1924. aasta kommunistide riigipöördekatse (2)

Tallinna Järveotsa Gümnaasium
Harles Jahnson
11.a klass
1. DETSEMBRI KOMMUNISTIDE RIIGIPÖÖRDEKATSE
Uurimistöö
Juhendaja : õpetaja Vootele Hansen
Tallinn 2013

Sisukord

SISSEJUHATUS 3
1. Teoreetiline ülevaade kommunistide riigipöördekatsest 4
1.1. Eellugu 4
1.2. Olukord Eestis enne mässu 7
1.3. Mässu toimumine 10
1.4. Järellugu 17
2. Uurimine 21
2.1. Meetodi ja valimi tutvustus 21
2.2. Uurimuslik osa 22
2.3. Teooria ja praktika võrdlus ning seostamine 26
3. Järeldused ja ettepanekud 27
Kasutatud kirjandus 28
Lisad 29

SISSEJUHATUS

1. detsembril 1924 toimus Tallinnas kommunistide riigipöördekatse. Selle käigus hõivasid 347 kommunisti kell 5 hommikul mitmeid tähtsaid kohti nagu Auto- Tanki divisjoni, sõjaministeeriumi, Lasnamäe sõjalennuvälja ning Balti ja Tallinn-Väike raudteejaamad.
Tänapäeva Eestis on see aga saamas unustatud sündmuseks, kuigi sellest oleks toona võinud suuresti sõltuda Eesti tulevik. Seepärast otsustasingi seda uurida. Hüpoteesiks on, et mäss oli suuresti välisriigist (ehk Nõukogude Liidust ) organiseeritud ja kohalikud kommunistid pidid selle ainult täide viima. Eesmärk on vaadelda, kas Venemaalt tulnud mässajatele oli ka määratud põgenemistee, kuid kohalikele mitte. Selle teada saamiseks kogusin infot mässust osavõtnute kohta.

1. Teoreetiline ülevaade kommunistide riigipöördekatsest

1.1. Eellugu

7.-8. novembril 1917 (vana kalendri järgi 23.-24. oktoobril) toimus Venemaal Petrogradis (tänapäeval Peterburi) riigipööre, mille käigus kukutati võimult pärast tsaar Nikolai II sunnitud troonist loobumist sama aasta märtsis välja vahetanud Ajutine Valitsus. Võimule tulid Vladimir Uljanovi ehk Lenini ja hilisema Punaarmee ülemjuhataja Lev Trotski juhitud bolševikud. Nende võimu all oli ainult Petrograd ja lähemad linnad, mujal Venemaal oli võim ebakindel. Jaanuaris 1918 valiti Asutav Kogu, kuid enamlased ei saavutanud seal enamust ja ajasid rahavesinduse laiali. Algas kodusõda valgete ja punaste vahel, ning valgeid asusid toetama ka välisriigid ( Suurbritannia , Prantsusmaa, USA, Jaapan). Kuid valgekaartlastel polnud ühist eesmärki: kas sõdida vabariigi või tsaarivõimu taastamise eest, nii võitsidki sõja kommunistid. Sõja lõpuks oli Nõukogude Venemaast saanud Nõukogude Liit.
Juba sõjaajal, 1919. aasta märtsis oli loodud Kommunistlik Internatsionaal (ehk Komintern ), rahvusvaheline kommunistlik organistatsioon. Komintern seadis enda eesmärgiks maailmarevolutsiooni korraldamise ehk kogu maailmas kodanluse kukutamise ja nõukogude korra loomise. Nii korraldatigi mitmes Euroopa riigis kommunistide ülestõuse. Taga-Kaukaasias õnnestusid Punaarmee abiga revolutsioonid, aga Euroopas oli olukord vastupidine, näiteks hilissuvel 1920 Poolasse tunginud Punaarmee sai lüüa ja kommunistlikku mässu ei puhkenud. Novembriks 1918, kui algas novembrirevolutsioon, oli Saksa Keisririik kaotanud Esimese maailmasõja, ning viimane keiser , Wilhelm II oli troonist loobunud ja Hollandisse maapakku läinud. 11. augustil 1919, kui revolutsioon lõppes ja Weimari põhiseadus vastu võeti, oli Saksamaal keisrivõim lõplikult murtud. Asemele tuli Weimari vabariik keisririigi-aegse viimase kantsleri Friedrich Eberti juhtimisel. Revolutsiooni ajal aga tegutses ka Karl Liebknechti ja Rosa Luxemburgi juhitud kommunistlik liikumine Spartakusbund. 4.-15. jaanuar 1919 toimus Spartakusbundi ülestõus, mis aga suruti maha ning Liebknecht ja Luxemburg hukati.
Samuti kuulutati Münchenis sama aasta 6. aprillil välja Baieri Nõukogude Vabariik. Hakati ellu viima kommunistlikke reforme. Toiduvarud ja pangad hõivati, luksuslikud korterid võõrandati ja anti kodututele, tehased läksid tööliste kontrolli alla. Plaanitud olid ka raha- ja haridusreformid, mida aga ei jõutud teha. 30. aprillil hukati Lenini soovitusel 8 pantvangistatud aadlikku, kellest vähemalt kaks olid hilisema Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (natside) eelkäija Thule Ühingu liikmed. 3. mail aga tungisid keisririigi armee riismetest moodustatud vabakorpused 39 000 mehega Münchenisse ja peale tänavavõitlusi, kus hukkus üle tuhande kommunistide pooldaja, langes kommunistlik valitsus.
Peale suurt sõda oli ka Habsburgide Austria-Ungari impeerium lagunenud ja 16. novembril 1918 kuulutati välja Ungari Demokraatlik Vabariik. Moskvas olid aga kaks nädalat varem Béla Kuni ja Sándor Garbai juhitud Ungari kommunistid, kellest suurem osa oli Venemaale sattunud sõjavangidena, moodustanud Keskkomitee . 24. novembril saabusid esimesed kommunistid Ungarisse ja kuulutati välja Kommunistide Partei Ungaris. 21. märtsil 1919 tõugatigi Ungari president Mihály Károlyi võimult ja loodi Ungari Nõukogude Vabariik. Peale 24. juunil toimunud sotsiaaldemokraatide mässu mahasurumist alustati repressioonidega. Need vähendasid kommunistide toetust. Nüüd ei suudetud enam võidelda mittekommunistlike naabrite Tšehhoslovakkia ja Rumeeniaga.
30. juulil murdsidki Rumeenia väed läbi ungarlaste nõrgast kaitsest ja jõudsid nädal aega hiljem Budapesti. Selleks ajaks olid kommunistid põgenenud Austriasse, jättes maha vaid mõned liikmed uue põrandaaluse kommunistliku partei organiseerimiseks. Kuigi moodustati uus valitsus, lõpetati selle tegevus 6. augustil, kui Budapesti sisenesid Rumeenia väed, tehes igasuguse lõpu kommunistide tegevusele Ungaris. Paljud kommunistid vangistati ja hukati ilma kohtuta, mõned aga anti hiljem, kunagise Austria-Ungari kontradmiral Miklós Horthy, kes Ungari antikommunistide väejuhina 1919 võimu haaras, valitsusajal (1919-1944) üle Nõukogude Liidule. Kun ise aga hukati Stalini-aegsete repressioonide ajal, 29. augustil 1938.
Maailmarevolutsiooni ülistav karikatuur: “ Seltsimees Lenin pühib maailma rämpsust puhtaks”. (umbes 1920. aasta)
Autor: Viktor Deni (1893-1946)
Allikas: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/en/a/aa/Tov_lenin_ochishchaet.jpg

1.2. Olukord Eestis enne mässu

Peale Vabadussõda ja Tartu rahu sõlmimist ei olnud Eesti olukord kerge. 1920. aasta alguses loodeti veel Venemaa turule ja sealsetele tellimustele, mida lubati palju, kuid mis hiljem kadusid, mille täitmiseks olid ka paljud Eesti ettevõtted laenu võtnud. Majanduse ümbersuunamine idast läände tekitas palju probleeme ja sotsiaalseid pingeid. Seda kasutas ära Komintern, lootes taastada kontrolli Eesti üle. Nad toetusid Riigikogu valimistel vasakpoolsete saavutatud headele tulemustele, kuid ülehindasid oma mõju. Vaatamata raskustele ei soovinud rahva enamik siiski Venemaaga liituda. (Laar, 2010, lk 148)
Esimese Riigikogu valimised toimusid 27.-29. novembril 1920. Seal said kommunistid (kandideerides Töörahva Ühise Väerinna nime all) 5 kohta, II valimistel 5.-7. mail 1923 juba 10 kohta. Kandidaadid olid aga enamuses NSVL kodanikud, kellel polnud õigust Eestis kandideerida, seega kuulutati 149 protsessil TÜV riigivastaseks relvastatud organisatsiooniks ja selle tegevus lõpetati. TÜV esindajate mandaadid jäid algul küll alles, kuid peale mässu need tühistati.
Kuigi 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahu järgi ei pidanud Nõukogude Liidul iseseisva Eesti vastu enam nõudlusi olema, ei oldud siiski maailmarevolutsiooni põhimõttest taganetud ja vastupidiselt Nõukogude valitsusele plaanis Komintern Eestis kommunistlikku riigipööret. Nii ei saadetudki Tartu rahu kohaselt laiali Nõukogude valitsuse ja Kominterni eesti osakondi, hoopis vastupidi, need muudeti põrandaalusteks, et neid hakata kasutama noore riigi õõnestuseks. Juba Vabadussõja ajal oli Eestisse saadetud fanaatiline revolutsionäär Viktor Kingissepp, kelle „õõnestustööd“ Nõukogude Venemaa heldelt rahastas. Kingisseppa tunnistuse alusel maksti talle kuus 300 000-500 000 Eesti marka ja noorproletaarlastele kaks korda vähem. Võrdluseks oli Eesti valitsusvägede ülemjuhataja Johan Laidoneri kuupalk kõigest 48 000 marka. (Raudvasar, 4/2011)
1923. aastal toimusid ka kommunistlikud ülestõusud Saksamaal ja Bulgaarias. Septembris toimus Bulgaarias kommunistide ülestõus Georgi Dimitrovi juhtimisel, mis suruti maha. Samamoodi vallutasid Hamburgis kommunistid 23. oktoobril 17 politseijaoskonda, kuid mäss suruti maha Weimari vabariigi vägede poolt vaid mõne tunniga. Nende taustal näis aga Kominternile, et Eestis on ehk võimalik seaduslik valitsus relva jõul kukutada . (Laar, 2010, lk 148)
12. augustil 1924 esitaski Nõukogude Liidus emigratsioonis viibiv Eesti Kommunistlik Partei (EKP) kirjaliku pöördumise Venemaa Kommunistliku Partei poole, teatades, et nad on kaalunud olukorda Eestis ja otsustanud korraldada ülestõusu. Ülestõusu otsustati toetada, selleks loodi alaline komisjon , kuhu kuulusid ka kommunistide tippjuhid: Jossif Stalin , Lev Trotski ja Mihhail Frunze. Ettevalmistamiseks maksti suuri rahalisi toetusi.
Nõukogude Venemaal elavatest eestlastest, lätlastest ja soomlastest värvati 10 000 meest vajadusel ülestõusu toetama. Soome lahes saadeti Nõukogude laevad Tallinna alla, mõni päev enne ülestõusu kutsuti Pihkva ringkonna kutsealused “kordusõppustele”. Riigipöörde juhiks määrati Jaan Anvelt .
Eesti politsei ja peastaap olid teadlikud võimalikust ületõusust, kuid mitte kuupäevast. Algselt arvati, et ülestõus toimub töörahvapühal, 1. mail 1924. Juba 21. jaanuaril 1924 suleti enamlaste 300 arvatavast ringist 185 ja üle paarisaja nende juhi vahistati. Maikuus aga ülestõusu ei toimunud.
10.-27. novembril toimus Tallinnas, Sõdurite Kodus 149 protsess, kus peeti kohut 149 jaanuaris vahistatud kommunisti üle. Süüdlased olid vägagi väljakutsuvas meeleolus ja nimetasid kohut kodanlikuks kaagi- ja klassikohtuks ja ütlesid, et kohtunikel pole üldse õigust nende üle kohut mõista. Süüdistatavatest mõisteti 39 eluaegsele sunnitööle, 74 sunnitööle 10-15 aastaks, 16 vanglasse 3-4 aastaks ja 7 mõisteti õigeks. Protsessiga kõrvaldati suur hulk mässu korraldajaid. (Sunila, 1974, lk 101-102)
Ka Jaan Tomp, kes toodi kohtusaali otse vanglast, keeldus end „kodanlike kelmide“ ees süüdi tunnistamast, mispeale ta kõrvaldati istungilt ja viidi vanglasse tagasi. Uksel aga pöördus ta umber ja hüüdis: “ Elagu tööliste ja talupoegade valitsus!” ja lubas ka kohtunike ja valitsusega arved õiendada. Seda tõlgendati kui provokatsiooni mässule õhutamiseks, mille eest oli lubatud surmanuhtlus. Nii mõistetigi ta juba järgmisel päeval surma, mille kinnitas sõjaminister, kolonelleitnant Hans Kurvits . Mahalaskmine viidi täide samal õhtul enne keskööd Valdeku metsas. (Sunila, 1974, lk 102-103)
Vaatamata Nõukogude-vaenlikule poliitilisele suunale paiknesid Eestis Nõukogude transiidifirmade Dobroflot ja Tsentrosojuz kontorid, ning esinedes firmade töölistena saabusidki mässajad Eestisse. Samuti oli mässajate hulgas firmade tegelikke töölisi.
Rudolf Vakmanni memuaarides 19. novembri 1924 relvade, laskemoona ja varustuse nõudelehes oleks Venemaalt pidanud saadetama mässajatele 300 vintpüssi põhja– ja 200 lõunapiirkonna mässajatele, automaatpüsse vastavalt 30 ja 20, kergekuulipildujaid 20 ja 14, raskekuulipildujaid 18 ja 12, eelnimetatud relvade padruneid 150 000 ja 100 000, käsigranaate 600 ja 400, kolmetolliseid mürske 2000 ja 2000.
Reaalsuses koosnes mässajate relvastus aga peamiselt toonastest Saksa sõjaväe ohvitseride püstolitest „Parabellum P08“, mis olid tõenäoliselt I maailmasõja ülejäägid, osadel mässajatel olid ka teised püstolid ja revolvrid ning erinevate süsteemidega vintpüssid. Oli ka kolm USA päritolu Thompsoni püstolkuulipildujat, kuid erinevalt 1920ndate ja 1930ndate Ühendriikide kurjategijatest, kelle lemmikrelvaks see oli, ei osanud Tallinna mässajad neid kasutada. Peale nende oli mässajatel palju käsigranaate ja tugevajõulisi pomme. (Sunila, 1974, lk 114)

1.3. Mässu toimumine

1924. aasta novembri lõpus koostatigi mässu plaan. Selle kohaselt otsustati kõigepealt anda pealöök Tallinnas, seejärel lasta õhku Vasula raudteesild Tartu ja Tapa vahel, et takistada Tartust pealinna vägede toomist. Õhku tuli lasta ka Mustjõe sild Aegviidu lähedal, kuna Tapal seisis üks Eesti valitsusvägede soomusrong . Kui Tallinnas oleksid tekkinud kestvad lahingud, oli plaanis õhkida veel üks sild Tallinna lähedal. Edu korral Tallinnas tuli arendada võitlustegevust Narva, Tartu ja Viljandi suunal, kasutades veoautosid, busse või mistahes liiklusvahendeid. Pärnus pidi mäss algama Tallinnaga võimalikult ühel ajal või järgmisel ööl, seejärel tuli sealt Viljandile ja Valgale peale tungida . (Sunila, 1974, lk 138)
Ülestõus toimus ainult Tallinnas. Mässajad olid jaotatud kolme pataljoni . I pataljon oli kõige väiksem, kuhu Sunila (1974, lk 222) andmetel kuulus 61 mässajat: 53 osalesid Tondi sõjakooli ja kuus Tallinn-Väike jaama vallutamises. Kaks mässajat kuulusid staapi.
Tondi sõjakool oli tähtis sihtmärk. Seda peeti Tallinna garnisoni tähtsaimaks elavjõuks, samuti taheti vallutada selle relvaladu. Kuigi tapeti 4 kadetti ja haavati 9, ei olnud rünnak edukas. Kadetid toibusid esimesest ehmatusest ruttu ja asusid vasturünnakule. Mõned mässajad põgenesid kogunemiskorterisse, mis piirati ümber ja nad vahistati. Kadetid peatasid ka ühe linnast tulnud sõiduauto ja vahistasid selles olnud kolm sõitjat: Rudolf Vakmanni nooremad vennad Richard ja Erich , ning Vene saatkonna kuller Johannes Maritov. Neile oli Anvelt andnud ülesande varastada tuletõrjemaja eest auto ja sõita Tondile relvi tooma . Maritov andis üles terve rea mässujuhte ja selgitas, et eelmisel reedel oli saatkonda paar meest Moskvast tulnud, samuti olid Tondi lööksalga juhid ja relvad pärit Venemaalt. (Laaman, 1925, lk 71-77)
I pataljon vallutas ka Tallinn-Väikse jaama. Selleks koondati Dobrofloti sadamatöölise Jaan Räästase salakorterisse Juurdeveo 12-6 viiemeheline lööksalk. Kaks mässajat olid Dobrofloti töölised, kolm juhtivamat meest, kes tõid kaasa revolvrid ja käsigranaadid, olid Venemaalt. Viiest mehest arvati piisavat, kuna Tallinn-Väikse jaamas oli valves ainult üks politseinik . Jaama jõudes tapetigi jaamapolitseinik ja jaamaülema abi. Telefonist jõudis jaamaülemale koju helistada, teda mässust hoiatada ning jaamaülem ei tulnud tööle ja ei langenud mässajate kätte vangi. Peale rongiliikluse seiskamist helistasid mässajad jaama telefoniga samuti ülevõetud Kohila jaama, pidades kõne, mis koosnes märgusõnadest „dünamiit“ ja „ plahvatus “. Siis hakati arreteerima jaama saabujaid, keda hoiti kinni kolmanda klassi ooteruumis. Kaks mässajat läksid jaamast linna poole, saagisid maha mõned telefonipostid ja lõikasid traadid pooleks. Pooleteise tunni pärast lähenes jaamale üks sõjaväe salk , mispeale jätsid mässajad jaama maha ja põgenesid. (Laaman, 1925, lk 64-65)
Palju suurem oli kolmas pataljon, kuhu kuulus 106 mässajat, kellest kolm olid staabis. Üks staabiliikmetest oli Georg Kreuks, tuntud kommunist Jaan Kreuksi (tapeti Kapo poolt 1923) noorem vend.
Konspiratiivkorterisse aadressil Rahukohtu 2 oli kogunenud 17-meheline löögirühm, kelle hulgas oli palju Tsentrosojuzi ja Dobrofloti töölisi. Nad alustasid rünnakut Toompea lossile, riigivanem Friedrich Akeli majale Toompeal ja siseminister Karl Einbundi majale Kaevu tänaval. Toompea lossis arreteeriti vahisõdurid, lossis arreteeriti teenijaid ja juhuslikke möödakäijaid. Riigikogu ja valitsuse ruumidesse aga sisse tungida ei jõutud. Riigivanema maja ees desarmeeriti samuti tunnimehed , siis tungiti majja sisse Akelit otsima . Akel aga põgenes ruumist ruumi, lukustades enda järel uksi , mille avamiseks kulus mässajatel väga kaua aega. Siseministri maja üritati rünnata granaatidega, mis aga põrkusid aknapiidalt tagasi, mispeale mässajad põgenesid. Riigivanematki ei õnnestunud tappa, küll aga tapeti majast möödasõitnud Toomkooli inspektor Eduard Grünwald koos autojuhi Heinrich Burmeisteriga. Kell 7.30 jõudsid valitsuse väesalgad kohale soomusautoga Toompeale, mispeale viskasid mässajad relvad maha ja põgenesid. (Laaman, 1925, lk 54-57)
12-meheline löögirühm oli kogunenud Narva mnt 25 konspiratiivkorterisse. Nad saadeti Vene tänavale postimaja vallutama. Politseivalve puudumise tõttu toimus postimaja vallutamine ilma vastupanuta. Vangi langes ka hiljem pärale jõudnud Tallinna politseiülem Rudolf Saar. Mässajad asusid saatma Moskvasse abipalvet. Kell 6.45 jõudsid kohale Tartu garnisoni komandandi, kindral Ernst Põdderi juhitud üksused, kes takistasid abipalve saatmise . (Laaman, 1925, lk 57-58)
Rohu 11 salakorteris peitis end paarikümnemeheline lööksalk. Nende vene keelt kõnelevad juhid selgitasid plaani: üks osa puhastab ära Paldiski maanteel paikneva 5. politseijaoskonna, siis lähevad kõik koos Balti jaama vallutama. Politseijaoskonna ründamisel tapeti kaks politseinikku, võeti kaasa relvi ja mindi Balti jaama vallutama. Kõik vaksalis viibinud ja saabujad arreteeriti, kaasa arvatud kaheksa tööle läinud Tondi sõjakooli ohvitseri. Samal ajal olid kolm sabotööri üritanud õhkida Mustjõe silda. Sellest telefoneeriti teedeminister Karl Karkile koju. Ta läks jaama, et sõita Mustjõele, kuid tapeti jaamatrepil. Balti jaama vallutajate seas oli ka Jaan Anvelt, kes tappis ise jaama politseiniku. Kell 8.15 jõudsid kohale kolonelleitnant Hermann Rossländeri juhitud valitsusväed ja algas tulevahetus, mille käigus ka Rossländer sai surmavalt haavata ja suri järgmisel päeval haiglas. Anvelt põgenes jaamast Pelgulinna poole ja tappis vihasena tee peal töölemineva mereväe kaptenmajor Karl Sterni, kes temast tänaval möödus. (Laaman, 1925, lk 58-63)
Pagari tänaval asunud sõjaministeeriumit saadeti vallutama 23-meheline lööksalk salakorteris Lai 7-8. Üllatusrünnak aga ebaõnnestus ja likvideeriti ministeeriumi enda jõududega. Mässajad põgenesid, aga üks, kes oli end kappi peitnud, jäi maha. (Laaman, 1925, lk 69-70)
Kullassepa 7 salakorterisse koondus 12 mässajat, kes pidid vallutama Vene 25 asuva eeluurimisvangla, vabastama vangid ja nad mässajatele appi tooma. Vangide hulgas oli palju 149 protsessil vangistatud kommuniste. Mässajatel polnud aga relvi, ainult joodipudelid ja käsigranaadid. Neid saadeti linnast varustama auto, mis aga kohale ei jõudnud, nii lahkusidki nad korterist paarikaupa, nagu nad sinna saabunudki olid. (Laaman, 1925, lk 65-66)
Kõige suurem oli aga teine pataljon 129 mässajaga. Seal oli ainult üks staabiliige.
Aafrika tänaval asus 10. jalaväerügemendi kasarmu . Selle ründajad kogunesid Odra tänavale kahte konspiratiivkorterisse, mis asusid teineteise vastasmajades. 27 mässajat juhtis Anton Hendrikson, endine Vene saatkonna uksehoidja. Ülesandeks oli murda valve , siis tuua relvi ja sõduritega “vennastuda”, ehk tuua nad kommunistide poolele üle. Liiguti kahes salgas, ees ründajad, taga “vennastujad”. Kui aga nähti kasarmust väljumas relvastatud sõdureid, siis põgeneti.
Et mäss edukalt areneks, otsustati vallutada Mäe tänaval asuv Auto-Tanki divisjon . See ülesanne anti Gilde 1 salakorterisse kogunenud lööksalgale, kelle hulgas oli ka mitmeid Punaarmee tankiste. Neid aitas allohvitser Anton Loorents. Nad arvestasid , et saavad välja tuua 3-4 tanki ja 1 kasutada peavahi vallutamiseks, ülejäänuid võitlussalkade aitamiseks teistes piirkondades. Aga ründajate hulka olid infiltreerunud ka kaks Auto-Tanki divisjoni sõdurit – tankimotorist-allohvitser Jaan Madisson ja motorist Alfred Klemmer. Nad põgenesid mässajate juurest ja ruttasid kasarmutesse sõdureid ette hoiatama. Sellest hoolimata õnnestus kohale jõudes Loorentsil muuta kõik tankid sõidukõlbmatuteks, peale ühe, millega ta sõitis garaažist välja. Seepeale hüppas tanki peale veltveebel Rudolf Kaptein ja laskis tanki vaatluspilu kaudu Loorentsi maha, mispeale teised põgenesid.
Teine osa mässajaid, kes peitis end Dreevingi 13 salakorteris, saadeti ründama 10. rügemendi staapi, sidepataljoni õppekompaniid ja tankidivisjoni õppejaoskonda. Rünnati ka 10. rügemendi kasiinot, kus tapeti une pealt kolm nooremohvitseri,
Sidepataljoni õppekompanii ründamine Mäe kasarmutes aga ebaõnnestus. Kuna padruneid oli vähe, anti käsk mässajaid tagasi lüüa tääkidega. Kui lõpuks lõhuti maha relvahoidla uks, kust saadi padruneid, sunniti mässajad taganema, kellest osad vangistati hoovil.
Tankidivisjoni õppejaoskonnas oli kohal kompaniiülem, major Johan Mahlapuu. Ta käskis meeskonna lahingvalmis seada ja saata paar meest kuulipildujaga hoovile, mispeale mässajad põgenesid. (Laaman, 1925, lk 78-81)
Politsei ratsareservi, mis asus aadressil Polgu 7, kirjeldati kui Tallinna kodanluse kaardiväge ja lööksalka. Selle ründamiseks koondati 40 mässajat kolme korterisse Heeringa 15-2, Arehna 24 ja Puuvilla 10-7. Vastu hommikut saabusid relvad kohvrites ja vineerkartongides. Reservi kasarmusse visati meeskonna magamistuppa kolm bensiinipudelit. Akna all maganud politseinik pistis vintpüssi otsa välja samast aknast , kust pudelid olid sisse lennanud. Seepeale mässajad taganesid ja loopisid hoonet käsigranaatidega, mis lõhkesid tänavatel. Siis visati aknast sisse üks sõduri joogipudelist valmistatud lõhkeainet täis pomm . Plahvatusest oleks peale kasarmu hävitamise saanud ka naabermajad suuri vigastusi. Pomm ei plahvatanud ja politseinikud tegid selle kahjutuks. Nad riietusid, haarasid relvad ja asusid kaitsele. Kohapeal hukkus kaks ründajat, nendest üks oli Dobrofloti aidamees. Palju mässajaid võeti vangi, siis sõitsid politseinikud välja mässukatseid mujal likvideerima . (Laaman, 1925, lk 66-69)
Narva mnt 61-9 konspiratiivkorterisse kogunes 13 mässajat, kes saadeti vallutama Lasnamäe sõjaväelennuvälja. Nad ründasid tee peal 2. politseijaoskonda Narva maanteel, kust saadi relvi. Russalka juures tapeti kaks valvekorras olnud piirivalvurit, kes osutasid vastupanu. Teel lennuväljale peatati ja otsiti läbi kõik linna sõitvad talupojad, kellest kahel võeti relvad ära.
Kell 6.30 vallutati lennuväli. Korrapidajaohvitser, nooremleitnant Fleischer andis alla. Mässajad jäid ootama linnast punaste soomusauto saabumist, kuid autot ei saabunud, mispeale saadeti kaks mässajat mootorrattaga linna teateid hankima. Kahe tunni pärast tuli üks neist jalgsi tagasi ja teatas, et linnas oli mäss läbi kukkunud. Kell 11 hakkasid saabuma valitsusväed. Kell 11 kaaperdati kaks lennukit, piloote sunniti lendama Venemaa poole. Mässajast aviomotorist Alfred Kaat pääses põgenema, piloot Karl Fiskari juhitud lennuk maandus Leningradi oblastis Volossovos. Villem Roobachi lennuki piloot Paul Päev aga maandas lennuki veidi enne piiri, öeldes, et karburaator on rikkis. Roobach sai lähimast mõisast teada, et Vene piirini on neli kilomeetrit, mispeale ta asus jooksma . Kuid piirivalvurid vahistasid ta ja hiljem lasti Roobach sõjaväljakohtu otsusel maha.
Pärnuski oldi ülestõusuks valmis. Kuigi 149 protsessil anti Pärnus kohtu alla kuus kommunisti, õnnestus kohaliku komitee juhil Jaan Real (1896-1938) kaduda põranda alla. 30. novembri õhtul koondatigi kõik Pärnu võitlussalgad Lina tänava koonduskorterisse. Võitlejaid saadi loodetud 100 asemel ainult 40. Asja rikkus paljugi endise TÜV liikme Jaak Nanilsoni mõrv 16. augustil. Nanilson oli 1923. aastal valitud Riigikokku, kuid ta läks üle iseseisvate sotsialistide poolele, mispärast ta arvatavasti tapetigi. Relvastuseks oli kommunistidel ainult 10 revolvrit ja 20 vintpüssi. Mäss pidanuks toimuma siis, kui Tallinnast jõuab kohale teade riigipöördest.
Oodates mässu puhkemist, jagati omavahel ära Pärnu linna kõrgeid ametikohti. Selle käigus mindi ka tülli, kuid üks juhtidest peatas tüli, öeldes, et Venemaal saabuvad abilised saavad niikuinii paremad kohad endale. Koostati ka mahalaskmisele määratud kodanike nimekiri ja üks voorimees määrati tribunali esimeheks. Surmamõistetute nimekirjas oli umbes 1200 nime, mis oli Pärnu 12 000 elaniku kohta üpriski suur arv. (Laaman, 1925, lk 87-88)
Pärnus otsustati kõigepealt hõivata 6. rügemendi kasarmud ja tuua sõdurid enda poole üle. Rügemendis arvati olevat kommuniste. Politseile märkamatuks jäämiseks otsustati Räämalt linna minekuks silla kasutamise asemel minna üle jõe paatidega. Teisel kaldal olnud paadisadamast saadetigi kaks meest paate tooma. Aga paatide toomiseks kulus kaua aega ja enne äratust rügemendis ei jõutudki mässajaid üle jõe toimetada. Seepeale põgeneti Niidu metsa, et jääda ootama teateid Tallinnast uue plaani väljatöötamiseks. Pärnu sidekontoris töötas üks riigipöörajate kaasosaline , kes pidi tooma teated metsa. Peale Tallinnas riigipöördekatse läbikukkumisest teada saamisest saatis Rea kõik mässajad laiali ja peitis ennast Niidu metsas oleva suure õõnsa kase sisse. Ta pääses koos ühe kaasosalisega põgenema Venemaale, ülejäänud mässulised tabati . Pärnus sõjaväljakohtu alla antud mässajatest lasti 12 maha. (wwx.parnupostimees.ee/040706/esileht/artiklid/10065467.php)
Viljandisse saabus 28. novembril mässu juhtima Venemaalt tulnud kommunist Johannes Mõttus. Ta asus elama Venemaal oleva enamlaste kõrgema juhi Hans Pöögelmanni majja aadressil Kirikumõisa 31, hakates mässajatele õpetama võimu ülevõitmist, millega Viljandis mäss ka piirdus. Mõttus ise anti hiljem sõjaväljakohtu alla koos kolme kaasosalisega ja lasti maha.
30 km Tallinnast lõunas, Kohila alevis, organiseeriti lööksalgad, kes tuli esimeses järjekorras Tallinna mässajatele appi saata. Nad hõivasid Kohila jaama ja 1. detsembril sõitsidki rongiga Tallinna poole. Kui nad aga said teada riigipöördekatse nurjumisest, põgenesid nad tee peal. (Laaman, 1925, lk 88). Kolm mässajat lasti Sunila (1974, lk 221) andmeil hiljem sõjaväljakohtu otsusel maha.
Virumaal, Väike-Maarja alevis oli moodustatud 8-liikmeline võitlussalk ja muretsetud palju relvi, ka üks raskekuulipilduja. Ööl vastu 30. novembrit asusidki Paul-Rudolf Baumann ja Martin Kikas nendega Tallinna poole teele, kuid jõudsid kohale alles 1. detsembri ennelõunal, kui mäss oli maha surutud. Seepeale peideti relvad Raudalu lähedale metsa. (Sunila, 1974, lk 144-145)
Soomusrongidega Tallinnasse vägede toomise takistamiseks otsustati hävitada kaks raudteesilda. Dobrofloti tööline Jüri Lintrop, kes tundis hästi Mustjõe ümbrust ja oli oma korteris Söörensi 5-5 varjanud põrandaaluseid, sõitis mässu eelõhtul kahe Venemaalt saabunud mässaja, Voldemar Raeksoni ja Alfred Sommeriga rongiga Aegviitu, siis tulid nad raudteeliini pidi viis kilomeetrit tagasi Mustjõe silla juurde. Nad läksid 3-4 tunniks metsa peitu , ja peale kahe rongi möödalaskmist seoti raudteerööbaste külge kaks sõduri joogipudelist tehtud pommi, millesarnaseid oli ka kasutatud Tallinnas politsei ratsareservi ja sõjaministeeriumi ründamisel. Kell 5.20 õhati pommid , kuid siis saabus kohale poole kilomeetri kauguselt raudteevaht, mispeale mässajad metsa põgenesid. Lõhkenud oli vaid üks pomm, ja silla vigastus parandati mõne tunniga. Raekson ja Sommer pääsesid põgenema, Lintrop aga lasti sõjaväljakohtu otsusel maha.
10 km Tartust põhja pool asuval Vasula sillal alaline valve puudus. Kärkna raudteevaht, nähes et sild oli vigastatud , läks jaama kuriteost teatama. Siingi ei olnud pommid suurt kahju teinud ja vigastus parandati mõne tunniga. Silla juures oli ka paar telefoniposti maha saetud, kuid enamus traate oli terveks jäänud ja ühendus ei katkenud. (Laaman, 1925, lk 85-87) Mässajad tuvastati alles Nõukogude ajal – nendeks olid Juhannes Mänd, Kristjan Hansen ja Herman Leevald (Sunila, 1974, lk 127).
Mäss suruti maha 6 tunniga, kuid mässajate jälitamine jätkus veel nädal aega. 4. detsembri õhtul saabusid viis kaitsepolitseinikku Irusse kolme kommunisti kinni võtma, kes olid põgenenud Arnold Sommerlingi tuttava Gustav Tupsi talusse. Hiljem saabus appi 40 politseinikku kahe kuulipildujaga. Maja kaitsnud kommunistid Osvald Piir, Eduard Ambos ja Arnold Sommerling panid ainult kolme püstoliga visalt vastu kümme tundi, kuni lõpuks tulevahetuses langesid . Langes ka taluperemees ise, kes haigena voodis lebas.
7. detsembril toimus Johan Rakfeldi salakorteris Vilmsi 50 tulevahetus politseinike ja kolme kommunisti – Georg Kreuksi, Rudolf Pälsoni ja Vladimir Bogdanovi vahel. Alanud tulevahetuses ei suutnud politseinikud mässajaid alistuma sundida ja olid taaskord sunnitud abijõude kohale tooma. Peale ägedamat tulevahetust said Pälson ja Bodganov surmavalt haavata, mispeale Kreuks põgenes vihmaveetoru kaudu alla ronides, kuid tapeti valves olnud politseinike poolt. Korteriomanik Rakfeld, kartes vahistamist ja hukkamist, poos end üles. (Sunila, 1974, lk 128-129)

1.4. Järellugu

Ülestõus ebaõnnestus täielikult. Mässajate oskamatuse ja paljude vigade tõttu vallutati enamus punkte tagasi 2-3 tunniga. Kauem pidasid mässajad vastu lennuväljal, kuna 1924. aastal ei olnud Lasnamäel nii tihedat asustust kui tänapäeval, seal oligi peamiselt lennuväli, mis asus Tallinna kesklinnast, kus olid teised vallutatud objektid, kaugemal.
Sunila (1974, lk 155) andmeil pidasid mässujuhid hiljem Leningradis oma vigadeks peamiselt naiivsust (palju loodeti tööliste ja sõdurite mässajatega ühinemise peale), löögimeestel kogemuse puudumist, kehva sidepidamist ja liiga varajast väljaastumist – enne tööliste tänavatele ilmumist, ning puudulik relvastus ja nende kehv seisukord.
Samuti oleks samal ajal Tallinnaga mäss pidanud toimuma ainult Pärnus. Tartus ja Lõuna-Eestis oli juba peale juhtfiguuri Hans Heidemanni ning tema kaasosaliste arreteerimist põrandaalune liikumine halvatud. Narva ja Petseri olid Venemaale liiga lähedal ja seal paluti revolutsiooni mitte alustada enne mässu õnnestumist Tallinnas, et Venemaad ei saaks süüdistada Eesti siseasjadesse sekkumises. Teistes linnades oli kommunistidel väike kandepind.
1. detsembril, peale ülestõusu mahasurumist kehtestati Eestis sõjaseisukord. Kindralleitnant Johan Laidoner määrati sõjavägede ülemjuhatajaks ja ta andis välja hulga käskkirju.
Nende kohaselt tuli kõik mässajad anda sõjaväljakohtu alla, tsiviilisikutel tuli ära anda relvad, mujalt saabunud isikud pidid end 12 tunni jooksul registreerima, hoiatati kuulujuttude levitamise eest, keelati rahvakogunemised ja meeleavaldused, samuti rakettide paugutamine (lähenemas oli uusaasta). Ohvitseridele anti käsk kaasas kanda tulirelva, tunnimeestel keelati lubada enesele läheneda lähemale kui 15 sammu. Mitmel pool kehtestati öine liikumiskeeld, näiteks Narva jõe ja piiri vahel kella 16-8 vahel. (Sunila, 1974, lk 172-173)
Kümme mässu mahasurujat said autasuks Vabadusristi. 4. detsembril toimus Kaarli kirikus mälestusteenistus riigipöördekatse mahasurumises hukkunud 21 inimesele. Hukkunud maeti hiljem Rahumäe või Kopli kalmistule, mõned maeti sõjaväekalmistule ja mõni viidi rongiga Tartusse ning maeti perekonna hauaplatsile..
1974. aastaks, kui mässu 50. aastapäevaks ilmus raamat (Sunila, 1974, lk 218-221), oli kindlaks tehtud, et mässajaid oli 586, kellest Tallinnas 271 ja väljaspool Tallinna 315. Ettevalmistuste ja läbiviijate kohta aga arvestust ei peetud ja paljud esinesid varjunimede all, seega ei olnud võimalik nende kõigi nimesid välja selgitada. Samuti ei saanud kõiki, kelle ülestõusust osavõtu või ettevalmistamise kohta puudusid andmed, lugeda sellega otseselt seotuks. Teadaolevalt langesid lahingutes 20 mässajat ja 3 hukkusid muudel põhjustel. Kinni võeti 364 mässajat, kellest Tallinnas mässust aktiivselt osavõtnutest 154, mujalt Eestist 210. Tallinna mässajatest lasti maha 126 ja vangistati 28. Väljaspool Tallinna, kus aga mässu ei toimunud, hukati ainult 29, kuid vangistati 181. Teadaolevast 586 mässajast pääses põgenema ainult 199 – Tallinnast 95 ja mujalt 104.
Juhte ei andnud ülekuulamistel üles ainult reamehed, vaid ka tähtsamad osalejad. Eduard Kägu, I Riigikogu liige ja endine Punaarmee sõdur, olevat küsimuse peale, miks „suuremad vennad“ nagu Hans Pöögelmann ja Jakob Palvadre Venemaalt välja ei tulnud, vastanud, et „nemad ei tule enne, kui komissari kohad valmis pole“ (Laaman, 1925, lk 93).
Karistada ei saanud aga ainult mässajad. Leitnandid Siegfried Fleischer ja Hermann Rätsep, kes lennuvälja vallutamise ajal olid valvekorras, mõisteti surma mahalaskmise läbi. Nimelt oli neil olemas võimalus mässajatele vastu hakata, mille nad aga kasutamata jätsid ja alistusid. Kapten Heinrich Liibus, kes väeossa ei ilmunud, degradeeriti reameheks ja arvati lennuväest välja, kuna tal puudusid mitteilmumiseks arvestatavad põhjused. Samasuguse süü eest saadeti sidepataljoni leitnant Johannes Loorits reservi. Riigivanema adjutant, leitnant August Schönberg, kes lahkus mässu ajal riigivanema majast lossi abi kutsuma, saavutas oma degradeerimisotsuse tühistamise ja hea nime taastamise, kuid temagi oleks äärepealt süüdi mõistetud ja hukatud. Balti jaamas vangilangenud 8 ohvitseri ja Postimajas vangilangenud mereväeleitnant Alfred Pontakit aga ei karistatud. Küll aga kehtis neilegi hiljem Laidoneri käskkiri, mille kohaselt pidid ohvitserid edaspidi relva kaasas kandma. (Ant, 1996, lk 34-35)
3. jaanuaril 1925 aga vabastati Nõukogude Liidu nõudel Nõukogude Liidu Tallinna saatkonna 1. sekretär Isaac Sokolovitz. Ta oli vahistatud 1. detsembri hommikul saatkonda tagasi minnes. Tal oli kaasas nimekiri, kellele ja kui palju oli ta öösel maksnud ülestõusus osalemise eest Moskvast Kominterni peakorterist saadud raha. Nõukogude Liidu valitsus ähvardas tema mittevabastamise korral katkestada suhted Eestiga .
Olukord muutus ka Venemaa KP ridades. Seni peeti Lenini järeltulijaks Grigori Zinovjevit, kuid peale riigipöördekatse ebaõnnestumist kaotas ta oma osatähtsuse parteis .
Lenin oli aga juba 1924. aasta alguses, 21. jaanuaril surnud süüfilisse, mis tekitas parteis võimuvõitluse Stalini, Zinovjevi ja Trotski vahel. Stalin jäi peale, ning 1927. aastal heidetigi Zinovjev ja Trotski parteist välja. 1928. aastal ütles Zinovjev oma seisukohtadest lahti ja võeti parteisse tagasi, aga Trotski jäi oma vaadete juurde. Ta saadeti asumisele Almatõsse praeguses Kasahstanis, hiljem maalt välja. Trotski lahkus Mehhikosse, kus ta 1940. aastal tapeti Stalini agendi poolt.
Zinovjevit aga süüdistati 1930ndatel Stalini Suure Terrori käigus „trotskilik-zinovjevlikus vandenõus“ osalemises. Ta mõisteti surma ja otsus viidi täide 25. augustil 1936. Zinovjev rehabiliteeriti 1988. aastal.
Aprillis 1930 tulistati aga Tallinnas Kreutzwaldi tänaval kindralmajor Johan Unti, kes oli mässu ajal olnud Tallinna komandant. Ta suri 7. aprillil saadud vigastustesse Tallinna keskhaiglas. Algul arvati, et tegemist on kommunistide kättemaksuga mässu mahasurumise eest. Juunis 1940 toodi Riia keskvanglas eluaegsele sunnitööle mõistetud Joonas Kasuk ülekuulamisele Kurt Mollini juurde, kes oli Eesti sõjaväeatašee Lätis. Kasuk oli Undi mõrvast teadlik ainult ajalehtede kaudu, kuid rääkis, et Tallinna keskvanglas karistust kandva Baumaniga käivat kaasas kuulsus, et tema olevat Undi tapja.
Peale maailmarevolutsiooni peatamist oli aga Eestile iseseisvust määratud vähem kui 16 aastat. 17. juunil 1940 okupeeriti Eesti aga Punaarmee poolt, ning 6. augustil liideti Eesti ametlikult Nõukogude Liiduga. Loomulikult takistas see „kodanliku kindrali“ mõrva uurimist , ning Undi mõrv on siiamaani lahendamata . Järgnenud poole sajandi pikkuse Nõukogude võimu ajal peeti mässajaid kangelasteks, kuid mahasurujaid „kodanlasteks“, nagu kirjeldabki Hillar Palametsa (1982: 144-145) stagnatsiooniaja ajalooõpik:
„1924. aastal muutus Eesti tööliste olukord meeleheitlikult raskeks. (...) Eesti töörahvas sai ikka selgemini aru, et üksnes nõukogude võimu taaskehtestamine võib nende rasket olukorda parandada. Rahva revolutsiooniline võitlusmeeleolu kasvas. (...) Eestimaa Kommunistliku Partei juhtimisel hakati tegema ettevalmistusi relvastatud ülestõusuks, et Eestis kukutada kodanluse võim. Töölistest moodustati salajasi võitlussalku. (...) Ülestõus algas kell 5.15. Laskevalmis relvad käes, tungisid võitlussalkade liikmed politseijaoskondadesse ja vallutasid need. (...) Ka mujal saavutasid võitlussalgad tähtsaid võite. Vallutati Balti jaam, rongide liikumine pandi seisma. Tallinna ja Tartu vahelisel raudteel lasti õhku kaks silda, et kodanlus ei saaks pealinna tuua abivägesid. Ülestõusnute kätte läks postkontor , telefoniühendus katkestati. Julgelt tungiti kodanliku sõjaväe kasarmutesse ja takistati väeosade väljasaatmist. Kodanliku võimu saatus rippus juuksekarva otsas.“
Selles tekstis on selgelt näha ehtnõukogudelikku propagandat, sest nagu Nõukogude Liidus ikka, armastati arve tihti üles paisutada ja kommunistlike ideaalide eest võitlejaid kujutada vaprate kangelastena, ehkki reaalsus oli tihti olnud vägagi erinev.

2. Uurimine

2.1. Meetodi ja valimi tutvustus

Uurimismeetodiks on ajaloolis-statistiline meetod, sest see sobib mõne kindla ajaloosündmuse uurimiseks kõige paremini. Eesmärgiks on uurida, et 1. detsembri ülestõus oli välisriigist (Nõukogude Liidust) juhitud ja kohalikud Eesti kommunistid pidid selle vaid koos Venemaalt saadetud abilistega täide viima.
Selleks kogusin informatsiooni tähtsamate mässajate kohta ja koostasin tabeli, mille suure mahu tõttu paigutasin lisasse (lehekülg 29-31).

2.2. Uurimuslik osa

Hüpoteesiks on, et ülestõus oli juhitud Nõukogude Liidust. Eesmärk on teha kindlaks, kas Nõukogude Liidust tulnud mässajatele oli mässu ebaõnnestumise korral ka tagatud põgenemistee, aga kohalikele mitte.
Nõukogude Liit oli oma olemuselt totalitaarne riik ja seal oli inimelu tähtsus väärtusetu. Jossif Stalinile on omistatud ütlused: „Ühe inimese surm on tragöödia, kuid miljonite surm on statistika“ või „Surm lahendab kõik mured – pole inimest, pole probleemi“. Indiviid oli ainult tühine mutrike , mis pidi masinavärki käigus hoidma. See fakt võib tõestada väidet, et kõrgematel kohtadel olevad kommunistid pääsesid minema, aga ründajad jäeti enamuses Eestisse maha ebaõnnestunud mässu tagajärgede all kannatama . Samuti oli Nõukogude Liidu „tähtsaimaks ekspordiartikliks“ revolutsioon, mille jaoks ressursside (ka elavjõu) arvelt kokku ei hoitud.
Rudolf Vakmanni memuaarides olid paljud mässujuhid Venemaa passidega, kuna Eesti passe oli Venemaal võimalik saada ainult toonase luureteenistuse, NKVD eelkäija GPU kaudu, kuid GPUst saadi ainult lubadusi, passe ei saadud.
NSV Liidu ametlikuks poliitiliseks jooneks oli naaberriikide siseasjadesse mittesekkumine, et neile mitte anda põhjust NSVL süüdistamiseks teistes riikides ülestõusu toetamiseks. Seepärast paluti Viru- ja Petserimaal Nõukogude Liiduga piirnevates valdades alustada ülestõusuga alles siis, kui Tallinn oleks langenud mässajate kätte, muidu oleks lüüasaamise korral olemas kindel süüdistusmaterjal, et mässajad olid NSV Liidust saadetud. (Sunila, 1974, lk 139)
Mässu peastaapi kuulusid 11 liiget – Jaan Anvelt, Karl Rimm , Vakmanni vennad, August Lillakas , Otto Rästas, Valter Klein , Harald Tummeltau ja Richard Käär.
Nõukogude Liitu pääsesid peastaabiliikmetest põgenema Anvelt, Rimm, Rudolf – Vakmanni vendadest vanim, Tummeltau ja Rästas. Kõik peale Tummeltau, kes oli Punaarmee suurtükiohvitser, olid olnud Eesti Töörahva Kommuuni liikmed, lisaks oli Rimm võidelnud Vene kodusõjas punaste poolel. Kõik langesid hiljem Stalini silmis ebasoosingusse ja hukati (Vakmann 11. novembril 1937, Anvelt 10. detsembril 1937, Rästas 27. jaanuaril 1938, Rimm 22. augustil 1938 ja Tummeltau 4. oktoobril 1938).
Riigipöördekatse ei olnud kindlalt ainult eestlaste organiseeritud – Tummeltau töötas Punaarmee staabi luureosakonnas, Rimm oli Vene kodusõja veteran ning Rästas ja Vakmann osalesid Kominterni töös.
Anvelti sõjaline nõuandja August Lillakas tabati koos adjutandi Richard Kääriga 6. detsembril 1924 Aegviidus põgenemiskatsel Eesti valitsusvägede poolt, ning kõigest kaks päeva hiljem hukati Tapa lähedal Männimäe soos mahalaskmise läbi.
Rudolf Vakmanni nooremad vennad Richard ja Erich lasti koos ema Paulinega maha juba 2. detsembril. Erich ja Richard tabati 1. detsembril koos Maritoviga Tondil, kui nad Anvelti käsul Tondi sõjakooli relvade järele sõitsid.
Sidepidajaid oli teadaolevalt 24, kellest langes üks, maha lasti seitse (kaasa arvatud Maritov ja Vakmanni ema), üks hukkus muudel põhjustel ja neli mõisteti vangi. Ülejäänud 11 pääsesid põgenema.
Samuti tegutses Tallinnas kümme naisagitaatorit. Nendest vangistati Sunila andmeil ainult üks (1974, lk 222), ülejäänud üheksa pääsesid põgenema.
EKP Rapla Punakaardi salgajuht Johannes Jürna pääses peale mässu põgenema Venemaale, kus ta ka lõpetas vähemusrahvuste ülikooli. Kuid hiljem suunati ta tagasi Eestisse põrandaalusele tööle, mis sai talle saatuslikuks, kuna 13. märtsil 1930 tapeti ta Kaitsepolitsei agentide poolt.
Tartumaa 86 mässuks valmistujast hukati ainult EKP Tartu komitee juht Hans Heidemann, kes osales mässu ettevalmistamisel. Ta vahistati juba 18. septembril 1924 konspiratiivkorteris Jakobi 39 koos Villem Trommeliga. Peale mässu toimumist ja mahasurumist mõisteti tema üle kohut 78 protsessil 10.-27. augustil 1925. Heidemann mõisteti surma „maksva demokraatliku riigikorru kukutamise katses“ – jälgides oli tehtud kindlaks, et Heidemann oli kommunistliku partei Tartu komitee tegelikuks juhiks määratud, organiseeris salajasi löögirühmi ja muretses neile relvi, organiseeris Kaitseväes propagandat – jagades kaitseväelastele kommunistliku partei lehti, et neid vägivaldselt võimu kukutama üles ässitada. Ta lasti maha 29. augustil Tartu lähedal Inglimäel. Trommel suri enne kohtuprotsessi algust 16. juunil 1925 Tallinna Keskvanglas kopsutuberkoloosi. Tartumaalt pääses põgenema ainult kümme kommunisti.
Ka mõned Eestisse jäänud mässajad pääsesid võimude käest. Tartu mässaja Johannes Mänd, kes juhtis Vasula silla õhkimist (peatükk 1.3., lk 11-12), tunnistas hiljem, et kui Tartusse jõudis teade ülestõusu ebaõnnestumisest Tallinnas, põgenes ta koos peastaabi liikme Valter Kleiniga Tallinnasse. Seal pakuti neile varjupaika Nõukogude saatkonna kütteruumi keldris . Klein surigi 3. märtsil 1925 keldris kopsupõletikku, mispeale ta maeti keldri põranda alla. Saatkonda põgenes algul ka Anvelt, kes aga hiljem lahkus sealt Venemaale.
Pruuli (2008) andmeil taganes aga Nõukogude Liidu poliitladvik viimasel hetkel, kuigi Eestisse oli mässajatele juba saadetud raha, relvi ja ründajaid, mässu toetamast, kuna neil polnud usku kohalike kommunistide ettevalmistusse ja edulootusesse. 29. novembril andis kommunistlik partei korralduse peatada ülestõusu ettevalmistused, mis arvatavasti Tallinna ei jõudnud. Mässajate staabiülema Karl Rimmi aruande järgi allus talle 250 meest, kellest Nõukogude Liidust otse oli tulnud 40-50 meest, kellest Punaarmee ohvitsere oli vähemalt 14. Nõukogude Liidu saatkonna töölisi oli vähemalt 8, kellest vahistati 5 ja 2 pääsesid põgenema. Nõukogude Liidu ettevõtete Dobrofloti ja Tsentrosojuzi töölisi oli ligikaudu 40-50, kellest Laamani andmeil arreteeriti 33 (1925, lk 108).
3. jaanuaril 1925, kui enamus mässajaid oli juba hukatud, kirjutas Stalin alla Zinovjevi ja Rästase otsusele Eesti kommunistide väljatoomiseks Venemaale.
Jossif Stalini allkirjaga otsus Eesti kommunistide evakueerimiseks 3. jaanuaril 1925.
Allikas: Riigiarhiiv ( http://riigi.arhiiv.ee/public/Riigiarhiiv/Naitused/1924_dets_m2ss/4/ERAF-F24.N1.S281_lk1.jpg )

2.3. Teooria ja praktika võrdlus ning seostamine

Tabelist järeldub, et kohalike mässajate päästmine oli eelkõige nende endi asi. 30 uuritud tuntuimast ja juhtivamast mässajast, kellest Eestist oli pärit 14, pääses Venemaale põgenema ainult neli – 28.6% kohalikest ja 13.3% kõigist. 3 mässajat hukkusid end võimude eest varjates , mis teeb kohalikest 21.4% ja kõikidest 10%. 14 uuritud Eestist pärit mässajast hukati aga 7 – 50% kohalikest mässajatest ja 23.3% kõigist. Tõenäoliselt moodustasid kohalikud mässajad hukatutest enamuse.
Venemaalt tulnud mässajate hulgas oli pääsenuid aga rohkem – uuritud 16st pääses Venemaale põgenema 8, mis on 50% Venemaalt saabunutest ja 26.6% kõigist. Uuritud 16 Venemaalt tulnud mässajast hukati 6 – 37.5% nendest ja 20% kõigist, võimude eest varjamisel hukkus uuritutest 2 – 12.5% Venemaalt tulnutest ja 6.6% kõigist.
Arvatavasti oli Venemaalt tulnud mässajatel ka põgenemistee ette planeeritud ja peale mässukatse ebaõnnestumist ei läinud nad tagasi võimudele teadaolevatesse kogunemiskorteritesse, vaid neil võisid olla ka oma salajased kogunemiskohad, millest nende alluvad ja Eesti ametivõimud ei olnud teadlikud.

3. Järeldused ja ettepanekud

Võib järeldada, et hüpotees leidis kinnitust – Venemaalt tulnud mässajatel, peamiselt juhtidel oli põgenemine kindlam , samas kui Eestis viibivad kommunistid, peamiselt tavalised reamehed, jäeti saatuse hooleks. Ükskõikne suhtumine kohalikesse kommunistidesse annab juba vihje mässu Venemaalt juhtimise kohta.
Samuti peab riik ise seisma oma sisemise ja välise julgeoleku eest. 89 aasta eest mässukatse küll ebaõnnestus ning Eesti jäi vabaks, sest mäss oli põhjalikult ette valmistamata ja ebaõnnestus täielikult, kuigi Eesti jaoks 20 inimelu hinnaga. Arvatavasti aga oleks suurema mässajate arvu, parema varustatuse ja efektiivsemate sidepidamise korral, kui mässajad oleksid suutnud vallutatud punkte kuni Punaarmee saabumiseni hoida, mäss olnud edukas ning Eesti oleks nõukogude võimu alla juba 16 aastat varem langenud.
Sellele aitas kaasa ka rahva patriotism – riiki peeti enda omaks ja ka kommunistide poolt hääletanud ei toetanud relvastatud mässajaid, mida tõestab ka fakt, et peale mässu mahasurumist Eestis mässajate toetuseks streike ei toimunud. Sellega hoidis rahvas nn. „kommunistliku paradiisi “ endast veel 16 aastat eemal.

Kasutatud kirjandus

Eesti Raadio. (1998). Kirjutamata Memuaare. 1. detsember 1924.
Ant, J. (1996). Kas nad lahkusid Moskva rongiga? Tallinn: Koolibri.
Laaman, E. (1925). Enamlaste riigipöörde katse. Tallinn: Valvur.
Laar, M. (2010). 101 Eesti ajaloo sündmust. Tallinn: Varrak.
Pruuli, T. (2008). Mäss. Tallinn: Eetriüksus.
Raudvasar, V. (4/2011). 1. detsember 1924. Kultuur ja Elu, 62-64.
Riigiarhiiv. Kasutamise kuupäev: 2. juuni 2013. a., allikas: http://riigi.arhiiv.ee/public/Riigiarhiiv/Naitused/1924_dets_m2ss/4/ERAF-F24.N1.S281_lk1.jpg
(kuupäev puudub). Allikas: wwx.parnupostimees.ee/040706/esileht/artiklid/10065467.php
Sunila, A. (1974). Eesti proletariaadi relvastatud ülestõus 1. detsembril 1924. Tallinn: Eesti Raamat.

Lisad

Nimi
Tegevus 1920ndate I poolel
Eestisse saabumine
Saatus
Jaan Anvelt
1921 saabus Venemaalt Eestise, 1925. aastani osales põrandaaluses tegevuses
Viibis illegaalselt Eestis, osales põrandaaluses liikumises
Põgenes Venemaale
Rudolf Vakmann
1924. aasta alguses oli Kominterni Eesti sektsiooni sekretär
Saabus Venemaalt, organiseerides ka kommunistide Eestisse toimetamist
Põgenes Venemaale
Harald Tummeltau
1922-1924 Punaarmee staabi luureosakonnas
Saabus Venemaalt
Põgenes Venemaale
Karl Rimm
Punaarmee ohvitser, õppis 1921-1924 Moskva sõjaväeakadeemias
Saabus Venemaalt 1924
Põgenes Venemaale
Valter Klein
Vene-Eesti-Läti piirikomissar, Leningradis töölisajalehtede kaastöötaja
Saabus Venemaalt 1923 poliitagitatsioone korraldama
Jäi Eestisse, leidis varjupaiga Nõukogude saatkonna keldris, kus suri 3.3.1925
August Lillakas
3. Tartu kütipolgu pataljoniülem, Anvelti sõjaline nõuandja
Mobiliseeriti Kominterni Eesti sektsiooni käsutusse, saabus Tallinnasse mõni nädal enne mässu Pihkva kaudu
Tabati Aegviidus, lasti sõjaväekohtu otsusel maha
Richard Käär
Punaarmee nooremohvitser
Mobiliseeriti Kominterni Eesti sektsiooni käsutusse, saabus Tallinnasse mõni nädal enne mässu Jamburgist
Tabati Aegviidus, lasti sõjaväekohtu otsusel maha
Otto Rästas
Viibis illegaalselt Eestis 1920-1924
Viibis illegaalselt Eestis
Põgenes Venemaale
Artur Lombak
Punaarmee ohvitser
Saabus Eestisse Narva kaudu 28. novembril 1924
Põgenes Venemaale
Erich Vakmann
Rudolf Vakmanni vend
Viibis Eestis
Lasti sõjaväekohtu otsusel maha
Richard Vakmann
Rudolf Vakmanni vend
Viibis Eestis
Lasti sõjaväekohtu otsusel maha
Pauline Vakmann
Rudolf Vakmanni ema
Viibis Eestis
Lasti sõjaväekohtu otsusel maha
Rudolf Pälson
Eestimaa Töörahva Partei Tartu osakonna juhataja
Oli 1924 algul Eestis, valmistas ette riigipöördekatset
Hukkus Vilmsi tänava lahingus
Georg Kreuks
Mõisteti 10 aastaks sunnitööle, 1921 vahetati välja VNFSVle
Suunati 1924 Eestisse
Hukkus Vilmsi tänava lahingus
Arnold Sommerling
Novembrist 1922 VNFSVs komsomolitööl
1924 saadeti Eestisse riigipöördekatset ette valmistama
Hukkus Iru lahingus
Voldemar Puss
Punaarmee ohvitser, osales Vene kodusõjas
1924 saadeti Eestisse illegaalsele tööle
Jäi 1925. aastani Eestisse põrandaaluste juhiks, hiljem põgenes Leningradi
Aleksei Heints
Punaarmee ohvitser, osales Vene kodusõjas
1924 saadeti Eestisse illegaalsele tööle
Põgenes Venemaale
Eduard Teiter
Punaarmee ohvitser, Leningradis Eesti haridusmaja juhataja
1924 saadeti Eestisse illegaalsele tööle
Põgenes Venemaale
Jakob Vakker
1921 saadeti Vabadussõja-aegse raudteelaste streigis osalemise eest Venemaale
Suunati 1924 tagasi Eestisse poliitagitaatoriks, osales Balti jaama ründamisel
Lasti sõjaväekohtu otsusel maha
Jaan Lemming
56. diviisi rühmaülem Pihkvast
Suunati Eestisse 1924
Tabati Narvas, lasti sõjaväekohtu otsusel maha
Karl Trakmann
Punaarmee kindralstaabi luure (GRU)
Suunati Eestisse 1920ndate algul
Põgenes Venemaale
Nikolai Riuhkrand
Punaarmee kütidiviisi brigaadikomandör
Suunati Eestisse 1920ndate algul
Põgenes Venemaale
Villem Roobach
Punaarmee lennuväe lendurvaatleja
Suunati Eestisse 1920ndate algul
Lasti sõjaväekohtu otsusel maha
Kristjan Grünbach
Punaarmee lennuväe lendurvaatleja
1921 suunati Eestisse, kogunemis-
korteripidaja
Sai lennuvälja vallutamisel surma
Alfred Kaat
Punaarmee lennuväe lendurvaatleja
Suunati Eestisse 1920ndate algul
Põgenes Venemaale
Eduard Kägu
I Riigikogu liige, põgenes 1922 NSV Liitu
Mobiliseeriti parteilises korras Kominterni Eesti sektsiooni käsutusse, Sügisel 1924 saadeti Eestisse
Lasti sõjaväekohtu otsusel maha
Johannes Maritov
NSVL saatkonna kuller, Tallinna töölismaja aktsionär
Lasti sõjaväljakohtu otsusel maha
Anton Hendrikson
NSVL saatkonna uksehoidja
Lasti sõjaväljakohtu otsusel maha
Hans Viks
1917 Punaarmee madrus, osales Oktoobrirevolutsioonis
Viibis Eestis, oli kogunemis-korteripidaja
Lasti sõjaväljakohtu otsusel maha
Jaan Rea
1924 TÜV liige
Viibis Eestis, Pärnu mässuliste juht
Põgenes Venemaale
Johannes Mõttus
Punaarmee sõdur, mobiliseeriti Kominterni Eesti sektsiooni käsutusse
Saadeti Hans Pöögelmanni poolt Viljandisse, jõudis kohale 28. novembril
Lasti sõjaväljakohtu otsusel maha
Retsensioon Harles Jahnsoni uurimistööle
1. DETSEMBRI KOMMUNISTIDE RIIGIPÖÖRDEKATSE
Tallinn 2013
Autori teema on väga tähelepanuväärne ja aktuaalne , kuna sel teemal pole viimasel ajal ilmunud põhjalikke ja üksikasjalikke käsitlusi. Riigiarhiiv on koostanud 1994, 1999 ja 2004. aastal koostanud vastavateemalisi näitusi, kuid need annavad ülevaate üksnes arhiivimaterjalidest lähtuvalt. Ka ajakirjanduses on ilmunud vastava sündmuse tähtpäevadel lühemaid artikleid, milles aga pole võimalik edasi anda nende lühiduse tõttu kogu sündmuste käiku.
Töö teema võiks siiski olla täpsem ja sisalda ka aastat, mil riigipöördekatse teostati . Seda enam, et autor töö sissejuhatuses väidab, et tänapäeva Eestis on see muutunud unustatud sündmuseks.
NB! Ajaloolaste ja vastava ala spetsialistide jaoks on 1. detsember märgilise tähtsuga ja iseenesest mõistev, mitte aga laiema lugejaskonna jaoks.
Töö ülesehitus. Uurimistöö koosneb sissejuhatusest, kolmest peatükist, kasutatud kirjandusest ja lisadest. Kasutatud kirjanduses on 9 nimetust . Selline ülesehitus on uurimistööle täiesti sobilik.
Sissejuhatuses on esile toodud töö eesmärk – tõendada, et 1924. aasta detsembriputš Eestis oli idanaabri (Nõukogude liidu) poolt organiseeritud ja finantseeritud. Erilise tähelepanu alla on autori poolt kontsentreeritud küsimusele, kas ja kuivõrd hooliti mässulistest pärast selle läbikukkumist. Kas oli vahet suhtumises Venemaalt tulnud mässuliste ja kohalike saatuses?
Sissejuhatuses oleks võinud olla lühike ülevaade ka kasutatud kirjandusest. (Sunila nõukogudeaegne, Laaman Eesti-aegne, vahetult sündmusele järgnenud käsitlus ja Laar kaasaegse käsitluse autorina). Uurimistöö lugeja ei pruugi neist autoritest suurt midagi teada. Näiteks, et Sunila on kompartei vaatevinkli esitaja , mistõttu tollel käsitlusel on oma ajastu pitser küljes.
Veelgi parem, kui uurimistöö autor oleks andnud üldisema ülevaate sel teemal üldse ilmunud kirjandusest. Aga seda ei saa gümnaasiumi uurimistöö puhul lugeda puuduseks. Sarnane historiograafiline (ilmunud kirjanduse) ülevaade on siiski vältimatu juba järgmises astmes – tudengite kursusetöödes.

peatükk. Teoreetiline ülevaade kommunistide riigipöördekatsest.
Peatükis antakse sissejuhatavalt ülevaade 1917. aasta revolutsioonijärgse venemaa poliitilistest suunitlustest. Käsitletakse ka kommunistliku Internatsionaali kujunemist ja selle tegevussuundi. Siinkohal oleks võinud peatuda ka edasisel. Piirdutakse vaid kuni 1918-1919. aastaga.
Tegelikult oli sellel palju laiem foon.
Eesti polnud ainuke, kuhu 1. detsembril 1924. a. püüti revolutsiooni eksportida.
Taolisi ebaõnnestunud revolutsiooni eksportimise katseid oli mitmeid.
1923. aasta septembris püüdis Georgi Dimitrov koos Vassil Kolaroviga kommunistliku ülestõusu abil läbi viia riigipöörde Bulgaarias.
Kuulsaim selles ahelas on kindlasti Hamburgi ülestõus Saksamaal 23.- 25. 10. 1923. a., mille korraldajaks oli Ernst Thälmann.
1923. aastal 6. –7. novembril toimus kommunistide eestvedamisel ja Kominterni korraldusel Poolas Krakovis mäss.
17.-19. 09. 1924. a. puhkes kommunistide õhutusel ja mahitusel mäss Lõuna-Bessaraabias Tatarbunarõs. Mässuliste eesotsas oli kommunist, parteikomitee sekretär Aleksandr Kljužnikov. NSV Liidu püsivaks salasooviks oli kogu aeg Rumeenia valdusesse läinud Bessaraabia tagasivõitmine. Seda ideed pidi ellu viima kohalik kommunist Klju? nikov , kelle esmaseks ülesandeks oli Moldaavia Nõukogude Vabariigi väljakuulutamine ning seejärel rahva tahte sildi all ühineda Nõukogude Liiduga. Rumeenia võimud surusid kommunistliku mässukatse maha. 
Need katsed näitavad, et riigipöördekatse Eestis oli Kominterni revolutsiooni eksportimise pikas ahelas üks lüli. See ei olnud üksnes Eesti- keskne ja Eestile orienteeritud aktsioon, vaid üks osa kommunistide maailmavallutuspoliitikast.
Järgneb ülevaade olukorrast Eestis enne mässu ja mässu toimumine.
Autoril on üks ebatäpselt formuleeritud lause (lk. 10). Õhku tuli lasta ka Mustjõe sild Aegviidu lähedal, kuna Tapal seisis üks Eesti valitsusvägede soomusrong. Siinkohal häirib sõna „valitsusvägede“. Selline termin on ebakorrektne. Valitsusel kui niisugusel polnud vägesid. Õigem oleks Eesti sõjaväe soomusrong.
Pagari tänaval asunud sõjaministeeriumit saadeti vallutama 23-meheline lööksalk salakorteris Lai 7-8. Üllatusrünnak aga ebaõnnestus ja likvideeriti ministeeriumi enda jõududega. Mässajad põgenesid, aga üks, kes oli end kappi peitnud, jäi maha. (Laaman, 1925, lk 69-70) (uurimistöö lk. 12 teine lõik.). Iseenesest huvitav fakt, aga kas ei oleks võimalik olnud välja selgitada ka selle kappi peitnud mässaja nimi.
Jaak Nanilsoni mõrvamise puhul (lk. 14) võiks julgemalt kasutada Reigo Rosethali versiooni, et ta tapeti kommunistide poolt. Sellest on kirjutatud: Reigo Rosenthal. Mars tuli Eestisse, et tappa. - Postimees , 06. 02. 2010. a. - http://www.postimees.ee/221330/mars-tuli-eestisse-et-tappa/
Järellugu annab hea ülevaate mässajate saatuses.
Kindral Undi tapmise puhul (lk. 19) võiks samuti tugineda Reigo Rosenthalile, kui viimastele versioonidele neis küsimustes.
2. peatükk. Uurimine.
Võtab kokku uurimistöö tulemused, millest selgub protsentuaalselt, kui palju kohalikest ja kõigist mässulistest pääses põgenema Venemaale. Selles tehakse ka analüütiline hinnang, et Venemaalt tulnud mässajatel oli põgenemistee varem ette planeeritud. Veelgi enam, nad olid kogenenumad ja suurema ettevalmistusega konspiratiivtöös, mistõttu nende põgenemine õnnestus paremini.

peatükk. Järeldused ja ettepanekud
Peatükis nenditakse, et Venemaalt tulnud mässajatel olid pääsemisvõimalused suuremad.
Järeldusi, küll tehakse, kuid ettepanekuid ei leidnud. Siin võiks minna tänapäeva poliitika juurde. Näiteks: Milleks on vaja riigikaitsele kulutada 2% riigielarvest. Riik peab seisma ka tänasel päeval enda eest, kui meenutada kasvõi 2007. aasta aprillisündmusi, kus tänavatel rulliti lahti venemaa lipud ja skandeeriti: " Rossija ! Rossija! Rossija!" Ka siin oli tegemist ohtliku impeeriumimeelsusega.
Kasutatud kirjandus. Allikas internetis klõpsates ei toimi: wwx.parnupostimees.ee/040706/esileht/artiklid/10065467.php
Õige aadress on vististi. http://www-wxyz.parnupostimees.ee/040706/esileht/artiklid/10065467.php
Ajalehe artiklite puhul tuleks viidata järgnevalt, märkides ära ka autori, kui see esineb ja selle järele artikli internetiaadress:
Olaf Esna. 1924. aasta 1. detsembri võimuhaaramiskatse Pärnus. - Pärnu Postimees, 20. 06. 2006. a. http://www-wxyz.parnupostimees.ee/040706/esileht/artiklid/10065467.php
Hea oleks, kui autorite puhul tuuakse välja ka eesnimed .
Lisad. Täiendavad ja täpsustavad uurimistööd, mistõttu on antud töö puhul asjakohased .
Retsensendi poolt esile toodud puudused ja ebakohad ei kahanda töö väärtust. See on kirjutatud uudsest ja vajalikust aspektist vaadelduna, mille kaudu avardub arusaam 1. detsembri 1924. a. riigipöördekatsest ja selle olemusest. Retsensendi hinnang tööle: Väga hea.
Retsensent :
Valdur Ohmann
Magister artium
Rahvusarhiivi teadus- ja publitseerimisbüroo
peaspetsialist -teadur
03. 06. 2013