Maakorraldus (5)

Eesti Maaülikool - Maateadus - Maakorralduse ajalugu

5 VÄGA HEA

Maakorralduse ajalugu
Kordamisküsimused

Maa kui tootmisvahend , ta omadused. (lk 10)
Maa on üldine töövahend kõikide majandusharude jaoks. Maa on tööobjekt ja- riist põllu- ja metsamajanduses . Maa osa tootmisprotsessis kui ka tööstuslikus tootmises on alati aktiivne. Maa väärtuse tema tootmises kasutamisel määravad maa omadused ja asukoht.
Maa iseärasused:

Maa ei ole inimtöö tulemus nagu teised tootmisvahendid , vaid ta on looduse produkt. Loodusliku kehana muutub maa alles teatud etapil inimese elu-ja tootmistegevuse sfääriks. Inimtöö muudab aegamööda looduslikus seisundis oleva maa põllumajandusliku tootmise põhivahendiks.
Maad kui tootmisvahendit kasutatakse tihedas seoses teiste loodusressurssidega- veega, päikeseenergiaga, õhuga jne. Mida täielikumalt kasutatakse kõiki looduskeskkonna elementi, seda kõrgem on mullaviljakuse tase ning suurem töö ja kapitali tootlus. Ka on seetõttu võimalik tagasi saada rohkem enerigat, kui kasutati tootmisprotsessiks.
Maa on asendamatu tootmisvahend. Samal ajal kui muid tootmisvahendeid võib teaduslik- tehnilis progressi taames täiustada, asendada uutega, luua täesti uusi, on maa ruumiliselt piiratud maakera mandriga ja teda pole võimalik millegagi asendada. Küll on aga piiramatu maa tootmispotentsiaal.
Teistest tootmisvahenditest erivealt allub maa väheaml määral füüsilisele ja moraalsele kulumisele, st ta on igavene tootmisvahend, kuid ainult õigel kasutamisel. Ebaratsionaalsel, sh ka ülemäära intensiivsel kasutamisel kaotab maa igavese tootmisvahendi omadused ja oma tootmisvõime.
Maad iseloomustab asukoha püsivus, tema ümberpaigutamatus, seetõttu on ta ruumilised varud ja paljud omadused stabiilsed. Muid tootmisvahendideid (põllutöömasinat jt) paigutab inimene tootmisprotsessis ümber, samuti võib seda teha ehitiste jt seadmetega, kuid neid tuleb kohandada maatükkide territoriaalsete omadustega.
Maaga seotud tesised loodusressursid ning tootmisprotsessiks vajalikud maa omadused on ebaühtlaselt laiali paigutatud kogu maakera pinnale, neid ei saa koondada ja seetõttu on ka tootmine laiali paisatu üle kogu maapinna.
Maa looduslike omaduste kasutamine sõltub nende majandusliku kasutamise võimalustest ja tasemest, mis on ajas ja ruumis muutuvad.
Et maa kui tootmisvahendi üheks koostisosaks on maapinnaga seotud teised loodusressursid ja tootmises osalevad ka loodusjõud (päike, tuul, sademed jt), ei allu maa kui tootmisvahend täielikult inimese tahtele ja tegevusele.
Maa on planeedil kõige elava säilimise alus, kaasa arvatud ka inimese, muude loodusressursside ja majanduskeskkonna elementide, mis kindlustavad maa funktsioneerimise tootmisvahendina. Seega tuleb alati silmas pidada maa ratsionaalse kasutamise ja kaitse nõudeid.

Maa kui kinnisvara. (lk13)
Kinnisvaraks nimetatakse isikuile kuuluvaid kinnisasju ning rahaliselt hinnatavaid õiguseid ja kohustusi, mille objektiks on kinnisasjad .
Maale kui kinnisvarale on iseloomulikud samad üldised omadused nagu maale kui tootmisvahendile. Nendeks on ma asukoha püsivus, iga maatüki unikaalsus , maa territoriaalne piiratus, maa hävimatus. Lisaks neile iseloomustab maad kui kinnisvara tema väärtus, mille määrab maa tarbimisalane kasulikkus. Väärtuse mõõdupuuks on maa kasumus pinnaühiku kohta (maa hind). Maa kui kinnisvara väärtus sõltub tema praegusest ja võimalikust kasutusviisist tulevikus- maa kasutamise sihtotstarbest. Erineva sihtotstarbega maal on tavaliselt ka erinev väärtus.
Põllumajanduslikult kasutatava kinnisasja väärtuse määravad eelkõige maa kui tootmisvahendi omadused:

maa kompaktsus
kõlvikuline koosseis
mullaviljakus
põldude suurus ja kuju
juudepääsetavus
tootmishoonete olemasolu ja seisund
kuivendusvõrgu olemasolu ja seisund
mitmeaastaste istandike olemasolu
liikide ja sortide vahekord jne

Metsamajanduslikult kasutatava kinnisasja väärtuse määravad:

metsa vanus
metsa tihedus
puistu liik
boniteedi klass
juurdepääsetavus
metsa kasvukohatüüp
mullastik
pinnase omadused jne

Mittepõllumajandsulikult kasutatava kinnisasjade puhul, eriti linnades, määravad maa kui kinnisvara väärtuse:

linna keskuse, töökoha, haridus- ja kultuuriasutuste, kaubandus-, teenindus- ja tervishoiuasutuste ning ühistranspordi peatuste lähedus
territooriumi heakorrastatus, tänavakatte isloom, vee-, kanalisatsiooni-, sooja-, gaasi-, elektrivõrgu olemasolu
territooriumi esteetiline ja maastikuline väärtus, maaliline loodus, vaheldusrikas reljeef, metsade, parkide, veekogude olemasolu jne
keskkonna seisund, mikroklimaatilised ja sanitaartingimused (õhu, territooriumi ja vee saastatus , müra)
territooriumi ehitusgeoloogilised tingimused, loodusjõudude võimalik negatiivne toime (kõrge põhjavee seis, soostumine , järsud nõlvad, üleujutuste võimalus)
territooriumi rekreatiivne väärtus (loodusmälestiste, looduskaitsealade, turismiobjektide, kuurortide jt puhkeasutuste, supelrandade olemasolu)

Kuna maa on füüsiliselt piiratud, on riik huvitatud, et omaniku valduses olev maa oleks võimalikult efektiivselt kasutatud. Selleks määratakse maaomanikule maa kasutamise sihtotstarve, samuti on kehtestatud maamaks , mis peab stimuleerima omanikku maad paremini kasutama. Parim kasutus on vara kõige tõenäolisem kasutus, mis on füüsiliselt võimalik, vajalikult põhjendatud, juriidiliselt lubatud, finantsmajanduslikult teostatav ning mille tulemusena hinnatav vara omandab suurima väärtuse.

Maasuhete mõiste ja sisu.
Maasuhete mõiste (lk17)
Maasuhted on inimestevahelised ühiskondlikud suhted, mis on seotud maa kasutamise, valdamise ja käsutamisega. Nende suhete aluseks on maa omandiõigus. Need tekivad kodanike, ettevõtete, kohalike omavalitsusorganite, riigiorganite ja teiste majandusliku tegevuse subjektide vahel. Maasuhete objektiks on erineva pindala, asukoha, kvaliteedi ja sihtotstarbega maatükid.
Maasuhete sisu (lk 18)
Maasuhete süsteemis on põhiküsimusteks: kellele kuulub maa, kes on selle omanik. Omand on majandusliku korra põhialus. Lähtuvalt sellest, kas omandi ese on vallas-või kinnisasi, jaguneb omand vallas-ja kinnisomandiks. Omand ehk omandiõigus on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on asja valdamise, kasutamise ja käsutamise õigus. Valdamine on asja üle faktilise võimu teostamine . Kasutamine seisneb asja kasulike omaduste tarbimises. Käsutamine seisneb asja juriidilise saatuse määramises. Omand on oma iseloomult tähtajatu ja pärandatav.
Omanike õigusi võidakse kitsendada ainult seadustega või teiste isikute õigustega. Omandi kitsendus võib olla eraõiguslik või avalik-õiguslik. Eraõigusliku kitsenduse puhul on omanik kitsendatud teise isiku kasuks (naabrusõigused). Avalik-õigusliku kitsenduse puhul on omanik kitsendatud ühiskonna kasuks (ehituskeelu vöönd).
Omanikuks võivad olla füüsilised ja juriidilised isikud, samuti riik või kohalik omavalitsus . Juriidilised isikud jagunevad eraõiguslikeks juriidilisteks isikuteks (osaühing, sihtasutus, aktsiaselts , mittetulundusühing) ja avalik-õiguslikeks juriidilisteks isikuteks ehk juriidilisteks isikuteks, mis on loodud seaduse alusel avalikes huvides.
Subjektide alusel võib omandi liigitada individuaalseks ja ühiseks omandiks. Kui omand kuulub ühele isikule, on tegemist ainuomandiga, kui aga mitmele isikule, on tegemist ühise omandiga. Ühine omand jaguneb omakorda kaasomandiks ja ühisomaniks, sõltuvalt sellest, kas osade suurus kaasomandis on kindlaks määratud või mitte.
Võib eristada ka nn ühiskondlikku omandit , mille puhul omandi subjektiks on riik või kohalik omavalitsusüksus oma volitatud organite kaudu. Ajalooliselt on eksisteerinud ka kogukondlik omand, nt Venemaal, kus põllumaa oli külakogukonna omandis ning iga kogukonna liikme kasutada oli osa kogukonna maast, mis teatud ajavahemiku möödumisel ümber jagati. Eksisteeris ka jaotatud omand, mille puhul omandiõigus jagunes maaomaniku ja maapidaja vahel, kusjuures maaomanikule kuulus maa käsutamise õigus, maapidajal aga oli põline pärandatav maa valdamise ja kasutamise õigus.
Maasuhteid iseloomustab kolm põhilist rendivormi- naturaalrent , teorent ja raharent . Tekkelt esimene on naturaalrent, viimane aga raharent, kuid on eksisteerinud ka samaaegselt. (Naturaalrent- tasutakse maalt saadud toodanguga; teorent- tasutakse tööga maaomanikule; raharent- tasutakse põllumajandussaaduste müügist saadud rahaga.)

Maakorralduse mõiste ja olemus. (lk 21)
Maakorralduse mõiste
Maaressursside piiratud, väärtuslike kõlvikute vähesus ja nende laialipaisatus teiste maade hulgas, samuti maa kui tootmisvahendi kasutamine põllumajanduses on põhjustanud erilise nähtuse- maakorralduse- tekkimise. Maakorraldus tänapäeva mõttes on sotsiaalmajanduslike, organisatsioonilis -majanduslike ja õiguslike abinõude kompleks , mis on suunatud maasuhete reguleerimisele, maa kui kinnisvara ratsionaalse kasutamise, kaitse ja korralduse organiseerimisele. Maakorraldus viiakse läbi tööprotsessi ratsionaalseks organiseerimiseks, maa kui tootmisvahendi omaduste paremaks ärakasutamiseks, püstitatud tootmisülesannete täitmiseks ning maasuhete reguleerimiseks, maa jagamiseks ja ümberpaigutamiseks ühiskonna üksikute liikmete ja kihtide vahel. Maa kui tootmisvahendi kasutamine on vahetult seotud ka teiste tootmisvahendite ja tööjõu kasutamise ning paigutamisega. Seetõttu seisneb maakorraldus maa kasutamise organiseerimises koos teiste temeaga liikumatult seotud tootmisvahendite paigutamise ja kasutamise organiseerimisega. Maakorralduse eesmärk on kindlustada tootmisvahendite ratsionaalne kasutamine, samuti maakasutusõiguse kaitse.
Maakorralduse sisu (lk 22-31)
Maakorraldus on territooriumi ja maaga vahetult seotud tootmisvahendite eesmärgipärase kasutamise organiseerimise protsess, mis on tingitud ühiskonna tootlike jõudude ja tootmissuhete arengust. Maakorraldusprotsessis muutuvad esmajoones maa territoriaalsed omadused (kõlvikute koosseis, pindala ja paiknevus, piirid, kuju, maatükkide konfiguratsioon jm). Maakorralduse käigus lahendatakse tootmise suhtes kaks omavahel seotud ülesannet: territooriumi kohandamine tootmise vajadustele ja tootmise enda kohaldamine territooriumile. Maakorraldus korrastab juba olemasolevaid maa kasutamise meetodeid , kuid määrab ka majandi arengu suunad. Maakorralduse põhieesmärk ja –tingimus on- maakorraldus peab suurendama maa turuväärtust. Üldjuhul ei tohi maakorralduse tulemusena ühegi maaomaniku või maakasutaja maa väärtus väheneda ega maakasutamise tingimused halveneda.
Maakorraldus kujutab endast majanduslike, õiguslike ja tehniliste toimingute kogumit. Majanduslik sisu. See seisneb maa kui tootmisvahendi kasutamise ja kaitse organiseerimises ning territooriumi korraldamises tootmis- ja sotsiaalsete ülesannete lahendamiseks. Maakorraldus on eelkõige seotud tootmise organiseerimisega põllumajanduses, vähemal määral teistes tootmisharudes, kus ta loob vaid territoriaalse aluse tootmisprotsessi teostamiseks. Majanduslikult otstarbeka lahendi kindlustamiseks on kehtestatud teatud maakorralduse nõuded, mida maakorralduse käigus tuleb arvestada. Nendeks on:

Omaniku taotlus kinnisasja otstarbekaks kasutamiseks
Loodusvara säästlik kasutamine, terve elukeskkonna tagamine ja maastiku omapära hoidmine
Kinnisasja sobivus ettenähtud sihtotstarbeks
Kinnisasjale otstarbeka juurdepääsutee tagamine
Kinnisasja terviklikkuse ja otstarbeka kuju tagamine, lihtsate ja selgete piiride loomine ning looduslike piiride arvestamine
Kinnisasja kiildumise ja ribasuse vältimine
Teede, liinide, muude ehitisite ja maaprandusspsteemide otstarbekas rajamine ning kasutamine

Õiguslik sisu. Maakorralduse käigus kehtestatakse maaomanikele ja –kasutajate õigused ja kohustused teatud maatükkide suhtes, määratakse kindlaks nende maade kasutusrežiim ehk sihtotstarve, registreeritakse maa maakatastris ning maa omandiõiguse kehtestamiseks registreeritakse maaüksus kinnistusraamatus. Ka on kehtestatud maakorralduse läbiviimise teatud kord, toimingute koosseis ja nende üksteisele järgnevus.
Maakorralduse õiguslikuks aluseks on maaseadusandlus, mis hõlmab seadusi ja seadusest alamal olevaid õigusakte.
Tehniline külg. Makorralduse teostamine eeldab senise olukorra täpset tundmist, milleks tuleb teha väliuurimusi, seejärel analüüsida olukorda ja koostada projektilahendus. See omakorda nõuab kaasaegse sisuga plaanide ja kaartide kasutamist, mis on saadud teatud mõõdistamise tulemusena. Selle plaanimaterjali alusel toimubki maaressursside seisundi ja jagunemise uurimine , uute piiride projekteerimine , kõlvikute ja maavalduse pindala arvutamine ning lõpuks projekteeritud piiride looduses tähistamine maakoraldusliku mõõdistuse abil.
Maakorraldustööd võib liigitada maakorralduseks kitsamas mõttes ja maakorraldustöödeks laiemas mõttes. Eesti maakorraldusseadus loetleb maakorraldustoimingutena kinnisasja ümberkruntimise, kinnisasja vahetamise, kinnisasja jagamise , kinnisomandi kitsenduste selgitamise ja kinnisasja piiri kindlaksmääramise. Need on tõepoolest puhtmaakorraldusliku sisuga toimingud ja seotud maaüksuste territoriaalsete tingimuste ümberkorraldamisega. Kuid nende teostamiseks on vaja täiendavaid töid- maade koosseisus ja paiknevuse väljaselgitamine, kaardimaterjali koostamine, maade hindamine jne. Seetõttu eristatakse ka maakorraldustöid laiemas mõttes. Nende hulka kuuluvad lisaks eeltooduile:

Üleriigilise, maakonna-ja üldplaneeringu raames vastavate haldusüksuste maafondi perspektiivse kasutamise küsimuste lahendamine, maafondi kasutamise projektide ja skeemide koostamine
Erilise kasutusreziimiga kaitsealade (looduskaitsealad, rahvuspargid ) piiride määramine
Maa kasutamise ja kaitse üle kontrolli teostamine
Katastrimõõdistamised- moodustava katastriüksuse või kinnisasja piiride määramine, märkimine ja mõõdistamine, situatsiooni mõõdistamine, kõlvikute määramine, katastriüksuse plaani ja piiriprotokolli koostamine ning piiri maastikul tähistamine
Maade hindamise korraldamine ja maade maksustamisega seonduv tegevus
Maainfosüsteemide loomine ja pidamine
Maa-asulate piiride kindlaksmääramine ja muutmine
Maakondade, linnade ja valdade halduspiiride määramine ning märkimine looduses
Mullastiku, geobotaaniliste jm ülevaatuste ja uurimistööde tegemine
Maade kasutamisega seotud majanduslike ja õiguslike probleemide lahendamine
Keskkonnamõjude hindamine

Feodaalaja maakasutuse iseloomustus. (lk 40)
Alates 13.saj rajatud mõisad olid tekkinud talupoegadelt äravõetud maadele. Mõisa territoorium jagunes siitpeale mõisamaaks ja talumaaks. Talumaa oli talupoegade kasutuses olev maa, mõisamaad majandas feodaal . Mõisapõlde harisid talupojad oma loomade ja vahenditega, tasudes nn teorenti.
Asustuse põhivormiks oli küla, milleks loeti vähemalt kolme talu kooslust. Küla kujutas suhteliselt kompaktset asulat, mille majapidamised olid seotud maade ühisusega. Hooned olid grupi või reana küla keskuseks, põllud, heinamaad ja muud kõlvikud asusid nende ümbruses. Küla kasutuses olnud maad moodustasid külasarase, mis kuulus kogu külakogukonnale. Külasaras hõlmas kõik kõlvikud- põllud, heinamaad, karjamaad , metsad , kalaveed jm.
Küla põllumaa, mis jagunes kolmeks väljaks, oli talude vahel püsivalt ära jagatud, kuid talu põllumaa ei moodustanud kompaktset krunti, vaid koosnes paljudest tükkidest, mis asusid vaheldumisi teiste talude põllutükkidega. Ühele talule kuuluvate põllutükkide arv ulatus kümnetesse, mõnikord sadadesse. Selle põhjuseks oli ühtlusamispüüd, õigluse arvestamine. Küla põllumaad polnud ühtlase kvaliteediga, seepärast jagati külaväljad maa headuse alusel väiksemateks osadesks, millest siis iga talu sai nii paremat kui halvemat maad, mis omakorda võimaldas ühtlustada saake, nii et ka ikalduse korral oli kõigil taludel võimalik paremate põllutükkide arvel vilja saada.
Külaväljade jaotamisel on eristatud lapi- ehk sargväljastikku ja tõstandväljastikku. Sargväljastiku puhul oli väli jaotatud enamasti pikliku kujuga korrapäratuteks lappideks. Tõstandväljastiku puhul olid väljas jagatud kahes järgus, esiteks maa headuse alusel suuremateks tükkideks-tõstanditeks, need omakorda põllutükkideks vastavalt talude arvule. Põllutükid kujutasid siin pikki paralleelsete külgedega siile või ribasid, mida nimetati ka nöörimaadeks. Põllusiilud aga polnud sirgete külgedega, vaid enamasti kõvera kujuga. Riba-või lapipõllundusel arvati olevat veel üks põhjendus.
Selline põldude jaotus sidus küla talupojad ka ühtseks kolletiiviks. Talu põllutükkide vaheldumine teiste talude põldudega sundis kõiki töid tegema üheaegselt- nn põllusundus, või siis kollektiivselt talgute näol.
Külatalude kõrval esines ka hajatalusid, mis paiknesid külast väljaspool, kas nende läheduses või kaugemal, metsade sees. Hajatalude valdused , sh ka põllud asusid õue ümber ja moodustasid ühe terviku. Hajatalusid oli kahte liiki- üks osa neist paiknes külasarase territooriumil ja omas õigust kasutada küla ühismaid, mis ned teatud määral sidus külakollektiiviga. Teine osa hajatalusid asus täiesti eraldi soode ja metsade keskel, kus neil polnud kokkupuudet teiste hajatalude või külaga. Selliste hajatalude heina-, võsa- või karjamaa peale polnud külal valdusõigusi.
Põlispõldude kõrval kasutati veel metsa ehk võsapõlde, mis olid tarvitusel ajutiselt ja olid rajatud võsamaadele. Need ie kuulnud regulaarsesse külvikorda ning pärast mõneaastast kasutamist jäeti nad 15-20 aastaks puhkama ning kasutusele võeti uus võsapõld.
Heinamaad oli 13.-15. Sajandil osalt ühiskasutuse, osalt üksikperede vahel ära jaotatud samal printsiibil nagu põlludki. Ühiskasutuses olevaid heinamaid niideti ühiselt, saak jagati vastavalt talude suurusele. Karjamaad ja metsad olid jätkuvalt küla ühiskasutuses.
Kõige arvukama talurahvarühma moodustasid adratalupojad (nimetus sellest, et nende talude põldude suurusi hinnati adramaades). Adratalude kõrval esines veel üksjalgade, vabadike, pobulite jh vähese maaga talupidamisi.

Rootsiaegsed maamõõdu- ja -hindamistööd. (lk 50)
Maamõõdutööd. 17..saj olid murranguks maakorraldustööde arengus, kuna selle sisu täienes kaardimaterjali laialdase kasutamise ja maade hindamisega. Mensuli leiutamine ja kasutuselevõtt koos astrolaabiga andis võimaluse laialdaseks mõõdistamiseks ja kaardistamiseks. Eesti territooriumi minek Rootsi riigi koosseisu mõjus soodsalt maamõõdutööde arengule Eestis, kuna Rootsis alustati laiaulatuslikku riigi territooriumi kaardistamist.
Laialdasemad riigi poolt organiseeritud maamõõdutööd Eestu alal algasid 17.saj I poolel. Hakati koostama riigi üldkaarti, mille tuli näidata valdade ja külade piirid, talude põllud, heinamaad, muud külvikud, järved, jõed, sadamad, linnad, teed jne. Maamõõtjad pidid koostama kahesuguseid kaarte, mida nim geograafilisteks (väikese mõõtkavaga) ja geomeetrilisteks (suure mõõtkavaga külade ja talude katastrikaardid , koostatud käsitsi, üks eksemplar) kaartideks. Määrati kindlaks, et kõlvikud peavad olema plaanidel näidatud kiindlate värvidega.
Kuna maamõõtjaid oli vähe, kehtestati kord, et iga maamõõtja peab 2 abilist maamõõtjaks välja õpetama. Maamõõtjad pidid tundma mitte ainult kaardi koostamise kunsti, neil nõuti ka agronoomiaalaseid teadmisi. Nad pidid oskama kirjeldada pinnast ja selle omadusi ning hinnata maa võimalikku viljakust. Esimene teadaolev geomeetriline kaart Eesti alal on valminud 1648.a Arbavere mõisa kaart.
Maade hindamine. 17.saj sattus Rootsi riik rahalistesse raskustesse ning riigi sissetulekute suurendamiseks otsustati laiendada riigi maavaldusi, kuna põhisissetulekuks oli riigimaadelt saadav rent. Selleks otsustati tagastada riigile kõik aadlimkätte läinud riigimaad. Et teha kindlaks saadav tulu, tuli läbi viia ulatuslikud maahindamised.
1688.a algas Liivimaal maade hindamine ja adramaade revisjon koos teise ringi maamõõtmisega. Maade hindamisel lähtuti selleaegsest maamõõduühikust- tündrumaast. Hinnati ainult põllumaid, heina-ja karjamaid ei hinnatud, need loeti põlluga lahutamatult seotuks. Põllumaa jagati Liivimaa maahindamisel põlis-ja võsapõlluks. Pärast maa mõõtmist ja väärtuskraadi kindlaksmääramist arvutati põllu- ja võsamaa ning kogu talumaa hindeväärtus taalrites. Maa-ala, mille hindeks oli 60 taalrit, kuulutati revisjoniadramaaks. Revisjoni tulemusena suurenes tunduvalt revisjoniadramaade arv, koos sellaga ka mõisatelt võetavad riigimakus ning kokkuvõttes riigi sissetulekud.

Esimesed laialdased maakorraldustööd (Saaremaal). (lk 61)
Põhjused. Esimesed laiaulatuslikud maakorraldustööd Eestis on seotud maasuhete reguleerimisega Saaremaa riigimõisates 18.saj II poolel. Reguleerimise vajadus oli tingitud sellest, et sissetulekud riigikassasse pidevalt vähenesid. Põhjuseks oli see, et riigimõisad olid renditud aadlikele, kes maksid renti rootsiaegsete adramaade järgi. Oluliseks uuduseks oli mõisamaade äärmine killustatus. Riigi maade erakätesse läänistamise käigus olid tekkinud nn mosaiikmõisad, kus ühele mõisale kuulus sadu maatükke. Ühe ja sama küla talud kuulusid sageli erinevate mõisate juurde ning see tekitas tihti piiritülisid.
Ülesanded. 1765.a moodustati eriline maaregulatsiooni ja revisjoni komisjon . Komisjoni üheks tähtsamaks ülesandeks oli mõisatevahelise maakorralduse teostamine esinenud maakasutuspuuduste- kaugemaasuse, üleribasuse, killustatuse- likvideerimine. Maa mõõtmine oli vajalik uute adramaade kindlaksmääramiseks.
Teostus. Maakorraldustööd algasid riigimõisate maade eraldamisega eramaadest, seejärel toimus maade mõõtmine, hindamine ja piiride reguleerimine üksikute mõisate vahel. Maamõõtmine ja hindamine oli üldine. Hindajad valiti mõisnike ja mõisarentnike hulgast, samuti igast kihelkonnast 2 jõukamat talupoega. Maade hindamisel määrati kindlaks nende tulukus (puhaskasurublades). Määrati kindlaks ja riigitalupoegade koormised. Maakorraldus kestis 1828.aastani.
Tulemus. Töö viidi läbi valitseva feodaalide klassi huvides ja mõjus positiivselt mõisamajanduse arengule. Talupoegi riivas aga maakorraldus valusalt. Seoses uute piiride kehtestamisega ja maade vahetusega riigi- ja eramõisate vahel ning väiketalude likvideerimisega pidid talupojad sageli ümber asuma uuele, sageli halvemale maale või jäid hoopis ilma maata .

Talurahva vabastamine pärisorjusest, muutused maasuhetes. (lk 71)
Põhjus. Vajadus suurendada teraviljatootmist areneva kaubatootmise tingimustes sundis mõisnikke laiendama mõisapõlde, kuna ekstensiivse põllumajanduse tinfimustes oli tootmise suurendamine võimalim vaid sel teell Mõisamaade laiendamist talumaade arvel takistas aga seadus, mis piiras talupoja väljatõstmist talust, samuti normeeris see talupoja kohustused.
Sisu. 23.mai 1816.a (Eestimaa) ja 26. märts 1819 (Liivimaa) võeti vastu uued talurahvaseadysed, mis muutsid oluliselt maasuhteid. Nende seadustega pärisorjus kaotati, talupojad kuulutait isiklikult vabaks ja nad moodustasid vaba talurahvaseisuse. Neid ei tohtinud enam osta ega müüa, kinkida ega pantida, nad võisid sõlmida lepinguid ja omada kinnis - ning vallasvara , kuid nad võisid tegeleda vaid põllutööga.
Tegelik olukord. Isiklik vabadus oli aga suurel määral näilik, sest mõisnik võis ka edaspidi talupoega sunniviisiliselt tööle suunata, säilis peksukaristus, püsima jäi ka varem levinud tükitöösüsteem. Piiratud oli ka talupoja liikumisvabadus. Vabadust ei antud ka kohe. Eestimaa kubermangus määrati üleminekuajaks 14 aastat.
Nende talurahvaseadustega loodi juriidilste üksustena talurahvakogukonnad ( vallad ). Samtui sätestas Liivimaa talurahvaseadust, et igas kihelkonnas, kus on vähemalt 2000 meeshinge, tuleb asutada kihelkonnakool. Väiksemad kihelkonnad pidid kooli rajama ühiselt. Seaduse aluse kaotasid talupijad kõik õigused maale, mis kuulutati mõisnike täielikuks omandiks. Mõisnik andis selle talupoegadele rendile, mis tähendas, et talupojad sattusid täielikku majanduslikku sõltuvusse mõisnikust.
1816. ja 1819. a seadused andsid kokkuvõttes mõisnikule vabad käed maa ja talupoja tööjõu kasutamiseks ja mõisamajanduse arendamiseks, talupojale esialgu piiratud isikuvabaduse, mille puhul pärisorjus asendus teoorjusega.

1849.–56. a talurahvaseadused , talude kruntimine . (lk 83)
Talurahvaseadused. 19.saj keskel hakati ümber korraldama aegunud feodaalseid maavaldus -ja maakasutusvorm. See toimus mõisnike endi poolt üksikute reformide näol, millest esimesteks ja tähtsamateks olid Liivimaa talurahvaseadus (1849.a ja 1860.a), Eestimaa ( 1856 .a) ja Saaremaa talurahvaseadus (1865.a). Need seadused säilitasid mõisniku omandiõiguse nii mõisa- kui talumaale. Kuid mõisnikud ei võinud enam liita talummad mõisamaaga, see pidi olema talupoegade kasutuses. Talumaa piirid tuli nii plaanil kui looduses tähistada. Nähti ette, et eraldatava talumaa peab jääma ühtsesse, kompaktsesse massiivi. Mõisa. Ja talumaa vahelise piiri õgvendamiseks lubati vahetada maid. Maade vahetus pidi toimuma mõisniku ja talupoegade vabatahtlikult kokkuleppel.
Mõisamaa jäi mõisniku täielikku valdusse, kes võis seda oma äranägemisel kasutada ükskõik milliseks eesmärgiks. Määrati kindlaks mõisamaa minimaalne suurus.
Ka talumaa jäi mõisniku omandiks kuni müügini, kuid mõisik võis seda kasutada vaid rendile andmiseks või müügiks. Eestimaa mõisnikule jäi aga „ vaieldamatu õigus igal ajal, kui ta peab seda vajalikuks, eesti jaotada talurendimaad, muuta ja vaetada üksikuid talumaatükke, kui ei rikuta rendilepingut ja maa jääb talupoja kasutusse“. See paragrahv võimaldas hiljem asuda talumaade kruntimisele.
Rentiniku õigused maa kasutamisel olid piiratud. Nii võis ta uut põldu üles harida vaid mõisniku nõusolekul, samuti ei tohitnud ta mõisniku nõusolekuta muuta kõlvikute piire ega vahekorda . Ka talu saaduse- heina, õlgi, sõnnikut, metsa, kive ja muid talus leiduvaid kaevandatavaid materjale võis rentnik müüa vaid mõisniku nõusolekul. Talumaad võis anda teo-, raha- või naturaalrendile või müüa. Talupoeg võis osta ka mõisamaad, kui mitte tervet mõisat, samuti mitte rentida seda.
Määrati kindlaks ka talude minimaalsed ja maksimaalsed suurused. Taluomanik võis maad müüa või rentida, kuid ta ei tohtinud talu jagada vähemaks minimaalsuurusest. Talu maade müügil oli mõisnikul ostueesõigus.
Talude kruntimine. Põllumajanduse areng, samtui talude müük nõudsid vana maakasutusviisi likvideerimist. Seetõttu nähti Eestimaal ette ka talude kruntimine, mis eeldas talumaade detailset mõõtmist koos maa hindamisega. Kruntimiseks nimetatakse sellist maakorraldust, kus seni ribade ja lappidena eri taludele kuulunud küla maad jagatakse ümber suurteks terviklikeks kruntideks. Küla maade kruntimisel tuli arvestada küla suurust, taluõuede ja põllumaade paiknemist ning üldist konfiguratsiooni, teiste külvikute, eeskätt heina- ja karjamaa asetust.
Kruntimine oli täielikum eramõisates, kus tavaliselt jagati ära kõik kõlvikud talude vahel, kroonumõisates aga jäid külakarjamaad talude ühisvaldusse ja neid hakati jagama alles hiljem.
Kruntimine tõi talude maavaldustesse suuri muudatusi, eriti nööri- ja lapimaade likvideerimise puhul. talu uue krundi sisse jäi vaid mõni üksik põllulapp või nöörimaa, mida ta enne kasutas. Kruntimine polnud tähtis mite ainult iga üksiku talu seisukohalt, vseda kasutas ära ka mõisnik. Kruntimisel lasti sageli muuta talude suurust, loodi uusi talusid. Ka vahetati kruntimisel ülesharitud talumaid vähemviljakate mõisamaadega.
1849. ja 1856.a talurahvaseadustega likvideeriti balti-saksa mõisnike monopol maale ja loodi tingimused talupoegadele väikemaaomanduste tekkimiseks ning põllumajanduse kiiremaks arenguks.

Maasuhted ja maakasutus 1918. a. (lk 114)
Maasuhteid Eesti 1918.a iseloomustas valdava osa maafondi kuulumine mõisnikele. 1918.a moodustas mõisate maa kogu põllumajanduslikust maafondist 58%. Mõisnike maavaldus koosnes 1149 mõisast, mille keskmine pindala oli 2113 ha. Valitsevaks oli eramõisad, mis moodustasid valdava osa mõisate arvust ning haarasid ka lõviosa mõisate maast. Järgnesid riigi- (kroonu) mõisad, mis moodustasid ligi 10% suurmaavaldusest, teiste mõisate osatähtsus oli väiksem. Seejuures olid paljud mõisnikud mitme mõisa omanikud , koondades enda kätte väga suured maavaldused. Ka mõisad ise olid väga suured.
Osa mõisate maast oli antud rendilepingu alusel talupoegadele kasutamiseks renditaludena. Eraomandina kasutasid talupojad 42% kogu maafondist, keskmise pindalaga 34,1 ha. Talumaade osatähtsus oli Põhja-Eestis väiksem kui Lõuna-Eestis. Ostutalude keksmine suurus kõikus maakonniti 24,9 ha-st kuni 55,8 ha-ni. Vaatamata ostutalu suhteliselt suurele keskmisele pindala polnud kõikide taluomanike olukord siiski kiira , sest ligi veerand taludest olid alla 10 ha. Talupoegade maakasutus koosnes rendi- ja ostutaludest, mis moodustasid 55,3% kogu territooriumist. Mõisnike vahetus kasutuses oli 44.7%.
Kokkuvõttes võib öelda, et maaküsimus oli Eesti 1918.a väga terav , maa jaotus ühiskonna eri kihtide vahel oli äärmiselt ebaühtlane- ühel pool suurmaakasutus 1,87mln ha maaga, teisel poolel väikemaakasutust 2,32mln ha maaga. Seejuures 2/3 maaelanikest ilma maata. Taludel lasusid rängad võlad, talunike üldine võlg üle 45mln kuldrubla.

1919. a maareform , sisu, tulemus. (lk 122)
Et maaküsimus oli eesti äärmiselt terva , ootas talurahvas selle võimalikult õiglast lahendust . Maa oli jagunenud kahte ossa -mõisa- ja talumaaks, kusjuures mõisnike kasutada olev maa oli maksuvaba , kogu maksukoormus lasus talumaal. Ligi 2/3 maarahvast oli aga maa kasutamise võimalusest illma jäetud.
Tegelik maasuhete ümberkujundamine ja sellega seotud maakorraldus algas kohe pärast Saksa okupatsiooni lõppu. Sel eesmärgil anti välja rida sedausandlikke akte , mis olid ettevalmistuseks järgneva maareformi ja maakorraldustööde teostamiseks. 10.okt 1919 võttis Asutav Kogu vastu maaseaduse -otsuse maareformi teostamiseks. Maaseadus määras: „Riikliku maatagavara loomiseks võõrandatakse riigi omanduseks kõik Eesti vabaraiigi piirides olevad mõisad ja maad, ühes kõigi nende päraltolemiste ja kõlbulise põllumajanduselise invetaariga, olgu viimane mõisa omaniku, pidaja ehk rentniku päralt.“ Maaseaduse alusel tuli võõrandada ja arvata riigi maafondi enamik aadlimõisaid koos elusa ja eluta inventariga, kaasa arvatud ka tööstusettevõtted. Võõrandatud maa nähti ette jaotada talupoegadele väikemajapidamistne apõlisteks kasutamieks, hariduslikele, omavalitsuslikele, ühistegelikele, kaubanduslikele ja tööstuslikele asutustele pikaajalisekt kasutamiseks. Mõisate metsad jagamisele ei kuulunud, need läksid riigi omandiks, samuti maavarad.
Maareoformi teostamine. Maaseaduse alusel võõrandatai ja arvati riigi maafondi 96,6% suurmaaomandist. Seega moodustas kogu maafond 54,2% Eesti territooriumist. Põhilise osa võõrandatud maast moodustasid aadlimüisad 82,5%, endised riigimõisad moodustasid 10,2%, põllupankadele kuulus 2,9%, kirikute mõisad moodustasid 2,3% ja seisuslike asutuste maaomand oli 2,1%. Võõrandati kõik kroonu-, kiriku- ja pankade mõisad. Võõrandamata jäid kõik linnamõisad, eramõisad ja seisuslike asutuste maad.
Võõrandatud maast kuulus jagamisele vaid väikene osa 28,3%, kuna metsad anti üle riigile, talupoega poolt renditud mõisamaa jäi aga edasi talupoegade kasutusse.
Maareformi läbiviimise aluseks olev maaseadus 10.okt 1919 ja maareformi teostamise määrus 28.jaan 1920.a ei lahendanud paljusid maaga seotud küsimusi, seepärast neid pidevalt täiendatai ja muudeti, mis aga nõudis korduvate maakorraldustööde teostamist. Kõige selle tulemusena venis maareformi läbiviimine paljudele aastatele ja kuulutati lõpetatuks alles 1.jaan 1938.a.
Kokkuvõtteks. Seega 10 aastat väldanud maareformi käigus moodsutati müisa maadest 25 uut talu, mis said maad keskmiselt 10-15 ja, selahulgas põldu 3 ha. Mõisnikule jäi endine mõisasüda koos kõigi majandushoonetega. Samal ajal paljud maasoovijad maad ei saanudki. Igal mõisamaade jagamisel arvestati põhiliselt mõisniku soove, mitte aga talupoegade omi. Talupojad oma kaebustest maakorralduskomisjonile väitsid korduvalt ja õiglaselt, et mõisnikud ka vabas Eestis on säilitanud oma võimu talupoegade üle.

Maakorraldustööd 1919.–39. a. (lk 148)
Vastavalt püstitautd eesmärkidele ja töö sisule jagati maakorraldus järgmiselt:

Riikliku maatagavara korraldamine, st maareformi teostamine
Eramaade korraldamine, sh * hinge- ja lapimaade kruntimine, * erarendimaade korraldamine

Maakorraldustööd maareformi läbiviimisel seisnesid:

Endiste mõisamaade tükeldamises talukohtadeks, kõrvaltööharu-, eriotstarbe- ja eluasemekohtadeks ning ehitusplatsideks
Riigistatud maadel asuvate renditalude ja popsikohtade korraldamises
Eraomanduses olevatele väikekohtadele juurdelõigete planeerimises
Riigi- ja eramaade vahetuses maakasutuspuuduste kõrvaldamises.

Fiskaal- ja legaalkataster, nende erinevus. (lk 159)
Fiskaakataster. Fiskaalkatastri ehk lihtsalt katastri ülesandeks oli kinnisvara koosseisu, selle väärtuse ja tulukuse kindlakstegemine kinnisvara omaniku maksustamiseks. Kataster sisaldas andmeid maa suuruse, kõlvikute ja klasside ning maa tulukuse kohta, st faktilisi andmeid kinnisvara kohta, mis aja jooksul võivad muutuda. Katastri selles osas on seega esikohal majanduslikud andmed. Katastrit peeti riigi huvides.
Legaalkataster. Maakatastri teiseks osaks oli legaalkataster, mida peeti eraldi fiskaalkatastrist ja mille ülesanne oli erinev. Legallakatastri ülesandeks oli nende eraisikute õiguste ja huvide kaitse, kes sõlmisid tehinguid kinnisvara kohta. Selle katastri eesmärgiks oli mitte kinnisvara faktiline kirjeldamine, vaid kinnisvara juriidilisest seisundist täpse pildi andmine, st kinnisvara ülemineute ja kinnisvaral lasuvate koormatiste avalikustamine. Seega vastandina fiskaalkatastrile peeti legaalkatastrit üksikisikute huvides.

1940.–41. a maareform. (lk 194)
Eellugu . 1939.a 23.aug nn Molotovi-Ribbentropi paktiga lülitati Eesti Nõukogudew liidu mõjusfääri. 17.juuni 1940 Eesti faktiliselt okupeeriti ja moodustati uus nõukogudemeelne valitsus. Uus nõukogudemeelne valitsus asus kehtivat majanduslikku ja poliitilist korda ümber kujundama nõukogude süsteemile vastavaks. Natsionaliseeriti suurtööstus, pangad, transport. Hakati ümber korraldama ka seni kehtinud maasuhteid. 12.juuni võttis valitsus vastu seaduse kasutamata ja mahajäetud maaomandi võõrandamiseks. Need maad arvati riigi maafondi, kust esmajärjekorras pidid maad saama Nõukogude süjaväebaaside rajamise tõttu ümberasustatavad talunikud, aga ka teised maata ja vähese maaga talupojad.
Maareform. 1940.a võeti vastu deklaratsioon maa kuulutamisest kogu rahva omaniks, s.o maa natsionaliseerimise kohta. Maade suuruseks, mis antakse iga töötava talupoja kasutada, määratakse ülemmäär 30ha. Kõik maade ülejäägis, mis ületavad sele suuruse, arvatakse riiklikku maatagavarasse selleks, et riigil oleks võimalik maata ja vähese maaga talupoegi abistada maaga varustamisel. Riigivolikogu otsustab kustutada talurahvalt kõik väljaostu maksud , mis seoses varem läbiviidud maareformiga, samuti maksuvõlad ja administratiivkorras pealepandud trahvid . Riiklikust maatagavarast rajatavaid maakohti võivad saada eeskätt maata perekonnaga kodanikud, kes talupidamist tunnevad ja omavad perekonnas vajalikku tööjõudu. Hiljem täpsustati, et esimeses järjekorras varustatakse maaga vähese maaga talupoegi, aasta-ja suvipõllutöölised, ümberasustatavad maapidajad ning senised talude pooleteramehed ja rentnikud. Määruse järgi tuli uued talud rajada kuni 12 ha suurused, põllumaa kehva kvaliteedi korral kuni 15ha.
Talurahva jaoks arvati maafondi 23,9% kogu põllumajanduslikust maast. Riigi maafondi arvatud maa oli eelkõige ette nähtu maata talurahva, endiste sulaste, maaga varustamiseks, samuti väiketaludele juurdelõigete andmiseks nind nn sotsialistlike põllumajandusettevõtete-sovhooside, masina-traktrijaamade ja hobulaenutuspunktide- moodustamiseks.
Lõpptulemus. Maareformiga ei suudetud tagada planeeritud 12 ha suurusi uustalusid, mis arvestuse kohaselt oleks eeskujuliku maaharimise ja ühe hobuse pidamise juures andnud perekonnale tööd ja leiba. Maa andmine maatamehi ei aidanud, sest enamikul juhtudel puudsid neil loomad, tootmishooned ja vajalik põllumajandustehnika. Loodavad uusmaakohad ei vastanud sageli ka talu normaalse majanmise nõuetele, sest paljudel juhtudel moodustati nad mitme talu äravõetavatst maadest, mis ei paiknenud kõrvuti. Teiselt poolt nõrgendas maa ja tihti ka inventari äravõtmine suuremate talude tootmisvõimet, mille tulemusena vähenes põllumajandussaaduste turutoodand.

1944.–47. a maareform. (lk 209)
1944.a sügisel alga suus , sõjajärgne nüukogude maareofm. Seadus nägi ette 1940.a võrredels palju ulatuslikuma ja põhjalikuma maareofrmi teostamist. Seadus sätestas:

Lugeda kogu maa kogu rahva omanduseks
Määrata kindlaks peale 30 ja maa ülemmäära, mis jäetakse iga töötava talupoja ühe perekonna kasutada, ka senistele talupidajatele jäetav maa alammäär 20 ha ühe perekonna peale, missugustest määrast vähem ei või jätta maad talundipidajale, kui tema kasutuse oli maad üle 20 ha. Erandina vähendada isiklikuks kasutamiseks jäetavat maad 5-7 ha talupidajatele, kes abistasid saksa okupante.
Arvata maafondi saksa kolonistide maad, rahvavanelaste maad, samuti peremeheta jäänud maad ja maad, mis nende pidajatele jäävad tagasi andmata.
Riikliku maafondi peab esmajärjekorras kasutama taluteenijate, maatameeste ja väikemaapidahate maaga varustamisel 12-18 ha talunditega ühe perekonna khota, sõltuvalt maa headusest ja asukohast.
Anda uutele maasaajatele osa ehitusi ja inventari, mis kuulusid saksa kolnnistele ja kodumaa reetjatele
Okupatsiooni ajal maatameestele, väikemaapidajatelt ja keskmiktalunikel röövitud mma, kariloomad, põllumajandluslik inventar ja muu vaea tuleb tagasi anda nende seaduslikele pidajatele
Anda krediiti individuaalsete hoonete ehitamiseks külades kehvik- ja keskmiktalunik majapidamistele, esmajoones neile, kes said kannatada saksa okupatsiooni ajal.

Maareform puudutas enamikku talurahvast. Vähendati umbes 1/3 talude maad. Maareform toimus küllaltki keerukates tingimustes kus kokku põrkusid nõukogude võimuorganite ja vähendamisele kuuluvate talude taotlused. Kahe tule vahele jäi reformi täielik elluviia maakorraldaja. 1944-1947 aasta maareformi tulemusena toimusid eesti külas küllaltki suured sotsiaalsed muutused. Muutus talu suurusrphmade koosseis ja suhe. Väiketalude osatähtsus vähenes. Talude maakasutuses oli maareformi perioodil küllaltki ebapüsiv.
Tegelikult oli kogu 1944-47.a maareform ja maa põlise pidamise aktide väljaandmine talurahva petmine, kuna samaaegselt asuti tegema ettevalmistusi põllumajanduse kollektiviseerimiseks, st talumajanduse livkideerimiseks.

Kolhooside teke Eestis, sellega seotud maakorraldustööd. (lk 221)
Eellugu. Sõjaastail oli põllumajandusliku tootmise tase tunduvalt langenud, sõja lõppedes aga ei edenenud põllumajanduse taastamine loodetud tempos . Seda põhjustas ka valitsuse agraarpoliitika , eriti aga maareformi teostamine. Suuremate talude vähendamine, neilt osa karja ja inventari ära võtmine vähendas oluliselt nende tootmisvõimet. Loodavad uustalud aga ei suutnud otsekohe alustada aktiivset tootmistegevust . Lisaks sellele oli osa põllumajanduslikke maid reservis ja neid ei kasutatud süstemaatiliselt, mille tulemausena nad hakkasid pikkamisi välja langema põllumajanduskõlvikute koosseisust. Nende maade tootmist väljajäämise takistamiseks lubati reservis olevad maid anda ajutiseks kasutamiseks. Esmajärjekorras sovhoosidele, abimajanditele ja kooperatiividele. Eeltoodut arvestades väideti, et üksiktalupidajad ei ole suutelised toime tulema põllumajanduse taastamise ja arendamise ülesannetega, seetõttu on vaja jõud ühendada.
Kollektiviseerimine . Silmas pidades põllumajanduse kollektiviseerimist, otsustati esialdu arendada põllumajandluslikku kooperatsiooni. Vabariigi esimene kolhoos organiseeriti 1947.a Saaremaal. 1947.a kulges kolhooside rajamine Eestis võrdlemisi aeglaselt. Kavandatud 17 kolhoosi asemel jõuti luua vaid 5. Kolhoosi astumisel pidi talunik andma oma maa, loomad, põllutööriistad ja muu vara „vabatahtlikult“ kolhoosi. Talle jäi vaid 06 ja õueaiamaad, selle harimiseks vajalik väikeinventar ning kolhoosi põhikirjas lubatud loomad. Iseseisvalt tegutsenud peremehest sai sisuliselt palgatööline. Talurahva ühinemine kolhoosidesse jätku 1948.a, kuid samuti aeglaselt. Murranguliseks sai 1949.a, vabariigis oli 455 kolhoosi, kuhu oli ühinenud 7770 majandit. Massiline kolhooside moodustamine algas 1949.a märtsi lõpus. Selle vallandas hirm, mille oli põhjustanud Siberisse küüditamine. Kollektiviseerimise tulemusena koondus põhiosa põllumajanduskõlvikutest kolhooside maafondi. Ühel ajal kolhooside rajamisega moodustati ka uusi sovhoose.
Tekkinud kolhooside maakasutustel oli palju puudusi. Neid iseloomustas killustatus, maade kiildumine teise majandi maadesse, üleribasus ja kaudmaasus. Paljude kolhooside ja sovhooside maad koosnesid 10-25 elradi paiknevast ebakorrapärase kujuga maatükist. Põllu-ja heinmaad olid veel rohkem killustatud ning seetõttu vajati majandite korraldamist.
Maakorraldustööd. Maakorraldusel oli tekkinud kolhooside maakasutuste korrastamisel oluline tähtsus. Esimeseks maakorralduslikuks abinõuks oli nn piiride kättenäitamine, mis hõlmas: * maakasutuse riigipiiri skeemi koostamise, * maakasutuste piiride kättenäitamise ja tähistmise looduses, * õue-aiamaade eraldamise kolhoosi ühismaadest. 1950.a koostati 110 valla kaarti, millele kanti kõikide maakasutuste piirid. Korrastati ligi poolte kolhooside ja sovhooside maakasutused. Teise etapina korrastati majandisisene maakasutus. Kolhoosides, kus maakasutuspiirid olid kindlustunud ja maakasutuspuudused kõrvaldatud, viidi sisse külvikorrad. Tekkinud kolhooside ning sovhoosi maakasutuste korastamiseks teostati 1949.a dets majanditevaheline maakorraldus. Üleribasuse, kiildumise, kaugmaasuse jt puuduste likvideerimiseks vahetati laialdaselt naabemaakasutajate maid.

Maakorraldustööd 1960.–90. (lk 238)
1960.aastate alguseks olid majandite ühendamise tulemusena kujunenud välja suhteliselt suured põllumajandusettevõtted. Ligi poolte majandite maakasutus koosnes mitmest lahustükist, tootmine oli hajutatud paljudesse kohtadesse . 1961.a kuulutati välja nn põllumajanduslikud tootmise industrialiseerimise ja intentsiivistamise periood. Maal nähti ette alustada ulatuslikke elamute, tootmishoonete ja kultuur-elukondlike hoonete ehitamist. 1961.a tuli alustada maarajoonidele planeerimisskeemide koostamist, kus tuli planeerida ka perspektiivsete põllumajandusettevõete maakasutused nind nene asulate ja tootmiskeskuste paiknevus.
1965.a algas N.Liidus nn sotsialistliku põllumajanduse rekonstrueerimise etapp, mis nägi ette põllumajanduse juhtimises ülemineku administratiivsetelt meetoditelt majanduslikele meetoditele. Materiaalse huvitatuse printsiibi ja teiste majanduslike meetmete rakendamine lõi uuet aluse maakorraldustööde tegemiseks. Maakorraldus muutus oma tehnili -majandusliku sisu poolest põhjalikumaks ja täienes uute tööliikidega.

Maa hindamine ja mullastiku kaardistamine 1960.–90. (lk 261)
Nõukogude võimu kehtestamine ja maa natsionaliseerimine tõi kaas arusaamise , et maa hindamine on üleliigne tegevus, kuna see oli seotud põhiliselt maa maksustamise ja maa hinna määramisega, mis riigi maa-ainuomandi ringimustest olid mittevajalikud. Küll aga peeti vajalikuks mullastiku detailuuringuid. Juba 1946.a välja antud mullastiku uurimise juhend väidab: Mullastikukaardid on vajalikud järgmiste tööde tegemiseks:

Põllumajanduskõlvikute, külvikordade, külvikorraväljade ja brigaadide maaalade ratsionaalse paigutuse projekti koostamiseks.
Mullaviljakuse tõstmiseks vajaliku agrotehnilise abinõude süsteemi väljatöötamiseks.
Põllumajanduskõlvikute melioratsiooni ja transformatsiooni vajaduse selgitamiseks.
Erosiooni ja selle tagajärgede vastu võitlemise abinõude väljatöötamiseks.
Põllumajanduskõlvikute inventraiseerimiseks.

Esimene periood (1954-1958) – mullastiku suurmõõtkavalise kaardistamise meetoodika väljatöötamine Eesti tingimuste jaoks ja kaadri väljaõpetamine kaardistamiseks.
Teine periood (1958-1970) – kaardistati kõigi põllumajandusettevõtete mullastik ja anti neile üle mullastikukaardid. Välistöödel hakati kaardialusena kasutama aerofotomaterjali, mis olid täpsemad majandi maakasutusplaanist. Mullastikukaardi paljundamisel võeti kasutusele fotopaljundus. Koos Eesti Maaviljelus ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudiga töötati välja muldade boniteediskaalad 100 palli süsteemis. 1960-ndate teisel poolel algas ka rajoonide mullastikukaartide koostamine. Aastail 1958-1964 koostatid ja paljundati haritavate maade happesuse ( lubjatarbe -) ja väetistarbekaardid. Kõigile sovhoosidele ja tellimuse esitanud kolhoosidele koostati mikroväetiste vajaduste kaardid.
Kolmandal perioodil (1970-1975) oli põhitööks põllumajandusettevõtete maafondi tootlikkuse hindamine. Muldade omaduste kõrval arvestati veel ka maade kivisust, kallakust ja mullastiku kirjusust.
Neljanda perioodi (1976-1981) põhitööks kujunes metsamajandite maade mullastiku kaardistamine. Selleks oli vaja kaardistamismetoodikat täiendada ja täpsustada. Paralleelselt sellele algas 1978. a põllumajandusettevõtete looduslike kõlvikute inventeerimine .
Viiendal perioodil (1982-1985) kujunes metsamuldade kaardistamise kõrval teiseks tööks haritavate maade kvaliteedi inventeerimine. Sisuliselt kujutas see endast haritava maa mullastikukaartide kaasajastamist, mille käigus korrigeeriti kaartitel neid muldade näitajaid, mis olid vahepeal muutunud maaparanduse või intensiivsema maaharimise tõttu ja mida täiendati uute andmetega, mis olid vajalikud seoses põllumajanduse üldise arenguga, näiteks muldade peen- ja väikekivisus mehaniseeritud kartulikasvatuse seisukohalt jms. Tööde tulemusena viidi läbi muldad agrirühmitamine, koostati haritavate maade agrorühmade skeemid ja lõpptulemusena kaasajastati ka maade hindamine.

Maa majanduslik hindamine tuli teostada 2 eri liigina : 1. üldhindamine hõlmas kõiki põllumajanduskõlvikuid ja 2. erihindamine arvestas ainult põllumaad. Üldhindamine tuli teha taimekasvatuse kogutoodangu maksumuse, kulude tasuvuse ja diferentsiaaltulu alusel.Põllumaa erihindamine tuli läbi viia peamiste kultuuride kasvatamise sobivuse seisukohalt saagikuse, kulude tasuvuse, toodangu väljatuleku ja diferentsiaaltulu alusel. Eesti maa majanduslikku hindamist lõpetada ei jõutudki.

1991. a maareform, selle sisu. (lk 274)
Suurtootmise kõrval peeti vajalikuks arendada talumajandust. Talu- põllumajandusliku väiketootmise majandusüksus, kus toomine baseerub riiklikul omandil maale, talupere isiklikul tööl ja omandusel tootmisvahenditele ja muule varale. Talupidamiseks sobiva maa pidi välja valima rajooni maakorraldustalitus või komisjon. Maad võidi anda lahustükkidena. Talu moodustamiseks eraldatav maa arvati maha senise esmase maakasutaja ( kolhoosi, sohvoosi) maast. Loodavatele taludele anti majanduslikke soodustusi. Maakorraldustöid pidi tehtama riiklikele vahenditega. Talu maade, elektriliidide, kaevude ja maaparanduse projekteerimine nind nende projektide projekteerimine ning nende objektide ehitamine pidi toimuma riiklike vahenditega. Talunik pidi tagama loodussäästliku põllumajandusliku tootmise. Maareformi põhieesmärgiks oli maaomandisuhete ümberkujundamine arvestades ajaloolist, majanduspoliitilist ja sotsiaalpsühholoogilist tagapõhja. Eesti vabariigi ülemnõukogu otsustas tunnistada kehtetuks 1940 aasta deklaratsiooni maa natsionaliseerimisest. Samuti deklareeriti et kollektiviseermine toimus sunniviisiliselt. Maareformi eesmärgiks seati riiklikul maaomandil rajanevate suhete ümberkujundamine peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks lähtudes endiste omanike järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest. Määrati kindlaks isikute ring, kellel on õigus nõuda maa tagastamist või komenseerimist. Maad tagastati 1940 aasta maareformi eelses koosseisus või sellega võimalikult sarnaselt.
Teiseks maareofrmi käigus lahendatavaks küsimuseks on erastamine. Erasamisele kuulub maa, mida ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Erastamisele ei kuulu riigimetsamaa, samuti kaitsealade loodusreservaatide, sihtkaitse- ja piiranguvööndite maa.
Kolmas suurem ülesanne on maa andmine munitsipaalomandisse. *Riigi omandisse jäetav maa.

Maakorraldusorganid Eestis tänapäeval. (lk 310)
ENSV agrotööstuskomitee, mille allüksusen oli tegutsenud Maakorraldusvalitsus, kujundati 1989.a ümber põllumajandusministeeriumiks. Senise Maakorraldusvalitsuse asemele moodustati agg ENSV Valitsuse määrusega 1990.a Eesti Vabariigi Riiklik Maa-amet. Riigi Maa-amet pidi korraldama maafondi uurimist , maa mõõtmist, kaardistamist, kaartide trükkimist, maakasutuse ja maaparanduse planeerimist, maakasutusüiguse riiklike dokumentide väljaandmist, kinnisvarade hindamist, asundustegevust reguleeriva seadusandluse väljatöötamist.
Lisaks Maa-ametile moodustati veel kohalikul eelarvel toimivad Riigi Maa-ametile funktsionaalselt alluvad maakondade ja vabariiklike linnade (6) maa-ametid.
Vastatud raamatu „Maasuhted, maakasutus ja maakorraldus Eestis“ (Feliks Virma) järgi.
16

.DOC Laadi alla originaalfail 16 lk · .doc · 203 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 16 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-06-01 Kuupäev, millal dokument üles laeti

203 laadimist Kokku alla laetud

5 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Felicity Õppematerjali autor

Vastused kordamisküsimustele maakorralduse ajaloost.
Maa kui tootmisvahend, selle omadused. Maa kui kinnisvara. Maasuhete mõiste ja sisu. Maakorralduse mõiste ja olemus. Feodaalaja maakasutuse iseloomustus. Rootsiaegsed maamõõdu- ja hindamistööd. Esimesed laialdased maakorraldustööd Saaremaal. Talurahva vabastamine pärisorjusest, muutused maasuhetes. 1849.–56. a talurahvaseadused, talude kruntimine. Maasuhted ja maakasutus 1918. a. 1919. a maareform, sisu, tulemus. Maakorraldustööd 1919.–39. a. Fiskaal- ja legaalkataster, nende erinevus. 1940.–41. a maareform. 1944.–47. a maareform. Kolhooside teke Eestis, sellega seotud maakorraldustööd. Maakorraldustööd 1960.–90. Maa hindamine ja mullastiku kaardistamine 1960.–90.a. 1991. a maareform, selle sisu. Maakorraldusorganid Eestis tänapäeval.

Sarnased õppematerjalid

odt

Maasuhted, maakasutus ja maakorraldus Eestis

Isesisev töö nr. 2 Küsimused 4. peatüki kohta (Virma, F. 2004. Maasuhted, maakasutus ja maakorraldus Eestis. Lk 114 193) 1. Millised olid maasuhted ja maakasutus Eestis 1918. aastal? Osa maafondist kuulus mõisnikele. Osa mõisade mast oli antud rendile talupoegadele, renditaludena. Alla poole maafondist oli eraomandis, ehk puhtalt talupoegade oma. Metsamaa ja kõlbmatumaa oli peaaegu täies ulatuses mõisnike omandis. 2. Millised oli enamlaste agraarpoliitika peamised tunnusjooned (1917-1918)?

Maakorraldus

doc

Peatükk 3 Feliks Virma maakorralduse raamatust

Peatükk 3 Feliks Virma maakorralduse raamatust 1. Milline oli maakasutus Eestis 18. sajandil? Tooge välja maakasutuse iseloomulikud jooned. · Peale katku (1710- 1711. a) ning näljahädasid (1708- 1709) oli Eesti ala elanike üldarv kohtati kolmeerandi võrra väiksem kui enne. Sööti jäi selle tulemusena palju mõisa- ja talupõlde. Vähenes loomade arv. Maakasutus vähenes märgatavalt. · 1750. aataks taastus inimeste arv. Maakasutus suurenes. Talupoegadele tehti järelandmisi: vähendati koormisi mõisa vastu- talupidamised said muutuda jõukamaks. Hariti sööti läinud põlde. Taastati põllumaade pind. · Sajandi lõpp- mõisate külvipinnad laienesid jõudsalt põhiliselt talupõldude arvelt. Rohkem oli mõisapõldusid kui talupõldusid. · Hakati kasutama härgasid (suurenes saagikus) ning viinapõletust (suurenes tulu) · Riigimaad vähenesid, suurenesid kohalike ja vene aadlike maad · Maakasutus- ja

Maakorralduse ajalugu

pdf

MAASUHTED JA MAAREFORMID loeng

kasutusõigus. Talud ei saanud enam kasutada maad, mis moodustas üle 30ha, loodi väiketalusid ülejäänud maast. Kui vaadata tänast kinnistumustrit, siis need tänastes krundipiirides ei kajastu, küll aga uusmaa kinnistud (90ndate aastate omandireformist). See on koht kust kinnistud võisid alguse saada. Esimene eesmärk oli võrdsustamine ja poliitilised põhjused. Enne seda oli juba ära otsustatud, et toimub kollektiviseerimine valmistada maa ette kollektiviseerimiseks ning endine maakorraldus lõhkuda. Paar-kolm aastat taluline elu kestis ja siis läks lahti kolhooside moodustamine. Maaomandi vorm enam ei muutunud. Kolhoosid ja sovhoosid. Enne EV taastamist juba 80ndate aastate lõpus võeti vastu ENSV taluseadus 1989, mille alusel anti õigus anda maad põliseks kasutamiseks, talu rajamiseks ja pidi see siis soodustama põllumajandusliku maa kasutusele võtmist (eriti ääremaal). Jõuti teha, eraldada 10 000 talu üle

Eesti asustuse kujunemine

doc

Eesti põllumajandus läbi aegade

Eesti põllumajandus läbi aegade Selle kirjatöö pühendab autor maarahva ajakirjaniku Helju Rauniste mälestusele. Eestlane on oma olemuselt olnud ja on maarahvas ning eesti rahva ajalugu on lahutamatult seotud Emakese Maaga, kelle rinnal on eestlane võrsunud ja mehistunud. Samal ajal on eesti rahval tulnud seda rinda-pinda pidevalt jagada väljasttulnutega. Enne Esimest maailmasõda oli Eesti tsaari-Venemaa majanduslikult suhteliselt hästi arenenud (ent poliitiliselt ja rahvuslikult rõhutud) osa. Sellele vaatamata jäi ta agraarmaaks. Eestis valitses nn balti erikord, mis kindlustas balti mõisnikele erakordse monopoli maale, nende majandusliku, poliitilise võimu ning privileegid. Maal eksisteeris kaks omandivormi: mõisnike suuromandus suurmajapidamine ja talurahva väike maaomandus väi

Geograafia

doc

Kordamisküsimused majandusajalugu

KORDAMISKÜSIMUSED majandusajaloo (MJRI.03.052) arvestustööks 1. Feodaalkord ehk läänikord Läänikord- igal maahärral oli oma sõjavägi, müntisid raha, suhtlesid iseseisvalt teiste riikidega. Nad läänistasid maid koos talupoegadega edasi vasallidele (läänimeestele). Aastatel 1270-1310 algas mõisate asutamine, mis toimus kas rahulikul teel, talupoegadega sõlmitud ostulepingute alusel või ka sundimiste ja ähvardustega. Eelistati kohti, kuhu oli võimalik rajada veski ja mis asusid küladest eemal. Mõisa põllumaad suurendati kas uudismaade ülesharimise või naaberkülade ning -talude lammutamise teel. Kõige tähtsamaks majandusharuks oli põllumajandus.Valitses naturaalmajapidamine. 2. Põllumajanduslik tootmine inventaar- Põhiliseks maaharimisriistaks oli ader (juurpuuader) Saartel ja Lääne- Eestiskasutati juurpuuadra asemel Rootsist pärit seanina atra (ehk vannaader). Peale selle kasutati karuäket., põldude väetamine- väetamiseks k

Ajalugu

doc

Eesti asustus

KORDAMISKÜSIMUSED ,,EESTI ASUSTUSE KUJUNEMINE I" NB! Need küsimused on üldised, hõlmavad tegelikult kogu loengukursust laiemalt. Eksamil tulevad konkreetsemad ja lühemad küsimused. 1. Allikad asustusajaloos, nimeta tähtsamad (ja kirjelda nende olemust ka). 1) Esemeline kultuur (arheoloogid, etnograafid). Saab teada linnadest, maastikest (kivikalmed, linnused, maalinnad, leitud on ka vanu muinaspõlde). 2) Kunstiteosed (joonistused, maalid jt), kus on kujutatud kunagist miljööd ja tegevusi-töid. Gravüürid Eesti mõisate kohta. 3) Kirjalikud ja suulised allikad kõige tähtsamad. Suulise info puhul peab asjasse suhtuma väga kriitiliselt. Kohapärimus -> kõik, mis puudutab konkreetset paika (mäed, künkad, kivid, veekogud jne). Muistendid -> hiiu- ja vägilasmuistendid, Karl XII ja Peeter I-ga seotud; ajalooliste sündmustega seotud (Põhjasõda) -> ajaloolised muistendid. Koha tekkimisega, kohani

Eesti asustuse kujunemine

docx

19-20. sajand Eestis

19.-20.saj 1804. aasta Eestimaa talurahvaseadusega jäid talupojad pärisorjadeks, kuid neid ei tohtinud enam müüa ega pantida ning kinkida maast lahus. 1809. Aasta seadusetäiendused andsid seaduse jõu talukoha pärandatavale kasutamisele ja vallasvara omamisele ning talupojad võisid maad osta. Koormised pidid vastama maa pindalale ja kvaliteedile. 1804. aasta Liivimaa talurahvaseadusega jäid kubermangu talupojad pärisorjadeks, neid eo tohtinud enam müüa ega pantida, maast lahus kinkida, nad said omandiõiguse vallasvarale ja võisid osta maad ning seda edasi pärandada. Talurahva koormised vaadati üle. Tekkis talude pärandamise võimalus ja seega motivatsioon põllumaade parandamiseks ja laiendamiseks. 1816. aastal vastuvõetud Eestimaa talurahvaseadusega kaotati pärisorjus. Kogu maa tunnistati mõisniku omandiks. Talupoegade senine maakasutusõigus ja koormiste normid kaotati, talud anti rendile. Mõisa juurde loodi vallad. 1816 vastuvõetud ja 1819. Aasta kehtima hak

Ajalugu

doc

Majandusajaloo arvestustöö kordamisküsimuste vastused

Tehnika saavutused 19. sajandi lõpul Majanduselus etendasid olulist osa uuendused masinaehituses, metallurgias, keemiatööstuses ja elektrotehnikas. Nende eelduseks oli sisepõlemismootori kasutusele võtmine. 19. sajandi 20. aastatel loodi kivisöegaasil töötavad mootorid. Esimese sisepõlemismootori ehitas 1860. aastal Prantsusmaal E. Lenoir. Täiuslikuma, neljataktilise gaasimootori konstrueeris N. A. Otto. Suure tõuke sisepõlemismootori arengule andis bensiini ja petrooleumi kasutusele võtmine mootorikütusena 19. sajandi lõpul. Kompaktse bensiinimootori ehitasid Daimler ja Benz ning kasutasid neid 1885-1886 esimestel autodel. Esimese iseliikuva kolmerattalise aurusõiduki ehitas prantsuse sõjaväeinsener N. J. Cugnot. Tänapäeva auto sai alguse siis, kui G. Daimler paigutas 1886. aastal mootori algul jalgrattale ja siis neljarattalisele vankrile. Esimene Daimler kui terviklik auto ehitati 1889. aastal. Sajandivahetuse teiseks tähtsaks sündmuseks oli elektrienergia kasu

Majandus

Rohkem sarnaseid