SISSEJUHATUS Riigikogu poolt 06 juunil 2001.a vastu võetud ja 01. septembril 2002.a jõustunud karistusseadustikuga loobutakse senisest nõukogude kriminaalõiguse neljaelemendilisest deliktistruktuurist. Kasutusele võetud finalistlik delikti struktuuri, mis on välja arendatud klassikalisest deliktistruktuurist. Finalistlik süüteo mõiste erineb põhimõtteliselt senisest, tuues Eesti karistusõigusesse uusi mõisteid ja andes neile ka uue sisu. Finalistliku deliktistruktuuri järgi on süütegu koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Teo karistatavuse tuvastamiseks on olemas kindel kontrollskeem. Materjalis antakse ülevaate deliktistruktuurist ja selle sisu elementidest lähtuvalt õigusteoreetilistest käsitlustest ja seotakse selle praktilise kaasusnäitega. Materjal koosneb neljast osast. Esimeses osas vaadeldakse süüteokoosseisu ehk deliktistruktuuri kontrollskeemi esimest tasandit. Avatakse süüteokoosseisu mõiste ja selle sisu
uus õigusteaduse haru kriminoloogia. Anselm Feuerbachiga algab karistusõiguse dogmaatika kujunemine. Pani aluse klassikalisele karistusõigusteadusele. Klassikalise süüteomõiste töötasid välja Binding, Liszt ja Beling. Binding töötas välja õigusvastasuse mõiste. Liszt pani paika süü mõiste. Beling kujundas välja süüteokoosseisu mõiste. Finalistlik süüteomõiste – kujunes välja 20. Saj keskpaigas. Welzel 2.6. Eesti karistusõigus Eesti karistusõigus võttis üle finalistliku süüteomõiste II. ÕPETUS KARISTUSSEADUSEST Vaadata ka vastavat vihikut „Õpetus karistusseadusest“ 1. Karistusseaduse mõiste Karistusseadus on materiaalõiguslik seadus, mis sisuliselt näeb ette karistatava teo ja vastava karistuse. On vaja otsustada, kas vastav säte on materiaalõiguslik, mitte menetlusõiguslik. 2. Karistusõigusnormi struktuur 2.1. Primaar- ja sekundaarnorm
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
