Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

Õiguse entsüklopeedia eksami küsimused (0)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mis on konstitutsiooniliste ja lihtseaduste vahe?
  • Mis on riigi territoorium ?
Õiguse entsüklopeedia eksami küsimused
  • Õigusriigi tunnused
    Õigusriik on pigem idee riigist. Ta on idee sellisest riigist, mille poole on mõtet pürgida, aga et sinna liikuda peab teadma, mis on õigusriigi idee. Õigusriigi idee pärineb ajast, kui õigusriigid tekkisid. Õigusjumalanna (hea ja õiglane kohtupidamine) taga peitub õigusriigi idee. Ühes käes võim ja jõud ( mõõk ), teises käes õiglus . Riik peab oma käitumise allutama õiglusele (õigusest tulenevale) – õigusriiklikuks käitumiseks. Lubatud on ainult see, mis on lubatud – avalikus õiguses. Keelatud on kõik see, mis pole keelatud – eraõiguses.
    Õigusriigi tunnused:
  • formaalsed – peab leidma kirjutatud õigusest.
  • Võimudelahusus (riigitöid tegevad inimesed peavad saama oma tööd teha. Üks võim ei tohi domineerida). Võimu tasakaalustamise mehhanismid – et võimud saaksid üksteise tööd kontrollida ja ka piirata.
  • Objektiivne õigus (seadusel on eriline roll)
  • Seadustest kinnipidamine
  • Juriidiline kaitse sõltumatute kohtute poolt
  • Põhiõiguste ja –vabaduste garanteerimine.
  • materiaalsed –
  • käsk austada ja kaitsta inimväärikust
  • ülipositiivse õiguse tunnustamine
  • seadusandja seotus konstitutsiooniga (riigile suunatud nõue siduda ennast oma töös konstitutsiooniliste nõuetega).
  • Positiivne õigus ja ülipositiivne õigus
    Positiivne õigus on inimeste poolt loodud õigusnormid . Õigusnormi kehtivus sõltub üksnes legitiimsest kehtestamisest.
    Ülipositiivne õigus ehk ka loome - või mõistuseõigus põhineb jumalikul ilmutuse, inimloomusel või mõistusel. Nähakse ülimat korda. Tegu on põhinormidega, mis vastavad inimese loomusele. Õigusnorme, mida ei saa kellegi tahte või kokkuleppega muuta. Nt vabadus, elu, omand, perekond või usk.
  • Õiguse allikate liigid
    Selleks, et õigusnorm oleks täidetav, peab ta olema väljendatud mingil kujul. Väljendusvorme on nimetatud ka õiguse allikateks.
    Õiguslik e. sanktsioneeritud tava. (Tavaõigus - õiguseks muutunud tava).
    Kohtu- ja halduspretsedent. Juhtum, kui kohtuorgani otsus või haldus organi lahend omandavad reegli tähenduse ja neid hakatakse nii kasutama. Sai alguse juba Vanas Roomas. Praegusel ajal anglosaksi kohtusüsteemiga maades, Suurbritannias. Näide: GB-s löödi kukel pea maha, kuna see oli öösel laulnud.
    Õigusteadus e. juristide arvamus (teatud perioodil). Algus Vanas Roomas, kus 5-le juristile anti õigus konkreetsetes asjades anda kohtule kohustuslikku konsultatsiooni.
    Leping. Kahe või enama poole vaheline kokkulepe. Enamasti puudub õiguslik tähendus, kuid mõnedel lepingutel on laiem tähendus. Näiteks: Rahvusvaheliste organisatsioonide asutamis - jms. lepingud .
    Normatiivne akt. Tänapäeval kõige levinum, paljudes riikides ainus õiguse vorm. Riigi poolt kehtestatud.
  • Õigusnormi tüüpstruktuur
    Eristatakse kolme elementi:
    • Hüpotees - näitab elulisi asjaolusid, millele õiguslooja on andnud õigusliku tähenduse.
    • Dispositsioon - näitab vajaliku käitumise ja sisaldab subjektide õigused ja kohustused.
    • Sanktsioon - näitab riiklikku mõjutusvahendit, mida riik rakendab dispositsiooni nõuete rikkumise eest hüpoteesi tingimustes.

  • Juriidiline fakt
    Juriidiline fakt on elulised asjaolud , millele viidatakse õigusnormis ja mille esinemine toob endaga kaasa õigusliku tagajärje. (ehk: asjaolud, millega seadusandja seostab õigussuhete tekkimise, muutumise ja lõppemise).
  • Õiguse subjekt
    Õiguse subjekt jaguneb kaheks põhirühmaks:

    Tsiviilõiguses võivad üksikisikud esineda füüsilise isikuna ja organisatsioonid juriidilise isikuna (selline jaotus kehtib ainult varalise suhte puhul).
  • Õiguse objekt
    Objekt üldfilosoofilises tähenduses on nähtus, millele on suunatud tegevus. Millele on suunatud õigussuhe ? Õigussuhte objektiks on kõik need esemed, mittemateriaalsed väärtused, millele on suunatud õigussubjektide käitumine ja mille tõttu õigussuhe üldse tekib. Õigussuhte objektiks loetakse materiaalseid ja mittemateriaalseid nähtusi, mis õigussuhte subjektide jaoks esinevad hüvedena.
  • Subjektiivne õigus
    Subjektiivne õigus on positiivsest õigusnormist õigussubjektile tulenev ja kuuluv õigustus.
    Subjektiivses õiguses peegelduvad nii õigussubjekti HUVI kui ka VÕIM.
    Eraõiguslikud subjektiivsed õigused
    Tulnenevalt subjektiivse õiguse sisust, jaotatakse subjektiivsed õigused eraõiguses:
    • absoluutsed õigused - subjekti õiguslik võim asja üle ning õigus välistada kolmandate isikute mõju. Nt omand.
    • Relatiivsed õigused - nõudeõigused. Õigus nõuda kolmandatelt isikutelt tegevust / tegevusetust. Tekib absoluutse õiguse rikkumisel. Nt õigus nõuda omandi tagastamist.
    • Konstitutiivsed õigused - annavad isikule õiguse ühepoolselt õigusi luua/muuta/lõpetada. Nt testament, edasikaebamisõigus, ühepoolne lepingu annulleerimine.

    Tulenevalt õiguse objektist, jaotatakse subjektiivsed õigused eraõiguses:
    • Isikuõigused - suunatud õiguse omajale. Õigus vabale arengule
    • Perekondlikud õigused - abikaasade absoluutsed õigused.
    • Varanduslikud õigused - õigus oma vara režiimi määrata. Teenivad majanduslikke huve.

    Avaliku õiguse subjektiivsed õigused
    Need on kaitsval normil põhinevad õigused avaliku võimu kandjate vastu. Tegemist on ka ühe õigusriigi tähtsa tunnusega, mis annab "õigusliku tee" avaliku võimu vastu.
    • õigused avalikus elus osalemiseks - poliitilised õigused, nt valimisõigus
    • õigused ühisolemisele - huvi riigi tegevuse vastu, mis on suunatud üksikisiku heaks
    • vabadusõigused - konstitutsionaalsed põhiõigused ja - vabadused .

  • Objektiivne õigus
    Objektiivne õigus ehk positiivne õigus on kirjutatud kujul esitatud õigusnormide kogum. Lähtub riigist ning õiguse õiguskindlusest. Kehtimiseks peab läbima formaalse tee, käsitletakse vaid kirja pandud õiguse allikaid.
  • Õiguse tõlgendamise klassikalised meetodid
    Klassikalised tõlgendamise viisid on:
    • Grammatiline
    • Loogiline
    • Ajalooline
    • süstemaatiline.

  • Lingvistilised argumendid – keelelised argumendid:
  • semantilised argumendid (semantika – õpetus tähendusest; sõnade ja lausete tähendusest lähtuvad argumendid)
  • süntaktilised argumendid (süntaks – lauseehitus ) nt „ Armu mitte surma“ – Armu, mitte surma! Armu mitte, surma!
  • Geneetlised argumendidesemeks on põhiseadusandluses osalenud isikute tegelik tahe. (mida nad sõnadega tegelikult tahtsid öelda). PS kiireloomuline muutmine – täpsustavad ja PS vaimu ja mõtet mittemuutvad muutused.
  • Süstemaatilised argumendid – seadus peab moodustama mingi mõistuspärase süsteemi, see süsteem võib olla loodud kahel viisil 1) PS enda sees 2) asetades PS laiemasse konteksti
  • Konsistentsi tagavad – eesmärgiks on vältida vastuolusid
  • Kontekstuaalsed argumendid – esemeks on normi asend seaduse tektsis. Kasutatakse tavapäraselt süstemaatilise argumendi tähenduses
  • Mõistelis-süstemaatlised – lähtuvad aine süstemaatilisest läbitöötatusest.
  • Printsiibilised argumendid lähtuvad põhiõiguste printsiibilisest iseloomust, selle iseloomu tagajärjeks on, et põhiõigused kollideeruvad (on vastassuunalised, põrkuvad )
  • Spetsiaalsed juriidilised argumendid - on nt analoogia ; argumentum e contrario, argumentum a fortiori (seda enam) – eituse argument, saame loendada seadusega reguleeritud esemeid . Argumentum a fortiorit saab rakendada nt PS §8 lg 1: kui mõlemad vanemad on Eesti kodakondsed, seda enam on lapsel õigus Eesti kodakondsusele sünnilt.
  • Prejuditsiaalsed argumendid - viited varasematele kohtulahenditele.
  • Ajaloolised argumendid – me teeme viiteid õigusinstituudi ajaloole, vaatleme kuidas see on varem olnud. Nt. PS §27 on ülevõetud 1938. A PS-st
  • Komparatiivsed argumendid – siin me viitame teiste maade sarnastele õigusinstituutidele
    Laias laastus esiemesed viis on seaduse süsteemis olevad argumendid, kuigi viimane neist on juba piiri peal. Viimased argumendid viitavad juba kohtule, seadusest väljapoole ja mujaleajaloos ja rahvusvahelisusele.
  • Üldised praktilised argumendid – see on argument, mis tugineb väärtushinnangule, me peame olema selle väärtushinnanguga nõus, kui me seda argumenti aktsepteerime.
  • Lüngad õiguses ja nende ületamine
    Lüngad õiguskorras võivad olla kas:
    • Ehtsad - Ehtsad lüngad on tingitud eelkõige meie õiguskorra kujunemisloo suhtelisest lühiajalisusest ja elu enda kiirest muutumisest.
    • Näivad - Näiva lüngaga on tegemist siis, kui seadusandja polegi kavatsenud elulisi asjaolusid faktilise koosseisu kaudu siduda õiguslike tagajärgede saabumisega.
    • Väärtuslüngad - Väärtuslüngad tekivad õiguskorda siis, kui seadusandja on omalt poolt küll püüdnud lünki ära hoida, kuid samas formuleerib õiguse mitte niivõrd üldise (üldistatud) reegli kujul, kuivõrd üleüldisel (generaalklausli) kujul. Väärtuslünki tekib õiguskorda ka siis, kui seadusandja on jätnud mõne õigusliku mõiste ebamääraseks või ebatäpseks.

    Lünkade ületamisest saab rääkida ehtsate ja väärtuslünkade esinemisel. Lünkasid õiguses saab ületada analoogia abil.
    Analoogia on ühe või paljude õigusliku tähendusega õigusnormide rakendamine õigusega mittereguleeritud või ebapiisava täpsusega reguleeritud eluliste asjaolude suhtes, mis vajavad õiguslikku reguleerimist. Jaguneb:
    • seaduse analoogiaks - võetakse otsuse tegemisel aluseks sarnane õigusnorm.
    • õiguse analoogiaks - ei lähtuta üksikust õigusnormist, vaid paljudest objektiivse õiguse normidest, mis summa summarum põhinevad samadel õiguspoliitilistel alustel.

  • Õiguse realiseerimise viisid
  • kasutamine - seisneb õigussubjekti poolt oma õiguste aktiivses teostamises.
  • kinnipidamine - seisneb selles, et subjekt kooskõlastab oma käitumise õigusnormi nõuetega. Ta täidab oma õiguslikke kohustusi.
  • rakendamine ehk kohaldamine - õiguse realiseerimise vorm, kui õiguse teostamisse sekkuvad selleks pädevad riigiorganid (haldusorganid, kohtud, politsei jne.)
  • Õiguse rakendamise eeldused ja 4 õiguse rakendamisele esitatavat nõuet
    Õiguse rakendamine on üheks õiguse realiseerimise viisiks. Õigusnormide rakendamisel tuleb silmas pidada, et see oleks seaduslik, põhjendatud, otstarbekohane ja õiglane.
  • Faktiliste asjaolude analüüs. Selgitatakse, mis ja kuidas toimus. Vaadatakse, kas seondub mingi õigusnormiga .
  • Õigusnormi valik ja analüüs. Otsitakse välja vastavat juhtu puudutavad õigusnormid ja tehakse õigusnormi analüüs.
  • Kompetentse organi poolt otsuse tegemine (vastuvõtmine). Vormiliselt, õiguse rakendamise akti e. individuaalakti vormistamine.
  • Tehtud otsuse täitmise tagamine.
  • Õiguse rakendamise akti struktuur
    Õigusnormi rakendamise akt peab igal juhul omama rea spetsiifilisi tunnuseid. Temas peavad olema selgelt väljendatud järgmised andmed:
  • Milline organ on välja andnud
  • Millal on välja antud
  • Millise konkreetse isiku kohta
  • Milles seisneb asja lahendamise olemus
  • Millistele faktilistele asjaoludele vastuvõetud otsus tugineb
  • Millise seaduse või muu normatiivakti alusel see akt on vastu võetud
  • Kus on välja antud
    Eksisteerib väga mitmesuguseid õiguse rakendamise akte . Õiguse rakendamine toimub kolmel juhul. Õigussuhte iseloomust tulenevalt on vaja rakendada õigust - on tegemist õigusnormi dispositsiooni rakendamisega. Sellised aktid on tavaliselt organisatsioonilise iseloomuga aktid (valimiste väljakuulutamine). Kui tegemist on juriidilise vaidlusega, siis õiguse rakendamise akt piiritleb kahe subjekti omavahelised õigused ja nende kohustused. Sellele lähedase iseloomuga on õiguse rakendamise akt karistuse määramisel. Siit tulenevalt eristatakse vastavalt reguleeritavale suhtele ja rakendatavale normile:
  • Regulatiivsed aktid on sellised, mis määravad kindlaks inimeste õigused ja kohustused seoses nende õiguspärase käitumisega
  • Jurisdiktsioonilisi akte - on sellised õiguse rakendamise aktid, mis seonduvad inimeste õigusvastase käitumisega, sisaldavad mingi käitumise kohustuse või määravad karistuse.
    Õiguse rakendamise akte võib liigitada vastavalt riigiorganitele, kes neid kehtestavad:
  • Riigi võimuorganite aktid
  • Kõrgemate
  • Kohalike
  • Riigi valitsemisorganite aktid
  • Kohtuorganite aktid
  • Kontrolli- ja järelvalveorganite aktid
  • Subsumptsioon
    Subsumptsioon juriidilise metoodika tuum. See tähendab faktilise olukorra ja õigusnormi teokoosseisu vastavuse (kui šablooni) kontrollimist: “millisele õigusnormile saab soovitud tagajärje saavutamiseks nõuet toetada?”
    Subsumptsioon seesmine ehk interne õigustamine ja sellel on süllogismi struktuur. Süllogism on deduktsiooni vorm, mille puhul järeldus järeldub kahest kategoorilisest eeldusest, st see on 3-astmeline loogiline tehe . Juriidiline süllogism näitab meile kätte subsumptsiooni toimimise.
    Täieliku juriidilise süllogismi põhimudel
  • (x) (Kx= OTx) (x) – kõigi isikute (x-de) jaoks kehtiv, implikatsioon kui x vastab kosseisu K tunnustele, siis tuleb (peab) x suhtes kohaldada õiguslikku tagajärge T. O- peandumine. Peanduma -ing k. Ought, sks k – Sollen
  • Ka - a- indiviid, a täidab koosseisu K tunnused, vastab K tunnustele
  • Ota - Järelikult tuleb/peandub a suhtes kohaldada õiguslikku tagajärge T
    See mõttekäik on iga juristi elementaarne käsitlusoskus.
    Näide:1934 aastast pärinev Kaitseliidu kodukord :
    „Iga kaitseliitlane seltskonnas peab olema korrektne ning esinema aususe ja julguse eeskujuna.“ Seltskond : 1) vähemalt 1 kaitseliitlane 2) väljaspool Kaitseliitu. Seltskond – mõiste, kus avaneb tõlgendamisruum. Väljume seesmisest õigustamisest ning suundumine välimisse õigustamisse.
  • I premiss (x) – iga kaitseliitlane, K – kaitseliitlane seltskonnas, O – peab, T – olema korrektne ning esinema aususe ja julguse eeskujuna.
  • II premiss „Andrus on kaitseliitlane seltskonnas“
  • Järelikult Andrus peab olema korrektne ning esinema aususe ja julguse eeskujuna.
  • Argumentum a fortiori (A. Aarnio )
    Argument tugevamalt. Nt kodakondsuse taotlemine lapsele, argumentum a fortiori annab kasutada kui mõlemad lapsevanemad on kodakondsed.
  • Locus standi - Õigusnorm enne kohut.
  • Jura novit curia – Kohus tunneb õigust.
  • Nullum crimen sine lege
    Pole kuritegu, pole karistust ilma seaduseta. Põhimõte välistab süüditunnistamise üksnes tavaõiguse või kohtunikuõiguse alusel ja eeldab, et kedagi saab süüteos süüdi tunnistada vaid parlamendi poolt vastuvõetud seaduse alusel.
  • In dubio pro reo
    Kahtluse korral süüdistatava kasuks. Süütuse presumptsiooni üks põhimõtetest.
  • Lex posterior derogat legi priori
    hilisem sama taseme norm on üle varasemast, kui hilisemas aktis pole sätestatud teisiti
    Kõrgema õigusvõimega norm murrab madalama õigusega normi kehtivuse (vastuolu korral).
  • Ius est ars boni et aequi - Õigus on headuse ja õigluse kunst.
  • Tõlgendusargumendid (A. Aarnio)
    Tõlgendusargumendiks võib pidada igasugust tõlgendusvõimaluste valikut põhjendavat asjaolu, olenemata selle argumendi laadist või sisust.
    Tõlgendusargumentide rühm loeteluna:
  • Semantilised argumendid – siia kuuluvad kõik kasutatud terminite tähendust puudutavad argumendid.
  • Süntaktilised e grammatilised argumendid
  • Loogilised argumendid – need on mõistelised ehk mõistete sisu puudutavad määratlused ( analüütilised argumendid) ja tegelik deduktiivne otsustaminede.
  • Juriidilised argumendid, see on tõlgendusargumentide põhirühm. Siia kuuluvad seadus, süstematiseerimise seisukohad, maa tavad, seadusandja eesmärk ja seaduse ratio , kohtuotsused, võrdleva õiguse argumendid, õigusajaloolised argumendid, õigusteadus ( jurisprudents ).
  • Teleoloogilised argumendid (reaalsed argumendid) – nendega pööratakse tähelepanu tõlgendamise eesmärkidele ja üldiselt neile tagajärgedele , mis tõlgendamisvõimaluse valikust võivad tekkida.
  • Väärtused ja hinnangud (moraalsed seisukohad)
  • Analoogia- ja e contrario argumendid. Analoogia võib olla kas tõlgendusargument (juhtumite samasugusus argumendina) või otsustuspõhimõte (otsustuse vorm).
    Kaaluväärtuse määratlevad tõlgendusprobleem või –olukord. Või ka tõlgendusolukorras kasutatakse vaid osa neist nimetatud argumentidest.
  • Õigussüsteem , -perekond ja –haru
    Õigussüsteem on õiguskordade kogum. Õigussüsteemide piiritlemine on teataval määral meelevaldne tegevus. Üks võimalusi on jagada maailma õiguskorrad järgmisteks õigussüsteemideks:
    • Mandrieuroopa ehk romaani-germaani õigussüsteem
    • Üldine õigus ehk angloameerika õigussüsteem
    • Islami õigussüsteem
    • Hinduistlik õigussüsteem
    • Judaistlik õigussüsteem
    • Kaug-Ida õigussüsteem
    • Aafrika ning Madagaskari õigussüsteem
    • Sotsialistlik õigussüsteem.

    Õigusperekond on õigussüsteemide rühm, mis rajaneb samal või sarnasel õiguslikul doktriinil, normatiivsel alusel ja õigusasutuste organisatsioonil.
    Õigusharu . Õigusharudes eristatakse kahte suurt valdkonda: eraõigust ja avalikku õigust. Erinevus nende kahe õigusharu vahel tuleneb põhimõtteliselt sellest, kes osalevad uuritavas õigussuhtes.
  • Õiguse seos riigi, poliitika ja majandusega ( Õigusõpetus )
    Õigus ja poliitika on omavahel tihedalt seotud riigi ja õiguste lahutamatuse tõttu. Riik on poliitilise võimu organisatsioon. Poliitika hõlmab kõiki neid suhteid, mis tekivad seoses riigivõimu omandamise, selle kasutamise ja säilitamisega. Poliitika on ühiskonna ja riigi toimimist korraldav sihiteadlik ja järjekindel tegevus, milles osalevad mitmesugused huvirühmad ja institutsioonid . Sellise poliitilise tegevuse tulemusena jõuavad erinevad poliitilised jõud kompromissidele ja selle tulemused väljendatakse teatud õigusaktides. Sellest lähtudes võime öelda, et õigus on riigi poliitika väljendus ja selle tulemus. Loomulikult ei ole riigi olemuslik tegevus eesmärk omaette , vaid igal seadusel on alati konkreetsed poliitilised eesmärgid. Nende eesmärkide saavutamiseks kasutatakse poliitikas õigust kui vahendit ühiskonnaliikmete käitumise suunamiseks riigi eesmärkidele vastavalt, st. õigus on ka riigipoliitika teostamise vahend.
    • Õiguse ja majanduse omavahelise seose ning majanduse õigusliku regulatsiooni ulatuse ja iseloomu igas konkreetses riigis määrab selle riigi sotsiaalpoliitiline ja majandus-poliitiline orientatsioon , riigi poliitiline olemus, aga ka riigi konkreetsed majanduslikud ja poliitilised huvid ja eesmärgid antud ajahetkel. Samas ei saa ükski riik oma majanduse korraldamisel läbi õiguslikke vahendeid kasutamata. Põhilised majanduselu moodustavad suhted, kõik tootmise, vahetuse , jaotuse ja tarbimise protsessid on reguleeritud õigusega. Selle regulatsiooni ulatus ja iseloom on eri riikides erinev. Õiguse ja majanduse omavaheline seos on kahesugune :
      • ühelt poolt on majanduslikud suhted objektiivse iseloomuga, nad arenevad majanduse arengu üldiste seaduspärasuste järgi, mida õigusega muuta ei ole võimalik. Sellest aspektist vaadatuna on õigus majanduse peegeldus , majandussuhete resultaat . Majanduses toimuvad olulised muutused tingivad muutuste toimumise ka õiguses.
      • õigus kehtestades majanduslikele suhetele õigusliku vormi, avaldab mõju ka majandusele, mistõttu majanduse määravat mõju õigusele ei tule mõista absoluutsena. vastasel juhul puuduks õiguse järele üldse vajadus.
    • Õigusel on majandusele reguleeriv toime, ta võib, lähtudes riigi majanduspoliitilistest eesmärkidest, mõjutada ühe või teise majandussuhte arengut kas soodustavalt või takistavalt. Esimesel juhul ta kiirendab majanduse arengut, teisel juhul pidurdab seda, takistades mõne majandusseaduse toimet.

  • Kõnekeel, erialakeel, õiguskeel (Oksaar)
  • Süstemaatilis-loogiline tõlgendamisviis
    Süstemaatiline tõlgendamine tähendab õgustloovate aktide tekstivaheliste seoste nägemist . Sageli selgub sõna mõte alles seoses teksti muu osaga. Süstemaatilis-loogilise tõlgendamise abil selgub üldnormi mõte seoses teiste normidega või koguni reguleerimisaladega.
    Süstemaalis-loogiline tõlgendamine on normi koha leidmine õiguse süsteemis, õiguse valdkonnas, õigusharus.
  • Ajalooline tõlgendamisviis
    Ajaloolise (nimetatud ka subjektiiv-teleoloogiliseks, geneetiliseks) tõlgendamise näol on tegemist teleoloogilise ehk tahtetõlgendamisega ning selle ülesanne on selgitada välja ajaloolise seadusandja eesmärgid teatud küsimuse konkreetsel viisil reguleerimiseks ja tema ettekujutus normist selle loomisel.
  • Objektiiv -teleoloogiline tõlgendamisviis
    käigus tõlgendaja küsib seaduse objektiivse eesmärgi järele (tugineb maksiimile ratio legis est anima legis 'seaduse mõte on seaduse hing).
  • Grammatiline tõlgendamisviis ja grammatilise tõlgendamise võimalustest (Narits, Õiguse metodoloogia)
    Räägitakse ka sõnakohasest tõlgendamisest. Sõnakohase tõlgendamise kohaselt ei tohi tõlgendada nii, et mingi osa sellest jääb tarbetuks või tähtsusetuks.
    Grammatiline tõlgendusviis arvestab niisiis erilist sätestamise ökonoomia põhimõtet – ükski seadusteksti element pole tähtsusetu. Samuti ei tohi seadustekstis olevatele teatud väljenditele erinevates seostes anda erinevaid tähendusi, kui selleks ei ole arvestatavat põhjust. Väljendile, mida kasutatakse tõlgenduses, ei tohi anda üldisest keelekasutusest erinevat tähendust, kui selleks ei ole erilist põhjust. Seadusekeel on oma tüübilt argikeel ja sellest erinemist tuleb põhjendada. Kui seadusteksti terminoloogia erineb üldkeelest, on erialaterminoloogial prioriteet üldkeele suhtes.
  • Loomuõiguse taassünd ehk miks ei piisa õiguspositivismist (P. Jõgi )
    Loomuõigus on kõrgem positiivsest, inimese poolt loodud ajutistest ja muutuvatest seadustest ning kujutab endast kriteeriumi otsustamaks, et kas need seadused on inimeste jaoks moraalselt siduvad (kohustuslikud) või mitte. Loomulikud õigused on kaasasündinud ning positiivne õigus ei saa neid anda ega ära võtta, vaid üksnes kaitsta. Loomuõiguseni jõutakse mõistuse ehk mõtlemise abil, loomulikkus seisnebki selles, et ta on iga inimese jaoks tajutav ja kättesaadav.
    Aegade muutudes on muutunud arusaamad universaalsete väärtuste või printsiipide sisust, ent jäänud on nõue, et eksisteerib mingi positiivsest õigusest kõrgemalseisev ideaal. Selle ideaaliga on võimalik põhjendada nii olemasolevat võimu kui ka sellevastast mässu. Teise maailmasõja järgsetel aastatel sai alguse võitlus inimõiguste tunnustamise eest. Nõuded, et kõik maailma riigid kaitseksid oma seadustega teatud võõrandamatuid inimõigusi. Nt Inimõiguste Ülddeklaratsioon või Euroopa Inimõiguste Konventsioon. Samuti loodi konstitutsioonilisi järelvalve organeid.
    Loomuõiguse taassünni pärast Teist maailmasõda kutsusid esile just suured vapustused sotsiaalses ja poliitilises elus. Kogemus totalitaarsetest riigikordadest ning äärmisest ebastabiilsusest tõstsid taas päevakorda küsimuse nii seadusandliku, täidesaatva kui kohtuvõimu alustest. Fuller pööras tähelepanu olulisele elemendile, et seadusloome formaalsed etapid peavad vastama teatud protseduurilistele nõuetele, et tulemust saaks vaadelda õigusena. Finnise sõnul näitab loomuõigus, et seadusloome on tegevus, mis saab ja peab põhinema eetilistel printsiipidel ning et ka moraalinormid pole pelgalt tuju, konventsiooni või otsustuse küsimus, vaid kujutavad endast objektiivset mõistlikkust.
    Mida tihedamalt on teineteisega seotud sotsiaalne ja juriidiline organisatsioon, seda suuremal määral satub positiivsesse õigusesse ka loomuõiguse printsiipe.
  • Õiglus kui eetika ja õiguse ideaalne suhe (P. Jõgi)
    Aristotelese sõnul on oluline proportsianaalsus ehk õiglus tähendab võrdsete kohtlemist võrdselt ning ebavõrdsete kohtlemist ebavõrdselt. Korraldav õiglus kohtleb aga kõiki inimesi nende voorustest või pahedest sõltumatult võrdsetena.
    20. sajandi teisel poolel eksisteeris õigusfilosoofias kaks võrdselt ühekülgset lähenemist õiglusele – intuitivism ja utilitarism. Intuitivistlike ideede järgi tajuvad inimesed õigluse nõudeid intuitiivselt ning tegutsevad nö sisehäält kuulates. Nimetatud teooriast otsitakse abi, kui inimeste isiklikud arusaamad ja intuitsioonid mingi olukorra lahendamiseks on liiga hägused või vastuolulised. Utilitarismi järgi selguvad õigluse nõuded siis, kui vaatleme mingi teo või reegli tagajärgi. Seades iga teo ja reegli õigsuse sõltuvusse tagajärje headusest, allutatakse ``õige`` mõiste ``hea`` mõistele. Mõlema teooria ebapiisavus sai 20 saj. esimesel poolel väljendusvormi – kaks maailmasõda, fašism ja kommunism . Kuid uus inimväärtusi kaitsva õigluse mudel jäi loomata.
  • Rooma õiguse retseptsiooni mõju civil law ja common law erinevuste kujunemisel (Anepaio, Sissejuhatus õigusteadusesse)
    Rooma õiguse retseptsiooniks nimetatakse Rooma õiguse uurimise ja leviku protsessi. Kontinentaalne ehk romaani-germaani õigussüsteem – juured rooma õiguses.
    Kontinentaalne ehk romaani-germaani suur õigussüsteem tekkis XII-XIII saj mandri-Euroopa keskosas. Ajalooline taust: tollal sai alguse ilmaliku eraldumine kanoonilisest; ühiskonna areng viis feodaalseltkillustatuselt rahvusriikide tekkele absoluutse monarhia vormis. Õigusnormide ülesandeks oli korra tagamine ühiskonnas, kuid barbarite õigus oli jäänud jalgu tootmise, kaubanduse ja rahandussuhete arengule.
    Eelkõige varajaste ülikoolide vahendusel levisid ja kinnistusid rooma õiguse normid mandri-Euroopa kohtupraktikas. Kohtud hakkasid neid rakendama tasahilju paralleelselt ja täienduseks vastava riigi tavaõigusele+ valitsejate kehtestatud õigusaktidele. Keskaegse algelise õiguse "remondiks" sobis rooma õigus suurepäraselt. Tasapisi hakkas Vana-Rooma algupärand rikastuma õiguse seletajate – glossaatorite - tegevuse kaudu, kes tegidääremärkusi (glossasid) rooma õiguse kodifitseeritud väljaannete (Corpus Juris Civilis) servadele ja seeläbi algatasid laiendava või kitsendava tõlgenduse ehk sisuliselt uute normide loome. Sätestatud (kirjutatud) õigus sai ülekaalukaks XVIII saj lõpul - XIX saj algul, sest suundaandvates Kesk-Euroopariikides algas kodifitseerimisprotsess. Selle käigus püüti rooma õiguse põhimõtteid kui ka sätteid süsteemselt arendada vastavusse tööstusrevolutsiooni ning turumajanduse ajajärku astunud ühiskonna nõuetele. Kontinentaalse õigussüsteemi riikides mõistetakse õigusnorme eeskätt kui üldisi käitusmiseeskirju, mis peavad tagama üldise õigluse, moraali ja prognoositava käitumise ühiskonnas. Õigusnormid on peamiselt kirjutatud ehk sätestatud õiguse normid. Õigusteadus uurib ja seletab seejuures kirjutatud õiguse olemust ja sisemisi seoseid. Õigusnormide kaudu on ajaloolisest aspektist vaadates algselt ja peamiselt pürgitud üksikkodanike vaheliste suhete reguleerimisele (eraõiguse valdkond ). Algses rooma õiguses polnud välja arenenud süsteemset avalikõigust (sh riigiõigust) niisugusel tasemel, nagu rooma eraõigus . Avaliku õiguse valdkond on kontinentaalseõigussüsteemi riikides intensiivselt arenema hakanud alles pärast Suurt Prantsuse revolutsiooni 1789. aastal, kui kolmanda seisuse (kodanlus) püüdlusi esindava loomuõiguse koolkonna mõjul hakati püüdlema selle poole, et valitsuse tegevuse põhieesmärk oleks kodanike põhiõiguste ja -vabaduste kaitsmine.
    Avalik õigus valdkonnana tervikuna kui ka diferentseeruvate õigusharudena arenes järgnevalt tuginedes paljuski eraõiguse alusele. Seejuures kaasaegse kontinentaalse süsteemi avalik õigus võlgneb mõistete osas väga palju XIX saj. õiguspositivismi koolkonna õigusteadlastele. Koloniaalvalduste vahendusel ja kiriku misjonitegevuse mõjul levis kontinentaalne õigussüsteem (küll teatud muundustega) XIX ning XX saj reas Ladina-Ameerika, Aafrika ja Aasia iseseisvunud riikides (eeskätt vastavateEuroopa riikide endistes kolooniates).
    Rooma õiguse mõju kontinentaalse õigussüsteemi hulka loetavate riikide osas on riigiti erinev. Näiteks Saksa LV, Austria ning Hollandi rahvuslik õigussüsteem on saanud rooma õigusest tugevaid sisulisi mõjutusi , Skandinaaviamaade ja Soome oma on see mõjutanud vähem. Seejuures eriti Rootsi õiguskorra erisused ja areng on Euroopa üldisel taustal üsna kontrastsed. Põhjamaades - Rootsis ja Soomes hakkas sätestatud (kirjutatud) õigus kõrvale tõrjuma vana tavaõigust juba XIV-XV saj., kuid kirjutatud õiguse sisu oli peamiselt vana romaani-germaani põhi, mille mõjutused tulid varaseimal perioodil kanoonilise õiguse kaudu ning pärast seda alates XVII sajandist ülikoolide vahendusel.
    Eesti alal toimus õigussüsteemi ning õiguskorra areng spetsiifiliste erisustega. Eesti algupärase (muinasaegse) tavaõiguse tõrjus järsu murranguna kõrvale vallutajate õigus, mis tugines romaani-germaani alusele nii kanoonilise kui ilmaliku õiguse valdkonnas. Kui Soome on sajandeid oma õiguskorda saanud mõjutusi Rootsi kaudu ja hiljem üsna mõõdukalt Vene tsaariimpeeriumilt, siis Eesti alal on kuni Põhjasõjani toiminud mitmete Euroopa rahvuslike õiguskordade mõju (tuletagem meelde Eesti ala killustavat jaotamist eri vallutajate vahel pärast kaotust muistses vabadusvõitluses ning järgnenud sõdasid ja vallutusi). Tulemusena formeerus sajandite jooksul kohalik subsidiaarne õiguskord – nn balti erikord (sh balti eraõigus). Seejuures rooma õiguse retseptsioon on saabunud Eesti alale piltlikult kahe lainena. Eesti rahvusriigi õiguskord on saanud mõjutusi seega samuti osundatud suurest õigussüsteemist. Konkreetsemalt mõjutasid Eesti Vabariigi õiguskorra kujundamist algaastail (1918-1940) ühelt poolt endise Vene impeeriumi seadusandluse alus ning õiguse koolkonnad (tuginesid ise paljuski romaani-germaani alusele!) ning teiselt poolt eriti saksa ja austria (nn Viini koolkond) koolkonnad. Näiteks esimese, 1920.a. põhiseaduse koostamisel oli vahetuks eeskujuks Weimari Vabariigikonstitutsioon.
  • Sotsiaalriik , politseiriik, haldusriik (Taavi Annuse Riigiõigus)
    Sotsiaalriigi printsiip ( heaoluriik ) on sarnaselt õigusriigi printsiibiga sätestatud §-s 10. Sellest printsiibist tulenevad kaks põhimõttelise tähendusega järeldust. Esiteks annab sotsiaalriigi põhimõte igaühele õiguse ning paneb riigile vastava kohustuse tagada vähemalt minimaalselt inimväärikas äraelamine. Sotsiaalriigi printsiibiga kaasnevad nn. sotsiaalsed põhiõigused. Riik on kohustatud tegelema selliste probleemidega nagu vaesus, tööpuudus , tervishoid ja keskkonnakaitse . Sotsiaalriigi põhimõttest tulenevalt on riik kohustatud reguleerima töösuhteid ja töötingimusi. Riigi maksusüsteem võib olla ümberjaotava toimega, tagamaks sotsiaalset õiglust ning vältimaks ühiskonna kihistumist. Sotsiaalriiklike põhimõtete konkretiseerimisel on seadusandjal suur otsustusõigus. Nt. pensionite suurus, tervishoiule ettenähtud vahendite ulatus. Sotsiaalpoliitilised programmid on eelkõige poliitilised programmid.
    Haldusriik ülemäära suure ametnikkonna ja haldusinstitutsioonide mõjujõuga riik.
    Politseiriik on riigi valitsemisvorm , mille puhul ei tunnustata inimeste isiklikke õigusi, pole tagatisi politsei ega muude ametkondade omavoli vastu, riigiaparaat on tsentraliseeritud ja bürokraatlik ning inimeste eraelu on üksikasjalikult reglementeeritud.
  • Polütsentriline õigus - riik ja õigus ei ole lahutamatud.
  • Jurisprudents
    Jurisprudents on praktiline või vähemalt sellele lähedane teadus. Ladina keeles jurisprudentia teadmine õigusest. Kasutatakse erinevates, kuigi lähedastes tähendustes nt õigusteadus, õigusfilosoofia (ka inglise keeles) ning õigusteooria .
  • Õiguse üldakt
    Õiguse üldakt e. normatiivakt, akt mis sisaldab õigusnorme. Õigustloova aktina ehk õiguse üldaktina tuleb mõista õigusnorme ehk üldkohustuslikke abstraktseid käitumiseeskirju sisaldavaid õigusakte sõltumata nende nimetusest. Õiguse üldakt loob nii objektiivset kui ka subjektiivset õigust. Nt haldusakti olemuslikuks tunnuseks olev üksikjuhtumi reguleerimine ei tähenda seda, et akti adressaatide ring oleks selle aktiga kindlaks määratud. Üksikjuhtumi reguleerimisega võib olla tegemist ka siis, kui regulatsiooni adressaatide ring õigusaktist otseselt ei nähtu. Selline haldusakt, mis on antud üksikjuhtumi reguleerimiseks, kuid adresseeritud määramata isikute ringile, on üldkorraldus .
    Üldakt (täitmiseks kõigile) - seadused, määrused, eeskirjad (rahvusvahelised konventsioonid , EL direktiivid )
  • Õiguse üksikakt
    Õiguse üksikakt reguleerib üksikjuhtumeid, täitmiseks konkreetsele subjektile, milleks on leping, haldusakt ja kohtuotsus, korraldused ning käskkirjad.
  • Kirjelda põhimõtte õigusakt peab olema formaalselt õiguspärane sisu
  • Seaduse tunnused
    Seadus on kas Riigikogu poolt või rahvahääletusel vastu võetud kõrgeima juriidilise jõuda õigusakt.
  • Mis on konstitutsiooniliste ja lihtseaduste vahe?
    Konstitutsiooniliste e. orgaaniliste seadustega reguleeritakse olulisemaid riigiõiguse aga ka muid valdkondi. Konstitutsiooniliste st seadustest kõneldakse 2-s tähenduses:
  • Ühes tähenduses mõeldakse nende all mitmest kõrgeima juriidilise jõuga seadusest koosnevat konstitutsiooni , n. Rootsi puhul koosneb nende konstitutsioon 3-st seadusest.
  • Teises tähenduses on sellised seadused, mis enda juriidiliselt jõult asuvad konstitutsiooni ja lihtseaduste vahel, s.t. et lihtseadus peab olema kooskõlas konstitutsioonilise seadusega ja viimane konstitutsiooniga.
    Konstitutsioonilised seadused – nendega peavad kooskõlas olema nii konstitutsioonist allpool olevad kui ka teiste õigusharude normid. Nende eesmärgiks on fikseerida kõige olulisemad suhted ja tagada ühiskonna stabiilsus. Konstitutsioonilisi seadusi saab vastu võtta ja muuta ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega (51 häält). (PS § 104) Sellised seadused on nt Kodakondsuse seadus, Riigikogu valimiste seadus, Vabariigi Presidendi valimise seadus, Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, rahvahääletuse seadus, Vabariigi Valitsuse seadus, riigieelarve seadus, Eesti Panga seadus, Riigikontrolli seadus jne. Kokku on neid 17.
    Lihtseadused riigikogu poolt vastu võetud õiguse üldakt. PS § 104 lõikes 2 nimetamata
    seadused on lihtseadused ja neid saab vastu võtta Riigikogu poolt lihthäälteenamusega – st. poolt peab olema rohkem kui vastu.
  • Presidendi seadluste eeldused ja piirangud
    Seadlused – sisuliselt seaduse jõuga õigusakt, mis on välja antud riigipea poolt st. Presidendi poolt. Dekreet on materiaalses mõttes seadus, kuid formaalses mõttes mitte. Presidendil on õigus vastu võtta erakorralisi dekreete (siis kui riigikogu ei saa kokku tulla) ja hädadekreete (kui edasilükkamatud riiklikud vajadused ilmnevad valitsuse poolt välja kuulutatud eriolukorras, kus Riigikogu ei saa või ei jõua kokku tulla). Seadluse andmine on praktikas väga piiratud. Presidendi seadlusele annavad kaasallkirjad ka Riigikogu esimees ja peaminister. Kaasallkirja e. kontrassignatsiooni instituut tuleneb asjaolust, et riigipea poliitiliselt ei vastuta oma otsuste eest. Kaasallkirjaga võtavad tema eest vastutuse enda peale need isikud, kes kannavad poliitilist vastutust. Presidendi seadlustega ei saa kehtestada, muuta ega tühistada põhiseadust, aga samuti põhiseaduse §104 loetletud seadusi ning riiklike makse kehtestavaid seadusi.
  • Seadusandliku protsessi staadiumid
  • Seaduseelnõu algatamine, algatuse õigus on riigikogu liikmetel, riigikogu fraktsioonil, riigikogu komisjonil, vabariigi valitsusel ja presidendil põhiseaduse muutmiseks.
  • Seaduseelnõu arutamine . Seaduseelnõu arutamine algab pärast selle esitamist riigikogule. Eelnõu antakse koos seletuskirjade ja muude vajalike lisadega riigikogu juhatusele.
  • Eelnõu vastuvõtmine seadusena. Eelnõu vastuvõtmine (seadusena) toimub hääletamise teel. Hääletamine on avalik, v.a vabariigi presidendi valimistel, riigikogu esimehe ja aseesimeeste valimisel ning riigikogu poolt ametisse nimetatavate ametiisikute (PS § 65) puhul.
  • Seaduse väljakuulutamine ja avaldamine. Kui seaduseelnõu on seadusena vastu võetud, saadab riigikogu juhatus selle presidendile väljakuulutamiseks (mitte kinnitamiseks). Presidendi välja kuulutatud seadus kuulub avaldamisele Riigi Teatajas 7 tööpäeva jooksul väljakuulutamisest.
    Samuti 7 päeva jooksul avaldatakse Riigi Teatajas ka riigikogu otsused, avaldused, deklaratsioonid ja pöördumised. Muud õigusaktid avaldatakse Riigi Teatajas 10 tööpäeva jooksul pärast nende üleandmist riigikantseleile. Riigi Teatajas avaldamisega lõppeb seadusloome protsess (põhiseaduse järgi on täitmiseks kohustuslikud üksnes avaldatud seadused).
    Seadus jõustub 10. päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega .
  • Normatiivakti kehtivuse kolm dimensiooni
    • Ajaline kehtivus

    Normatiivse akti ajaline kehtivus on piiritletav tema kehtima hakkamise ja kehtivuse lõppemisega. Vastavalt meie Põhiseaduse §108 seadus jõustub 10. päeval pärast "RT-s" avaldamist, kui seaduses endas ei ole kirjas teisiti. Vabariigi Valitsuse aktid ilmuvad samuti "RT-s", kusjuures valitsuse korraldused jõustuvad allakirjutamise päevast, kui korralduses ei ole öeldud teisiti. Vabariigi Presidendi otsused ametiisikute nimetamise ja vabastamise kohta jõustuvad samuti allakirjutamise päeval. Vabariigi presidendi muud õigusaktid, Riigikogu otsused ja vabariigi valitsuse määrused, samuti muud õigusaktid jõustuvad "RT-s" avaldamise päeval, kui aktis ei ole öeldud teisiti. Välislepingud jõustuvad nendes lepingutes sätestatud korras. Riigikohtu lahendid jõustuvad kohtumenetluse seadustes sätestatud korras. Niimoodi nad alustavad oma kehtimist. Üldprintsiibina jõustunud õigusakt ei oma tagasiulatuvat jõudu, välja arvatud kaks erandit:
  • Tagasiulatuvat jõudu omavad seadused, mis seda sõnaselgelt fikseerivad (kasutatakse varaliste suhete reguleerimisel).
  • Kriminaalseadus omab tagasiulatuvat jõudu, kui ta kõrvaldab teo karistatavuse või kergendab karistust.
    Seaduse kehtivuse lõppemine
    Normatiivne akt lõpetab oma kehtivuse tema kehtivuse lõpetamisel selleks pädeva organi poolt. Selleks võetakse vastu akt, millega tunnistatakse seadus kehtetuks. Selleks on kaks viisi:
  • Eraldi aktiga.
  • Võib olla kehtetuks tunnistatud uue, samasisulise akti vastuvõtmisega.
    Kehtivusaja möödumisel kaotab akt oma juriidilise jõu, kui ta oli kehtestatud kindlaks määratud tähtajaks (selliseid on vähe). Kui uus ei tunnista vana kehtetuks, tekib olukord, kus üheaegselt kehtib kaks samasisulist akti. Tekib õiguse kollisioon. Kui omavahel kollisioonis olevad aktid on sama riigiorgani aktid, siis kehtib hilisem. Kui vastuolulised aktid lähtuvad erineva tasemega riigiorganitelt, kehtib kõrgema riigiorgani akt.

    Kõik riigid kehtestavad oma aktid reeglina kogu oma riigi territooriumile. Ainult teatavatel juhtudel võib riik kehtestada üksikuid õigusakte, millel on lokaalne tähendus, s.t. ta võib kehtida ainult riigi territooriumi teatud osa ulatuses. Mis on riigi territoorium ?
  • Riigipiiriga piiratud maismaaosa
  • Riigi territoriaal- ja siseveed
    Territoriaalmere lähtejoon on joon, mis ühendab ranniku kõige väljaulatuvamaid maismaaosi ning meres veest väljaulatuvaid objekte ning madala veeseisu ajal välj ............ Kalda ja lähtejoone vahel on sisemeri . Lähtejoonest väljapool on territoriaalmeri. Territoriaalmerest väljapoole jääb vastava riigi majandustsoon, mille laius lepitakse kokku vastavate naaberriikidega.
  • Õhuruum maismaa ja sise- ning territoriaalvete kohal kuni lennuki lennukõrguseni
  • Atmosfääris asuvad vastavate riikide lennu- ja kosmoseaparaatide kabiinid
  • Maapõu riigipiiriga piiratud territooriumi all. Huvid on määratud majanduslik-tehniliste võimalustega.
  • Kauba- ja reisilaevad avamerel riigi lipu all
    Kui reisi- või kaubalaev läheb teise riigi territooriumile, kehtivad seal teise riigi seadused.
  • Sõjalaevad avamerel ja teiste riikide territoriaal- ja sisevetel
    ..............
    Kas ühe riigi territooriumil teise riigi seadused ei kehti? Üldiselt mitte. Kriminaalvastutusele võetakse isik seal riigis, kus ta teo toime pani. Tsiviilvaidlused, kui need puudutavad kinnisvara, lahendatakse kinnisvara asukohamaa seaduste järgi. Kuid määravaks on siiski leping, mis vaidlejate vahel sõlmiti (Tsiviilseadustiku üldosa seadus eelistab Eesti seadust).
    • Normatiivaktide kehtivus isikute ringi suhtes

    Reeglina kehtivad riigi seadused ja muud normatiivsed aktid kõigi selle riigi territooriumil asuvate isikute suhtes (kodanikud, apatriidid, välismaalased). Real juhtudel võib üks või teine õigusakt reguleerida ainult teatud isikute kategooria käitumist ( sõjaväekohustus ). Kuid asukohamaa riigikohtule ei allu mõningate selles riigis asuvate välismaalaste kuriteod. Need on need, kes omavad eksterritoriaalsuse õigust e. diplomaatilist immuniteeti.
  • Visiidil viibiv välisriigi pea.
  • Välisriikide diplomaatilised esindajad, nende abikaasad ja alaealised perekonnaliikmed. Tehniline ja abipersonal seda õigust ei kasuta.
    Sellise inimese vastutuse küsimus lahendatakse diplomaatiliste kanalite kaudu - kuulutatakse persona non grata 'ks ja antakse tähtaeg riigist lahkumiseks.
  • Kolm peamist õigusnormide kollisiooni lahendamise reeglit
  • Era- ja avaliku õiguse jaotuse kaks alusteooriat
    Raul Naritsa käsitluses vanimaks õiguslikuks kriteeriumiks, mille alusel õigus jaotati era- ja avalikuks õiguseks oli nn. Materiaalne e. huviteooria . Huviteooria põhineb vana-rooma õigusteadusel. Rooma eraõiguse defineerimisel võtame aluseks Rooma juristi Ulpianuse määratluse avalik õigus on see, mis on seotud riigiga, eraõigus on see, mis on seotud üksiku isikuga . Nagu juba eelpooltodudt nähtub , et kui ülekaalus on avalikud (riigi) huvid, siis kuulub probleem avalikku õigusesse, kui aga õigussuhe puudutab kahte eraviisiliselt tegutsevat võrdse õigusliku staatusega subjekti, siis leiavad rakendamist eraõiguse normid. Samas on siin ka erandeid , esineb ka avaliku õiguse norme, mis kaitsevad erahuvisid (N: PS§ 17 Sätestab, et kellegi head nime ei tohi teotada). Kuid erandina on mõned eraõiguse normid on lähtuvalt avalikest huvidest ( vanemlik võim perekonnas). Eelpooltoodust tulenevalt ei ole huviteooriast lähtuvalt võimalik täpselt eristada õiguse valdkondi.
    Tänapäevases õiguse käsitluses on õiguse valdkondade määratlemise aluseks Raul Naritsa käsitluses nn. subjektiteooria. Selle teooria alusel õiguslik probleem kuulub eraõiguse valdkonda juhul, kui õigussubjektid on õigussuhetes võrdses seisundis (koordinatsioonisuhetes).
    Avaliku õiguse õigusnorme rakendatakse juhul, kui õigussubjektid on õigusuhtes alluvusvahekorras (subordinatsioonisuhetes). Eelpoolnimetatud olukord iseloomustab haldusõiguslikke suhteid.
  • Teovõime
    TsÜS § 8. Füüsilise isiku teovõime
    (1) Füüsilise isiku teovõime on võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid.
    (2) Täielik teovõime on 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel). Alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime. Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida.
  • Õigusvõime
    TsÜS § 7. Füüsilise isiku õigusvõime
    (1) Füüsilise isiku (inimese) õigusvõime on võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Igal füüsilisel isikul on ühetaoline ja piiramatu õigusvõime.
    (2) Õigusvõime algab inimese elusalt sündimisega ja lõpeb surmaga.
    (3) Seaduses sätestatud juhtudel on inimloode õigusvõimeline alates eostamisest, kui laps sünnib elusana.
  • Deliktivõime - isiku võime kanda iseseisvalt juriidilist vastutust toimepandud õigusrikkumise eest.
  • Teo ja sündmuse vahe
    Sündmus – mida subjekt ei suuda mõjutada.
    Tegu - teadlik käitumine:
  • õiguspärased – õigussubjektid vastavalt õiguse ettekirjutustega
  • õigusvastased – õigussubjektid mitte vastavalt õiguse ettekirjutustega
  • Vasakule Paremale
    Õiguse entsüklopeedia eksami küsimused #1 Õiguse entsüklopeedia eksami küsimused #2 Õiguse entsüklopeedia eksami küsimused #3 Õiguse entsüklopeedia eksami küsimused #4 Õiguse entsüklopeedia eksami küsimused #5 Õiguse entsüklopeedia eksami küsimused #6 Õiguse entsüklopeedia eksami küsimused #7 Õiguse entsüklopeedia eksami küsimused #8 Õiguse entsüklopeedia eksami küsimused #9 Õiguse entsüklopeedia eksami küsimused #10 Õiguse entsüklopeedia eksami küsimused #11 Õiguse entsüklopeedia eksami küsimused #12 Õiguse entsüklopeedia eksami küsimused #13 Õiguse entsüklopeedia eksami küsimused #14 Õiguse entsüklopeedia eksami küsimused #15
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 15 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2015-04-28 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 227 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Pipi Pikksukk Õppematerjali autor
    ÕE eksamiks kordamine

    Sarnased õppematerjalid

    Õiguse entsüklopeedia
    15
    docx

    Õiguse entsüklopeedia

    http://www.scribd.com/doc/38934592/Kogu-Konspekt http://www.scribd.com/doc/22206726/RIIGIOIGUS-konspekt Õiguse entsüklopeedia eksami küsimused. Õigusriigi tunnused ­ riigi allutatus õigusele, kodanik ja riik on võrdsed õigusobjektid, seaduse ülimuslikkus, õigusloome demokraatlik iseloom (seadusloome parlamendi kaudu), seaduslikkuse austamine (kõik täidavad täpselt ja kõrvalekaldumatult õigusnorme), kindel õiguskord (kord, mis vastab seaduslikkusele). Positiivne ja ülipositiivne õigus. Positiivne õigus on inimeste poolt loodud õigusnormid. Õigusnormi kehtivus sõltub üksnes legitiimsest kehtestamisest

    Õigusõpetus
    iÕguse entsüklopeedia sissejuhatav kursus
    26
    doc

    iÕguse entsüklopeedia sissejuhatav kursus

    peavad teostama erinevad riigiorganid. 1.2 Üksikisik ja riik esinevad õigussuhtes võrdsete õigussubjektidena, st riigi õigused ei ole prioriteetsed üksikisiku õigustega võrreldes. 1.3 Riigi allutatus põhiseadusele ja tema enda poolt kehtestatud seadustele 1.4 Põhiseaduses väljakuulutatud õiguste ja vabaduste ja ka inimõiguste reaalne tagamine ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide austamine. 1.5 Seaduslikkuse põhimõte realiseerimine riigiorganite, ametiisikute ja kodanike käitumises, nende käitumise vastavus õigusnormide nõuetele 1.6 Õigusele rajaneva seaduse ülimlikkuse nõude elluviimine, mille kohaselt kõik seadusest madalama õigusliku jõuga õigusakid peavad olema kooskõlas seadusega kui rahva kõrgeima esindusorgani õigustloova aktiga. 1

    Õiguse entsüklopeedia
    Õiguse entsüklopeedia eksami vastused
    13
    doc

    Õiguse entsüklopeedia eksami vastused

    Õiguse entsüklopeedia eksami küsimused 1. Õigusriigi tunnused ­ Riigi allutatus õigusele, kodanik ja riik on võrdsed õigusobjektid, seaduse ülimuslikkus, õigusloome demokraatlik iseloom, seadusloome parlamendi kaudu, seaduslikkuse austamine, kõik täidavad täpselt ja kõrvalekaldumatult õigusnorme ,kindel õiguskord kord mis vastab seaduslikkusele. 1.1 Võimude lahusus ­ põhimõte, mille kohaselt seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu peavad teostama erinevad riigiorganid. 1

    Õigusõpetus
    õiguse entsüklopeedia vaheeksami küsimused
    6
    docx

    õiguse entsüklopeedia vaheeksami küsimused

    seob subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste tekkimise, muutuise või lõppemise. 6. Õiguse subjekt ­ subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste kandjad. Füüsiline ja juriidiline isik 7. Õiguse objekt ­ hüve , mis võib alluda õiguslikule valitsemisele isiku poolt. Nt asjad, mittematerjaalsed hüved, õigused, 8. Subjektiivne õigus ­ tekib õigusnormi alusel,tekib seos selle õiguse kandja ja riigi vahel. Riik lubab subjektiivse õiguse kandjal teatud viisil käituda, vajadusel ka sunnivahenditega. Subjektiivne õigus on lubatud käitumise määr ja võimalus nõuda kohustatud isikult teatavat käitumist. 9. Objektiivne õigus ­ kehtivate, omavahel seotud õigusnormide kogum, lähtub riigist, tagatakse riigi sunniga, riiklikult kehtestatud üldkehtivad reeglid. 10. Õiguse tõlgendamise klassikalised meetodid 1. Grammatiline tõlgendamine 2. Süstemaatilis-loogiline tõlgendamine 3

    Õigusõpetus
    sissejuhatus õigusteadusesse eksamikonspekt
    19
    doc

    sissejuhatus õigusteadusesse eksamikonspekt

    1) regulatiivsed ­ määravad õigusi ja kohustusi; 2) õigustkaitsvad ­ näevad ette juriidilise vastutuse õigusrikkumise eest. Loogiline struktuur: 1) tingimused, mille olemasolul tuleb käituda vastavalt normile (hüpotees); 2) subjektile lubatud, keelatud või kohustatud käitumise (ehk õigused ja kohustused, mis subjektil tekivad) (dispositsioon); 3) normi rikkuja suhtes kohaldatava mõjutusvahendi (sanktsioon). 3. Ajaloolised õiguse allikad, nende lühiiseloomustus. Eesti õiguse allikad. 1) Tavaõigus- tekkis pika ajaperioodi jooksul teatud inimkoosluse sees. Ühiskond oli milleski kokkuleppele jõudnud ja sellest kokkuleppest peeti ka kinni. Kohtupidamine. 2) Rooma õigus- roomlaste juriildilise mõtlemise nurgakiviks oli teatud protsessitüübi väljaarendamine. Valitsejale meelepärane ja omavahel vastuolus olevad sätted.

    Sissejuhatus õigusteadusesse
    Õiguse entsüklopeedia eksam
    94
    docx

    Õiguse entsüklopeedia eksam

    Inimese ja teda ymbritseva maailma vahelised suhted on mitmekesised ja keerulised. Samas on need alati soetud mingite reeglitega. Siin toimuvad protsessd ei ole juhuslikud, vaid on seotud kindlate seaduspärasuste ja seadustega. Jutt on loodusseadustest, millel on mitmete teiste korrasysteemidega võrreldes üldisem tähendus. Õigus on loomu poolest sotsiaalne kord, kuna ta regul inimeste omavahelisi suhteid. Samas pole õigus aga esimene sotsiaalne kord. Nimelt on moraal ja tava õiguse eelastmed objektiivses tähenduses. Nad olid valitsevaks inimeste kooselus juba enne õigust, olid sotsiaalseks harjumuseks, mis korrastasid inimkäitumist. Reguleerivad ühiskonnas sotsiaalset käitumist. Nende struktuur koosneb käitumiseeskirjadest e moraali ja tavanormidest. Need normid on tüüpilised sotsiaalsed normid ja on üldise iseloomuga ja üldkohustuslikud. Ius Scriptum- Cicero juhib meie tähelepanu, et kirjapandud kujul

    Õiguse entsüklopeedia
    Õigusteaduse eksam
    52
    doc

    Õigusteaduse eksam

    Kordamisteemad aines sissejuhatus õigusteadusesse Eksam toimub: 13. jaanuaril 2012 kell 16:30, ruum X-313 18. jaanuaril 2012 kell 16:30, ruum X-413 1. Sotsiaalse normi põhitunnused, funktsioon, liigid (tavanorm, moraalinorm, korporatiivne norm, õigusnorm). 2. Õigusnormi mõiste ja tunnused, ülesanne. Õigusnormi liigid, loogiline struktuur (hüpotees, dispositsioon, sanktsioon). 3. Ajaloolised õiguse allikad, nende lühiiseloomustus. Eesti õiguse allikad. 4. Õiguse mõiste objektiivses tähenduses. Õiglus. 5. Normi hierarhia põhimõte. 6. Õigussüsteemide sisuline jaotus. Kontinentaal-euroopa ja anglo-ameerika õigussüsteemide üldiseloomustus, vahe. 7. Eraõiguse ja avaliku õiguse vahetegu, olulisemad põhimõtted. Õigussüsteem, õiguse valdkonnad, nende lühiiseloomustus, kuulumine era- ja avaliku õiguse harusse. 8. Õigussuhte mõiste

    Õiguse alused
    Õiguse entsüklopeedia konspekt
    16
    docx

    Õiguse entsüklopeedia konspekt

    õigust); nende struktuur koosneb käitumiseeskirjadest ehk moraali- ja tavanormidest (tüüpilised sots. normid, mis on üldise iseloomuga ja üldkohustuslikud); pikaajaline käitumine Moraali v tava vastu eksides peab arvestama ühiskonna negatiivse reaktsiooniga Õigust ei saa samastada ei sunni, võimu ega normidega Eetos ehk aateline (ideoloogiline) kihistus, s.h kuuluvad tavad, moraal, usk, jt kultuurivormid Rahvusvahelise õiguse normidega, mis reguleerivad suveräänsete (iseseisvate) riikide jt rahvusvahelise õiguse subjketide õigusi ja kohustusi (RIIKLIK SUND EI TÄHENDA, ET NORMID EI KEHTI); on peamine, et õiguse subjekt teaks mis teda ootab, kui ta õiguspäraselt ei kohti (ei ole vaja alati sundi kohaldad) Ius non scriptum – õiguse eelajalooline järk; periood, kus õiguse kirjalikke allikaid ei eksisteeri (nt veritasu/ühiskonnast väljaheitmine – kirjapandud kujul reegleid ei leia)

    Õiguse entsüklopeedia




    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun