Aiandus (0)

  intensiivsed ja okoloogilised tehnoloogiad aianduses, nende plussid ja miinused; 
Maailma olulisemad aiandustootmisega tegelevad riigid.
Põllumajandusel on üldises majanduses maailma mastaabis üsna suur osatähtsus. Samuti on suur osakaal aiandusel kogu põllumajanduslikku tootmist arvestades. Taimsete toiduainete aastase kogutoodangu osas on köögiviljad maailmas 4 kohal nisu, riisi ja maisi (teraviljaks) järel.
Kui aastate 1979… 1981 keskmisena oli köögivilja kogutoodang maailmas 358 milj. tonni, siis aastaks 1992 oli see tõusnud 26%, ehk 452 milj. tonnini. Üle poole maailma köögiviljatoodangust pärineb Aasiast, millele järgnevad Euroopa ja Ameerika.
Saksamaal, Kreekas, Hispaanias, Itaalias on puuviljanduse toodang suurem kui köögiviljanduse. Puu- ja köögiviljanduse toodangu osatähtsus kogutoodangust 15% (piimatoodang 20%)
Sarnaselt toodangumahtude kasvuga kogu maailmas on ka Euroopas köögiviljade kogutoodang viimastel aastakümnetel kasvanud. Erandiks on endised Idaploki maad ja Baltimaad , kus toodangumahud 90-ndate algul vähenesid võrreldes 80-ndatega. Suurim köögiviljatootja Euroopas on Itaalia (14,1 milj. tonni), järgnevad Hispaania (10,1 milj. t) ja Prantsusmaa (7,1 milj. t). Esimese idaploki maana on 4-s Poola 4,5 milj. tonni kogutoodanguga aastas. Kogu köögiviljatoodangust üle 50% toodetakse Hispaanias-Itaalias, kui juurde liita Prantsusmaa + Kreeka moodustab see 80% EL köögiviljatoodangust.
Eurostatistikas ei ole eraldi välja toodud kasvuhoonete pinda köögiviljadele (see on koos lillekultuuridega). Kuid samas on eraldi toodud klaas- ja kilekattega kasvuhoonete pinnad. Enamuses Põhja-Euroopa riikides on rohkem klaaskasvuhooneid, lõunapoolsetes on aga rohkem kilehooneid. Suurimad kasvuhoonepinnad on Itaalias, Hispaanias ja Hollandis, mis oli juba eelnevas ülevaates maailmatoodangu kohta ära märgitud. EL köögiviljatoodangust 27% moodustab tomat (avamaa + katmikalad), Itaalia annab 45% tomatitoodangust, järgnevad Hispaania ja Kreeka. Kurki toodetakse kõige rohkem Hollandis ja Hispaanias. Lõunapoolsete riikide tomatist suur osa töödeldakse (Itaalias, Kreekas 60%, Prantsusmaal 35%).
90.-ndatel on jõutud olukorrani, et tomati ületootmine on aastaringne (mitte ainult tomat, rohkem on ka puuvilju ) EU-s istandike hävitamise eest tasu.
Kultuuride lõikes on EL –s kogusaagilt suurimad sibul, porgand ca 3 milj. t.(loomulikult tomati järel). Järgnevad peasalat, lillkapsas , arbuus, valge peakapsas . Kõige suurem kasvatuspindala on lillkapsal (142 000 ha).
Suurim konservide valmistaja on Prantsusmaa (1/3 kogu toodangust). Enimnõutud on herne-köögivilja segud , seenekonservid, oakonservid, spargel. Sparglikonserve toodetakse palju ka Hiinas ja Peruus .
Sügavkülmutatud köögiviljade suurim tootja on Belgia (ca 1/3). Enamus toodangust läheb edasi teistele töötlejatele (Belglased külmutavad ja saadavad suurtes konteinerites mujale, kus nad hiljem pakitakse väikepakendisse ja müüakse). Oma maa köögiviljatoodangut kasutatakse 40% (60% tuuakse sisse).

Eesti olulisemad puu- ja köögiviljakultuurid, suurimad aiandustootmisega tegelevad ettevõtted.

Eestis on valge peakapsas nii kasvupinna, kogutoodangu kui ka tarbimise ulatuse poolest köögiviljade hulgas esikohal. Punast ja käharat peakapsast kasvatatakse meil siiani suhteliselt vähe.

Eestis on rabarber üks enimlevinud püsikköögivili ja vähemalt mõni rabarberipuhmik kasvab peaaegu igas koduaias. Köögiviljana viljeletakse peamiselt kahe liigi: kurdlehise rabarberi ja hariliku rabarberi sorte.

Eestis kasvatatakse ja tarbitakse porgandit laialdaselt. Äriotstarbelise viljelemise kõrval on ta esindatud pea igas koduaias.

Eestis on söögipeet samuti väga hinnatud köögivili. Porgandi järel on ta meil üks enim tarvitatav juurvili. Teda on lihtne kasvatada ja ta säilib hästi.

Eestis on redis laialdaselt viljeletav ja tarbitav köögivili. Vaevalt leidub meil koduaeda, kus ta suuremal või vähemal määral esindatud poleks. Meie kliimaoludes saab redist edukalt kasvatada nii avamaal kui katmikalal.

Eestis on söögikaalikas nii kasvupinna kui kogusaagi poolest küllaltki tähtsal kohal ning kaalikat on meil hinnatud ka väärtusliku loomasöödana.

Eestis on kurk tähtis köögiviljakultuur, mida kasvatatakse nii avamaal kui katmikalal.

Eestis kasvatatakse kõige rohkem õunapuid, arvukuselt teisel kohal on ploomipuud. Pirni - ja kirsipuid on vähem ja kahe viimatinimetatu puhul saab tööstuslikust tootmisest vaevalt rääkida. Eripuu-viljakultuurina on viimasel ajal hakanud populaarsust võitma ka meie kliimas kasvatamiseks sobivad viinamarjasordid, kuid need jäävad ilmselt veel pikemaks ajaks üksnes hobiaednike kultuuriks .
Suuremad tootjad.
AS Rõngu Aed
• Tootmispind: 290 ha
• Kasvatatavad kultuurid:
õun, ploom , punane sõstar, must sõstar
Istikukasvatus:
õunapuu, ploomipuu, maguskirsipuu,
hapukirsipuu, punane sõstar, must sõstar
TÜ Vasula Aed.
Ühistu asutati 1. septembril 1992.
Aedade pindala on 160 ha.
Õunasordid: ‘Sügisjoonik’,
‘Valge klaarõun’, ‘Suislepp’,
‘Liivi Kuldrenett’, ‘Krameri
Tuviõun’, ‘Sidrunkollane
Taliõun’, ‘Põltsamaa Taliõun’,
‘Karksi Renett’, ‘Antonovka’,
‘ Talvenauding ’, ‘Tartu roosõun’,
AS Grüne Fee tegevusalaks on
aastaringne kurgi , salatite ja
maitserohelise kasvatus
katmikalal.
Aianduslikele kultuuridele sobivad paljundusmeetodid, substraadid, multsid , väetised, kastmissüsteemid ja koristustehnoloogiad.
• Generatiivselt ehk seemnetega paljundatakse aianduses kõige enam suvelilli ja köögivilju, aga ka mitmeaastasi lilli, puid ja põõsaid, viljapuude seemikaluseid jt.
Seemnest paljundatud taimede põhilised eelised:
• tugev juurestik ja hea vastupidavus,
• kohastumus antud kliimatingimustes ja mullas kasvamiseks.
• Vegetatiivne paljundamine toimub vegetatiivorganite (lehed, juured, võrsed, võsundid, sibulad , mugulad) abil.
Organismi paljundamist vegetatiivorganite abil nimetatakse ka kloonimiseks.
Jagamise teel paljundamine on kõige vanem vegetatiivse paljundamise viis.
Jagamise teel paljundatakse toalilli ja peaaegu kõiki püsililli.
Puuviljanduses kasutatakse jagamist harva.
Köögiviljadest jagatakse näiteks rabarberit.
VÕSUNDITEGA PALJUNDAMINE
Võsundid on pikkade sõlmevahedega varred, mille sõlmedel või tipus arenevad lisajuurestikuga tütartaimed.
Võsundid eraldatakse emataime küljest ja istutatakse paljunduspeenrale või kohe kasvukohale.
Võrsikud on emataime küljes juurduma pandud võrsed või oksad. Nendega saab paljundada lisajuuri moodustavaid taimi. Võrsikutega paljundatakse eelkõige marjapõõsaid.
PISTIKUTEGA PALJUNDAMINE
Pistikud on taimelt eraldatud kõiki põhilisi kudesid omavad osad, millele soodsates tingimustes arenevad juurde puuduvad vegetatiivorganid.
Pookimine omab kõige suuremat tähtsust puuviljanduses ja roosikasvatuses, aga ka ilupuukoolis.
Pookimise puhul pannakse ühe taime tükike kasvama teise taime juurestikule või võrasse.
MIKROPALJUNDUS on taimede paljundamine seemnetega või väikesemõõtmeliste organite ja koetükkidega steriilses laborikeskkonnas (in vitro ) kunstlikul söötmel.
Substraat on taimede toitekeskkond. Substraat võib olla inertne materjal, mille ülesandeks on vaid taime kinnitamine ja kus taime toidetakse toitelahusega või võib substraat ise sisaldada taimedele vajalikke toiteelemente.
Tänapäeval kasutatavad substraadid
• Orgaanilise päritoluga substraadid
• Enamikus kasvusubstraatides on põhikomponendiks kas rabaturvas või puukoor.
Eesti turvas on kvaliteetne
• Niiskussisaldus mitte enam kui 60%
• Lagunemisaste H 1-3 (POSTI järgi)
• pH 3.0 – 4.0
• Orgaanilise aine osa min. 95%
• Vaba umbrohu seemnetest
Puukoor
• Puukoort saab kasvusubstraadina kasutada vaid täielikult komposteeritult.
• Tavaliselt kasutatakse männikoort, millest on puiduosakesed hoolikalt eraldatud ja mida on kontrollitud tingimustes
komposteeritud vähemalt aasta.
• Puukoorekompost on väga levinud substraat orhideeliste kasvatamisel .
Multšimine on väga aeglane kompostimise viis.
Multšiks nimetatakse õhukese kihina mulla pinnale laotatud materjali kihti.
Multšiks võib olla põhk, turvas, paber, höövlilaastud, puulehed, niidetud rohi, saepuru , puukoor, killustik , kile, tekstiil jne.
Multšimise eesmärgid:
• Umbrohtumise ja mullakooriku tekke vältimine,
• temperatuuri kõikumise vähendamine mullas (v.a. must kile)
• mullaniiskuse parem säilitamine,
• taimede varustamine orgaanilise väetisega (orgaaniliste multšide puhul)
• mulla mikroorganismide tegevuse intensiivistamine (orgaaniliste multšide puhul)
Kastmissüsteemid aianduses
– Voolikuga kastmine
– Vihmutamine
Süsteem on kergesti teisaldatav.Vihmutamine on oluline võte öökülmakahjustuste vältimiseks puuviljaaedades. Ei sobi kultuuridele, mis on lehemädanikuõrnad.
– Tilkkastmine
Tilkkastmisega antakse vett aeglaselt ja otse juurte süsteemi piirkonda, kasutades madalaid veesurveid ja väikest vee voolukiirust. Süsteem ise on suhteliselt kallis, enamasti ei tasu end ära üheaastaste kultuuride puhul.
– Piserdamine
– Altkastmine
Koristusküpsus on puu- või köögivilja arengufaas, kuhu jõudnud aedvili on võimeline järelvalmima ja saavutama
säilitusperioodi jooksul tarbimisküpsuse.
Tarbimisküpsus on aedvilja arengufaas, kus ta on söödav, ehk omandanud liigi-ja sordiomased maitse-ja lõhnaomadused, värvuse jne.
KORISTUSAEG
Puu-ja köögiviljade koristamiseks sobib kõige paremini varahommik, kui temperatuur on madal ja aedviljade
veesisaldus kõrge.
Samas ei ole soovitav koristada niiskeid või märgi puu- ja köögivilju, seega peab ootama vähemalt udu hajumist.
ÜLDNÕUDED
1. Võimalikult tuleb vältida mehaanilisi vigastusi.
2. Koristamisel kasutatavaid nõusid tuleb iga päev puhastada ja desinfitseerida.
3. Kõik koristamisel kasutatavad lõikeriistad peavad olema teravad.
4. Transpordivahendid ja täis kastid peavad olema võimalikult varjulises kohas.
5. Koristatud puu- ja köögiviljad tuleb kiiresti transportida jahedasse.
Säilituskadude peamised pohjused.
Aiasaaduste koristusjärgsete saagikadude kohta on läbi viidud mitmeid uurimusi.
Üldistusena hinnatakse koristusjärgseid saagikadusid arenenud maades vahemikku
5…25% ja arengumaades 20…50%. Seetõttu on hakatud säilituskadude põhjustele ja
säilivuse parandamise võimalustele maailmas järjest rohkem tähelepanu pöörama.
Aiasaaduste säilivust mõjutavad järgmised tegurid:
1) geneetilised omadused, st. liik ja sort,
2) kasvatamistingimused,
3) koristusküpsus,
4) koristusaeg ja tehnoloogia ,
5) koristusjärgne sorteerimine, puhastamine, pakkimine ja säilituskeskkond
tootmisüksuse hoidlas,
6) transporditingimused,
7) säilitustingimused
Säilituskadude põhjused võib jaotada sisemisteks ja välisteks.
Seesmised põhjused tulenevad asjaolust, et aiasaadused on ka koristusjärgselt elus.
Seesmised säilivust mõjutavad protsessid on järgmised:
1) hingamine
2) taimehormoonide tegevusega seotud muutused
3) kompositsioonilised muutused (veekadu, tärklise ja suhkrute vahekord jne).
4) füsioloogilised häired
5) morfoloogilised muutused (kuju ja struktuur)
6) üldine vananemine.
Säilivust mõjutavad välised tingimused on järgmised:
1) temperatuur
2) suhteline õhuniiskus
3) valgus
4) õhu koostis
5) patogeenid
6) gravitatsioon
7) närilised jt füüsiliste vigastuste põhjustajad.