks on Loku Kaldemägi (190 m) ja Kaltsimägi (163 m). Samuti ulatub naaberalast kõrgemale Kambja ja Pangodi järve ümbrus (Kambja Köstrimäed 153 m ja Palumäed) ning seljakute ahelik Luke ja Tamsa ümbruses (Luke mäed 127 m). Kõrgem ja reljeefilt vaheldusrikas on ka Vidrike ümbrus ning siit lõunaedelasse jääv ala.
Kõrgustiku kaguosas, mis on üldiselt künklik-lainja reljeefiga, on tähelepandavamateks pinnavormideks sügavad (30 -40 m) ürgorud, nagu Kooraste ehk Truuta , Sirvaste, Jõksi—Piigandi, Erastvere —Ahja, Urvaste ja Pühajõe ürgorg. Neis on rohkesti järvi. Pühajõe org paistab silma oruloogetega, mis on suurejoonelisemaid Eestis. Nende kujunemist on tõenäoliselt põhjustanud asjaolu, et kõrgustiku kõrgemast osast kagu suunas voolanud mandrijää sulamisveed olid sunnitud endale teed rajama kirde-edela-suunaliste moreen- küngastike ja mõhnastike vahel.
Kõrgustiku mõlemat tiiba eraldava Pühajärve vagumuse madalam osa asub 120 - 130 m kõrgusel (Pühajärve veetase on 115 m).
Otepää kõrgustiku aluspõhja moodustavad kesk- devoni liivakivid. Kõrgustiku äärmine põhjaosa jääb aruküla, valdav osa kõrgustikust burtnieki ja lõunaosa osaliselt ülemdevoni gauja lademe avamusele. Aruküla lade koosneb peamiselt punastest , burtnieki ja gauja lade heledatest (valgetest, roosakatest, kollakatest, helepunastest) põimkihilistest liivakividest. Aluspõhja paljandeid esineb kõrgustiku ääreosades, peamiselt ürgorgudes. Kõrgustiku keskosas on aluspõhi kaetud paksu pinnakattega.
Otepää kõrgustiku aluspõhja pealispinna kõrguse ja reljeefi iseloomu kohta on avaldatud vastukäivaid andmeid. Lähtudes sellest, et kõrgustiku keskosas aluspõhi ei paljandu isegi mitte madalamates kohtades, oletati varem, et kõrgustiku all on aluspõhjas nõgu. Hiljem on analoogia alusel teiste Eesti ja ka naaberalade künklike moreenkõrgustikega oletatud, et aluspõhi ulatub siin siiski kõrgemale kui ümbritsevatel aladel, moodustades aluspõhjalise Ugandi lavamaa . Viimaste aegade geoloogiliste uurimiste andmed näitavad, et kõrgustiku lääneosas asub aluspõhja pealispind 50—70 m kõrgusel üle merepinna , s. o. ligikaudu samal kõrgusel kui kõrgustikuga läänes külgneval tasandikul. Kõrgustiku idaosas on aluspõhja pealispinna absoluutne kõrgus 90—115 m, seega 20—50 m võrra suurem kui kõrgustikust itta jääval tasandikul. Ühtlasi on selgunud , et aluspõhja pealispinna reljeef on nii nagu Eesti teistes osadeski palju liigestatum, kui seda varem arvati. Eriti mainimisväärsed ja meie ala geoloogilise arenguloo selgitamisel väga suure tähtsusega on aluspõhja reljeefis esinevad mattunud orud, millede põhi ulatub 40—60 m allapoole merepinda. Need on kohati päris hästi jälgitavad ka praegusaegses reljeefis. Otepää kõrgustiku piires on kõige silmapaistvam Otepää mattunud org, mis on jälgitav Pühajärve, Nõuni ja Pangodi järve nõo ja nendevaheliste nõgude rea näol. Kirdes on selle oru jätkuks Tatra ja Aardla ürgorg. Sellised sügavad orud tekkisid arvatavasti juba enne jääaega, kui Eesti territoorium oli merepinna suhtes kõrgem kui praegu.

Kliima

Suurem kõrgus ja tugevasti liigestatud reljeef põhjustavad Otepää kõrgustiku kliimas erijooni, võrreldes ümbritsevate alade kliimaga . Nagu teistel Eesti kõrgustikel, nii on ka siin sademeid rohkem (keskmine sademete hulk on üle 650 mm aastas) ja sajupäevade arv suurem (keskmiselt on 270 sajupäeva aastas). Õhutemperatuur on aga mõnevõrra madalam kui ümbritsevatel tasandikel. Nende asjaolude koosmõju ilmneb selgesti talvel, mil siin kujuneb paksem lumikate ja see püsib kauem. Lumikatte keskmine tüsedus on 40 cm, püsiva lumikatte kestus keskmiselt 110 päeva (10. dets. — 31. märtsini).
Aktiivsete õhutemperatuuride, s. o. üle 10° ulatuvate öö-päeva keskmiste temperatuuride summa kõrgustikul kõigub 1780—1850° piires, olles ligi 100° võrra väiksem vastavast summast ümbritsevatel tasandikel. Aktiivse taimekasvu periood (125—130 päeva) on 5 päeva võrra lühem kui tasandikel. Kõrgustiku kohal on pilvitus mõnevõrra suurem kui tasandikel ning päikesepaiste kestus väiksem. Sagedamini esineb hoovihma, mis on lisateguriks muldade erosiooni inknsiivistamisel.
Kõrgustiku künklikust reljeefist on tingitud mikroklimaatilised iseärasused. TRÜ geograafia osakonna üliõpilaste poolt teostatud vaatlused on näidanud, et keskmise suurusega küngastel on suvel lõunanõlval mulla temperatuur keskmiselt 2—3° võrra kõrgem kui põhjanõlval. öökülmade perioodil ulatub temperatuuride erinevus suletud nõgude ja küngaste lagede vahel 8 kraadini. Suletud nõgudes tuleb öökülmi ette veel juunis ja isegi juulis. Künklikul maastikul on lumikatte jaotus ebaühtlane.
Kõrgustiku mikroklimaatilisi iseärasusi peegeldavad hästi paljud elusa looduse sesoonse arengu nähtused, samuti avaldavad need iseärasused küllaltki suurt mõju põllumajanduslike tööde käigule (põldude eri ajal harimis- küpseks saamine jpm.).

Vetevõrk

Otepää kõrgustiku vetevõrgus on silmapaistev koht järvedel. Neid on siin 130. Keskmiselt tuleb üks järv iga 9 km2 kohta. Järvede kogupindala on aga ainult 14,3 km2.
Järvenõo geomorfoloogiliste- ja järve morfoloogiliste iseärasuste alusel jaotuvad siinsed järved vähemalt kahte rühma: 1) ürgorgude ning 2) moreenküngaste ja mõhnade vaheliste nõgude järved. Esimesed on suuremad, pikliku kujuga ja sügavamad. Kui nende järvede hulka lugeda ka Otepää mattunud oru kohal paiknevad järved, millede morfoloogia on küll mõnevõrra teistsugune (arenguloolistest erijoontest tingitult on nad madalamad ja liigestatuma kaldajoonega), siis kuulub suuruselt kümne esimese järve hulgast kaheksa ürgorgude järvede rühma. Suure-mateks nende ja ühtlasi kogu kõrgustiku järvede hulgast ongi selle mattunud oru kohal paiknevad järved: Pühajärv (285,9 ha), Pangodi järv (115 ha), Nõuni järv (78,8 ha). Neile järgnevad Lõõdla (76,7 ha) ja Jõksi järv (64,9 ha). Pühajärv on Eesti järvede hulgas suuruselt kuueteistkümnes. Kõrgustiku kümne sügavama järve hulgas on ürgorgude järvi üheksa. Kõrgustiku kõige sügavamad järved on Uhtjärv (26,5 m), Piigandi järv (25,3 m), Jõksi järv (23,8 m), Uiakatsi järv (18,6 m), Kooraste Suurjärv (17,7 m). Uhtjärv on Eesti järvede hulgas sügavuselt viies.
Künkliku moreenireljeefi järvede nõgude kujunemisel on tähtis osa olnud surnud jääl ja termokarstil. Enamik neist ( järvedest on väikesed. Suuremateks on Valgjärv (64,6 ha, kõrgustiku järvede hulgas kuuendal kohal) ja Nüpli järv (27,5 ha, kümnendal kohal). Mõned väikesed järved paistavad silma oma sügavuselt: näiteks Tornijärv, mille pindala on 13,3 ha, on 15,2 m sügav. Sügavuselt kuulub Tornijärvele kõrgustiku järvede hulgas kuues koht. Selle rühma väiksemate järvede sügavuse kohta on andmeid napilt.
Järvede hüdrotermilise režiimi osas väärib märkimist, et siinsetes küngaste vahele suletud järvedes, kus tuul ei pääse tugevat lainetust tekitama ja seeläbi vett segama , püsib suve vältel selgekujuline temperatuuri vertikaalne jaotus. Samal ajal kui vee temperatuur pinnal ulatub kuni 22°-ni, on see 8—10 m sügavusel vaid 7—8°. Mõnes järves soodustavad sellist temperatuuri jaotust ka allikad.
Otepää kõrgustiku järvede hulgas on ülekaalus rohekas- kollase ja kollakasrohelise veega järved. Hüdrobioloogiliselt kuulub enamik kõrgustiku järvi kultuuristatud maastikule omaste toitaineterikaste (eutroofsete) järvede hulka.
Ligilähedaste arvutuste järgi on jõgede ja ojade kogupikkus kõrgustikul 350 km. 1 km2 kohta tuleb siin umbkaudu 300 m pikkune oja- või jõelõik. Kõrgustiku suuremad jõed (Väike-Emajõgi, Elva jõgi, Ahja jõgi, Pühajõgi) algavad järvedest ja soodest väikeste ojadena, mis looklevad küngastevahelistes nõgudes või on kraaviks õgvendatud.3 Kõrgustikult laskumisel, kus jõed osalt on endale uuristanud pinnakattesse sügavad sälkorud, osalt aga kasutavad aluspõhjasse lõikunud ürgorge, on nende lang suur. Jõgesid paisutavad siin arvukad veskitammid ja neil on kujunenud paisjärved.

Mullastik

Peamiselt vahelduvast pinnakattest ja reljeefist tingitult on Otepää kõrgustiku mullastik kirev nii levikult kui erimiliselt koosseisult. Suurem osa kõrgustikust kuulub erodeeritud kamar-leetmuldade valdkonda, kus erodeeritud muldade ja pealeuhtemuldade (deluviaalmuldade) osatähtsust põllumuldade hulgas hinnatakse 70%-le. Kõrgustiku ida- ja kagupoolne ääreosa jääb keskmiselt ja tugevasti leetunud kamar-leetmuldade valdkonda. Skemaatiliselt vaadatuna on künkliku ala kõrgendikel levinud mitmesuguste erodeeritud ja erosiooniohtlike muldade, nõgudes deluviaalmuldade ning soostunud ja soo- muldade kooslus . Sõltuvalt pinnavormi moodustavatest setetest ja kõlviku paiknemisest võib väikese pindalaga kõlviku piirides esineda mitu lõimiselt (liivsavi, kruus, liiv jne.), erodeerituse või pealeuhtmise astmelt, veerežiimilt ning teistelt omadustelt ja tunnustelt erinevat mulda.
Suurte pinnavormide alal on erodeeritud muldi rohkem kui keskmise suurusega ja väikeste vormide alal. Otepää kõrgustiku künklikul alal soodustab muldade erosiooni oluliselt ka siinse maastiku oludes liialt suur põllumaa osatähtsus, võrreldes metsa ja rohumaadega.
Erodeeritud mullad on väheviljakad. Nad kuuluvad põllumaana kasutamisel VII—IX ja väga tugevasti erodeeritud mullad koguni X, s. o. kõige madalamasse hinde- klassi. Mõningate arvestuste kohaselt on näiteks keskmiselt erodeeritud mullad kaotanud erosiooni läbi keskmiselt 5.00—1000 kg lämmastikku hektari kohta. Sama mullaerimi (-tüübi) piires on keskmised saagid nõrgalt erodeeritud muldadel ligikaudu 3U, keskmiselt erodeeritud muldadel 3/4—V2, tugevasti erodeeritud muldadel V2—V-i saakidest, mida saadakse erodeerimata muldadelt. Sellega seletub ka põllukultuuride üldine madalam saagikus erosioonialadel ja erosioanivastase võitluse tähtsus.
Märkimist väärib künkliku reljeefiga aladel soostunud maade ja soode osatähtsus (20—25% pindalast). Killustatud leviku ja survelistest põhjavetest toitumise tõttu on need raskesti kuivendatavad.
Kõrgustiku kagu- ja idapoolsete servaalade põllumullad kuuluvad vabariigi keskmise viljakusega muldade hulka (V—VI hindeklass). Ligikaudu samasuguse viljakusega on ka künkliku ala erodeerimata mullad.

Taimkate

Otepää kõrgustikul leidub looduslikku taimkatet piiratult . Algne metsade, järvede ja soode maastik on inimese majandusliku tegevuse mõjul tugevasti ümber kujundatud. Suur osa varasematest metsaaladest on põllustatud või muutunud niitudeks. Palju on ajutisi sööte ja võsastunud maid. Metsad hõlmavad praegu 28% kõrgustiku pindalast, s. o. vähem kui vabariigis keskmiselt (32%). Valdavad on liigivaesed kuusikud ja kuuse-männimetsad (kõrgustiku keskosas üle 60%, ääreosades 15—30% metsade kogupindalast). Selliste metsade suure suhtelise tähtsuse poolest paistab kõrgustik silma kogu Eesti ulatuses. Neile metsadele järgnevad levikult nõmmemännikud (keskosas 10—20%, ääreosades, eriti kagus 30—40% sealsete metsade pindalast). Liigirikkaid ( salu -) kuusi- kuid on kõrgustiku keskosas 5—10%, kagu- ja lõunapoolsetel äärealadel 3—5% kõrgustiku nende osade metsade pindalast.
Niitusid on üldiselt vähem kui vabariigi teistes piirkondades. Suures ülekaalus on soostunud ja madalsooniidud, mis paiknevad raskesti kuivendatavates nõgudes ja jõe- orgudes. Suur osa kõrgustiku soostunud maadest ja soodest ongi niitude all. Aruniitusid on vähe, sest vähegi sobivaid kuivemaid maid kasutatakse põlluga.
Metsa ja põllumaade levikus valitseb küllalt selge seos pinnavormistikuga. See ilmestab veelgi kõrgustiku üksikute osade reljeefi iseärasustest põhjustatud maastikulisi erijooni. Kõrgustiku metsavaesemateks ja enam põllustatud osadeks on künklik-lainjate tasandike ning keskmise suurusega ja väikeste pinnavormide ala (Nõuni, Pangodi, Ilmjärve jt. ümbrus). Siin katavad küngaste lagedel ja nõlvadel killustatult esinevad metsad ligikaudu 20% pindalast. Suure metsasusega (49%) paistavad silma sanduri alad (Kooraste, Kanepi jt. ümbrus), kus metsad on levinud suuremate massiividena. Suur (40%) on metsasus ka neil aladel, kus ülekaalus on mõhnad (Karilatsi, Krüüdneri, Neeruti , Kastolatsi ümbruses jm.). Suurte pinnavormide alal ( Arula ja Kääriku ümbrus, Pühajärvest itta ja kagusse jääv ala) paikneb mets samuti killustatult nagu väiksemate pinnavormide alal, kuid katab siiski tunduvalt suurema pindala (40%). Metsa on siin ka rohkem vaja, sest erosioonioht on suurem.
Eelnenud käsitelust selgusid mitmedki üldist laadi maastikulised erinevused Otepää kõrgustiku eri osade vahel, mis põhiliselt on seotud kõrgustiku üksikute osade geomorfoloogiliste iseärasustega. Need paistavad hästi silma kõrgustikul ringi liikudes. Taoliste erinevuste ja looduse üksikkomponentide maastikuseoste põhjalikum analüüs võimaldab kahtlemata kõrgustikku maastikuliselt detailsemalt liigestada ning ühtlasi kõrgustikul paiknevaid majandeid põllumajandusliku tootmise looduslike tingimuste alusel diferentseerida.

Kokkuvõte

Otepää kõrgustik asub Lõuna-Eestis Otepää linna, Valga, Põlva, Tartu ja Võru maakondade aladel. Otepää kõrgustiku pindala on umbes 1200 km². Selle läbimõõt põhjast lõunasse kui ka idast läände on ligikaudu 40 kilomeetrit. Kõrgustiku pinna suhteline kõrgus on peamiselt rohkem kui 100 meetrit. Kõrgustikul on künklik pinnamood, mida moodustuvad jäätumiste setted 200 meetri paksusega. Peaaegu kõik Otepää kõrgustiku piirid on hästi nähtavad, sest neid tähistavad Rõngu ja Elva org läänes, Voika -Tatra ürgorg põhjas, Reola ja Ahja ürgorg idas. Kagus Otepää kõrgustikuga liitub Karula kõrgustik ja piirid seal on väljendanud nõrgelt Urvaste ürgoru kaguosaga Sulbi– Puskaru joonel . Vagumuses asuvad kolm suuremat järve — Pangodi, Nõuni järv ja Pühajärv. Põhjas vagumus ühineb Elva jõe oruga ning lõunas seda jätkub Väikese Emajõe org. Otepää kõrgustiku lääneosas asuvad selle kõrgemad mäed: Kuutsemägi, Kõrgemägi , Tsiatrahvimägi ning Harimägi. Kõrgustiku idaosas asuvad kuplikujulised Väike Munamägi ja Tedremägi; ida pool Tõikamägi ja Laanemägi. Kõrgustiku lääneosa on väiksem ja kõrgem, idaosa on ulatuslikum ja laugem. Arvukad ürgorgud jaotavad kõrgusttikku väiksemateks küngastikeks ja lainjateks lavadeks. Pangodi ümbrus ja Kambja Köstrimäed paistab silma liigestatud reljeefiga. Kõrgustiku kaguosas on palju üsna sügavaid (kuni 40 m) orgusid, suurimad nendest on Kooraste org, Jõksi-Piigandi org, Erastvere-Ahja org ning Urvaste ürgorg.

Kasutatud kirjandus

Järv,V. 1966. Otepää Koduuurijate seminari kokkutulek. Hans Heidemanni nim. trükikoda. 17 lk.

2008. Geograafiline asend. Kättesaadav: http://otepaa.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=99&Itemid=268 (viimati külastatud 02.05.2010).

.DOC Laadi alla originaalfail 10 lk · .doc · 52 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 10 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-08-25 Kuupäev, millal dokument üles laeti

52 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

MCarno Õppematerjali autor

Käesolevas referaadis üritan tutvustada Otepää Kõrgustikku, tuua välja selle eripärad ning omadused.

otepää kõrgustik reljeef pinnamood vetevõrk mullastik kliima taimkate

Sarnased õppematerjalid

docx

Loodusgeograafia: Otepää Kõrgustik

EMÜ Põllumajandus- ja keskkonnainstitut Otepää kõrgustik Iseseisev töö aines „Eesti loodusgeograafia“ Koostajad: Juhendaja: 1 Sisukord ............................................................................................................................... 1 Asend..................................................................................................................... 3

Eesti loodusgeograafia

docx

OTEPÄÄ KÕRGUSTIK

.......................15 10. INIMMÕJU...................................................................................................................15 KOKKUVÕTE.....................................................................................................................16 KASUTATUD KIRJANDUS...............................................................................................16 2 SISSEJUHATUS Otepää kõrgustik on Kagu-Eestis asuv künkliku-nõolise reljeefiga liustikukuhjelisel saarkõrgustikul kujunenud maastikurajoon. Oma viljaka ja varieeruva mulla tõttu on Otepää kõrgustiku taimkate väga mitmekesine. Iga-aastase pika ja rohke lumikatte ja omapärase künkliku reljeefi tõttu on Otepää kõrgustikust kujunenud Eesti talispordi keskus ning Otepää on ühtlasi ka Eesti talvepealinn. Kõrgustik asub nelja maakonna aladel: Valga-, Võru-, Tartu ja Põlvamaal.

Loodus

docx

Otepää kõrgustik

OTEPÄÄ KÕRGUSTIK Asukoht: Lõuna-Eestis Otepää linna, Valga, Põlva, Tartu ja Võru maakondade aladel. Pindala on umbes 1200km2. Läbimõõt põhjast-lõunasse ja idast-läände on ligikaudu 40km. Kõrgustiku pinna suhteline kõrgus on üle 100 meetri. Peaaegu kõik Otepää kõrgustiku piirid on hästi nähtavad: läänes Rõngu ja Elva org, põhjas Voika-Tatra ürgorg, idas Reola ja Ahja ürgorg,ning kagus liitub Otepää kõrgustik Karula kõrgustikuga. Otepää kõrgustikku saab jaotada kaheks kõrgemaks osaks, mille vahel on põhja-kirde -- lõuna-edela vagumus absoluutkõrgustega 120130 meetrit. Vagumuses asuvad kolm suuremat järve -- Pangodi, Nõuni järv ja Pühajärv. Põhjas vagumus ühineb Elva jõe oruga ning lõunas seda jätkub Väikese Emajõe org.Otepää kõrgustiku lääneosas asuvad selle kõrgemad mäed: Kuutsemägi, Kõrgemägi , Tsiatrahvimägi ning Harimägi. Kõrgustiku idaosas asuvad

Geograafia

pdf

Otepää kuhjekõrgustik

3.1 Loodus- ja maastikuväärtused 11 3.2 Turismimagnetid 12 4. Inimmõju 13 5. Kultuur 14 Kasutatud allikad 17 Lisad 18 Lisa 1. Otepää kuhjekõrgustik Eesti kaardil 18 Lisa 2. Otepää kõrgustiku pinnamood 19 Lisa 3. Mandrijää liikumine üle Eesti viimasel jääajal 20 Lisa 4. Otepää kõrgustiku reljeef pealtvaates 21 Lisa 5. Pühajärv Otepää looduspargis 22 Lisa 6. Eesti ja Otepää piirkonna mullastiku kaart 23 Lisa 7

Eesti loodusgeograafia

docx

Eesti loodusgeograafia

meri). Samuti võib maakerkega seostada maavärinaid, millest tugevaimad on Eestis aset leidnud just loodeosas, kus maakerge on kiireim. Jääajajärgne summaarne tõus ulatub sadadesse meetritesse. Vertikaalliikumiste gradient on maksimaalne loode-kagu suunas, sest Vene platvormidega seotud muutuste tõttu toimub Kagu-Eestis maapinna vajumine (1mm/a). Selle tulemusena toimub mh ka Peipsi-Pihkva järve lõunasse valgumine.  Haanja kõrgustik – künkliku reljeefiga kuhjeline saarkõrgustik. Eesti suurimad suhtelised ja absoluutkõrgused. Kõrgeimaks mäeks on Suur-Munamägi 318 m, aga ka ülejäänud 20 E kõrgeimat mäge asuvad Haanja kõrgustikul. Küngastevahelistes nõgudes on ligi 170 järve (Tuuljärv) ning sood, mis on tekkinud vanade järvede asemele. Vällamäel on mõõdetud turba rekordpaksus – 16,7 m. Haanja kõrgustikul domineerib irdjääs kujunenud reljeef: paksu

Geograafia

doc

Haanja kõrgustik

suurem ja ,,mägisem" ala. Ta paikneb Lõuna Eesti piiri lähedal, mis jätkub Lätis Alüksne kõrgustikuna. Võrumaa loodeossa ulatub Otepää kõrgustik ning lääneosast piirab seda Karula kõrgustik. Viimast eraldab Haanja kõrgus tikust maaliline VõruHargla nõgu, Karula põhjaosa piirab aga VõruPetseri ürgorg.

Geograafia

doc

GEOLOOGILINE EHITUS

punkt. Eesti pinnamoes vahelduvad kõrgustikud ja lavamaad lainjate tasandike,madalike,nõgude ja orunditega. Need pinnavormid ja Põhja-eesti (Balti klint) ning Lääne-Eesti paekallas on reljeefi suurvormid. Millest koosneb Eesti pinnamood? Kõrgustikud on ümbrusest kõrgemad alad,millel esineb mitmesuguseid kõrgendikke, nõgusid, orge jt väiksemaid pinnavorme. Nende jalamid asuvad Eestis harilikult 75-100 m kõrgusel. Pandivere kõrgustik (kõrgeim koht Emumägi 166m) ja Sakala kõrgustik (Rutu mägi 146 m) on tasase pinnamoega kulutuskõrgustikud. Need on võrdlemisi madalad lubja.või liivakividest tuumikuga ning õhukese pinnakattega. Mõlemal kõrgustikul valitsevad lainjad tasandikud,ent Sakala kõrgustikku ilmestavad rohked ürgorud (nt Karksi). Rahutu reljeefiga kuhjelised kõrgustikud on Haanja kõrgustik (Suur Munamägi 318m), Otepää kõrgustik (kuutse mägi 217m) ning Karula kõrgustik (rebasejärve Tornimägi 137m). Iseloomustavad künkad ja nõod.

Geograafia

doc

Sakala kõrgustik

Sakala kõrgustik Referaat Tartu 2009 Sissejuhatus Sakala on kulutuskõrgustik, mis on Võrtsjärve ja Liivi lahe vesikonna veelahkmeks. Sakala kõrgustik meenutab põhijooniselt kolmnurka, mille alus asub Põhja-Lätis ja mandrijää poolt tömbikskulutatud põhjatipp ulatub Navesti jõe oruni. Kõrgustiku jalam asub suures osas 50-55 meetri kõrgusel ja lagi kõrgeneb 60-70 meetri kõrguselt Viljandi ümbruselt nii loode kui lõuna poole, kõrgudes keskosas kuni 136 meetrini põllustatud Kärstna ja 144 meetrini metsastes Rutu mägedes. Need on Sakala kõrgemad kohad. Viimastest lõuna sihis maapind

Geograafia

Rohkem sarnaseid