Renessanss madalmaades, Saksamaal ja Eestis (2)

Renessanss madalmaades
● PIETER BRUEGEL vanem (u. 1525 - 1569 )
● Suurim madalmaade meister, hüüdnimega Talupoegade Bruegel ( armastas eriliselt talupoegade elu kujutada). Üks suurimatest realistidest kunstiajaloos, peenmaalitehnikust olustikumaalija.
● Õppis tundma itaalia renessansskunsti, kuid ei alistunud selle mõjudele, vaid sulatas kõik itaalia elemendidpuht madalmaade looduskäsitlusega uueks, jõuliselt omapäraseks ja orgaaniliseks tervikuks.
● Väga tõe- ja loomutruu, tüüpide võimas karakteriseerimine, haarav elulisus.
● Üksikasjade peene ja detailse kujutuse ühendab ta selge ja ülevaatliku pilditervikuga.
● Annab sageli oma töödele satiirilis- moraliseeriva põhitooni. Kujutab igapäevaseid stseene üldistava tagamõttega. Tegelasteks on lihtsad talupojad, kujutab neid ilustamata ja nende elujõudu imetledes. Talupoegade igikestvusele vastandab mõnikord üksiku kangelase tühisuse, näit. „ Maastik Ikarose kukkumisega“.
● Brueghel on üks geniaalsemaid mastikumaalijaid, maastikumaali žanrilooja. Ta näeb ja tunnetab maastikku ühtse tervikuna . Esimene, kes oskas edasi anda maastiku suurust ja vägevust; tema piltidel on kõik viimase võimaluseni loogiline, orgaaniline ja veenev . Oskab tähele panna ja edasi anda kõiki atmosfäärinähtusi, tabab valguse ja õhu kujutamisel kõige peenemaidki nüansse. Maastikel esinevad figuurid on sulatatud ühtseks tervikuks, aidates maastikku elavdada .
● Bruegheli maalide mõju on väga suurel määral tingitud ka jõulisest ja rikkalikust koloriidist.
● Hilisemates töödes jõudis pessimistliku ja traagilise elukäsitluseni (seotud Madalmaade poliitilise taustaga). Inimesed on väikesed, tühised olendid, kes ei taju ohtu. „ Pimedad “ 1568 – vaimne pimedus ja inimese loomastumine, mille vastandiks on seatud kaunis loodus.
● „Talupoja pulm“, „Madalmaade vanasõnad“, „Laste mäng“, „Laiskademaa“, aastaaegadeseeria.
● SKULPTUUR MADALMAADES
- kuni 16. sajndini valitses gooti stiil
- tähtis on puuplastika, ilusad nikerdatud altarid.
● ARHITEKTUUR MADALMAADES
- renessanss-stiili mõju piirdub enamasti uute kaunistusvormide ülevõtmisega;
- parimaks näiteks on Antverpeni raekoda (1565), kus imiteeritakse itaalia arhitektuurivõtteid
SAKSA MAALIKUNST 15. JA 16. SAJANDIL
15. sajandi 30.aastatel toimub saksa kunstis pööre; maalikunstis, aga ka skulptuuris, vähem arhitektuuris, on märgatavad uued alged . Kunstnikud teevad otsustava sammu maailma objektiivse, tõetruu kujutamise suunas. Märgatavalt üritatakse hüljata pinnaline kujutamisviis ja taotleda ruumisügavuse illusiooni. Otsustava tähtsusega olid saksa maalikunstis madalmaade ja prantsuse meistrite eeskujud . Loobutakse gootipärasest iluideaalist ja asendatakse see looduslähedase karakteriküllusega. Siiski põimub 15. sajandil nendega veel gootipärane tinglikkus, naturalim ja kalduvus müstikasse. Saksa kunstis ei tunta huvi kangelasliku isiksuse vastu nagu Itaalias, tähelepanu all on erinevate karakterite jäädvustamine ja jutustamisoskus. Erilise tähtsuse omandab graafika . Esimene saksa meister, kelle kujutamisviis on renessansipärane, on HANS HOLBEIN vanem.
● Saksamaa on peale Itaalia ainus maa, kus võib rääkida kõrgrenessansist kui omaette etapist. See oli lühike, kui hiilgav lõik saksa kunsti ajaloos, mis vältas ainult 16. sajandi I veerandi.
● Sajandi alguses segunesid kohalikud kunstitraditsioonid itaalia kunsti mõjudega – itaalialik suurejoonelisus põimusid saksaliku ekspressiivse ja daramaatilisusega.
● 16. sajandi II veerandil algasid usupuhastus ja talurahvasõjad, mis lõhestasid maa pikaks ajaks.
● Kunstis hakatakse püüdlema uue, suurejoonelisema kujutamisviisi poole, otsima tunnete ja elamuste vahetumaid ja siiramaid väljendusvõimalusi. Iseloomulik on ka looduvormide, kogu nähtava maailma veenvam ja tõetruum jäädvustamine.
● Saksa renessansi suurmeistrid on Dürer, Grünewald, Cranach ja Holbein noorem.
● ALBRECHT DÜRER ( 1471 -1528)
● Kuulasim saksa kunstnik läbi aegade. Tema loomingus on keskse tähtsusega võitlus kahe voolu, kahe kunstikäsitluse vahel – võitlus saksa hilisgootika ja itaalia renessansi, põhja ja lõuna vormiideaalide vahel.
● Düreri kunst kasvas välja saksa 15. sajandi provintsliku realismi pinnalt. Seda naiivset realismi püüab kunstnik hiljem kooskõlastada itaalia renessansi suurejoonelise vormikäsitlusega. Nende kahe elemindi lõplik ja täielik ühtesulatamine Düreril siiski ei õnnestu.
● Düreri loomingu paremiku moodustavad just joonistused ja graafilised tööd, sest neis jääb renessansi jäljendamise püüd tahaplaanile, need tööd on kõige isikupärasemad. Vähemhuvipakkuvad on Düreri maaliteosed , arvatavasti seepärast, et kunstnik on püüdnud teadlikult oma laadi kohandada uuele ideaalile, mis jääb talle seesmiselt võõraks.
● Esimese perioodi vase- ja puulõigetes on kaunis palju nurgelisust, puisust ja ülekuhjamist, kuid neis avalduv fantaasiaküllus, mõtete sügavus, tunnete tõepärasus ja soojus , ilmekus ja sisutihedus sunnivad unustama kõik puudused. Puulõikeseeria Kristuse kannatusloost „Suur passioon“ ( 1511 ).
● Vaselõigetes areneb Düreril välja oma võimas isikupärane laad . Huvi inimkeha ideaalsete proportsioonide vastu „ Aadam ja Eva“ ( 1504 ).
● Maaliteostena loob ta natuuri järgi hoolikaid, viimase võimaluseni detailirikkaid akvarelle, mis kujutavad maastikke, loomi, taimi jne. Sama tehnikat kasutab ta ka selle perioodi portreedes ja altaripiltides. „Autoportree“ (1500), „ Tarkade kummardamine “ (1504).
● Loomingu teisel perioodil reisib ta Veneetsiasse, kust saab tugevaid loomingulisi impulsse, mis mõjuvad ta kunstile uuendavalt ja värskelt. Järgnevad teosed Itaalia mõjudega, kuid laadilt jääb see talle võõraks.
● Periood 1511- 1520 on väga viljakas graafika osas. Lõpetab „Suure passiooni „ puulõiked, seeria Maaria elust. „Suure passiooni“ kõrval loob sama seeria väiksemas formaadis, nn „Väikese passiooni“ (1511). Samast ajast kuulsaimad vaselõiked „Rüütel, surm ja kurat“ (1513), „Hieronymus oma kojas “ (1514) ja „ Melanhoolia “ (1514). Need teosed on sügavad, mõtteküllased, väga ilmekad, tehniliselt täiuslikud, eriti meisterlik on valguse ja õhu kujutamine. („Melanhooliat“ peetakse Düreri autoportreeks).
● Elu viimasel perioodil (reis Madalmaadesse) muutub Düreri maalimisviis vabamaks, vormikäsitlus monumentaalsemaks, suurejoonelisemaks ja rahulikumaks. Rida suurepäraseid portreesid maalis ja vaselõikes, näit. „Õpetlase portree“ (1521).
● Düreri viimane ja kuulsaim ja täiuslikeim teos on „Neli apostlit“, mille kunstnik kinkis a. 1526 Nürnbergi linnale . Apostlid on elusuuruses, teostatud lihtsas ja suurejoonelises laadis, need on võimsalt individualiseeritud karakterfiguurid, on haaravad oma elulisuse, ilmekuse ja hingestatusega.
● Maalijana püüdis Dürer ühendada saksalikku sügavat individualiseerimist, detailirikkust ja psühholoogilist analüüsi itaalia suursuguse iluideaaliga.
● Düreril oli rida imiteerijaid, kes moodustasid tema koolkonna, kelle parimad saavutused jäid just graafikasse.
● MATTHIAS GRÜNEWALD (u.1470-u. 1528)
● Temast suurt ei teata ja ka töid vähe säilinud, tema kunsti hakati hindama 19. sajandi lõpul.
● Maalikunstnik , kelle pearõhk on värviprobleemidel ja valguse kujutamisel. Grünewald on esimene saksa kunstnik, kes lähtub oma loomingus puhtmaaliliselt tunnetatud valguse ja värvi mõjust. Tema loomingule on iseloomulik suur ilmekus, tunnete kirglik ja haarav väljendus ning vapustav, traagiline paatos.
● Peateoseks on kuulus „Isenhaimi altar “ (u. 1515 ). See on suur tiibaltar kolme paari tiibadega:
- väliskülje keskosa keskne pilt, mis kujutab Kristust ristil ;
- Kristuse figuur on maalitud hirmuäratava naturalismiga, samuti äärmises ahastavates poosides kaaskondlased;
- hele figuur öisel taustal.
● Grünewald on omapärane kuju kunstiajaloos – Düreri kaasaegne, ei lasknud ennast mõjustada murranguaja vooludest, püüdis suurejoonelise, ideaalse ilu poole. Meeleolu gootipärane – kuhjatud ornamentika; joonistus nurgeline, sageli lausa puudulik ja ebakorrektne. Figuurides ei taotle ta monumentaalsust, vaid deformeerib meelega kehavorme. Tema loodustunnetus on hilisgootika müstikaga toonitatud äärmuseni viidud naturalism .
● Teda peetakse ekspressionistide eelkäijaks, just tänu värvide kompositsioonile.
● LUCAS CRANACH vanem (1472-1553)
● Cranachi üks parimaid töid on „Puhkus põgenemisel Egiptusse“ (1504) – küps laad, värskus ja luulelisus, stseen on asetatud kohalikku maastikku (saksa kuusemets ).
● Omased tugevad ja harmoonilised värvid, jõuline ja realistlik laad. Samuti on ta ka tunnustatud portretist – teravad ja eluliselt karakteriseeritud portreed ja joonistused.
● Hilisem looming ebaoluline, kiirustamine ja telliljatele meeldidapüüdmine viib tema loomingu manerismi .
● HANS HOLBEIN noorem ( 1497 -1543)
● Kõige selgemate renessansijoontega meister. Kujundas välja täiesti vaba suurejoonelise stiili ja töötles selle ümber saksapäraseks, kaotamata seejuures iseseisvust ja rahvuslikku laadi.
● Holbein kujundab välja suurejoonelise, selge, psühholoogiliselt veenva portreestiili. Neis on terav tähelepanuvõime, käsitluse külm objektiivsus ja rafineeritud maitse. Koloriit saavutab ainulaadse täiuslikkuse; valitseb soe, kõiki lokaaltoone kokkusulatav üldtoon.
● Holbein on ka silmapaistev graafik .
● Teoseid: „Kunstniku perekond“, „ Kaupmees Gisze“, „ Henry VIII portree“ jne.

Renessanss Eestis

       
Pikaajalised sõjad, mis laastasid Eestit terve 16. sajandi jooksul, takistasid renessansi levimist meie kodumaale . Seetõttu on teoseid, mida otseselt renessansskunstiks võiks nimetada, väga vähe.
       
Ainuke silmapaistvam näide meie renessanssarhitektuurist on Tallinnas - Mustpeade vennaskonna hoone (Tallinn, Pikk t. 26) oma huvitava raidportaali ja reljeefidega, mille on loonud Danzigist pärit meister Arent Passer ( u. 1560 -1637)
Siiski on Eestist võrsunud ka üks renessansskunsti suurmeister.
Tallinnas sündinud ja surnud Michel Sittow (1469-1525) õppis arvatavasti Madalmaades Hans Memlingi käe all ja oli mitmetes Euroopa kuningakodades - näiteks Hispaanias - hinnatud portreemeister .
1520-30ndatel aastatel hakkasid siinses arhitektuuris levinud gooti teravkaarmotiivid ning keskajale omane vertikaalne domineerimine ja liigendatus asenduma uute stiilidega. Antiikeeskujudel tekkis horisintaalne liigendatus; aknad ja muud avad läksid laiemaks ja sageli lamekaarseteks, levima hakkas rustikamotiiv ja ümarkaar. Renessansi üks varasemaid näiteid Eestis on Purtse vasallilinnus; teised tuntuimad esindajad on Mustpeade hoone Tallinnas, Tallinna vaekoda (põles 1944, müürid lammutati 1946) dominiiklaste kloostri ait Tallinnas, Pärnu-Jaagupi kiriku pikihoone ning Haapsalu lähedase Kiltsi mõisa liivakiviportaalid (20ndatel aastatel oluliselt kahjustatud).
 Eesti kirikutes on säilinud ka mitmeid kunstipäraseid renessansskantsleid ja -altareid. Kusagil 1630-50ndate aastate paiku hakkas renessanss tasapisi asenduma barokiga.
6