Eesti NSV põllumajanduse areng 1944-1984 (2)

Eesti NSV põllumajanduse areng 1944 – 1984
Maareform
Esimeseks sõjajärgseks muudatuseks Nõukogude Eestis sai maareformi läbi viimine , millega tehti algust juba 1944. aasta septembris. Üheks olulisemaks osaks nõukogulikus reformis oli maa sundvõõrastamine e. riigistamine . Reformi käigus võõrandati enam kui 927 000 hektarit maad, millest suurem osa maast läks uusmaasaajatele. Talupoegade maad vähendati maksimaalse 30 hektarini ning Saksa okupatsiooniga koostööd teinud pered ei võinud omada üle 5 - 6 ha. Maareform sai läbi viidud 1945. aastaks, kuid väikeseid täiendusi toimus hiljemgi. Suure maareformi tulemusena oli ENSVs 136 000 talumajapidamist, kusjuures uusmaasaajate taludest ei kujunenud suurt välja. Talupoegade kaela langesid maareformiga mitmesugused kohustused: pidi riigile andma põllumajandussaadusi ning täitma erinevaid töökohustusi (näiteks talvine metsaraie ja teede korrastamine). Nõukogude võim moodustas uusmaasaajate aitamiseks riiklikke põllumajandusettevõtteid, mis aga ei olnud väga efektiivsed.
Kolhooside loomine
1947. aastal võeti vastu otsus luua kolhoosid kõigis Balti liiduvabariikides. Peagi peale otsuse vastu võtmist loodi ENSVs 5 esimest kolhoosi ning tegeldi kulakute otsimisega. Kulakud olid jõukamad talupojad, kellel oli tööjõudu ning põllumasinaid. Tõsteti makse ning tehti kolhoosidele propagandat, kuid see ei toonud vabatahtlikuid kolhoosi tööle. Makse tõsteti veelgi kõrgemale ning loodi aina rohkem kulakute talusid. 1949. aasta märtsis toimus ulatuslik küüditamine talupoegade ähvardamiseks. Lõpuks astusid kolhoosidesse enamik talupoegi ja need, kes seda ei teinud kolisid linna. Omaette kolhoos oli loodud peaaegu igas külas, ning see tegi inimeste elu veidi kergemaks, kuna seal oli omade inimeste seast loota mõningast abi ja toetust. 1950. aastal hakati aga kolhoose massiliselt ühendama. Algas põllumajanduse allakäik, mis oli võrdne 1944. aasta Saksa okupatsiooni ajal olnud.
Põllumajanduse toibumine
1950. aastaks oli terve NSV Liidu põllumajandus laostunud. Kriitiline olukord sundis Stalini järgset uut võimu tegema radikaalseid muudatusi põllumajanduse osas: alandati saaduste kohustuslikke müüginorme, vähendati makse ja hakati kolhoosnikele maksma töötasu osaliselt rahas. Ümberkorraldused parandasid mõnevõrra rahva olukorda ning algas põllumajanduse vaevaline toibumine. Taastumine toimus tasapidi, näiteks teraviljasaak jõudis sõjaeelse tasemini alles kümne aasta pärast. Sarnane oli olukord piima- ja lihatoodanguga. Kahjumit tekitas aga N. Hruštšov, kes katsetas maisi kasvatust, kartuli ruutpesitsi panekut jm. 1960. aastal hakkasid tekkima spatsialiseerunud majandid, millega seoses mindi üle mingi kindla saaduse tootmisele. Esimeseks spatsialiseerujaks oli linnukasvatus , mille järgi tulid piimakarjandus ja seakasvatus . Oli märgata majanduse ja maaelanike elu paranemist, kuid peagi sai näha ka negatiivseid külgi: põllud ja maad olid ülekoormatud ning keskkonna olukord oli halvenemas.
Majanduslik ummik
1970. aastatel aga majanduse arenemise võimalused jäid ummikseisu. ENSV paistis silma NSVLi ühtete kõrgemate majandusnäitudega, kuid siiski ka seal oli tunda allakäiku. Rahva toidulaud jäi aina nigelamaks ning poeletid olid tühjad – oli toiduainetekriis. Olukord tulenes ENSV põllumajanduse allutatusest üleliidulise toitlusprogrammi täitmisele