Eesti teater 1918-1940 (2)

Teater Eestis
1918-1940
2004
Sisukord:
Sissejuhatus………………………………………lk3
Teatrielu areng aastatel 1918-1940……………..lk4
Vanemuine 1914-1940…………………………...lk8
Eesti Draamateater ………………………………lk9
Pärnu teater Endla……………………………... lk10
Kokkuvõtteks………………………………...….lk14
Sissejuhatus
Nagu kõigil rahvastel on eestlastel oma igivanad mängud ja rituaalid , mis keskendusid aastaringi ja ühiselu pöördepunktidele.
Kuid iseseisva kunstivormina tõid teatri siinsetele aladele sakslased , ja pikka aega toimis see hõredalt ja piiratult üksnes baltisaksa kultuurikeskkonnas.
 
Läti Henrik mainib küll juba ristisõdijate korraldatud vaatemänge, ometi puuduvad meil andmed, nagu oleks keskaegne teater oma mitmesugustes vormides siin laiemalt levinud.
Renessansiteatrit esindasid teadaolevalt üksnes harvad ladinakeelsed koolietendused, ja 17. sajandil piirdus teatritegemine mujalt tulnud rändtruppide juhuslike külalisesinemistega ja hootise kohaliku taidlusega.
 
Baltisaksa teatri peamiseks keskuseks jäi alati Riia. Alles noore ja energilise August von Kotzebue juhuslik tulek Saksamaalt Tallinna pani mänguharrastuse 18. sajandi lõpul siin hoogsamalt käima, mis 1809 viis viimaks kutselise teatri loomiseni. Kummatigi tulid selle repertuaar ja põhitegijad jätkuvalt Saksamaalt. Baltisakslased ise jäid teatris suhteliselt passiivsesse tarbijarolli, ning üldiselt oli nende maitse provintslik ja väikekodanlik. Armastatuimad olid meelelahutuslikud zhanrid. Siiski olid vähemalt klassikud mängukavas kohusetundlikult esindatud ja uuema maitse näidetena lavastati sajandi lõpul koguni paar Wagneri ooperit. Tagasivaates paistab baltisaksa teatri olulisima ajaloolise teenena tõuge, mille see andis põlisrahvaste eestlaste ja lätlaste teatrile, sest muidugi oli baltisaksa lava too teatrivorm, mida noorte rahvuslike liikumiste algatajad paremini tundsid ja paratamatult ka jäljendasid.
Teatrielu areng aastatel 1918-1940
Eesti iseseisvumine 1918 kaotas senised tsensuuripiirangud ning andis teatritele siiamaani puudunud riigi- ja omavalitsustepoolse ainelise toetuse. Kunstide üldine areng kulges institutsioonistumise suunas, kuid vähemalt esialgu püsis sajandi koidikul siginenud eksperimendialdis vaim. Järgneva kahekümne aasta peamiseks vaieldamatuks saavutuseks oli kutselise teatri arvuline ja geograafiline laienemine, nii et umbes kümnekonnast teatrist koosnev võrk kattis ühtlaselt kogu maa, jõudes ka mõnede vähem kui 5000 elanikuga keskusteni. Väljaspool Tallinna lisandusid täiskutselistena Viljandi " Ugala " (1926) ja Narva Teater ( 1931 ), poolkutselistena Võru " Kannel " (1927), Valga "Säde" (1933), Kuressaare Teater (1935) ja Rakvere Teater (1940). Tallinnas endas, mis perioodi teatrielu kindlalt valitses, tõusis sõnalis-muusikaliseks esinduslavaks "Estonia" Ants Lauteri juhtimisel.
F. Dostojevski , "Kuritegu ja karistus ", Eesti Draamateater, 1921, lavastaja Paul Sepp
Kuid olulise panuse andsid ka lühikese tähelennu teinud Tallinna Draamateater (1917-24) Paul Sepa eestvedamisel ning seejärel püsivamalt kestma jäänud Draamastuudio Teater (asutatud 1924, hilisema nimega Eesti Draamateater), kus Leo Kalmet ja Kaarli Aluoja pöörasid erilist tähelepanu algupäranditele, ja Tallinna Töölisteater (asutatud 1926), kus Priit Põldroos ja Andres Särev sidusid rahvatüki mitmete moodsate võtetega.
Teiseks põhijooneks oli teatrite tehnilise varustuse ja ametioskuste pidev paranemine. Kino tulekule vaatamata jätkus vaatajaskonna kasv; lavastuste mängukordade suurenedes võis vähendada repertuaarinimetusi ning varuda igale näidendile rohkem proove, mis oluliselt parandas mängutaset. Perioodi lõpuks oli Eestis juba igati euroopalik kaasaegne teater, mida polnud põhjust vanemate teatrirahvaste ees häbeneda. Jätkuvat professionaliseerumist kajastasid Eesti Näitlejate Liidu loomine (1934) ja selle eestvõttel ilmunud kuukiri "Teater" (1934-40).
Kolmandaks põhijooneks oli algupärandite osakaalu pidev tõus. Stiililiselt sööstis eesti teater teiste kunstide kannul 1920. aastail moodsatesse vooludesse, katsetades sümbolismi, impressionismi ja eriti ekspressionismiga. Sel kümnendil valitses kaasaegne tõlkenäidend, aga samas lavastati innukalt ka vanemat maailmaklassikat. 1930. aastad tõid tagasipöörde realismi, ning just nüüd haarasid omanäidendid ja algupäraste romaanide dramatiseeringud mängukavast juba ligi poole. Siiski võib omanäidendite suurest hulgast tipptasemele arvata ainult paar A. H. Tammsaare ja Hugo Raudsepa teost.
A.H.Tammsaare, " Juudit ", "Estonia", 1924, lavastaja Ants Lauter
Keskmises toodangus kasutati maa- ainestiku puhul enamasti rahvatüki, linnamiljöö puhul salonginäidendi konventsionaalse võtestikku.
Maitsevalikute teatavat tasalülitumist ja üheülbalist väikekodanlikustumist soosis ka provintsiteatrite tava pealinna menutükke üle võtta. Eksperimentaatorlus taandus 1930. aastail küll kogu Euroopas, kuid Eestis võis seda tendentsi tugevdada veel asjaolu, et siin oli kunstidel alles nüüd aega "järele teha" mõningaid varasemaid arenguetappe, mille vastu modernism mujal oli mässanud. Ometi ilmnes 1930. aastate lõpul ka Eestis märke maitsepöördest taas otsingulisematesse suundadesse.
L.Koidula, "Saaremaa onupoeg", "Estonia", 1925, lavastaja Hanno
Vanemuine 1914-1940
1914-1921 - juhtis teatrit Menningu õpilane, lavastaja ja näitleja Ants Simm . Esimese Maailmasõja, okupatsiooni ja Vabadussõja ajal teatritegevus ei lakanud.
1920-ndate aastate algul juhtis teatrit näitlejate komisjon.
1925-1931 - oli teatri eesotsas Voldemar Mettus. Teatri külastatavus langes, võlakoorem kasvas. Direktoriametit pidasid lühemat aega August Gailit ja August Sunne .
1935 - sai direktoriks Otto Aloe , draamalavastajaks Kaarli Aluoja, ooperilavastajaks Eino Uuli, liikumisjuhiks Ida Urbel , dirigendiks Juhan Simmi kõrvale Eduard Tubin . Esimene eesti rahvuslik ooper , Aava "Vikerlased", lavastati Vanemuises 1935. aastal. Olulise koha omandas ooper.
1939 - jõuti Ida Urbeli eestvõttel esimese iseseisva tantsuetenduseni, milleks oli P. Tshaikovski "Karnevalisüit".
1937-1939 - ehitati uus, 500- kohaline teatrisaal. Vana teatrisaal ehitati ümber kontserdisaaliks.
1940 - pärast Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu koosseisu määrati Vanemuise juhiks Kaarel Ird. Ta oli 1934-1936 õppinud Tartu Draamateatri Seltsi Näitekunsti Stuudios.
Eesti Draamateater
Eesti Draamateatri alguseks loetakse tuntud eesti lavastaja Paul Sepa era-teatristuudio asutamist 1920. aasta sügisel. Esimesena Eestis süstemaatilise teatrihariduse saanud noored alustasid teatritegemist Draamastuudio Teatri egiidi all. Mängiti mitmekesist repertuaari, oma osa oli ka tolleaegsetel moevooludel — sümbolistlikel, ekspressionistlikel teostel . 
Esialgu puudus teatril oma maja. Väga rasketel tingimustel renditi Saksa Teatri saali ja käidi ringreisidel mööda Eestimaad.
Kolmekümnendatel aastatel hakati rohkesti mängima eesti kirjandust, mis tõi kaasa suure publikumenu.
Hugo Raudsepa näidendite ja Anton   Hansen -Tammsaare ning Oskar Lutsu proosa dramatiseeringute põhjal valminud lavastused kindlustasid teatrile kindla koha Eesti kultuuripildis. 
Pärnu teater Endla
1918. 23. veebruaril kuulutatakse Endla teatri rõdult välja Eesti Vabariik.
1920. Pärnu Näitlejate Ühing võtab teatri ülalpidamise enda hooleks. Teatri juhtideks August Reiman (1918-20) ja Johann Kull (1920-22).
olulisemad lavastused
1920. A. Kitzberg “ Kauka jumal”
1921. H. Heijermans “Lootus õnnistuse peale”
1921. L. Fall “Lõbus talupoeg ” ( operett )
1922.
Pärnu Näitlejate Ühing loobub teatri vedamisest.
Sügisel luuakse uus trupp Pärnumaa Rahvahariduse ja Helikunsti Seltsi algatusel ja majanduslikul toetusel. “Endla” Selts annab 2 korda nädalas ruume kasutada ja ühekordset rahalist toetust. 16-liikmelist truppi asub juhtima Aleksander Teetsov. Pannakse alus ka orkestrile, Mary Kalbek hakkab lavastama operette.
olulisemad lavastused
1922. G. Büchner “Woyzeck”, lavastaja A. Teetsov
1922. T. Pakkala “Parvepoisid”, lavastaja A. Teetsov
1923.
Näitejuhiks Karl Jungholz.
1923 - 1924.
Näitejuhiks Albert Liik. Suureneb opereti osakaal.
olulisemad lavastused
1923. F. Schiller “Wilhelm Tell”, lavastaja K. Jungholz
1923. J. Strauss “ Nahkhiir ” (operett), lavastaja M. Kalbek
1924. A. Kitzberg “ Neetud talu”, lavastaja A. Liik
1924. W. Shakespeare “Suveöö unenägu”, lavastaja A. Liik
1924 - 25.
Näitejuhiks Woldemar Mettus.
Teatrikomisjoni palgatud uus näitejuht Woldemar Mettus panustab eksootilistele tükkidele. Samas suureneb ka opereti osakaal. Teatrikomisjon lõpetab töö poolemiljonilise kahjumiga.
1925 - 26.
Näitejuhiks Aleksander Teetsov.
olulisemad lavastused
1925. H. Raudsepp “Kohtumõistja Simson ”, lavastaja A. Teetsov
1925. I. Kalman “Sügismanööver” (operett), lavastaja M. Kalbek
1926.
Nüüdsest töötab teater jälle “Endla” Seltsi vastutusel.
1926 - 27.
Näitejuhiks Ants Lauter. Teatri kunstnikuks saab Aleksander Möldroo
olulisemad lavastused
1926. F. Schiller “Wilhelm Tell”, lavastaja K. Hansen
1926. F. Schiller “Röövlid”, lavastaja A. Lauter
1926. W. Shakespeare “Hamlet”, lavastaja A. Lauter
1926. G. Verdi “La Traviata ” (ooper), lavastaja M. Kalbek
1926.
“Endlas” pettunud haritlased loovad Tallinna eeskujul Pärnu Töölisteatri, mis vastaks töötava rahva huvidele ja rahakotile. Palgaline on vaid näitejuht, näiteseltskond töötab punktitasulisena.
Hoogsalt alanud tegevust tuleb järgmisel aastal piirata, sest teater ei saa nii palju toetust, kui loodetud . Siiski suudetakse end nii palju majandada, et palgata 1928 näitejuhiks Andres Särev. Ajal, mil “Endla” publikupuuduse tõttu sõnalavastuse etendusi ära jätab, mängib Töölisteater täissaalidele. Eriti suurt kuulsust toovad Pärnu Töölisteatrile
vabaõhuetendused (Oskar Wilde “Salome”, Rabindranath Tagore “Ohver”).
Kümnendivahetuse majanduskriisis peab teater oma tegevust piirama, Pärnu linnavalitsus plaanib koguni Endla ja Töölisteatri ühendamist. Sissetulekute suurendamiseks hakatakse tegema väljasõiduetendusi maale, Hugo Raudsepa “Mikumärdiga” antakse 1929 külalisetendus muuhulgas ka Tallinnas. Pärast seda kutsutakse Andres Särev Tallinna Töölisteatrisse, näitejuhiks saab alguses Kristjan Hansen, peagi Ferdinand Pettai.
Aastast 1932 tegutseb Töölisteatris ka Kaarel Ird, kuni Näitekunsti sihtkapital ja Pärnu linn (viimane Endla intiigide tulemusel) Töölisteatri toetamisest loobuvad ning tegevus lõpetatakse
1927 - 32.
Näitejuhiks Aleksander Teetsov.
Väikekodanlik operett jõuab esikohale nii mängukavas kui lavastuste plaanis, ehkki repertuaaris on ka väärtdramaturgiat
olulisemad lavastused
1927. H. Raudsepp “Kikerpillide linnapea ”, lavastaja A. Teetsov
1927. R. Benatzky “Arm lumes ” (operett), lavastaja F. Hilden
1928 - 29.
Teatri kunstnikuks Herman Kallas
1928. A. Kitzberg “Libahunt”, lavastaja A. Teetsov
1929.
Teatri kunstnikuks Arnold Raagul.
olulisemad lavastused
1929. A. Kitzberg “Püve talus”, lavastaja A. Teetsov
1930. M. Pagnol “Eluaabits”, lavastaja V. Laason
1931. H. Raudsepp “Mikumärdi”, lavastaja V. Laason
1932 - 34.
Teatrit juhib Ralf Opsola.
Ralf Opsola, näiteseltskonda täiendatakse noorte andekate lavajõududega. Väheneb Endla järjekordseks majanduslikuks päästmiseks moodustatud teatrikomisjon kutsub kunstiliseks juhiks küll opereti osakaal, kuid sõnalavastuse pool kvaliteedilt ei tugevne.
1932 - 33.
Teatri kunstnikuks Aleksander Vardi (Bergmann)
olulisemad lavastused
1932. H. Raudsepp “ Vedelvorst ”, lavastaja R. Opsola
1932. A. Kitzberg “Tuulte pöörises”, lavastaja K. Hansen
1932. I. Kalman “Montmartre'i kannike ” (operett), lavastaja V. Laason
1933. A.Adson “Iluduskuninganna”, lavastaja R. Opsola
1933. I. Kįlmįn “Kuradiratsur” (operett), lavastaja H. Andresen
1933. E. Mehul “Joosep” (ooper), lavastaja H. Malmsten
1933-52.
Teatri kunstnikuks Uko Halla .
1934 - 1940.
Teatrit juhib Eduard Lemmiste.
Endla direktoriks ja kunstiliseks juhiks saanud Eduard Lemmiste seab eesmärgiks kujundada “Endlas” tugev, ansambliühtne näitetrupp, kes töötaks hästi nii sõna- kui muusikalavastuses; anda näitlejatööd nii noortele teatrikooli lõpetanutele kui ka oma teatri koorist võrsunutele; repertuaari võtta jõukohaseid, kuid kunstiliselt heatasemelisi näidendeid; tehniliselt täiendada lavavalgustust, uuendada lava ringhorisonti ja ehitada näitlejatele harjutussaal.
olulisemad lavastused
1934. E. Vilde “Pisuhänd”, lavastaja R. Opsola
1934. H. Ibsen “ Peer Gynt ”, lavastaja E. Lemmiste
1934. P. Abraham “Viktooria ja ta husaar ” (operett), lavastaja H. Aare
1935.
Teatrile määratakse alaline toetus riigieelarvest.
olulisemad lavastused
1935. A. Mälk “Mees merelt ”, lavastaja E. Lemmiste
1935. S. Romberg “Kõrbelaul” (operett), lavastaja E. Lemmiste
1936.
Operett on sõnalavastusele alla jäänud, tugevamad operetijõud on lahkunud, raskusi on ka orkestriga. Viimaks jäetakse operett mitmeks hooajaks repertuaarist üldse välja.
olulisemad lavastused
1936. A. H. Tammsaare “Juudit”, lavastaja K. Hansen
1936. V. Devere “Navarra Henrik”, lavastaja E. Lemmiste
1936. A. Kitzberg “Libahunt”, lavastaja K. Hansen
1936. H. Wuolijoki “Niskamäe naised”, lavastaja E. Lemmiste
1937. A. Mälk / A. Särev “Õitsev meri”, lavastaja E. Lemmiste
1937. I. Kįlmįn “Mariza” (operett), lavastaja H. Aare
1939.
Draamateatrist tuleb Endlasse Paul Ruubel.
1940/41.
Esimene nõukogude aasta toob natsionaliseeritud ja majandusraskustest vabastatud Endla teatrile ametiühingukomitee, kindlad palgad, etenduste arvu järsu tõusu, seinalehe “Prozhektor”, opereti taastamise ja kontsertbrigaadide loomise.
olulisemad lavastused
1940. A. H. Tammsaare / A. Särev “Põrgupõhja uus Vanapagan ”, lavastaja E. Lemmiste
Kokkuvõtteks
Eesti teatri kaugemad juured on rahvakultuuri rituaalsetes ja folkloorsetes teatrielementides. Rohkete võõrvallutuste tõttu (alates 13. saj.) ei saanud need aga otseselt rahvusliku teatri aluseks kujuneda. Pikaks ajaks valdavalt talupojarahvaks jäänud eestlastest said üldisest teatri arengust järgnevatel sajanditel mõnevõrra osa vaid linnade käsitöölised – siin varasest renessansiajast peale esinenud euroopa rändtruppide, kiriklike kooliteatrite jms. kaudu. Mõned eesti soost näitlejad osalesid ka 18. saj. sündinud kohalikus baltisaksa teatritegevuses. Järjepidev eestikeelne teatritegevus kui euroopaliku traditsiooni üks haru sai alguse nn. rahvuslikul ärkamisajal, 1870. a., kujunedes oluliseks eesti rahvast koondavaks institutsiooniks Tsaari-Venemaa baltisakslikul ääremaal. Teatrid tekkisid eesti seltside juurde, kes ehitasid ka vastavad hooned. See demokraatlik haldusvorm jäi kehtima ka iseseisva Eesti Vabariigi (1918-1940) ajal, mil eesti teater jõudis euroopalikule professionaalsele tasemele . Era- ja kommertsteatrid siin ei juurdunud; valitses repertuaariteatrite põhimõte (isegi alla kümnetuhandelise elanikkonnaga väikelinnades). Kokku oli miljonilise elanikkonnaga riigis 1940. aastal 11 alalist, riigi poolt osaliselt subsideeritavat teatrit (asjaarmastajate truppe arvestamata).
Nõukogude annektsiooni järel 1940. a. teatrid riigistati. Stalini võimu ajal toimus arreteerimisi, teatrite sulgemsi; kehtestati jäigad kontrolli- ja tsensuuriinstitutsioonid. Põhiline teatrivõrk jäi siiski alles ja pisut vabamatel 60.-70.-ndatel sai teatrist üks rahva kultuurilise enesesäilitamise ja  sisemise vastupanu üks allikaid, vahetut ühistunnet võimaldav foorum. Pisut üle-miljonilise rahvaarvu juures ulatus suurim teatrikülastatavus 1700 000-ni aastas. Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal see arv enam nii suur ei ole – teatri osatähtsus ühiskonnas pole enam nii oluline kui surveaastatel, mis on loomulik. Siiski pole riigi või omavalitsuste subsideeritavate teatrite arv vähenenud; juurde on tulnud mõni väike erateater, vabatruppe, projektlavastusi jms. Eesti teatrid on edukalt esinenud ka rahvusvahelistel festivalidel.
Kasutatud kirjandus:

“Eesti teater 1920-1940” Lea Tormis

http://www.teater.ee

http://www.ema.edu.ee/lavakas/index.php

http://www.ena.kul.ee/

http://www.draamateater.ee/uus/index.php

http://www.endla.ee/

http://www.vanemuine.ee/

http://vana.www.postimees.ee:8080/pic/kmask.gif

http://www.ugala.ee/
10. http://www.opera.ee/
11. http://www.esto.info/index_nolayers_rubriigid.html?upmenu=5
18