Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "EESTI KIRJAKEELE SÕNAVARA KONSPEKT". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
seem, lekseem, leksika, leksikoloogia, leksikon, väljend, semantika, sõnaraamat, formatiiv, neologismid, semeemnüümia, arhaismid, käsit, polüseemia, sõnamoodustus, morfoloogia, sõnavorm, keelelist, moodul, peegel, lemma, keelemärk, mentaalne, motiveeritus, distsipliin, üla, etümoloogia, leksikaalne, keelemärgid, tähistus, hääldus1. Leksikoloogia uurimisobjekt ja ülesanded. Leksikoloogia e sõnavaraõpetus on keeleteaduse haru, mis keskendub keele ühe põhikomponendi, leksika e sõnavara uurimisele.Leksikoloogia uurimisobjektiks on erinevad leksikaalsed üksused: leksikaalsed morfeemid, leksikaalsed sõnad, fraseoloogilised üksused. Ennekõike tegeldakse leksikaalsete sõnade e lekseemidega (lekseem = kokkukuuluvate sõnavormide kogum). Nt eesti keele sõnavormid metsa, metsas, metsast, metsani esindavad sama lekseemi. Lekseemideks loetakse ka püsiühendeid (idioomid, fraseologismid). 3. Leksikoloogia naaberdistsipliinid.
Teemad: I loeng: 1) Ikoonilised, indeksilised ja sümbolilised märgid. Diagramm 2) Sõnavara: leksikon, lekseem, lemma. Sõnaliigid (Iseseisev töö neile, kes loengusse tulla ei saa: Fred Karlsson ,,Üldkeeleteadus", lk 29-30. M. Ehala "Eesti keele struktuur", II trükk 17-24), Fred Karlsson ,,Üldkeeleteadus", lk 214-225) Ikoonilised, indeksilised ja sümbolilised märgid I Inimliigi ehk kõige suuremaks erinevuseks loomariigist on võime luua sümbolisüsteeme, üks selline on keel. Seega: anname infot edasi sümbolitega.
Sõnamoodustuse küsimused. Sissejuhatus 1. Leksika ja sõnamoodustus on vastastikku seotud selles mõttes, et sõnamoodustus on sõnarikastusvahend: protsessi tulemuseks on uued sõnad oma leksikaalse tähenduse ja grammatikaga (muutevormistik, lausekasutusvõimalused). 2. Sõna kui keelemärgi üks funktsioone on tähistada keelevälise maailma objekte ja nähtusi, mida nim entiteetideks e olemiteks. 3. Keelevaras olemasolevaid leksikaalseid ja tuletusmorfeeme kindlate reeglite järgi
1. Leksikoloogia ja sõnaõpetuse mõisted Leksikoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõna ja sõnavara, jagunedes selle järgi sõnaõpetuseks ja sõnavaraõpetuseks. Leksikoloogia harud uurimisobjekti järgi on sõnasemantika, etümoloogia, fraseoloogia, onomastika ehk nimeõpetus, sõnavara- ehk leksikostatistika ja leksikograafia, millest tuleb juttu vastavates osades. Sõna, täpsemalt: leksikaalne sõna ehk lekseem, on sama tüve alusel moodustatud sõnavormide kogum. Nt kogum jõgi, jõe, jõge, jõkke, jões, ..,jõed, jõgede, jõgesid .., millest üks vorm valitakse sõna esindajaks eesti käändsõnadel on selleks ainsuse nimetav ja pöördsõnadel ma-tegevusnimi. Seda esindajat kutsutakse algvormiks ehk võtmevormiks. Kui pole tarvis täpselt eristada, siis kasutatakse sõna ka sõnavormi tähenduses. Sõnavorm on iga grammatiline vorm, milles mingi leksikaalne sõna esineb.
süsteem, seda peetaksegi silmas nt terminis ,,sekundaarsed modelleerivad süsteemid" 2. Keele struktuuri tasandid - Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Keelel on kaks põhilist allsüsteemi häälikute süsteem ja tähenduste süsteem. Keele kasutamine seisneb tähenduste edasiandmises hääliksümbolitega. Tähendusi uurib semantika; häälikulist struktuuri fonoloogia. Kinnistunud sõnade allsüsteem on leksikon ehk sõnavara. Sõnade sisestruktuuri allsüsteemi nimetatakse morfoloogiaks ja lauseehituse allsüsteemi süntaksiks. Fonoloogia, morfoloogia, leksikon ja süntaks on vormilised allsüsteemid, mille üksustel on olemas materiaalne fonoloogiline vorm. Keele viie allsüsteemi suhteid kujutatakse sageli hierarhilise tasandite süsteemina, milles abstraktsus suureneb alt üles: semantika ;süntaks; leksikon; morfoloogia; fonoloogia
Juhuslike sõnad, uusmoodustiste ja leksikaliseerunud sõnade vahel puudub selge piir. Paljud juhuslikud sõnad on hetkelised, osad võivad muutuda terminiteks, mõned kinnistuvad lekseemideks. On mitmeid keelekasutuse valdkondi - erikeel, oskuskeel, allkeel. Oma terminoloogiaga keeled, mis ei kuulu üldsõnavarasse. 43. Leksikograafia. Sõnaraamat on tavaliselt tähestiku järjekorras esitatud lekseemide loend ninde klssifikatsiooni, definitsioonide, kirjelduste ja näidetega. Üks lekseem ja selle juurde kuuluv info moodustab sõnaartikli. Suur ükskeelne sõnaraamar on keele standrdiseerimise üks põhilisi vahendeid. SEMANTIKA 44. Semantika uurimisobjekt. Tähenduse mõiste. Semantika e tähendusõpetus. Uurmisobjektiks on sõnade ja grammatiliste kategooriate tähendused keelesüsteemi osana. Tähendusi väljendatakse keeleliste vormide abil. Keelekasutajal on raske eristada sõna (vormi), selle tähendusest.
(allkeeled: nt kirjakeel, kõnekeel, dialekt e murre); • kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; • keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); • metakeele olemasolu (?) 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: foneetika ja fonoloogia morfoloogia semantika leksikoloogia pragmaatika süntaks tekstilingvistika Keeleteaduse tüübid: üldkeeleteadus – ühte keelt uuriv keeleteadus teoreetiline kt – praktiline kt diakrooniline kt – sünkrooniline kt „mikrolingvistika“ – „makrolingvistika“ Keeleteaduse seosed muude teadusharudega ja seosed teiste valdkondadega: • Psühholoogia à psühholingvistika • Sotsioloogia à sotsiolingvistika • Ajalugu à diakrooniline lingvistika
1. Keele mõiste. Keele mõiste all mõeldakse inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt teostub verbaalse suhtluse vormis. Kell on võimalik tänu inimese keelevõimele. 2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. Keeleline suhtlus on sõnaline, verbaalne, st selle tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus- suhtlus, mis toetab keelelist ehk verbaalset suhtlust ning avaldub žestide ja miimikana. Mitteverbaalne suhtlus jaguneb: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning (muu) ekstraverbaalne (keeleväline kommunikatsioon ehk kehakeel. 3. Keel kui struktuur ,keele allsüsteemid , keelesüsteemi avatus . Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline). Sageli räägita
3. Keelemärgi duaalsus: •häälikute süsteem – keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest – häälikutest •tähenduste süsteem – keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest – märkidest 4. Keelesüsteemi produktiivsus: Saab öelda ükskõik mida, pole piire 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid: 1. Semantika – uurib keelelisi (keeles väljendatud) tähendusi 2. Süntaks – uurib sõnade liitmist suuremateks üksusteks - lauseteks 3. Leksikon – kinnistunud sõnade allsüsteem 4. Morfoloogia – uurib sõnade ehitust morfeemidest lähtuvalt 5. Fonoloogia – häälikulise struktuuri uurimine (foneetika - uurib keele häälikulist substantsi ja selle tootmist ning vastuvõttu) Keeleteaduse tüübid: 1. DIAKROONILINE(arengulooline) – arvestab ajalist arengut, vaadeldakse
puder". Kuid alati ei pruugi see nii olla (nt pudrupea = loll, rumal) Motiveeritud märgid: Ikoon on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis. Indeksi aluseks on see, et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus (mittepiltlikus) suhtes oma referendiga. Allsüsteemid Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest. 1) Semantika tähenduste uurimine (tähendussüsteem) 2) Fonoloogia häälikute struktuuri uurimine (häälikusüsteem) 3) Leksikon ehk sõnavara kinnistunud sõnade allsüsteem 4) Morfoloogia sõnade sisestruktuuri allsüsteem 5) Süntaks lauseehituse allsüsteem Fonoloogia, morfoloogia, leksikon ja süntaks on vormilised allsüsteemid, mille üksustel on olemas materiaalne fonoloogiline vorm (keeleline vorm). Selle vastandpooluseks on tähendus ehk semantiline
•keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid: Foneetika ja fonoloogia - häälikud, foneetika tegeleb hääliku füüsilise poolega, fonoloogia uurib häälikute süsteemi Morfoloogia - sõnavormidega tegelemine. Sõna muutmine - käänded jms Leksikoloogia - tegeleb sõnavaraga, uurib tüvede päritolu Süntaks - lauseõpetus, tegeleb lausetega Tekstilingvistika Semantika - tegeleb sõnatähendusega Pragmaatika - mida mingi lause/väljend tähendab mingis olukorras. Lausete uurimine Keeleteaduse tüübid: Sünkrooniline - Diakrooniline - ajalooline, vaatab keelemuutumist ajaloos Teoreetiline - pole praktilist eesmärki Praktiline - keeleõpetus, nt logopeed, tõlkimine
absoluutsed universaalid- omadused, mis esinevad kõigil või peaaegu kõigil maailma keeltel adverb e. määrsõna adverbiaal e. määrus- verbi laiend, mis ei ole objekt ega predikatiiv afektiivne e. emotiivne tähendus- kui lisatähenduses sisalduv tugev emotsionaalne laeng, kutsutakse niimoodi afiks e. seotud morfeem afiksaaladverb e. abimäärsõna afrikaat- kui konsonandi hääldamisel õhuvool katkeb, kuid kulgla taasavanemisel tekib tugev vabanemismüra aglutineerivad keeled- neis on rohkesti muuteelemente, eriti sõnatüvele lisanduvaid järelliiteid. aktant e. kohustuslik nominaalne moodustaja Aktionsart- tegevuslaad aktsent- kasutatakse nii rõhu kui kõrguse kohta akustiline foneetika- kõnelemisel tekkivaid helilaineid uuriv foneetika allkeel- erinev keelekuju, nt. mingi eriala, rühma või isiku keel allofoon- foneemi variant allomorf- morfeemi variandid antonüümia- semantiline vastandussuhe antropoloogiline lingvistika- (Ameerika) strukturalismi varasem etapp. Selle ju
Semantika- tähendusõpetus. Tähendus-„tegelikkuse“ mingi lõigu,hetke peegeldus teadvuses. Märk- kõik, mis annab infot(tähendus+vorm). Tähendus – keeleüksus, ei ole vorm. Keelemärk-häälikuline vorm +tähendus. Vähim iseseisev keelemärk on sõna-vastab mingi objekt või nähtus. Tähendus sisaldab objekti e. Tähistatava omadusi(kogemus ja kontekst). Sõnaga saab osutada referendile- esindab reaalsust,millest räägitakse(reaalsusobjekt). Mõte-meeles tekkiv kujutluspilt – varieerub(olukord). Nominalism- reaalses maailmas on keel primaarne, sõnad on objektide nimed. Realism – entiteetidel on olemas liigid ning inimene annab neile nimetused. Kontseptualism – sõna tähendus on kogemuslik, omadused ja tunnused, mis objektil on. Argikasutus- lähtub naiivsest maailmapildist. Ekspertkasutus- oskussõnavara. Genotatiivne tähendus- ühisosa. Konnotatiivne tähendus- kõrvaltähendus. Ekstensionaalne tähendus- peab koondama kõik referendid. Pragmaatika-konkreetste k
(allkeeled: nt kirjakeel, kõnekeel, dialekt e murre); • kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; • keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); • metakeele olemasolu (?) 2 Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: foneetika ja fonoloogia, morfoloogia, leksikoloogia, süntaks, tekstilingvistika, semantika, pragmaatika Keeleteaduse tüübid: • teoreetiline kt (ehk keeleteadus) – praktiline kt • diakrooniline kt – sünkrooniline kt • „mikrolingvistika“ – „makrolingvistika“ Keeleteaduse naaberteadused ja seosed keeleteaduse valdkondadega: • Psühholoogia à psühholingvistika • Sotsioloogia à sotsiolingvistika • Ajalugu à diakrooniline lingvistika • Semiootika à semantika
Konstruktsioonigrammatika käsitleb lause ülesehitust omaette keeleüksusena. Eesti lausete põhitüübid (EKG) - GS grammatiline subjekt e alus - TS tegevussubjekt e tegija - PS pragmaatiline subjekt e topik (lause esimene liige) - Normaallaused: GS = TS = PS ta jookseb - Kogeja-omajalause: GS ei võrdu TS = PS tal on häbi - Eksistentsiaallause: GS = TS ei võrdu PS peenral kasvavad lilled 10. Semantika. Tähenduse mõiste. Komponent- ja prototüüpanalüüs. Semantika põhimõisteid: (tähendus)väli, polüseemia, sünonüümia, metafoor, propositsioon, presupositsioon. Semantika ehk tähendusõpetus on keeleteaduse (üldisemalt semiootika) haru, mis uurib keeleüksuste tähendusi ning nende muutumist, keele ja reaalsete objektide suhteid ning keele ja mõtlemise suhteid. Semantika on ka keeleüksuse (morfeemi, sõna, fraasi, lause) tähendus või tähendused.
Tähistaja ja tähistatav, kaksikliigendus; strukturalism Strukturalim (F. de Saussure) Kaksikliigendus- häälikud, millel ühelt poolt pole tähendust ja teiselt poolt moodustuvad neist tähenduslikud üksused. Tähistaja on vorm, mis antakse tähistatavale. Tähistaja on sõna, aga tähistatav on pilt. Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine. Keel on autonoomne märgisüsteem. Keelestruktuur on tasandiline: semantika, süntaks, foneetika jne. 222 Funktsionaalne ja strukturaalne perspektiiv keelele??????????? 24. Kõnekommunikatsiooni ahel Kõneleja mõte kõneleja signaal kuulaja mõte Lingvistiline tasand Lingvistiline tasand Mõtte kujunemine Mõtte kujunemine Mõtte keeleline väljendus Mõtte keeleline väljendus Füsioloogiline tasand Füsioloogiline tasand Närviimpulsid Närviimpulsid
) miks keel on selline, nagu ta on? Vastust otsitakse väljastpoolt keelt. Olulised inimene, ühiskond, aeg. NB! Keele kirjeldus võib olla ka normatiivne ehk preskriptiivne, mõeldud pigem keelehooldeks kui teaduslikuks kasutuseks. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega Psühholoogia psühholingvistika laste keele kujunemine Sotsioloogia sotsiolingvistika ühiskondlikud keele muutused Ajalugu diakrooniline lingvistika annab tuge keele ajaloole Semiootika semantika sõnatähenduste uurimine, märkide uurimine Filosoofia semantika ja pragmaatika uurib sõna tähenduse leidmist Etnoloogia kõneetnograafia kuidas inimesed kõnelevad Kirjandusteadus stilistika on tänapäeval empiiriline, peab koguma materjale, et keelt uurida Keeleteaduse meetodid: Lingvist tugineb esiteks oma keelepädevusele (emakeele puhul). Andmete kogumine (sõltub sellest, mida uuritakse): - lindistus (seda veel uurida ei saa),
Tähistaja ja tähistatav, kaksikliigendus; strukturalism Strukturalim (F. de Saussure) Kaksikliigendus- häälikud, millel ühelt poolt pole tähendust ja teiselt poolt moodustuvad neist tähenduslikud üksused. Tähistaja on vorm, mis antakse tähistatavale. Tähistaja on sõna, aga tähistatav on pilt. Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine. Keel on autonoomne märgisüsteem. Keelestruktuur on tasandiline: semantika, süntaks, foneetika jne. 23. Funktsionaalne ja strukturaalne perspektiiv keelele??????????? 24. Kõnekommunikatsiooni ahel Kõneleja mõte kõneleja signaal kuulaja mõte Lingvistiline tasand Lingvistiline tasand Mõtte kujunemine Mõtte kujunemine Mõtte keeleline väljendus Mõtte keeleline väljendus Füsioloogiline tasand Füsioloogiline tasand Närviimpulsid Närviimpulsid
Tähistaja ja tähistatav, kaksikliigendus; strukturalism Strukturalim (F. de Saussure) Kaksikliigendus- häälikud, millel ühelt poolt pole tähendust ja teiselt poolt moodustuvad neist tähenduslikud üksused. Tähistaja on vorm, mis antakse tähistatavale. Tähistaja on sõna, aga tähistatav on pilt. Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine. Keel on autonoomne märgisüsteem. Keelestruktuur on tasandiline: semantika, süntaks, foneetika jne. 23. Funktsionaalne ja strukturaalne perspektiiv keelele??????????? 24. Kõnekommunikatsiooni ahel Kõneleja mõte kõneleja signaal kuulaja mõte Lingvistiline tasand Lingvistiline tasand Mõtte kujunemine Mõtte kujunemine Mõtte keeleline väljendus Mõtte keeleline väljendus Füsioloogiline tasand Füsioloogiline tasand Närviimpulsid Närviimpulsid
kirjaviisid (foneetiline ja logograafiline; silpkiri), tähestikud, ladina tähestiku kujunemislugu, eesti keele teadaolevad esimesed kirjapanekud. Kohustuslik lugeda õpikust lk 107-147= peatükk Morfologia. Morfoloogia test Moodle'i 4. Moodulis (seal ka täpsemad juhised.) · Sissejuhatus grammatilistest kategooriatest · Kordamine tüpoloogiast · Morfeem, morf, allmorf · Vaba ja seotud morfeemid · Markeeritus · Sõna · Grammatika · Grammatika ja leksika suhetest · Grammatiseerumine · Sõnaliigid Morfoloogia ja süntaksi uurimisuobjektiks on vormilised vahendid, mida keeles tähenduste väljendamiseks kasutatakse. Morfoloogia- sõna ja sõnast väiksem üksus Süntaks- seosed sõnade vahel ja lausete ehitus =MORFOSÜNTAKS Morfeemiaanalüüs- morfoloogiline segmentimine: Ma e-lan veel koleda-ma-s paneel+maja-s kui eelmise-l aasta-l. Morfoloogiline info lisamine-töönimetus glossimine: -1SG KOMP-ELAT-ELAT- ADE-ADE
uurib lausete struktuuri ning püüab formuleerida reegleid, mille alusel sõnad moodustavad fraase ning fraasid omakorda lauseid. Süntaks uurib lause üksuste (fraaside) sisemist struktuuri, nende üksuste omavahelisi suhteid ning seda, kuidas need fraaside sisestruktuur ning fraasidevahelised suhted määravad lause kui terviku tähenduse. TEKST - keelekasutuse väljund sõnast raamatuni, tähenduse realiseerumise koht/protsess. Semantika - keeleteaduse haru, mis uurib keelelisi tähendusi(kõneleja tähendus ja kuulaja tähendus e konkreetne tähendus ja abstraktne tähendus ehk süsteemi tähendus).. Semantika põhimõisteid: (tähendus)väli-sõnaderühm ,mis suurelt osalt oma tähenduselt kattuvad, polüseemia- mitmetähenduslikkus, mille puhul kõik vormid omavahel seotud(nt jooksma-inimene jookseb,vesi jookseb) Pragmaatika - on semiootika haru, mis uurib märkide kasutamist
Absolutiiv-ergatiivsed keeled on keeled, mille sihitisliku lause agent (A) on markeeritud (nt ergatiiviga), patsient aga markeerimata käändes (absolutiivis, lõputa) ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A Abstraktne tähendus - ehk süsteemi tähendus; samuti kõik mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis Adstraat - on keel, mis on kontaktis mõne teise keelega, ilma et ta oleks selle keele suhtes kõrgemal või madalamal positsioonil (prestiiž). Aeg - deiktiline grammatiline kategooria, mis suhestab lause poolt väljendatu kõnehetkega või mõne muu valitud hetkega Afiks - seotud morfeem. Afiksid jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks. Agent - (semantiline roll) lause osaline, kes on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning teeb seda enamasti meelega või kavatsuslikult Akustiline foneetika - uurib häälelainet ja selle vahendusel edas
Absolutiiv-ergatiivsed keeled: on keeled, mille sihitisliku lause agent (A) on markeeritud (nt ergatiiviga), patsient aga markeerimata käändes (absolutiivis, lõputa) ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A Abstraktne tähendus: ehk süsteemi tähendus; samuti kõik mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis Adstraat: on keel, mis on kontaktis mõne teise keelega, ilma et ta oleks selle keele suhtes kõrgemal või madalamal positsioonil (prestiiz). Aeg: deiktiline grammatiline kategooria, mis suhestab lause poolt väljendatu kõnehetkega või mõne muu valitud hetkega Afiks: seotud morfeem. Afiksid jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks. Agent: (semantiline roll) lause osaline, kes on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning teeb seda enamasti meelega või kavatsuslikult Akustiline foneetika: uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava
edasi häälikuliste sümbolite ja nendega seostuvate mitteverbaalse suhtlusega. Keele kasutamine seisneb tähenduste edasiandmises hääliksümbolitega. Tähendus ja heli on seega keelelise suhtluse kaks poolust. Keel põhineb tähenduse ja heli seostamisel. Seega on keele olemus kaheplaaniline, ehk duaalne. Keele allsüsteemi suhted hierarhilise tasandite süsteemina, milles abstraktsus suureneb alt üles: - Semantika tähenduste uurimine - Süntaks lauseehituse uurimine - Leksika sõnavara - Morfoloogia sõnade sisestruktuur - Fonoloogia häälikulise struktuuri uurimine Selle süsteemi kohaselt teostub kõrgem tasand madalama tasandi kaudu. · Keelesüsteemi avatus Suhtlussüsteemid võib jagada avatuteks ja suletuteks selle järgi, kas märkide arv neis on piiratud või mitte. Ainult loomulikud keeled on avatus süsteemid selle mõiste
nende omavahelistest suhetest. Üksused ja nende omavahalised suhted moodustavad allsüsteemi struktuuri. Põhilisi allsüsteeme on viis. Tähendussüsteem ja häälikusüsteem on kaks selget allsüsteemi. Tähenduste uurimine semantika, häälikute struktuuri uurimine fonoloogia, hääliku substantsi ning selle tootmise ja vastuvõtu uurimine foneetika. Lisaks häälikutele ja tähendustele on keeltes sõnad ja laused. Kinnistunud sõnade allsüsteem on leksikon ehk sõnavara. Sõnade sisestruktuuri allsüsteemi nimetatakse morfoloogiaks ja lauseehituse allsüsteemi süntaksiks. Keele viie allsüsteemi suhteid kujutatakse hierarhilise tasandite süsteemina (abstraktsus suureneb alt üles): SEMANTIKA SÜNTAKS LEKSIKON MORFOLOOGIA
PS pragmaatiline subjekt lause alguses olev lauseliige. 1) Normaallaused GS=TS=PS ,,Ta jookseb" (intransitiivne), ,,Ta ehitab maja" (transitiivne), ,,Ta on haige" 2) Kogeja-omajalause GSTS=PS ,,Tal on häbi", ,,Talle meeldib tantsida", ,,Teda huvitab botaanika", ,,Tal on see hea raamat" 3) Eksistentsiaallause GS=TSPS ,,Peenral kasvavad lilled", ,,Poisist kasvas mees", ,,Väljas sajab vihma" Võimalik, et alus ja öeldis ei ühildu. ,,Peenral kasvas lilli" 10) Semantika. Tähenduse mõiste. Komponent- ja prototüüpanalüüs. Semantika põhimõisteid: (tähendus)väli, polüseemia, sünonüümia, metafoor, propositsioon, presupositsioon. Semantika on õpetus tähendusest. Põhiidee on sõnade tähenduste uurimine, süsteemi avastamine. Tähendus on vastuvõtja tõlgendusprotsessi tulemus, kus vihjeteks on sõnumist identifitseeritud sõnad, muutelõpud, laused jm. Tähendus on mittemateriaalne.
haige" 2) Kogeja-omajalause GSTS=PS ,,Tal on häbi", ,,Talle meeldib tantsida", ,,Teda huvitab botaanika", ,,Tal on see hea raamat" 3) Eksistentsiaallause GS=TSPS ,,Peenral kasvavad lilled", ,,Poisist kasvas mees", ,,Väljas sajab vihma" 7 Võimalik, et alus ja öeldis ei ühildu. ,,Peenral kasvas lilli" 10) Semantika. Tähenduse mõiste. Komponent- ja prototüüpanalüüs. Semantika põhimõisteid: (tähendus)väli, polüseemia, sünonüümia, metafoor, propositsioon, presupositsioon. Semantika on õpetus tähendusest. Põhiidee on sõnade tähenduste uurimine, süsteemi avastamine. Tähendus on vastuvõtja tõlgendusprotsessi tulemus, kus vihjeteks on sõnumist identifitseeritud sõnad, muutelõpud, laused jm. Tähendus on mittemateriaalne. Tähendus: 1) abstraktne: süsteemi tähendus; 2 )konkreetne: kõneleja tähendus/kuulaja tähendus. Tähenduse uurimine:
elemente: nt kolmnurkne kujund on tähelepanu äratamise sümbol. Keele allsüsteemid: Loomulikud keeled kujutavad endast süsteeme. Sellel on allsüsteemid, mis on omavahel mitmesugustes suhetes. Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest. Need moodustavad allsüsteemi struktuuri. Põhilisi allsüsteeme on 5. Tähendussüsteem Häälikusüsteem Tähenduste uurimine semantika Häälikulise struktuuri uurimine fonoloogia Päris häälikulise substantsi ning selle tootmise ning vastuvõtu uurimine on foneetika. Sõnad Laused Kinnistunud sõnade allsüsteem leksikon e sõnavara Sõnade sisestruktuuri allsüsteem foloogia Lauseehituse allsüsteem süntaks Ühes allsüsteemis võib olla väga mitmesuguseid üksusi, samuti võivad ühed ja samad üksused kuuluda erinevatesse allsüsteemidesse. Nt fonoloogia üksused -> foneemid. Leksikoni üksused-> sõnad
Keel ei ole jagamatu süsteem, vaid mitmetasandiline (mitmekihiline) eriti kompleksne ja paindlik süsteem. Sellel on allsüsteemid,mis on omavahel mitmesugustes. Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest. Üksused ja nende omavahelised suhted moodustavad allsüsteemi struktuuri.Põhilisi allsüsteeme on viis. /tähesüsteem, hääliksüsteem, sõnavara e leksikon, süntaks e lauseehitus, morfoloogia ehk uuritakse väiksemaid häälikusüsteeme/ Suulises keeles antakse tähendusi edasi häälikuliste sümbolite ja nendega seostuva mitteverbaalse suhtlusega.Tähendsüsteem ja hääliksüsteem on seega kaks selget allsüsteemi. Allsüsteemi struktuuri moodustavad vastavad üksused ja nende omavahelised suhted. Ühes allsüsteemis võivad olla ühed ja samad üksused kuuluda erinevatesse allsüsteemidesse. Fonoloogia, morfoloogia,
MORFOLOOGIA Morfoloogia ehk vormiõpetus uurib sõnade ehitust nende morfoloogilistest osistest morfeemidest lähtudes. Morfeem on väikseim tähendusega üksus. Morfoloogia jagatakse kahte ossa: 1) sõna muutmine ja 2) sõnamoodustamine. Morfeemide järjestuse uurimist nimetatakse morfotaktikaks. Morfoloogilise protsessi all mõeldakse operatsioone, mida rakendades saab kirjeldada vormide moodustamist. Morfoloogiline loomulikkus avaldub selles, et keerulisemat sisu kodeeritakse keerulisemalt ja lihtsamat vastavalt lihtsamalt. Sõnavormide moodustamist käsitlevat vormiõpetuse osa nimetatakse vormi- moodustuseks ehk morfoloogiliseks sünteesiks ja sõnavormidest arusaamist käsitlevat osa morfoloogiliseks analüüsiks. * Sõna Keelesüsteemi tähtsamad struktuuriüksused on lause ja sõna. Morfoloogias selgitatakse sõnade siseehitust, lause on aga sõnadest moodustatud tervik. Sõnad võivad iseseisvalt moodustada lause (kõn
väljendada eitust. Kolmas loeng kaksikliigendus häälikud, millel pole tähendust (kuigi vene keeles on ka üksikfoneemil i tähendus, lisaks loodushääli matkivad häälikud) ja tähenduslikud üksused ehk morfeemid. Häälikuid on piiratud hulk, kuid morfeeme piiramatu hulk. Foneetika häälikud; fonoloogia häälikute ühendid; morfoloogia morfeemid, nende moodustamine ja liitmine sõnadeks; süntaks sõnade liitmine osalauseteks, lauseteks ja liitlauseteks; semantika keelelised tähendused; pragmaatika keele kasutus mitmekeelses kontekstis. Foneetika ja fonoloogia foneetika uurib häälikuid ja nende muutumist kõnevoolus. Artikulatsioon, kõneakustika, -taju. Foneetika on teadus, mis uurib inimkõne üksusi häälikuid artikulatoorsest(kõneorganite tegevus kõneloome protsessis), akustilisest(häälelaine ja selle vahendusel edastava suulise kõne
Ajaloolisest lingvistikast eristab kontaktlingvistikat see, et uuritakse seda, mis keelekontaktide tulemusena hetkel toimub, mitte minevikku. Kontaktlingvistika tegeleb küll keeleainesega, kuid samas peab silmas keelekasutajate tausta, sotsiaalseid suhteid, kontaktsituatsiooni tüüpi jms. Mittesuulise suhtluse andmestik pole olnud aga tähelepanu all sellepärast, et tähtsaks on peetud tegelikku, redigeerimata, argist keelekasutust. 2. Mis on ja millega tegeleb leksikoloogia? Uurib sõna, sõnavara koos grammatikaga. Sõnavaraüksusena kannab sõna leksikaalset tähendust, grammatikaüksusena aga gram.tähendust. Leksikoloogia on lingvistiline distsipliin, mis uurib sõnavara põhiüksusi ehk lekseeme, nende moodustamist, struktuuri ja tähendust. Leksikoloogia on seotud leksikograafiaga, mis tegeleb sama info, eriti sõnade kasutusinfo kirjeldamisega. Leksikoloogias pole tehtud koondkäsitlusi, on uuritud vaid
Absolutiiv ergatiivsed keeled - on keeled, mille sihitisliku lause agent (A) on markeeritud (nt ergatiiviga), patsient aga markeerimata käändes (absolutiivis, lõputa) ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A Abstraktne/süsteemi tähendus mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis Adstraat naaberkeelte vastastikune mõju Aeg väljendab tegevuse või olukorra suhet mineviku, oleviku või tulevikuga Afiks seotud morfeem, jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks Agent lause osaline, sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust Akustiline foneetika uurib häälikute moodustamisel tekkivaid häälelaineid Algkeel keel, millest on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi) Allkeel keele variant, mida kasutatakse erinevates situatsioonides (nt ametikeeled, argikeel, släng) Allofoon foneemi variant Allomorf morfeemi variant An
annaabi.ee 
