Õiguse entsüklopeedia (3)

http://www.scribd.com/doc/38934592/Kogu-Konspekt
http://www.scribd.com/doc/22206726/RIIGIOIGUS-konspekt
Õiguse entsüklopeedia eksami küsimused.
Õigusriigi tunnused – riigi allutatus õigusele, kodanik ja riik on võrdsed õigusobjektid, seaduse ülimuslikkus, õigusloome demokraatlik iseloom ( seadusloome parlamendi kaudu), seaduslikkuse austamine (kõik täidavad täpselt ja kõrvalekaldumatult õigusnorme), kindel õiguskord (kord, mis vastab seaduslikkusele).
Positiivne ja ülipositiivne õigus. Positiivne õigus on inimeste poolt loodud õigusnormid. Õigusnormi kehtivus sõltub üksnes legitiimsest kehtestamisest. Ülipositiivne õigus ehk ka loome - või mõistuseõigus põhineb jumalikul ilmutuse, inimloomusel või mõistusel. Nähakse ülimat korda. Tegu on põhinormidega, mis vastavad inimese loomusele. Õigusnorme, mida ei saa kellegi tahte või kokkuleppega muuta. Nt vabadus, elu, omand, perekond või usk.
Õiguse allikad. Selleks, et õigusnorm oleks täidetav, peab ta olema väljendatud mingil kujul. Väljendusvorme on nimetatud ka õiguse allikateks.
 Õiguslik e. sanktsioneeritud tava. (Tavaõigus - õiguseks muutunud tava).
 Kohtu- ja halduspretsedent. Juhtum, kui kohtuorgani otsus või haldus organi lahend omandavad reegli tähenduse ja neid hakatakse nii kasutama. Sai alguse juba Vanas Roomas. Praegusel ajal anglosaksi kohtusüsteemiga maades, Suurbritannias. Näide: GB-s löödi kukel pea maha, kuna see oli öösel laulnud.
 Õigusteadus e. juristide arvamus (teatud perioodil). Algus Vanas Roomas, kus 5-le juristile anti õigus konkreetsetes asjades anda kohtule kohustuslikku konsultatsiooni.
 Leping. Kahe või enama poole vaheline kokkulepe. Enamasti puudub õiguslik tähendus. Kuid mõnedel lepingutel on laiem tähendus. Näiteks: Rahvusvaheliste organisatsioonide asutamis- jms. lepingud .
 Normatiivne akt. Tänapäeval kõige levinum, paljudes riikides ainus õiguse vorm. Riigi poolt kehtestatud
Õigusnormi tüüpstruktuur eristatakse kolme elementi: hüpotees, dispositsioon ja sanktsioon . Täpsemalt hüpotees näitab vajaliku käitumise ja sisaldab subjektide õigused ja kohustused. Dispositsioon näitab vajaliku käitumise ja sisaldab subjektide õigused ja kohustused. Sanktsioon näitab riiklikku mõjutusvahendit, mida riik rakendab dispositsiooni nõuete rikkumise eest hüpoteesi tingimustes.
Juriidiline fakt on elulised asjaolud , millele viidatakse õigusnormis ja mille esinemine toob endaga kaasa õigusliku tagajärje. (ehk: asjaolud, millega seadusandja seostab õigussuhete tekkimise, muutumise ja lõppemise).
Õiguse subjekt jaguneb kaheks põhirühmaks üksikisikud (kodanikud, kodakondsuseta isikud, välismaalased) ning organisatsioonid (riik, riigiorganid, riiklikud majanduslikud ettevõtted, eraettevõtted ning mitmesugused äriühingud).
Tsiviilõiguses võivad üksikisikud esineda füüsilise isikuna ja organisatsioonid juriidilise isikuna (selline jaotus kehtib ainult varalise suhte puhul).
Õiguse objekt. Objekt üldfilosoofilises tähenduses on nähtus, millele on suunatud tegevus. Millele on suunatud õigussuhe? Õigussuhte objektiks on kõik need esemed, mittemateriaalsed väärtused, millele on suunatud õigussubjektide käitumine ja mille tõttu õigussuhe üldse tekib. Õigussuhte objektiks loetakse materiaalseid ja mittemateriaalseid nähtusi, mis õigussuhte subjektide jaoks esinevad hüvedena.
Subjektiivne õigus on positiivsest õigusnormist õigussubjektile tulenev ja kuuluv õigustus. Subjektiivses õiguses peegelduvad nii õigussubjekti HUVI kui ka VÕIM.
Eraõiguslikud subjektiivsed õigused
Tulnenevalt subjektiivse õiguse sisust, jaotatakse subjektiivsed õigused eraõiguses:
absoluutsed õigused - subjekti õiguslik võim asja üle ning õigus välistada kolmandate isikute mõju. Nt omand.
Relatiivsed õigused - nõudeõigused. Õigus nõuda kolmandatelt isikutelt tegevust / tegevusetust. Tekib absoluutse õiguse rikkumisel. Nt õigus nõuda omandi tagastamist.
Konstitutiivsed õigused - annavad isikule õiguse ühepoolselt õigusi luua/muuta/lõpetada. Nt testament , edasikaebamisõigus, ühepoolne lepingu annulleerimine.
Tulenevalt õiguse objektist, jaotatakse subjektiivsed õigused eraõiguses:
Isikuõigused - suunatud õiguse omajale. Õigus vabale arengule
Perekondlikud õigused - abikaasade absoluutsed õigused.
Varanduslikud õigused - õigus oma vara režiimi määrata. Teenivad majanduslikke huve.
Avaliku õiguse subjektiivsed õigused
Need on kaitsval normil põhinevad õigused avaliku võimu kandjate vastu. Tegemist on ka ühe õigusriigi tähtsa tunnusega, mis annab "õigusliku tee" avaliku võimu vastu.
õigused avalikus elus osalemiseks - poliitilised õigused, nt valimisõigus
õigused ühisolemisele - huvi riigi tegevuse vastu, mis on suunatud üksikisiku heaks
vabadusõigused - konstitutsionaalsed põhiõigused ja -vabadused.
Objektiivne õigus ehk positiivne õigus on kirjutatud kujul esitatud õigusnormide kogum. Lähtub riigist ning õiguse õiguskindlusest. Kehtimiseks peab läbima formaalse tee, käsitletakse vaid kirja pandud õiguse allikaid.
Õiguse tõlgendamise klassikalised meetodid
Klassikalised tõlgendamise viisid on grammatiline, loogiline, ajalooline ja süstemaatiline.
1.Lingvistilised argumendid – keelelised argumendid:
a) semantilised argumendid (semantika – õpetus tähendusest; sõnade ja lausete
tähendusest lähtuvad argumendid)
b)süntaktilised argumendid (süntaks – lauseehitus ) nt „ Armu mitte surma“ – Armu,
mitte surma! Armu mitte, surma!
1.Geneetlised argumendid – esemeks on põhiseadusandluses osalenud isikute tegelik
tahe. (mida nad sõnadega tegelikult tahtsid öelda). PS kiireloomuline muutmine –
täpsustavad ja PS vaimu ja mõtet mittemuutvad muutused.
2.Süstemaatilised argumendid – seadus peab moodustama mingi mõistuspärase
süsteemi, see süsteem võib olla loodud kahel viisil 1) PS enda sees 2) asetades PS
laiemasse konteksti
a)Konsistentsi tagavad – eesmärgiks on vältida vastuolusid
b)Kontekstuaalsed argumendid – esemeks on normi asend seaduse tektsis. Kasutatakse
tavapäraselt süstemaatilise argumendi tähenduses
c) Mõistelis-süstemaatlised – lähtuvad aine süstemaatilisest läbitöötatusest.
d) Printsiibilised argumendid lähtuvad põhiõiguste printsiibilisest iseloomust, selle iseloomu tagajärjeks on, et põhiõigused kollideeruvad (on vastassuunalised, põrkuvad)
e)Spetsiaalsed juriidilised argumendid - on nt analoogia ; argumentum e contrario,
argumentum a fortiori (seda enam) – eituse argument, saame loendada seadusega reguleeritud esemeid . Argumentum a fortiorit saab rakendada nt PS §8 lg 1: kui mõlemad vanemad on Eesti kodakondsed, seda enam on lapsel õigus Eesti kodakondsusele sünnilt.
f) Prejuditsiaalsed argumendid - viited varasematele kohtulahenditele.
g) Ajaloolised argumendid – me teeme viiteid õigusinstituudi ajaloole, vaatleme kuidas
see on varem olnud. Nt. PS §27 on ülevõetud 1938. A PS-st
h) Komparatiivsed argumendid – siin me viitame teiste maade sarnastele
õigusinstituutidele
Laias laastus esiemesed viis on seaduse süsteemis olevad argumendid, kuigi viimane neist on juba piiri peal. Viimased argumendid viitavad juba kohtule, seadusest väljapoole ja mujaleajaloos ja rahvusvahelisusele.
1.Üldised praktilised argumendid – see on argument, mis tugineb väärtushinnangule, me
peame olema selle väärtushinnanguga nõus, kui me seda argumenti aktsepteerime.
Lüngad õiguses ja nende ületamine. Lüngad õiguskorras võivad olla kas ehtsad , näivad või väärtuslüngad. Ehtsad lüngad on tingitud eelkõige meie õiguskorra kujunemisloo suhtelisest lühiajalisusest ja elu enda kiirest muutumisest. Näiva lüngaga on tegemist siis, kui seadusandja polegi kavatsenud elulisi asjaolusid faktilise koosseisu kaudu siduda õiguslike tagajärgede saabumisega. Väärtuslüngad tekivad õiguskorda siis, kui seadusandja on omalt poolt küll püüdnud lünki ära hoida, kuid samas formuleerib õiguse mitte niivõrd üldise (üldistatud) reegli kujul, kuivõrd üleüldisel (generaalklausli) kujul. Väärtuslünki tekib õiguskorda ka siis, kui seadusandja on jätnud mõne õigusliku mõiste ebamääraseks või ebatäpseks.
Lünkade ületamisest saab rääkida ehtsate ja väärtuslünkade esinemisel. Lünkasid õiguses saab ületada analoogia abil. Analoogia on ühe või paljude õigusliku tähendusega õigusnormide rakendamine õigusega mittereguleeritud või ebapiisava täpsusega reguleeritud eluliste asjaolude suhtes, mis vajavad õiguslikku reguleerimist. Jaguneb seaduse analoogiaks ja õiguse analoogiaks. Seaduse analoogia korral võetakse otsuse tegemisel aluseks sarnane õigusnorm. Õiguse analoogia puhul ei lähtuta üksikust õigusnormist, vaid paljudest objektiivse õiguse normidest, mis summa summarum põhinevad samadel õiguspoliitilistel alustel.
Õiguse realiseerimise viisid.
1) kasutamine, seisneb õigussubjekti poolt oma õiguste aktiivses teostamises.
2) kinnipidamine, seisneb selles, et subjekt kooskõlastab oma käitumise õigusnormi nõuetega. Ta täidab oma õiguslikke kohustusi.
3) rakendamine ehk kohaldamine - õiguse realiseerimise vorm, kui õiguse teostamisse sekkuvad selleks pädevad riigiorganid (haldusorganid, kohtud, politsei jne.)
Õiguse rakendamise eeldused ja 4 õiguse rakendamisele esitatavat nõuet. Õiguse rakendamine on üheks õiguse realiseerimise viisiks. Õigusnormide rakendamisel tuleb silmas pidada, et see oleks seaduslik, põhjendatud, otstarbekohane ja õiglane.

Faktiliste asjaolude analüüs. Selgitatakse, mis ja kuidas toimus. Vaadatakse, kas seondub mingi õigusnormiga.

Õigusnormi valik ja analüüs. Otsitakse välja vastavat juhtu puudutavad õigusnormid ja tehakse õigusnormi analüüs.

Kompetentse organi poolt otsuse tegemine (vastuvõtmine). Vormiliselt, õiguse rakendamise akti e. individuaalakti vormistamine.

Tehtud otsuse täitmise tagamine.
Õiguse rakendamise akti struktuur. Õigusnormi rakendamise akt peab igal juhul omama rea spetsiifilisi tunnuseid. Temas peavad olema selgelt väljendatud järgmised andmed:

Milline organ on välja andnud

Millal on välja antud

Millise konkreetse isiku kohta

Milles seisneb asja lahendamise olemus

Millistele faktilistele asjaoludele vastuvõetud otsus tugineb

Millise seaduse või muu normatiivakti alusel see akt on vastu võetud

Kus on välja antud
Eksisteerib väga mitmesuguseid õiguse rakendamise akte . Õiguse rakendamine toimub kolmel juhul. Õigussuhte iseloomust tulenevalt on vaja rakendada õigust - on tegemist õigusnormi dispositsiooni rakendamisega. Sellised aktid on tavaliselt organisatsioonilise iseloomuga aktid (valimiste väljakuulutamine). Kui tegemist on juriidilise vaidlusega, siis õiguse rakendamise akt piiritleb kahe subjekti omavahelised õigused ja nende kohustused. Sellele lähedase iseloomuga on õiguse rakendamise akt karistuse määramisel. Siit tulenevalt eristatakse vastavalt reguleeritavale suhtele ja rakendatavale normile:

Regulatiivsed aktid on sellised, mis määravad kindlaks inimeste õigused ja kohustused seoses nende õiguspärase käitumisega

Jurisdiktsioonilisi akte - on sellised õiguse rakendamise aktid, mis seonduvad inimeste õigusvastase käitumisega, sisaldavad mingi käitumise kohustuse või määravad karistuse.
Õiguse rakendamise akte võib liigitada vastavalt riigiorganitele, kes neid kehtestavad:

Riigi võimuorganite aktid

• kõrgemate
  
• kohalike
  

Riigi valitsemisorganite aktid

Kohtuorganite aktid

Kontrolli- ja järelvalveorganite aktid
Subsumptsioon juriidilise metoodika tuum. See tähendab faktilise olukorra ja õigusnormi teokoosseisu vastavuse (kui šablooni) kontrollimist: “ millisele õigusnormile saab soovitud tagajärje saavutamiseks nõuet toetada?”
Subsumptsioon seesmine ehk interne õigustamine ja sellel on süllogismi struktuur. Süllogism on deduktsiooni vorm, mille puhul järeldus järeldub kahest kategoorilisest
Eeldusest, st see on 3-astmeline loogiline tehe . Juriidiline süllogism näitab meile kätte
subsumptsiooni toimimise.
Täieliku juriidilise süllogismi põhimudel
(1) (x) (Kx= OTx) (x) – kõigi isikute (x-de) jaoks kehtiv, implikatsioon kui x vastab kosseisu K tunnustele, siis tuleb (peab) x suhtes kohaldada õiguslikku tagajärge T.
O- peandumine. Peanduma - ing k. Ought, sks k – Sollen
(2) Ka a- indiviid, a täidab koosseisu K tunnused, vastab K tunnustele
(3)OTa Järelikult tuleb/peandub a suhtes kohaldada õiguslikku tagajärge T
See mõttekäik on iga juristi elementaarne käsitlusoskus.
Näide:1934 aastast pärinev Kaitseliidu kodukord : „Iga kaitseliitlane seltskonnas peab olema korrektne ning esinema aususe ja julguse eeskujuna.“ Seltskond : 1) vähemalt 1 kaitseliitlane 2) väljaspool Kaitseliitu. Seltskond – mõiste, kus avaneb tõlgendamisruum. Väljume seesmisest õigustamisest ning suundumine välimisse õigustamisse.
1)I premiss (x) – iga kaitseliitlane, K – kaitseliitlane seltskonnas, O – peab, T – olema korrektne ning esinema aususe ja julguse eeskujuna.
2) II premiss„Andrus on kaitseliitlane seltskonnas“
3) Järelikult Andrus peab olema korrektne ning esinema aususe ja julguse eeskujuna.
Argumentum a fortiori. Argument tugevamalt. Nt kodakondsuse taotlemine lapsele, argumentum a fortiori annab kasutada kui mõlemad lapsevanemad on kodakondsed.
Locus standi. Õigusnorm enne kohut.
Jura novit curia. Kohus tunneb õigust.
Nullum crimen sine lege. Pole kuritegu, pole karistust ilma seaduseta. Põhimõte välistab süüditunnistamise üksnes tavaõiguse või kohtunikuõiguse alusel ja eeldab, et kedagi saab süüteos süüdi tunnistada vaid parlamendi poolt vastuvõetud seaduse alusel.
In dubio pro reo. Kahtluse korral süüdistatava kasuks. Süütuse presumptsiooni üks põhimõtetest.
Lex posterior derogat legi priori. hilisem sama taseme norm on üle varasemast , kui hilisemas aktis pole sätestatud teisiti
Kõrgema õigusvõimega norm murrab madalama õigusega normi kehtivuse (vastuolu korral).
Ius est ars boni et aequi. Õigus on headuse ja õigluse kunst.
Tõlgendusargumendid.
Tõlgendusargumendiks võib pidada igasugust tõlgendusvõimaluste valikut põhjendavat asjaolu, olenemata selle argumendi laadist või sisust. Tõlgendusargumentide rühm loeteluna:

Semantilised argumendid – siia kuuluvad kõik kasutatud terminite tähendust puudutavad argumendid.

Süntaktilised e grammatilised argumendid

Loogilised argumendid – need on mõistelised ehk mõistete sisu puudutavad määratlused (analüütilised argumendid) ja tegelik deduktiivne otsustaminede.

Juriidilised argumendid, see on tõlgendusargumenti põhirühm. Siia kuuluvad seadus, süstematiseerimise seisukohad, maa tavad, seadusandja eesmärk ja seaduse ratio , kohtuotsused, võrdleva õiguse argumendid, õigusajaloolised argumendid, õigusteadus ( jurisprudents ).

Teleoloogilised argumendid ( reaalsed argumendid) – nendega pööratakse tähelepanu tõlgendamise eesmärkidele ja üldiselt neile tagajärgedele, mis tõlgendamisvõimaluse valikust võivad tekkida.

Väärtused ja hinnangud (moraalsed seisukohad)

Analoogia- ja e contrario argumendid. Analoogia võib olla kas tõlgendusargument (juhtumite samasugusus argumendina) või otsustuspõhimõte (otsustuse vorm).
Kaaluväärtuse määratlevad tõlgendusprobleem või –olukord. Või ka tõlgendusolukorras kasutatakse vaid osa neist nimetatud argumentidest.
Õigussüsteem, õigusperekond ja õigusharu. Õigussüsteem on õiguskordade kogum. Õigussüsteemide piiritlemine on teataval määral meelevaldne tegevus. Üks võimalusi on jagada maailma õiguskorrad järgmisteks õigussüsteemideks:

• Mandrieuroopa ehk romaani-germaani õigussüsteem
  
• Üldine õigus ehk angloameerika õigussüsteem
  
• Islami õigussüsteem
  
• Hinduistlik õigussüsteem
  
• Judaistlik õigussüsteem
  
• Kaug-Ida õigussüsteem
  
• Aafrika ning Madagaskari õigussüsteem
  
• Sotsialistlik õigussüsteem.
  

Õigusperekond on õigussüsteemide rühm, mis rajaneb samal või sarnasel õiguslikul doktriinil, normatiivsel alusel ja õigusasutuste organisatsioonil.
Õigusharu. Õigusharudes eristatakse kahte suurt valdkonda: eraõigust ja avalikku õigust. Erinevus nende kahe õigusharu vahel tuleneb põhimõtteliselt sellest, kes osalevad uuritavas õigussuhtes.
Õiguse seos riigi, poliitika ja majandusega. Õigus ja poliitika on omavahel tihedalt seotud riigi ja õiguste lahutamatuse tõttu. Riik on poliitilise võimu organisatsioon . Poliitika hõlmab kõiki neid suhteid, mis tekivad seoses riigivõimu omandamise, selle kasutamise ja säilitamisega. Poliitika on ühiskonna ja riigi toimimist korraldav sihiteadlik ja järjekindel tegevus, milles osalevad mitmesugused huvirühmad ja institutsioonid. Sellise poliitilise tegevuse tulemusena jõuavad erinevad poliitilised jõud kompromissi-dele ja selle tulemused väljendatakse teatud õigusaktides. Sellest lähtudes võime öelda et õigus on riigi poliitika väljendus ja selle tulemus. Loomulikult ei ole riigi olemuslik tegevus eesmärk omaette , vaid igal seadusel on alati konkreetsed poliitilised eesmärgid. Nende eesmärkide saavutamiseks kasutatakse poliitikas õigust kui vahendit ühiskonnaliikmete käitumise suunamiseks riigi eesmärkidele vastavalt,st õigus on ka riigipoliitika teostamise vahend.

• Õiguse ja majanduse omavahelise seose ning majanduse õigusliku regulatsiooni ulatuse ja iseloomu igas konkreetses riigis määrab selle riigi sotsiaalpoliitiline ja majandus-poliitiline orientatsioon, riigi poliitiline olemus, aga ka riigi konkreetsed majanduslikud ja poliitilised huvid ja eesmärgid antud ajahetkel. Samas ei saa ükski riik oma majanduse korraldamisel läbi õiguslikke vahendeid kasutamata. Põhilised majanduselu moodustavad suhted, kõik tootmise, vahetuse , jaotuse ja tarbimise protsessid on reguleeritud õigusega. Selle regulatsiooni ulatus ja iseloom on eri riikides erinev. Õiguse ja majanduse omavaheline seos on kahesugune :
  
  • ühelt poolt on majanduslikudsuhted objektiivse iseloomuga, nad arenevad majanduse arengu üldiste seaduspärasuste järgi, mida õigusega muuta ei ole võimalik. Sellest aspektist vaadatuna on õigus majanduse peegeldus , majandussuhete resultaat . Majanduses toimuvad olulised muutused tingivad muutuste toimumise ka õiguses.
    
  • õigus kehtestades majanduslikele suhetele õigusliku vormi, avaldab mõju ka majandusele, mistõttu majanduse määravat mõju õigusele ei tule mõista absoluutsena. vastasel juhul puuduks õiguse järele üldse vajadus.
    
• Õigusel on majandusele reguleeriv toime, ta võib, lähtudes riigi majanduspoliitilistest eesmärkidest, mõjutada ühe või teise majandussuhte arengut kas soodustavalt või takistavalt. esimesel juhul ta kiirendab majanduse arengut, teisel juhul pidurdab seda, takistades mõne majandusseaduse toimet.
  

Kõnekeel, erialakeel, õiguskeel.
Juridica
Els Oksaar
Ele Liiv
lk. 199-207
Süstemaatilis-loogiline tõlgendamisviis. Tänapäeval vaadeldakse süstemaatilist ja loogilist tõlgendamist tihti koos (süstemaatilis-loogilisena).
Ajalooline tõlgendamisviis. Ajaloolise (nimetatud ka subjektiiv-teleoloogiliseks, geneetiliseks) tõlgendamise näol on tegemist teleoloogilise ehk tahtetõlgendamisega ning selle ülesanne on selgitada välja ajaloolise seadusandja eesmärgid teatud küsimuse konkreetsel viisil reguleerimiseks ja tema ettekujutus normist selle loomisel.
Objektiiv -teleoloogiline tõlgendusviis. käigus tõlgendaja küsib seaduse objektiivse eesmärgi järele (tugineb maksiimile ratio legis est anima legis 'seaduse mõte on seaduse hing).
Grammatiline tõlgendusviis ja grammatilise tõlgendamise võimalustest. Räägitakse ka sõnakohasest tõlgendamisest. Sõnakohase tõlgendamise kohaselt ei tohi tõlgendada nii, et mingi osa sellest jääb tarbetuks või tähtsusetuks. Grammatiline tõlgendusviis arvestab niisiis erilist sätestamise ökonoomia põhimõtet – ükski seadusteksti element pole tähtsusetu. Samuti ei tohi seadustekstis olevatele teatud väljenditele erinevates seostes anda erinevaid tähendusi, kui selleks ei ole arvestatavat põhjust. Väljendile, mida kasutatakse tõlgenduses, ei tohi anda üldisest keelekasutusest erinevat tähendust, kui selleks ei ole erilist põhjust. Seadusekeel on oma tüübilt argikeel ja sellest erinemist tuleb põhjendada. Kui seadusteksti terminoloogia erineb üldkeelest, on erialaterminoloogial prioriteet üldkeele suhtes.
Loomuõiguse taassünd ehk miks ei piisa õiguspositivismist? Loomuõigus on kõrgem positiivsest, inimese poolt loodud ajutistest ja muutuvatest seadustest ning kujutab endast kriteeriumi otsustamaks, et kas need seadused on inimeste jaoks moraalselt siduvad (kohustuslikud) või mitte. Loomulikud õigused on kaasasündinud ning positiivne õigus ei saa neid anda ega ära võtta, vaid üksnes kaitsta. Loomuõiguseni jõutakse mõistuse ehk mõtlemise abil, loomulikkus seisnebki selles, et ta on iga inimese jaoks tajutav ja kättesaadav.
Aegade muutudes on muutunud arusaamad universaalsete väärtuste või printsiipide sisust, ent jäänud on nõue, et eksisteerib mingi positiivsest õigusest kõrgemalseisev ideaal. Selle ideaaliga on võimalik põhjendada nii olemasolevat võimu kui ka sellevastast mässu. Teise maailmasõja järgsetel aastatel sai alguse võitlus inimõiguste tunnustamise eest. Nõuded, et kõik maailma riigid kaitseksid oma seadustega teatud võõrandamatuid inimõigusi. Nt Inimõiguste Ülddeklaratsioon või Euroopa Inimõiguste Konventsioon. Samuti loodi konstitutsioonilisi järelvalve organeid.
Loomuõiguse taassünni pärast Teist maailmasõda kutsusid esile just suured vapustused sotsiaalses ja poliitilises elus. Kogemus totalitaarsetest riigikordadest ning äärmisest ebastabiilsusest tõstsid taas päevakorda küsimuse nii seadusandliku, täidesaatva kui kohtuvõimu alustest. Fuller pööras tähelepanu olulisele elemendile, et seadusloome formaalsed etapid peavad vastama teatud protseduurilistele nõuetele, et tulemust saaks vaadelda õigusena. Finnise sõnul näitab loomuõigus , et seadusloome on tegevus, mis saab ja peab põhinema eetilistel printsiipidel ning et ka moraalinormid pole pelgalt tuju, konventsiooni või otsustuse küsimus, vaid kujutavad endast objektiivset mõistlikkust.
Mida tihedamalt on teineteisega seotud sotsiaalne ja juriidiline organisatsioon, seda suuremal määral satub positiivsesse õigusesse ka loomuõiguse printsiipe.
Õiglus kui eetika ja õiguse ideaalne suhe Aristotelese sõnul on oluline proportsianaalsus ehk õiglus tähendab võrdsete kohtlemist võrdselt ning ebavõrdsete kohtlemist ebavõrdselt. Korraldav õiglus kohtleb aga kõiki inimesi nende voorustest või pahedest sõltumatult võrdsetena.
20 sajandi teisel poolel eksisteeris õigusfilosoofias kaks võrdselt ühekülgset lähenemist õiglusele – intuitivism ja utilitarism . Intuitivistlike ideede järgi tajuvad inimesed õigluse nõudeid intuitiivselt ning tegutsevad nö sisehäält kuulates. Nimetatud teooriast otsitakse abi, kui inimeste isiklikud arusaamad ja intuitsioonid mingi olukorra lahendamiseks on liiga hägused või vastuolulised. Utilitarismi järgi selguvad õigluse nõuded siis, kui vaatleme mingi teo või reegli tagajärgi. Seades iga teo ja reegli õigsuse sõltuvusse tagajärje headusest, allutatakse ``õige`` mõiste ``hea`` mõistele. Mõlema teooria ebapiisavus sai 20 saj. esimesel poolel väljendusvormi – kaks maailmasõda, fašism ja kommunism . Kuid uus inimväärtusi kaitsva õigluse mudel jäi loomata.
Rooma õiguse retseptsiooni mõju civil law ja common law erinevuste kujunemisel
Rooma õiguse retseptsiooniks nimetatakse Rooma õiguse uurimise ja leviku protsessi.
Kontinentaalne ehk romaani-germaani õigussüsteem – juured rooma õiguses.
Kontinentaalne ehk romaani-germaani suur õigussüsteem tekkis XII-XIII saj  mandri-Euroopa  keskosas.Ajalooline  taust:  tollal  sai  alguse   ilmaliku  eraldumine  kanoonilisest;  ühiskonna  areng  viis  feodaalseltkillustatuselt rahvusriikide tekkele absoluutse monarhia vormis. Õigusnormide ülesandeks oli korra tagamineühiskonnas, kuid barbarite õigus oli jäänud jalgu tootmise,  kaubanduse ja rahandussuhete arengule.
Eelkõige  varajaste  ülikoolide  vahendusel  levisid  ja  kinnistusid  rooma  õiguse  normid  mandri-Euroopakohtupraktikas. Kohtud hakkasid neid rakendama tasahilju paralleelselt ja täienduseks vastava riigi tavaõigusele+ valitsejate kehtestatud õigusaktidele. Keskaegse algelise õiguse "remondiks" sobis rooma õigus suurepäraselt.Tasapisi hakkas Vana-Rooma algupärand rikastuma õiguse seletajate – glossaatorite - tegevuse kaudu, kes tegidääremärkusi (glossasid) rooma õiguse kodifitseeritud väljaannete ( Corpus Juris Civilis) servadele ja seeläbialgatasid laiendava või kitsendava tõlgenduse ehk sisuliselt uute normide loome.Sätestatud (kirjutatud) õigus sai ülekaalukaks XVIII saj lõpul - XIX saj algul, sest suundaandvates Kesk-Euroopariikides algas kodifitseerimisprotsess. Selle käigus püüti rooma õiguse põhimõtteid kui ka sätteid süsteemseltarendada  vastavusse  tööstusrevolutsiooni  ning  turumajanduse  ajajärku   astunud  ühiskonna  nõuetele. Kontinentaalse õigussüsteemi riikides mõistetakse õigusnorme eeskätt kui üldisi käitusmiseeskirju, mis peavadtagama üldise õigluse, moraali ja prognoositava käitumise ühiskonnas. Õigusnormid on peamiselt kirjutatud ehksätestatud õiguse normid. Õigusteadus uurib ja seletab seejuures kirjutatud õiguse olemust ja sisemisi seoseid .Õigusnormide kaudu on ajaloolisest aspektist vaadates algselt ja peamiselt pürgitud üksikkodanike vahelistesuhete reguleerimisele  (eraõiguse valdkond ).  Algses  rooma  õiguses  polnud  välja  arenenud  süsteemsetavalikõigust (sh riigiõigust) niisugusel tasemel, nagu rooma eraõigus. Avaliku õiguse valdkond on kontinentaalseõigussüsteemi riikides intensiivselt arenema hakanud alles pärast Suurt Prantsuse revolutsiooni 1789 aastal, kui kolmanda seisuse ( kodanlus ) püüdlusi esindava loomuõiguse koolkonna mõjul hakati püüdlema selle poole, etvalitsuse tegevuse põhieesmärk oleks kodanike põhiõiguste ja -vabaduste kaitsmine.
Avalik õigus valdkonnanatervikuna kui ka diferentseeruvate õigusharudena arenes järgnevalt tuginedes paljuski eraõiguse alusele.Seejuures  kaasaegse  kontinentaalse  süsteemi  avalik  õigus  võlgneb  mõistete  osas  väga  palju  XIX  saj
õiguspositivismi koolkonna õigusteadlastele.Koloniaalvalduste vahendusel ja kiriku misjonitegevuse mõjul levis kontinentaalne õigussüsteem (küll teatud muundustega) XIX ning XX saj reas Ladina-Ameerika, Aafrika ja Aasia iseseisvunud riikides (eeskätt vastavateEuroopa riikide endistes kolooniates).
Rooma õiguse mõju kontinentaalse õigussüsteemi hulka loetavate riikide osas on riigiti erinev. Näiteks SaksaLV, Austria ning Hollandi rahvuslik õigussüsteem on saanud rooma õigusest tugevaid sisulisi mõjutusi,Skandinaaviamaade ja Soome oma on see mõjutanud vähem. Seejuures eriti Rootsi õiguskorra erisused ja arengon Euroopa üldisel taustal üsna kontrastsed. Põhjamaades - Rootsis ja Soomes hakkas sätestatud (kirjutatud)õigus kõrvale tõrjuma vana tavaõigust juba XIV-XV saj Kuid kirjutatud õiguse sisu oli peamiselt vana romaani-germaani põhi, mille mõjutused tulid varaseimal perioodil kanoonilise õiguse kaudu ning pärast seda alates XVIIsajandist ülikoolide vahendusel.
Eesti alal toimus õigussüsteemi ning õiguskorra areng spetsiifiliste erisustega. Eesti algupärase (muinasaegse)tavaõiguse tõrjus järsu murranguna kõrvale vallutajate õigus, mis tugines romaani-germaani alusele nii kanoonilise
Kui ilmaliku õiguse valdkonnas. Kui Soome on sajandeid oma õiguskorda saanud mõjutusi Rootsikaudu ja hiljem üsna mõõdukalt Vene tsaariimpeeriumilt, siis Eesti alal on kuni Põhjasõjani toiminud mitmeteEuroopa rahvuslike õiguskordade mõju (tuletagem meelde Eesti ala killustavat jaotamist eri vallutajate vahelpärast kaotust muistses vabadusvõitluses ning järgnenud sõdasid ja vallutusi). Tulemusena formeerus sajanditejooksul kohalik subsidiaarne õiguskord – nn balti erikord (sh balti eraõigus). Seejuures rooma õiguse retseptsioon on saabunud Eesti alale piltlikult kahe lainena. Eesti rahvusriigi õiguskord  on saanud mõjutusi seegasamuti osundatud suurest õigussüsteemist. Konkreetsemalt mõjutasid Eesti Vabariigi õiguskorra kujundamistalgaastail (1918-1940) ühelt poolt endise Vene impeeriumi seadusandluse alus ning õiguse koolkonnad (tuginesid ise paljuski romaani-germaani alusele!) ning teiselt poolt eriti saksa ja austria (nn Viini koolkond)koolkonnad. Näiteks esimese, 1920.a. põhiseaduse koostamisel oli vahetuks eeskujuks Weimari Vabariigikonstitutsioon.
Sotsiaalriik , politseiriik, haldusriik Sotsiaalriigi printsiip ( heaoluriik )on sarnaselt õigusriigi printsiibiga sätestatud §-s 10. Sellest printsiibist tulenevad kaks põhimõttelise tähendusega järeldust. Esiteks annab sotsiaalriigi põhimõte igaühele õiguse ning paneb riigile vastava kohustuse tagada vähemalt minimaalselt inimväärikas äraelamine. Sotsiaalriigi printsiibiga kaasnevad nn sotsiaalsed põhiõigused. Riik on kohustatud tegelema selliste probleemidega nagu vaesus , tööpuudus, tervishoid ja keskkonnakaitse. Sotsiaalriigi põhimõttest tulenevalt on riik kohustatud reguleerima töösuhteid ja töötingimusi. Riigi maksusüsteem võib olla ümberjaotava toimega, tagamaks sotsiaalset õiglust ning vältimaks ühiskonna kihistumist. Sotsiaalriiklike põhimõtete konkretiseerimisel on seadusandjal suur otsustusõigus. Nt pensionite suurus, tervishoiule ettenähtud vahendite ulatus. Sotsiaalpoliitilised programmid on eelkõige poliitilised programmid.
Haldusriik ülemäära suure ametnikkonna ja haldusinstitutsioonide mõjujõuga riik.
Politseiriik riigivalitsemisvorm, mille puhul ei tunnustata inimeste isiklikke õigusi, pole tagatisi politsei ega muude ametkondade omavoli vastu, riigiaparaat on tsentraliseeritud ja bürokraatlik ning inimeste eraelu on üksikasjalikult reglementeeritud.
Polütsentriline õigus riik ja õigus ei ole lahutamatud.
Jurisprudents on praktiline või vähemalt sellele lähedane teadus. ladina keeles jurisprudentia teadmine õigusest. Kasutatakse erinevates, kuigi lähedastes tähendustes nt õigusteadus, õigusfilosoofia (ka inglise keeles) ning õigusteooria.
Õiguse üldakt e. normatiivakt, akt mis sisaldab õigusnorme. Õigustloova aktina ehk õiguse üldaktina tuleb mõista õigusnorme ehk üldkohustuslikke abstraktseid käitumiseeskirju sisaldavaid õigusakte sõltumata nende nimetusest. Õiguse üldakt loob nii objektiivset kui ka subjektiivset õigust . Nt haldusakti olemuslikuks tunnuseks olev üksikjuhtumi reguleerimine ei tähenda seda, et akti adressaatide ring oleks selle aktiga kindlaks määratud. Üksikjuhtumi reguleerimisega võib olla tegemist ka siis, kui regulatsiooni adressaatide ring õigusaktist otseselt ei nähtu. Selline haldusakt, mis on antud üksikjuhtumi reguleerimiseks, kuid adresseeritud määramata isikute ringile, on üldkorraldus. Üldakt (täitmiseks kõigile) - seadused, määrused, eeskirjad (rahvusvahelised konventsioonid , EL direktiivid)
Õiguse üksikakt reguleerib üksikjuhtumeid, täitmiseks konkreetsele subjektile, milleks on leping, haldusakt ja kohtuotsus, korraldused ning käskkirjad.
Kirjelda põhimõtet, õigusaktil peab olema formaalselt õiguspärane sisu.
Seaduse tunnused. on õigusteaduse mõistes üldise iseloomuga, üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreegelite (õigusnormide) kogum ehk õigusakt.
Tunnustena
Mis on konstitutsiooniliste ja lihtseaduste vahe? Konstitutsiooniliste e. orgaaniliste seadustega reguleeritakse olulisemaid riigiõiguse aga ka muid valdkondi.
Konstitutsiooniliste st seadustest kõneldakse 2-s tähenduses. Ühes tähenduses mõeldakse nende all mitmest kõrgeima juriidilise jõuga seadusest koosnevat konstitutsiooni , n. Rootsi puhul koosneb nende konstitutsioon 3-st seadusest. Teises tähenduses on sellised seadused, mis enda juriidiliselt jõult asuvad konstitutsiooni ja lihtseaduste vahel, s.t. et lihtseadus peab olema kooskõlas konstitutsioonilise seadusega ja viimane konstitutsiooniga.
Konstitutsioonilised seadused – nendega peavad kooskõlas olema nii konstitutsioonist
allpool olevad kui ka teiste õigusharude normid. Nende eesmärgiks on fikseerida kõige
olulisemad suhted ja tagada ühiskonna stabiilsus. Konstitutsioonilisi seadusi saab vastu võtta ja muuta ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega (51 häält). (PS § 104) Sellised seadused on nt Kodakondsuse seadus, Riigikogu valimiste seadus, Vabariigi Presidendi valimise seadus, Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, rahvahääletuse seadus, Vabariigi Valitsuse seadus, riigieelarve seadus, Eesti Panga seadus, Riigikontrolli seadus jne. Kokku on neid 17.
Lihtseadused – riigikogu poolt vastu võetud õiguse üldakt. PS § 104 lõikes 2 nimetamata
seadused on lihtseadused ja neid saab vastu võtta Riigikogu poolt lihthäälteenamusega – st. poolt peab olema rohkem kui vastu.
Presidendi seadluste eeldused ja piirangud. Seadlused – sisuliselt seaduse jõuga õigusakt, mis on välja antud riigipea poolt st. Presidendi poolt. Dekreet on materiaalses mõttes seadus, kuid formaalses mõttes mitte. Presidendil on õigus vastu võtta erakorralisi dekreete (siis kui riigikogu ei saa kokku tulla) ja hädadekreete (kui edasilükkamatud riiklikud vajadused ilmnevad valitsuse poolt välja kuulutatud eriolukorras, kus Riigikogu ei saa või ei jõua kokku tulla). Seadluse andmine on praktikas väga piiratud. Presidendi seadlusele annavad kaasallkirjad ka Riigikogu esimees ja peaminister . Kaasallkirja e. kontrassignatsiooni instituut tuleneb asjaolust, et riigipea poliitiliselt ei vastuta oma otsuste eest. Kaasallkirjaga võtavad tema eest vastutuse enda peale need isikud, kes kannavad poliitilist vastutust. Presidendi seadlustega ei saa kehtestada, muuta ega tühistada põhiseadust, aga samuti põhiseaduse §104 loetletud seadusi ning riiklike makse kehtestavaid seadusi.
Seadusandliku protsessi staadiumid.
1. Seaduseelnõu algatamine, algatuse õigus on riigikogu liikmetel, riigikogu fraktsioonil, riigikogu komisjonil, vabariigi valitsusel ja presidendil põhiseaduse muutmiseks.
2. Seaduseelnõu arutamine . Seaduseelnõu arutamine algab pärast selle esitamist riigikogule. Eelnõu antakse koos seletuskirjade ja muude vajalike lisadega riigikogu juhatusele.
3. Eelnõu vastuvõtmine seadusena. Eelnõu vastuvõtmine (seadusena) toimub hääletamise teel. Hääletamine on avalik, v.a vabariigi presidendi valimistel, riigikogu esimehe ja aseesimeeste valimisel ning riigikogu poolt ametisse nimetatavate ametiisikute (PS § 65) puhul.
4. Seaduse väljakuulutamine ja avaldamine. Kui seaduseelnõu on seadusena vastu võetud, saadab riigikogu juhatus selle presidendile väljakuulutamiseks (mitte kinnitamiseks). Presidendi välja kuulutatud seadus kuulub avaldamisele Riigi Teatajas seitsme tööpäeva jooksul väljakuulutamisest.
Samuti seitsme päeva jooksul avaldatakse Riigi Teatajas ka riigikogu otsused, avaldused , deklaratsioonid ja pöördumised. Muud õigusaktid avaldatakse Riigi Teatajas 10 tööpäeva jooksul pärast nende üleandmist riigikantseleile. Riigi Teatajas avaldamisega lõppeb seadusloome protsess (põhiseaduse järgi on täitmiseks kohustuslikud üksnes avaldatud seadused).
Seadus jõustub kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega.
Normatiivakti kehtivuse kolm dimensiooni .

Ajaline kehtivus

Normatiivse akti ajaline kehtivus on piiritletav tema kehtima hakkamise ja kehtivuse lõppemisega. Vastavalt meie Põhiseaduse §108 seadus jõustub 10. päeval pärast "RT-s" avaldamist, kui seaduses endas ei ole kirjas teisiti. Vabariigi Valitsuse aktid ilmuvad samuti "RT-s", kusjuures valitsuse korraldused jõustuvad allakirjutamise päevast, kui korralduses ei ole öeldud teisiti. Vabariigi Presidendi otsused ametiisikute nimetamise ja vabastamise kohta jõustuvad samuti allakirjutamise päeval. Vabariigi presidendi muud õigusaktid, Riigikogu otsused ja vabariigi valitsuse määrused, samuti muud õigusaktid jõustuvad "RT-s" avaldamise päeval, kui aktis ei ole öeldud teisiti. Välislepingud jõustuvad nendes lepingutes sätestatud korras. Riigikohtu lahendid jõustuvad kohtumenetluse seadustes sätestatud korras. Niimoodi nad alustavad oma kehtimist. Üldprintsiibina jõustunud õigusakt ei oma tagasiulatuvat jõudu, välja arvatud kaks erandit :

Tagasiulatuvat jõudu omavad seadused, mis seda sõnaselgelt fikseerivad (kasutatakse varaliste suhete reguleerimisel).

Kriminaalseadus omab tagasiulatuvat jõudu, kui ta kõrvaldab teo karistatavuse või kergendab karistust.

Seaduse kehtivuse lõppemine

Normatiivne akt lõpetab oma kehtivuse tema kehtivuse lõpetamisel selleks pädeva organi poolt. Selleks võetakse vastu akt, millega tunnistatakse seadus kehtetuks. Selleks on kaks viisi:

Eraldi aktiga.

Võib olla kehtetuks tunnistatud uue, samasisulise akti vastuvõtmisega.
Kehtivusaja möödumisel kaotab akt oma juriidilise jõu, kui ta oli kehtestatud kindlaks määratud tähtajaks (selliseid on vähe).Kui uus ei tunnista vana kehtetuks, tekib olukord, kus üheaegselt kehtib kaks samasisulist akti. Tekib õiguse kollisioon. Kui omavahel kollisioonis olevad aktid on sama riigiorgani aktid, siis kehtib hilisem. Kui vastuolulised aktid lähtuvad erineva tasemega riigiorganitelt, kehtib kõrgema riigiorgani akt.

Normatiivaktide territoriaalne kehtivus

Kõik riigid kehtestavad oma aktid reeglina kogu oma riigi territooriumile. Ainult teatavatel juhtudel võib riik kehtestada üksikuid õigusakte, millel on lokaalne tähendus, s.t. ta võib kehtida ainult riigi territooriumi teatud osa ulatuses. Mis on riigi territoorium?

Riigipiiriga piiratud maismaaosa

Riigi territoriaal- ja siseveed
Territoriaalmere lähtejoon on joon, mis ühendab ranniku kõige väljaulatuvamaid maismaaosi ning meres veest väljaulatuvaid objekte ning madala veeseisu ajal välj............
Kalda ja lähtejoone vahel on sisemeri . Lähtejoonest väljapool on territoriaalmeri. Territoriaalmerest väljapoole jääb vastava riigi majandustsoon, mille laius lepitakse kokku vastavate naaberriikidega.

Õhuruum maismaa ja sise- ning territoriaalvete kohal
Kuni lennuki lennukõrguseni

Atmosfääris asuvad vastavate riikide lennu- ja kosmoseaparaatide kabiinid

Maapõu riigipiiriga piiratud territooriumi all
Huvid on määratud majanduslik-tehniliste võimalustega.

Kauba- ja reisilaevad avamerel riigi lipu all
Kui reisi- või kaubalaev läheb teise riigi territooriumile, kehtivad seal teise riigi seadused.

Sõjalaevad avamerel ja teiste riikide territoriaal- ja sisevetel
..............
Kas ühe riigi territooriumil teise riigi seadused ei kehti? Üldiselt mitte. Kriminaalvastutusele võetakse isik seal riigis, kus ta teo toime pani. Tsiviilvaidlused, kui need puudutavad kinnisvara, lahendatakse kinnisvara asukohamaa seaduste järgi. Kuid määravaks on siiski leping, mis vaidlejate vahel sõlmiti (Tsiviilseadustiku üldosa seadus eelistab Eesti seadust).

Normatiivaktide kehtivus isikute ringi suhtes

Reeglina kehtivad riigi seadused ja muud normatiivsed aktid kõigi selle riigi territooriumil asuvate isikute suhtes (kodanikud, apatriidid, välismaalased). Real juhtudel võib üks või teine õigusakt reguleerida ainult teatud isikute kategooria käitumist (sõjaväekohustus). Kuid asukohamaa riigikohtule ei allu mõningate selles riigis asuvate välismaalaste kuriteod. Need on need, kes omavad eksterritoriaalsuse õigust e. diplomaatilist immuniteeti.

Visiidil viibiv välisriigi pea.

Välisriikide diplomaatilised esindajad, nende abikaasad ja alaealised perekonnaliikmed. Tehniline ja abipersonal seda õigust ei kasuta.
Sellise inimese vastutuse küsimus lahendatakse diplomaatiliste kanalite kaudu - kuulutatakse persona non grata 'ks ja antakse tähtaeg riigist lahkumiseks
Era- ja avaliku õiguse jaotuse kaks alusteooriat
Raul Naaritsa käsitluses vanimaks õiguslikuks kriteeriumiks, mille alusel õigus jaotati era- ja avalikuks õiguseks oli nn. Materiaalne e. huviteooria . Huviteooria põhineb vana-rooma õigusteadusel. Rooma eraõiguse defineerimisel võtame aluseks Rooma juristi Ulpianuse määratluse avalik õigus on see, mis on seotud riigiga, eraõigus on see, mis on seotud üksiku isikuga . Nagu juba eelpooltodudt nähtub, et kui ülekaalus on avalikud (riigi) huvid, siis kuulub probleem avalikku õigusesse, kui aga õigussuhe puudutab kahte eraviisiliselt tegutsevat võrdse õigusliku staatusega subjekti, siis leiavad rakendamist eraõiguse normid. Samas on siin ka erandeid , esineb ka avaliku õiguse norme, mis kaitsevad erahuvisid (N: PS§ 17 Sätestab, et kellegi head nime ei tohi teotada). Kuid erandina on mõned eraõiguse normid on lähtuvalt avalikest huvidest( vanemlik võim perekonnas). Eelpooltoodust tulenevalt ei ole huviteooriast lähtuvalt võimalik täpselt eristada õiguse valdkondi.
Tänapäevases õiguse käsitluses on õiguse valdkondade määratlemise aluseks Raul Naaritsa käsitluses nn. subjektiteooria . Selle teooria alusel õiguslik probleem kuulub eraõiguse valdkonda juhul, kui õigussubjektid on õigussuhetes võrdses sisundis (koordinatsioonisuhetes). Avaliku õiguse õigusnorme rakendatakse juhul, kui õigussubjektid on õigusuhtes alluvusvahekorras (subordinatsioonisuhetes). Eelpoolnimetatud olukord iseloomustab haldusõiguslikke suhteid.