edasi-tagasi, varem-hiljem, enam-vähem (sageli deskriptiivne): tipa-tapa, risti-rästi, tipp-topp, sinka-sonka Ka tüvekordusega lt-liitelised määrsõnad: Ka ilma sidekriipsuta: ääriveeri, uisapäisa tund-tunnilt, leht-lehelt Ka liitmäärsõnad, milles korduvad sama või lähedase tähendusega lekseemid: ennevanasti, ennemuiste, tasahilju
Osaline (jänes, küülik, haavikuemand, pikkkõrv) antonüüm sama sõnaliik, mingi semantilise tunnuse poolest vastandlik tähendus (elus <> surnud) o Kontraane (must >< valge) o Kontradiktoorne (elus >< surnud) polüseem mitmetähenduslikkus (rohi, mustama, sulg) hüponüümia hierarhiline suhe o Hüperonüüm (puu) o Hüponüüm (kask) II suhted tähistajate vahel homonüümia - lekseemid, mis on juhuslikult ühesugused, st eri tähenduste vahel pole seost ( o Täielik (tee, saar) o Osaline (soe, tuli, loo) o Homofoon - müüa/müüja o Homograaf palk, tall, kooli Paronüüm sarnase kõlaga, sageli sama tuletusalus (käsitlema, käsitama, käsitsema; enamus, enamik)
Sõnal on olemas põhitähendus e süsteemitähendus, mis jääb invariantseks e muutumatuks. Seda võib pidada sõna denotatiivseks tähenduseks. Põhitähendusele võivad aga liituda lisatähendused e konnotatiivsed tähendused. Tähenduskomponentidel on sõnasiseselt nii ühendav kui ka eristav funktsioon, sest tähenduskomponentide lisamine loob uusi semeemivariante (seeme). Osa lekseeme on monoseemilised e ühetähenduslikud; paljud lekseemid on aga mitmetähenduslikud e polüseemilised. Nt hambumus 'hammaste vastastikune asetus' on monoseemiline, ägedus seevastu polüseemiline (emotsionaalne seisund; `toredus' hinnanguline). Termineid püütakse säilitada monoseemilistena, et tagada termini läbipaistvus, ehkki see on paiguti raske. Keele ökonoomsuse printsiipi järgides muutub enamik sõnu keelekasutuse käigus polüseemseks (kontekst ja kasutussituatsioon võimaldavad eri tähendustel vahet teha)
siduda juba teada vana mõiste uuega, vana info kaudu assotseeruvat uut kirjeldada. HARJUTUS Semantika: leksikaalne ja grammatiline tähendus Leksikaalse tähenduse all mõeldakse denotatsiooni, mis mingil lekseemil on sõnaramatus. Iga eraldi denotatsioon on semeem. Denotatsioonid on igaüks omaette konventsionaalne norm. Samas on lekseemid enamasti mitmetähenduslikud ja see muudab denotatsioonide kirjeldamise raskemaks. Igas keeles on mõnevõrra erinevaid denotatsioone, kindlas kultuuris olulisemad nähtused kinnistuvad (leksikaliseeruvad), nt laulmise kohta käivad lekseemid, mille puhul on olulised laulmist iseloomustavad tunnused saanud eraldi sõna, ebaolulised aga mitte. Nähtusi e reaalsust jagatakse osadeks eri keeltes mõnevõrra erinevalt, isegi väga oluliste nähtuste puhul on see nii.
Mis on leksikoloogia? lexis (kr.) – 'kõne, sõna' logos (kr.) – 'sõna, mõiste, käsit(l)us' • üldleksikoloogia • erileksikoloogia • ajalooline leksikoloogia (= etümoloogia) • kognitiivne leksikoloogia Leksikoloogia uurimisobjekt Leksikaalsed üksused: • leksikaalsed morfeemid (tüved ja tuletusliited) • leksikaalsed sõnad e. lekseemid • sõnade püsiühendid (neidki loetakse lekseemideks) Lekseem, semeem Lekseem võib olla • lihtne: jalg • tuletatud: -jalg/ne • liitne: lauajalg = laua + jalg • mitmest sõnast koosnev: jalga laskma ’põgenema’ Igasse lekseemi kuulub vähemalt üks tähenduskomponent e. semeem. Polüseemia korral kuulub ühte lekseemi rohkem semeeme. Lemma ja lemmatiseerimine
pikaajalises mälus tervikuna; sõna kui keele struktuuri element vastandatuna sõnale kui kõne elemendile; Lekseemi põhiülesanne lauses on situatsiooni komponentide tähistamine. Kui lekseem kannab mõistesisu ehk leksikaalset tähendust , nt 'kodu', 'must', 'koristama' vms, siis sõnavormide muutetunnused kannavad grammatilist tähendust, s.o abstraktsemat tüüpi tähendusi, nt käsku, seesolu vms. Seega ei ole kõik sõnad lekseemid. Homonüüm – samakujuline, kuid eri tähendusega sõna; Homofoon – sama häälduse, aga erineva kirjapildi ja tähendusega sõna; Homograaf – sama kirjapildi, aga erineva häälduse ja tähendusega sõna; 7. Morfoloogia. Morfeemi ja allomorfi mõiste. Morfeemide liigid (esinemise alusel). Afiksite liigid (paiknemise alusel sõnas: prefiks, sufiks, infiks, tsirkumfiks). Morfoloogia: • tegeleb morfeemide ja nende funktsioneerimisega; vormiõpetus, uurib morfeemide
Samuti on signifikatiivse semantika oluline põhimõte hierarhilisus - tähendus on struktureeritud. Tähenduse tasemed: - minimaalne tasand - seem (elementaartähendus). Markerid ja distinktorid on seemid. - lekseem / mõiste (semantilise elemendi koostisosa), võib realiseeruda mingitest objektidest. - lause / ütlus / propositsioon (viimane on ütlus, mis võib olla nii õige kui vale) Kõik seemid ei saa omavahel ühineda (nt ümmargune ruut), samuti ei saa kõik lekseemid ütlusteks ühineda - nende omavahelist sobivust reguleerib hulk reegleid. Paradoksidest Ratsionalist Leibnitz (Descartes'I õpilane) leidis, et keele viga seisneb selles, et see võimaldab valetada - lahendusena leidis, et tuleb luua keel, mille grammatikareeglid ei lase valetada. J See on utoopiline, sest naturaalarvude jadast keerulisem süsteem sisaldab paratamatult vastuolusid (Kurt Göedel tõestas 1948).
Samuti on signifikatiivse semantika oluline põhimõte hierarhilisus - tähendus on struktureeritud. Tähenduse tasemed: - minimaalne tasand - seem (elementaartähendus). Markerid ja distinktorid on seemid. - lekseem / mõiste (semantilise elemendi koostisosa), võib realiseeruda mingitest objektidest. - lause / ütlus / propositsioon (viimane on ütlus, mis võib olla nii õige kui vale) Kõik seemid ei saa omavahel ühineda (nt ümmargune ruut), samuti ei saa kõik lekseemid ütlusteks ühineda - nende omavahelist sobivust reguleerib hulk reegleid. Paradoksidest Ratsionalist Leibnitz (Descartes'I õpilane) leidis, et keele viga seisneb selles, et see võimaldab valetada - lahendusena leidis, et tuleb luua keel, mille grammatikareeglid ei lase valetada. J See on utoopiline, sest naturaalarvude jadast keerulisem süsteem sisaldab paratamatult vastuolusid (Kurt Göedel tõestas 1948).
Homonüümia ja polüseemia vahel on raske vahet teha. Mida konkreetsem ja püsivam on on lekseemi referent, seda vähem on alltähendusi. 46. Tähenduskomponendid. Sõna dentonatsiooni saab kirjeldada komponentide abil. Tähenduskomponendid on esitatud üldiselt binaarsetena (ehk kas on + või ei ole -), vastavalt kas komponen on omane või mitte. Mida täpsem on dentonatsioon, seda vähematele referentidele see viitab. Eri keeltes on eri lekseemid ja dentonatsioonid sama asja väljendamiseks, nii kujunebki erinev semantiline struktuur. 47. Tähendusväljad. Sõnade paradigmaatiline kokkukuuluvus võib olla tugevam või nõrgem. Rühm sõnu, mis on omavahel semantiliselt määratlevates paradigmaatilistes suhetes, moodustavad semantilise välja. 48. Sünonüümia, hüponüümia, meronüümia, vastandlikkus. Sünonüümia e samatähenduslikkus - kahe või rohkema vormilt erineva lekseemi dentonatsiooni identsust
mutelõpp või liide. Sõna ja lause vahe ei ole sugugi selge. 13. Sõna ja lekseem - Sageli on öeldud, et sõna on keele vähim vaba vorm, mille tunnuseks on võime esineda iseseisvalt. Tekstis realiseerub lekseem alati mingi sõnavormina. Eesti keele sõnavormid varvas, varba ja varvastel kuuluvad samasse kogumisse ehk esindavad sama lekseemi. Keele sõnavara põhiosa moodustavad leksikaalsed sõnad ehk lekseemid. Lekseemi kõige tähtsam omadus on selle sõnaliik. 14. Sõnaklassid ehk sõnaliigid vormiõpetuses - Sõnade liigitamisel on kogu aeg kasutatud kolmesuguseid kriteeriume: a) muutmist, b) sõnade omatähendust, c) süntaktilist funktsiooni ehk seda, mis lauseliikmena kõnealust sõna saab kasutada. Vormiõpetuses: (a) sõnad, mis muutuvad arvus ja käändes on noomenid e käändsõnad, (b) sõnad, mis muutuvad ajas ja
müüt kui keel koosneb müteemidest -- need on müüdi suured struktuursed ühikud, mis toovad tervikuna välja müüdi struktuuri, nt käsud-keelud, nimed müüdi ahel kui müüdis toimuvate tegevuste kronoloogiline rida teade on müüdi sisuline pool ehk millist vastuolu püüab müüt lahendada. Kust miski (nt tuli) on tekkinud või saadud 2 isotoopi. Diskursiivses (jutustavas) plaanis toimub märkide analüüs; jutustuse osalised on lekseemid, mis jagunevad semeemideks (= sõnade tähendused), mis süntaktiliste suhetega organiseeritakse omakorda ütlusteks. Struktuurses plaanis vastavad narratiivsetele ahelatele sisud, millede omavahelised suhted on teoreetiliselt teada. Analüüs seemide (= tähenduse püsivad tunnused) järgi. Esimene isotoop on vaid teise diskursiivseks väljendajaks. müüdi armatuur on eripärasuste kogum, mis säilinud rohkem kui kahes müüdis