Karistusõigus (0)

Karistusõigus
Sügissemester lõppeb arvestusega – kaasuse lahendamine.
Õppematerjal: karistusseadustik vajalik, J. Sootak. Karistusõiguse kaasusülesannete lahendamise metoodikast. 3. vlj. Tallinn: Juura 2008 (kogu kursus ). Optiline karistusõigus kaasa
I. SISSEJUHATUS KARISTUSÕIGUSE ÜLD- JA ERIOSASSE
1. Karistusõiguse mõiste ja koht õigussüsteemis
1.1. Terminoloogia
Ühelt poolt kuritegu , teiselt poolt karistus . Kuritegu ld k crimen, ka eestis oli kasutusel kuni 2002. aastani kriminaalõigus , nüüd karistusõigus. Sisu poolest jaguneb karistusõigus kahte ossa : kriminaalõigus (kuriteo õigus-osa, mis käsitleb kuritegusid ) ja väärteoõigus (kergemad üleastumised).
1.2. Karistusõigusnormi sisu
Karistusõigusnorm on osa õigusharust. Õigusnorm kehtestab teo karistatavuse, ütleb, milline tegu on karistatav ja mis sellele järgneb.
1.3. Piiritlemine era- ja avalikust õigusest
Eraõiguses toimib tagasivaatlevalt, eripära on selles, et pooled on võrdsed. Seadus tuleb mängu sel juhul, kui pooled kokkulepet ei saavuta. Avaliku õiguse eripära on selles, et toimib sageli ettevaatlevalt, peaks kontrollima ja toimima juba varem, kas kõik toimib nõuetekohaselt. Kui probleeme on, tehakse vastav ettekirjutus vms. Karistusõigus leiab, et teatud juhtudel eraõiguse ja avaliku õiguse sekkumine pole piisav/toimiv, kahju hüvitamisest ei piisa, normi kinnitamist on vaja kinnitada karistusõiguse sekkumise ja karistuse kohaldamisega.
1.4. Karistusõiguse ülesanne
Ülesanne on kaitsta ühiskonna kui inimese sotsiaalse kooselu aluseid. Karistusõigus ei kaitse ühiskonda tervikuna , vaid pigem inimeste normaalset kooselu (mitte niivõrd ideoloogiat jms). Karistusõigus kaitseb õigushüvesid (inimese tervis nt, elu, omand, vabadus, riik). Õigushüve järgi on süstematiseeritud KarSi eriosa . Õigushüvest tuleb piiritleda konkreetset ründeobjekti (objekti, mida reaalselt kahjustatakse). Õigushüve on abstraktsioon, mida ei ole kunagi võimalik reaalselt/otseselt kahjustada.
Karistusõigus kaitseb hüvesid karistusõigusliku sekkumisega ehk sanktsiooni kohaldamisega. Sakntsiooni toime on kas repressiivne (kätte maksmine , kahjude või kitsenduste tegemine, isikut tabavad teatud minetused) või preventiivne (ennetav, ettevaatav – saab karistusega taotleda edaspidist kuritegude ära hoidmist). Preventiivne funktsioon võib väljuda karistusõiguse raamidest. Karistusega näidatakse kehtiva normi kehtivust.
Karistusteooriad – näitab karistusõiguse legitiimsuse (mis õigusega riik karistab) ja annab lähtekohad karistuse mõistmise alustel. Need põhjendavad riigi karistusvõimu ja mis mõttega repressiooni ja preventsiooni rakendatakse. Tänapäeval:

• Absoluutne karistusteooria – karistuse mõte ei ole milleski muus kui kuriteos (kui kuritegu on toime pandud, siis mis põhjendust karistusele veel vaja on). Kuriteo raskust peegeldatakse karistuses. Karistusteooriatest vanim ja tänase päevani kasutusel. Teoorial on ka puudusi, sest karistuse protsess ei arvesta seda inimest eraldi (isikut), mis temast edasi saab jms.
  
• Relatiivsed karistusteooriad
  
  • Üldpreventsioon
    
    • Negatiivne – 19. Saj algusest pärit, karistus peab omama toimet mitte ainult konkreetsele isikule, vaid ühiskonnale. Peab olema teadmine, kuidas seesuguse teo eest karistatakse, peab tundma seadust. Neg. üldpreventsioon paneb inimese mõtlema, hirmutab ja inimene kaalub teo tegemist, hirmutatakse inimene tegemisest eemale. Neg üldpreventsiooni puudused – tänapäevane psühholoogia ütleb, et eelnevat kaalutlemist ei toimu, on afekti - ja veendumuskuriteod. Kui inimene siiski kaalutleb , siis mitte karistuse üle, vaid hoopis võimaluse üle vahele jääda. Kui võimalus on suur, siis ilmselt loobub , mõtlemata karistuse suurusele.
      
    • Positiivne – loobub hirmutamisest. Karistamine peab kinnitama normi kehtivust. Nende usku, kes usuvad karistusse, peab kinnitama, näitama, et tõepoolest karistatakse teo eest. Normi rikkujad saavad karistada .
      
  • Eripreventsioon – konkreetse isiku mõjutamine , keda karistatakse. Tuleb vaadata, kas konkreetne inimene pärast karistamist edaspidi paneb kuritegusid toime. See on eripreventsiooni tugev külg, sest arvestatakse mõju, mida karistus avaldab. Eripreventsioon on umbes 100 aastat hilisem nähtus. On küüniline öelda, et inimest represseerides tehakse seda tema kasuks. Ei saa öelda, et kohaldame täielikku vangistust, kuna see on inimesele kasulik. Ei saa põhjendada, et inimesele kahju tekitamine on vajalik. Tagasilöögid eripreventsioonile tulid 70.ndatel, nüüdseks on maha rahunenud. Nüüd arvestatakse mingil määral ka isikut ja milline karistus peaks olema, et see avaldaks talle võimalikult vähe negatiivset mõju.
    

Karistusõiguse garantiifunktsioon – nullum crimen nulla poena sine lege pole kuritegu ega karistust ilma seaduseta (PS § 23 lg 1, Kars § 2 lg 1). See põhimõte on omandanud garantiifunktsiooni tähenduse, demokraatliku karistusõiguse nurgakivi . Seadus peab siduma kuriteo ja karistuse. Riigil ei ole õigust inimest karistada, ilma et see tegu oleks toimepanemise ajal seaduses vastavalt kirjeldatud ja näeks ette ka karistuse. Seadus peab olema täpne, üheselt mõistetav, keelab seaduse tagasiulatuva jõu ja analoogia .
1.5. Karistusõiguse struktuur
Kolme samba teooria – karistusõigus kõige laiemas tähenduses toetub kolmele sambale :

• Seadusandlik võim – seadusandja, kes kehtestab kuriteod ja karistused – materiaalne karistusõigus.
  
• Kriminaalmenetlus – kord, kuidas tehakse kindlaks, kas inimene on toime pannud kuriteo ja kas tuleb vastutusele võtta; sammast kannab kohtuvõim.
  
• Karistuse täideviimine – toetub täitevvõimule.
  

Teine liigitus on karistusõiguse jagunemine põhi ja haru karistusõiguseks. Põhi karistusõigus on see, mis sisaldub karistusseadustikus, seal sisalduvad omakorda kuriteod ja väärteod . Üheski muus seaduses kuritegusid pole. Väärteod (haru karistusõigus) sisalduvad eriseadustes, nt narkoseadus, liiklusseadus. Katse hoida neid ühes seadustikus ei toiminud , ei tea kunagi, millal on mingeid osi muudetud ja eemaldatud jms. On mõistlikum hoida sisuline regulatsioon koos sanktsioonidega.
Kolmandana jaguneb üldosaks ja eriosaks. Pärineb u 18. Sajandist. Üldosa näeb ette kriminaalvastususe alused ja piirid, eriosa seob konkreetse teo karistusega. Eriosa ei tohi laiendada vastutuse piire.
1.6. Karistusõigusteadus
Skeemikogumik lk 10.
Karistusõigusdogmaatika – tegeleb karistusõiguse mõistelise struktuurse sisuga. Kõigel on oma kindel koht. Ühes riigis saab olla ainult üks dogmaatika . Dogmaatika õppimine tähendab tuupimist. Dogmaatikas ei vaielda asjade üle, on nagu on! Dogmaatikas pole kohta õiglusel.
Kriminaalpoliitika – vastupidiselt dogmaatikale hinnanguline teadus. Kriminaalpoliitikas toimuvad pidevad vaidlused ja põhjendatakse maailmavaateliste arusaamadega. Kriminaalpoliitikas on arvestatav argument, et kuriteo ettevalmistamine peaks olema karistatav. Kriminaalpoliitikas võib kasutada põhjendusena õiglust. Maailmavaateliste vaidluste tallermaa.
Kriminoloogia – empiiriline teadus, erinevalt dogmaatikast empiirilised argumendid. Kriminoloogia vaatab, kuidas tegelikult asi välja näeb. Kriminoloogia ei sisalda väärtushinnanguid , uurib kuritegevuse ametlikku statistikaid, andmeid. Mida kriminoloogiliste teadmistega peale hakata, on õiguspoliitiline küsimus.
2. Karistusõiguse ajalugu – „Sissejuhatus õigusteadusesse “
2.1. Periodiseering
2.2. Arhailine õigus
Karistus tekkis veritasuga.
2.3. Keskaeg
Saksi peegel ja Karolina – olulised allikad. Kuni Karolinani oli karistusõigus eraviisiline. Nii mõnedki põhimõtted kehtivad tänase päevani.
2.4. Valgustusajastu
Kuriteomõistete ebamäärasus
Karistuste julmus ja ebaproportsionaalsus
Inimeste ebavõrdsus seaduste ees
Õigus peab vabanema kiriku ja usulise fanatismi teenistusest
Piinamine kui uurimistoiming ei saa teenida kriminaalasjas tõe tuvastamise eesmärki
Napoleoni Code pénal ja Baieri karistusseadustik
2.5. Klassikalise karistusõiguse kujunemine
Klassikaline suund arendas edasi code penali ja baieri karistusseadustikku ja on jõudnud tänasesse päeva. Iga asja peab olema võimalik näha ja kirjeldada. Hakkas tekkima vajadus empiiriliselt kirjeldada. Eraldus positiivne suund. Tekkis uus õigusteaduse haru kriminoloogia.
Anselm Feuerbachiga algab karistusõiguse dogmaatika kujunemine. Pani aluse klassikalisele karistusõigusteadusele. Klassikalise süüteomõiste töötasid välja Binding, Liszt ja Beling. Binding töötas välja õigusvastasuse mõiste. Liszt pani paika süü mõiste. Beling kujundas välja süüteokoosseisu mõiste.
Finalistlik süüteomõiste – kujunes välja 20. Saj keskpaigas. Welzel
2.6. Eesti karistusõigus
Eesti karistusõigus võttis üle finalistliku süüteomõiste
II. ÕPETUS KARISTUSSEADUSEST
Vaadata ka vastavat vihikut „Õpetus karistusseadusest“
1. Karistusseaduse mõiste
Karistusseadus on materiaalõiguslik seadus, mis sisuliselt näeb ette karistatava teo ja vastava karistuse. On vaja otsustada, kas vastav säte on materiaalõiguslik, mitte menetlusõiguslik.
2. Karistusõigusnormi struktuur
2.1. Primaar- ja sekundaarnorm
Karistusõigus ei reguleeri inimeste käitumist, pole regulatiivne (§ 113 ei keela tapmist, tapmine on niigi keelatud). Keelud ja volitused tulevad moraalist. Inimene ei pea täpselt aru saama karistusõiguse normidest, aga ta teab niigi, et näiteks tapmine on keelatud. Primaarnorm on „ära tapa“. Karistusõigus opereerib sekundaarnormidega – kuriteo koosseisude kujundamine; kirjeldab tegu ja näeb ette karistuse.
2.2. Dispositsioon ja sanktsioon
Meie kursus hõlmab ainult dispositsiooni – karistatava teo kirjeldus. Mitte kunagi ei pääse me ainult seaduses toodud tähistusega, iga mõiste taga on palju dogmaatikat.
2.3. Eriosa normi struktuur: koosseisu ülesehitus ja koosseisude tüübid.
Igas paragrahvis sisaldub omaette koosseis. § 113 ei jagune struktuurseteks alaosadeks. § 199 jaguneb lõigeteks, lõiked punktideks. § 121 puhul tuleb öelda, et alternatiiv 1 alusel ja miks. Kuid kokkuvõtvad öeldes, et võetakse vastutusele § 121 alusel.
Lõiked on omavahel kvantitatiivses seoses, järgmine lõige neelab eelmise. Kui lõige jaguneb punktideks, siis punktid on kvalitatiivses seoses, üks ei ole raskem kui teine. Punktid moodustavad kogumi.
Isiku vastutus ilma eriosa paragrahvita ei ole võimalik.
Seadusandja kasutab mitmesuguseid võtteid koosseisude kokku panemisel. Sellest räägitakse koosseisude juures eraldi.
2.4. Sanktsioon
Karistus ette nähtud teo eest, igas eriosa paragrahvis. Kaasust lahendades ei ole vaja saktsioonile viidata.
3. Karistusseaduse kohaldamine
Otsustamine, kas vastav paragrahv kuulub rakendamisele. Tohib teha ainult eriosa raames.
3.1.Tõlgendamine: tõlgendusvormid ja –piirid
Tõlgendamise eripärasid pole.
3.2. Seaduslünk ja selle täitmine
3.3. Subsumeerimine : mõiste, subsumeerimisjuhend KarS jaoks
Asjaolu – tegelikus elus toimunud sündmused, tunnus – seaduse kirjeldus. § 199 – võõras, vallasasi, ära võetud – asjaolud . Tuleb vaadata, kas raha, vallasasi on ära võetud. Tõepoolest oleme paigutanud selle teo seaduses ette nähtud tunnuste alla. Asjaolud ja tunnused on vastavuses – seda paigutamist nimetatakse subsumeerimiseks. Praktikas kasutatakse üldiselt kvalifitseerimist (tegelikult kvalifikatsioon on raskendav asjaolu, mistõttu ei tasuks seda mõistet subsumeerimise asemel kasutada).
Subsumeerimisjuhend (kvalifitseerimisjuhend) – justiitsministri määrus RT lisa 2002/95 1480 . Juhendi mõte – lahendab küsimuse, millistele üldosa paragrahvidele tuleb viidata, kui vastutusele võetakse. Reeglina vastutab isik, kui tegu on tahtlik (§ 116). Kui võtame isiku vastutusele varguse eest, siis peab kindlaks tegema, kas on tahtlik. Reeglina üldosa paragrahvidele ei viidata. Kui tuleb, siis on need juhendis kirjas (katse, tegevusetus , osavõtt ).
3.4. Süütegude kogum – kaasuse lahendamisel alati kirjutada, kas on tegemist kogumiga.
3.4.1. Teoainsus ja teomitmus
Isiku elu koosneb igasugustest tegudest, mida saab eraldada. Karistusõiguslikult peame otsustama, kas isik on pannud toime mitu tegu või mitte ja kui on mitu tegu, kas peab nende eest eraldi karistama , kas karistuse saab liita. Tule tuvastada episoodid ja siis järgneb lahendus episoodide kaupa.
Skeemikogumik lk 16! (mitu koosseisu § 206 asemel § 209 õige)
3.4.2. Ideaalkogum
Üks tegu, mis vastab kahele koosseisule. Vastutab § 63 lg 1 alusel.
3.4.3. Reaalkogum
Vähemalt 2 tegu ja 2 paragrahvi
3.4.4. Mitteehtne kogum
3.4.5. Ne bis in idem
3.6. Aegumine – II kursuse kaasustes ette ei tule
3.6.1. Mõiste, materiaal - ja menetlusõigulik käsitlus
3.6.2. Süüteo ja otsuse täitmise aegumine (§-d 81-82)
4. Karistusseaduse kehtivuspiirid – kaasustes sellega tegemist pole
4.1. Ajaline kehtivus (§ 5)
4.2. Ruumiline kehtivus (§-d 6, 8-9)
4.3. Isikuline kehtivus (§ 7)
4.4. Asenduspõhimõte
4.5. Kehtivuspõhimõtete konkurents
5. Süüteo toimepanemise aeg ja koht (§-d 10-11) – kogumi küsimuse lahendamisel arvestada.
III. SÜÜTEOMÕISTE JA DELIKTISTRUKTUUR

Süüteo materiaalne ja formaalne määratlus ; õigusdogmaatiline süüteomõiste
Süüteo materiaalne määratlus on küsimus sellest, mis on kuritegu ja miks on vaja sellist tegu kriminaliseerida. Materiaalne määratlus leiab vahel tee karistusseadustiku ja see on probleem. Tegu on ohtlik ühiskonnale ja seda on vaja kriminaliseerida. Ei rõhutata mitte niivõrd ühiskondlikku aspekti, vaid kahjustatava õigushüve väärtust. Süüteo materiaalne määratlus on probleem seadusandja jaoks ja ta leiab, kas see vajab kajastamist karistusseaduses. Meil ei ole ära seletatud, mis on kuritegu materiaalses mõttes.
Kasutusel on kuriteo formaalne määratlus – kuritegu on see, mis on seaduses kuriteona kirjas.
Õigusdogmaatiline süüteomõiste - § 2 lg 2

KarS deliktistruktuur: süüteokoosseis , õigusvastasus , süü (§ 2 II)
Skeemikogumik lg 20. Järjekord on seaduses rangelt ette antud. Õigusvastasus tähendab, et peab leidma kaasusest mõne õigusvastase asjaolu, mida tuvastada. Õigusvastasusega tuleb tegeleda ainult siis, kui mõni asjaolu tuleneb kaasuse tekstist. Kui on näha, et pole ühtegi õigusvastasuse probleemi, piisab mainimisest, et puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud.
Kui kaasuses pole mainitud vanust , siis võib eeldada, et on täisealine kodanik, st süüvõimeline. Süüdivus tuvastatakse ainult konkreetse episoodi puhuks, mitte kogu eluks.
3. Põhidelikt ja tuletised
Tegu, mida kontrollime algab põhideliktist. Teatud juhtudel me nendime, et pole tegemist põhideliktiga. Isikud ei vastuta paarikaupa, isegi kui nad tegutsevad koos. Alati tuleb käituda igaühe käitumist eraldi. Põhidelikti tuletised on teod, mille karistatavus vajab lisaks põhideliktile täiendavat põhistuste erilist tuvastamist.
Kaasaaitamine ehk osavõtt on üks tuletisi. Ei saa käituda päris põhidelikti piires ja tuleb kasutada teistsugust skeemi.
Tegu võib olla toime pandud tegevusena või tegevusetusena. Põhidelikt peab silmas tegevust. Tuleb kontrollida, kas on aktiivne või passiivne. Tegevusetus on tuletis ja tuleb minna üle tegevusetuse skeemile.
Lõpuleviimine on põhidelikt, katse selle tuletis. Kui leiame, et antud tegu pole lõpule viidud , katkeb lõpuleviidud süüteokoosseisu kontroll ning minnakse üle katsele (§ 25 ja 26).
Tahtlus põhidelikt, selle tuletis on ettevaatamatus . Esialgu tahtlikuna näiv süütegu võib osutuda hoopis ettevaatamatusest toimepanduks. Tuleb üle minna ettevaatamatuse kontrollimisele.
IV. SÜÜTEOKOOSSEIS ISIKUVASTASTES SÜÜTEGUDES
1. Tegu kui inimkäitumine
1.1. Mõiste ja koht deliktistruktuuris
Tahtest kantud inimkäitumine, millele järgneb tagajärg.
1.2. Teo piiritlemine mitteteost
Mõte, arvamus, hoiak, tunne.
Vis absoluta, kus inimene küll tegutses, tema tahe saatis tegu ja hõlmas ka eesmärgi, kuid see toimus vääramatu füüsilise sunni mõjul (tõugati kellegi otsa)
Somaatiline refleks (inimene kui lihasmass ), milles ei osale teadvus.
Instinktiivsed kehaliigutused ehk automatismid, nt elektrijuhtmest löögi saanud inimene hüppab tagasi ja tõukab kedagi).
Vaieldavad on aga õpitud või omandatud automatismid.
Tegevusetus, kui isik jääb vastupidiselt tegutsemisootusele tegutsevusetuks.
Looma tegu. Inimene võib küll kasutada looma süüteo vahendina, nt ässitades koera kellelegi kallale. Sel juhul on tegutseja inimene, loom aga süüteo toimepanemise vahend.
Vaieldav on juriidilise isiku tegu. Mõistagi puudub juriidilise isiku käitumises inimkäitumise kvaliteet, mistõttu see ei vasta teomõistele karistusõiguses , kuni lähtutakse rangelt senisest teomõistest kui inimese teost. Paljudes riikides on juriidilise isiku tegu siiski kriminaliseeritud, mis igal juhul tähendab teatud erandit senisest karistusõiguslikust teomõistest. Seda teed on läinud ka Eesti (KarS §-d 14 ja 37).
2. Süüteokoosseis
2.1. Mõiste ja koht deliktistruktuuris
KarS § 12 – süüteokoosseisu mõiste. Eriosa näitab, kuidas konkreetne ühiskond saab aru heast ja kurjast.

Legaaldefinitsioon ja liigid (§ 12)
Liigid tulenevad
§ 12 lg 2 ja 3. Süüteokoosseis jaguneb objektiivseks ja subjektiivseks. Kontrollskeemil eelneb alati objektiivne subjektiivsele (va katse).

Koosseisude tüübid
Koosseis koosneb teatud tunnustest. Objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis (vihik III). Põhidelikt tähendab üldnormi. Kõrvaldelikt on erinorm.
Teodelikt ehk formaalne delikt – kriminaliseerib ainult teo. Kirjeldab ainult tegu, tagajärje saabumine ei ole koosseisus ette nähtud.
Tagajärjedelikt ehk materiaalne delikt – koosseisu kuulub koosseisupärane tagajärg, mis tuleb tuvastada ja süüdlasele omistada.
Kahjustusdelikt ja ohudelikt – kahjustusdelikt seisneb reaalse kahju tekitamises. Ohudelikt seisneb isiku ohtu jätmises, tuleb kohaldamisele siis, kui kahjustusdelikt ei kuulu kohaldamisele.
Tegevus ja tegevusetus – enamus süüteokoosseise on tegevusdeliktid – süütegu seisneb tegevuses ehk aktiivses käitumises.
Deskritptiivsed ja normatiivsed koosseisud (tunnused) – deskr ehk kirjeldav (reaalses maailmas olemasolevad nähtused); normatiivne õiguslikus kontekstis ainult.
Viiteline on koosseis, kus osundatakse sama või mõne teise seaduse sättele või seadusele tervikuna. Siseviiteline – sama seaduse säte; välisviiteline ehk blanketne – mõnele teisele seadusele.
Liitkoosseis sisaldab vähemalt kahte omavahel olemuslikult seotud süütegu. Nt röövimine sisaldab kahte süütegu – vargust ja vägivallategu. Liitkoosseisu eriliigid on mitmeaktiline ja alternatiiv- aktiline koosseis. Mitmeaktiline koosneb tegudest, millest ükski või vähemalt üks ei ole karistatav tegu.
Kärbitud ja täiskoosseis. Seadusandja kirjeldab tegu, nagu see tegelikus elus on. Täiskoosseisu korral on süütegu lõpule viidud. Kärbitud koosseis moodustub sellisest teotunnuste kogumist, mille korral tegu ei ole veel faktiliselt lõpule viidud, nt väljapressimine.
Korduv süütegu esineb siis , kui üks koosseis on realiseeritud vähemalt kahel eraldi korral (nt § 199 lg 2 p 4). Mõlemad on võrdväärsed.
Jätkuva süüteo objektiivne koosseis koosneb samuti vähemalt kahest teost, mis üldjuhul on teineteisest eraldatud teatud ajavahemikuga. Teod on ajaliselt lähedased ja suunatud ühe ja sama objekti vastu.
Süstemaatilise (§ 199 lg 2 p 9) süüteo toimepanemine mitmeid kordi (vähemalt 3 korda), teod on omavahel seotud ja moodustavad teatud sisulise süsteemi. Nt inimene hangib endale varastades elatist.
Vältava süüteo koosseis seisneb normi pidevas ehk kestvas rikkumises, koosseisu pidevas realiseerimises, nt ebaseaduslik vabaduse võtmine. Pidevalt realiseerib vältavat koosseisu, kuig paneb toime üheainsa süüteo, see algab hetkega, mil isik hakkab oma kohustust rikkuma või astub keelust üle ning lõppeb teo faktilise lõppemisega.
Seisundidelikt – luuakse teatud olukord ehk seisund, kuid süüdlane ie hoia seisundit oma kontrolli all ning seisund ise ei ole süüteokoosseisu osa.
Erisubjektiga koosseis ehk eridelikt on selline, kus tegija eriline isikutunnust avaldub teatavates füüsilistes ( rase naine), õigulikes (ametnik) vm tunnustes. Ehtne on selline koosseis, mida saab realiseerida ainult vastav isik ( erisubjekt ). Mitteehtne erisüütegu on selline, mida on modifitseeritud erisüüteona (§ 291).
Kohustusdelikt
Omakäeline ehk endasüütegu on selline koosseis, mille ebaõigus saab realiseeruda ainult teatud subjekti enda teoga. Isik saab täita koosseisu ainult ise – vahetult kehaliselt või muul viisil isiklikult, nt vanglast põgenemine.
Suhtesüütegu – koosseis on kirjeldatud kahe isiku suhtena, eeldab süüdlase ja kannatanu suhtlemist, nt vägistamine , kelmus.
Suvalise ja spetsiifilise kirjeldusega koosseis. Suvaline hõlmab mistahes tegu, nt tapmine, pole oluline, mis moel põhjustatakse teise inimese surm. Piisab teo ja tagajärje põhjuslik seos. Spetsiifiline tähendab, et koosseis peab hõlmama ainult kindlat teoviisi.
Vajalik osavõtuga koosseis eeldab vähemalt kahte isikut, sest teo iseloomust tulenevalt ei saa seda toime panna üksinda. Nt pornograafilise teose valmistamine.

Objektiivne süüteokoosseis (§ 12 II) 3.1. Mõiste ja struktuur
Objektiivse koosseisu kindlakstegemine esimesena. Objektiivne süüteokoosseis moodustub objektiivsetest, välismaailmas ilmnevatest asjaoludest. Miks ta seda tegi, meid ei huvita. Tegelikult kuulub objektiivsesse koosseisu muudki, kui § 12 lg 2 nimetatu. Objektiivsete tunnuste analüüs ei pea olema kindlas järjekorras.

Objekt ja subjekt
Teoobjekt on välismaailma osa, mille käitlemisele on koosseisutegu suunatud. Teatud juhtudel peab objekti analüüsima . Nt § 199 nõuab mitte lihtsalt asja, vaid vallasasja. Sellisel juhul tuleb analüüsida, kas tegemist on vallasasjaga. § 116 korral peab olema ründeobjekt sündiv või asjasündiv laps. Näiteks § 113 ei räägi midagi objekti kohta, sel juhul ei ole mõtet seda ka analüüsida.
Subjekti küsimusel tuleb samuti peatuda siis, kui koosseisu nõuab seda. Süüteo subjekt on teo toimepanija . Subjekti üldtunnused ( east ja vaimsest tervises tulenev süüvõime) loetakse süü alla kuuluvaks ning ei kuulu käsitlemisele koosseisu tasandil.

Tegu: tegevus kui aktiivne teovorm, teo väline asjaolu ehk teomodaliteet
Tegu on vajalik iga koosseisu juurde, see on süüteokoosseisu põhiosa. Teovorm võib olla aktiivne või passiivne. Inimese vastutust ei tohi analüüsida mitmekaupa. Üks neist peab olema alati täideviija. Kõigepealt tuleb tegu tuvastada.
Teomodaliteet on teo juurde kuuluv asjaolu, kirjeldab olukorda, milles peab tegu koosseisukohaselt aset leidma: aeg, koht ja vahend. Nt § 116, § 266, §298. Mitte rääkida modaliteedist, kui seadus seda ei nõua. Aeg ja koht kuuluvad teomodaliteetide hulka ainult eriosa tunnuste korral.
3.4. Tagajärg: on teo ajaliselt ja ruumiliselt eraldatud mõju välismaailmale: teost tingitud muudatus või ootuspärase muutuse ära jäämine. Tagajärg ei ilmne kunagi teos endas, peavad olema ajaliselt ja ruumiliselt lahutatud.
3.5. Seos teo ja tagajärje vahel
3.5.1. Õiguslik omistamine ja selle liigid
3.5.2. Omistamine põhjuslikkuse aluse (conditio sine qua non)
1) Põhivormel ja korrektiivid (rakendusreeglid)
2) Seaduspärase tingituse teooria
3.5.3. Normatiivne (objektiivne) omistamine
4. Subjektiivne süüteokoosseis (§ 12 III)
3.1. Tahtlus kui põhidelikti subjektiivne külg
3.2. Tahtluse objekt, mõiste ja liigid. Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse piiritlemine
3.3. Eksimus süüteokoosseisu asjaoludes (§ 17). Eksimuse liigid: eksimus objektis ( aberratio ictus ja error in persona); eksimus põhjuslikus seoses (dolus generalis)
3.4. Eesmärk ja motiiv
5. Tapmine
5.1. Elu karistusõigusliku kaitse absoluutsus ja ulatus
5.2. Embrüokaitse ja kunstlik viljastamine (9. ptk 5. jg)
5.3. Abort (9. ptk 4 jg)
5.4. Inimese elu karistusõiguslik kaitse
5.1. Tapmine
1) Mõiste, inimese elu algus (sündimine) ja lõpp (ajusurm, eutanaasia )
1) Tapmisdeliktide liigitus: põhikoosseis (§ 113), kvalifikatsioon (§ 114) ja privilegeeringud (§-d 115-116)
5.2. Surma põhjustamine ettevaatamatusest (§ 117)
6. Süüteod tervise vastu (9. ptk 2. jg)
6.1. Õigushüve ja süstemaatika
6.2. Raske tervisekahjustus (§ 118), kehaline väärkohtlemine (§ 121) ja piinamine (§ 122)
6.3. Ähvardamine (§ 120)
7. Elu ja tervist ohustad süüteod
7.1. Õigushüve ja süstemaatika, ohu mõiste
7.2. Liigid: ohtu asetamine (§ 123) ja abita jätmine (§ 124)
8. Vabaduseavastased süüteod (9. ptk 6. jg)
9. Seksuaalsüüteod
9.1. Õigushüve ja süstemaatika
9.2. Vägistamine (§ 141)
9.2.1. Mõiste: suguühendus, vägivald ja abitu seisund
9.2.2. Piiritlemine sugukire vägivaldsest rahuldamisest (§ 142)
9.3. Muud seksuaalsüüteod: suguühendusele sundimine, suguühendus järeltulijaga, suguühendus ja sugukire rahuldamine lapseealisega (§-d 143-146)
10. Surnuvastased süüteod (9. ptk 8. jg)