kaaluga. Sõna kui keelemärk: semiootiline lähenemine Ferdinand de Saussure’ilt (1857–1913)lähtub arusaam keelest kui märgisüsteemist. On väitnud, et • keel on ideid väljendavate märkide süsteem • keelemärk koosneb mõistest (tähistatavast) ja häälikkujust (tähistajast) ja on psüühiliselt ühtne entiteet e. olem • keeles kui märgisüsteemis on seos mõiste ja häälikkuju vahel sageli kokkuleppeline, meelevaldne (arbitraarne) Märgimudelite liigid 1) diaadiline/kahepoolne/bilateraalne märgimudel lähtub Saussure’ist, kelle jaoks keelemärk oli psüühiline ühtne entiteet, mis koosneb mõistest ja häälikkujust (tähistatavast ja tähistajast); 2) triaadiline/kolmepoolne märgimudel on kasutusel tänapäeva semiootikas. Märki nähakse kui kompleksset semiootilist üksust, kus on esindatud märgi kandja (ese, pilt, sõna, nt. maja), tähendus
Nt J. V. Veski andis paljudele murdesõnadele terminoloogias uue sisu: manuline 'juuresolija', vakus 'feodalismiaegne hulgast küladest koosnev haldus- ja maksustusüksus', kari 'range kord; karistus', turve 'kaitse'; kulles `nälkjas', säsi 'sisekude, südaosa', vajak 'puudujääk, defitsiit', kogrits 'teat. seen' jt. 9. Tähenduse motiveerituse tüübid. 1) Uus märk luuakse ilma olemasolevat keelematerjali kasutamata. Märgi häälikkuju on nimetatava akustiline kujutis, nt summ-summ, auh, plärtsuma. Sellisel juhul on tegemist foneetilise motivatsiooniga. Sõnad on loomulikul teel (foneetiliselt) motiveeritud, kui nad annavad märgi kandja kaudu edasi denotaadi meeltega tajutavaid jooni, nt onomatopoeetilised sõnad (rukkirääk, peoleo; kraaksuma). Et selliste objektide hulk, mida oleks võimalik akustiliste tunnuste alusel nimetada, on suhteliselt väike, ei ole see motivatsiooniliik uute
morfoloogias. Näiteks tõid täishäälikukaod juurde ohtrasti mimtesuguseid konsonanttüvelisi vorme, nii et kogu süsteem lakkas toimimast ja selle asemele tekkis aja jooksul hoopis keerulise muutmisskeem, mis rajanes hoopis uutel tunnustel. Kadus senine käänamise ja pööramise alus – sõnade jagunemine ühe- ja kahetüvelisteks. Muutus ka suur osa vormistikust. Enamik käändelõppe sai mõnevõrra muutunud häälikkuju, mitmeid teisenemisi on olnud ka verbi tunnustes ja lõppudes. Tekkis uus komitatiiv ning taandus olev kääne, tekkis kaudne kõneviis. (Rätsep 2002: 20-22) Selline tugev uuenduslaine muutis eesti keele soomeugrilist aglutineerivat ehitustüüpi väga palju, kuid veel tugevamad muutused olid eesti keele murretesõnavaras 13. sajandi alguses kui Eesti ala langes alamsaksakeelsete vallutajate võimu alla. Eesti murretesse tuli viie sajandi jooksul rohkem
kaashäälikute regressiivne palatalisatsioon, laadivahelduse ja vältevahelduse tekkimine. Murrangulised uuendused Eesti ala häälikuehituses põhjustasid suuri muutusi sõnade morfoloogias. Kadus senine käänamise ja pööramise alus sõnade jagunemine ühe- ja kahetüvelisteks. Muutus ka suur osa vormistikust. Enamik käändelõppe sai mõnevõrra 5 muutunud häälikkuju, mitmeid teisenemisi on olnud ka verbi tunnustes ja lõppudes. Tekkis uus komitatiiv ning taandus olev kääne, tekkis kaudne kõneviis. Niivõrd tugev uuenduslaine muutis eesti keele soomeugrilist agluniteerivat ehitustüüpi. Ilmnes selge suundumus flekteeriva ehitustüübi poole, kus uusi vorme saadakse eeskätt tüve häälikuid muutes. Rätsep toob välja ka murrangulised muutused eesti murrete sõnavaras pärast Eesti ala langemist alamsaksakeelsete vallutajate võimu alla 13
Süsteemiga sobimatu nähtus kaotatakse keelest, seega ei lähe keel liiga keerukaks ning jääb kõnelejatele õpitavaks ja suhtluses hõlpsasti kasutatavaks. Loomulikkusega on seotud produktiivsuse mõiste. Produktiivsed muuttüübid on laensõnadele avatud (nt sepp-, õpik-tüüp) ning ebaproduktiivsed suletud (nt tütar-, hammas-tüüp). Seega hakatakse uusi laensõnu käänama ja pöörama produktiivsete tüüpide eeskujul. (Pedaja 2006:31) Osa laensõnu ei muuda laenamisel häälikkuju, sest nad sobivad kohe mõne eesti muuttüübiga (feta, list, müsli, teller, test). Et aga üldiselt on sõnade algvormid eri keeltes erinevad, siis sõltub sõna muutmine ka sellest, milliseks sõna häälikuline struktuur kohandatakse. Inglise keele kahesilbilised sõnad baby ja floppy võivad saada eesti keeles kahesuguse kuju: beib beibe ning flopp flopi. Esimesed variandid hakkavad käänduma astmevaheldusliku sepp-tüübi järgi ning teised variandid astmevahelduseta
seda omadust nimetatakse keele kaheplaanilisuseks. Piiratud hulga märkide abil on võiamlik luua piiramatu hulk erinevaid kombinatsioone. Samal moel häälikuid kombineerides võime luua lõpmatu hulga keelelisi sümboleid ehk üksusi, millel on teadaolev, kokkuleppel põhinev tähendussisu. Tähtis on, et kõik keelekollektiivi liikmed seda kokkulepet teaksid ja peaksid sellest kinni. Enamikku keelelisi süboleid võib pidada meeleveldseks- ses mõttes, et häälikkuju ja tähenduse vahel pole vahetut seost. Osa loomuliku keele sümbolmärkidest nimetad välismaailma olendeid, esemeid või nähtusi. Kuid on ka sümboleid, mille tähendust või funktsiooni ei olegi nii lihte piltlikult selgeks teha. Mõned sümbolid väljendavad ka suhteid. Kellelist sõnumit vastu võttes on vaja ära tunda häälikud ja tähendust kandvad üksused, lisaks tuleb veel tajuda nende üksuste vahelisi suhteid, et sõnumi mõistmine üldse võimalik oleks
• tsitaatsõnad (laene kirjutatakse ja hääldatakse lähtekeelepäraselt, nt yuppie, bappening); • ortograafial põhinevad mugandid (nt teller, poster); • häälduskujul põhinevad mugandid (nt diiler, friik, laiv, luuser); • lühendid (nt AIDS ~ aids, DJ ~ diidzei ~ diidžei, VIP – vipp, UFO ~ ufo). Tihti võib võõrsõna kaotada võõrapärased jooned ning näha välja nagu omasõna (nt kopi, lainer, liising, meik, meil, ruulima, server, tiim). Artikli aluseks olevate laensõnade häälikkuju on muganenud peamiselt kahel viisil: a) eestikeelne kuju vastab lähtekeele kirjapildile (40%, nt muffin, tabloid) või b) hääldusviisile (60%, nt displei, diiler, friik, haip). Üldiselt võtab eesti k laene vastu häälduskujul. Tihti võivad sellise mugandamisega tekkida sõnad, mis ei arvesta eesti k fonotaktika reeglitega ja mille puhul oleks parem kasutada pigem tsitaadilist varianti kui mugandit. Uuemate laensõnade muganemist iseloomustab variatiivsus
pakkuda, tõlgetes kasutada, aga vajadusel ka terminit asendada või sünonüümi lisada. 11.3 Mis on sõna? Sõnade arvu küsimus tekitab kohe mõtte sõna definitsioonist. Kas siis ei võiks olla teada, mis on sõna, et siis need sõnad lihtsalt kokku lugeda? Selgub, et mitte. Isegi kui jätta kõrvale kõik muud kaalutlused (tekstisõna vs lemma jms), on siin vähemalt kaks võrdvõimalikku viisi sõna määratleda: kas ainult häälikkuju või häälikkuju koos tähendusega. Kui sõna on ainult häälikkuju, siis on ühest küljest loomulik rääkida polüseemidest, aga teisest küljest osutuvad sõnadeks ka (seni) tähenduseta häälikuühendid, mis enam nii loomulik ei tundu. Siiski, kui 76 Terminoloogia mõelda näiteks olukorrale, kus erialast teksti tõlgib spetsialiseerumata tõlkija, siis võivad seal paljud sõnad tõlkija jaoks tähendusetud olla;
Valgma) vms. Võõrkeelseid nimesid selles osas eristavad näiteks liited -son (tüüpiline Skandinaavia ja saksa perekonnanimedes: Bengtsson, Magnusson), - berg (saksa ja rootsi nimedes: Blumberg, Alberg), - man(n) (saksa nimedes: Holzmann, Bergmann). 4. Kui nimes puuduvad mingid erilised tunnused, mille alusel saaks teda liigitada, saab lähtuda ka nime foneetilisest kujust; nii on loetud eestikeelseks nimeks neid, mille häälikkuju on kooskõlas eesti omasõnade struktuuriga: Jesse (vrd kohanimed Üsse, Visse, Jõesse), Kelam (vrd valem, tulem jms). Eesti- ja võõrkeelse nime piiritlemine ei ole alati lihtne, kõige rohkem valmistavad probleeme hübriidkeelsed nimed, kus üks osa eesti-, teine võõrkeelne, nt Tõnisson, Võsuberg jms. 1930. aastatel valitsenud käsituses loeti niisugused nimed kahtluseta võõrapärasteks, praegu on nt eestipäraseks loetud nimi Veerberk. 3.3
annaabi.ee 
