MADALMAADE KUNSTI LÄTTED. BURGUNDIA, PARIIS, WESTFAAL, REINIMAA, TŠEHHIMAA (0)

TARTU ÜLIKOOL
AJALOO JA ARHEOLOOGIA INSTITUUT
KUNSTIAJALOO ÕPPETOOL
MADALMAADE KUNSTI LÄTTED.
BURGUNDIA , PARIIS, WESTFAAL , REINIMAA, TŠEHHIMAA
Referaat
Juhendaja : Juhan Maiste
Tartu 2015

SISUKORD

Sissejuhatus 3
Madalmaade kunst 5
Prantsusmaa kunst 7
Saksamaa kunst 10
Böömimaa kunst 12
Kokkuvõte 15
Kirjanduse loetelu 16
SISSEJUHATUS
Nii Itaalias kui ka riikides põhja pool Alpe taandub XV sajandil gooti kunstilaad realismi ees. Ometigi võib öelda, et realism arenes Euroopa põhjapoolsetes riikides välja hoopis teistsuguses suunas ja Itaaliast täiesti iseseisvalt. Kui renessansina võtta antiigist mõjustatud kunstilaadi, tuleb see ühes gootika taandumisega alles XVI sajandil väljaspool Itaaliat skulptuuri, maali ja arhitektuuri. Alpidest põhja pool olevates maades huvitab kunstnikke inimeste kõrval ka keskkond – esemed ja loodus. Renessanss kasvab välja siin hilisgooti realismist. Maalikunsti alal on XV ja XVI sajandil esirinnas Madalmaad, arhitektuuris ja skulptuuris Prantsusmaa. Lisaks on see ajastu ka saksa kunsti suurim õitseaeg . ( Vaga 2004: 449)
Kunsti jõuavad Belgia ja Prantsusmaa viljakad künkad , kus merede poole voolavad jõed ; Lõuna-Saksamaa maalilised järved ja tihedad metsad . See maastik on sama rikkalik ja muutlik kui XV ja XVI sajand Euroopas. Ajastu peamiseks märksõnaks on Avastamine, nii väikese kui suure maailma uurimine – nii maailma kui iseenda avastamine. Mõnd tänapäeva kunstiajaloolased on seadnud kahtluse alla, kas Põhja-Euroopa kunsti saab nimetada renessansiks , sest terminiga tähistatakse Itaalias huvi klassikalise kreeka ja rooma kultuuri taassünni (rinascenza) vastu ja see termin pole väga seotud sellega, mis toimus samal ajal Alpidest põhja pool. (Harbison 2002: 7)
XV sajandi alguseks olid peamisteks kunstikeskusteks ikka Euroopa valitsejate õukonnad, kus kunstnikke palgati kõigeks alates teatridekoratsioonide tegemisest kuni püsivate mälestiste loomiseks. Ometigi hakkas pärast XV sajandi 1.veerandit õukonnaväline kunstilooming üha suurenema. Samas õukonnastiil, kallite materjalide kasutus domineerisid endiselt. Hakkas samas kahanema aadlikest vähemuse domineerimine ühiskonnas. Monarhid aitasid kaasa aadelkonna langusele, nõrgendades potentsiaalselt allumatuid aadlikke, luues keskklassi võimu, võttes selle ära endistelt lääniisandatelt. Uued õukonnafunktsionäärid liitusid suur- ja väikekaupmeestega, kes teenindasid nii õukonda kui linnarahvast, ja nendest said tähtsad kunstitellijad (Harbison 2002: 11)
Kui 1400 . aasta paiku loodi kunstiteosed eritellimuse peale, tellimuse eest maksis jõukas aadlisoost või vaimulik tellija ning valmisid väga erilised kunstiteosed, siis linnade/gildide kasvades ja nende arvu suurenedes tõusis vajadus juba suurema hulga toodangu järele. (Harbison 2002: 16). Juba XVI sajandil valmistati üha enam kunstiteoseid turul müümiseks. Nii ei kammitsenud kunstnikke enam tellijate väiklased nõudmised – kujutis polnud enam loodud jõuka isiku spetsiifilisi nõudmisi silmas pidades, vaid kujundatud tekitamaks huvi kultuuri otsivate tavaliste inimeste seas. Seda hakkasid paljud kunstnikud (nt Pieter Brueghel vanem) ka pilama. (Harbison 2002: 17)
Protestantlik reformatsioon (al 1517.aastast) tõi esile sajandite pikkused probleemid. Prantsusmaal ja Hispaanias reformatsioonil aadlike ja valitsejate seas toetajaid polnud, sest paavstivõim oli juba ilmalikele valitsejatele üle läinud. Saksamaal ja Madalmaades oli reformatsioon teretulnud, sest seal üritati rakendada veel distantsvalitsemist roomakatoliku kiriku ja Habsburgide monarhide poolt. Samas üritasid Hispaania väed säilitada katoliikliku Hispaania poliitilist ja religioosset ülemvõimu Madalmaade üle. (Harbison 2002: 18)
Protestantlikes maades muutus portree kui žanr väga populaarseks nii maalis kui graafikas, sest tuli kujutada portreesid tolleaegsetest juhtidest, kes hääletasid oma linna religoonimuutuse poolt. Odavamad, masstoodanguna valmistatud graafilised lehed kajastasid paljusid populaarseid teemasid ja nii kasvas ka nõudmine nende järele. (Harbison 2002: 18) Nagu keskajal, käisid ka XV sajandi lõpul kunstnikud koos valitsejatega kaasas, kui nood ühest lossist teise liikusid, aga kui kunstitegemine rohkem linnade pärusmaaks muutus ning klientuur mitmekesistus, kasvas ka kunstnike reisimisvõimalus (näiteks Marten von Heemskerck) (Harbison 2002: 20)
Põhja-Euroopa renessanss väljendas just põhjaeuroopalikke ideaale. Ei tasu tõmmata paralleele põhja pool Alpe toimuva ja renessansiperioodile üldiselt iseloomuliku vahel. Kui tavaliselt üritatakse samastada Itaalia ja Põhja-Euroopa renessansi eesmärke ja ideaale, pannes mõlemad huvituma sarnasest nt üksikisiku teadvusest, püüust nähtav maailm realistlikumaks ja ligipääsetavamaks muuta. Selline mõtlemine võib olla aga liiga lihtsustav. (Harbison 2002: 22)
Paljud Põhja-Euroopa kunstnikud samastavad end oma töödega. Nad lähenevad maalikunstile praktiliselt ja asjalikult, mitte teoreetiliselt. Põhjapoolsete maade rõhuasetus kunstiteose loomise füüsilisele poolele toob kaasa peenutsemise, see aga omakorda kaasa nii kunstniku kui tellija positsiooni ühiskonnas. Põhja-Euroopa kunstnikud esitavad provotseerivaid kommentaare oma ajastu kohta – nad on justkui religiooni puudutavate ja sotsiaalsete muutuste vahendajaks. Nii on Põhja-Euroopa renessansis teatud ettearvamatust ja ebaselgust, mis vastandub itaalia renessansi kindlusele, selle monumentaalsetele stabiilsetele vormidele . (Harbison 2002: 23)
MADALMAADE KUNST
Itaalia renessanssi tippajal toimub ka Madalmaades vendade van Eyckide poolt loodustunnetusele rajatud kunstilaadi võidukäik. Kuid erinevalt Itaaliast, ei ole Madalmaades oluline monumentaalne seinamaal, vaid viljeldakse hoopis tahvelmaali, mis kaunistavad kirikuid ja kodanlikke elumaju . Madalmaade kunst pole nii ilule orienteeritud, kui Itaalia kunst, seal on olulisemal kohal ilmekus ja tundeelu intensiivsem väljendus . Madalmaade kunstnike tööd on peenema, realistlikuma käsitlusviisiga, nende maalitehnika on meisterlikum, värvid sulavamad ja toonid intensiivsemad. See kõik on tingitud õlivärvide eelistamisest temperale. Madalmaade kunsti arendamisest võtsid osa nii lõunaosade valloonid, kui ka põhjas germaanlastest flaamid ja hollandlased . (Vaga 2004: 449)
Madalmaade maalikunst kasvas orgaaniliselt välja hilisgootikast. Võib öelda, et vendade Jan ( 1390 -1441) ja Hubert (1370-1426) van Eycki tööde suureks inspiratsiooniks olid prantsuse miniatuurmaalid 1400. aasta paiku, millele anti palju suurejoonelisemad mõõtmed. Nende oluliseks ühiseks tööks oli 1432 . aastal valminud Genti altar Sint -Baafsi katedraalis Gentis (Vaga 2004: 450). Genti altarit peetakse Madalmaade maalikunsti esimeseks ja ühtlasi suurimaks meistriteoseks. Tähelepanuväärsed on nii teose pühalik-tõsine ilmekus, tundesügavus, kui ka värvikasutuse ja maalitehnika meisterlikkus , üksikasjade peen ja hoolikas, loomutruu teostus. Van Eyckid on peenmaalijad nagu kõik XV sajandi Madalmaade meistrid. (Vaga 2004: 451). Ainuke asi, milles van Eyckid väga tugevad pole, on ruumikujutus – avaral maastikul Talle kummardamise pildil pole perspektiivset ühtsust. Ka õhuperspektiiv on puudulik, sest tagaplaanil olevad esemed on kujutatud sama selgelt ja teravalt kui esiplaanil olevad esemed. (Vaga 2004: 452)
Põhja-Madalmaade koolkonda kuulus lisaks vendadele van Eyckidele veel Petrus Christus (1443-1472)– tegu on puhtalt flaami koolkonnaga, mille peamiseks keskuseks on Brugge. Samal ajal tekkis ka Lõuna-Madalmaades oma koolkond, mille keskuseks oli Tournai. Selle kuulsaimateks esindajateks olid Flémalle’i meister, kelle tööd identsed Robert Campini (1378-1444) omadega. Campin oli hea kolorist ja peenmaalija, hea siseruumide kujutamisel. Lõuna-Madalmaade tuntuimaks meistriks oli aga Rogier van der Weyden (1400-1464), kes rikastas Madalmaade kunsti uute vormide ja dramaatilisema sisuga. Tema kuulsaimateks töödeks on 1438 . aasta „Kristuse ristilt võtmine“ ja 1446 valminud „Viimne kohtupäev “ Hospice de Beaune’is Dijoni lähedal, kuid ta on kujutanud ka portreid ja mõjutanud oma tööga paljusid Madalmaade ja saksa kunstnikke. (Vaga 2004: 456)
XV sajandi teises pooles on olulisimateks kunstnikeks Hugo van der Goes (1430- 1482 ), kelle tuntuim töö ja õppimismaterjal järeltulevatele põlvedele oli „ Portinari altar“ (1475). Teisi kunstnikke veel: Albert Outwater, Geerten tot Sint Jans, Dirk Bouts, Hans Memling , Gerard David. (Vaga 2004: 459)
Umbes 1500. aastal toimub Madalmaade kunstis murrang. Seni suurima majandus- ja kultuurikeskusena toiminud Brugge kaotas oma tähtsuse kaubasadamana, kuna peamine merega ühenduv kanal liivastus ja suured laevad ei saanud enam linnale läheneda. Seetõttu sai oluliseks kaubasadamaks Antwerpen , kuhu nüüd koondus ka kunstirahvas. Sellega ühes muutub ka maalikunst – naiivse, robustse ja terve vaimu asemel hakkab võimust võtma tundlikkus ja peenus. Hakatakse rohkem rõhutama monumentaalsust, toretsemist ja suurejoonelisust, suuresti mõjutatuna Itaaliast. (Vaga 2004: 460)
Uut kunstisuunda esindasid suurejooneline Quentin Massys (1478-1533), Lucas van Leyden ( 1494 -1533),naturalistlikke ja fantastilisi elemente omavahel põiminud Hieronymus Bosch (1453- 1516 ) ja Pieter Brueghel vanem ( 1525 - 1569 ). Viimast peetakse üheks maastikumaali kunsti rajajatest. (Vaga 2004: 464)
Lisaks vanadele Madalmaade realistlikele traditsioonidele kindlaks jäävatele kunstnikele, oli Madalmaades küllaltki levinud ka Raffaeli ja Michelangelo imiteerimine, neid kunstnikke nimetati romanistideks ja esindasid maneristlikku suunda. Tuntuimad kunstnikud neist on Jan Gossaert (1470-1533), Jan van Scorel (1495-1552), Barent van Orley (1492- 1542 ) ja Antonis Mor ( 1577 - …) (Vaga 2004: 466).
Kuigi maalikunst arenes Madalmaades väga jõuliselt, jääb skulptuur XV ja XVI sajandil oluliselt tahaplaanile. Kuni XVI sajandini valitses gooti stiil, kiviplastika oli peamiselt dekoratiivne . Olulisimaks tööks oli kirikute vahevõrede loomine ja XV sajandil tekkis palju olulisi hauamonumente, millel paistis silma eriti ornamentaalne rikkus. Puuplastika arenes jõudsamalt, sest XV sajandil tekkis Madalmaades nikerdatud altarite tööstus, mille stiil oli mõjutatud kaasaegsest maalist. Tuntuimaks autoriks selles vallas on Jan Borman (1479 - 1520 ). XVI sajandi keskel hakkab levima ka itaalia renessansi mõju, mille nimekamad autorid on Guyot de Beaugrant, Jean Mone, Jacques Dubroeucq, Cornelis Floris ja Alexander Colin. (Vaga 2004: 469)
Kõigis maades väljaspool Itaaliat oli arhitektuuris renessansi mõju vaid uute kaunistusvormide ülevõtmine . Madalmaadesse jõudis see osalt Itaaliast ja osalt Prantsusmaalt. Kui varasematele renessanss-stiilis hoonetele on iseloomulik hilisgootika ja renessansi segu, siis XVI sajandil hakkab välja kujunema juba omanäolisem stiil. Olulisim arhitekt oli Cornelis Floris, kes ehitas Antverpeni raekoja . Tema ornamentaalse stiili levitamisel ja arendamisel on tähtis Hans Vredeman de Vries ( 1527 -1604). Enim ehitati just Madalmaade Põhjaprovintsides, näiteks Hollandis. Madalmaade arhitektooniline stiil levis kaugele väljapoole Madalmaade piire ja mõjutas nii Põhja-Saksamaa, Skandinaaviamaade kui ka Baltimaade arhitektuuri. (Vaga 2004: 470).
PRANTSUSMAA KUNST
Prantsusmaa on Euroopa maa, mis renessansskunsti esimesena vastu võttis. Esimesi märke renessansist võib näha juba XIV sajandil. John II Hea (1319-1364) on internatsionaalse stiili isa Prantsusmaal, olles selle algatajate Charles V, Anjou Louis’, Berry Johni ja Burgundia Philip Julge isa. (Snyder 1985: 42) Charles V Tark ( 1337 -1380) päris 1364. aastal trooni väsinud monarhias, kuid juba 16 aastaga suutis Charles tõestada end suurepärase valitsejana, kavala ja efektiivse diplomaadina, kes suutis üles ehitada Louis IX aegadele sarnase särava Prantsusmaa. Samasuguse kirega suhtus Charles ka kunsti, saades kuulsaks kunstiedendajaks ja asjatundjaks. (Snyder 1985: 42). Charles V üks varasemaid projekte oli laiendada Louvre ’i palee ruume, mis olid ehitatud sinna Philippe Auguste ’i poolt 2 sajandit varem. Charles’i arhitektiks oli Raymond du Temple, kes lisas Louvre’i põhja- ja läänetiiba 4 korrust tubasid. (Snyder 1985: 43). Märkimisväärsed on mitmed portreed valitsejast nt Jean de La Grange ja André Beauneveu poolt, mis meenutavad Peter Parleri büste Prahas ja on kui märk uue, realistlikuma stiili tulekust sajandi lõpul. (Snyder 1985: 44)
Itaalia mõjud kombineeriti rahvusliku vaimuga ja loodi terviklik ja omapärane renssanssarhitektuur, kus valitses kõrgeväärtuslik monumentaalstiil, kus väljendati uusi ideid. Suursaavutused olid lossiehituse alal, sest kirikuarhitektuur jääb tahaplaanile. Renessanssarhitektuur oli Prantsusmaal läbi aristokraatne kunst, mille kandjaks olid kuningad ja kõrgaadli liikmed. Renessansskunsti aitasid levitada Prantsusmaale erinevate kuningate sõjakäigud Itaaliasse XV saj lõpul ja XVI saj alguses. (Vaga 2004: 471)
Renessanssarhitektuuri ajalugu saab alguse aastast 1494, kui Louis VIII läks sõjakäigule Napoli kuningriik vallutama. Naastes tagasi Prantsusmaale, võttis kaasa hulgaliselt itaalia kunstnikke, kes alustasid segastiili ehitiste ehitamist ( Amboise ’i loss, Blois ’ loss, Galloni loss jt). Segastiili iseloomustab hoone plaanilt, tüübilt ja konstruktsioonilt keskaegsus, gootipärasus, ent renessanss-stiilis kaunistusmotiivid (vararenessansi pilastrid, medaljonid jne). Segastiilist areneb François I ajal välja prantsuse vararenessanss . Ehitiste põhiplaan ja ülesehitus jääb traditsiooniliseks, kuid renessansielemente rakendatakse rohkem – ehitis ise ja juba prantsusepärases vaimus dekoor moodustavad orgaanilise ja lahutamatu terviku, kus ka katus on rikkalikult dekoreeritud. (Vaga 2004: 471)
Vararenessanslike ehitiste hulka saab lugeda mõned osad Blois’ lossis, muinasjutulist Chambordi jahilossi, Madridi lossi Pariisi lähedal, Pariisi raekoda ja paljusid teisi. 1528. aastal asuti ehitama kuulsat Fontainebleau lossi Gilles Le Bretoni juhatusel , mida ehitati-kaunistati mitu inimpõlve ja kus kajastuvad kõik kunstielus toimunud muutused. Oluline selle lossi puhul just sisemine kaunistus – seal asub kuulsa Versailles’ peeglisaali eelkäija François I galerii ja selle kallal töötasid itaallased F. Primaticcio ja G. B. Rosso , kes Fontainebleau koolkonna rajajad nii skulptuuris kui maalikunstis. Kirikuarhitektuuris on vararenessanssi vähe – tähtsaim näide on Hector Sophier’ poolt ehitatud Saint- Pierre ’i kiriku kooriosa Caenis. (Vaga 2004: 473)
François I ajal hakkab toimuma ka üleminek Prantsuse kõrgrenessanssi (1535-1580). Siis kaovad või töötatakse läbi kõik gooti elemendid ja arhitektid pole enam sõltuvad Itaalia renessansi arhitektide töödest, vaid ammutavad inspiratsiooni antiikvaremetest, tavapärased on ka reisid Itaaliasse. Prantsuse kõrgrenessansi tuntumad arhitektid on Lescot , Delorme ja Bullant . (Vaga 2004: 474)
Pierre Lescot’( 1510 - 1578 ) olulisimaks tööks oli Louvre’i lossi ehitamine pärast 1546. aastal keskaegse hoone maha lõhkumist – tema ehitatud Louvre on oma harmoonilise ülddispositsiooni ja rafineeritud dekooriga üks prantsuse kunstigeeniuse parimaid väljendusi. Philibert Delorme (1510- 1570 ) oli mõjukas teoreetik, kelle kuulsaimaks tööks on Tuileries ’ lossi alustamine. Kõrgrenessansi arhitektidest on olulisemad nimed veel Jean Bullant (1510-1578) ja Jacques Androuet Ducerceau (1512-1584). (Vaga 2004: 475)
Hilisrenessanss oli valitsev XVI saj lõpul ja XVII saj algul. Selle aegseteks tuntuimateks ehitisteks on Louis Metezeau loodud „Veeäärne galerii“ Tuileries’ ja Louvre’i vahel ning Luxembourgi loss ja Saint-Gervais kirik , mille autoriks Salomon de Brosse ( 1562 -1626). Omanäoline suund, mis prantsuse arhitektuuris arenes, on alus sellele, mis prantsuse arhitektuuris edasistel sajanditel toimuma hakkas. (Vaga 2004: 476)
XV sajandi Prantsuse skulptuur on jõuliselt realistlik , mille tuntuim rajaja on Claus Sluter. Prantsuse plastika hakkab vabanema gootikast ning areneb iseseisvalt ega saa palju mõjutusi Itaalia skulptuurikunstist. Burgundias domineeris läbi XV sajandi Claus Sluteri stiil. Selle üheks parimaks näiteks on Claus de Verwe’i ja Antoine Le Moiturier’i hertsog Jean Kartmatu 1464 valminud hauamonument . Ohtralt on töid, mis kujutavad Surma (surnupealuusid, luukeresid, lagunevaid kehasid). Eelistatakse Kristuse kannatusloo stseene. Burgundia stiil levis enamikes Prantsuse provintsides. Lisaks Burgundia stiilile arenes Île-de- France ’is, Touraine’is, Champagne’is erinev teine suund, mis hoopis tundeküllasem ja pehmem. Peamiselt kujutati Neitsi Maarjat . (Vaga 2004: 477)
XVI sajand on Prantsuse skulptuurikunstis väga viljakas. Selleagsetest kuulsaimatest skulptoritest on üks Michel Colombe (1430-1513), kelle töödes avaldub hea maitse ja omapärane „prantsuse selgus“. Vanadele traditsioonidele jääb truuks Ligier Richier (1500-1567). Itaalia mõjusid võetakse üle vähe (peamiselt dekoratiivsetesse elementidesse), peamiselt sulab vana prantsuse kunstilaadiga ühtseks –– aga Itaalia stiili Prantsusmaal esindavad Roulland le Roux, Giovanni Giusti (1485-1549) Giovanni Battista Rosso (1494-1540), Francesco Primaticcio ja Benvenuto Cellini. Rosso ja Primaticcio lõid maneristliku, antiikmütoloogiast ainest võtva Fontainebleau koolkonna stiili samanimelise lossi kaunistamisel. (Vaga 2004: 480)
Itaalia vormist ammutvad inspiratsiooni nii mõnedki prantsuse suurmeistrid , nagu Jean Goujon (1510-1568). Goujoni kuulsaimaks tööks on Kreeka V sajandi meistrite laadis valmistatud Süütute kaevu reljeefid Pariisis. Teisi suurmeistreid: Pierre Bontemps ( 1507 -1570) – tuntuimaks tööks François I hauamonument - ja Germain Pilon (1535-1590). (Vaga 2004: 482)
Ka maalikunst suudab XV sajandil säilitada peaaegu täielikult iseseisvuse ja on omanäoliselt realistlik. XV saj prantsuse meistrid kujutavad inimesi rahulikes poosides ja žestides, andes inimestele tagasihoidliku pilgu. Välditakse kuhjatust ja ülepakkumist. Esemeid ei kujutata kunagi liigselt materiaalselt. Oluline on Loire ’i koolkond, mida esindavad miniaturist Jean Fouquet (1420- 1481 ) ja Jean Hey (Moulins’i meister). (Vaga 2004: 484)
Teiseks huvitavaks koolkonnaks on Amiens’i koolkond, mida esindab Simon Marmion (1425- 1489 ). Põnevat pakkus ka Provence’i koolkond, mis eelnevatest veelgi vähesemate Itaalia kunsti mõjude ja täiesti uudse realismi poolest. Sealsed kuulsaimad meistrid olid Enguerrand Charonton ( 1410 -1466) ja Nicolas Froment (1430-1483) (Vaga 2004: 487).
Kui skulptuuris ei olnud XVI sajandil Prantsusmaale saabunud Itaalia meistrite mõju väga suur, siis maalikunstis avaldus see palju enam ja võeti üle nii figuuri- kui kompositsioonimaal. Fontainebleau koolkond oli maneristlik ega andnud ühtki silmapaistvat kompositsioonimaalijat. Samas püsib realismi traditsioon olulisena portreemaalis, kus märkimisväärsed on isa-poeg Jean (1485-1541) ja François Clouet (1505- 1572 ). (Vaga 2004: 490)
SAKSAMAA KUNST
XV sajandil toimub saksa kunstis pööre: on märgata uue tekkimist nii maalikunstis, skulptuuris kui ka arhitektuuris. Kunstnikud hakkavad maailma kujutama aina objektiivsemalt ja tõetruumalt. Uudne on ka ruumisügavuse taotlus ja gootipärasest iluideaalist loobumine ja selle looduslähedase karakteriga asendamine. Saksa maalikunsti mõjutasid tugevalt Madalmaade meistrid. Pärast 1450 . aastat säilib kunstis realism, kuid põimub tingliku kujutlusviisi, naturalismi ja müstikasse kalduvusega. Saksa kunstis tuntakse huvi eri karakterite jäädvustamise ja jutustamisoskuse vastu, mida saab eriti teostada graafikas. Uue stiili esindajateks Saksamaal olid osav maastikumaalija Konrad Witz (1400-1444), kuldset fooni kasutav Lukas Moser (1400-1449), maalikunstnik ja skulptor Hans Multscher (1400-1457), ja Nürnbergi meister Hans Pleydenwurff (1420-1472). (Vaga 2004: 491)
XV sajandi kolmandal sajandil pääseb uus, Madalmaadest pärit realistlik käsitlusviis kõigis Saksamaa osades valitsema . Tuntuimaks meistriks on Martin Schongauer (1450-1491). Hakatakse viljelema ka ohtralt graafikakunsti. Graafiliste tehnikate tekkimise asukoha kohta pole kindlaid andmeid, kuid on teada, et nii puu- kui vaselõikekunst saavutas just Saksamaal suurima tähtsuse. (Vaga 2004: 493)
Osaliselt renessanslik kunstnik oli Hans Holbein vanem (1470- 1524 ), kes alustab Itaalia kunsti jäljendamisega. XVI sajandil tekib Saksa kunstis üldine rahulolematus gooti kunsti piiravate vormidega ja soov nähtavat maailma tõetruumalt jäädvustada – algab Saksa renessanss. Saksa renessansi suurimateks kunstnikeks olid Albrecht Dürer ( 1471 -1528), kes võitles loomingus Saksa hilisgootika ja Itaalia renessansi vahel; Matthias Grünewald (1470-1528), kelle kunstile on iseloomulk suur ilmekus ja traagiline paatos; Lucas Cranach vanem (1472- 1553 ), kes hävitas oma ande kiir- ja paljumaalimisega; Hans Holbein noorem ( 1497 -1543), kes omandab saksa kunstnikest kõige paremini renessansi vormikõne ja kujundab välja iseseisva suurejoonelise stiili; Ulrich Apt vanem (1460-1532), kes karakteriseeris julgelt nägusid. Kui XVI sajandi esimesel poolel on palju ka häid teisejärgulisi kunstnikke, siis sajandi teisel poolel hakkab valitsema manerism ja toimub saksa kunsti allakäik. (Vaga 2004: 510)
Saksamaal tegeldi plastikaga XV ja XVI sajandil, kuid seal ei tekkinud kunagi tõelisi suurmeistreid. XV sajandil on küllal vähe kiviplastikat, rohkem saavutab saksa plastika puuskulptuuris tiibaltarite valmistamisel. Plastika liikus kuni järgmise sajandi alguseni gootika raamides, kuid lõpuks hakkas selles mõjule pääsema vabam loodusekäsitlus ja püüd maalilisuse poole. (Vaga 2004: 510)
Plastika olulisim keskus XV kuni XVI sajand oli Nürnberg . Seal paistsid oma loominguga silma dramaatiline Veit Stoss (1438-1533), kiviskulptor Adam Kraft (1455-1508) ja Peter Vischer. Würzburgis tegutses üleminekuaja meistritest olulisim Tilman Riemenschneider (1455- 1531 ), kes loobus nikerdaltarite värvimisest. (Vaga 2004: 513)
Ka Lübeck muutus saksa kunstimaastikul oluliseks linnaks. Kunsti üldarengus ta suurt osa ei etenda, olles provintslik, Madalmaadest ja Ülem-Saksamaast mõjutatud, kuid oli kõigi Läänemerd ümbritsevate maade (Põhja-Saksamaa, Skandinaavia , Soome, Eesti, Läti) kunstiline keskus, sest seal valmistati nende jaoks nikerd- ja maalitud altareid. Tuntuimad Lübecki hilisgootika meistrid olid Bernt Notke (1430-1509) ja Hermen Rode (1468- 1504 ). (Vaga 2004: 515)
Esimene meister, keda saab nimetada renessanslikuks, oli Nürnbergi meister Peter Vischer vanem (1460-1529) – ta hakkab püüdlema suuremal tasemel vormiilu poole ja on ainuke renessansiajastu jõuline ja omapärane skulptuurimeister. Teiste skulptorite tööd on vaid itaalia, prantsuse ja Madalmaade eeskujude järgijad. Tüüpilist saksa renessanssi esindavad Hans Daucher (1485-1538), Peter Flötner (1490-1546) ja Gerhard Gröniger (1582- 1652 ). (Vaga 2004: 517)
Itaalia ja Prantsusmaaga võrreldes ei suuda sakslased arhitektuuris saavutad iseseisvat ja suurejoonelist monumentaalstiili, palju võetakse üle Prantsusmaalt ja Itaaliast, ent on ka Madalmaade mõju. Saksa renessanss ei püüa fassaadi harmooniliselt kujundada ja üksikosasid tasakaalustada. Ehitised tervikuna on laialivalguvad, vormitud ja hulgaliste dekoratiivsete elementidega kaunistatud. Saksa arhitektuuris ei arvestata eriti ka materjaliga – nii võib kiviarhitektuuris näha metalli- ja puutööle sobivat ja puuarhitektuuris kiviarhitektuuri elemente. Peamiselt ehitatakse Saksamaal losse , millest olulisim on Heidelbergi loss, kuid ka mitmeid kodanlikke hooneid (nt Kölni raekoda). (Vaga 2004: 520)
BÖÖMIMAA KUNST
Sarnaselt Prantsusmaaga, saab juba 14. sajandil alguse eelaimdused tulevast renessansist ka Böömimaal, millest arenes edasi renessanss. Selle 50 aasta jooksul, mis jäid Jean Pucelle’i innovatsioonide ja Internatsionaalse stiili tekkimise vahele Pariisis, Dijonis, Bourgesis ja Angersis, arenes välja uus oodatud kunstivool Böömimaa pealinnas Prahas. Selle algatajaks oli Charles IV (1316-1378), kelle eesmärgiks oli muuta räämas Slaavi linn valgustatud õukonnakeskuseks, rivaaliks teistele Euroopas. 1323. aastal saadeti Charles Pariisi, Charles IV Valois ’ õukonda, kus noor prints sattus Prantsuse õukonnast nii suurde vaimustusse, et ta õppis ära viis keelt ja muutis oma böömipärase nime Wenceslaus IV Charles IV’ks. Lisaks abiellus Charles enne Prahasse asumist Valois’ Blanche’iga. Varase kroonika järgi alustati Praha ehitamist 1348 . aastal. Esimesteks projektideks oli uuesti üles ehitada Praha kindlus , mille vundament oli paika pandud juba 9. sajandil ja asendada romaanipärane Saint Vituse katedraal moodsa prantsuse gootikatedraaliga. Edasi asutas Charles IV Caroline’i ülikooli, kuhu toodi ühed Euroopa tuntuimad ja parimad õpetlased ning mille õppekava modelleeriti meenutamaks Pariisi ülikooli. samal ajal asutas ta ka kunstnikele gildi, et garanteerida kunstile õukonnale vastav tase. (Snyder 1985: 23)
Arrase Matthias kutsuti ehitama uut Saint Vituse katedraali, kus töö katkes 1352. aastal tema surma tõttu. Tema asemel kutsuti Peter Parler Svaabimaalt, kes oli juba tuntust kogunud modernse gootika ehitamisel . Ta oli suure töökoja juht. (Snyder 1985: 24) Katedraal ise on hea näide toretsevast gooti arhitektuurist. Parleri eluajal ehitati valmis vaid kooriosa, kus peamiselt domineerib robustne realism ja monumentaalsus. (Snyder 1985: 25) – seal on muuhulgas ka Charles IV ja tema poja ning kolmanda ja neljanda naise portreebüstid. Katedraalis oli umbes 60 altarimaali, mis kinnitati altaritele. Charles’i eluajal hiilgas kirik ilmselt eredalt paljudes toonides. Böömimaa maal on just tuntud oma ebatavalise värvikasutuse poolest, kus on kombinatsioon pastelltoonidest ja segatud , ebamäärastest värvitoonidest, mis on hoopis erinev triaadist Euroopa maalikunstis. Kasutusel on üheskoos lillad, helerohelised, roosad, laimikarva, ja hallid toonid. (Snyder 1985: 26) Vormid ja kompositsoonid on sarnased mujal Euroopas populaarsetega. Böömi kunst on nii prantsusepärane, kui ka italo -bütsantsilik, kuid esineb ka tugevaid böömilikke mõjusid. (Snyder 1985: 27)
Kui Charles IV 1378. aastal suri, muutus kultuurielu drastiliselt, sest tema poeg, Wenceslaus IV pidi rohkem hakkama poliitilise mediaatori rolli täitma, kui arendada kunstielu. Lõuna Böömimaal aga arenes veel kunstnike tegevus. üks suurimaid selle aja kunstnikke oli anonüümne meister, kes tegi näiteks Saint Giles’i kiriku altarimaali Trebonis 1385-90 – justkui kaaaegne saksa ekspressionismi algus. kuid kõik pole siiski paatos ja meeleheide hilises Böömi kunstis – oli ka näiteid „Ilusast stiilist“ Madonnast ja lapsest (Snyder 1985: 30) – peetakse Parleri töökoja tööks. (Snyder 1985: 31) – need olid kaunid , fantaasiarikkad ja õrnad ja said üldnimetuseks Ilusad Madonnad. Ilusate Madonnade tulek oli kui vastus usulise andumuse muutumisest läbi terve Euroopa. Usk isiklikesse, müstilistesse tegelastesse nagu devotio moderna, kuid ometi oli sellel kaks poolust – hoolitsev ja hell ema lapsega – samas teisena ema meeleheide, kui ta hoidis oma poja elutut keha käte vahel (Snyder 1985: 32).
Uus tõus Böömi kunstis toimus alles XVI sajandil, mil suurimaks kunstipatrooniks maailmas oli Habsburgi Rudolf II (1583–1612), kes oli Ungari, Böömimaa ja Püha Rooma valitseja. Tema ajal taastati Praha kunagine hiilgus ja sellest sai üks Euroopa suurimaid kunstikeskusi. Rudolf II tõi Prahasse kuulsaimad Euroopa kunstnikud ja arhitektid – ehitas lossile laiendusi, uue raekoja hoone ja peapiiskopi kiriku. Kunstnike hulgas, kes siis Prahasse tulid, oli Bartholomeus Spranger, Hans von Aachen , Pieter Stevens ja Roelandt Savery . Lisaks kunstikogumisele toetas Rudolf II kunsti otse, külastades kunstnike töökodasid ja tõstes kohalike meistrite taset käsitöölisest kunstnikuks (Wisse 2000).
KOKKUVÕTE
Renessanss Põhja-Euroopas võttis väga palju üle sellest, mis oli eelnevalt toimunud Itaalias. XV ja XVI sajandil Madalmaadesse, Prantsusmaale, Saksamaale ja Böömimaale jõudnud renessanss oli alguses kõigis riikides sarnane, sest üldjuhul kopeeris Itaalia meistrite tööd. Õige pea aga arenes see igas riigis täiesti iseseisvas suunas edasi. XVI sajandi lõpul ei pääsenud manerismi mõjudest ka Põhja-Euroopa kunstnikud.
Madalmaade kunstis oli XV-XVI sajandil olulisim roll hilisgootikast välja kasvanud maalikunstil, mille tuntuimateks vara- ja kõrgrenessansi esindajateks olid van Eycki vennad, Robert Campin, Hugo van der Goes, Hieronymus Bosch ja Pieter Brueghel vanem. Skulptuurikunsti roll oli oluliselt väiksem, peamiselt pöörati tähelepanu hauamonumentidele. Arhitektuuris valitses hilisgootika ja renessanssi segu, renessanssist võeti üle vaid kaunistuselemente.
Prantsuse kunsti jõudis renessanss varakult ja peamiselt väljendus see monumentaalstiilises arhitektuuris. Oluline oli just lossiarhitektuur nt Amboise’i loss, Blois’ loss, Chambordi loss ja tuntuimad arhitektid Lescot, Delorme ja Bullant. Skulptuurid on jõuliselt realistlikud ja ka maalikunstis säilib omapärane stiil.
Saksamaal ei toimunud gootlikest iluideaalidest loobumine nii lihtsalt, aga ka sealgi toimus renessansi ideede poole liikumine nii maali-, kui ka (veidi vähem) skulptuurikunstis. Tuntuimateks nimedeks on Martin Schongauer, Albrecht Dürer, Hans Holbein vanem ja Matthias Grünewald. Iseseisvat renessanssarhitektuuri Saksamaal ei loodud.
Böömimaalt ülejäänud Põhja-Euroopaga samaväärselt tuntud kunstnikke ei võrsu. Renessanss jõuab Tšehhimaale kultuurilembeste valitsejate poolt, kes kutsuvad ühiskonnas olulisi ehitisi ehitama, maale maalima ja skulptuure valmistama Itaalia ja Madalmaade meistreid.
Renessanss Põhja-Euroopas oli huvitav aeg kunstielus, sest toimus üleminek gootilikust staatilisusest orgaanilise ja realistliku kujutusviisi poole, mis mõjutas kõiki järgnevaid kunstivoole ja pakkus tugevat konkurentsi oma aja Itaalia meistritele.
KASUTATUD KIRJANDUS
1. Harbison, Graig 2002. Renessansskunst põhja pool Alpe. Tallinn: Kirjastus Kunst.
2.Wisse, Jacob 2000. Prague during the Rule of Rudolph II (1583–1612). http://www.metmuseum.org//toah/hd/rupr/hd_rupr.ht m (vaadatud 22.05.2015)
3. Vaga, Voldemar 2004. Üldine kunstiajalugu . Tallinn: Kirjastus Koolibri
4. James Snyder, Harry N. Abrams. 1985. Northern Renaisance Art. Painting, Sculpture, the Graphic Arts from 1350 – 1575 . New York : Prentice Hall