Riigipöörded Eesti Vabariigis (2)

Riigipöörded Eesti Vabariigis
1. detsember 1924 – riigipöörde katse Eestis e detsembrimäss
1. detsembril 1924. aastal toimus Eestis ebaõnnestunud kommunistide riigipöördekatse. Umbes 200 mässajast sai tulevahetustes 13 surma ning hiljem vahistati üle 500 inimese. Mässu käigus hävitati mitmeid sildu ja kaaperdati 2 lennukit. Lisaks hukkus tulevahetuses 26 valitsusele ustavat sõjaväelats ja tsiviilisikut.
Riigipöörde plaani koostajateks olid Jaan Anvelt (kes oli ka riigipöörde poliitiline juht) ja Vene kodusõja veteran Karl Rimm . Plaan nägi ette pealöögi andmise Tallinnas ning seejärel võimuhaaramised Tartus, Narvas, Pärnus, Viljandis , Rakveres, Kundas ja Kohilas.
Relvade ja elavjõuga toetas mässu kommunistide juhitav Nõukogude Venemaa. Ülestõusu toetuseks loodi (NSV Liidus) alaline komisjon , kuhu kuulus teiste hulgas ka Stalin . Peamisteks revolutsiooni korraldajateks olid pärast Vabadussõda Venemaale põgenenud Eesti kommunistid, riigipööret aitas organiseerida ka Nõukogude Liidu VK(b)P Keskkomitee ja Komintern.
Relvastatud ülestõus pidi algama 1. detsembri hommikul kell 5.15. Ülestõusnud olid relvastatud kolme kergekuulipilduja, 55 vintpüssi, 65 käsigranaadi, 8 tugevajõulise pommi ja 150 püstoliga. Plaan oli tehtud arvestusega, et töölised ja sõdurid ühinevad ülestõusuga ja üheskoos võetakse võim Tallinnas üle. Seejärel oleks välja kuulutatud Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ja moodustatud töörahva valitsus, mis oleks Eestisse kutsunud Nõukogude Liidu väed. Relvastatud löögiüksused pidid okupeerima valitsusasutused ning posti- ja transpordikeskused, vallutama sõjaväekasarmud ja politseikeskuse ning arreteerima eesti riigitegelased, ametnikud ning ohvitserid .
Eesti politsei ja peastaap olid võimalikust ülestõusust informeeritud, kuid kuupäeva ei teatud. Kommunistide plaane rikkus suuresti 1924 aasta novembris toimunud 149 protsess, millega kõrvaldati suur hulk kommuniste, kes organiseerimistööga tegelesid.
Pärast ülestõusu kuulutas valitsus välja sõjaseisukorra ning kindral Johan Laidoner kinnitati sõjavägede ülemjuhatajaks. Ülestõusuga seotud isikute suhtes rakendus sõjakohtu määrustik – eriti nende osas, kes olid püüdnud maksvat riigikorda kukutada , loata relva kandnud, tapnud , röövinud jne (otsused olid kas surmanuhtlus või õigeksmõistmine)( välikohtute otsustel lasti maha 97 isikut).
12. märts 1934
Aastatel 1933-1934 toimus nii Eesti sise- kui ka välispoliitilises elus palju pingelisi ja keerulisi sündmusi. Sisepoliitikas leidsid aset põhiseaduse kriis, majanduskriis ning pidev võimuvõitlus poliitikas, mille haripunktiks sai riigivanem Konstantin Pätsi ning kindral Johan Laidoneri 12. märtsil 1934 sooritatud riigipööre ennetamaks vapside võimuletulekut ning Pätsi huvist võimu enese kätte koondada.
12. märtsil 1934 korraldas tolleaegne riigivanem K. Päts veretu sõjaväeline riigipöörde, et takistada Eesti Vabadussõdalaste Liidul uue põhiseaduse alusel autoritaarse riigi rajamast. Samas jättis K. Päts jõusse põhiseaduse ja valitses selle järgi autoritaarset võimu kasutades ise. Suurema osa põhiseaduse kehtivusajast Riigikogu kokku ei kutsutud ja Eestist sai üheparteiline riik. Tunnistades 1934. aasta põhiseadusest tulenevaid ohte demokraatiale, algatas riigivanem Eesti Vabariigi kolmanda põhiseaduse ettevalmistamise.
Ettevalmistused riigipöördeks toimusid tiheda saladuskatte all, torkamata tavakodanikule millegagi silma. Lisaks Pätsile ja Laidonerile olid pöördega seotud jõustruktuuride kõrgemad juhid: sise- ja kohtuminister Johan Müller, Poliitilise Politsei ülem Johannes Sooman, kaitseminister Paul Lill ja kaitsevägede staabiülem Nikolai Reek. Riigikogule ja rahvale põhjendati olukorda sellega, et vapsid valmistasid ette riigipööret.
TULEMUSED:
* riigis kehtestati 6 kuuks kaitseseisukord
* suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit ning sellega seotud ajalehed, organisatsioonid jms
* vabadussõjalaste juhid ja aktiivsemad liikmed vangistati (u 400)
* J. Laidoner määrati sõjaväe ülemjuhatajaks
* keelati poliitilised koosolekud ja meeleavaldused
* riigikogu ja presidendi valimised lükati edasi
* valitsusjuhiks määrati Karl Einbund (Kaarel Eenpalu), kes Pätsi ja Laidoneri kõrval kujunes kolmandaks võtmeisikuks autoritaarse reziimi kehtestamisel
* riigi raudteed, post, telefon ja telegraaf said otsealluvusse Kaitsevägede ülemjuhatajale
* kaitseseisukorra rikkumise eest oli ette nähtud karistus : arest, vangistus kuni kolme kuuni või rahatrahv kuni kolmetuhande kroonini
* viiendat Riigikogu rohkem kokku ei kutsutud
Alanud perioodi kutsutakse Vaikivaks ajastuks.