See on vahend, mille abil saab järjepidevalt hinnata oma keelelist vilumust vastavalt Euroopa Nõukogu kehtestatud keeleoskustasemete süsteemil. Peamised eesmärgid: Anda õppijale ulatuslikumad õigused, kandes vastutus keeleõppe eest. Tagada alus suhtluspädevuse järjepidevaks. Võimaldada õppijatel esitada selge ja mõistetav tõestus mis tahes keele oskuse ja taseme kohta, kasutades kuue keeleoskustaseme ühtset Euroopa süsteemi. Missugused on pädevuse tasemed? A1 ja A2-algtasemel keelekasutaja B1 ja B2-iseseisevb keelekasutaja C1 ja C2-vilunud keelekasutaja Need tasemed jagunevad veel alamtasemeteks. Näiteks tase A1 sisaldab kursusi A1.1,A1.2 ja A1.3 ja tase A2 sisaldab kursusi A2.1 ja A2.2 Keeleoskust kirjeldatakse osaoskuste kaupa: mõistmine, kuulamine ja lugemine. Keelepass annab ülevaate isiku võõrkeel(t)e oskuse kohta antud ajahetkel. Hinnang võib põhineda nii eksami tulemustel, kursusel saadud hindel kui ka enesehinnangul, kuid peab olema esitatud EN-i
Näitena võib tuua sõnu nagu disko, faks, fänn, gei, hitt, internet, liising, meil, pleier, pubi, server, spaa, topp, veeb jne. Nendele ja paljudele teistele laensõnadele on pakutud eestikeelseid asendajaid, näiteks bisnis  äri, äritegemine; diiler  vahendaja; doos  annus; point  tuum; stoori  lugu; tiim  meeskond jpt. Uute liitsõnade ja tuletiste näiteid on esitatud juba seoses laensõnadega. Sõnaliitmine on eesti keeles nii lihtne protsess, et iga keelekasutaja võib vajaduse korral võtta mälust sobivad komponendid ja keeleomase mudeli järgi need kokku panna. Näiteks hinnaralli, kõmuleht, metallipalavik, mölaraadio, rahanukk, riiulifirma, rändeiive, võrgupoed, õlleralli jpt. Teiste omakeelseid vahendeid rakendav sõnavara rikastamise viis on tuletamine. Reet Kasiku järgi on tuletiste moodustamiseks neli erinevat põhjust: 1) tuletis peab täitma kindlalt lauselist
3 1. Tekstist Reet Kasik on öelnud, et tekst kasutusel olev keel, kust sünnivad uued küsimused (Kasik 2001: 16). Keel loob tegelikkust ning tekitab uusi tähendusi (Kasik 2002b: 460). Tekstianalüüsi eesmärk ongi uurida, kuidas keel loob midagi uut. Inimesed loovad tähendusi vastavalt sellele, kuidas ja missuguste sõnadega inimesed neid ümbritsevat iseloomustavad ja nimetavad. Keelekasutaja valib kasutatava keelelise struktuuri ja lause vormi. Kuna tekst on eraldiseisev ning siis peab olema võimalik vaadelda seda eraldi muust maailmast. Keeleteadlasele ei ole oluline niivõrd see, millest tekst räägib, vaid pigem see, kuidas ta seda teeb (Kasik 2001: 14-15). 2. Ajakirjandus ümbritseva maailma loojana Ajakirjanduse poolt loodavas maailmas näib meie elu alluvat justkui mingitele jõududele, mille üle ei meil ega teistel võimu pole
tähistab, osutatu). Tähenduspoole kohta kasutusel termin semeem. Keelemärgi osad (skeem) Denotatsioon • Lekseemi kui keelemärgi denotatiivne e. asjatähendus on neutraalne keelesüsteemis kinnistunud tähendus, mis on kõigi keelekasutajate jaoks ühine. • Denotatsiooniks nimetatakse suhet leksikaalse üksuse ja igasuguse tähistatava objekti vahel. Konnotatsioon • Konnotatsioon e. viide keelekasutaja isiklikule kogemusele, suhtumisele, subjektiivsetele momentidele, mis sõna tähendusega kaasnevad ja võivad isikuti erineda. • Igal sõnal ei ole konnotatiivset e. lisatähendust. Konnotatiivse tähenduse alaliikideks on: • afektiivne tähendus – teatud denotaadiga kaasnev tunderõhulisuse avaldamine • sotsiaalne tähendus – võib peegelduda nt. sõnavalikus v. häälduses, mis annab infot kõneleja sotsiaalse v. lokaalse tausta kohta Monoseemia ja polüseemia
suuta eristada olulist informatsiooni vähem olulisest ning õppida avama tekstide mitmetahulisi ja mitmemõõtmelisi tähendusi. See tähendab oskust kriitiliselt lugeda ja tekste analüüsida. Analüüsioskus on abiks ka tekstide koostamisel. Tegevusalade struktuuri ja töö iseloomu muutumine jätab jälgi keelekasutusse. Õppeaeg pikeneb ja haridustase kasvab, üha suurema hulga inimeste töö kujutab endast lugemist, kirjutamist, nõupidamisi ja vestlusi. Keelekasutaja peab tänapäeva oludes suutma toota ja mõista keelt paljudes eri situatsioonides, ta peab oskama hinnata keele tähtsust ja rolli oma tegevuses. Kõrghariduses ja teaduses rõhutatakse järjest rohkem võõrkeelse kommunikatsiooni vajadust. Rahvusvahelise teaduse ja hariduse osaks on raske pääseda eesti keeles. Kui aga tahame säilitada ja arendada eesti keelt täisväärtusliku kultuurkeelena, siis tuleb täies mahus elavana hoida eestikeelne kõrgharidus ja eestikeelne teadus
psühholingvistilisi ja psühholoogiast lähtuvaid katseid (nt subjektile vastab mentaalne representatsioon). 10a jooksul selgus, et nii kergelt ei lähe. Chomsky esimene kriitika oli Fodori juhitud grupi raamat „The psychology of language“ (1974) ja „Modularity of Mind: An Essay on Faculty Psychology“ (1983). Chomsky järgi keerukad laused, mille kirjeldamisel pikk ahel süvastruktuurist pindstruktuuri (palju transformatsioone) ei ole keelekasutaja jaoks alati raskemad töödelda (nende töötlus ei võtnud tingimata kauem aega kui lihtsate puhul). Fodori jt väitsid siis, et Chomsky teoreetilised mõisted on pelgalt teoreetilised mõisted ehk implitsiitne keeleteadmine ehk teadmine lause keerukusest, aga pole seost psühholoogiliste representatsioonide ega töötlusega. Chomsky, Noam 1965. Aspect of the Theory of Syntax. MIT Press. Greenberg, J 1963. Universals of Language MIT Press.
väga suured, on neil olnud palju erinevaid telefone, mille peale läheb raha. Samuti on ka välja kujunenud teatud moed nii telefonide osas ning ka nende värvide osas. Suurematel osadel küsimustest on ka teatud vastustel suurem osakaal, mis näitab, et paljude noorte valikud ka eelistused on sarnased. Tuli ka välja, et noortele meeldib lõhkuva oma telefoni Kasutatud kirjandus 14 1. Ehala, Martin; Kiin, Aili, 2002. Noor keelekasutaja II: 8. Klassi eesti keele õpik 15 Lisad 1. Uurimuse jaoks laialijaotud leht küsimustega. Uurimus 1) Kui suur on keskmiselt kuu telefoni arve? 2) Kui palju saadate sõnumeid? (Ühe kuu jooksul) 3) Kui palju saadetakse teile sõnumeid? (Ühe kuu jooksul) 4)Kui palju helistate vanematele? 5)Kui pikad on keskmiselt telefonikõned? 6) Kui tihti vahetate telefoni?
(Õim, Tragel 2007: 99-100) Töötati välja formaalne süsteem keeleuurimisel rakendamiseks, mille abil on loodud formaalkeeli, näiteks programmeerimiskeeled. (Õim 2000: 14) 3.3 Kognitiivne lingvistika Kognitiivne lingvistika sündis 1970. aastatel USA ülikoolides ning tõusis 30 aastaga juhtivaks suunaks maailma keeleteaduses. Kognitiivne keeleteadus on seadnud eesmärgiks kirjeldada ja seletada igasuguste keelenähtuste olemust. (Õim, Tragel 2007: 103-104) Keelt käsitletakse kui keelekasutaja kogemustel ja teadmistel põhinevat nähtust. Niisuguses lähenemises on esikohal tähendus  keeleväljendi sisuline pool. Keele vormilise poole (grammatika) motiveerijaks peetakse samuti tähendust. (Tragel 2002: 5) Keele kirjeldamisel ja seletamisel peetakse oluliseks järgmisi kognitiivseid võimeid: · võrdlemine (inimese võime maailma asju omavahel võrrelda); · tähelepanu;
 Kõigile lastele paindlike võimaluste loomine alushariduse õppekavas osalemiseks vähemalt aasta enne kooli, et vanematel oleks kindlus laste koolivalmiduse suhtes.  Kvaliteetse ja valikuterohke gümnaasiumihariduse võimaluste loomine igas maakonnas ning kvaliteetse kodulähedase põhihariduse tagamine.  Eesti keelest erineva õppekeelega põhikooli lõpetajatele tagatakse võimalused eesti keele oskuse omandamiseks iseseisva keelekasutaja tasemel, mis on vajalik õpingute jätkamiseks gümnaasiumis ja/või kutseõppeasutuses.
Normisüsteem  igapäevases elus kasutatav suuline keel. Keelelise relatiivsuse hüpotees (Sapir-Whorf)  esimene keel määrab indiviidi maailmapilti ja tema mõistmise viisi. Autonoomne keeleteadus  keeleteadus, mis on lahus kõigist kontekstuaalsetest nähtustest ja argikeele varieerumisest. (Ferdinand de Saussure) Funktsionaalsed keele teooriad ja  suunad (nt sotsiolingvistika)  keele uurimine selle funktsioonidest lähtudes, arvestades konteksti, kasutust ja keelekasutaja omadusi. Kriitiline lingvistika  haru, mis püüab seletada keele ja idealoogiate ning keelekasutuse ja võimukasutuse seoseid. Nostraatkeelte geneetiline sugulus ei ole tõestatud, kuid on siiski huvitav tähele panna, et nendeks on peetud: afro-asiaadi (semiidi, berberi jm), draviidi, indo-euroopa, uurali (- jukagiiri), altai, korea keeli. Grammatikamõisted Sõnaliigid: tegusõna verb hüppama, jooksen nimisõna substantiiv konn, elamine
- kõnelejate hoiakuid keele kasutamise, õppimise, põlvkondadevahelise ülekande ning muude keelekeskkonnas eksisteerivate keelte suhtes; - kuidas üks või teine faktor on suuteline mõjutama keele säilitamist või kadu teatud keelekeskkonnas. 14. KVANTITATIIVSE JA KVALITATIIVSE ANALÜÜSI ERINEVUSED. TOO NÄITEID. Kval. sotsiolingvistikas vaadeldakse varieeruvaid keelendeid koos ümbrusega, kus nad esinevad. Olulised on keelekasutaja, vestluskaaslane, vestluse struktuur, teema. Kvalitatiivse sotsiolingvistika põhiküsimused: kes? millal? milleks? kuidas? Eesmärk otsida andmeid, mis kvant. meetoditel ei avaldu või mille arvuline esitus ja analüüs on keerulised, ebaotstarbekad ja võimatud. Kvalitatiivse sotsiolingvistika meetodid on kval. mikroanalüüs, kval. variatsiooniuuring, triangulatsioonimeetod (ühendab kvant. ja kval. meetodid) ning lingvistiline analüüs.
Kõnetakt on keele väikseim rütmiüksus,algab rõhulise silbiaga ja võib koosneda 1-3 silbist. Ütlus- on väikseim suhtlemisüksus,teda iseloomustab mõtte terviklikkus. Keeleliselt koosneb ütlus lausetest või lauserühmast. Kõne seisukohalt liigendub ütlus fraasideks. Verifitseerimine kui meetod- on õige-vale-võimaliku keelendi määratlemine isiku keelepädevuse alusel. Võte annab infot nii keele süsteemist kui ka keelekasutaja keelepädevusest. Metakeelelised operatsioonid- (lk 26) Lähima/potentsiaalse arengu vald ehk lähima arengu tsoon- abiga sooritatud ülesanded moodustavad potensiaalse arenguvalla,selles ulatuses toimub õppimine ja areng. Arenguhälbega lapsel on potentsiaalne arenguvald alati kitsam kui eakohase arenguga eakaaslastel,seetõttu tuleb neile väga täpselt abi doseerida. Baassõnavara- lapse sõnavara ja kõne sisu piirdub mitme aasta jooksul vaid sellega, mida ta meeleorganitega tajub
fonoloogilise komponendi saab häälikulise kuju. semantikakomponendi lisandumine Semantiline komponent on "Aspektide" olulisim täiendus, sellest sündis generatiivne semantika. Semantikakomponendi ülesandeks oli määrata, kas erinevatel pindstruktuuridel on sama või erinev tähendus. 21. Lingvistilise pragmaatika sünd. Kõneaktiteooria Austinil ja Searlil. Grice'i koostööprintsiip. Vestlusanalüüs (ehk konvresatsioonianalüüs) Kui uurimises on olulisel kohal keelekasutaja, on tegemist pragmaatikaga. Pragmaatiline pööre: Austin, Grice ja Searle 1950. aastate lõpust alates huvituti lausungi tähendusest ja esitusest (performance) mitte struktuurist (competence). Laiemas tähenduses on pragmaatika mistahes keelelise tegevuse uurimine. kõneaktiteooria Austinil ja Searlil Austin kirjeldab, kuidas mingi lausung saab teha midagi: nimelt jõudude kaudu, mis viivad läbi suhtlusakti eri tasandeid. lokutiivne (väljendus) akt/tegu Âlausung, millel on kindel mõte
Homonüümia- homonüümsus, sama kuju v kõlaga sõnade eritähenduslikkus Tähenduse analüüsimine semantikas:  Komponentanalüüs on selgete piiridega, nende väärtuse saab määratleda duaalselt (on/ei ole), peavad erisatama tähendusi  Prototüüpanalüüs. Mõistete piiris võivad olla hägusad, mõistetel tüüpilisemad ja ebatüüpilisemad liikmed, tähendused on seotud võrgustikes (tihti metafooride kaudu), kirjeldus peab vastama keelekasutaja tajule 10. Pragmaatika. Kõneakti mõiste. Kooperatiivsusprintsiip. Implikatuur. Viisakusprintsiip. Pragmaatika: Mida X-iga öelda võib? Põhivaldkonnad:  Kõneaktiteeoria (kõneaktid on väide, palve, küsimus, etteheide, ähvardus, kompliment jne)  Implikatuuriteooria ja kooperatiivsusprintsiip  Deiksis- keele kasutus kontekstis  Viisakusprintsiip: positiivne ja negatiivne viisakus. Viisakusprintsiibi teenistuses on
maksimaalse erisuse põhimõte- selle järgi kasutatakse kõigepealt ära suurimad ja selgemaid foneetilised vastandused masintõlge- tekstide masinaga ühest keelest teise tõlkimine metakeel- uurimise kirjelduses kasutatav keel minimaalpaar- fonoloogilise opositsiooni kindlakstegemiseks vajalik sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus mitteverbaalne suhtlus- zestid ja miimika modaalsus- keelekasutaja suhtumine asjasse modaalverb e. rõhumäärsõna monogeneesiteooria- selle järgi on kõik maailma keeled sündinud ühestainsast algkeelest morf- kõne või kirja vähim võimalik üksus, millel on iseseisev tähendus või mis väljendab muude üksuste vahelisi suhteid. morfeem- morfoloogilise süsteemi põhiüksus. Seda võib defineerida kui vähimat keeleüksust, millel on iseseisev tähendus või grammatiline funktsioon.
Morfoloogiateooriad Peamised loomulikkuse kriteeriumid (1): Ülesehituslik ikoonilisus (keelemärgi vormi ja sisu sarnasus): semantiliselt lihtne kodeeritakse vormiliselt lihtsamana ja semantiliselt keerukam vormiliselt keerukamana. Vormi ühtsus: ühel vormil on ainult üks funktsioon. Vormi läbipaistvus: üks vorm kannab ainult üht tähendust. Morfoloogiateooriad Peamised loomulikkuse kriteeriumid (2): Süsteemile vastavus: keelekasutaja eelistab seda, mis on tema keeles tavaline, domineeriv. Ebaühtlased muutesüsteemid kipuvad mittesüsteemipäraste morfoloogiliste nähtuste kaotamise teel ühtlasemaks muutuma. Morfoloogiliste klasside stabiilsus: sõnad liiguvad ebastabiilsetest stabiilsetesse muuttüüpidesse. Mida suurem on keeles stabiilsete muuttüüpide osakaal, seda loomulikum on keele muutesüsteem. Morfoloogiateooriad Loomulikuks peetavad morfoloogilised nähtused omandatakse üsna vara
ehk strukturaallingvistikaga. Kõik pole autonoomsuse ideega nõus, juba kaua aega on keeleteaduses suundi, milles rõhutatakse keelesüsteemi ja keelekasutuse sõltuvust kultuuritaustast (nt etnolingvistika). 1960Ndatel hakkasid levima autonoomsust eitavad funktsionaalsed keeleteooriad ja suunad, esimeste seas sotsiolingvistika. Funktsionaalsele keeleteooriale on iseloomulik keele uurimine selle funktsioonidest lähtudes, arvestades kasutust, konteksti ja keelekasutaja omadusi. Paljud 1980. aastatel tekkinud kognitiivse keeleteaduse voolud rõhutavad keele sõltuvust inimese teistest kognitiivsetest võimetest ja isegi motoorsetest tegevustest  nt tähelepanust, kategoriseerimisest ja ruumilisest orienteerumisest. Funktsionalistlikud on oma lähenemisviisilt ka järgmised paaril-kolmel viimasel aastakümnel tekkinud keeleteaduse suunad: tekstilingvistika, vestlusanalüüs, pragmaatika
· Keel on formaalsete suhete kirjeldus keelekasutus funktsioonist lähtuvalt. Funktsioonid erinevad kontekstiti ja keele abstraktsest kirjeldusest ei piisa, et keelt seletada. Pöörduti rohkem vormist funktsiooni poole. · Keelt ei vaadatud autonoomse ja suletud sutruktuurina vaadati keelt teatud kasutuskontekstis. Sotsiaalsuse rõhutamine. Kognitiivse keeleteaduse olulised suunad · Roland W. Langackeri kognitiivne grammatika  keelt ei ole võimalik kirjeldada keelekasutaja kognitiivsetele struktuuridele viitamata ning et grammatilised strutktuurid ei ole autonoomne formaalne süsteem või pindstruktuuri avaldumisvorm. · Gtammatikaliseerumisteooria kognitiivne suund ja Bernad Heine  keele struktuuri olemuse allikas on inimese suhtlus teda ümbritseva keskkonnaga; keelelised kategooriad lätuvad meie kogemustest ja teadmistest. 1)rõhutab ennekõike keelestruktuuri olemus on seotud inimese suhtlusega, teda ümbritseva keskkonnaga. 2)
omavahel seotud(nt jooksma-inimene jookseb,vesi jookseb) Komponentanalüüs - kategooriad (komponendid) on selgete piiridega, nende väärtuse saab määratleda duaalselt (on/ei ole), peavad eristama tähendusi Prototüüpanalüüs - mõistete piirid võivad olla hägusad, mõistetel on tüüpilisemad ja ebatüüpilisemad liikmed, tähendused on seotud võrgustikeks (tihti metafooride kaudu), kirjeldus peab vastama keelekasutaja tajule. 12. Pragmaatika. Kõneakti mõiste. Kooperatiivsusprintsiip. Implikatuur. Viisakusprintsiip. Pragmaatika - on semiootika haru, mis uurib märkide kasutamist. Keeleteaduse haruna uurib pragmaatika keele kasutamist ning keelelist tegevust. Tegeleb koomiksite ja anekdootidega. Tegeleb suhtlusega, suhtlemise uurimisega. Keele tähendused. (Mida X-iga öelda tahetakse?) Kõneakt e kõnetegu – suhtluses tekkiv terviktegu, mille kõneleja rääkides sooritab kõneaktid
1990. aastatel käibele tulnud sõnavaras need moodused põimuvad: uusi laensõnu kasutatakse tuletusalusena, ka struktuurivõõraid laensõnu ja isegi tsitaatsõnu liidetakse omasõnadele, jõudsalt levivad prefiksilaadse komponendiga liitsõnad ja prefiksituletised. * Laensõnad on oma keelega kohanenud keelendid, mis pärinevad mõnest teisest keelest. Struktuurivõõruse või struktuuriomasuse alusel eristatakse oma- ja võõrsõnu. * Liitsõnad. Sõnaliitmine on lihtne protsess iga keelekasutaja jaoks uusi sõnu luua sobivate komponentide ja keeleomase mudeli järgi. Tekstisõnad on juhumoodustised ja enamasti kontekstisidusad, aga leksikonisõnadeks kujuneb neist vaid üks osa. Liitsõnamoodustus on eesti keeles produktiivsem kui tuletus. Liitsõnu on eestikeelsetes tekstides 12%, meediatekstides rohkemgi. Uute liitsõnade ja tuletiste näiteid on esitatud juba seoses laensõnadega. sõnaliitmine on eesti
Tähenduskomponente võib iseloomustada järgnevalt: Mõistelis-denotatiivne tähendus näitab, missuguse ,,objektiga" on sõna seotud (ekstensionaalne tähendus). See referentsiakt on võimalik ,,objekti" mõttelise kujutuse, mõiste sisu (intentsionaalse tähenduse) kaudu. Nt See kask.Ekstensioon: PUU Intentsioon (kriteerium objekti kuulumiseks teatud mõiste ekstensiooni): tüvi, võra, oksad, lehed, koor ... Hinnangulis-emotsionaalne tähendus tuleneb sellest, et keelekasutaja võib suhtluspartnerile sõnade abil väljendada ka oma emotsioone. Peale selle leidub sõnavaras hinnangusõnu, eriti palju on neid negatiivse hinnangu edastamiseks. Mihkel Raud: Savisaare võllanaljad lähevad üha süngemaks Edgar Savisaar on pullimees.... Konnotatsioonide hulka loetakse lekseemide stilistilised markeeringud, mis puudutavad infot stiilitasandi, stiilivarjundite ja funktsionaalstiilide kohta. Stiilitasandi markeeringud viitavad sellele, kas lekseemi
„see poissmees on minu õde“ – vastuoluline. Komponentanalüüs kirjeldab tähendust semantiliste tunnusjoonte abil. Generatiivse semantika üks edasiarendusi on generatiivse leksikoni teooria 21. Lingvistilise pragmaatika sünd. Kõneaktiteooria Austinil ja Searlil. Grice’i koostööprintsiip. Vestlusanalüüs (ehk konvresatsioonianalüüs). Pragmaatika – märkide ja interpreteerija suhted; uurimisel oluline keelekasutaja. 20.saj I poolel oli tähenduse uurimisel keskne tõeväärtussemantika, aga 1950ndatel toimus pragmaatiline pööre (Austin, Grice, Searle) – hakati huvituma lausest (mitte enam tähendusest), esitusest (mitte struktuurist) ja õnnestumisest (mitte tõesusest). Pragmaatika uurib üldiselt, mida mingi X-ga öelda saab. Kitsamalt uurib pragmaatika lausungite tähendust kindlas kontekstis ja kuidas lausungi tähendust keele abil saavutada. Laiemalt uurib kõiki keelelisi tegevusi
keelekasutusele. Töö tulemused võivad olla kasulikud kõigile, kes töötavad ametlike tekstidega – üliõpilastele ning erinevates valdkondades töötavatele isikutele, kes koostavad ametialaseid tekste. Seminaritöö annab aluse asjaajamiskeelele ning asjaajamiskorrale keskenduvale edasisele uurimistööle. 3 1 EESTI ASJAAJAMISKEEL NING SELLE ROLL ÜHISKONNAS Reet Kasiku järgi on keelekasutus sotsiaalne tegevus ning keelekasutaja on selle protsessi osaline. Vastavalt teksti eesmärgile valib teksti autor keelt valikuliselt. Valides sõnu, lausestruktuuri ning teksti retoorilisi süsteeme, loob autor teatud tunnuste ja tähendusega teksti. (Kasik 2007: 168) See, milliseid keelelisi vahendeid teksti autor kasutab, sõltub kolmest aspektist – kirjutaja ja lugeja asjatundlikkusest antud teemas, teksti keelelisest ideaalist ning teksti retoorilisest ja kesksest eesmärgist. (Hennoste, Pajusalu 2013: 37)
*Empiirilised uurimused *Andmete kogumine: salvestused; litereerimine e transkribeerimine, korpused, sõnaraamatud, arhiivid, katsed *Andmete töötlemine: kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed meetodid **perspektiiv: sünkrooniline, diakrooniline *Uurimise eesmärgid, nt. Praktilisemad, teoreetilisemad, deskriptiivsed, seletamine *Metakeele olulisus, vahendid eesmärgi nimel ja sellest sõltuvalt. (vrd nt foneetika) Kas uurijale on tuttav (ja kui tuttav) või tundmatu keel? *emakeelse keelekasutaja intuitsiooniga võib näitelaused ka ise luua(vt. Tugitoolilaused) *Mitte-emakeelt uurides (ka võrdlevates uurimustes) soovitav kasutada autentseid allikaid *Kui tahta kirjeldada/uurimustes kasutada uurijale täiesti võõrast keelt: andmebaasid (nt paralleelkorpused), emakeelekõnelejad, sõnaraamatud, leksikonid *kui on vaja kirjeldada tundmatut keelt: Kenneth Pike http://en.wikipedia.org/wiki/Kenneth_Lee_Pike Tugitoolilaused Tuomas Huumo: Force dynamics, fictive dynamic... Näide: Katse:
Grice'i koostööprintsiip. Suhtluse intentsionaalsus. Lingvistilise pragmaatika sünd: Morris  3 märkide uurimise valdkonda : · Süntaks  märkide omavahelised suhted  abstraheerutakse kasutajast ja maailmast, tegeletakse märkide omavaheliste suhetega · Semantika  märkide ja objektide suhted  abstraheerutakse kasutajast, analüüsitakse väljendi vastavust · Pragmaatika  märkide ja interpreteerija suhted; uurimisel oluline keelekasutaja. 20.saj I poolel oli tähenduse uurimisel keskne tõeväärtussemantika, aga 1950ndatel toimus pragmaatiline pööre (Austin, Grice, Searle)  hakati huvituma lausest (mitte enam tähendusest), esitusest (mitte struktuurist) ja õnnestumisest (mitte tõesusest). Pragmaatika uurib üldiselt, mida mingi X-ga öelda saab. Kitsamalt uurib pragmaatika lausungite tähendust kindlas kontekstis ja kuidas lausungi tähendust keele abil saavutada. Laiemalt uurib kõiki keelelisi tegevusi
argikeele varieerumisest. (ei arvestata nt murdeerinevusi, situatiivset varieerumist ja idiolektsust) Keeletüpoloogia - keelte struktuurijoonte võrlemine ja sellele toetuv üldine liigitamine. Struktuaalne keeleteadus e strukturaallingvistika - 20.saj üldkeeleteaduse valitsev suund, mida on vastandatud võrdelv-ajaloolise keeleteadusega. Funktsionaalsed keelekategooriad - (sotsiolingvistika) iseloomulik on keele uurimine selle funktsioonidest lähtudes, arvestades kasutust, konteksti ja keelekasutaja omadusi. Keelt ei uurida idealiseeritud süsteemina. Dialektoloogia e murdeuurimine Kognitiivne keeleteadus - rõhutab keele sõltuvust inimese teistest kognitiivsetest võimetest ja isefi motoorsetest tegevustest Tekstilingvistika - uurib terviktekste; vestlusanalüüs - uurib reaalseid vestlusi; pragmaatika - uurib keelenähtuste tõlgenduste sõltuvust keelevälistest situatiivsetest faktoritest; kriitiline linvistika -
töökoha võtmes  pead suhtluseks omandama keelekasutuse, terminoloogia, kuid see ei tähenda, et ka üldine vaade sellest peaks muutuma..) 4) Postmodernistlik  tegeleb laiemalt mudelitega, mis puudutavad keele ja seotud tegevuse identifitseerimist. Kehtestatud/sätestatud aspektid ühiskonna ja indiviidi vahel, tähelepanu arenguprotsessil ja nähtuste dekonstrueerimisel. Foucault! Genealoogiline uurimine. Keelekasutaja pole kunagi oma kasutuses vaba, need piirangud on enamasti mittetajutavad ja mitteteadlikud.. samamoodi on mõjutatud muidugi ka diskursuse analüütik. Tõlgendusrepertuaarid- Mingil ajaperioodil populaarsust võitnud tõlgendused, mis on üldiselt grupi poolt kasutamisele võetud. Inimesed kasutavad neid, sest see kinnistab nende identiteeti  grupikuuluvust. Repertuaaride kasutamine aitab säilitada kõneleja positsiooni interaktsioonis, käituda "õigesti". Diskursusanalüüsi sammud:
ajaloo kujunemine aja jooksul) · Uurimise eesmärgid, nt praktilisemad, teoreetilisemad, deskriptiivsed, seletamine · Metaleele olulisus, vahendid eesmärgi nimel ja sellest sõltuvalt (vrd nt foneetika). Kirjeldamise keel ehk metakeel on oluline selleks, et kasutada sellised metakeelseid väljendeid, mis on üheselt arusaadavad. Kas uurijale tuttav (ja kui tuttav) või tundmatu keel? · Emakeelse keelekasutaja intuitsiooniga võib näitelauseid ka ise luua (nn tugitoolilaused) · Mitte-emakeelt uurides (ka võrdlevates uurimustes) soovitav kasutada autentseid allikaid. · Kui tahta kirjeldada/uurimustes uurijale täiesti võõrast keelt: andmebaasid (nt paralleelkorpused), emakeelekõnelejad, küsitlused, sõnaraamatud, leksikonid. · Kui on vaja kirjeldada tundmatut keelt: Kenneth Lee Pike KORPUSED · Korpus = tekstikogu
Soovitused ja kirjeldused ning seletused Kust sõnad tulevad? Miks? Etümoloogia sõnastikud. Ühised jooned grammatikas jne Kuidas algas  suuline keel oli muutunud rääkiva kõnega erinevaks ja oli vaja luua normid, et seda hoida. Järgmine etapp seoses piibli tõlkimisega (kõigi keelte grammatikat üritati mahutada ladina keele grammatika malli) Praegune etapp  suurte võrreldavate andmekogude ja digitaalse meedia ajastus Kas uurijale tuttav või tundmatu keel? Emakeelse keelekasutaja intuitsiooniga võib näitelauseid ka ise luua (tugitoolilaused) Mitteemakeelt uurides soovitas kasutada autentseid allikaid. Nt paraleerkorpused Kui tähtsa kirjeldada/uurimustes kasutada uurijale täiesti võõrast keelt: andmebaasid, emakeelekõnelejad, sõnaraamatud, leksikonid Tundmatu keel : ükskeelne välitöö (vaatasime filmi selle kohta) Mida uurida saab: Sõnavara, grammatikat, morfeemi päritolu, keeleteaduse algusaegade olulisel kohal eelkõige
Fokuseerimine – nt pealkirjas asetatakse esikohale asi, mida tahetakse rõhutada, mis kommunikatiivset lähtepunkti tahetakse rõhutada. Keel peegeldab tegelikkust (kumb tegelikkus on õige: demonstrandid saavad surma vs politsei tapab demonstrante?), aga mis vaatepunkti tegelikkust. Keel pigem konstrueerib tegelikkust ehk tähendusi, kuidas asju esitatakse. Tekstianalüüsi keskne objekt on uurida, mis vahenditega keel tähendusi esitab. Keelekasutus põhineb valikul – keelekasutaja valib sõnade ja väljendite, kasutatava struktuuri, lausevormi vahel. Keeleteadlane, kes uurib, ei vaata esimesena mitte teksti sisu, vaid kuidas tekst sisu edasi annab. Kui asjast räägitakse teisiti, on ka tähendus teistsugune. Ajalehetekstide loodavas maailmas näivad sündmused olevat paratamatud, nt hind tõuseb, sissetulekute vähenemine. Tegutsejad pole inimesed, vaid majanduslikud protsessid, poliitilised olendid. 54% uudistekstidest olid verbaalsed tekstid (keegi-ütles-et-stiilis)
saavutada.) Vestlusanalüüs - Uurijaid huvitab, milline on inimeste vestluse struktuur ja kuidas seda sotsiaalselt luuakse • Termin pragmaatika Morriselt (1938) semiootikast: kolm märkide uurimise valdkonda 1) süntaks (märkide omavahelised suhted), 2) semantika (märkide ja objektide suhted) nt Anna teed märk 3) pragmaatika (märkide ja interpreteerija suhted) kes tõlgendab märki • Kui uurimises on olulisel kohal keelekasutaja, on tegemist pragmaatikaga. • Kui on abstraheerutud kasutajast ja analüüsitakse ainult väljendi vastavust maailmale, on tegemist semantikaga. • Kui abstraheerutakse ka maailmast ja tegeldakse ainult märkide omavaheliste suhetega, on tegemist süntaksiga. • 20. sajandi esimesel poolel oli tähenduse uurimises keskel kohal tõeväärtussemantika • Pragmaatiline pööre: Austin, Grice ja Searle 1950. aastate lõpust alates huvituti – lausungi (mitte lause)
[Viimane lause on seejuures praktiliselt normaalne: keel kasutab igal sammul taolisi võtteid, kus mingi mentaalne karakteristik metonüümiliselt n-ö inimese seest välja substantiveeritakse.] Sarnaseid näiteid toob ka George Lakoff: Minu onu arvab, et ma olen loll Minu kass arvab, et ma olen loll Minu lemmikamööb arvab, et ma olen loll Minu praepann arvab, et ma olen loll Seega saab väita, et lausete õigsuse määrab ainult keelekasutaja individuaalne vaist ja puhtgrammatilisest õigsusest ei piisa ,,õigete" lauset moodustamiseks. NB! On selge, et antud reeglid kehtivad eelkõige loomuliku keele tavatekstide puhul. Kunstitekstides on põhimõtteliselt kõik võimalik ja seal kehtivad omad reeglid, vastavuses selle kunsti keelega. Jerrold J. Katz ja Jerry Fodor. Semantilise teooria struktuur. 1963 Jaotavad tähendused süsteemseteks ja vähemsüsteemseteks. Tähenduse struktuur on hierarhiline
2) Uute terminite loomisel lähtuti eelkõige eesti üldkeelest, murretest , vähem soome keele eeskujust 3) võõrterminitele eelistati omasõnu 4) arendati välja terminimoodustuse põhiprintsiibid. Leiti uusi tuletusmalle 5) Pöörati tähelepanu terminite süsteemsusele. Tehtud töö kandis vilja. Seaduskeel ühtsustus.Põhimõisted ja põhiterminid kinnistusid. Paljud pakutud terminid ja terminikujud ei tulnud küll kasutusele kuid nii mõnigi võiks praegusele keelekasutaja huvi pakkuda kui erksa mõttetöö vili Oskussõnade lähteallikad Kaks teed: võõrsõnade ülevõtmine; enda sõnade loomine Oskussõnu on saadud: murretest; üldkeelest; soome keelest. Juriidiliste oskussõnade komisjoni töö kokkuvõttena ja edasiarendusena ilmus 1934. a "Õigusteaduse sõnastik". Selles sisaldus alates 1920ndatest tehtud töö vili. Sõnavara mõttes on 1934.a. Karlsoni- Veski "Õigusteaduse sõnastik" tänaseks vananenud, ent toonane põhisõnavara püsib tänaseni
väljastamises (suulises väljaütlemises või kirjalikus kirjutamises). Keele dekodeerimine seisneb tähenduse tuletamises keele sümbolistlikust esindusest (keele sümbolite lahtimõtestamises kas suulist keelt kuulates või kirjalikku lugedes). Keele kodeerimine on nii semantilise kui mittesemantilise info (ehk inimese mõtte) kujundamine keeleliselt väljendatavassse vormi (kõne või kirjutamise näol). Valdavalt püsib nii uurijate kui ka iga üksiku keelekasutaja tähelepanu keele puhul selle kodeerimise ja dekodeerimise semantilisel aspektil. Retseptiivse ja ekspressiivse keele eristamine tähendab ühtlasi keeleoskuse (verbal comprehension) ja keelekasutuse (verbal fluency) eristamist. Keeleoskus on suutlikkus suulisest ja kirjalikust kõnest aru saada. Kitsamalt tähendab see suulise ja kirjaliku keele tuvastusvõimet. Keelekasutus on võime ise teistele mõistetavat suulist ja kirjalikku keelt tekitada. Keele algühikuiks on foneemid, mis
annaabi.ee 
