Eesti teatri ajalugu 1 osa (kuni 1940)

Magi, Konrad

Eesti teatri ajalugu 1 osa (kuni 1940) (4)

Tartu Ülikool - Teatrikunst - Eesti teatri ajalugu

4 HEA

Eesti teatri ajaloo eksamiküsimused

Teatriajaloo uurimise ja kirjutamise eripära.
Teatriajaloo uurimise paradigmad:
Positivistlik: Objektiivse ja tõese ajalookirjelduse nõue, kus faktid kõnelevad enda eest ise. Väärtustatud on uurimismaterjali hoolikas kogumine ja kirjeldamine.
Postpositivistlik: Subjektiivsus on paratamatus , kus fakte vahendavad sümbolsüsteemid. Väärtustatud on ajaloo tõlgendamine, olles teadlik teiste tõlgenduste võimalikkusest
Uurimistöö astmed/etapid:
1) Uurija uurib ja vaatleb ( kogub materjali, loeb dokumente).
2) Analüüsib ja sünteesib (tõlgendab kogutud materjali). 1.-2.aste põimuvad!
3) Vahendab tulemusi ettekande, artikli, raamatuna.

Teatrisündmused on potentsiaalselt kõik, mis mineviku teatris ja teatrielus on aset leidnud (teatrilavastused; muutused teatriprotsessides; muutused teatrite tegevuses; millegi mittetoimumine ehk “olematud” lavastused).

Teatrisündmuse “ filtrid ”:

1) Osalejate motiivid, taotlused, eesmärgid
2) Sündmuse kontekst (ühiskondlik, majanduslik, ideoloogiline, kultuuriline, kunstiline)
3) Dokumendid (usaldusväärsuse küsimus ja allikakriitika või puuduvad dokumendid)
4) Sündmuse väärtustamine kaasajal ning hilisemad kommentaarid (teatrikaanoni kujunemine; populaarse teatri alaesindatus teatrilugudes)
5) Ajaloo narratiivsus ja retoorilised võtted.
Teatriajaloo allikad
1) Vahetud ehk objektkeeles: teatrihoone; mängupaik; lava; lavatehnika; kostüümid; dekoratsioonide osad; rekvisiidid ; maskid; režiiraamat; suflööriraamat; lavamakett; tehnilised joonised; aktid , lepingud ; teatrikavad; tekstiraamatud, näidendid; noodid.
2) Vahendatud ehk metakeeles: etenduste kirjeldused; rollikirjeldused; protokollid ; aastaraamatud; almanahhid; arvustused ; teatriajakirjad; kirjad; päevikud, memuaarid; biograafiad; anekdoodid; teatriromaanid; pamfletid; teoreetilised kirjutised; plakatid ; filmid ja videod; lavakujunduse pildid; kostüümide ja kujunduse eskiisid

Teatritegevus Eestimaal kuni 18. sajandini.

Teatrielemendid on tuntavad folklooris: vanemad laulumängud ja etendusmängud (“Lambamäng”, “Naerimäng”, “Kosjamäng”). Samuti teatrielemendid tuntavad rahvakombestikus: pulmakombestik, mardi- ja kadrisandid .

Eeinevatel perioodidel on olnud püüdlusi Eesti omateatri loomiseks toetudes pärimusele ja folkloorile: 1930. aastail (Loorits); 1970 aastail ( Evald Hermaküla, Jaan Tooming ); nüüdisaegne nn pärimusteater (Anne Türnpu).

Baltisaksa teater 19. ja 20. sajandil ning selle roll eesti teatri kujunemisloos.
August von Kotzebue rajab 1784 . a saksakeelse asjaarmastajateteatri Tallinnas. Teater tegutses 1784-1795 ja uuesti alates 1798 . 1788 aastal kõlab teatrilaval esimest korda eesti keel, Kotzebue laulumängus “Isalik ootus”.
1809 aastal luuakse Tallinnas saksa kutseline teater, mis hiljem kannab nime Tallinna Linnateater ja Tallinna Saksa Teater. 1819 aastal on laval Tallinna Saksa Teatris esimene läbinisti eestikeelne näitemäng: näitleja Peter Andreas Steinsbergi lühinäidend “Häbi sellel, kes petta tahab”.
Eduard Berent, pikka aega Tallinna Saksa Teatri direktor (1869-1896), samuti Tartu suveteatri juht (1870-1891). 1904 tulekahju, uus baltisakslaste teatrihoone valmib 1918 ( = praegune Vanemuise väike maja). Tallinnas avatakse uus saksa teatri hoone 1910 (= praegune Draamateater ).

Rahvusliku teatri sünd ärkamisajal. Koidula teater.
1865 aastal luuakse tartus selts “ Vanemuine ”. Seltsi viiendat sünnipäeva 24. juunil 1870. aastal tähistatakse Lydia Koidula etendusega “Saaremaa onupoeg ” (mugandatud Körneri komöödiast “Onupoeg Bremenist”), mängupaigaks seltsimaja Jaama tänava.
Koidula teateris toimus 3 lavastust, kokku 8 etendust (juuni 1870 ”Saaremaa onupoeg”; september 1870 “ Maret ja Miina ehk Kosjakased”; 1871 juunis “Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola”). Koidula juures võis tunda baltisaksa kodust teatriharrastust. Koidula lavastas oma teosed ise. Kogu ettevõtmine oli peaaegu “pereteater”. ”Saaremaa Onupoja” edust hoogu saanud Koidula töötas ümber Jannseni loo “Naabre tütred” juba neljavaatuslikuks täisõhtutükiks “Maret ja Miina, ehk Kosjakased”. Nende kaheteist kuu jooksul valminud kolme näidendiga Koidula algtõuge eesti teatrile piirdubki. Kõigi lavastamisel teotses ikka sama “perekondlik” ring. Naisteosi mängisid endiselt noormehed (gümnasistid või tudengid).

Koidula „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“.
“Säärane mulk” pärineb tervenisti Koidula sulest, tõusnud on ka dramaturgiline osavus võrreldes kahe esimese etenduega. “Säärase mulgi” on “ Perno Postimehest” laenatud tõsilugu, kuidas üks talumees lehekuulutuse kordusmärke tundmata tangud ja tangusoola segi ajas, on hästi rakendatud süžeeline leid, mis pealegi näitlikustab harimatuse kahjulikkust. Sisuliselt lisas näidendile kaalu mulgivaenu tollane aktuaalsus. Nii jääbki eesti teatri hakatuses seisev “Säärane mulk” kogu 36 aastat kestnud asjaarmastajaliku järgu esindusteoseks, millega võistlevad üksnes Kunderi “Kroonu onu” ja Kitzbergi varased rahvatükid.

Teisi 19. sajandi eesti näitekirjanikke.
Johann Voldemar Jannsen (1819-1890) - “Pärmi Jaagu unenäo”;
Carl Robert Jakobson (1841-1882) - “Arthur ja Anna, ehk Vana ja uue aja inimesed”;
Juhan Kunder (1852-1888) - „Kroonu onu”; „ Vallavanema valimine”;
Jüri Orgusaar (1857–1912) - “Inimese hind ja väimehe väärtus”, “Suured vaimud”;
August Kitzberg (1855-1927) – „Punga Mart ja Uba-Kaarel”

Teatritegevus seltsides 19. sajandi lõpul – 20. sajandi algul.
Tänu Koidula etendustele oli teatriharrastus populaarsust kogund. Tallinna selts “Estonia” (1865) toimus esimene näitemäng 1871. aastal. Lühinäidendeid tehti veel järgnevatel aastatel, kuid siis kolis teatrharrastus eeskätt 1877 rajatud “Lootusesse”. Siiski jäi näitemäng Tartuga võrreldes veel paar aastakümmet juhuslikuks. Suurem muutus tuli alles sajandi lõpukümnendil. 1870. aastatel rajati innukalt seltse ka väiksemates linnades, kus harrastati laulu ja näitemängu (Viljandi “Koidus” lavastati esimene tükk 1873, Narva “Ilmarises” 1874 , Pärnu “Endlas” 1875). Eestikeelseid näidendeid tehti samuti Peterburi ja Riia aktiivsetes kogukondades. Edasi kandus teater ka alevitesse ja küladesse. Varsti loetleti Eesti aladel juba sadakond kohta, kus harvemini või tihedamini lavastati näidendeid. Tugevamad keskused olid Tartu, Viljandi- ja Virumaa.

Wiera teater.
33 aastat kestnud „Vanemuise” amatöörteatri ajast juhtis 25 aasta vältel seda August Wiera ( 1853 -1919), kelle juhatusel toodi lavale kokku üle 1600 etenduse. Wiera laulis 1869. aastast „Vanemuise” seltsi kooris ning valiti 1878. aastal laulu-, koori, orkestri ja näitemängu juhiks. Wiera on esimene eesti kutseline teatritegelaseks. Kuid esialgu piirdus Wiera juhtimistöö peamiselt muusikaga. Alles 1886 aastast võttis Wiera teatriohjad tugevamalt enda kätte. Kuid nüüdki jäid tema hooleks eeskätt asja organisatsiooniline külg ja lavastuste muusikapool. Tihenenud ja tegelasrohkemad lavastused viisid 1884. a. mängusaali ümberehitusele ( istekohti oli 340 ringis ). 1887 ehitati suvisteks vabaõhuetendusteks uus aialava (istekohti oli 1100 ringis). Regulaarsemad etendused nõudsid ka regulaarsemat näiteseltskonda, tippajal umbes 100-liikmeline trupp (näitlejad + orkester , koor). Etendusi antakse kord nädalas. Repertuaar järgis suures osas Saksa Käsitööliste Seltsi suveteatrit (Molière, Shakespeare + eesti algupärandid).

Kutselise teatri loomine. Vanemuine ja Estonia – kaks professionaliseerumise mudelit.
Vanemuise side Wiera teatriga katkestati. Uueks teatrijuhiks valiti Karl Menning , kes saadeti Saksamaale õppereisile. Ta õppis Max Reinhardti režiiklassis. Sellega pandi süstemaatilisele näitlejakoolitusele, ansamblimängule ja realistlikule esituslaadile tõhusad alused. Kutselise Vanemuise tekkis 1906. aastal koos uue maja avamisega, avalavastuseks August Kitzbergi “Tuulte pöörises”. Näitlejatetruppi tuumiku moodustasid: Ants Simm, Hans Rebane , Amalie Konsa, Leopold Hansen, Olly Västrik.
Estonias pani kindlama aluse näitemängule Andres Pert 1890. aastate keskel. 1894. aastal valiti Estonia seltsile uus juhatus ja üüriti maja Väike-Tartu maanteel (nn vana Estonia). Järgnevatel aastatel tuleb truppi uusi jõude: Betty Jõggis (Kuuskemaa), Paul Pinna, Theodor Altermann , Netty Adler (Pinna). Veel amatöörteatrina teenis Estonia trupp tunnustust Gorki ”Põhjas” lavastusega nii Eestis kui välismaal. Sealt kujunes välja tuumik , mis muutusiki 1906. aastal kutseliseks. Kutselise Estonia avalavastuseks oli Mait Metsanurga “Päikese tõusul”. 1913. aasta augustis avati uus hoone Tallinnas.

Karl Menning lavastaja ja Vanemuise teatri juhina.
Kuigi alguses õppis Menning ülikoolis filoloogiat ja teoloogiat, kuid teater huvitas teada alati ning ta tegutses ka arvustajana. 1904. aastal suundus ta Vanemuise seltsi toel Saksamaale ja Austriasse teatrikunsti õppima (ka max Reinhardi režiiklassis), kus kujunesid välja tema teatrialased tõekspidamised. Menning nägi teatri peamise ülesandena vaatajaskonna kasvatajat ja silmaringi avardajat. Ta pani tugevat rõhku repertuaaris eesti algupäranditele (Koidula, Kitzberg, Luts ). Kuigi mängiti ka välismaa näidendeid (Ibsen, Strindberg ), siis maailmaklassikat Menning lavale ei toonud , kuna arvas , et näitlejad ja publik ei ole veel selleks valmis. Lavastajana taotles Menning lavalist realismi, terviklikku ansamblit (ilma tähtnäitlejateta), täpne režiiplaani täitmist ja range distsipliin. Menningul tekkis konflikt “Postimehe” ringkonnaga ja seltsi juhatusega 1914 aastal, mille tagajärjel Menning lahkus Vanemuisest.

August Kitzberg näitekirjanikuna („ Libahunt “ „Kauka jumal“).
August Kitzberg hakkas näidendeid kirjutama kohalike seltside tarbeks, tihti võttis ta näidendi aluseks mõne oma varem ilmunud külajutu. Kitzberi näidentites näema ka kogu eesti näitekirjanduse arengut, alates vähenõudlikest jantidest kuni kunstikõpsete draamadeni. Kitzberg jäi truuks külamiljööle, talupoeglik elutunnetus kannab nii tema rahvalikke naljamänge kui ka tõsise sisuga ideedraamasid. Kitzberg rõhutas läbi oma tegelaste alalhoidlikkuse vajadust ning religioonset elutunnetust. Kuigi tema teosed on põhiliselt realistliku laadi , esineb vahel ka sümbolistlikke elemente (läbikäimine Noor- Eestiga ). Just tänu oma loomuliku rahvakeele kasutusele olid Kitzbergi külajandid („Rätsep Õhk”, „Kosjasõit” jne.) väga populaarsed amatöörteatrite repertuaaris. Kuid piiritähiseks Kitzbergi loomingus sai armastus- ja ideedraama „Tuulte pöörises”, millega avati 1906. aastal Vanemuise uus maja. Kitzberg oligi tihedalt seotud Vanemuisega ja paljud tema näidendid jõudsid lavale just koostöös Menninguga. Järgnesid veel draama „Kauka jumal” (trükis 1915) ja tragöödia „Libahunt” (trükis 1912). Neist viimane kuulub eesti näitekirjanduse parimate tööde hulka. Hilisemad Kitzbergi näidendid („Laurits”) on tunduvalt nõrgema kvaliteediga.

Oskar Luts näitekirjanikuna („ Kapsapea “).
Kutselise teatri algusjärku jääb ka Oskar Lutsu lavaloomingu põhiosa. Lavadebüüdiks sai lühikomöödia “Kapsapea” (“Vanemuise” esmalav. nov. 1912), mis kohe vallutas ka külarahvamajad. ”Kapsapea” edule järgnesid veel lühikomöödiaid ”Paunvere”, “Ärimehed” ja “Pärijad”. Kõigi alusmotiiviks on ahnus või täpsemalt – veel laskmata karu naha jagamise hasart . Lutsu naljamängude väärtuseks on ehteestilikud, värvikad, koomilised tüübid, lopsakas rahvakeel ning elutäpne olustikukujutus. Neil puudus 19. sajandi lõpu jantide moraliseeriv ja õpetlik motiiv . Hilisemates lühinäidentides ei tõusnud Luts enam oma algsele tasemele . Lühikesi uusromantistlikke muinasjuttnäidendeid “Siniallik”, “Ülemiste vanake ” (mõlemad tr. 1916) ja “Sootuluke” (tr. 1919) päästab lasteteatri vähemnõudlik raamistik . Kuid 1930ndtel hakati suure eduga dramatiseerima Lutsu proosateoseid.

Eduard Vilde näitekirjanikuna („ Tabamata ime“, „Pisuhänd“).
Uue linnaelu ja noore intelligentsi probleemid tõi eesti lavale Eduard Vilde (1865–1933). Tema tippnäidendid (”Pisuhänd” ja ”Tabamata ime”) jäävad Vilde küpsusperioodi, kuhu kuulub ka romaan ”Mäeküla piimamees”. Vilde tõi eesti draamakirjandusse uued ained ja probleemiasetused. Kui Kitzberg kirjutas külaelust, Luts alevikomöödiaid, siis Vilde kujutab linnas elavaid eestlasi. Vildet huvitab oma näidendites kunstniku ja seltskonna, kunsti ja äri suhted. Kunstnikudraama “Tabamata ime” (tr. 1912) on püsinud lavastatavana peamiselt tänu seal kergitatud probleemide jätkuvale aktuaalsusele. Nendeks probleemideks on ühiskondlikul pinnal ühe noore väikerahva kibelus end mõne kunstigeeniuse kaudu maailmas tuntuks teha ning isiklikumal pinnal oma ande piiride äratundmise ja nendega leppimise vajadus. Üldisemalt on näidendis palju ülearust tekstivoha ning rohkelt tegelasi, mis muudab teose mõnevõrra staatiliseks. “Pisuhänd” (tr. 1913) seisab seevastu kõigepealt leidlikul intriigil, kus valenime all avaldatud romaan laseb rahatul Piibelehel kosida suurärimees Vestmanni tütre. Sügavamal tundetasandil realiseerib näidend nõnda vaimuinimeste veendumuse, et küll nad neile ärituusadele näitaksid, kui viitsiksid. “Pisuhänna” karaktereid on palju kiidetud , samuti Vilde oskust kasutada murdekeelt. Vilde kolmas näidend ”Side” (tr. 1920) tundus juba tolle ajastu kontekstis ja suundades vanamoelisena. Vilde näidendid jõutsid põhiliselt lavale ”Estonias” (Pinna ja Altermanni hiigelrollid).

Teatritegevus kutselises Estonias 1906-1918.
Esimene kutseline hooaeg Estonias 1906/07 koosnes puhtalt sõnalavastustest. Ent juba teisel hooajal võttes kavva täiemõõdulised operetid ning asuti ka muusikateatrit arendama. Hooaegadel 1909/10 ja 1910/11 lavastati vastavalt 5 ja 6 operetti, kuid etendusarvult kattis operett juba ligi poole teatriõhtutest. A-ni 1918 oli operettide ja osade ooperite ainulavastajaks Pinna, nii et tolle esimese kümnendi nimeks on jäänud Pinna-ajastu. Selle vältel tõrjus operett endise sõnajandi mängukavas kõrvale. Sõnatearis mõngiti nii saksapäraseid komöödiaid ja jante, kui ka eesti algupära, eesotsas Vildega. Kuid näiteks realistlikest külakomöödiatest hoiduti kõrvale need lihtsalt ei sobinud estoonlaste teatraalse mängulaadiga. Truppi esinäitlejateks kujunesid Pinna, Altermann ja Villmer. Mängiti ka maailmaklassikat, näiteks 1913 valminud “Estonia” uus hoone avati Sheakspeare ”Hamletiga”. Maailmasõda oli teatrile tõsiseks katsumuseks . 1914. aastal muudeti kontsertsaali osa laatsaretiks. Samuti lahkus tol perioodil seltsijuhatusega tülli läinud Paul Pinna (naasis paari aasta pärast) ning suri Theodor Altermann. Kuid rahvas käis siiski teatris ning enim külastatud olid just opreretid, mis aitasid sõjakoledusi mingiks ajaks unustada.

Teatrisüsteem 1920.-1930. aastail: teatrid , tegutsemisprintsiibid, rahastamine .
Eesti vabariigi aegu kujuneb esindusteatriks Estonia. Eriti tugev on estonia positsioon 1920ndatel ( omades üle 50% kõigist teatrikülastustest), teised teatrid jõuavad järjepeale alles 1930ndatel, kuid estonia säilitab juhtiva positsioonis (30-35% kõigist teatrikülastustest).
Seevastu Vanemuine on kriisis . Kriis saab tegelikult alguse Menningu lahkumisega. 1920ndad on kriisi tipp, külastatavus on äärmiselt väike ja paljud tükid ei pean üle pari etenduskorra vastu. Vanemuine hakkab jalgu alla saama alles 1930ndate teisel poolel, kui teatri juhtimine lahutatakse seltsist ning ehitatakse ka teatrile uus kõrvaltiib.
Vanemuisest lahkunud osad näitlejad ja asutavad 1916 Tallinnas oma teatri nimega Draamateater, mis tegutseb 1924. aastani, mil riikliku otsusega ühendatakse trupp taas Vanemuisega. Mängivad nii Estonia vanas seltsimajas, kui ka Saksa Teatri majas . 1920 tuleb Eestisse ja asub Draamateatris tööle Paul Sepp .
1920 asutab Paul Sepp erakooli Draamastuudio, mis tegutseb kuni 1933 ning selle lõpetab neli lendu näitlejaid (Kalmet, Põldroos, Reek). Esimene lend (1924) jääb kokku. Draamastuudio Teater alustab 1925. aastal, sellega liitib hiljem Rändteatri (1926-1928) trupp. 1937 aastal saab ametlikuks nimeks Eesti Draamateater ning 1939. aastal ostetakse Saksa teatri hoone päriseks.
Tallinna Töölisteater luuakse 1926 aastal ning juhiks Priit Põldroos. Lisaks veel rida väikelinnade teatreid – Viljandis Ugala (kutseline teater alates 1926); Narva Teater (alustab kutselisena 1931 ); poolkutselised teatrid Võrus ” Kannel ” (1927); Kuressaare teater (1935); Valga “Säde” (1936).
Teatrid kuuluvad seltsidele ning pole riigiteatreid ega erateatreid (v.a Paul Pinna Rahvateater 1923-27). Teatrid elatavad end ära lisaks piletitulule, ka riigilt saadava toetusele ja Kultuurkapitali rahadele (luuakse 1925 aastal). Riigitoetuse osakaal teatrite tuludes on 40-50% ümber.
Iseseisvuse alguses tuuakse hooaja jooksul välja umbes 80 uuslavastust (vabariigi lõpuks kasvab umbes 140 uuslavastuseni aastas), antakse umbes 400. Algupärandite osakaal mängukavas jääb 1920ndate alguses 15-20% vahele, kui vabariigi lõpuaastail on juba osakaal 40% mängukavast.

Teatrite repertuaar 1920.-1930. aastail.
Vabariigi algus ja Euroopast meieni jõudnud uued kustivoolud tõid ka uuendusi teatrisse. 1920ndate esimesel poolel tõusis esile ekspressionistlik draama, mille eesvedajateks olid Draamateater ja Hommikuteater, eesotsas Paul Sepa ja August Bachmanniga. Repertuaari kuulusid palju saksa ekspressonistlike autoreid (Toller, Kaiser), kellest võtsid ka siinsed autorid eeskuju. Kuid kodumaine näitekirjandus elas üle madalseisu, ekspressionistlikest teostest võib välja tuua Metsanurga „Kindrali poeg” (1925) (algupärandite osakaal oli umbes 15-20% repertuaarist ). Ekspressionistlike draamade kõrval mängiti ka maailmaklassikat ja moodsaid autoreid (Sciller, Molere, Wilde , Shaw ). Kuid koha repertuaarides (Estonias, Vanemuises) säilitasid ka vanamoodsamad jandid
Eesti teatrisse tõi muutuse 1929. aastal lavale jõudnud Raudsepa „Mikumärdi”, mis tõstis taas ausisse kodumaise näitekirjanduse ja külaelu kujutamise laval. Samuti hakati lavastama eesti kirjandusklassika dramatiseeringuid (Luts, Tammsaare ), mida saatsi samuti suur menu publiku hulgas. „Vaikival ajastul” nõuti ka teatritelt rohkem postitiivse elu kujutamist, mis tõi kaasa eepilised ajalooteemalised vabaõhunäidendid ( Adson , Visnapuu). Vabariigi lõpuks oli eesti draama osakaal tõsunud repertuaarist ligi 40%.

Modernistlikud suundumused 1920. aastate teatris. Paul Sepp.
Esimese sammu astus uuenduste Pinna, lavastades Draamateatris oktoobris 1919. aastal Oscar Wilde’i “Salome”. Lavastusest sai sentsatsioon, millele aitasid kaas Vabbe modernistlik lavakujundus , Partsi tantsuplastika ning massistseenide. Novaatorlik modernist oli 1920 aastal Venemaal Eestisse naasnud Paul Sepp, kes asus lavastajakohale Draamateatris. Ta tõi kaasa vene teatri koolkonna mõjusi, eriti sümbolistlikut lavatunnetust (teda kutsuti ”viimaseks romantikuks”). Sepp tõi lavale Surgutšovi impressionistliku “Sügise viiulid” (1920), Dickensi sentimentaalse “ Kilk koldel” (1920) ja Andrejevi sümbolistliku “Inimese elu” (1921). Läbi Sepa tööde kajastus vene lavamõjude mõju ja huvi karnevalliku maskimängu ning commedia dell ’arte improvisatsioonide vastu. Kõrvuti sümbolismi kammerlikkusega ilmnes Sepas aga ka suurejooneliste klassikalavastuste anne (1922 Sophoklese “Kuningas Oidipus ” ja 1923 Schilleri “Orléans’i neitsi”, mida mängiti Üldlaulupeol vabaõhuetendusena). Edasi suudus Sepp ka ekspressionistliku stiili suunas. Peale Draamateatri töötas Sepp veel Vanemuises, Estonias ja Draamastuudios ning Lavakunstikooli õppejõuna.

Ekspressionism ja Hommikteater.
Ekspressionism sai alguse Esimese maailmasõja eel Saksamaal. Eestisse jõudis vabariigi algusaastatel, mõjutades enim luulet ( ajaluule ). Ekspressionism lähtub rõhutatud subjektiivsusest, indiviidi (looja) tunnete, ideede, kogemuste väljendamisest, mitte välise tegelikkuse järeleaimamisest. Seda voolu kannab humanistlik paatos, mida mõjutasid tugevalt maailmasõja koledused . Igatseti uut ja kõlbelist inimest.
Ekspressionistliku draama erijooned :
- üldnimelised tegelased (Mees, Poeg, tööline) ning massistseenide kandev roll;
- kõrgendatud emotsionaalsus ( ekstaas , paatos, grotesk , teravad kontrastid );
- subjektiivne reaalsus : unenäod, visioonid jne;
- pikad monoloogid ja lühilauselised dialoogid;
- tähtis on etenduse atmosfäär (ruum, rütm, värvid, valgustus jm).

Eesti teatrites lavastati peamiselt saksa ekspressionistide töid (Toller, Kaiser), kuid ka siinsed autorid kirjutasid ekspressionistlikus stiilis (Adson, Antson, Metsanurk).

Kõige järjekindlamalt viljeles ekspressionistlikku stiili, vaid paar hooaega tegutsenud amatöörtrupp nimega Hommikuteater (1921-1924). Hommikuteater oli mõttekaaslaste ühendus, kelle juhiks oli varalahkunud lavastaja August Bachmann . Hommikteater jõudis teha kõigest neli lavastust. Vaatamata lahknevatele maitsetele olid arvustajad üksmeelselt kiitvad. Hommikteatri tähendus ulatus üle ekspressionismimõju, mis rauges juba 1920. aastate keskpaigas. Kaasaeglastele avaldas muljet rühma tugev aatelisus, sõltumatus publiku- ja kassahuvist ning otsinguvalmidus. Kitsamalt teatrivahendite vallas viis Hommikteater edasi eriti kõne ja liikumise tinglikku joonist, massistseene ja üldistavat lavakujundust.

Estonia 1920.-1930. aastail. Ants Lauter lavastajana.
Estonia oli riigi esindusteatrer oma kõrgetasemelise näitlejatetruppiga (tähtede ansambel), parima lavatehnikaga ning kõiki põhižanre hõlmava tegevusega (draama, operett, ooper , ballett ). 1920ndate alguses oli kunstiline juht Karl Jungholz ning sel perioodil tegi ka estonia läbi modernistlikud otsingud (ekspressionism, sümbolism). Kuid 1930ndatel sai estonia draamatrupi juhiks Ants Lauter, siis andsid põhilist tooni tõlkelised salinginäidendid ja kõrgklassika (algupärandite osakaal tagasihoidlik , põhiliselt Vilde ja Raudsepp ). Mängustiil siirdus psühholoogiliselt süvenenud uusrealismile, kuid alles jäi estoonlaste särtsakus ja efektsus. Estoonia „omaautoriks” oli Hugo Raudsepp, kelle uued näidendid tulid tavaliselt esimene lavale just Estonias.

Ants Lauter nõudis lavastajana täpsust ja ratsionaalsust, lavastus pidi olema läbimõeldud ja fikseeritud (lõpetatud tervik). Näitejuht pidi olema kirjaniku ja näitleja vahemees. Lauter piiras staaride omavoli ning ühtlustas ansamblimängu. Samuti kaotas lauter ära etenduste ajal etteütlemise ning nõudis osa täielikku oskamist. Lauter lavastas nii eesti klassikat (Raudsepp, Kitzberg) kui ka maailmaklassikat (Shakespeare, Tšehhov).

A. H. Tammsaare näitekirjanikuna („ Juudit “).
Tammsaare alustas teatriarvustajana ning nõudis juba oma arvustustes mõttetihedamat ja psühholoogilisemat teatrit. See leidis väljendust tema esimeses piibliainelises draama ”Juudit” (1921). Eeskujudeks on Tammsaarel olnud Hebbeli ja Kaiseri Juuditi-töötlused. Kuigi Tammsaare on järginud piibli süžeed (osade muudatustega – Nimetu sissetoomine), siis läbib näidendit moodne psühholoogia (freudism). “Juuditis” on liikuvaid massistseene ja uhkeid pidusööke, piiblikeele vägevat kõma ja efektseid stiliseeringuid. Näidendis võib ära tunda osasid ekspressionismi mõjusid ( massid , üldnimed). Petuulia piiramise hädad kajastavad kaudselt muidugi maailmasõja koledusi. Lavalaudadel on teost lavastatud harva ning tavaliselt erinevate rõhuasetustega (sotsiaalne, armastus, filosoofiline ). Tammsaare teiseks näidendiks on allegooriline draama ”Kuningal on külm” (1936), kus muinasjutuliseses süzees kritiseeritakse Euroopa ja Eesti kaasaegseid suundumusi (fašism, totalitarism ).

Hugo Raudsepp näitekirjanikuna („Mikumärdi“, „ Vedelvorst “).
Vabariigi kõige populaarsem näitekirjanik oli Hugo Raudsepp (1883–1952), kes alguses oli tegutsenud ajakirjanikuna (vesteautor, kirjandus- ja teatrikriitik). Ta oli ainus elukutseline näitekirjanik, kellelt ilmus peaaegu igal hooajal uuslavatükk. Raudsepp alustas 1920ndatel tüüpiliste ajakajaliste (salongi)komöödiatega, kus pilgati poliitilist, majanduslikku ja kõlbelist korruptsiooni („Ameerika Kristus”, „Demobiliseeritud perekonnapea”). Samuti kirjutas Raudsepp 1920ndatel ka piibliainelisi ideedraamasid, kus kajastas üldisemaid temasid („Kohtumõistja Simson”, „Siinai tähistel”). Raudseppa loosungiks sai uusasjalikkus/uusrealism („elulähedaste” liikumine) ning vastandus nooreestilikkule estetsismile. Tõeliseks läbimurdeks Raudseppale oli komöödia “Mikumärdi” (1929), mis lükkasid alguses “Vanemuine” ja “Estonia” tagasi, kuid läbi Draamastuudio tüki saavutas suure populaarsuse (jõudes kutselistele ja väikelavadele ning välismaalegi). “Mikumärdi” äratas hoobiga vahepeal suikunud külakomöödia, kuid paljud jäljendajad jäid väga nõrkadeks. Raudsepalt endalt ilmus paar aastat hiljem komöödia “Vedelvorst” (1932), mis on tekstimahult ja intriigi otsejoonelisuselt kompaktseim näidend ja tema teine tippteos. Samuti jätkas raudsepp ka linnaaineliste komöödiate kirjutamist („Põrunud aru õnnistus”, „Salongis ja kongis”). Vaikiv ajastu tõi Raudsepa loomingusse uued teemad ja žanrid, tema näidendid kaotasid valitsenud olukorra tõttu oma poliitilise teravuse, kuid ta asendas selle sügavama psühholoogilise sisuga („ Kompromiss ”). Oma hilisperioodil ei suutnud Raudsepp nõukoguliku teatrikaanoniga kohaneda (komöödia ei olnud heas kirjas) ning tema teosed sattusid põlualla ja ta ise saadeti Siberisse.

Teisi näitekirjanikke 1920.-1930. aastail.

Mait Metsanurga (1879–1957) kõige tuntum näidend on ekspressionistlik draama „Kindrali poeg” (1925). Metsanurga kirjutas hiljem agulikomöödiad: “Mässuvaim ehk Agulirahvas läheb ajalukku” (1931) ja “Haljal oksal” (1932), kuid need teosed pole ajahambale vastu pidanud.

Evald Tammlaant (1904–45) oli 1930ndate lõpu uusi tulijaid, kellelt jõudid ilmuda t kaks näidendit:salaviinaäri ja randlaste elu kujutav “Valges lagendikus” (1937) ning relvalasti vedavad laeva meeskonna mässu kujutav “Raudses kodus” (1938). Eesti näitekirjanduse tollasel taustal tõi Tammlaanele teatud uudsust värske miljöö, pingelisema tegevuse ja hoogsa lühilauselise dialoogi poolest.

Artur Adson (1889-1977) alustas samuti 1920ndatel ekspressionistlike näidentidega, kuid 1930ndatel kirjutas ta ajaloolisi ja eepilisi teoseid eesti ajaloost („Toomapäev”; „Lauluisa ja Kirjaneitsi”). Sama stiili järgisid palju teised (Visnapuu, Kallas).

Teater ja omadraama 1930. aastail. Proosa dramatiseerimine.
1930ndatel süveneti nii kirjanduses kui teatris rahvuslikkuse probleemidesse. Märksõna omakultuur väärtustas eesti kultuuri eripära võrdluses teiste rahvaste kultuurigega. Teatris oli päevakorras saksa ja vene mõjudest vabanemine . Arutleti eesti rahvusliku tüübi, eesti vaimu erijoonte ja näitleja väljendusvahendite seose üle. Leiti, et näitleja mäng peab olema kooskõlas rahvusliku karakteriga ning eesti teater eristuma teiste maade teatritest. Sellele aitas kaasa ka algupärandite rohkus , „vaikiva ajastu” kultuuripoliitika ja harrastusteatrite massilisus. Rahvusliku karakteri otsingutel jõudis teater proosakirjanduse juurde ning vallandus dramatiseeringute buum . Kõige rohkem dramatiseeriti Tammsaare ja Lutsu töid (Särevi dramatiseeringud), kuid samuti ka Mälgu, Gailiti ja Vilde teoseid. Kui 1925 mängiti teatrites 13 algupärandit, siis 1937 juba 66.

Tallinna Töölisteater. Priit Põldroosi režissuur.
Tallinna Töölisteatri rajati 1926. aastal, esialgu oma trupita, mistõttu Draamastuudio Teatri näiteseltskond valmistas osa lavastusi “tellimustöödena” Töölisteatrile. Odavate piletitega etendused olid mõeldud vaesemate kihtide kultuuristamiseks. Eeskujudeks olid Saksa ja Soome töölisteatrid, alguses olid meil ka haruteatrid Narvas, Pärnus ja Tartus. Näidendite valik oli ebamääraselt vasakpoolsete sümpaatiatega (Metsanurga “Kindrali poeg”; Martinet’ ”Öö”). Samas rajas Töölisteater sügisel 1927 juba oma õpperühma, millega tegelesid eeskätt Põldroos ja Gleser . Hooajast 1929/30 alustas seal tööd iseseisev näiteseltskond ja side Draamastuudio Teatriga katkes. Murrang aastail 1929–1930. Üüritakse Estonia vana maja Väike-Tartu mnt (ca 500 kohaga saal ). Luuakse oma trupp lepingute alusel (Bauman, Välbe, Lindau , Malmsten) ning teatrijuhiks saab Priit Põldroos. Mängiti palju eesti algupärandeid ja kirjanduse dramatiseeringuid (Särevi töötlused Lutsust, Tammsaarest), kui ka vene klassikat (Gorki, Dostojevski )
Priit Põldroos lavastajana lähtus eelkõige lihtsast arusaamast, et teatrile ühiskondliku mõju võitmiseks tuleb köita publikut, ja ta avastas (osalt Saksamaa töölisteatrite eeskujul), et selleks võib kasutada vana tuttavat rahvatükki, kus saab lisada või rõhutada sotsiaalseid motiive ning samas rakendada julgeid teatraalseid võtteid. Lavastaja pidi olema vahemees lava ja publiku vahel ning teatri vaimsuse määrab režii, mitte repertuaar.

Teatritegevus väljaspool Tallinna 1920.-1930. aastail.
Vabariigi alguses alustati nelja eesti teatriga – “Vanemuine”, “Estonia”, “Endla” ning alles mängupaika otsiv Draamateater. Vabariigi lõpuks lõpuks töötas kümme alalist teatrit. Neist kolm asus Tallinnas – “Estonia”, Draamastuudio Teater/Eesti Draamateater (asutatud 1924) ja Tallinna Töölisteater (1926). Mujal olid lisandunud Vanmuisele ja Endlale lisaks täiskutselistena Viljandi “Ugala” (1926) ja Narva Teater (1931), poolkutselistena Võru “Kannel” (1927), Valga “Säde” (1933) ja Kuressaare Teater (1935). Ka Rakvere teatrimaja püstitati veel iseseisvuse päevil, kuid selle trupp alustas 1940. a. sügisel juba okupatsioonioludes. Meenutagem, et Viljandis, Valgas ja Rakveres oli tollal veidi üle 10 000 elaniku, Võrus ja Kuressaares kõigest 5000 ümber. Üksnes Narva oma rohkem kui 20 000 elanikuga kuulus samasse suurusjärku Pärnuga, mis oli saanud teatri juba kaks aastakümmet varem. Euroopa üldises pildis oli nii tihe võrk nii väikeste teatrilinnadega suhteliselt haruldane . Organisatsiooniliselt jätkus teatrielu alusseltside toel. Ka uued teatrid, eriti väikelinnades, arenesid välja mõnest vanemast seltsist või liitusid sellega. Sageli valdas selline selts linna ainsat kõlbulikku esinemispaika. Tuttavad pinged seltsi ja näitetrupi vahel kordusid aeg-ajalt, sest ikka kippus seltside maitse olema väikekodanlikum, kommertslikum, lõbujanulisem kui teatritegijatel.

Teatrielu nn vaikiva oleku ajal (1934-1940). Teater ja rahvuslik ideoloogia.
„Vaikiva olekuni” viisid mitmete asjade koosmõju: majanduskriis 1929-33 (krooni devalveerimine 1933), sagedased valitsusevahetused, vapside tegevus ja üldine pettumus parlamentaarses korras („tugeva käe” nõudmine). 12. märts 1934 viisid Päts ja Laidoner vapse ennetavalt läbi riigipööre ning saatsid laiali Riigikogu. Järgnevatel aastatel prooviti hakati ka kultuurielu riiklikumalt juhtima ning seda propaganda -masina ette rakendada. Teater pidi olema koht, kus esitatakse elujaatavaid tükke, andes edasi rahvuslust ja teovõimsust. Hakati tegelema omateatri otsingutega (eestile omane teater). Teisalt soodustati riikliku kultuuripoliitika seisukohalt sobiva temaatika ja tendentsiga näidendite kirjutamist ja kavvavõtmist. Populaarseks said teatrites ajaloolised näidendid suurte vabaõhulavastustena ( Adsoni ”Toomapäev”; Visnapuu ”Maa vabaduse eest”, Kivikas ”Nimed marmortahvlil ”) ja teisena positiivselt külamiljööd kujutavad näidendid. Kuid esines ka tsensuuri ja piiranguid, näiteks Kallase näidendi ”Mare ja ta poeg” mängukavast mahavõtmine (kujutas eeslaste vanema naise ebaeetilist käitumist) ning Tartu Töölisteatri sulgemine.

Teatrikriitika ja –mõtte areng 20. sajandi I poolel.
Teatrikriitika muutus niisama põhjalikult nagu teater ja näitekirjandus. Varasemad lehearvustused olid ju enamasti olnud üldsõnaline kiidujutt “järjekordsele edusammule”. Nüüd astus esile uus, haritum ja nõudlikum põlvkond, kes suutis näidendit ja esitust asjalikumalt eritleda. Arvustused kasvasid pikemaks ja põhjalikumaks, sigines poleemika teatrite ja teiste arvustajatega. Eriti algupärandeid vaagides kardeti väga teha seniseid omamehelikke hinnaalandusi, mõõdeti kõike mingist kujuteldavast täiusideaalist lähtudes. Samasugust nõudlikkust rakendati näitlejatele. Tulemuseks oli ka solvumisi ja kibestumist. Kutselise teatri algusjärgus kirjutasid arvustusi paljud hilisemad näitekirjanikud (Raudsepp, Metsanurk, Tammsaare). Suurem osa toonastest arvustustest on jäänud üldajalehtede veergudele. Tehti ka esimesed eriajakirja-katsed. 1909–10 ilmus Tallinnas nädalaleht “Näitelava”.
Suhtumine hakkas kähku muutuma esimese iseseisvuse päevil. Teatrikriitika põhimõtteline hüpe kõrgemale nõudlikkusele ja professionaalsusele oli toimunud juba eelmises arengujärgus. Üsna kiiresti toimus kriitikas põlvkondade vahetus. Täiesti või peaaegu täiesti hülgasid teatriarvustuse Karl Menning, Juhan Luiga, K. A. Hindrey . Uuteks maitsemäärajateks tõusid juba perioodi algul Artur Adson, Rasmus Kangro-Pool. Voldemar Mettus, Hanno Kompus , Johannes Semper ja Henrik Visnapuu. Kõige tähtsam väljaanne oli ajakiri “Teater”, mis hakkas ilmuma nov-s 1934 peaaegu-kuukirjana – 9 numbrit aastas, kolmekuulise vahepausiga suvel. Käsitlustes hinnati lühidust, kuid samas sai jätkuartiklina avaldada ka pikemaid kirjatöid. Teatriarvustusi ilmus ka ajalehtedes (tavaliselt kindlad teatriarvustajad igal lehel) ning “Loomingus” ja ”Varamus”.

.DOC Laadi alla originaalfail 10 lk · .doc · 139 allalaadimist

Eesti teatri ajalugu 1 osa-kuni 1940 #10

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 10 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-02-20 Kuupäev, millal dokument üles laeti

139 laadimist Kokku alla laetud

4 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Konrad Magi Õppematerjali autor

Sisaldab kordamisküsimusi/vastuseid Eesti teatriajaloo 1 osa (Koidulas kuni 1940 aastani) eksamiks Tartu ülikoolis nagu:
2. Teatritegevus Eestimaal kuni 18. sajandini.
8. Wiera teater.
10. Karl Menning lavastaja ja Vanemuise teatri juhina
16. Teatrite repertuaar 1920.-1930. aastail.
27. Teatrikriitika ja –mõtte areng 20. sajandi I poolel.

estonia vanemuine endla juudit libahunt pisuhänd koidula vilde kitzberg tammsaare põldroos lauter menning pinna töölisteater dramateater hommikuteater

Sarnased õppematerjalid

doc

Kokkuvõte eesti teatri ajaloost

EESTI TEATRI AJALUGU 1865 - 24. juunil asutati Johann Voldemar Jannseni eestvõttel Tartus Vanemuise Selts. 1870 - 24. juunil, Vanemuise Seltsi 5. aastapäeval kanti Tartus ette Lydia Koidula näidend "Saaremaa onupoeg". Seda päeva loetakse Vanemuise teatri ja kogu eesti rahvusliku teatri sündimise päevaks. Samal aastal jõudis lavale ka Koidula "Maret ja Miina ehk Kosjakased" ning 1871 "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola". 1883 - esietendus P.A.Wolffi draama "Preciosa" C. M. Weberi muusikaga. Seda aastat loetakse eesti muusikateatri alguseks. 1953-1955 - juhtis teatrit Ants Lauter. Vanemuine hakkas jälle mängima olulist rolli Eesti kultuurielus. Esimesed teated Eestis korraldatud teatrietenduste kohta pärinevad 16. sajandist, kui Tallinna

Draama õpetus

doc

Eesti teater 1918-1940

................lk4 Vanemuine 1914-1940.................................lk8 Eesti Draamateater....................................lk9 Pärnu teater Endla....................................lk10 Kokkuvõtteks...........................................lk14 Sissejuhatus 2 Nagu kõigil rahvastel on eestlastel oma igivanad mängud ja rituaalid, mis keskendusid aastaringi ja ühiselu pöördepunktidele. Kuid iseseisva kunstivormina tõid teatri siinsetele aladele sakslased, ja pikka aega toimis see hõredalt ja piiratult üksnes baltisaksa kultuurikeskkonnas. Läti Henrik mainib küll juba ristisõdijate korraldatud vaatemänge, ometi puuduvad meil andmed, nagu oleks keskaegne teater oma mitmesugustes vormides siin laiemalt levinud. Renessansiteatrit esindasid teadaolevalt üksnes harvad ladinakeelsed koolietendused, ja 17. sajandil piirdus teatritegemine mujalt tulnud

Ajalugu

doc

Eesti teatri ajalugu

Eesti teatri sünd Esimesed teated Eestis korraldatud teatrietenduste kohta pärinevad 16. sajandist, kui Tallinna Linnakooli õpilased mängisid raekojas Terentiuse komöödiat Androslannad. 1784 rajati Kotzebue eestvõttel Tallinna asjaarmastajate teater ning 1789 kõlas eesti keel esimest korda laval . Esimene kutseline teater oli 1809 avatud Tallinna Linnateater e Tallinna saksa teater. Aastal 1819 lavastati esimene eestikeelne etendus Häbi sel, kes petta tahab. Eesti rahvuslik teater sündis laulu- ja mänguseltsides, selle alguseks loetakse 1870. aastat, kui Vanemuise seltsis etendati Lydia Koidula "Saaremaa onupoega". 19. sajandi lõpus juhtis Vanemuise teatrit August Wiera, kes eelistas kergeid vaate- ja laulumänge.

Kirjandus

doc

Teater

). 19. sajandi lõpus seadis naturalism eesmärgiks argise tõetruuduse. Perekonnaelu vastuolude kirjeldamisega ning ühiskonnakriitilise realismiga tõusid esile Henrik Ibsen, August Strindberg ja Gerhart Hauptmann. Psühholoogilise realismi suurmeister teatris oli Anton Tsehhov. Maurice Maeterlinck oli sümbolismi meister. Isiksuse ja hulga konflikti käsitlesid pärast I maailmasõda ekspressionistid G. Kaiser ja E. Toller. Poliitilise teatri lipukandja Bertolt Brecht arendas eepilise teatri teooria. Pärast II maailmasõda olid mõjukad eksistentsialism (Jean-Paul Sartre) ja absurditeater (Samuel Beckett ja Eugène Ionesco). Lydia Koidula "Saaremaa onupojaga" 1870. aastal "Vanemuise" seltsis alguse saanud eesti teater oli esmalt veel vähenõudlikuma maitsega kui baltisaksa teater, piirdudes külakomöödiate ja romantiliste melodraamadega, ehkki mõlemad vahendasid piiratult ja varjatult ka ühiskondlikke hoiakuid. Tõeliselt üllatav on aga kiirus, millega linnade eestlastest

Kirjandus

pptx

EESTI TEATRI SÜND

EESTI TEATRI SÜND EVELI SOIKA JWG KEVAD 2015 Esimesed märkmed eesti teatrist · 1205. aasta Läti Henriku ladinakeelses Liivimaa kroonikas on kirjas: Suurest mängust, mida Riias peeti. Selsamal talvel pandi keset Riiga toime väga hästi korraldatud prohvetimäng, et paganahõimkond usu näitliku esituse varal võiks õppida ristiusu algmeid. Selle mängu sisu selgitati tõlgi kaudu väga hoolikalt nii juures olnud vastristituile kui ka paganaile. Etendusel oli kaks eesmärki: tutvustada emotsionaalses vormis ristiusu algeid

Kultuur

doc

Eesti teatri sünd

Eesti teatri sünd Sissejuhatus Oma referaati koostades tahan teada saada, millal hakati Eestis tegelema näitemängudega ning millised olid Eesti esimesed teatrid. Praegu on Eesti suuremateks teatriteks "Vanemuine" Tartus, "Estonia" Tallinnas ja "Endla" Pärnus. Arvatavasti ongi need olnud ka Eesti esimesed teatrid. Kindlasti on teada esimeste näidendite nimed ja lavastajad ning kuidas etendusi lavastati. Eesti teatri sünd Iseseisva kunstivormina on teatri Eestisse toonud sakslased. Pikka aega oli teater levinud enamasti baltisakslaste hulgas. Teated Eesti esimesest teatrietendusest pärinevad 16. sajandist. Siis mängisid Tallinna Linnakooli õpilased raekojas Terentiuse komöödiat Androslannad. 17. sajandil piirdus teatritegemine mujalt tulnud rändtruppide juhuslike külalisesinemistega ja hootise kohaliku taidlusega. August von Kotzebue eestvedamisel ehitati 1784. aastal Tallinnasse asjaarmastajate teater. Tallinna

Eesti keel

doc

Eesti teatri ajalugu 1940. aastast tänapäevani

teatriajaloo kirjutamisel. Nt mõne lavastaja reziiraamat, teatriinimeste kirjavahetus, mis aitab mõista mõne lavastuse sünnilugu, avada ajastu kultuuriloolist tausta. Ideoloogiline / poliitiline / majanduslik suunis või otsus teatrite juhtimiseks või suunamiseks. Mingi oluline asi, ja seda saab kommenteerida. Oluline asi. Referaat 20%, näidendite töö 20%, eksamitöö 60%. Teater ja ühiskond Eesti teater stalinismi-perioodil 19401953 1940. aasta juunipööre ja teatrid: · Poliitilised muutused ja sellest tulenev · Seltside sulgemine · Teatrite riigistamine · Muutused repertuaaripoliitikas tuli sisse ideoloogiline aspekt · Muutused teatrite koosseisudes Poliitiline pööre: Baaside leping 28.09.1939 N väed Eestisse 1940 NL väidab, et Eesti rikub lepingutingimusi 21.06.1940 riigipööre

Eesti teatri ajalugu

docx

Eesti muusikateatri ajalugu

PÄRNU TÄISKASVANUTE GÜMNAASIUM Meelis Mäe 9H EESTI MUUSIKATEATRI AJALUGU Referaat Juhendaja: Vladislav Horuzenko Pärnu 2012 SISUKORD: Sisukord ................................................................................ lk. 2 Sissejuhatus Eesti muusikateatri ajaloost.......................................... lk. 3

Muusika

Rohkem sarnaseid