STAGNATSIOON JA VENESTUSKAMPAANIA (0)

1959 . aasta lõpuks oli Eestisse tagasi pöördunud üle 30 000 küüditatu ja arre­teeritu. 1. jaanuari 1960. aasta seisuga viibis Siberis eriasumisel veel 377 Eestist deportee­ritud nende hulgas 126 bandiiti ja natsiona­listi ning 225 nende perekonnaliiget, peale selle kakskümmend 1941. aastal küüditatut ja kuus Jehoova tunnistajat.
Kodumaale naasmine ei tähendanud nende inimeste täielikku rehabiliteerimist. Represseeritud ei saanud tagasi oma vara ning paljusid ei lubatud asuda elama oma kodukohta. Raskusi oli ka endale sobiva eri­alase töökoha leidmisega.
Põllumajandus
Sulaaega tervikuna võib pidada majandus­liku edasimineku perioodiks. Selles oli oma osa psühholoogilise kliima mahenemisel. Kui Stalini ajal oli majanduses juhtivatel kohtadel töötanud inimesi kammitsenud halvav hirm, sest kolhoosiesimehe või teha- sedirektori iga väiksemgi vääratus võis tuua kaasa süüdistuse kahjurluses ja vangilaagri, siis Stalini surma järel üldine hirmufoon vähenes. Kusagile ei kadunud siiski kogu nõukogude majanduse alus - plaan. Plaani­majanduse olemuslikku ebaefektiivsust püüti korvata mitmesuguste mittemajanduslilce vahenditega, mis kõik piinlesid kas füüsilise või psühholoogilise terroriga.
Sulaaja majandusreformid seostuvad Nikita Hruštšoviga, kes aga reformis eel­kõige põllumajandust. Juba 1953. aasta sügi­sesel pleenumil, kus Hruštšov valiti NLKP KK esimeseks sekretäriks, esines ta pikema sõnavõtuga põllumajanduse ümberkorral­damisest, nõudes muuhulgas maisikasva- tuse otsustavat laiendamist ja kartuli- ning köögiviljakasvatuse tõstmist uuele tasemele, mille pidi tagama nn. ruutpesiti mahapane­ku meetod. 1954. aasta veebruaripleenumil peetud kõnes pühendus Hruštšov lisaks veel uudis- ja jäätmaade kasutuselevõtu vajadu­sele. Juba märtsis asuski Kasahstani poole teele esimene rühm Eestist pärit uudismaa-
harijaid, umbes 200 noort. Asutamisraskus- test veel mitte üle saanud kohalikele kolhoo­sidele langes aga osaks partei üksikasjaliste suuniste elluviimine. Meediakanalid olid sellekohastest õpetussõnadest, juhistest ja eesrindlikest kogemustest tulvil.
1950. aastate esimesel poolel Eesti põllu­majandustoodang ei suurenenud, vaid vähenes. Nii näiteks moodustas 1955. aas­ta teravilja kogusaak alla poole 1950. aasta saagist. Olukorra parandamiseks anti 1955. aastal kolhoosidele ja sovhoosidele suurem sõnaõigus plaanide koostamisel, 1956. aas­tal aga soovitati kolhoosidel oma põhikirja täiendada vastavalt kohalikele oludele. Seda võimalust kasutasid eranditult kõik Eesti kolhoosid . 1955. aastal suunas EKP üle 300 inseneri, töölise ja teenistuja alalisele tööle kolhoosidesse nende paremaks juhtimiseks, mis vastas täielikult leninlikule dogmale lin- naproletariaadi juhtivast osast sotsialistlikes ümberkorraldustes. Tegelikult ei vajanud majandid aga mitte parteikooli haridusega töölisi, vaid traktoreid. Nimelt iseloomustas toonast kolhoosimajandust üks eriti eba­ratsionaalne joon - põllumajandustehnika ei olnud kolhooside omandis, vaid kuu­lus riigile ja oli koondatud spetsiaalsetesse masina-traktorijaamadesse. Pärast aastate­pikkust propagandavahtu traktorijaamade töö parandamisest ja edendamisest kaotati nad 1958. aastal. Suurema osa masinaist ost­sid kolhoosid küllaltki soodsatel tingimustel endale. Samal aastal alustati kolhoosides järkjärgulist üleminekut rahapalgale, mis sti­muleeris kolhoosnikke paremini ja parandas lõppkokkuvõttes nende olukorda. 1950. aas­tate keskel ja teisel poolel kirjutasid ideoloo­gid üldse sageli materiaalse huvitatuse print­siibist ja selle õigest rakendamisest. Partei poolt rangelt kontrollitava materiaalse hu­vitatuse kõrval pidi inimesi tööle innustama sotsialistlik võistlus. Kuna see institutsioon oli 1950. aastate lõpuks oma uudsuse minetanud, mõeldi võimuladvikus välja kommunistliku töö liikumine, mida alates 1958. aastast juu­rutati laialdaselt Eestiski.
Masina-traktorijaamade likvideerimi­sest ja rahapalgale üleminekust hoolimata jäid tollased ponnistused põllumajanduse edendamiseks siiski tervikuna väheefek­tiivseiks. Näiteks traktorite ja muude põllu­töömasinate müük Eesti majandeile seitse - aastaku jooksul mitte ei suurenenud, vaid vähenes. 1958. aastal väljakuulutatud peagi saabuv toiduainete küllus, mis pidi kätte jõudma 1965. aastal, muutus aasta-aastalt üha enam pilkeobjektiks. 1961. aastal julges oma aja kohta väga vaba- ja edumeelne ajaki­ri “Noorus” märkida: Entusiasm on hea, kuid entusiasmi eest ei anta kauplustest midagi [—] Kui meie riik teeb edusamme majanduse aren­gus, siis inimesed tahaksid, et neid edusamme oleks tunda ka kauplustes ja turukottides. 1963. aastal, kaks aastat enne lubatud küllust, kritiseeris “Rahva Hääl”: Vaatamata suurele kartulitoodangule on linna sööklates kartuli­test puudus. Meenutagem, et tolsamal aastal valitses puudus ka saiast ja jahust.
Seitseaastaku lõppedes pidi NSVL kõrgem juhtkond nentima, et riigi teravil - jasaak oli jäänud 1958. aasta tasemele või (mõnede andmete kohaselt) isegi langenud, mis tähendas, et mingisugusest küllusest ei saanud juttugi olla. Seitseaastak oli läbi kuk­kunud. Viletsuse otsese süvenemise hoidis ära vaid teravilja ulatuslik sissevedu naf- tadollarite eest Ameerika Ühendriikidest, Kanadast, Argentiinast ja mujalt. Eestis oli põllumajandustoodang seitseaastaku jook­sul ühe inimese kohta siiski ligi veerandi võrra suurenenud, ja kolhoosniku 1965. aasta keskmine töötasu 3,3 korda kõrgem kui 1958. aastal. 1965. aastal jõudis teravilja kogutoodang taas 1939. aasta tasemele; ha­ritava maa pindala oli seejuures vähenenud 45% võrra. Põllumajandussaaduste kokku­ostuhindu oli tuntavalt tõstetud 1962. aastal, mis oli õiglane kolhoosnike suhtes, tõstis aga linnainimeste elukallidust. Näiteks tõu­sis liha hind 30% ja või hind 25%. Kokku­ostuhindu tõsteti ka 1965. aastal. Oma pa­nuse põllumajanduse industrialiseerimisse ja tootlikkuse tõusu andis 1961. aastal moo­
dustatud koondis “Eesti Põllumajandusteh­nika”. Sellegipoolest andis veel 1965. aastal üle poole kolhoosipere sissetulekust abima­japidamine - nn. õueaiamaa, millel kasvatati peamiselt kartulit. 1957. aastal kaotati ära ka kohustus õueaiamaadelt saadud toodangust teatav osa riigile müüa. 1965. aastal moo­dustasid need pisipõllud kokku 3,1% hari­tavast maast, aga andsid 40% Eesti kartu- litoodangust ja 60% köögiviljatoodangust, mis ühtlasi illustreeris kolhoosipõllunduse äärmist ebaefektiivsust.
1960. aastate teisel poolel Eesti põllu­majanduse kogutoodangu mõõdukas kasv jätkus, nii et see ületas kümnendi algupoole kogutoodangu umbes 20% võrra. 1967. aas­tal viidi siin kõik sovhoosid üle täielikule isemajandamisele, mis mõjus tootlikkusele ja palgale üldjuhul positiivselt. Paraku ei ka­jastunud edasiminek samal määral ka poelet­tidel, sest suur osa toodangust viidi välja (eri­ti Leningradi ). Eesti hakkas kujunema NSVL sealiha- ja piimafarmiks, kuhu veeti sisse jõusööt ning kust välja valmistoodang. Vas­tuolulist mõju avaldas maaelule 1960-ndate lõpul intensiivistunud väikekolhooside ja -sovhooside ühendamine. Ühest küljest ma­jandid tugevnesid, teisest küljest määras see kiratsemisele sajad äärealadele jäänud külad. 1950-ndate teist poolt ja 1960-ndaid iseloo­mustavaks tendentsiks oli ka paljude kolhoo­side liitmine sovhoosidega. Kui 1955. aastal oli kolhooside valduses üle kümne korra rohkem haritavat maad kui sovhoosidel, siis 1970. aastaks olid vastavad näitajad teinetei­sele märgatavalt lähemale jõudnud (790 000 ha kolhoosipõlde ja 576 000 ha sovhoosi- põlde). Sovhoosides olid palgatingimused ja sotsiaalsed garantiid esialgu mõnevõrra paremad (näiteks hakkasid kolhoosnikud pensioni saama alles 1964. aastal). Et seoses sovhoosi minekuga kadus talupere viimnegi juriidiline seos oma kunagise omandiga, ei omanud enam tähtsust. See seos oli nagu­nii fiktiivne.
Tööstus
Juba Stalini ajal alanud Eesti intensiivne ja hoolimatu industrialiseerimine jätkus. Pa­ralleelselt kolhooside muutmisega sovhoo­sideks toimus analoogiline protsess tööstu­ses. Senini säilinud kooperatiivsed ettevõtted (artellid) reorganiseeriti 1950. aastate lõpul riiklikeks ehk teisisõnu natsionaliseeriti täielikult.
1950. aastail säilitas Eesti tööstus mit­med osalt veel iseseisvus - või isegi tsaari­ajast pärit jooned. Edasi töötasid arvukad iseseisvusajal või enne sedagi alustanud ettevõtted, tootes Eestis varemgi valmista­tud kaupu, nagu raadiotehnikat, jalanõu­sid, tekstiili, mööblit, paberit jms. Oli ka auväärse ajalooga raske tööstusettevõtteid, nagu elektrimootoreid tootev “Volta”, mit­mesuguseid masinaid ja seadmeid valmis­tav “Ilmarine”, endisest Krulli tehasest välja kasvanud Tallinna Masinatehas, sõjatööstus­ettevõte “Dvigatel”. Rasketööstuse eelisaren­ damine oli Nõukogude Liidus kujunenud dogmaks juba enne Teist maailmasõda , ja hoolimata mõningatest Stalini surma järel levinud lootustest, et see dogma hüljatakse, jäi NLKP rasketööstuse eelistamisele truuks. (Kergetööstuse eelisarendamist oli taotlenud Georgi Malenkov. Pärast Malenkovi kõrval­damist 1957. aastal pandi põlu alla ka tema seesugune seisukoht, mille Hruštšov lau­sa kuritegelikuks kuulutas.) Niisiis toimis rasketööstuse eelisarendamise printsiip ka Eestis. Näiteks hakati 1957. aastal endise re- monditehase baasil loodud Tallinna Ekska­vaatoritehases ka ise ekskavaatoreid tootma . Kõige ilmsemad olid aga nimetatud printsii­bi tagajärjed põlevkivitööstuses ja energeeti­kas, millega jätkus kogu Ivirde-Eesti ümber­kujundamine trööstituks nõukogulikuks tööstusmaastikuks.
Siiski ilmnes sulaajal ka tervemaid ten­dentse. Kõige olulisemaks tuleb pidada üle­liidulist ümberkorraldust, millega loodi ko­halikud rahvamajandusnõukogud ja pääses maksvusele majanduse territoriaalse juhti­
mise printsiip. Sellest lähtuvalt asutati 1957. aastal Eesti NSV Rahvamajanduse Nõuko­gu, mille esimeheks sai Arnold Veimer. Kui 1956. aastal oli põhiosa Eesti tööstustoodan­gust tulnud üleliidulises alluvuses olevatest ettevõtetest, siis pärast reformi allus Eestile 420 ettevõtet, mis andsid kokku 80% siinsest tööstustoodangust.
Tõsi, ka rahvamajandusnõukogu ajal allus Eesti majandus tervikuna Moskvale, s.t. keskaparaadis kinnitatud plaanile. Ent kuniks operatiivne otsustamisõigus oli Tal­linnas, oli asjaajamine mõnevõrra hõlpsam, kuna tootmisjuhtidel ei olnud tarvis iga all­kirja ja kooskõlastuse pärast Moskvasse sõi­ta. Teiseks kujunes majandusjuhtidel mingi enam-vähem terviklik ettekujutus Eesti tööstusest. Tagajärjeks oli tootmisnäitajate tõus. Ajavahemikus 1958-65 Eesti majan­ duse kogutoodang kahekordistus. Tõusid ka tööliste palgad . 1961. aastal olid need keskelt­läbi veel 90 rubla kuus. Kui arvestada, et ühe inimese toit maksis tollal umbes 1 rubla päe­vas (või veidi alla selle), siis nähtub, et kahe lapsega pere ülalpidamiseks pidid tööl käima nii naine kui mees. Mõnede arvutuste koha­selt tähendas 90-rublane palk ka seda, et veel 1960. aastate alguses tarbiti linnatöölise peres vähem liha, mune ja piimatooteid kui enne sõda. Sõjaeelne tase saavutati ja ületati 1960. aastate jooksul. Kuid kui võrrelda Eesti ela­tustaset Lääne arenenud riikide omaga, siis vahe suurenes. Seda ei vääranud sellisedki tõsiasjad, et 1968. aastal ületas Eesti tööstus­toodang inimese kohta NSVL keskmist 44% võrra (Lätis 42% ja Leedus 15%), või et 1974. aastaks oli Eesti töölise palk võrreldes 1960. aastaga tõusnud umbes 90% võrra. Rein Taa­gepera on öelnud, et nõukogude võimu keh­testamisega võitis Eesti kellaaja poolest ühe tunni, elatustaseme tõusu osas aga kaotas kaks aastakümmet.
Rahvamajandusnõukogude võimupiire kärbiti aastal 1962. Siis allutati energeetika , ehitus ja kalandus liiduvabariikide -vahelis- tele regionaalsetele rahvamajandusnõukogu- dele. Näiteks hõlmas NSVL loodeosa ühtne
energiasüsteem kolm Balti liiduvabariiki ning Leningradi ja Kaliningradi oblasti .
Hoolimata rahvamaj andusnõukogude ilmsest edust Balti riikides, kaotati nad 1965. aastal nn. Kossõgini reformiga ära. Selle reformi peaeesmärgiks oli suurendada et­tevõtete iseseisvust ja lähendada kaupade hindu majanduslikult põhjendatuile, kuid kõrvaltulemusena läks kaotsi liiduvabarii­kide niigi piiratud majanduslik iseseisvus. Pärast esialgset edu reform sumbus ja ma­jandus langes taas partei otsese kontrolli alla. Rahvamajandusnõukogude asemele tuli ta­gasi majanduse juhtimise harukondlik print­siip, mis tähendas, et keskvõim ei kavatsenud Eesti tööstust enam käsitleda ühe tervikuna, Eesti tööstusena, vaid heterogeense hulga ettevõtetena, mis kuuluvad NSVL erinevate majandusharude juurde, ning mida arenda­takse vastava majandusharu vajadusi ja huve silmas pidades. Suurem osa seni Tallinna al­luvuses olnud ettevõtetest muudeti sellele vastavalt liidulis-vabariiklikeks. Muudeti ka
majanduse planeerimise süsteemi. Vormili­selt liiduvabariikide plaanikomiteede sõna­õigus üleliiduliste plaanide väljatöötamisel isegi suurenes, tegelikkuses anti plaanid ikkagi “ülalt”. Lisaks üritati Kossõgini re­formiga juurutada selgemaid kriteeriume ettevõtete töötulemuste hindamiseks (ka­sutades selleks tootmis- ja kasumiplaanide täitmise näitajaid), kuid kuna tööstussfäärist väljaspool, näiteks transpordis jäid hinnad endiselt meelevaldseiks ja moonutatuiks, siis olid kõik seesugused katsed lõppkokku­võttes viljatud.
Energeetika ja sellega paralleelselt aren­datud põlevkivitööstus laienesid aasta-aas- talt. Stalinismiajastu hüdroenergeetika kam­paania järelkajana oli valminud Narva hüdroelektrijaam (asukohaga Ivangorodis), mille esimene turbiin läks käiku 1955. aastal. Selleks paisutati üles Narva jõgi, millega lak­kas olemast kaunis Narva kosk. Hüdroelekt­rijaam ise osutus majanduslikult mõttetuks, kuid Narva veehoidla vett sai hiljem kasuta-
da Balti ja Eesti soojuselektrijaamade jahu- tusveeks. Balti elektrijaama esimene plokk läks käiku 1959. aastal, lõplikult valmis ra­jatis 1966. aastal. Eesti Elektrijaama hakati ehitama 1964. aastal, 1967. aastal kuulutati see komsomoli löökehituseks, voolu hakkas ta andma 1969. aastal ja sai lõplikult valmis neli aastat hiljem.
1960. aastal ühendati põlevkivibassein administratiivselt, moodustades mitmete lin­nade ja asulate konglomeraadi Kohtla-Järve linna nime all. Põlevkivi kaevandati nii kae­vandustest kui lahtistest karjääridest, kusjuu­res viimast meetodit loeti progressiivsemaks, jättes arvestamata rängad keskkonnakahjud. 1962. aastal võeti kasutusele Eesti suurim, Sirgala põlevkivikarjäär. Kui 1950. aastal oli toodetud 3,5 miljonit tonni põlevkivi, siis 1960. aastal toodeti 9,2 ja 1970. aastal 18,9 miljonit tonni. 1955. aastal rajati Narvas suur mööblivabrik, aastail 1957-65 rekonstrueeriti tsemenditehas “Punane Kunda”, 1962. aastal lõpetati Eesti suurima käitise, Kreenholmi Manufaktuuri taastamine, 1968. aastal alustas tööd Kohtla-Järve lämmastikväetisetehas.
Tootmismahtude kasvuga kaasnes võõr­tööliste (lisaks venelastele ka paljude teiste rahvaste esindajad) ulatuslik sissevedu, mille tagajärjeks oli tervete venekeelsete linnade ja alevite teke Kirde-Eestis. Stalini surma järel peaaegu lakanud venestamine immig­ratsiooni abil võttis 1960. aastail taas hoogu. Kui 1959. aastal moodustasid eestlased Ees­ti elanikkonnast veel 74,6%, siis 1970. aastal vaid 68,2%. Eesti, samuti Läti ja veidi vähem Leedu industrialiseerimise puhul langesid kokku kaks imperialistlikku taotlust: tahtlik venestamine ja sovetiseerimine ning ma­janduslik otstarbekus. Siinne suhteliselt hea raudteede ja maanteede võrk ning NSVL põhiosaga võrreldes parem töökultuur ta­gasid, et tööstuse arendamine kolmes Bal­ti vabariigis oli odavam kui mõnes NSVL kesk- või idapiirkonnas. 1970. aastal ületas Eesti tööstuse kogutoodang 1955. aasta oma 4,2 korda, kusjuures NSVL kui terviku vastav number oli 3,7 (Lätis 4,7 ja Leedus 6,2).
STAGNATSIOON JA VENESTUSKAMPAANIA
Võim ja võimuvõitlus Moskvas
1960. aastate lõpus jäigenesid Nõukogu­de Liidu sisepoliitilised olud veelgi. Krem­lis saavutas mõõdukate reformaatoritega võrreldes ülekaalu neostalinistlik suund. 1969. aasta detsembris avaldas partei kesk- häälekandja “Pravda” Jossif Stalini 90. sünni­aastapäeva puhul teemakohase artikli. 1970. aastal asetati Stalini hauale ka tema rinnaku­ju, mis sealt seni (teiste Kremli müüri äärse­te haudade taustal erandlikult) puudunud oli. See oli ühiskonnale selgeks märgiks, et suhtumine Stalinisse oli muutunud. Poliit ­büroo liige, kaitseminister Dmitri Ustinov oli veendunud, et tõelist kurja nõukogude rahvale ei teinud mitte Stalin , vaid hoo­pis Hruštšov isikukultuse hukkamõistuga. Brežnevit ennast, kes nii jäigal positsioonil ei olnud, võib Ustinoviga võrreldes pidada mõõdukaks neostalinistiks. Võimuladviku jagunemine eri suundadesse polnud kum­matigi selgepiiriline ja avaldus mõnigi kord väliselt ebaloogiliselt. Näiteks oli 1978. aas­tal NLKP Keskkomitee sekretäriks ja 1980. aastal Poliitbüroo liikmeks saanud Mihhail Gorbatšovi lähimaks liitlaseks veendunud stalinist Ustinov; hiljem demokraadi maine omandanud Eduard Ševardnadze ei hoidnud aga 1980. aastal sõnu kokku, et kiita otsust tungida Afganistani.
Oluliselt tugevnes tollal julgeolekuor­ganite positsioon võimustruktuuris, paljus­ki tänu Juri Andropovile, kes oli KGB juht aastail 1967-82. Ta oli oma jäiga joonega sil­ma paistnud juba Ungari mässu ajal, sealse NSVL suursaadikuna, kuid julgeolekukomi­tee esimehena viis ta nõukoguliku meelsus- järelevalve uuele tasemele. Uus tase tähendas
otseste repressioonide (hukkamised, küüdi- tamised) osalist asendamist kaudsetega, mil­leks oli inimeste hirmutamine, pidev sekku­mine nende isiklikku ja tööellu jms. Kui võrrelda 1960. aastatega, langes nõukogude­vastase tegevuse eest otseselt represseeritute arv 1970-ndatel tervelt kaks korda, kuid KGB enda allikate põhjal ületas kaudselt repres­seeritud inimeste ehk profiilakteeritute arv otseselt represseeritute arvu umbes 100 korda. Iga vangipandu kohta tuli seega sada inimest, keda “töödeldi” - kutsuti vestlusele, hoiatati, ähvardati, vallandati, vaevati, jäeti ilma korterist vms.
Kompromisskandidaadina partei liid­riks tõstetud Leonid Brežnev n.-ö. iseseisvus 1970. aastate alguseks. Tegemist oli küll lee­bete maneeride ja sõbraliku olemisega ini­mesega, kes aga ei osutunud kaugeltki liht­sameelseks, vaid, vastupidi, omas intrigaani- annet, mille tagajärjel ta võimu järk-järgult enda kätte koondas ja ohtlikud võimupre- tendendid neutraliseeris.
Nii nagu 1956. aasta Ungari mässu järel, nii tekkis ka pärast tšehhide-slovakkide re- formipüüdluste jõhkrat lämmatamist 1968. aastal paradoksaalne olukord, et NSVL maine ja positsioon maailmas mitte ei nõrgenenud, vaid tugevnes. Sissetungi Tšehhoslovakkias- se oli krooninud piiratud suveräänsuse ehk Brežnevi doktriin-, kui sotsialism (loe: Nõu­ kogude Liidu sotsialismimudel) on kusagil ohus, siis on teistel sotsialistlikel riikidel õi­gus ja kohus sekkuda. Maailm võttis doktrii­ni teadmiseks, Brežnevist endast sai aga n.-ö. tunnustatud rahuvõitleja ja pingelõdvendu- se eestvedaja. 1975. aastal sõlmitud Elelsingi
lastele ning õppejõududele kiiresti omaseks. Septembris tähistati ülikooli 350. aastapäeva. Seoses ülikooli juubeliga oli oluline, et selle­ga tunnistas nõukogude võim avalikult: Tar­tu ülikooli asutas Gustav II Adolf ja mitte Aleksander I, nagu väideti Stalini ajal. Umb­usklikele Moskva võimumeestele tuli selleks esitada kinnitatud ärakiri Rootsi Riigiar­hiivis säilitatavast asutamisürikust. Teisest küljest läks siiski luhta lootus taastada üli­kooli asutaja mälestussammas, mis oli Stalini ajal kõrvaldatud. Enne juubelit kõneldi isegi võimalusest, et üritust austab kohalviibimi­sega Rootsi kuningas Karl XVI Gustav, kuid kuninga kohalekutsumisele pandi Moskvas järsult veto. Nii peetigi ühed juubelipidus­tused septembris Tartus ja teised novembris Uppsalas. Viimastest võtsid osa nii kuningas kui ka külalised Tartu Riiklikust Ülikoolist. Stagneerunud impeeriumile omase loogika- vastasusega anti aga luba avada Tartus Too­memäel ausammas Kristjan Jaak Petersonile, mille jalamile oli raiutud kuulus värss, mis algab sõnadega Kas siis selle maa keel... Pole üllatav, et ausammas sai rahvusliku meelsuse sümbolina kiiresti populaarseks.
Põllumajandus ja maaelu
Kui linnainimesele tähendasid 1970. aastad lõppkokkuvõttes elu halvenemist ja tarbe­kaupade järjest süvenevat defitsiitsust, siis maal toimus areng veidi teisiti ja nimetatud kümnend kujunes Eesti kolhoosimajanduse õitseajaks. Selleks andis maainimene oma panuse kõigepealt usinusega isiklikul õue- aiamaal. Need maalapid moodustasid kokku 6% haritavast maast ja andsid näiteks 1975. aastal 17% Eesti-siseselt müüki jõudnud põllumajandussaadustest. Kuna aga suurem osa isikliku õueaiamaa toodangust tarvitati ära ise (linnasugulaste abiga) või viidi Eestist välja Leningradi turule, siis tuleb nimetatud 6% haritava maa panust Eesti põllumajan­duslikku kogutoodangusse hinnata märki­misväärseks. Isiklikult maalapil toodetud põllumajandussaaduste realiseerimine Le­
ningradi turul oli paljude maainimeste pea­miseks jõukuseallikaks.
Oma jõukuseallikaid püüdsid leida ka ettevõtted ja majandid. Juba 1966. aastal olid Kirovi -nimelise kalurikolhoosi juhid võidelnud Moskvas välja loa asuda toot­ma kalakonserve, millega loodi pretsedent. Järgnevalt suutsid paljud Eesti tugevamad kolhoosid ja sovhoosid käivitada omaenda abitootmise (vein, karusnahad, aiasaadused, suveniirid, mitmesugused tarbekaubad), mis 1970. aastail kujunes peamiseks ma­janduslikku edu taganud faktoriks. Seadu­se piiril balansseerides ja vahel seadusega vastuollu (ning selle eest ka vangi) minnes trotsisid andekamad majandijuhid nõuko­gude majandussüsteemi uskumatut jäikust, kavaldasid, kombineerisid ning ignoreeri­sid kõige mõistusevastasemaid korraldusi. Lõppkokkuvõttes õnnestus kätte võidelda teatavad õigused oma toodangu müümisel ja saadud kasumi paigutamisel. Kui mujal NSV Liidus piirdus ettevõtete isemajandami­ne peaasjalikult sõnadetegemisega, siis Eesti kolhoosides see osaliselt ka toimis.
Ei saa piirduda lihtsustatud väitega, et selle protsessi juures seisid vastakuti edu­meelsed majandijuhid ja tagurlikud riigi- ning parteijuhid. Eesti kolhoosiesimeeste ja sovhoosidirektorite vägikaikavedu nõuko­gulike majanduskaanonitega toetasid ning lausa õhutasid näiteks Ministrite Nõukogu aseesimees Edgar Tõnurist ja EKP Viljandi, hiljem Pärnu rajoonikomitee esimene sek­retär Valter Udam. Viimase põhisaavutuseks kujunes agrotööstuskoondise (ATK) loomi­ne Viljandi ja seejärel Pärnu rajoonis .
Agrotööstuskoondiste näol oli tegu kat­sega pöörduda tagasi territoriaalse juhtimis- printsiibi juurde, nagu see oli toiminud rah- vamajandusnõukogude aegu 1960. aastate alguses. ATK pidi hõlmama ühtse juhtimise alla põllumajandusliku tootmise, saaduste ümbertöötlemise ja põllumajandust teenin­davad ettevõtted. Selliste koondiste loomise idee esitasid (põllu)majandusteadlased 1973. aastal (põhiautoriks oli akadeemik Mih-
Karl Vaino Aravete kolhoosis 1986. aastal
hail Bronštein). Ettepaneku ellurakendami­seks vajati NSV Liidu Ministrite Nõukogu heakskiitu, mis saadi 1975. aastal, ent esialgu katseliselt vaid ühes - Viljandi rajoonis. Esi­algu olid tulemused head, eeskätt seetõttu, et suurenesid majandite õigused oma raha kasutamisel . 1979. aastal lubati koondis or­ganiseerida ka Pärnu rajoonis. Kahe rajooni kogemusel loeti eksperiment õnnestunuks ja 1981. aastal moodustati ATK-d ka kõigis üle­jäänud rajoonides, 1983. aastal asutati põllu­majandusministeeriumi baasil Eesti NSV Agrotööstuskoondis, ja 1985. aastal oma­korda selle baasil veelgi ulatuslikum Eesti NSV Riiklik Agrotööstuskomitee. Eesti NSV eeskujul rajati agrotööstuskoondisi ka Lätis, Gruusias ja teisteski NSV Liidu piirkonda­des. 1982. aastal toimunud NLKP Keskkomi­tee maipleenumil, kus arutati põllumajandu­se olukorda, soovitati agrotööstuskoondiste kogemust juurutada kogu NSV Liidus. Agro­tööstuskoondiste idee juurutamine ei olnud ega saanudki olla nõukogude põllumajandu­se päästerõngaks. Pealegi ei tasu üle hinnata ATIv-de süsteemi turumajanduslikkust. Kui oma toodangu turustamisel teatav iseseisvus kätte võidetigi, siis olid nii müüdava kui oste­
tava kauba hinnad ikkagi riiklikult määratud, s.t. moonutatud.
Eesti kuulsaimaks kolhoosiks võib tõe­näoliselt nimetada Kirovi-nimelist näidis ­kalurikolhoosi Tallinna külje all (esimees Oskar Kuul), mis kujutas endast peaaegu riiki riigis oma laevastiku, sadamate, tehaste, kaupluste, koolide, lasteaedade, spordikomp­lekside ja isegi vanadekoduga. Ka aeti seal eestimeelset kaadripoliitikat, püüdes ajada läbi ilma idast pärit internatsionaalse abita. Kuid kuulsust kogusid ka “Estonia” kolhoos Paide rajoonis (kauaaegne esimees Eleino Marrandi), Aravete kolhoos, Vinni näidis- sovhoostehnikum (direktor Eleino Kallas­te), 9. mai nimeline kolhoos Paide lähedal (kauaaegne esimees Endel Lieberg), Gagari- ni-nimeline näidissovhoostehnikum Viljandi lähedal ja mitmed teisedki majandid. Kerki­sid suurejoonelised majandikeskused. Rida puhkekomplekse, sanatooriume jms. ehitati mitme majandi ühisjõul. Paraku püstitati maa-asulatesse ka palju ilmetuid paneelma­ju, mis pakkusid küll olmelisi mugavusi, lõi­kasid aga maainimese ära tema loomulikust keskkonnast, oma õuest, ja suurendasid seda kontingenti, keda nimetati põllutöölisteks,
Viljandi seavabrik
ning kes suhtusid oma töösse üsna huvitult, oodates apaatselt brigadiri korraldusi, nagu vanasti mõisamoonakad kupja käske.
1970. aastail paljud kolhoosid liitusid, ja kujunesid suurmajandid. Kõrgemalt poolt tulnud nõuete kohaselt ehitati nüüd suuri karjalauta, mida sageli nimetati võõrapära­selt farmideks, ja liigitati, samuti võõristavalt, üldmõiste tootmishoone alla. Üleliiduline põllumajandusministeerium tellis suurfar- mide projektid USA-st jt. arenenud riikidest, ja saatis tüüpprojektidena laiali. Tulemuseks olid keskeltläbi liiga suured hooned, vähe­ malt Eesti oludes. Kaasa aitas ka määrus, mille kohaselt suurfarmi hind pidi olema üle ühe miljoni rubla, et riik seda finantsee­riks. Põllumajandusliku suurtootmise haarde näiteks võib tuua 1975. aastal Viljandimaal käiku lastud viiekorruselise seakombinaadi, mille peale isegi NSVL Ministrite Nõuko­gu esimees Aleksei Kossõgin pead vangutas. Kõik see tähendas teatavat efektiivsuse tõu­su ja käsitsitöö vähenemist, mis omakorda pärssis maainimeste Hnnapagemist, kuid tõi raskeid tagajärgi keskkonnale, reostades nii pinna- kui põhjavett. Teiseks reostusallikaks oli rohke ja ebakohaste masinate abil laiali laotatud põlluväetis. See valgus eriti lume- sulamisveega jõgedesse ja järvedesse, ning tõi kaasa veetaimede vohamise.
Kolhoosnike palgad tõusid ja läksid 1980. aastate esimesel poolel linnainimeste oma­dest mööda. Samas oli jõukus siiski vaid suh­teline. NSVL teiste piirkondade maainimes­
test tootis ja teenis Eesti põllumees muidugi tunduvalt rohkem ( ametliku statistika ko­haselt oli Eesti põllumajandustoodang 1984. aastal ühe elaniku kohta 57% võrra suurem kui Nõukogude Liidus keskmiselt), kuid sa­mavõrra jäi ta maha näiteks Skandinaavia põllumehest. Ka tööviljakus jäi läänelikele standarditele alla. Nii jõudis Eesti keskmi­ne aastane piimatoodang lehma kohta 1980. aastate keskpaigaks alles 4000 kilogrammini. See oli jällegi kaugelt üle NSVL keskmisest, kuid näiteks Taanis või Ameerika Ühendrii­kides küündisid tollased keskmised aastased väljalüpsid juba rohkem kui 6000 kilogram­mini lehma kohta. Moonakamentaliteet ei kadunud kunagi päriselt ära, majandi teh­nikat kasutati varjamatult oma õueaiamaa- del, näpati külmavereliselt loomasööta, tse­menti jm.
Eesti põllumajandusest huvitas Moskvat traditsiooniliselt eelkõige loomakasvatus. Viljakat mulda oli Venemaal ja Ukrainas külluses, mistõttu taimekasvatuse osas ei suutnud Eesti midagi olulist lisada. Küll aga liha- ja piimatootmises, mis oli Nõukogude Liidus suhteliselt viletsamal järjel kui taime­kasvatus ja nõudis kõrgemat töökultuuri. Nii kujuneski aegamööda välja, et Eesti too­tis suures osas sisseveetava sööda baasil aina rohkem liha, piima ja piimatooteid, millest umbes pool läks Venemaale. 1970. aastatel laienes eriti intensiivselt sea- ja linnukasva­tus (kui iseseisvusaja lõpuks oli sigade arv tõusnud poole miljoni lähedale, siis 1970. aatate lõpul ületati miljoni piir), ent jätku­valt ka veisekasvatus ja piimatootmine. Sa­mal ajal muutusid liha- ja piimatooted aina defitsiitsemaks, kuni 1980. aastatel jõuti olu­korrani, kus Eestis kasvatatud sigadest jäid eestlastele peamiselt kõrvad ja sõrad, lisaks rändpunalipud ja reostus. Toodang ise kadus Venemaale, peamiselt Leningradi, ja osalt ka Venemaalt (eriti Pihkvast) regulaarseid ostu- reise sooritavate tuhandete igapäevaste küla­liste põhjatutesse kottidesse.
1982. aastal väljakuulutatud toitlusprog- ramm tähendas Eestile juba niigi forsseeri­
tult arendatud tootmise üleforsseerimist ja müügikohustuste suurendamist. Samal ajal halvenes olukord poelettidel järjekindlalt.
Tööstus
Kui Eesti NSV ametliku statistika kohaselt suurenes aastail 1970-84 põllumajandus­toodang 1,3 korda, siis tööstuses oli vastav näitaja 1,9. Teisisõnu ületas tööstustoodang ühe inimese kohta 1984. aastal Liidu kesk­mist 29% võrra. Ent see on äärmiselt eksitav number, sest kui NSVL raames eesrindliku Eesti põllumajanduse toodangust sai osa ka kohalik elanikkond, siis huugavad tehased kujutasid endast Eesti majanduse jaoks suu­relt osalt võõrkehi. Mõnest sõjatehasest (näit. Sillamäel asuv kombinaat) ei tohtinud liht­inimene isegi midagi teada, teised töötasid sisseveetud tooraine ja sisseveetud tööjõuga, ning nende toodang veeti välja. Sellega kas tahtlikult või tahtmatult praktiliselt hävita­ti eesti tööliskond, mis osaliselt säilis vaid mõnes üksikus ettevõttes (näit. Tartu põllu­töömasinate tehases “Võit”). Teiseks valmis 1980. aastal 87,1% Eesti tööstustoodangust tehastes, mis allusid iileliidulistele ja liidulis- vabariiklikele ametkondadele, s.t. Moskvale. Kokku juhtisid Eesti tööstust 19 üleliidulist ministeeriumi ja organisatsiooni ning 23 liidulis-vabariiklikku või vabariiklikku mi­nisteeriumi. On kommentaaridetagi selge, et sellise alluvusrägastiku juures ei saanud juh­timine ühelgi tasandil olla efektiivne.
Ent Eesti ja eestlaste seisukohalt polnud­ki küsimus niivõrd efektiivsuses kui selles, et tervel real tööstusettevõtete! ei olnud Ees­tiga muud seost kui tõsiasi, et nad asusid Eestis. Enamik neist omas küll auväärseid kohapealseid eelkäijaid, nagu vagunitehas “Dvigatel”, Kalinini-nimeline Tallinna Elekt- rotehnikatehas, Balti Laevaremonditehas, elektrimootoritehas “Volta”, masinatehas “Ilmarine”, Tallinna Vineeri- ja Mööblikom­binaat, Tallinna Masinatehas (end. Krull), Kreenholmi Manufaktuur, “Punane Kunda”, kuid nõukogude võimu tingimustes nende
Kehra paberivabrik
töölis- ja juhtkond venestati ning nad pandi teenima suurriigi huve ja vajadusi. Reeglina oli tegu ettevõtetega, mis juba olidki asutatud Venemaa vajadusi või vähemalt turgu silmas pidades. Öeldu kehtib loomulikult ka Nõu­kogude ajal ehitatud ettevõtete kohta, nagu Võru Gaasianalüsaatorite Tehas või NSVL 50. aastapäeva nimeline Eesti Elektrijaam .
Nõukogude ajal päris uutena rajatud suurettevõtete arv oli siiski väike, enamasti oli tegu olemasolevate laiendamise ja moder­niseerimisega. Tüüpiliseks näiteks on Loksa Laevaremonditehas. Selles juba 1905. aastal alguse saanud ettevõttes oli 1940. aastal 30 töölist. Nõukogude võimu aastad möödusid järkjärgulise laienemise tähe all. 1986. aastal valmis Loksal aga uus tsehh, õigupoolest ter­ve tehas, mis hakkas NSVL vajaduste tarbeks tootma ujuvkonteinereid (lihtreid). Tööliste arv tõusis järsult, jõudes 1989. aastaks 830-ni. Uued töölised olid kas venelased või vene keelt suhtluskeelena tarvitavad inimesed. Lahemaa rahvuspargi territooriumile jääv Loksa muutus täiesti vene linnaks.
Just see asjaolu, et tehased ja ettevõtted toimisid võimsate migratsioonipumpade- na, oli põhjuseks, miks uudised aina suu­renevast tööstustoodangust kõlasid rahvus- tundliku eestlase kõrvadele kurjakuulutavalt. Öeldu puudutab eeskätt rasketööstust - ma­sinaehitust, metallitöötlemist, ehitusmaterja­lide tootmist ja energeetikat, samuti peamist hankiva tööstuse haru, põlevkivikaevandusi. Masina- ja metallitööstuse toodang suurenes
□ vabariikliku alluvusega linn
O rajoonikeskus
PÄRNU rajooni nimi - külanõukogu piir
KOHTLA-
KjbfiTI4>iÄ'ftyE /
KÄRDI
[AATSA1.U
;>/ S „J0GLVA
J Ö G E V A ,
y Pn VI! .IAVDI ARNjJ ^
,7 '" K.. VILJANDI (
INGESSF.I’
KINGISSEPA
•VALGA'.
© REGIO 200:i
KL-426
Eesti NSV haldusjaotus aastal 1978
aastail 1971 -84 ligi kolm korda (289%), sa­maväärselt (282%) tõusid ka põlevkivikee- miatööstuse näitajad. Kuigi samal ajal ra­porteeriti, et 96% rahvatulu juurdekasvust on saavutatud tööviljakuse tõusuga, näitas kas või Loksa lihtritehas, et ekstensiivsetel meetoditel on toodangunäitajate tõstmi­sel endiselt oluline koht. Lõpuks tõendasid seda omal kaudsel moel ka üksteise järel val­mivad paneelelamurajoonid. Igas niisuguses uues linnaosas kujunes eestlaste protsent madalamaks kui eelmises.
Ühtlasi kuulutasid propagandakana- lid 1980. aastate keskel, et peamise panuse, 60-70% tööviljakuse kasvust on andnud majanduse tehniline rekonstrueerimine ja moderniseerimine. Nõukoguliku propa­ganda üldisest valelikkusest hoolimata võis see vähemalt osaliselt tõsi olla, ent tõsi oli ka see, et nii Eestis kui mujal Nõukogude Liidus valitses tehnika ja tehnoloogia osas
arenenud maailmaga võrreldes karjuv ma­hajäämus. Eestis saadi valmis nii mõne­gi märkimisväärse või vähemalt huvitava saavutusega (näit. silikaltsiit), kuid need ei muutnud tervikpilti. Asi ei olnud Eesti lei­durite, konstruktorite ja ratsionaliseerijate madalas tasemes. Kooliarvuti “Juku” saa­tus näitab, kuidas isegi juba tooteks saanud head ideed ikkagi takerdusid nõukoguliku majandusbürokraatia olemusliku uuendus- vaenulikkuse taha. Ettevõtete toodangu no­menklatuur oli kinnitatud aastate peale ette, ja igasuguse uue mudeli või toote töösse- võtmine nõudis kõigepealt arvukaid koos­kõlastusi ning pikaajalist juurutamist. Letile jõudes oli toode tavaliselt juba ajast maha jäänud, nagu juhtus “Jukuga”. Eriti ilmne oli see muidugi niisuguste kaupade puhul, nagu rõivad või jalanõud.
Tehti ka üksikuid katseid nõukogulikust bürokraatiamasinast läbitungimiseks. Sili­
kaltsiidi leiutaja Johannes Hint üritas oma desintegraatorit (löökveski, millega saab sütt, kivi, liiva, savi vms. materjali peenes- tada) kasutada ka muude ainete aktiveeri­miseks ja rajas selleks kooperatiivse (mis oli tollases Nõukogude Liidus pretsedenditu) konstrueerimis- ja tehnoloogiabtiroo “Des­integraator”, mida ta juhtis aastail 1974-81. Tema näol oli tegu inimesega, kes püüdis ületada nõukoguliku majandussüsteemi ole­muslikku absurdsust, ja kellele see lõpuks sa­muti elu maksis. Hint arreteeriti 1981. aastal ja pandi vangi, kus ta 1983. aastal ka suri.
Lühidalt kokku võttes võib öelda, et nõu­kogulikku tootmist pärssisid eelkõige selle äärmine paindumatus ja käsumajandusest võrsuv motivatsioonipuudus, mis tõid kaa­sa madala kvaliteedi ja arutu raiskamise. Ühtlasi ilmnes aina süvenev gigantomaania ja ühtlustamine: kõik Nõukogude Liidus too­detu pidi olema “maailma suurim”: tehased, koolid ja lihakombinaadid muutusid aina suuremaks ja kaevanduskarjäärid aina laie­maks. See puudutas ka raudteed - 1970. aas­tail suleti viimased kitsarööpmelise raudtee liinid. Selle sammu põhjendused olid puht­majanduslikud, kuid koos kitsarööpmelise raudteega kadus eesti kultuuripildist ka üks omapärane valdkond.
Väikeste ettevõtete ja töökodade sulge­mine, mida asendasid mitmesugused kombi­naadid (olgu tegu siis piima töötlemise, teat­ri või teenindusega), oli mingis osas parata­matu ja leidis aset ka arenenud lääneriikides, kuid Eestis liitus sellele majanduse järjekin­del nihkumine Moskva otsese diktaadi alla ja venestumine nii otseses kui ülekantud tähen­duses. Ühtlasi oli tegemist röövmajandusega, mis ei hoolinud keskkonnast, inimestest ega tooraine ratsionaalsest kasutamisest. Tegeli­kult arendati tööstust kogu Nõukogude Lii­dus röövellike meetoditega, kuid Eesti mit­mete eripärade tõttu - maa väiksus, eestlaste tundlikkus oma maa ärakasutamise suhtes, immigrantide ja eestlaste keele- ning kul- tuurikonflikti teravus - paistis see siin roh­kem välja ja tekitas rohkem pingeid. Eestlaste
kollektiivses teadvuses tugevnes veendumus, et tegu on n.-ö. karukolonialismiga, mis rii­sub koloonia kiirelt ja hoolimatult tühjaks - piltlikult öeldes: lööb mesipuu puruks - ning siirdub siis uut otsima.