Kokkuvõte eesti teatri ajaloost (0)

EESTI TEATRI AJALUGU
1865 - 24. juunil asutati Johann Voldemar Jannseni eestvõttel Tartus Vanemuise Selts.
1870 - 24. juunil, Vanemuise Seltsi 5. aastapäeval kanti Tartus ette Lydia Koidula näidend "Saaremaa onupoeg". Seda päeva loetakse Vanemuise teatri ja kogu eesti rahvusliku teatri sündimise päevaks. Samal aastal jõudis lavale ka Koidula " Maret ja Miina ehk Kosjakased" ning 1871 "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola".
1883 - esietendus P.A.Wolffi draama "Preciosa" C. M. Weberi muusikaga. Seda aastat loetakse eesti muusikateatri alguseks.
1953-1955 - juhtis teatrit Ants Lauter . Vanemuine hakkas jälle mängima olulist rolli Eesti kultuurielus .
Esimesed teated Eestis korraldatud teatrietenduste kohta pärinevad 16. sajandist, kui Tallinna Linnakooli õpilased mängisid raekojas Terentiuse komöödiat Androslannad. 1784 rajati Kotzebue eestvõttel Tallinna asjaarmastajate teater ning 1789 kõlas eesti keel esimest korda laval (Kotzebue Isalik ootus). Esimene kutseline teater oli 1809 avatud Tallinna Linnateater e Tallinna saksa teater. Aastal 1819 lavastati esimene eestikeelne etendus Häbi sel, kes petta tahab.
Eesti rahvuslik teater sündis laulu- ja mänguseltsides, selle alguseks loetakse 1870. aastat, kui Vanemuise seltsis etendati Lydia Koidula "Saaremaa onupoega". 19. sajandi lõpus juhtis Vanemuise teatrit August Wiera , kes eelistas kergeid vaate - ja laulumänge.
Eesti esimene maateatrimaja ehitati 1882.a. Abram Simoni poolt Toilas.
1906 muudeti Vanemuine ja Estonia ning 1911 Pärnu Endla kutselisteks. Vanemuise juhiks saanud Karl Menning hakkas lavastama väärtuslikke näidendeid ning taotlema mängu elulist tõepära ja ansambliühtsust. Tema nõudliku teatritöö tulemusena sündis ühtlaselt hea professionaalse tasemega trupp. Seevastu Estonia ilme määrasid pigemini üksikud tähed, säravad näitlejatalendid Theodor Altermann, Paul Pinna, Erna Villmer ja Ants Lauter, kellest hiljem arenes ka võimekas teatrijuht. 1908. aastal hakati Estonias lavastama oopereid ja operette. 1916. aastal rajati Tallinnas teinegi kutseline teater.
1920. aastail asutati veel rahvaliku mängukavaga ja ühiskonnakriitilise meelsusega Tallinna Töölisteater ning otsinguline, ekspressionistliku suunaga Hommikteater (töötas 1921-1924, trupp koosnes asjaarmastajaist, juht oli August Bachmann). Kutselised teatrid asutati ka Viljandis ja Narvas.
1920.-30. aastail teatrielu mitmekesistus. Hakati lavastama suuri klassikalisi tragöödiaid ja kaasaja näidendeid ning dramatiseerima eesti proosateoseid. Võimekad lavastajad olid Priit Põldroos ja Andres Särev (Töölisteatris), Ants Lauter ja Hilda Gleser ("Estonias", viimane ka Töölisteatris), Paul Sepp ("Estonias" ja Draamateatris) ning hiljem Leo Kalmet (Draamateatris). Nende loomingu ja pedagoogitöö tulemusena sugenesid eriilmelised trupid , milles oli palju isikupäraseid näitlejaandeid.
Nõukogude ajal on asutatud Rakvere Teater, Vene Draamateater , Nukuteater ja Noorsooteater (nüüdne Linnateater). "Estonia" draamatrupp viidi 1949. aastal Draamateatrisse, millega liideti ka Töölisteatri tugevamad näitlejad. Süvenenum ja teadlikum meisterlikkus saavutati sõnalavastusteatris 1950. aastate teisel poolel. Siis alustas oma lavastaja - ja lavapedagoogitööd Voldemar Panso .
Teater (kreeka keelest theatron "vaatemängupaik") on sõna-, muusika -, tantsulavastusi esitav kunstiasutus, kus etendatakse näidendeid, oopereid, operette ja ballette.
Eesti Draamateatri alguseks loetakse tuntud eesti lavastaja Paul Sepa era-teatristuudio asutamist 1920. aasta sügisel. Esimesena Eestis süstemaatilise teatrihariduse saanud noored alustasid teatritegemist Draamastuudio Teatri egiidi all. Mängiti mitmekesist repertuaari, oma osa oli ka tolleaegsetel moevooludel –sümbolistlikel, ekspressionistlikel teostel . 
Esialgu puudus teatril oma maja. Väga rasketel tingimustel renditi Saksa Teatri saali ja käidi ringreisidel mööda Eestimaad.
Kolmnekümnendatel aastatel hakati rohkesti mängima eesti kirjandust, mis tõi kaasa suure publikumenu.
Hugo Raudsepa näidendite ja Anton  Hansen- Tammsaare ning Oskar Lutsu proosa dramatiseeringute põhjal valminud lavastused kindlustasid teatrile kindla koha Eesti kultuuripildis. 1937. aastal nimetati teater ümber Eesti Draamateatriks. Kaks aastat hiljem ostis teater ära tollase Saksa Teatri hoone Tallinnas, Pärnu maantee 5. Nn põhjamaise juugendi stiilis maja on ehitatud aastal 1910 ning selle projekteerisid tuntud vene arhitektid Vassiljev ja Bubõr. See kaunis hoone Tallina südalinnas on Eesti Draamateatri koduks praegugi.
Pärast Teist Maailmasõda reorganiseeriti ja nimetati Eesti Draamateatrit mitu korda ümber. 1949. aastal liideti Draamateatriga tolleaegse eliitteatri "Estonia" draamatrupp. 
Eesti Draamateater on seotud eesti suure teatrimehe ja lavastaja Voldemar Panso nimega. Tema lavastused kujundasid teatri näo 1970ndatel aastatel, täna töötavad majas tema õpilased ja õpilaste õpilased, jätkates Panso teatritraditsiooni. 
Aastas annab Eesti Draamateater üle 500 etenduse, seda oma maja kahes saalis ja ka mujal Eestis.