Aiandus (2)

I rühm:
1. ilutaimede paljundamise viisid;
Generatiivselt ehk seemnetega paljundatakse aianduses kõige enam suvelilli ja köögivilju, aga ka mitmeaastaste lillede ning puude ja põõsaste liike, viljapuude seemikaluseid jt.
Vegetatiivne paljundamine toimub vegetatiivorganite (lehed, juured, võrsed, võsundid, sibulad , mugulad) abil. Organismi paljundamist vegetatiivorganite abil nimetatakse ka kloonimiseks.
JAGAMISEGA PALJUNDAMINE.
• Jagamise teel paljundamine on kõige vanem vegetatiivse paljundamise viis.
• Jagamise teel paljundatakse toalilli ja peaaegu kõiki püsililli.
• Puuviljanduses kasutatakse jagamist harva.
• Köögiviljadest jagatakse näiteks rabarberit.
VÕSUNDITEGA PALJUNDAMINE
• Võsunditega võib paljundada kevadest kuni septembrini.
• Võsundid eraldatakse emataime küljest ja istutatakse paljunduspeenrale või kohe kasvukohale.
VÕRSIKUTEGA PALJUNDAMINE.
• Võrsikud on emataime küljes juurduma pandud võrsed või oksad . Nendega saab paljundada lisajuuri moodustavaid taimi.
• Võrsikutega paljundatakse eelkõige marjapõõsaid.
PISTIKUTEGA PALJUNDAMINE
• Pistikud on taimelt eraldatud kõiki põhilisi kudesid omavad osad, millele soodsates tingimustes arenevad juurde puuduvad vegetatiivorganid. Sõltuvalt organist, millest pistik valmistatakse, tuntakse juure-, varre- ja lehepistikuid.
POOKIMINE
• Pookimine omab kõige suuremat tähtsust puuviljanduses ja roosikasvatuses, aga ka ilupuukoolis.
• Pookimise all mõistetakse pookimisajale ja –viisile vastavate lõigete tegemist poogendile ja pookealusele ning nende omavahelist kokkusobitamist ja ühendamist.
MERISTEEMPALJUNDUS
• Meristeempaljundus on üks taimede mikropaljunduse viis, mille puhul uue taime saamiseks kasutatakse põhiliselt varre kasvukuhiku algkoe mikroskoopilist tükikest.
• Liigist sõltuvalt võib koetükikese võtta ka lehest, pungast või juurest.
•Meristeempaljundust rakendatakse uute sortide või raskesti paljundatavate kultuuride
istutusmaterjali kiireks saamiseks.
• Samuti kasutatakse meristeemmeetodit tervendatud istutusmaterjali saamiseks.
2. puu-ja köögivilja kvaliteet, mõjutavad tegurid ja kuidas kvaliteeti määrata;
Aiasaaduste kvaliteeti mõjutavad tegurid võib suures plaanis jaotada kaheks tegurite grupiks :

kasvuaegsed tegurid: õige toitainete sisaldus mullas, piisavalt soojust ja niiskust, piisav taimekaitse jne.

koristusaegsed- ja – järgsed tingimused: õige koristusküpsus, koristusaeg, koristustehnoloogia, transporditingimused ja säilitustingimused (õhu gaasiline koostis, säilitustemperatuur, õhuniiskus jne).
Kvaliteet on mõiste, mida erinevates kontekstides kasutatakse erinevalt. Suur vahe on sellel, kas kvaliteeti määratletakse tootja või tarbija seisukohast . Tootja seisukohast on eelkõige oluline väline kvaliteet: toote suurus, kuju, värv, kõvadus, säilivus. Tarbija seisukohalt on eelkõige olulised sisemised kvaliteediparameetrid: maitse, lõhn, tänapäeva teadliku tarbija puhul aga juba ka tervislikkus: C-vitamiini, antioksüdantide jt. bioaktiivsete ühendite sisaldus puu-ja köögiviljades. Erinevate puu-ja köögiviljade jaoks on erinevates maades välja töötatud kvaliteedistandardid, mis näevad ette vastava puu-või köögivilja jaotamise kvaliteediklassidesse, samuti nende pakendamise ja märgistamise korra.
Miinimumnõuded:
Õunad ja pirnid peavad olema: - terved (vigastusteta), -puhtad, ilma nähtavate võõrlisanditeta.
Õunad ja pirnid ei tohi olla: -liigse pindniiskusega;-võõrlõhna- ega maitsega; -kahjurite poolt tekitatud vigastustega, -mädanike poolt tabandunud ega muul moel kasutuskõlbmatuks muutunud.
Tervisekahjulike ühendite ja ainete sisaldus õuntes ja pirnides ei tohi ületada kehtivaid piirnorme.
Kvaliteediklassid
Õunad ja pirnid jagatakse nelja kvaliteediklassi: ekstraklass, esimene, teine ja kolmas klass.
Iga kvaliteediklassi kohta on kehtestatud lubatud pinnavead, kuju-, arenemis-ja värvusvead.
3. õhu koostise mõju köögivilja arengule ja kasvule 
1)Taimede normaalseks elutegevuseks vajavad taimed õhust O2 ja CO2
2)O2 vajatakse hingamiseks, 3)CO2 fotosünteesiks (FS), 4)Taimed toodavad ise fotosünteesi käigus O2 ja selletõttu ei esine taimede maapealsetel osadel O2 puudust. 5)Sageli võib O2 puudust esineda juurtel. Seda põhjustavad
· mullas elunevad mikroorganismid
· liigne mullaniiskus
6)Täiskasvanud köögiviljataimed vajavad päevas 500...550kg/ha CO2
7)Hästi haritud ja orgaanilise väetisega väetatud mullast eraldub ööpäevas kuni 500kg/ha CO2
Väheviljakatel muldadel eraldub CO2 kuni 10 korda vähem
Väheviljakatel muldadel kannatavad taimed nii toitainete puuduse kui ka CO2 puuduse all.
CO2 puuduses väheneb taimede fotosünteesi (FS) intensiivsus
Hapnikku toodetakse fotosünteesiprotsessis valguse käes pidevalt juurde ja praeguseks hetkeks ei ole selle puudust veel märgata. Küll aga võib hapnikupuudus tekkida mullas, kui mullapoorid on veega täitunud. Regulaarne mulla kobestamine ja kooriku purustamine õhustab ja soojendab mulda, kerge lõimisega mullad on õhurikkamad. 
Õhuniiskus. Erinevatel köögiviljadel on erinevad nõuded õhuniiskuse suhtes. Kurk , kapsas ja mõned
lehtköögiviljad - nende optimaalne relatiivne niiskus on 75...90%, porgandil, peedil, tomatil, paprikal, aedoal - mõõdukas 60...75%, arbuusil, melonil 50...60%. Kõrge õhuniiskuse korral moodustuvad pehmemad taimekoed ja teatud juhtudel on ka maitset mõjutavate ainete sisaldus on madalam. Reeglina on väga kõrge õhuniiskuse korral toote kvaliteet ja säilivus halvem. Kuivas õhus kasvavad tugevakoelised taimed, paksemate, väiksemate ja veepuudusele vastupidavamate lehtedega , aga samas väiksema kasvuintensiivsusega. Teatud juhtudel võib liigne kuivus viia taimeosade või kogu taime kuivamisele.
Õhulämmastik otse taimede kasvu ei mõjuta, küll aga mullas leiduvate mikroorganismide kaudu (nt.
liblikõielistel mügarbakterid) soodustatakse köögiviljataimedel N-toitumist. Teatud juhtudel võivad mõned gaasid olla köögiviljadele 4 kahjulikud ( ammoniaak ja väävligaasid). Kui ammoniaagi kontsentratsioon õhus on 0,6%, siis tekivad lehtedele põletused, 4% puhul taim hukkub.
Tolmjad osakesed, mis hõljuvad õhus, langevad taime lehtedele. Nad vähendavad valguse intensiivsust, ummistavad õhulõhesid ja vähendavad sellega fotosünteesi ja kasvu.
II rühm
1. kasvusubstraadid;
Muld on vanim aianduses kasutatav kasvusubstraat, mida tänapäeval kasutatakse vaid paljasjuursete istikute kasvatamisel avamaal . Katmikaianduses reeglina mulda enam ei kasutata.
Mulla puudused kasvusubstraadina:

muld on raske ja see muudab tema transpordi kalliks,

muld on tihe ja eriti potitaimede kasvatamisel jääb taime juurtele vähe õhku,

enne katmikalal kasutamist tuleb muld steriliseerida, sest mullas leidub alati patogeene.

tänapäeval on raske leida mulda, mis ei sisaldaks herbitsiidide jääke.

Orgaanilise päritoluga substraadid

Orgaanilise päritoluga kasvusubstraadi komponentidest on tuntuim ja enim kasutatud rabaturvas.

Rabaturba eelised mineraalmulla ees:

rabaturvas on puhas (ei sisalda patogeene),

rabaturvas on kuivalt väga kerge, seega on transpordikulud väiksemad,

rabaturbal on suur veeimamisvõime,

rabaturvas sisaldab rohkem õhku, on poorsem.
Rabaturba puudused:

pH on väga madal ja vajab enamiku kultuuride kasvatamiseks neutraliseerimist,

tekstuurilt on rabaturvas väga ebaühtlane ja vajab seetõttu enne kasutamist spetsiaaltöötlust või sõelumist.
Puukoort saab kasvusubstraadina kasutada vaid täielikult komposteeritult. Tavaliselt kasutatakse männikoort, millest on puiduosakesed hoolikalt eraldatud ja mida on kontrollitud tingimustes komposteeritud vähemalt aasta. Puukoorekompost on väga levinud substraat orhideeliste kasvatamisel.
Turbasammal
Turbasambla kasutamine kasvusubstraadina on levinud orhideede tootmises Uus- Meremaal .
Turbasammal on happelise rektsiooniga ja hästi vett imav ning säilitav kasvusubstraat. Samuti on turbsamblal bakteritsiidne toime, mis on peamiselt tingitud happelisest reaktsioonist.
Mineraalse päritoluga substraadid
Perliiti ja vermikuliiti hakati algselt aianduses kasutama kasvumulla omaduste parandamiseks. Perliit ja vermikuliit mõlemad muudavad mulla paremini õhustatuks, samas on võimelised imama endasse vett, seda säilitama ja hiljem vabastama, nad on neutraalse reaktsiooniga, ei sisalda toksilisi kõrvalaineid, on viiruse-ja haigusevabad, ja suhteliselt odavad kasutada.
2. puu- ja köögiviljade koristus- ja tarbimisküpsus, kuidas määratakse, näited;
Koristamisel tehtud vigu pole hiljem võimalik heaks teha. Kõige paremal juhul õnnestub hilisema õige säilitustehnoloogia abil säilitada saavutatud kvaliteeti, aga mitte kunagi seda parandada.
Koristamine on ka majanduslikult üks kulukamaid ja kõige enam tööjõudu ning aega nõudvaid ettevõtmisi kogu tootmisprotsessis. Samuti on väga oluline, et töölisi pidevalt välja õpetataks ja koristamisel kasutataks kogenud korjajaid.
Koristusaeg
Puu-ja köögiviljade koristamiseks sobib kõige paremini varahommik, kui temperatuur on madal ja aedviljade veesisaldus kõrge. Koristusjärgne kvaliteedikadu on väga tihedalt seotud aedviljade hingamiskiirusega: mida kiiremini aedviljad hingavad, seda kiiremini nad vananevad ja riknevad. Hingamiskiirus on aga omakorda otseses sõltuvuses ümbritseva õhu ja produkti enese temperatuurist. Kõige parem on kui aiasaaduste temperatuur koristamise hetkel erineks võimlikult vähe optimaalsest säilitustemperatuurist. Nõnda vähenevad ka koristusjärgseks jahutamiseks tehtavad kulutused. Samal ajal tuleb aiasaadused koristada võimalikult kuiva ilmaga, st. siis kui kaste on juba kadunud, sest märjalt korjatud aedviljad nakatuvad palju kergemini säilitushaigustesse.
Koristusküpsus
Koristusküpsus on puu- või köögivilja arengufaas, kuhu jõudnud aedvili on võimeline järelvalmima ja saavutama säilitusperioodi jooksul tarbimisküpsuse.
Tarbimisküpsus on aedvilja arengufaas, kus ta on söödav, ehk omandanud liigi-ja sordiomased maitse-ja lõhnaomadused, värvuse jne.
Koristusküpsuse määramiseks on mitmeid meetodeid . Kõige tavalisem hindamine põhineb suurusel, mis võib sõltuvalt kultuurist olla kas läbimõõt või pikkus. Teine füüsikaline parameeter on kõvadus, mida mõõdetakse survetesteriga.
3. aedmaasika kasvatustehnoloogiad 
Maasikas vajab avarat, päikesepaistelist kasvukohta . Viljelemiseks sobivad kõige paremini toitaineterikkad, keskmise raskusega, nõrgalt happelised või neutraalsed liivsavi- või saviliivmullad (pH 5,5–6,0). Happelist mulda tuleks lubjata. Maasikaistandiku iga võiks meie oludes olla 4-5 aastat. Lõuna-Eestis tuleks viljeleda rohkem varaseid ja Põhja-Eestis hiliseid sorte .
Lihtsam, kuid kulukam on katta peenar musta maasikakile või peenravaibaga. Peenravaip on küll kallim, kuid laseb see-eest läbi vett ja õhku, samuti on takistatud tütartaimede juurdumine, mis oluliselt lihtsustab maasikapeenra korrashoidu. Kilemultš kiirendab kevadel taimede arengut ja soodustab varajasema saagi saamist.
Taasviljuvad maasikasordid õitsevad suvel kaks korda ja annavad marju pidevalt kuni tugevamate öökülmadeni.
III
1)Avatud ja suletud veesüsteemi eelised ja puudused:
Avatud veesüsteemi eelised:
1)süsteemi rajamine ei ole kulukas ,
2)kuna kogu aeg kasutatakse puhast vett, siis vee kaudu taimehaiguste levimise tõenäosus on väiksem.
Avatud süsteemi puudused:
1)suur veekulu
2)suur keskkonnasaaste oht.
Suletud veesüsteemi eelised:
1)Kuna vesi on ringluses, vähenevad oluliselt kastmisveele tehtavad kulutused.
2)Taolistes puukoolides tehtud uurimused on näidanud, et suletud veesüsteemi rakendamisega väheneb puukooli veekulu 50%. Vesi on alati kättesaadav ega sõltu niipalju puukoolivälise veesüsteemi riketest, põuaperioodidest vms.
3) Kokkuhoid saastetasu arvelt
4)Vee kvaliteet on stabiilne ega sõltu välistest saasteallikatest.
5)Keskkonnareostuse vähenemine.
Suletud veesüsteemi puudused.
1)Suured kulutused süsteemi rajamisele ja töötajate ümberõpetamisele.
2)Suureneb oht, et vee taaskasutamisel satuvad taimedele heitvetes paljunevad patogeensed seened.
2)Puu ja köögivilja tootjad maailmas(suurimad mille poolest)-
kõige suurim puu ja kv. tootja on Hiina, temale järgneb India ja siis USA.
Hiina Toodab aastas 184,5 miljonit tonni juurvilju, kuid ekspordib vaid 1 milj. tonni
• Peamised ekspordimaad: Jaapan, USA, Korea.
Viimastel aastatel on puu- ja köögiviljapindade pinnad suurenenud traditsiooniliste kultuuride (suhkruroog ja riis ) arvelt
Hiina peamised puuviljakultuurid: • Õunad, • Tsitrused,• Pirnid,• Banaanid ,• Viinamarjad• Ananass • Mango• Litši
Peamised köögiviljad: • Hiina on peamine seente, küüslaugu ja herneste eksportija .
• Palju kasvatatakse ka lehtköögivilju ja meloneid
India: • Puuviljandus• (7 miljonit tonni banaane aastas)• Veel kasvatab India väga suurtes kogustes ananasse ja apelsine. India on suurim mangode tootja
maailmas, (10 miljonit tonni mangosid miljonil hektaril)
India aastane köögiviljatoodang on 50.9 miljonit tonni kasvupinnaga 4,5 milj. hektarit.
• Peamised kultuurid on peakapsas ja lillkapsas , olulised on veel tomatid, piprad ja okra.
USA • Köögiviljadest on olulisemad sissetulekuallikad järgmised: kartul , tomat, salat , seened, sibulad, mais, porgand , seller. • Peamiselt tuuakse sisse pipraid, kurke, kõrvitsalisi ja sparglit.
Päeva pikkus on kiirgusega tihedalt seotud. Mõjutab eelkõige köögiviljade õitsemaminekut. Seda nähet nimetatakse fotoperiodismiks ja jaotatakse:
pikapäevataimed: kõik ristõielised, sarikalised, maltsalised, liilialised, hernes , põlduba. Parasvöötmest pärinevad. Vajavad õitsemaminekuks päevapikkust > 12 h, alla 12 h kasvatavad ainult lehti. Lühipäevataimed): kurk, melon , aeduba, paprika , mais ( troopiline piirkond).Päeva pikkusele ei reageeri enamik tomatisorte, mõned kurgi , aedherne, aedoa ja aedsalati sordid . Päeva pikkusele mittereageerimine on oluline ainult kuni õitsemise alguseni , peale õite moodustumist ei ole päeva pikkus enam oluline.
Nii salat kui kurk annavad kevadel parema saagi. Taimede tundlikkus päeva pikkuse suhtes ja nn. “kriitiline päeva pikkus” ei ole kindlad suurused, vaid sõltuvad keskkonnatingimustest . Madal temperatuur vähendab kriitilist punkti pikapäevataimedel ja suurendab lühipäevataimedel. Päeva pikkus muutub põhja-lõuna suunas ja
ka aasta-ajati (eriti kõrgematel laiuskraadidel), seda tuleb tähele panna sortide valikul. On täheldatud, et vegetatiivset ja generatiivset kasvu mõjutab fotoperiodism erinevalt, kartul õitseb pikap ., mugul moodustub ja nende puhkeperiood algab lühip. tingimustes.
IV
1)Puuviljandus Eestis ja tuleviku suund;
• Peamised puuviljakultuurid Eestis:,• ÕUN, • Ploom , • Maguskirss, • Hapukirss
Viljapuu- ja marjaaedu kokku 1146 ha: • 150 ha õunapuid, • 1,3 ha ploomipuid, • 0,3 ha kirsipuid
Vanemad õunaistandused on enamikus rajatud seemikalustel.
• Aastatel 1996-2000 rajati ca 85% istandikest tugevakasvulistel pookealustel.
• Pärast 2000. aastat on nõrga- ja keskmise kasvutugevusega pookealustele
vääristatud 96% uutest istandikest.
2)Multšimise eesmärgid:

mullapinna umbrohtumise vältimine,

mullakooriku tekke vältimine,

temperatuuri kõikumise vähendamine mullas,

mullaniiskuse parem säilitamine,

taimede varustamine orgaanilise väetisega,

mulla mikroorganismide tegevuse intensiivistamine.
Multšide kasutamisega kaasnevad ohud :

orgaaniliste multšide (männikooremultš, põhk) lagundamisel kasutavad mikroorganismid ohtralt mullalämmastikku, mistõttu esialgu tuleb taimedele väetistega lämmastikku juurde anda.

multšikiht takistab kevadel mullapinna sulamist, mistõttu ei soovitata multšida päikesepõletusele vastuvõtlikke taimi (okaspuuvormid, rododendronid).

Mulšitud peenrale taimede juurde istutamisel peab hoolikalt jälgima, et multš ei seguneks mullaga.

Mõnikord võib multš olla peidupaigaks taimekahjurite vastsetele.
3)Ilutaimede morfoloogiliste tunnuste alusel jagatakse nad:
Tunnused, mis viitavad põuakindlusele
ja vähenõudlikkusele: • LEHED väikesed, kitsad, sagel karvased või lihakad ja asetsevad varre ligi surutult või juurmiste kodarikena. (liiv-vareskaer, Karvane kadakkaer, Hall aruhein )
Põuakindlate taimede looduslikud kasvukohad :
1. Alpitaimed • Lehed asetsevad sageli varre ligi surutult või juurmiste kodarikena.
Alpitaimed on laiemas mõistes kõrgmäestike taimed.
Paljud põuakindlad taimed on pärit steppidest. Eelkõige kasvab steppides ja poolkõrbetes
palju kõrrelisi.
Taimede kasvukuju on tihti kooniline või kohev - kerajas. • Rohked väikesed õied asuvad hästiharunenud ja suhteliselt jäikadel vartel, mis sügisel kuivades säilitavad oma kuju ja tuule käes veeredes külvavadseemneid laiale alale.
• Näiteks lamedalehine ogaputk.
2. Välistunnused, mis viitavad niiskuslembusele ja vahel ka varjutaluvusele
• LEHED on suhteliselt õhukesed ja suured.
• JUURED on maapinnalähedased, pigem
narmasjuurestik .
Sageli on taolised taimed looduses metsataimed• Näiteks priimulad, suur tähtputk, kevad - nabaseemik, suurelehine brunnera, siberi valdsteinia, mitmed sõnajalad.
Metsataimed • on kohanenud kasvamiseks varjulistes metsades ja põõsastikes huumusrikkal ning niiskel mullal. • Lehed on suhteliselt õhukesed ja suured.
Tüüpilised metsataimed on ka paljud kõrgekasvulised sõnajalad (50 cm ja
enam)
Üldreegleid taimede valgusnõudlikkuse kohta: • Enamik värviliste (valge- ja kollasekirjud, kollased, punased) lehtedega sordid vajavad rohkem valgust
kui roheliste lehtedega taimed
V rühm
1) lõikelille tootjad maailmas ( eksport , import, suurimad tootjad).
• Suurimad lilleturud maailmas :
• Lääne – Euroopa – tarbib 44% maailma lilletoodangust;
• USA ja Canada – tarbib 21% maailma lilletoodangust.
• Jaapan – tarbib 15% maailma lilletoodangust.
Lilletootmises olulised riikide grupid:
• 1.grupp: Suuremahulised lõikelilletootjad, kes peamiselt toodavad siseturule: Jaapan, India, Hiina.
2. grupp: • riigid, kus on suur nõudlus lõikelillede järele, kuid oma riigis toodetakse lilli vähe, valdav osa nõudlusest rahuldavad importlilled: USA, Saksamaa.
3. grupp: Riigid, kus toodetakse suurtes kogustes lõikelilli, mis valdavalt eksporditakse, sest siseturul on nõudlus väike. Kolumbia , Keenia.
4. grupp: riigid, kus on suured tootmismahud ja suur nõudlus siseturul ning samuti suur ekspordimaht. Holland.
SUUREMAD LILLETOOTJAD EUROOPAS: HOLLAND, BELGIA, ITAALIA, SAKSAMAA, SUURBRITANNIA, HISPAANIA .
AMEERIKA • TÄHTSAIMAD LILLETOOTMISMAAD: KOLUMBIA, EKVADOR, COSTA -RICA, TŠIILI, BRASIILIA JA MEHHIKO . Kolumbia on teiseks suurimaks lõikelillede eksportijaks Hollandi järel.
TÄHTSAMAD LILLETOOTJAD AAFRIKAS: KEENIA, ZIMBABWE , LÕUNA-AAFRIKA VABARIIK.
OLULISED LILLEKASVATUSMAAD AASIAS: JAAPAN, INDIA, MALAISIA, TAI, FILIPIINID .
2) org. multšide kasutamine - puudused, eelised
Mineraalse päritoluga substraadid
Perliiti ja vermikuliiti hakati algselt aianduses kasutama kasvumulla omaduste parandamiseks. Perliit ja vermikuliit mõlemad muudavad mulla paremini õhustatuks, samas on võimelised imama endasse vett, seda säilitama ja hiljem vabastama, nad on neutraalse reaktsiooniga, ei sisalda toksilisi kõrvalaineid, on viiruse-ja haigusevabad, ja suhteliselt odavad kasutada.
Kogenud aednikud peavad perliiti paremaks, sest see on tugevam ja peab mullas paremini vastu ning funktsioneerib hüdropoonikas paremini.
Perliit on vulkaanilise päritoluga mineraal , mis kuumutatuna 850 C –ni omandab väga head mullaparanduslikud omadused.
1990. aastate algul hakati perliiti laialdasemalt ja mitmekesisemalt kasutama. Lisaks mullaomaduste parandamisele hakati perliiti nüüd hüdropoonikas kasutama kui kasvusubstraati: taimi kasvatati 100% perliidis.
* Hüdropoonika - taimede kasvatamine mullata ehk hüdrokultuuris.
Perliidi kasutamine konteineraianduses.
Konteineraiandus levib maailmas järjest laiemalt: maa on kallis ja linnades peavad paljud aiandushuvilised piirduma katuse-ja rõduaedade või paremal juhul terrassiga, kus taimede mullas kasvatamine ei ole võimalik. Samuti kasutatakse konteinertaimi suurte kaubakeskuste, tervisespordikeskusete, hotellide jt. asutuste haljastamisel. Paljudel juhtudel on ehituslike konstruktsioonide kandevõime limiteerivaks faktoriks ja väga rasked kasvusubstraadid ei ole soositud.
Väärtuslikuks omaduseks on ka perliidi suur veeimamisvõime, kuna konteinertaimed kuivavad väga kiiresti läbi. Kui kasutatakse veeslahustuvaid väetisi, tähendab suur veeimamisvõime ka seda, et vees lahutuvaid toitaineid saab kasutada kauem ja nõnda vähenevad taimede hooldamise kulud.
Mõned perliidil põhinevad tüüpilised kasvusubstraadid konteineraianduses:

100% peenefraktsioonilist perliiti + väetised.

50% aianduslikku perliiti, 50% jämedat turvast + väetised (hea segu seemnete idandamiseks).

perliit, turvas , kompost 1:1:1.
Üldsoovitus on, et perliidisisaldus mistahes konteinertaimede kasvusubstraadis oleks vähemalt 20%.
Perliit on ka laialdaselt kasutatav pistikute juurutamisel.
Katmikaianduses kasutatakse kasvusubstraadina veel kivivillast matte.
Multšimine on väga aeglane kompostimise viis.
Multšiks nimetatakse õhukese kihina mulla pinnale laotatud materjali kihti. Multšiks võib olla põhk, turvas, paber, höövlilaastud, puulehed , niidetud rohi , saepuru, puukoor, graniidikillustik, kile, tekstiil, mitmesugused tööstusjäätmed jne.
Multšimise eesmärgid:

mullapinna umbrohtumise vältimine,

mullakooriku tekke vältimine,

temperatuuri kõikumise vähendamine mullas,

mullaniiskuse parem säilitamine,

taimede varustamine orgaanilise väetisega,

mulla mikroorganismide tegevuse intensiivistamine.
Multšikihi paksus varieerub sõltuvalt materjali õhulisusest 10-30 cm-ni.
Peenestatud männikoort kasutatakse eelkõige ilutaimepeenarde multšimiseks, kuna kvaliteetne männikooremultš on ühtlasi ka dekoratiivne . Haljastuses kasutatakse ka peenefraktsioonilist graniidikillustikku või jämedat kruusa . Puukoor sobib rohkem maa-, killustik linnatingimustesse.
Kilemultši kasutamine on Eestis levinud maasikakasvatuses. Kilemultšil valmib saak varem ja see võimaldab saada kõrgemat hinda. Samas ei ole võimalik kilemultšiga istandust harida ja see tingib alates 3. saagiaastast viljade suuruse vähenemise. Samuti on kilemultši kasutamisel raske tõrjuda kedriklesta. Seetõttu on viimasel ajal hakatud uurimuste alusel pooldama põhumultši, mis põletatakse koos maasika niidetud lehtedega kohe pärast saagi koristust. Põletamisel mulda sattuv tuhk toimib siis väetisena.
Niidetud rohtu kasutatakse multšina maasikakasvatuses ja ka mujal integreeritud- ja ökoloogilises marjakasvatuses. Peenarde vahel kasvavat rohtu tuleb niita tihti, sest kui niidetud rohu kiht saab liiga paks, hakkavad sinna kogunema teod. Niidetud rohi laguneb ja varustab mulda toitainetega.
Turbamultši kasutatakse haljasaladel ja vaarikakasvatuses.
Lehtpuusaepuru kasutatakse samuti kõige enam vaarikakasvatuses.
Multšide kasutamisega kaasnevad ohud :

orgaaniliste multšide (männikooremultš, põhk) lagundamisel kasutavad mikroorganismid ohtralt mullalämmastikku, mistõttu esialgu tuleb taimedele väetistega lämmastikku juurde anda.

multšikiht takistab kevadel mullapinna sulamist, mistõttu ei soovitata multšida päikesepõletusele vastuvõtlikke taimi (okaspuuvormid, rododendronid).

Mulšitud peenrale taimede juurde istutamisel peab hoolikalt jälgima, et multš ei seguneks mullaga.

Mõnikord võib multš olla peidupaigaks taimekahjurite vastsetele.
Köögiviljanduses on katsetatud erinevaid multše, näiteks höövlilaastude kasutamist kapsa- ja aedoa kasvatuses.
3) päevapikkuse mõju köögiviljadele
VI rühm
1) mineraal multšid
2) täiendväetised aianduses - kõik väetised
Aianduses kasutatavad väetised
Suuremad aianduses kasutatavad väetistegrupid on järgmised:

TÄISVÄETISED – sisaldavad enamasti kõiki peamisi taimede toiteelemente (N,P,K). Võivad olla granuleeritud või veeslahustuvad.

TÄIENDVÄETISED – ei sisalda kõiki peamisi toiteelemente, on mõeldud täisväetistele täienduseks.

PUUKOOLIVÄETISED

KASVUTURBA VÄETISED

NB! Kuna enamik aiakultuure on kloori suhtes tundlikud, kasutatakse aianduses valdavalt kloorivabasid väetisi.

kloorivabad granuleeritud täisväetised - kasutatakse aiakultuuride kevadiseks väetamiseks või väetamiseks kasvuperioodi algul. Siia kuuluvad Kemira Cropcare väetised, mille põhitoitainete sisaldus varieerub vastavalt mulla toitainetesisaldusele ja kultuuride erinõuetele.
Näiteks Cropcare 10-10-20 sobib noorte ja kandeealiste viljapuude, marjapõõsaste ja kiire kasvuga köögiviljade väetamiseks kevadel niisugustel muldadel, kus fosforisisaldus on heal tasemel.
Cropcare 0-12-24 on lämmastikuta granuleeritud täisväetis aia rajamiseks ja mitmeaastaste aiakultuuride sügisväetiseks. Tõstab taimede talvekindlust ja haigustele vastupidavust. Kasutatakse ka kevadväetisena madala lämmastikutarbega kultuuridele nagu maasikas, mustikas ja kiviktaimlataimed.

veeslahustuvad täisväetised - pulbrilised või vedelväetised, mida kasutatakse taimede kastmisel või lehtede kaudu väetamisel. Kemira väetistest kuuluvad siia Ferticare ja Hortigrow, mis sisaldavad nii põhi- kui mikrotoitaineid taimedele kergesti kättesaadavate ühenditena. Vajadusel saab veeslahustuvaid täisväetisi kombineerida veeslahustuvate täiendväetistega.

veeslahustuvad täiendväetised - siia kuuluvad kaltsiumnitraat , kaaliumnitraat, karbamiid - kastmisväetis, karbamiidfosfaat, magneesiumnitraat , monokaaliumfosfaat, magneesiumsulfaat , maasika leheväetis ja Super leheväetis. Kõiki nimetatud väetisi võib kasutada kas kastmisväetistena või lehe kaudu väetamiseks.

kasvuturba väetised - siia kuuluvad dolomiidijahu ja turba üldväetis. Dolomiidijahu on kasutatud aastaid kasvuturba neutraliseerimiseks. Substraadi pH tõuseb, toitainete lahustuvus paraneb ja mulla mikroorganismide tegevus elavneb. Samuti suureneb Ca ja Mg sisaldus mullas. Neutraliseerimiseks kasutatakse 6…10 kg/m3, sõltuvalt kasvuturba algsest pH-st. Turba üldväetis Peat mix 11-25-24 sisaldab kõiki taimedele vajalikke põhi-ja mikroelemente, puuduvad ainult Mg ja Ca, mistõttu turba üldväetisele lisaks on soovitatav kasutada dolomiidijahu. Kasvuturba väetised segatakse mulda 2…3 kuud enne kasvuturba kasutuselevõttu, et toitained jaotuksid ühtlaselt.

puukooliväetised:
- aeglaselt lahustuvad täisväetised - püsiväetised, kus toitained esinevad aeglaselt lahustuvate ühendite (biotiit, apatiit, metüleenkarbamiid jne.) kujul, näit. puukooli püsiväetis 9-8-6 ja puukooli püsiväetis 2 14-11-17 (Kemira tooted). Esimene neist sobib ilutaimede, viljapuuistikute ja metsaistikute ettekasvatamiseks, sisaldab lisaks põhitoitainetele ka mikroelemente. Teine väetis sisaldab nii kiiresti- kui ka aeglaselt lahustuvaid toitaineid ning on kohandatud potis ja amplis kasvatatavate suvelillede substraati ning lillepeenrasse segamiseks. Toitained vabanevad kasvusubstraati 7…12 nädala möödudes väetamisest. Seejärel võib täiendavalt väetada kastmisväetamise teel.
- membraan-tüüpi kontrollitud lahustuvusega granuleeritud täisväetised, kus väetisegraanulid on kaetud orgaanilise vaigukihiga, mis reguleerib taimetoitainete lahustumist. Näiteks Osmocote 14-6-12 ja Osmocote Plus 15-5-11 (maaletooja AS Schetelig), Plantacote Pluss 4M ja Plantacote Pluss 6M (Kemira tooted). Viimastena mainitud väetistes lahustuvad toitained järk-järgult vastavalt 4 ja 6 kuu jooksul. Toitainete lahustumise kiirus sõltub ka kasvusubstraadi temperatuurist.
Väetamise tehnoloogiad
Väetamine mullaharimise käigus – istutus - või külvieelne väetamine –
jälgida tuleks, et väetis ei puutuks otseselt kokku seemnega või vastistutatud taime juurtega, sest võib neid põletada. Näiteks porgandile antakse külvieelselt kompleksväeisi arvestusega 50-70 kg N hektarile.
Kasvuaegne pealtväetamine – kasutatakse kas granuleeritud või vedelväetist. Enamasti viiakse läbi korduvalt kasvuperioodi jooksul. Vegetatsiooniperioodi esimesel poolel kasutatakse lämmastikku sisaldavaid, teisel poolel rohkem P-K- väetisi. Näiteks porgandit võiks kasvuaegselt väetada 1-2 korda normiga kuni 30 kg/ha lämmastikku.
Juureväline väetamine - taime maapealseid osasid pritsitakse väga nõrga väetiselahusega. Mõjub kiiresti ja aitab efektiivselt puudushaiguste vastu. Säästab keskkonda (mulda satub väetist väga vähe). Näiteks söögipeedile antakse 1…2% booriväetist booripuuduse vältimiseks. Maasikale antakse 0,3% Phosfiku lahust (sisaldab fosforit PO3-na ning mikroelemente (B 0.01%, Mn 0.02% ja Zn 0.01%).
Väetamine tilkkastmissüsteemi abil
Eelduseks on, et väetis peab olema täielikult vees lahustuv (osaliselt lahustuvad väetised tekitavad ummistusi). Lämmastikväetise segamisel kastmisvette peab olema kindel, et vesi ei sisaldaks liialt kaltsium - ja magneesiumkarbonaati (kare vesi) – moodustuvad soolad, mis ummistavad kastmissüsteemi. Fosforväetised tekitavad tilkkastmissüsteemis sageli ummistusi. Tuleks eelistada orgaanilisi fosfaate. Kaaliumisoolad on vees hästi lahustuvad ja põhjustavad harva ummistusi. Mikroelemente saab tilkkastmissüsteemis kasutada helaatidena, mis peaksid olema lahustatud enne süsteemi andmist.
3) puude ja põõsaste liigitamine (dekoratiivtaimede loeng).
Puude rühmitamine kõrguse järgi : Ülikõrged puud: kõrgus üle 40 m , näit. harilik ebatsuuga , mammutipuu, eukalüpt.
I kõrgusjärgu puud: • kõrgus 25 – 40 m, näit. harilik kuusk , harilik mänd, arukask , harilik tamm, harilik saar jt.
II kõrgusjärgu puud:• kõrgus 15 – 25 m, • näit. sookask , hall lepp , harilik elupuu , alpi ja siberi seedermänd jt.
III kõrgusjärgu puud:• kõrgus 7-15 m, • näit. harilik toomingas, harilik pihlakas, ginnala vaher , halapaju jt.
Madalad puud:• kõrgus 5-7m, • näit. punane ja must leeder , harilik türnpuu, metsõunapuu jt.
Puude rühmitamine eluea järgi: • Väga pikaealised puud: • elavad üle 500 aasta vanaks, • näit. harilik jugapuu, mammutipuu, harilik kadakas , harilik tamm, harilik ebatsuuga jt.
Pikaealised puud:• 200-500 a. • Näit. harilik mänd, harilik kuusk, harilik pärn jt.
Keskmise elueaga puud: • 100 – 200 a. • Näit. siberi nulg, arukask, harilik haab , harilik vaher jt.
Lühiealised puud: • kuni 100 a. • Näit. hall lepp, harilik pihlakas, raagremmelgas .
Põõsaste rühmitamine kõrguse järgi:• Kõrged põõsad • kõrgus 2,5 – 7 m, • näit. harilik sarapuu, harilik paakspuu , mitmed viirpuud , enamik sireleid.
Keskmise kõrgusega põõsad: • kõrgus 1-2,5 m. • Siia kuulub enamik sõstraliike, enelad, kuslapuud, kurdlehine roos jt.
Kääbuspõõsad ehk puhmad • kõrgus kuni 0,5 m. • Näiteks kanarbik , sinikas, sookail jt.
Põõsaste rühmitamine eluea järgi: • Pikaealised: • 50 aastat ja vanemad, • näit. viirpuud, sabiina kadakas, harilik sirel, mägimänd jt.
Keskmise elueaga: • 25 – 50 a. Näit. must leeder, harilik ja villane lodjapuu , harilik sarapuu, kuldvihm jt.
Lühiealised: • kuni 25 a. Näit. punane leeder, enamik enelaliike, lumimari jt.