Eesti aeg (1)

EESTI AEG
1. Riigikord ja sisepoliitika 1920-1934
ESIMENE PÕHISEADUS
Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse võttis vastu Asutav Kogu vastu 15. juunil 1920, eeskujuks võeti Weimari Saksamaa, Prantsusmaa ja USA põhiseadused. Ülimalt liberaalse põhiseaduse järgi oli Eesti demokraatlik parlamentaarne vabariik. Kõrgeid seadusandlik organ oli Riigikogu, koosnes 100 liikmest, kes valiti 3 aastaks ning proportsionaalse esindatuse alusel. Näiteks, kui partei sai valimistel 5% antud häältest, siis sai ta parlamendis 5 kohta. Valimisõigus oli kodanikel alates 20. eluaastast. Täitevvõim kuulus Riigikogu poolt moodustatud valitsusele eesotsas peaministriga e. riigivanemaga. Valitsus oli parlamendist täielikult sõltuv, Riigikogu võis teda igal ajal lahkuma sundida , kuid Riigikogu ennast polnud võimalik ennetähtaegselt laiali saata. Ministeeriume oli 7-11. Omavalitsusüksusteks olid 11 maakonda , vallad , linnad, alevid (1938. a muudeti viimased linnadeks).
ERAKONNAD
* Paremerakondadest olid tugevamad Põllumeestekogud (juht K. Päts) ning Kristlik Rahvaerakond.
* Keskparteidest olid mõjukamad J. Tõnissoni Eesti Rahvaerakond, Eesti Tööerakond ning Asunike, Riigirentnike ja Väikepõllupidajate Koondis .
* Vasakparteidest olid mõjukamad evolutsioonilist sotsialismi ja legaalset tegevust pooldavat Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei ja Eesti Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei, kes 1925. aastal ühinesid Eesti Sotsialistlikuks Tööliste Parteiks.
* Eestimaa Kommunistlik Partei oli Moskva tööriist, tegutses Eesti vastu ( kommunistid tahtsid iseseisvat Eestit hävitada ning Nõukogude Venemaaga liita), seega oli tema tegevus keelatud.
VALIMISED
Parteide paljusus tingis ägeda valimisvõitluse ja teravad vaidlused parlamendis. Näiteks osales II Riigikogu valimistel 26 parteid ja rühma, neist 14 pääses parlamenti. 1920. aastail said pahem - ja parempoolsed ning tsenter enamvähem ühepalju hääli. Viimastel demokraatlikel valimistel 1932. a kaldus kaalukauss paremale. Valimistest osavõtt ulatus peaaegu 75%-ni. Parlamendis ei saadud hoobelda kõrge poliitilise kultuuriga ( poliitikud sõimasid üksteist, harva mindi isegi kaklema).
KOMMUNISTLIK ÕÕNESTUSTEGEVUS
1920. aastate esimesel poolel ähvardas riigi julgeolekut kõige rohkem Moskvast juhitud kommunistlik õõnestustegevus, seda soodustasid majanduse ümberkorraldamise raskustest tekkinud sotsiaalsed pinged . Vaesema rahva hulgas leidus endiselt neid, kes kommunistide lubadusi uskusid. Kommunistide ja nende toetajate üle peeti sadu poliitilisi protsesse, kus kohtualuseid oli mitu tuhat , langetati ka surmaotsuseid. 1922. aastal lasti maha üks fanaatilisemaid riigikukutajaid Viktor Kingissepp, juhuu.
RELVASTATUD RIIGIPÖÖRDEKATSE
1924. a 1. detsembril tegid kommunistid Jaan Anveldi juhtimisel Tallinnas relvastatud riigipöördekatse, milles osales üle 300 mehe. Valitsus oli ohtlikust olukorrast teadlik, kuid ei võtnud selle ära hoidmiseks midagi ette. Ootamatust ära kasutades vallutasid mässajad mõned strateegiliselt tähtsad objektid Tallinnas : Toompea lossi, riigivanema maja, raudteejaamad, peapostkontori ja isegi sõjaväelennuvälja. Sõjaministeeriumi ja Tondi sõjakoolide hõivamine aga ebaõnnestus. Mõne tunniga suruti mäss maha, kogu maal kehtestati sõjaseisukord, välikohtud hukkasid 155 mässajat, üle 200 mõisteti vangi. Anvelt jõudis Venemaale tagasi, kus ta hiljem omade poolt surnuks peksti, juhuu.
SISEPOLIITILINE KRIIS
Ülemaailmne majanduskriis aastail 1929-1933 pani Eesti majanduse raskesse olukorda ja viis riigi sisepoliitilisse kriisi. 1932. aastal oli 3 valitsusevahetust, 1933.a veel kaks. Poliitilisel areenil kerkis esile uus paremäärmuslik jõud Eesti Vabadussõjalaste Keskliit ( EVKL ).
Esialgu oli see sõjaveteranide organisatsioon , mis kasvas peagi massiliseks rahvaliikumiseks ja suurimaks poliitiliseks erakonnaks . Selle eesotsas olid advokaat ning endine ohvitser Artur Sirk – Vabadusristi kavaler ja erakordselt osav kõnemees – ning erukindral Andres Larka . Nad taotlesid kõva käe valitsust ja suure võimuga presidenti. Nende ideoloogias ja rituaalides oli fašismi elemente, domineeris äge rahvuslus ja erakondadevaenulikkus. Lubasid „Toompea puhtaks lüüa“. Nad ohustasid vanade parteide juhtpositsioone, erakonnad moodustasid relvastatud üksusi. Tekkis kui mitte kodusõja, siis vähemalt avalike kokkupõrgete oht. Olukorda riigis teravdas krooni devalveerimine ja ostupaanika 1933. aastal. Poliitilise kriisi süvenedes muutus põhiseaduse reformi hädavajalikkus ühe ilmsemaks. Aastail 1932-1933 toimus põhiseaduse muutmise küsimuses kolm rahvahääletust. Kaks esimest rahvahääletusele pandud seaduseelnõu olid koostatud Riigikogu ja kolmas EVKL-i poolt. Kõik need nägid ette luua täidesaatev võim. Vabadussõjalaste põhiseaduse eelnõu, mida toetasid ka Põllumeestekogud, kiideti rahvahääletusel 1933. a oktoobris ülisuure häälteenamusega – 417000 poolt ja 157000 vastuhäält – heaks.
EV teine, autoritaarne põhiseadus hakkas kehtima jaanuaris 1934. Selle järgi sai rahva poolt viieks aastaks valitud riigivanem suured õigused. Ta võis anda seadusjõulisi dekreete, panna edasilükkav veto Riigikogu otsustele, nimetada ametisse ja tagandada valitsus, saata laiali Riigikogu ja määrata uued valimised. Riigivanema ametisse pürgisid Konstantin Päts, Johan Laidoner, sotsialist August Rei ja erukindral Andres Larka. Vapsid olid oma võidus kindlad, valimisteni siiski ei jõutud.
2. Autoritaarne ajastu
RIIGIPÖÖRE
12. märtsil 1934 panid üleminekuvalitsuse juht K. Päts ja kindral J. Laidoner toime veretu sõjaväelise riigipöörde. Samal päeval kuulutas valitsus välja üldriikliku kaitseseisukorra ja määras J. Laidoneri kaitsevägede ülemjuhatajaks ja sisekaitse ülemaks. Kohe suleti Eesti Vabadussõjalaste Liidu organisatsioonid (ligi 400) ning keelas poliitilised koosolekud ja rongkäigud. Umbes 500 juhtivat vapsi arreteeriti. Vanade erakondade liidrid tundsid ohtlike konkurentide kõrvaldamisest suurt rõõmu, kuid valitsus ei kavatsenud demokraatiat taastada.
Oktoobris 1934 lõpetas siseminister valitsuse samme kritiseerinud Riigikogu istungjärgu. Riigikogu ei kutsutud enam kokku, vaid sunniti n-ö „vaikivasse olekusse“. 1935. a keelati lõplikult erakondade ja poliitiliste ühingute tegevus, algas nn „vaikiv ajastu“.
Riigijuhtimine läks kolmikule : riigivanem Konstantin Päts, sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner ning siseminister Kaarel Eenpalu ( Einbund ). Ajakirjandusele pandi pähe suukorv, keelati valitsuse tegevuse kritiseerimine ja kodurahu rikkumine, trükitooted allutati järeltsensuurile, suleti opositsioonilisi väljaandeid, sõnakuulmatuid toimetajaid trahviti. Ametliku ideoloogia levitamiseks ja avaliku elu riiklikuks suunamiseks loodi 1934. aastal Riiklik Propagandatalitus. Valitsuse poliitiliseks abiorganisatsiooniks oli 1935. a asutatud Isamaaliit , mis täitis ainupartei ülesandeid.
REFORMID JA KAMPAANIAD
Pätsi juhtnööride kohaselt asutati 15 avalik-õiguslikku kutsekoda (koos varem loodutega 17), kuhu inimesed olid koondatud mitte maailmavaate, nagu parteide puhul, vaid elukutsete järgi. Kutsekojad pidid täitma riigiorganite, erakondade, ametiühingute, kasvatusasutuste jm ülesandeid. 1935. a moodustati kodade tegevuse koordineerimiseks ja majanduse riiklikuks planeerimiseks Riigi Majandusnõukogu. Valitsus organiseeris mitmeid ülemaalisi propagandakampaaniaid. Nende eesmärk oli rahvustunde ja patriotismi kasvatamine ning rahva isetegevuse kontrolli all hoidmine. Esimeseks suurürituseks sai nimede eestistamine, ligi 340000-st võõrapärase nimega eestlasest eestistas oma nime 1940. aastaks u 200000.
1936. a jõuti nii kaugele, et lipud lehvisid igas teises talus . Kodukaunistamise kampaania käigus võõbati luitunud hooneid värviga, peamiselt odava rootsi punasega . Hoogustus Vabadussõja mälestusmärkide püstitamine.
PEHME DIKTATUUR
12. märtsi riigipööre ei lahendanud konstitutsioonikriisi. Formaalselt kehtiv 1933. aasta põhiseadus polnud kooskõlas riigis kujunenud olukorraga. 1938. a 1. jaanuaril jõustus Eesti Vabariigi III põhiseadus. Uue põhiseaduse järgi nimetati 6 aastaks valitavat riigipead presidendiks.
Riigikogu muudeti kahekojaliseks – esimene koda, 80-liikmeline Riigivolikogu, valiti viieks aastaks üldvalimistel. Riigikogu teine koda koosnes 40 liikmest, kellest osa valiti mitmesuguste institutsioonide poolt, osa nimetati presidendi poolt, osa kuulus sinna ametikoha tõttu. 1938. a veebruaris toimusid Riigivolikogu valimised uue põhiseaduse järgi. Opositsiooni tegevus olid endiselt kitsendatud, ent valimistel said tema kandidaadid peaaegu pooled kõigist häältest.
Nii võib tõdeda, et Pätsi pooldajaid ja vastaseid oli enam-vähem ühepalju. Tänu enamusvalimistele said valitsuse pooldajad Riigivolikogus 66, opositsiooni esindajad vaid 14 kohta.
24. aprillil 1938 valiti K. Päts valijameeste poolt ainsa kandidaadina EV esimeseks presidendiks, nimetas ametisse uue valitsuse Karl Eenpalu juhtimisel. Riigikogu kokkukutsumine ja opositsioonitegelaste pääsemine parlamenti tähendas „vaikiva ajastu“ lõppu ja teatud sammu demokraatia suunas. VI riigikogu ja presidendi ja valitsuse varju ning kiitis heaks peaaegu kõik valitsuse eelnõud. 1938.a võttis Riigikogu vastu amnestia seaduse, mille alusel vabanesid vanglast poliitilised vangid : 104 kommunisti ja 73 vapsi.
3. Välispoliitika
RAHVUSVAHELINE TUNNUSTUS
Esimese maailmasõja lõppedes oli Eesti rahvusvaheline seisund ebakindel. Antanti huvi Balti piirkonna vastu tulenes nende Nõukogude- ja Saksa-vastasest poliitikast . Eesti väljumine sõjast ja eraldirahu Nõukogude Venemaaga pahandas lääneliitlasi. 1920. a tunnustasid Eestis Nõukogude Venemaa järel Soome ja Poola. Lääneriigid tunnustasid Eestit ja teisi Balti riike alles siis, kui oli lõplikult selge, et enamlased on Vene kodusõja võitnud ja mittebolševistlikku Venemaad pole võimalik taastada. 1921. a saadi tunnustus Suurbritannialt, Prantsusmaalt, Itaalialt, Jaapanilt ja Belgialt, USA alles 1922. aastal. 1921. a võeti Eesti Rahvasteliitu. 1939 oli Eestil 10 välissaatkonda ja 151 konsulaati.
JULGEOLEKUPROBLEEMID ESIKOHAL
EV välispoliitika põhiprobleemiks oli riigi iseseisvuse, suveräänsuse ja julgeoleku tagamine. Eesti orienteerus tihedale koostööle Läänega, eriti suuri lootusi pandi Inglismaale . Eesti diplomaatia püüdis Inglismaas äratada huvi Eesti vastu ja taotles brittide kohalolekut Läänemerel. Kuigi Inglismaa ja Prantsusmaa olid huvitatud Balti riikide püsimisest, ei andnud nad meile mingeid julgeolekutagatisi ning agressiooni korral poleks meil mõtet abi loota . Asjata lootsid Eesti poliitikud heanaaberlike suhete sisseseadmist Venemaaga. Sõjas lüüa saanud Saksamaa konkureeris edukalt Inglismaaga Baltimaade turgudel ja taastas kiiresti oma positsioonid Eesti majanduses.
RAHVASTELIIT
Eesti välispoliitika oli kaitseiseloomuga ning tugines Versailles’ süsteemile.
Eesti ühines kõikvõimalike lepingutega, mis aitasid kindlustada julgeolekut ja vältida sõjalisi konflikte Euroopas.
1933. a kirjutas Eesti koos NSV liidu jt riikidega alla agressiooni määratlemise Londoni konventsioonile, mis keelustas sõjalise kallaletungi . Kollektiivse julgeolekusüsteemi rajamisel tegid väikeriigid panuse Rahvasteliidule, mille põhikiri kohustas liikmeid üksteist agressiooni korral sõjaliselt toetama .
BALTI LIIT
Eesti diplomaatia eesmärgiks oli Läänemere piirkonnas sõjalis-poliitilise liidu loomine Skandinaaviamaade, Soome, Poola ja Balti riikide osavõtul. Sellest ei tulnud midagi välja riikide erihuvide ja vastuolude tõttu.
Põhjamaad ei soovinud võtta julgeolekuriske ja siduda end väikeste ja nõrkade Balti riikidega, Poola ajas suurriiklikku poliitikat, pealegi oli tal terav olukord Leeduga Vilniuse küsimuses. Balti liidu sõlmimist takistas ka NSVL ja Saksa diplomaatia aktiivne vastutegevus. Soomes leiti, et Balti riikide seisnud on ebakindel ja liit nendega ähvardab Soome julgeolekut. Suhteid Lätiga pingestas piiriküsimus eesti-läti segarahvastikuga Valgas , mis reguleeriti rahumeelselt 1920. aastal. 1923. a sõlmis Eesti Lätiga sõjalis-poliitilise koostöölepingu. 12. septembril 1934 kirjutati Genfis alla Eesti, Läti ja Leedu üksmeele ja mittesõjalise koostöö lepingule.
EESTI-VENE SUHTED
Venemaalt lähtuv oht Eesti iseseisvusele oli kõige lähem ja vahetum. Eesti suhted idanaabriga olid väliselt suhteliselt korrektsed, ent tegelikult üsna pingelised . Nõukogude transiit Eesti kaudu saavutas kõrgpunkti 1922. a, misjärel vähenes järsult. 1927. a sõlmiti piiritülide rahumeelse lahendamise konventsioon , 1929. a Eesti – NSVL kaubaleping, 1932. a mittekallaletungileping ja lepituskonventsioon.
SÕJAOHU KASV
Saksamaa tugevnemine ja natside võimuletulek muutis jõudude vahekorda Euroopas. 1930. aastate esimesel poolel tehti katseid sõlmida Ida-Euroopas kollektiivse julgeoleku lepinguid, sh Idapakti, mis oleks garanteerinud Balti riikide puutumatuse. Need katsed ebaõnnestusid. 1935. a sõlmisid Suurbritannia ja Saksamaa mereväelepingu, millega Läänemeri läks Saksamaa sõjalaevastiku mõjusfääri. Eesti jäi kahe totalitaarse suurvõimu – natsliku Saksamaa ja stalinliku NSVL vahele. Saksamaas nähti jõudu, mis oleks suuteline NSVL ohjeldama. 1938. a algul muutud olukord Eesti-Vene piiril järsult pingeliseks seoses idanaabri provokatsioonidega, mis nõudsid inimohvreid.
1938. a detsembris deklareeris Eesti neutraliteeti, millel puudus aga reaalne jõud ja rahvusvaheline tunnustus.
Juunis 1938 sõlmis Eesti mittekallaletungilepingu Saksamaaga, püüdes sellega näidata, et keegi teda ei ohusta. Avalik arvamus jäi siiski saksavastaseks.
4. Majanduselu
TÖÖSTUS MAJANDUSKRIISINI
Riikliku iseseisvumisega said eestlased võimaluse ise otsustada oma maa ressursside kasutamise üle. Alustada tuli äärmiselt ebasoodsas olukorras, sõdades ja okupatsioonides laastatud majanduse taastamiseks polnud piisavalt rahalisi vahendeid, siseturg oli kitsas , rahva ostujõud madal, välismajandussidemete perspektiivid ülimalt ähmased. Praktiliselt tühjale kohale loodi rahandus . 1919. aastal lasti Eestis rahana käibele margad ja pennid. Rahvasteliidu garantiiga saadud välislaenu abil teostati 1. jaanuaril 1928 rahareform , käibele tulid kroon ja sent . Aastail 1920-1923 valitses riigi majanduspoliitikas tööstust eelistav suund. Lootes saada suuri tellimusi Nõukogude Venemaalt, püüti suurtööstusel hinge sees hoida ning rajati lisaks uusi ettevõtteid
Kergekäeliselt võeti ja anti laenu ning peagi oli Venemaalt saadud kullast järel vaid riismed. Lääne turul polnud tolle aja tööstuskaup konkurentsivõimeline. Suur osa vastlooduid ettevõtteid läks peagi pankrotti , tekkis majanduskriis.
1924. aastal võttis Otto Strandmanni valitsus suuna põllumajanduse ja siseturgu rahuldava tööstuse toetamisele. Mittevajalikud suurettevõtted suleti või profileeriti ümber, kodumaist tööstust kaitsti kõrgete tollidega. 1920. aastate teisel poolel arenes tööstus tõusujoones ja saavutas kõrgseisu kümnendi lõpus.
Ülemaailmne majanduskriis saavutas kõrgpunkti aastail 1932-1933. Suurtööstuse areng vähenes kolmandiku, talude tulud poole võrra. Kriis haaras kõiki elanikkonna kihte. Paljud inimesed kaotasid töö ja varanduse . Töötute arv võis mõnede hinnangute järgi ulatuda 60000-ni.
SÕJAEELNE TÖÖSTUSLIK BUUM
Pärast krooni devalveerimist 35% võrra ja viimist Inglise naelsterlingi alusele 1933. aastal hakkas majandus toibuma ja järgmisel aastal hakkas uus tõus. Eesti majanduse peamiseks mootoriks oli eksport ja investeeringud , mis tagasid majanduskasvu, efektiivsuse ja konkurentsivõime. Riigieelarve puudujääk kaeti riigilaenudega, see näitas usalduse kasvu rahvusvahelisel areenil. Loodi uusi ettevõtteid, moderniseeriti tehnoloogiat. Kõige kiiremini arenes põlevkivi-keemiatööstus. Saksamaa suured tellimused tõid kaasa õli ja bensiinitootmise järsu kasvamise . Riigi reguleeriv osa majanduses suurenes, tugevnes riiklik sektor , arendati plaanimajandust. Eestis valmistati juba lennukeid, laevu, vedureid, põllumajandusmasinaid, võidusõidupaate, raadioaparaate jms moodsaid sidevahendeid, lifte, külmutusseadmeid, elektrimasinaid jms. Tööstuse osakaal rahvatulus ulatus 1938. a peaaegu kolmandikuni ja ületas põllumajandustoodangu vastava arvu. Tööstustöölisi oli 53000, saavutati veneaegne tase. Eesti oli muutumas agraarmaast tööstuslikuks riigiks. Transpordis kasvas mootorsõidukite osa, ehitati uusi raudteid ja maanteid, suurenes kaubalaevastik.
RADIKAALNE MAAREFORM
Elu maal muutis uueks maareform, millega võõrandati baltisaksa mõisnike maaomand (kokku üle poole kogu kasutatavast maast) koos hoonete, loomade jm inventariga. See oli üks põhjalikumaid agraarreforme terves Euroopas ja tähendas baltisaksa aadli poliitilise ja majandusliku võimu pöördumatut lõppu. Võõrandatud maal rajati 56000 uut talu ja 1939. aastal ulatus talundite arv 140000-ni. Esmajoones said maad Vabadussõjast osavõtnud sõdurid ja ohvitserid, kõigepealt Vabadusristi kavalerid . Baltisakslased protesteerisid ägedalt, 1926. aastal hakkas Eesti neile tagasihoidlikku kompensatsiooni maksma. Maareformiga muutus Eesti väiketalude maaks .
PÕLLUMAJANDUSE ÜLDPILT 1930. AASTAIL
Põllumajanduse areng oli stabiilne, külvipind ja loomade arv kasvasid isegi kriisiaastail. Suurenes põldude saagikus, Eesti maaviljelus jõudis Euroopa keskmise taseme lähedale rukki ja kartuli osas. Üha rohkem kasutati traktoreid, kombaine, kuid hobune jäi ikkagi asendamatuks. Juhtiv haru oli endiselt loomakasvatus , eriti piimakarjakasvatus, mis andis suure osa ekspordist. Toodeti kaugelt enam kui siseturg jõudis tarbida. Riik toetas põllumajandust – laenud, uudismaade ülesharimine, maaparandus, monopoliseeris või, liha ning munade kokkuostu ja ekspordi ning teraviljakaubanduse. Üle maa loodi põllumajandussaaduste kokkuostu, töötlemise ja turustamise võrk, mis tugines kohalikele ühistutele. Teravilja sisseveost loobuti. Tervikuna ületas Eesti põllumajandus Esimese maailmasõja eelse taseme.
VÄLISKAUBANDUS
Majanduse piiratud mahu tõttu oli väliskaubandusel Eestile suur tähtsus. Eesti eksportis põllumajandussaadusi, tööstuskaupu, toorainet, importis tööstustoodangut ja toorainet.
1920. aastate lõpul eksporditi kuni 40 % tööstustoodangust, 1930-ndail 20-25%. Eesti või, munad, peekon olid Lääne-Euroopas nõutud kaup, 1938 läks ekspordiks 28% põllumajanduse kogutoodangust.
Kahekümne aastaga oli Eesti saavutanud endale kindla koha rahvusvahelistel turgudel. Iseseisva Eesti majanduspoliitika oli aktiivne, seda toetas riigi üha suurenev võimekus. Selle tõendiks on kaunid ehitised ja elujõulised ettevõtted. Majanduses olid viimased II maailmasõjale eelnenud aastad kõige edukamad .
SOTSIAALOLUD
Eesti elatustase jäi arenenud lääneriikide ja Põhjamaade omast tunduvalt maha, kuid oli Ida-Euroopa keskmisel tasemel ja ligilähedaselt sama kõrge kui Ungaris, Poolas, Lätis, ent kõrgem kui Balkanimaades. 1937. aastaks lahenes pea täielikult tööpuuduse probleem, mis oli linnarahvale suurim nuhtlus . Kolmekümnendate teisel poolel tõusid palgad nii tööstuses kui põllumajanduses.
5. Kultuurielu
HARIDUS JA TEADUS
* Iseseisvuse kättevõitmisega vabanesid eestlased kultuurilise venestamise ja saksastamise ohust. Valitsevaks said põhjamaade ja inglise-prantsuse kultuuriorientatsioonid, tugevnesid soome-ugri hõimusuhted.
* Riik finantseeris kultuuri otse riigieelarvest ja Eesti Kultuurkapitali (1925) kaudu.
* Õppekeelena võeti kasutusele eesti keel, emakeelne haridus algkoolist gümnaasiumini.
* Loodi erinevaid seltse ja liite : Eesti Kirjanike Liit, Eesti Näitlejate Liit, Eesti Inseneride Ühing, Eesti Õpetajate Liit jne.
* Kujunes Eesti tippharitlaskond, kõige arvukam oli meditsiini-, pedagoogiline-, ja kunstiintelligents.
* Keskkooliõpilaste ja üliõpilaste suhtarvu poolest ületas Eesti enamikke Euroopa riike.
Haridus
Kuni 1934. aastani oli koolisüsteem kaheastmeline, hiljem kolmeastmeline. Gümnaasiumis oli humanitaar - ja reaalharu. Alg- ja keskkoolis õpetati kahte võõrkeelt (peamiselt saksa ja inglise). Humanitaarharitlaste üleproduktsiooni tõttu pandi 1930. aastail rohkem rõhku kutseharidusele.
Kutseharidus
* 1924 / 1925 oli 42 kutsekooli 2200 õpilasega, 1939 / 1940 177 kutsekooli 13000 õpilasega
Samal ajal vähenes gümnaasiumilõpetajate arv.
Kõrgharidus
* 1. detsembril 1919 toimus Tartu Ülikooli avaaktus. Suuri teeneid rahvusülikooli kujundamisel omasid kuraator Peeter Põld, rektorid Heinrich Koppel ja Juhan Kõpp.
* Esialgu võeti vastu eksamiteta keskhariduse baasil (1928. a 4700).
* 1930ndate teisel poolel hakati korraldama sisseastumiskatseid (2800)
Tehniline kõrgharidus
* Tallinna Tehnikum muutus 1938. aastal Tallinna Tehnikaülikooliks.
* Tartu Kõrgem Kunstikool „Pallas“
* Riigi Kõrgem Kunstikool (1938, riiklik)
* Tartu Kõrgem Muusikakool
* Tallinna Konservatoorium muutus 1938. aastal Riiklikuks Lavakunstikooliks.
* Kõrgem Sõjakool
Sport
Sport ja kehakultuur olid iseseisvas Eestis populaarsed ja neid toetas ka riik. Eesti Spordi Keskliidu alla kuulusid mitusada spordiseltsi ja –ringi umbes 15000 liikmega . Tuhandete osalejatega spordipeod olid Eesti Mängud (1934, 1939). 1920. aastast alates osaleti olümpiamängudel ning oli üsna tavaline, et sealt tuldi koju medalitega. Esirinnas olid raskejõustiklased – maadlejad ja tõstjad. Males jõudis maailma tippude hulka Paul Keres.