1924. aasta riigipöörde katse Eestis (2)

1924. aasta riigipöörde katse Eestis
Tallinn 2008
1. detsembri riigipöördekatse oli 1924. aasta 1. detsembril Eestis toimunud ebaõnnestunud kommunistide riigipöördekatse. Umbes 350 mässajast sai tulevahetustes 125 surma, kuid hiljem vahistati veel üle 500 inimese. Valitsusele ustavate sõjaväelaste ja tsiviilisikute seas oli 26 ohvrit.
Riigipöörde plaani koostajateks olid Jaan Anvelt ja Vene kodusõja veteran Karl Rimm. Plaan nägi ette pealöögi andmise Tallinnas ning seejärel võimuhaaramised Tartus, Narvas, Pärnus, Viljandis , Rakveres, Kundas ja Kohilas.
Relvastatud ülestõus pidi algama 1. detsembri hommikul kell 5.15. Ülestõusnud olid relvastatud kolme kergekuulipilduja, 55 vintpüssi, 65 käsigranaadi, 8 tugevajõulise pommi ja 150 püstoliga. Plaan oli tehtud arvestusega, et töölised ja sõdurid ühinevad ülestõusuga ja üheskoos võetakse võim Tallinnas üle. Seejärel oleks välja kuulutatud Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ja moodustatud töörahva valitsus, mis oleks Eestisse kutsunud Nõukogude Liidu väed.
Plaane rikkus paljugi 1924 aasta novembris toimunud 149 protsess, millega kõrvaldati suur hulk kommuniste, kes organiseerimistööga tegelesid.
Esmajärjekorras oli plaan vallutada Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste Tondil asunud Sõjakool. Seejärel Tallinn-Väike raudteejaam ja inseneriväe pataljon Nõmmel. Sõjakoolis oli tol hetkel kokku umbes 450 kadetti, allohvitseri ja ohvitseri. Öö vastu 1. detsembrit oli sõjakoolis oli korrapidajaks leitnant Joosep Lääne ja veel üks kadett. Väljas oli kolmest mehest koosnev vahtkond, kes tuli kell 5.00 hommikul vahiruumi. Sõjakooli ründamiseks ette nähtud 140 mehel oli antud käsk koguneda 30. novembril Sõjakoolist umbes ühe kilomeetri kaugusel, Kristiine heinamaal asunud Reimanni majja. Kuid kohale tuli ainult 56 meest, kes olid relvastatud ühe Colt -Tomson kergekuulipilduja, nelja vintpüssi ning püstolite ja käsigranaatidega. Grupi sidepidajaiks mässajate staabiga ning teiste gruppidega oli kolm käskjalga.
Liikumist alustati kell 5.00 hommikul. Kohale jõudes asuti ründama kadettide elamublokki, heites akendest sisse käsigranaate ning tulistades ukselt alumisel korrusel maganud kadette. Vahtkonnast tulnud kadetid koos nelja suurtükiväe kadetiga, kellel oli õnnestunud relvahoidlast saada 9-mm automaatpüstolid, avasid ründajate pihta tule, takistades nende edasitungi teisele korrusele, kus asunud kadetid said relvade hoiuruumist haarata relvad ning asuda vasturünnakule, mille järel ründajad põgenesid. Samal ajal oli üks väiksem mässajate grupp asunud ründama kadettide kasiinot, kus asusid kooli korrapidaja ohvitser ja üks veebel . Korrapidaja ohvitser hoonest lahkunud ja veebel läinud elamublokki pesema .
Üks kadettide patrull pidas kinni linnast tulnud sõiduauto, kes nähes relvastatud kadette, püüdsid põgeneda, kuid nad tabati ja toodi Sõjakooli. Kaks autos olnuist olid Rudolf Vakmanni vennad, kes olid saadetud Sõjakoolist relvi tooma . Kolmest ohvitserist moodustatud sõjakohus toimetas juurdluse ja kõik tabatud seitse inimest mõisteti surma, mis sama päeva hilisõhtul täide viidi.
Sõjakooli vallutamisel said surma kadetid Arnold Allebras, Aleksander Teder, Aleksander Tomberg ja August Udras. Haavata said üheksa kadetti.
Üks löögirühm ründas Toompea lossi, seal asunud Riigikogu, Riigivanema ja Vabariigi Valitsuse ruume. Teine lööksalk tungis Riigivanema korterisse, mis asus Nevski katedraali taga (praegune Saksa suursaadiku residents), kuid Riigivanem Akelil õnnestus tagaukse kaudu eluruumist lahkuda.
Edukalt läks ründajatel Lasnamäel asunud sõjaväe aerodroomi ja lennuväedivisjoni kasarmute vallutamine , kus osa divisjoni sõdureid ühines ründajatega. Kuid kohale saabunud abijõud lõid ründajad põgenema ning lennuväe riviüksuse nooremleitnandid Fleischer ja Rätsep mõisteti välikohtu otsusel allaandmise eest surma. Mässajad röövisid kaks lennukit ning üritasid nendega Nõukogude Liitu põgeneda. Pealik Roobachi lennukit õnnestus piloodil hädamaandada veidi enne Narvat, kuid teine mässujuht Grünbach sai põgenema.
Ka Auto- Tanki divisjonis õnnestus ründajail divisjoni allohvitser Loorentsi kaasabil tankide garaaž üle võtta ja osa tanke sõidukõlbmatuks muuta. Kuid peale seda, kui veltveebel Rudolf Kaptein lasi allohvitseri maha, jooksid mässajad laiali.
Balti jaama tormanud relvastatud rühm kuuulutas jaama korrapidaja arreteerituks, tappis mitu politseinikku ja jaama ilmunud teedeministri Karl Karki. (Kuna mäss seiskas reisirongid, läks minister Balti jaama asja uurima ning sai jaamatrepil kuulitabamuse).
Võitlus käis ka Vene ja Apteegi tänava ristmikul postimaja juures. Selles osales Tartu garnisoni ülem Ernst Põdder. Vanaks Õkvaks hüütud kindral oli Tallinnas komandeeringus ning sattus kasiinos sõpradega napsitama. Vastu hommikut märkas ta lahingut ning tormas koos kaaslastega tulevahetusse.
Meeleavaldusele saadeti lapsed otse koolist lubades neile vastutasuks tasuta lõunat (et nad koju sööma ei läheks) ja tasuta kinopääsmeid. Ülikooli seinal üleval oleval brosüüril oli kirjas «Kto okažetsa svolotšem i ne poidjot na demonstratsiju, tovo budem v mordu bitj» (Kes närukaelaks osutub ja meeleavaldusele ei lähe, seda peksame larhvi).
1. detsembri hommikul kella 10-neks oli mäss Tallinnas likvideeritud. Mässajate jälitamine kestis aga veel mitu päeva. 5. detsembril toimus tulevahetus Tallinna lähedal Irus, kus end varjanud Arnold Sommerling, Eduard Ambose ja Osvald Piiri politseiga peetud tulevahetuses surma said. 7. detsembril Tallinnas, Vilmsi tänava majas nr. 50 end varjanud Georg Kreuksi , V. Bogdanovi ja Rudolf Pälsoni ning politsei vahel toimunud tulevahetuses said samuti kõik kommunistid surma.
Jaan Anvelt pääses põgenema Venemaale. Kuid nii Anvelt kui Rudolf Vakmann sattusid hiljem Stalini põlu alla ja nad hukati.
Valitsus otsustas anda kümnele mässu kangelaslikule mahasurujale Vabaduse Risti. Autasu said Johan Laidoner, Johan Unt, Hermann Rossländer, Rudolf Aaman (Aimla), Richard Brücker (hiljem Jaak Kõu), Rudolf Kaptein, August Keng, Alfred Klemmer (Kivinurm), Albert Pesur ja August Schaurup (Saarup).
1974. aastal avati Tallinnas Balti jaama juures monument nende mälestuseks, kes 1. detsembri riigipööret üritasid. Sammas lammutati 1990ndate algul. Rahva hulgas käis ringi nali, et see on maailmas ainus mälestusmärk, millel kõik ülestõusust osavõtnud peal on.
Kui Nõukogude Liidul oleks õnnestunud 1924. aastal Eesti okupeerida, asetanuks see meid sarnasesse olukorda näiteks Ukrainaga . Ainult selle vahega, et miljonilisel väikerahval olnuks märksa küsitavam üle elada 1920ndate ja 1930ndate repressioone või kunstlikku näljahäda. 1. detsembri mässukatse mahasurumine oli kahtlemata auväärne ja õpetlik episood meie riigi ajaloos. Austust väärib mitmete kaitseväelaste ja politseinike vaprus , aga olulisemgi oli see, et riik ja ühiskond suutsid teha juhtunust mõned vajalikud järeldused, mõneks ajaks.
Kasutatud kirjandus
http://et.wikipedia.org/wiki/1._detsembri_riigip%C3%B6%C3%B6rdekatse
http://www.kool.ee/?5919
http://lood.wordpress.com/riigipoordekatse-eelmang-propagandasoda-eesti-vastu-novembris-1924/
http://www.postimees.ee/151007/esileht/kultuur/289466_foto.php#33