Teater (0)

Teater on mitmetähenduslik sõna.

• Teater (kreeka keelest theatron "vaatemängupaik") on sõna-, muusika -, tantsulavastusi esitav kunstiasutus, kus etendatakse näidendeid, oopereid, operette ja ballette.
  
• Teater on koht teatrietenduste andmiseks - teatrihoone, kultuurimaja , tänav (tanavateater).
  
• Teater on kunstiliik (lavakunst, teatrikunst ).
  
• Teater on teesklus , tembutus; vaatamisväärne sündmus. Näiteks: Teeskles - Ära mängi teatrit! Lollitas - Laps tegi niisama teatrit jne.
  

Teatrietendus sünnib näitekirjaniku, näitlejate, lavastaja ning kujundaja (teatrikunstniku) koostöös. Neil on rohkesti abilisi: valgustajad , helitehnikud, rätsepad, riieturid, jumestajad ehk grimeerijad ja lavatöölised.
Näitekunsti sugemeid leidus juba loodusrahvaste tavades, näiteks enne jahile minekut korraldati maagilisi mänge, millega paluti jumalailt head saaki. Mänguõnn pidi tooma õnne ka tegelikku ellu.
Aastatuhandete jooksul arenes sellistest kombetalitustest näitekunst. Eri rahvail on see isesugune. Teater kui meelelahutusasutus tekkis Vana-Kreekas. Etendused toimusid amfiteatris . On teada, et 534 e. m. a. korraldati esimene tragöödiate võistlus. Etendati ka komöödiaid. Kreeklasi jäljendasid roomlased : ka nemad hakkasid etendama näidendeid, sealhulgas palju kreeka omi. Roomas etendati areenil ka veriseid vaatemänge, trikke loomadega jms., millest on hiljem arenenud tsirkus.
Keskajal paikset ja püsivat teatrit polnud, esinesid rändnäitlejad (miimid) ja zhonglöörid. 10. sajandil hakkas katoliku kirik korraldama pühade ajal kirikus või kiriku ees väljakul piibliainelisi vaatemänge. 13. sajandil osales piiblit seletavais või usuimesid kujutavais müsteeriumides ja miraaklites arvukas tegelaskond. Neile hiigeletendustele, kus mängiti korraga mitmel sõõrjalt püstitatud laval, kogunes terve linn. Etendati ka moraliteesid - mängulisi lugusid pahede ja vooruste võitlusest. Kunstide üldine elavnemine renessansi ajal virgutas ka teatrit. Jõudsasti hakkasid edenema teatriehitus ja lavakujundus. Sellest ajast pärineb Euroopas tavapäraseks jäänud nn. karplava .
Rämekoomiline laadateater (commedia dell 'arte) mängis põhiliselt väljas; rändnäitlejad, kellest igaüks kehastas üht kindlat tüüpi, improviseerisid: mõtlesid teksti välja etenduse jooksul. Inglise teater puhkes õitsele William Shakespeare 'i eluajal. Prantslast Molière'i peetakse tänini üheks säravaimaks komöödiate autoriks . Hispaania näitekirjanduse tipp on Lope de Vega ja Pedro Calderon de la Barca looming.
Prantsusmaal kujunesid lõplikult klassitsismile omased aja, koha ja tegevuse ühtsuse reeglid ( Pierre Corneille' ja Jean Racine'i loomingus). 18. sajandil valgustusaja suurimad näitekirjanikud olid Denis Diderot, Voltaire ja G. Lessing. F. von Schiller andis kaaluka panuse kodanliku draama arendusse, ta mõjutas ka romantikuid (J. W. von Goethe ). 19. sajandi alguses oligi valitsev romantiline suund (Victor Hugo, Alfred de Musset jt.). 19. sajandi lõpus seadis naturalism eesmärgiks argise tõetruuduse. Perekonnaelu vastuolude kirjeldamisega ning ühiskonnakriitilise realismiga tõusid esile Henrik Ibsen, August Strindberg ja Gerhart Hauptmann. Psühholoogilise realismi suurmeister teatris oli Anton Tšehhov. Maurice Maeterlinck oli sümbolismi meister. Isiksuse ja hulga konflikti käsitlesid pärast I maailmasõda ekspressionistid G. Kaiser ja E. Toller.
Poliitilise teatri lipukandja Bertolt Brecht arendas eepilise teatri teooria. Pärast II maailmasõda olid mõjukad eksistentsialism (Jean-Paul Sartre) ja absurditeater ( Samuel Beckett ja Eugène Ionesco).
Lydia Koidula "Saaremaa onupojaga" 1870. aastal "Vanemuise" seltsis alguse saanud eesti teater oli esmalt veel vähenõudlikuma maitsega kui baltisaksa teater, piirdudes külakomöödiate ja romantiliste melodraamadega, ehkki mõlemad vahendasid piiratult ja varjatult ka ühiskondlikke hoiakuid. Tõeliselt üllatav on aga kiirus, millega linnade eestlastest alamrahvas ja talupojad selle neile seni võõra kunstiliigi nüüd omaks võtsid. 1880. aastail kattis maad - linnu ja külasid - juba üle saja mängupaiga.
Nagu laulu- ja pasunakoorid olid näiteringidki peaasjalikult rahvusliku liikumise vormiks ja uuetüübilise seltskondliku suhtlemise kooliks, mis aga sugugi ei välistanud ka puhast mängulusti. Kogu selle asjaarmastajaliku arengujärgu vältel oli juhtivaks Tartu " Vanemuine ", mis August Wiera käe all kujunes juba poolkutseliseks teatriks. Kunstiliselt asetus selle kõrgaeg 1880. astatesse, kui katsetati ka maailmaklassikaga. Hiljem jäi Wiera oma jantide ja laulumängudega kiiresti esile tõusva harituma kihi nõudmistest
Esimesed teated Eestis korraldatud teatrietenduste kohta pärinevad 16. sajandist, kui Tallinna Linnakooli õpilased mängisid raekojas Terentiuse komöödiat "Androslannad". 1784 . aastal rajati August von Kotzebue eestvõttel Tallinna asjaarmastajate teater ning 1789. aastal kõlas eesti keel esimest korda laval (Kotzebue "Isalik ootus"). Esimene kutseline teater oli 1809. aastal avatud Tallinna Linnateater e Tallinna saksa teater. Aastal 1819 lavastati esimene eestikeelne etendus "Häbi sel, kes petta tahab".
Eesti rahvuslik teater sündis laulu- ja mänguseltsides, selle alguseks loetakse 1870. aastat, kui Vanemuise seltsis etendati Lydia Koidula "Saaremaa onupoega". 19. sajandi lõpus juhtis Vanemuise teatrit August Wiera, kes eelistas kergeid vaate - ja laulumänge.
Eesti esimene maateatrimaja ehitati 1882. aastal Abram Simoni poolt Toilas.
1906 muudeti Vanemuine ja Estonia ning 1911 Pärnu Endla kutselisteks. Vanemuise juhiks saanud Karl Menning hakkas lavastama väärtuslikke näidendeid ning taotlema mängu elulist tõepära ja ansambliühtsust. Tema nõudliku teatritöö tulemusena sündis ühtlaselt hea professionaalse tasemega trupp. Seevastu Estonia ilme määrasid pigemini üksikud tähed, säravad näitlejatalendid Theodor Altermann, Paul Pinna, Erna Villmer ja Ants Lauter , kellest hiljem arenes ka võimekas teatrijuht. 1908. aastal hakati Estonias lavastama oopereid ja operette. 1916. aastal rajati Tallinnas teinegi kutseline teater.
1920. aastail asutati veel rahvaliku mängukavaga ja ühiskonnakriitilise meelsusega Tallinna Töölisteater ning otsinguline, ekspressionistliku suunaga Hommikteater (töötas 1921-1924, trupp koosnes asjaarmastajaist, juht oli August Bachmann). Kutselised teatrid asutati ka Viljandis ja Narvas.
1920.-30. aastail teatrielu mitmekesistus. Hakati lavastama suuri klassikalisi tragöödiaid ja kaasaja näidendeid ning dramatiseerima eesti proosateoseid. Võimekad lavastajad olid Priit Põldroos ja Andres Särev (Töölisteatris), Ants Lauter ja Hilda Gleser ("Estonias", viimane ka Töölisteatris), Paul Sepp ("Estonias" ja Draamateatris) ning hiljem Leo Kalmet (Draamateatris). Nende loomingu ja pedagoogitöö tulemusena sugenesid eriilmelised trupid , milles oli palju isikupäraseid näitlejaandeid.
Nõukogude ajal on asutatud Rakvere Teater, Vene Draamateater , Nukuteater ja Noorsooteater (nüüdne Linnateater). "Estonia" draamatrupp viidi 1949. aastal Draamateatrisse, millega liideti ka Töölisteatri tugevamad näitlejad. Süvenenum ja teadlikum meisterlikkus saavutati sõnalavastusteatris 1950. aastate teisel poolel. Siis alustas oma lavastaja- ja lavapedagoogitööd Voldemar Panso.