Renessanss - vararenessanss ja kõrgrenessanss (7)

RENESSANSS
Agnes Ott
11e klass
TVTG
Sisukord
Sissejuhatus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 3
Vararenessansi maalikunst . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 4 - 7
Vararenessansi skulptuur . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 8 - 9
Vararenessansi arhitektuur . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 10
Itaalia kõrgrenessansi arhitektuur . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11
Itaalia kõrgrenessansi suurmeistrid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 12 – 16
Renessanss Madalmaades . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 17 – 18
Renessanss Prantsusmaal . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 19
Renessanss Saksamaal . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 20
Renessanss Eestis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 21
Kasutatud materjal . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .. . . . . 22
Sissejuhatus
Renessanss sündis 15. sajandil Itaalias. Nimetus tuleneb itaaliakeelsest sõnast rinascita ja prantsusekeelsest sõnast renaissance , mis tähendaavad taassündi.
Itaalias oli ja on säilinud palju suurejoonelisi jälgi Vana – Rooma kultuurist, mille mõjul hakati antiiki millekski ideaalseks pidama .
Renessansikultuur tajus end antiikkultuuri taassünnina, mis ei tähenda siiski, et renessansiaja inimmõtte areng piirdunuks ainult vana meeldetuletamisega, sest sel ajal loodi palju täiesti uuelaadset kirjandust ja kunsti.
Renessansliku maailmavaate keskmeks on humanism – veendumus, et suurim väärtus on isiksuse vaba areng. Inimest ei hinnatud enam niivõrd päritolu kui isikuomaduste järgi. Ideaaliks sai üksikisik, kes teostab end iseseisvalt. Oluliseks muutus isikuvabadus – sõltumatus keskaegsetest kollektiividest, ka autoriteetidest, kaanonitest ja dogmadest.
Ilmaliku ja sakraalse piirid kadusid, eriti kui võrrelda väga religioonikeskse keskajaga. Kirjanduses ja kunstis ilmus jumala kõrvale maine element ning religioosseid teemasid hakati kujutama maises võtmes. Kirikuarhitektuur muutus inimesekesksemaks. Hägustus inimese ja jumala vaheline vertikaalne suhe, kus varem oli jumal üleval ja inimene kõiges all.
Renessanss on läinud ajalukku ka graafika ja trükipressi leiutamise ajastuna. Õpiti tundma puulõiget, vaselõiget ja söövitust. 15. sajandil trükiti Saksamaal esimesed mängukaardid ja pühakute pildid. Trükipress muutus uue ajastu sümboliks.
Kunstis sai iseloomulikuks arutlemine ilu üle ja selle poole püüdlemine. Varem olid kunsti headuse kriteeriumid lähtunud sellest, mis on õige ning see õigsus oli inimesest kõrgemal. Nüüd hakati taotlema elamuste pakkumist inimese meeltele.
Kujutavas kunstis ja kirjanduses oli renessansskultuuris esil peamiselt Itaalia, muusikas aga Madalmaad. Muusikaajaloos räägitaksegi sageli mitte renessansist, vaid Madalmaade vokaalpolüfoonia ajastust.
Renessanssis võib eristada kolme perioodi : 13-14.saj. eelrenessanss (trecento)
15.saj vararenessanss (quattrocento)
16.saj kõrgrenessanss (cinquecento)
Vararenessansi maalikunst
Maalikunsti tõi renessanssiajastu palju uut. 15. saj. alguses alanud võimas uuendusliikumine maalikunstis andis veel hiilgavamaid tulemusi kui arhitektuuris ja skulptuuris. Oluliseks sai looduse üksikvormide põhjalik tundmaõppimine ja püüd tundeelu momentidele täiuslikku väljendust anda. 15. saj esimene pool oli veel teatav üleminekuajastu. Sajandi esimese poole kunstis võib eristada kaht suunda. Üks oli radikaalne , realistlik suund, mis püüdis hüljata mineviku ( gooti ) traditsioone; teine oli konservatiivne , idealistlik suund, selle meistrid jäid mõneski suhtes truuks keskaja käsitlusele. Nüüd lähtusid maalijad suuresti loodusest, nad õppisid õiget ruumikujutust, varjutamist, loomulike pooside ja mitmekesiste tunnete edasiandmist ning palju muid oskusi. Tolleaegsetelt maalidelt hoovab vastu erilist helget ja pühalikku meeleolu. 15. saj. jätkus Itaalias freskomaali õitseng. Freskosid maaliti ka varem, kuid 15. sajandi esimestel aastatel toimus seinamaalikunstis järsk murrang. Massacio ( 1401 – 1429), keda peetakse vararenessanssi esimeseks maalijaks, saavutav Firenzes oma freskodega sellise inimlike tunnete väljenduse millist varem polnud nähtud. Tema kasutatud värvid on tumedad ja sügavad, inimesed tema freskodel tugevamad ja tüsedamad kui gooti aegsetel maalidel, nii et nende kehade kumerus tundub olevat lausa kombatav. Ta loobus tinglikust ja üldisest (kuigi ilmekast ja toredast) skeemist ja püüdis piiblitegelastest teha elavaid inimesi. Näiteks paradiisist väljaaetavat Aadamat ja Eevat kujutas ta erinevates tasapindades asuvatena, nii et tekib ettekujutus ruumist. Ka valguse suunas ta figuuridele ühele küljele, mis võimaldas kehadele ümaruse illusiooni andmist valguse ja varju abil. Edasi järgnes terve rida omanäolisi maalijaid, kellest üks oli leebe munk Fra Angelico (1387 - 1455). Ta maalis härda usutundega, säravalt, puhastes toonides freskosid, kasutatdes seejuures ohtralt kulda. Inimesed tema freskodel on veel gootilikult saledad , harukordselt hingelised on ta haprad ja enesessetõmbunud madonnad ja inglid. Looduslähedasele teele pöördus lühikese ajaga enamik itaalia maalijaid. See sai maalikunsti lipukirjaks. Toimusid kirglikud vaidlused selle üle, kuidas on õige kujutada loodust. Kui skulptoritel oli olemas teatud traditsioon antiikplastika näol, siis maalijatel need eeskujud praktiliselt puudusid. Üldjoontes oli eesmärk sama, mis skulptoritelgi, kuid kunstiliigi omapära nõudis hoopis teisi võtteid. Kõigepealt õpiti anatoomiliselt õigesti kujutama inimest, õpiti edasi andma tema kehavorme, kõikvõimalikke liigutusi ja näoilmeid. Seejärel kerkis kohe vajadus kujutada ka inimese ümbrust. Õpiti kujutama kõike- ehitisi , puid, loomi, linde jne. Paulo Uccello (1397 – 1475) lõi värvikaid lahingupilte, kus ta mõnuga demonstreeris oma oskusi ratsude ja rüütlite keerukate pooside edasiandmises. Vaikselt suursugused on Piero della Francesca (1416 – 1492) kindla ja lihtsa joonega freskod ning mehised tema portreed. Sageli on vararenessanssi ajastu maalide tagaplaan hele ja lagedavõitu ning seal kujutatud hooned või maastikud antud väga teravate joontega, kasutati puhtaid värvitoone. Naiivse põhjalikkusega on ära toodud kõik kujutatava sündmuse üksikasjad, tihti on tegelased paigutatud ridamisi ning eraldatud selgete piirjoontega, st nad pole taustaga ( maastikuga ) eriti seotud. Kuidagi kõle meeleolu õhkub Andrea Mantegna (1431 – 1506) maalidelt. Nendel on selge, läbipaistev, nagu liikumatult paigalpüsiv õhk, elutult mõjuvad puud ning paljaste kaljudega maastikutaustad. Teravajoonelised, karmid ja nagu altpoolt nähtud on tema poolt maalitud inimesed. Paljudelt tolleaegsetelt portreedelt vaatavad meile otsekohese ja rahuliku pilguga vastu teotahtelised renessanssiinimesed. Vararenessanssi portreedest on aga suur osa maalitud külgvaates ehk profiilis . Omamoodi täiuslikkuseni viis vararenessanssi maalikunsti Sandro Botticelli ( 1447 – 1510 ). See mahedate madonnapiltidega kuulsaks saanud kunstnik muutus peagi Medicite soosikuks. Temalt telliti muuseas ka kaks antiikmütoloogia ainelist tahvelmaali. Üks neist „ Primavera “ („Kevad“) ning teine „ Veenuse sünd“ , mis kujutab ilu – ja armastusjumalannat just merevahust sündinuna. Neis luulelise meeleoluga piltides on peenust ja graatsiat, sujuvat liikumist ning kauneid hingestatud nägusid. Vararenessanssi maalikunst alles püüdles täiuslikkuse poole, aga imelikul kombel võib ta oma otsingute ja siirusega rohkem südamesse minna kui täiuslikkuse saavutanud kõrgrenessanssi maalikunst.
Massacio – Paradiisist Väljaajamine Andrea Mantegna- Püha Sebastian Massacio – The Trinity
Paulo Uccello – San Romano lahing
Piero Della Francesca -federico da montefeltro ja battista sforza portree
Fra Angelico – Maarja Kuulutus
Sandro Botticelli – veenuse sünd
Sandro Botticelli – Primavera
Vararenessansi skulptuur
Renessanss-skulptuuri ajalugu alustatakse aastaga 1402 , mil nooruke kullassepp Lorenzo Ghiberti (1378-1455) võitis Firenzes kujurite võitluse. Ta elutööks, millele kulus 50 aastat, sai ristimiskirikule kahe reljeefidega pronksukse valamine . Eriti teine uks tuli nii kaunis, et Michelangelo nimetas seda hiljem ” paradiisi väravaks”.
Renessansiajastul vabanes skulptuur ehitiskunsti teenistusest; kujusid paigutati ruumide keskele, õuedesse ja väljakutele, kus neid sai igast küljest vaadata. Eelistati kujutada tublisid ja julgeid inimesi, ka piiblist valiti selliseid tegelasi, kes oleksid meenutanud enesekindlaid, hakkajaid renessansiinimesi. Selline oli näiteks Püha Georgi (Püha Jüri), kes võitis lohe. Kõik kuulsamad skulptorid kujutasid Taavetit-noort karjust, kes sai jagu hiiglasest Koljatist.
Palju võib leida ühisjooni renessansiaegse ja antiikskulptuuri vahel: kujud on edasi antud tõetruult, samuti hakati siis jälle kujutama rõivastamata keha. Kuulsa kujuri Donatello (1386-1466) nõtket karjuspoissi kujutavat ”taavet” on esimene alastisammas ning ta mehise väejuhi Gattamelata mälestusmärk Padovas esimene vabalt seisev ratsakuju pärast 1000-aastast vahet, mis lahutas renessanssi antiikajast.
Donatelloga kutsub end võrdlema Andrea del Verrocchio (1435-1488), sest ka tema on ka ”Taavet” ning samuti lõi ta teiste ratsakuju renessansiaegses Itaalias- väejuht (e. kondotjeer-palgasõdurite pealik ) Colleoni monumendi Veneetsias. See on aga võimukam, karmim ja efektsem kui Donatello rahulikult mõjuv ratsakuju. Verrocchio lõi ka portree ühest mõjuvõimsamast mehest tolleaegses Itaalias- Lorenzo de medicist, suurest humanistist ja kunstisõbrast, kelle valitsuse all Firenze Itaalia kultuurikeskuseks muutus.
Lorenzo Ghiberti - Paradiisi värav
Donatello – Taavet Verrocchio – Kondotjeer Colleoni Verrocchio – Taavet
Lorenzo Ghiberti Lorenzo Ghiberti Lorenzo Ghiberti
Vararenessansi arhitektuur
Murrangulised muutuses toimusid arhitektuuris. Kuigi arhitektid said nüüd üha enam tellimusi ka ilmalike hoonete loomiseks, jäid siiski selle ala kõige suuremad saavutised endiselt seotuks ristiusu kirikuga. Nii hoonete ülesehituses kui ka kaunistamisel loobuti kõigest gootilikust. Antiikaja mõjul hakati kõige täiuslikumaks pidama kupliga kaetud ehitisi; eeskujuks oli siin Rooma Panteon .
Teerajajaks võib pidada Filippo Brunelleschit (1377-1446), kelle loodud ehitised Firenzes (eriti Firenze toomkiriku kuppel ) ning antiikehitiste uuringud palju imetlejaid ja järgijaid leidsid.
Renessansiajastul loodud hooneid kaunistasid sambad, pilastrid, lõvipead, putod (alasti lapsukesed), kipsist lille- ja puuviljavanikud, akantuselehed ja paljud muud roomaaegsete ehitiste varemetelt õpitud üksikasjad. Suur osa neist jäid tarvitusele kuni meie sajandini. Jälle tuli käsutusele ümarkaar.
Jõukamad inimesed hakkasid nüüd suuremat rõhku panema elumajade mugavusele ja ilule. Endiste kitsalt kokkusurutud elamute asemele kerkisid nn. Palazzo ’d, mille laiad esiküljed olid julgelt tänava poole pööratud. Palazzo oli põhiplaanilt ruudukujuline, tema keskossa jäi nelinurkne kaarkäikudega ümbritsetud siseõu. Tavaliselt oli palazzo kolmekorruseline. Tema nelinurksed karmiilimelised tänavafassaadid olid kaetud jämedalt tahutud kiviplokkidega, mille töötlus peenenes korruskorruselt ülespoole. Sellises vanemat tüüpi palazzo’s elas ka Firenze mõjukam perekond- rikkad pankurid ja tekstiiliettevõtjad, hiljem ka vürstid Medicid, kes olid ühtlasi helded kunstide toetajad. Hilisemate palazzo’de juures muutusid kaunistused ohtramaks: sambad, pilastrid, viilud akende kohal ja muu selline muutis ehitise suursugumaks ja pidulikumaks.
Eriti rikkalikud olid idamaist toredust armastava Veneetsia paleed, mille vastu kanaleid pööratud fassaadide ilu kahekordistasid veepeegeldused. Sõnast palazzo tuleneb väljend palee .
Ilmalike hoonete kõrvale rajati ka kirikuid. Mantuas asuva Sant ’Andrea (Püha Andreas ) kiriku looja Leon Battista Alberti (1404-1472) sai tuntuks , kui põhjalik antiikehitiste uurija, tema töödest võtsid eeskuju hilisemad kõrgrenessansi arhitektid.
Firenze Toomkirik
Itaalia kõrgrenessansi arhitektuur
Kõrgrenessansi ajal nihkus kunsti raskuskese Rooma, sest paavstidelt, eriti Julius II`st said kunsti toetajad. Kõrgele järjele tõusis ehituskunst.
Suurim ja tuntuim kuppelehitis renessanssi ajal oli Püha Peetruse kirik Roomas.
Vana varakristlikust ajast pärit Peetri basiilika, ristiusu peakirik oli 15. sajandi lõpuks varisemisohtlikuks muutunud. Selle asemele otsustati ehitada hoone, mis peegeldaks ristiusu kiriku vägevust. Kirikut ehitati üle 100 aasta ning töid juhatanud kümnest arhitektist olid tähtsaimad esialgse kavandi looja Bramante (1444-1514), Raffael (1483- 1520 ) ning Michelangelo (1475-1564). Viimase meistriteos on kiriku 132 meetri kõrguseni küündiv hiigelkuppel. Seda ehitist iseloomustavad harmoonia ja tasakaal. Ta on küll võimas ja kõrge, kuid ei pürgi taevasse nagu gooti katedraalid. Erinevalt viimasest ei ülista ta mitte jumalat, vaid mõjub oma suurejoonelises täielikkuses kui monument oma loojale maapealsele inimesele.
Irooniline küll, kuid indulgentside ( patukustutuskirjade ) müük, mis Martin Lutherit nõnda ärritas ja mida võib pidada usupuhastuse ehk reformatsiooni üheks ajendiks, oli mõeldud just selle kiriku ehituse rahastamiseks.
Veneetsia arhitekt Andrea Palladio ( 1508 -1580) võttis kõige otsemalt eeskuju antiikarhitektuurist. Oma hooned kaunistas ta rohkete sammastega ning püüdis nad kujundada välisekt nii harmooniliste ja sümmeetrilistena, et tõi sageli ohvriks siseruumide otstarbeka paigutuse. Palladio teostel on tohutu mõju hilisemate aegade arhitektuurile, eriti klassitsismile.
Püha Peetruse kirik Roomas.
Itaalia kõrgrenessansi suurmeistrid
Kõrgrenessansi ajal töötas Itaalias kolm suurt meistrit, kelle elutöös peegeldub kogu see huvitav kunsti ja kultuurijanune ajastu. Need meistrid on Leonardo da Vinci, Michelangelo ja Raffael. Kaks esimest neist olid niivõrd mitmekülgsed, et nende puhul on raske otsustada millisel kunstiajal nende saavutused kõige suuremad. Ka võib suurmeistrite kilda arvata veneetslase Tiziani tema tohutu mõju tõttu järgneva, barokiajastu kunstile.
Kõige tüüpilisemad kõrgrenessansi maalid on väga tasakaalustatud ülesehitusega, neist hoovab väärikat rahu ja enesekindlust. Tihti on tegelased paigutatud püramiiditaolise grupina ning nende taustaks olevad või läbi mõne ümarkaarelise aknaava paistvad maastikud nagu upuvad sinendavasse kaugusse.
Leonardo da Vinci (1452-1519) huvideringi kuulusid peaaegu kõik tolleaegsed teadused, samuti muusika ja kirjandus. Ta oli oma ajast väga palju ees, näiteks püüdis ta konstrueerida isegi lennuaparaati, temalt pärinevad ka esimesed jalgratta joonised samuti oli ta esimesi, kes söandas inimese keha tundmaõppimiseks ette võtta lahkamist.
Leonardo töötas peamiselt Milaano hertsogi juures inseneri , arhitekti ja kunstnikuna, mitmekülgsus jättis talle kahjuks vähe aega kunsti jaoks. Ühe Milaano kloostri söögisaali seinale maalis ta õnnetuseks aga halvasti püsivate värvidega suure ”Püha õhtusöömaaja”. Tänu oskuslikule perspektiivikasutusele õnnestus tal selle töös eriti hästi ruumi kujutamine. Nüüdseks on see tolle aja kohta haruldaselt huvitava ülesehitusega maal osaliselt riknenud.
Leonardo kuulsaimal maalil ” Mona Lisa” (ehk ” Gioconda ”) võime imetleda ühe Firenze aadliku noort naist, kelle salapärane naeratus on paelunud kunstiarmastajaid kuni meie päevani. Omapära ja võlu Leonardo maalidele annab eriline tuhmjas vine (nn. sfumato), läbi mille kõik piltidel kujutatu näib paistev.
Kõige jõulisem isiksus renessansikunstnikest oli Michelangelo (1475-1564). Oma võimsa mõttelennu ajel kavandas ta enamiku oma töödest nii tohutult suurena, et ei jõudnud neid hiljem enam valmis teha.
Ainuke lõpetatud suurtöö on tal Roomas Vatikani lossis asuv Sixtuse kabeli laemaal . Michelangelo veetis selle 40m pika lae all tervelt neli aastat, seejuures veel ebamugavas poolseljakil asendis. Laemaalil kujutas ta piibli legende maailma loomisest kuni suure veeuputuseni, lisaks on seal veel palju muidki stseene ning isegi pilte argielust. Töö lõppedes võis freskol näha 350 inimfiguuri- need on jõulised, kirglikud, tugevad nii kehalt kui vaimult, kehastades renessansi ideaali täielikust inimesest. Kuid nende harmooniliste inimeste kohal hõljub nagu mingi rahutukstegev, kurjakuulutav õnnestuse eelaimus. Suur fresko sama kabeli idaseinal, mille Michelangelo maalis 30 aastat hiljem, on aga hoopis rahutu ning isegi sünge. See kujutab viimset kohtupäeva, kus Kristus mõistab kohut elavate ja surnute üle.
Tema käskivat käeviipel langevad patuste üksteisesse põimunud, vägivaldsetes poosides kehad mäsleva voona põrgusse.
Selle maalis pole enam jälgegi kõrgrenessansilt omasest rahust ja selgusest ning siin on Michelangelo jõudnud juba järgmise kunstistiili- baroki piirimaile. Figuurid neil maalidel on haruldaselt tugevad ja musklilised, meenutades nagu ülevärvitud skulptuure. Ilmselt avaldus siis see, et Michelangelo oli ka suurepärane kujur . Ise pidaski ta end eelkõige skulptoriks. Tema 5,5 m kõrgune võitluseks valmistuva Taaveti kuju on Donatello ja Verrocchio samanimeliste, leebelt mõjutavate töödega võrreldes hoopis jõulisem, isegi vägivaldne. Samasugune mulje jätavad Medicite kauakabelis paiknevad nagu piinamõtetes vaevlevad päevaaegade kujutised. Kunstnikule endale valmistas kõige enam muret paavsti Julius II hauamonument . See pidi koosnema 40-st rohkem kui elusuurusest kujust; neist said päris valmis vaid kolm, sealhulgas ka võimas ”Mooses”. Aheldatud orjad samalt hauamärgilt jäid küll pooleli, luid on ikka väga mõjuvad; nad nagu pingutaksid, et kivipangast välja pääseda.
Michelangelo loomingutee kestis umbes kuus aastakümmet. Et ta töötas nii kaua, siis kajastuvad tema töödes need muutused, mis kunstis selle aja jooksul toimusid, kajastub ka renessansi asendumine barokiga.
Michelangelo on jätnud jälje ka arhitektuuri valda. Tema kavandatud hiigelkuppel katab Rooma Püha Peetruse kiriku nelitist.
Kolmas suur kõrgrenessansi meister Raffael (1483-1520) ei olnud nii mitmekülgne kui Leonardo ega ka nii võimas kui Michelangelo, kuid tema viis kõige täielikumalt ellu kõrgrenessansi ideaalid.
Ta kujutas harmoonilisi, terviklikke inimesi rahulikus helges ümbruses, taustaks suurejooneline arhitektuur või kaunid maastikud. Niisugused on Raffaeli madonnad- inimlikud ja siiski luulelised, sellised on tegelased hiiglaslikel paljufiguurilistel freskodel, millega Raffael kaunistas Vatikani lossi saali (nn. stanza’d).
Raffaeli tuntuimais maale on ”Sixtuse madonna”- kullakast helendusest astub seal kergel sammul esile pilvil kõndiv noor ema lapsega, kelles elutõde ja loomulikkus on ühendatud ideaalse täiuslikkusega.
Täiesti omalaadne oli maalikunst Veneestias. Sellesse saartele ehitatud linna ei sobinud freskomaal niiskuse tõttu, nii et vare , kui mujal Itaalias omandati seal Madalmaadelt pärinev, mugav ja kullakad toonid ning pidulik meeleolu.
Esimesed suurnimed Veneetsia kunstnike plejaadis olid Giovanni Bellini (1430- 1516 ) ja Giorgione (1477-1510).
Goierione õpilane Tizian (1477-1576) jõudis oma pika, ligi 100 aastat kestnud elu jooksul edukalt viljelda peaaegu kõiki alasid tolleaegses maalikunstis. Ta altarimaalid on pidulikud , suurejoonelised, rikkalikud ülesehitusega ja samal ajal ikkagi maiselt, isegi nagu kehaliselt tajutavate tegelastega. Portreed andis ta oskuslikult edasi inimeste iseloomu, tema seisundit ühiskonnas, tema suurust ja väärikust. Tizianist peeti väga lugu Euroopa õukondades ning mitmete valitsejate ja tuntud isikute välismust teame just tänu tema maalitud portreedele. Tizian oli suur värvimeister, värvid hakkasid tema maalidel soojalt ja elavalt hõõguma, tolle aja kohta väga kerge, vaba ning hoogne oli Tiziani pintslitöö.
Leonardo Da Vinci – Püha Õhtusöömaaeg
Leonardo Da Vinci – Inimese proportsioonid Leonardo Da Vinci – Mona Lisa
Michelangelo – Sixtuse kabeli laemaal
Micgelangelo – Viimne kohtupäev Michelangelo – Inimese loomine ( osa Sixtuse kabeli laemaalist)
Michelangelo - Pieta
Raffael - Dispuut Raffael – Ateena kool
Raffael – Sixtuse Madonna Raffael – Madonna Conestabile
Giorgione – Magav Veenus
Tizian - Kahetsev Maarja- Magdaleena Bellini – Doodz Leonardo Loredan
Renessanss Madalmaades
Madalmaadeks nimetatakse laias laastus praegusi Belgiat ja Hollandit. Siiski oli see piirkond omal ajal laiem hõlmates lisaks alasid Põhja-Prantsusmaalt ja -Saksamaalt. Sellel maa on olnud mitmete eri valitsejate võimu all, selle pärast on pidevalt sõdu peetud. Kõigele vaatamata olid Madalmaade linnad - näiteks Brügge, Gent , Antverpen jt. keskaja jooksul kujunenud rahvarohketeks kaubalinnadeks ja käsitöökeskusteks, mis oma arengutasemelt sugugi Itaaliast maha ei jäänud. Erinevalt Itaaliast ei määranud siin kultuuri palge mitte ülikkond, vaid need, keda “kodanlasteks” tavatsetakse nimetada - rikkad kaupmehed ja käsitöölised. Vastavalt neile, kunsti põhilistele tellijatele, on Madalmaade kunsti nägu hoopis teiselaadiline kui Itaalias- tavalise inimese elule lähedasem, hubasem, kodusem - kuid sellegipoolest mitte vähem särav ja peenekoeline. Hoopis väiksem on siin ka antiikkunsti mõju. Maalikunsti puhul on raske otsustada, kust läheb täpne piir gootika ja renessansi vahel. Kogu 15. sajandi maal kujutab endast üleminekut ühelt stiililt teisele. Inimesed madalmaalaste maalidel säilitavad gootiliku saleduse ja nappuse, samuti tavatsesid Madalmaade kunstnikud enamasti kujutada rõivastatud keha. Väliseltki pole maalid nii suurejoonelised ja monumentaalsed nagu Itaalias, kus tehti palju suuremõõtmelisi freskosid. Madalmaadel seevastu telliti rohkem tahvelmaale. Seal harrastati tollal nn. peenmaali, kus ühtki pisiasja kahe silma vahele ei jäeta. Selline pilt pakub vaatajale palju, sest mida kauem teda uurida, seda enam võib sealt leida. Peenmaal tekkis seoses õlivärvidega, mille Madalmaade kunstnikud esimesena tarvitusele võtsid.
 Madalmaade maalikoolkonna rajasid vennad Jan van Eyck (u. 1380-1441) ning Hubert van Eyck (u. 1366/70-1426).
Nende ühiseks suurtööks on praeguses Belgias Genti linnas asuv nn. Genti altar , mis näitab uudset maailma nägemist ja kujutamist. Kui avada altari tiivad, tuleb nähtavale 12 maali. Eriti huvitavad on viis alumist, mis kokku moodustavad ühtse terviku. Neid täidab avar, mitmekesise taimestikuga maastik, mille keskosas asuva allika poole suundub suur hulk inimesi. Maali lähemal vaatlemisel leitakse üha uusi ja uusi üksikasju. Need on maalitud imepeenelt, nende puhtad säravad värvitoonid ja filigraanne peenus on sündinud tänu meisterlikult rakendatud õlivärvitehnikale. Jan van Eycki töödest oli omal ajal uudne - just oma igapäevasuse tõttu - ka kaupmees Arnolfini ja tema kihlatu südamlik kaksikportree. Kunstnik maalis paari hubases toas. Huvitavaks leiuks on tagaseinal rippuv peegel, mille kumeralt pinnalt peegeldub vastu kõik toas toimuv.
Suurepärased meistrid olid ka Rogier van der Weyden (1399-1464), tundeküllaste altaripiltide ning kaunites toonides rahulike ja väärikate portreede autor ning Hans Memling (1430-1494). Rogieril oli palju jäljendajaid välismaal, eriti just saksa kunstnike seas. Memlingil on aga eriline tähendus meie jaoks, sest tema juures õppis tallinlane Michel Sittow (u. 1469- 1525 ), kellest sai tunnustatud portretist Lääne-Euroopa kuningakodades.
Väga hingestatud ja lüürilise maalimislaadiga oli Hugo van der Goes (u. 1440- 1482 ), kelle üks Itaaliasse sattunud töö, nn. " Portinari altar" - itaalia kunstnikud õlivärvide kasutamise juurde juhtis.
15. sajandi lõpul töötas Madalmaadel väga meeldejääv ja omapärane maalija Hieronymus Bosch (u. 1450-1516).
Tema piltidel näeme fantastilisi stseene ja igasuguseid kohutavaid nägemusi. Neis moodustuvad looduses tõepoolest esinevate loomade, lindude ja roomajate kehaosadest uued, seninägematud värdjad ja peletised. Arvatakse, et siin on leidnud väljendust tol Madalmaade jaoks segasel ja vägivaldsel ajal levinud põrgukujutelmad.
16. sajandil töötanud Madalmaade maalijaid võib pidada juba puht renessansikunstnikeks. Suurim nimi nende seas on Pieter Brueghel vanem (u. 1525-1569).
Ta maalis ausaid, tõetruid pilte talupoegade elust. Isegi piiblisündmused paigutas ta omaaegsesse Madalmaade küla-ümbrusse. Sellepärast antigi talle nimi “Talupoegade Brueghel”, et eraldada teda poegadest - need olid samuti kunstnikud.
Brueghel vanema paljufiguurilised pildid on sellised, et vaataja tunneb neid vaadeldes end nagu kõrgema koha peal seisvat. Sealt vaatab ta siis alla pildi sündmustele. Ta näeb rahvarohkeid pidustusi, laste mänge ja muud, ühtekokku korraga sadu toimekalt sagivaid ning natuke kohmakalt mõjuvaid inimesekesi.
Rasked ajad, mis Madalmaadel tuli läbi elada Hispaania ülemvõimu all, ei jätnud mõju avaldamata ka kunstile. Brueghelilgi võime leida lausa Hieronymus Boschi teoseid meenutavaid süngeid fantaasiapilte.
 Brueghel vanem oli üks esimesi tõelisi maastikumaalijaid, kuid loodust seostas ta ikka inimesega.
Imeilus on ta aastaaegade sarjast pärinev “Jaanuar.Jahimehed lumes ”.
Kauguses kihab tööelu, sinendaval tiigijääl tiirutavad uisutajad ning kogu selle sinivalge avaruse kohal lendleb üksik harakas . Nagu Brueghel vanem, hakkasid ka teised ta kaasmaalased huvi tundma maastikumaali ning nn. žanri-ehk olustikumaali vastu - viimases kujutatakse sündmusi inimeste igapäevasest elust. Suurejoonelisi renessanss-stiilis ehitisi Madalmaades ei ehitatud.
Suuremad ja esinduslikumad hooned rajati endiselt gooti stiilis .
Gootilikud kõrged viilud koos renessanslike kaunistustega ehtisid aga rikaste kaupmeeste ja käsitööliste elamuid Madalmaade linnades.
Palju kasutati seal ehitiste kaunistusena kartušši -see on enamasti ovaalne kilp, mida ümbritseb nagu rullikeeratud otste ja nurkadega raamistus.
Hubaseid ja koduselt mõjuvaid hooneid loodi Hollandi alal.
Nende punastele telliskiviseintele moodustab kena vastandi raidkiviosade valevust. Madalmaade renessansskunstil on tohutu tähtsus. Selle traditsioonide pärijateks võib pidada 17. sajandi hollandi ja ka flaami kunsti. Mõjud ulatuvad aga lausa kaasaega välja.
Vennad Eyckid- Genti altar
Renessanss Prantsusmaal
Väga omapäraseks kujunes renessansskunst Prantsusmaal.
Sõjaretkedel Itaaliasse nägid Prantsuse kuningad seal uuelaadilist kunsti ning soovides ka omal maal midagi selletaolist saavutada, kutsusid nad Prantsusmaale itaallastest kunstnikke ja arhitekte. Nii jõudis sinna ka Leonardo da Vinci, kes veetis oma viimased eluaastad kuningas Francois I õukonnas. Siiski ei suudetud Prantsusmaale “ümber istutada ” itaalialikku kunsti, vaid prantsuse kunstnikud lõid oma, kauni, selge ja peene renessansskunsti, mis aga algusest peale teenis ainult valitsejaid.
Üks teisest kaunim, kerkisid lossid piki Loire 'i jõe kaldaid.
Tundub peaaegu uskumatuna, et tegelikkuses tõesti on olemas midagi nii muinasjutuliselt ilusat kui need lossid. Eriti usinaks muutus ehitustegevus siis, kui 1515 . aastal sai valitsejaks Francois I. Kuninga jahiloss Chambord on omataolistest mõjukaim. Selle kolmekorruseline peaehitis ja tüsedate nurgatornidega tiibhooned piiravad siseõue. Müürid lõpevad ülal väikestest postikestest rinnatisega, mille tagant tõusevad fantastilise metsana tornid ja tornikesed, kõrged korstnad ja katuseaknad - kõik tihedalt kaetud kaunistustega.
Selline eriline huvi katuseehitiste, eriti just katuseakende vastu jääbki edaspidi prantsuse arhitektuurile omaseks. Juba üksi nende abil võib prantsuse renessansi losse kergesti eraldada täiesti lameda katusega itaalia palazzo'dest. Äärmiselt huvitav on Chenonceaux' loss, mis oleks just nagu sillale ehitatud.
16. sajandi keskel alustati Pariisis Pierre Lescot ' (1510- 1578 ) juhtimisel uue Louvre 'i lossi ehitust. Selle selge ülesehitus ning peened kaunistused on mõjutanud ka nende meistrite tööd, kellel hilisematel aegadel on tulnud lossile uusi osi lisada - Louvre'i ehitus kestis nimelt aastasadu . Valmis sai loss alles 19. sajandi II poolel, täpsemalt 1878. Praegu asub selles hiiglaslikus hoones üks maailma suuremaid kunstimuuseume.
 Uuelaadiline ja kõrgetasemeline oli prantsuse renessanss-skulptuur .
Kuulsaim kujur Jean Goujon (u. 1510-1568) oli kaastegev Louvre'i ehituse juures.
Tema töödes ühinesid prantsuslik peenus ja elav loomulikkus. Goujoni naisetüüp - nõtke, pikajalgne, väikese pea ja korrapärase sirge ninaga - on taaskasutamist leidnud paljude hilisemate prantsuse kunstnike poolt. Sellised olid ka Goujoni veekruusidega nümfid nn. «Süütute kaevu» reljeefidelt Pariisis.
Prantsuse skulptuuri parimaid jooni esindas ka Germain Pilon (u. 1535-1590). Haaravalt mõjub ta hauamonument kuningapaar Henri II-le ja meile juba tuttavast Firenze suguvõsast pärit Katariina di Medici’ile. Just suurtele tupsulistele kivipatjadele nõjatuvad poolalasti surnufiguurid sarkofaagil olid oma aja kohta harukordselt kujutatud.
Nad oleksid nagu alles asja elus olnud, sest neist tundub veel õhkuvat elu soojust.
Selle hauamärgi erakordsus saab selgeks siis, kui teada, et tol ajal oli sedalaadi töödes kombeks kujutada surma selle kõige võikamal kujul - kolpade ja luukeredena, mida katavad alles kõduneva keha osad.
 Prantsuse maalikunstnikest olid kõige renessanslikumad isa ja poeg Jean Clouet (1485- 1541 ) ning François Clouet (1522- 1572 ) - mõlemad õuekunstnikud.
Isa Jean töötas François I juures ning temale võlgneme tänu suurepärase renessansikuninga portree eest. Suurejoonelisena ja rahulolevana oma siidiläikelises kollase-musta mustriga puhevil rüüs, esindab kuningas tõesti uue ajastu, renessansiajastu inimest.
Renessanss Saksamaal
Saksamaale ei toonud renessanss sellist vabanemistunnet kui Itaaliasse.
Veel kaua püsis varasemast keskajast pärinev mõtteviis. Sakslaste tõsine, mõnikord isegi sünge kunst otsekui ähvardas usklikke põrguga, samal ajal kui neid Itaalias taevariigi kauniduste ettemaalimisega meelitati.
Inimesed sakslaste maalidel on enamasti karmid, kuidagi kained , kogukad ja maalähedased, neile on võõrad itaalia renessansis nii sagedased helgusemeeleolud. Ja ometi ei tunne ükski teine ajastu sellist saksa maalikunsti õitsengut kui renessanss. Kahjuks jäi see hiilgeaeg väga lühikeseks, kestes vaid paar aastakümmet 16. sajandi alguses.
1520-ndatel aastatel puhkenud reformatsioon ( usupuhastus ) ja talurahvasõda lõpetasid selle üürikese, kuid suurejoonelise lõigu saksa kunstis.
Vanim 16. sajandi I poolel töötanud suurtest saksa kunstnikest on Matthias Grünewald (Mathis Nithardt, u. 1470-1528). Ta on olnud aastasadu unustuses, ta õige nimegi üle on vaieldud. Hõõguvate ilmekate värvide abil lõi Grünewald lausa vapustavaid maale.
Tema peateoseks on nn. Isenheimi altari maalid (altar asub Colmaris Prantsusmaal). Ristilöödud Kristus 3 meetrit kõrgel süngel ja müstilisel altaripildil mõjub kohutavate inimlike piinade kehastusena. Moonutatud, rohekaks tõmbunud keha ja juuresviibijate võikalt punased mantlid jätavad musta öötaeva taustal õudse mulje.
Kui avada altari tiivad, võib näha ka helgemaid pilte, kuid siiski peetakse Matthias Grünewaldi eelkõige suureks kannatuste maalijaks.
Kõigi aegade suuremaid saksa kunstnikke on Albrecht Dürer ( 1471 —1528).
Just joonistajana ja graafikuna on ta ületamatu. Graafika tekkimise eelduseks oli olnud paberi kasutuselevõtt Euroopas. Sel ajal harrastati puu- ja vasegravüüri, kus pilt trükitakse sissegraveeritud joonistusega puu- või vaskplaadilt. Kumbki neist tehnikatest polnud tekkinud Saksamaal, kuid oma täiuslikkuse saavutasid nad alles Düreri suurepärastes töödes - need on tõsised, targad ja inimlikud, ning seda ka usuteemade puhul.
Toredad on Düreri äärmiselt täpsed akvarellid loomadest ja taimedest .
Maalis õnnestusid tal kõige enam portreed, eriti just ta selged ja lihtsad autoportreed (autoportreel kujutab kunstnik iseennast ).
Palju meeldejäävaid portreid ning altarimaale on Lucas Cranach vanemal (1472-1559).
Ta maalis ka mütoloogilisi pilte; need on kaunites toonides, kuid ebakindlalt püstiseisvate veidralt pikaksvenitatud alasti figuuridega. Neil näeme iseloomulikke ümmarguse näo ja pilukil silmadega naisi, kelle järgi Granachi töid võib kergesti ära tunda.
Harukordne portreemeister oli Hans Holbein noorem (1497- 1543 ), kes oma parimad teosed lõi legendaarselt isepäise, julma ja lõbujanulise Inglise kuninga Henry VIII õukonnakunstnikuna töötades. Hämmastav on tema oskus ülima täpsusega kujutada peenimaidki üksikasju äärmise täpsusega. Veelgi hiilgavam on tema oskus kujutatava tegelase väärikust säilitades ometi välja tuua isiku sügavam olemus.
Tasuks võrrelda omavahel näiteks Henry VIII ja tema peaministri, suure humanisti Thomas More'i portreid. Kui Henry paistab just sellisena nagu ta ajalukku on jäänud , võimuka ja halastamatuna, siis Thomas More tundub elutarga , sügavamõttelise inimesena.
Renessanss-arhitektuur puudutas Saksamaad õige põgusalt. Linnaelamute ehitamisel jälgiti endiselt gooti traditsioone - sellest tunnistavad majade kõrged vastu tänavat seatud otsaviilud ja ärklid, seevastu aga raidkivist kaunistused olid juba renessanss-stiilis. Rohkem püüti itaalialikke eeskujusid matkida valitsejate ja aadlike lossides.
Renessanss Eestis
Pikaajalised sõjad, mis laastasid Eestit terve 16. sajandi jooksul, takistasid renessansi levimist meie kodumaale. Seetõttu on teoseid, mida otseselt renessansskunstiks võiks nimetada, väga vähe.
Ainuke silmapaistvam näide meie renessanssarhitektuurist on Tallinnas - Mustpeade vennaskonna hoone (Tallinn, Pikk t. 26) oma huvitava raidportaali ja reljeefidega, mille on loonud Danzigist pärit meister Arent Passer ( u. 1560 -1637)
Siiski on Eestist võrsunud ka üks renessansskunsti suurmeister. Tallinnas sündinud ja surnud Michel Sittow (1469-1525) õppis arvatavasti Madalmaades Hans Memlingi käe all ja oli mitmetes Euroopa kuningakodades - näiteks Hispaanias - hinnatud portreemeister .
Arent Passer – Mustpeade maja Mustpeade maja portaal
Michel Sittow - Aragoonia Katariina Michel Sittow Michel Sittow – Inglise Kuningas Henry VII
Kasutatud materjal
http://et.wikipedia.org/wiki/Renessanss
http://wiki.zzz.ee/index.php/Renessanss
http://wiki.zzz.ee/index.php/Vararenessanss
http://www.hot.ee/renessanss/
http://portfoolio.varstukk.edu.ee/Renessanss/index.html
http://www.zone.ee/kunajal/renessanss.ht m
http://www.koolielu.ee/pages.php/03130105
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/renessanss/
23