Vana-Rooma kokkuvõte (1)

Vana – Rooma
Kettli Arand
10D
Tartu Kivilinna Gümnaasium
Tartu 2009
Kaksikvennad Romulus ja Remus olid pärimuse järgi sõjajumal Marsi ja tema noore preetsrinna Rhea Silvia pojad. Tütarlapse onu, jõhker ja jumalakartmatu kuningas Amulius, käskis poisid korviga Tiberi jõkke visata , et väärata ettekuulutust, mille kohaselt kaksikud ta troonilt tõukavad. Korv uhtus kaldale ja emahunt imetas poisse , kuni kohalik karjus naisega nad oma hoole alla võtsid. Suureks sirgudes tõukasid Romulus ja Remus Amuliuse troonilt. Hakates rajama uut linna, puhkes nende vahel tüli. Romulus tappis Remuse ja ehitas linna üksi. Linn sai tema järgi nimeks Rooma .
See legend on roomlastele ülimalt tähtis ning see andis üldkäibiva seletuse Rooma linna ja riigi tekke kohta.
Kapitooliumi emahunt( etruski pronksskulp-
Tuur VI saj e.Kr, laste kujud on lisatud
Renessansiajal)
Kuningate aeg
Pärimuse järgi valitses Roomas algselt seitse kuningat, kellest kolm viimast olid etruskid (nende päritolu ei ole kindlalt teada, elasid itaalia loodeosas, said nime maakond Etruuria järgi, kus nad elasid). Roomast sai tõeline linn, ehitati templeid ja ühiskondlikke hooneid , järsunõlvalisele Kapitooliumi künkale aga kindlus . Müüridega piirati linn alles IV sajandil eKr.
Rooma ühiskond oli valdavalt talupojaühiskond, sest enamik roomlasi hankis elatist põlluharimisega. Maaomanikke peeti täisväärtuslikeks liikmeteks. Rikkad roomlased teenisid sõjaväes ratsaväelastena, vaesemad jalameestena. Kõige vaesemad olid enamasti maata , seega ka sõjaväeteenistusest vabastatud. Vaeseid kodanikke nimetati proletaarideks, kuna riigile ja ühiskonnale võisid kasuks tulla eeskätt nende lapsed.
Rikkaid ja vaesemaid roomlasi ühendas patrooni ja kliendi vahekord . Vaesem roomlane andis end sõltasena rikka kodaniku eestkoste ja kaitse alla. Eestkostjat nimetati patrooniks (sõnast pater – isa), sõltuvat kaitsealust kliendiks. Patroon andis kliendile maas kasutada ja vajadusel kaitses teda kohtus, klient saatis patrooni sõjaretkedel ja kandis tema koormisi.
Varase vabariigi perioodil jagunesid Rooma kodanikud kahte selgelt eristatud klassi: patriitsideks ja plebeideks. Patriitsid olid suursuguste suguvõsade liikmed, kes usuti olevat asunud Roomas juba Romuluse ajal. Patriitsidele kuulusid kõik kodanikuõigused: ainult nemad pääsesid riigi-ja preestriametisse ning senatisse.
Plebeide enamuse moodustasid vaesed talupojad. Nende hulgas oli ka rikkamaid inimesi kuid jäid oma jõukuselt selgelt patriitsidele alla. Plebeid võisid osaleda rahvakoosolekutel. Plebeide ja patriitside vahel olid abielud keelatud.
Patriitside ja plebeide suhed olid teravad , plebeid nõudsid maad, võlaorjuse kaotamist ja poliitilisi õigusi, patriitsid polnud nõus aga järele andma. Aja jooksul olid patriitsid sunnitud mööndusi tegema ja plebeid võitsid järk-järgult kätte patriitsidega võrdseid õigusi. Neile anti õigus valida endi seast rahvatribuunid – spetsiaalsed ametnikud, kes võisid keelustada senati ja riigiametnike iga otsuse, mis kahjustas plebeide huve. Hiljem kaotati võlaorjus, tühistati keeld abielu plebeide ja patriitside vahel, jagati neile maatükke. Aastal 287 eKr sai plebeide koosolek õiguse võtta vastu üldkohustuslikke seadusi, sellest sai kogu Rooma riigi rahvakoosolek ja õiguslikku erinevust plebeide ja patriitside vahel enam polnud.
Demokraatia kehtestamist siiski ei toimunud. Riiki juhtisid endiselt rikkad ja suursugused kodanikud.
Kaheteistkümne tahvli seadused. 450 aastat eKr pandi kirja Rooma esimesed seadused. Kuna need kirjutati 12 pronkstahvlile, siis tuntakse neid kaheteistkümne tahvli seaduste nime all. Seaduste kirjapanekut nõudsid plebeid, et vältida suulise tavaõiguse omavolilist tõlgendamist patriitside poolt. Seadused olid karmid ning hiljem need muudeti ära.
Rooma ühiskonna alglüli oli perekond. Perekond oli patriarhaalne : pereisale kuulus piiramatu võim kõigi oma pereliikmete üle. Roomlased hindasid perekonda ja traditsioone kõrgelt. Esivanemate kujud olid paljudes kodudes aukohal.
Igal roomlased oli kolm nime: eesnimi , sugukonnanimi ja liignimi. Nii näiteks oli Caius Julius Caesari puhul Caius eesnimi, Caesar aga tähistas Juliuste suguvõsa ühte haru.
Caius Julius Caesar, esimene rooma väejuht
(13 juuli 100 aastat eKr – 15 märts 44 eKr.)
Vabariik
Kõik roomlased moodustasid Rooma kodanikkonna ehk Rooma rahva. Rooma riigi kord oli aristrokaatlik. Riiki juhtisid igal aastal valitavad riigiametnikud – magistraadid – ja vanemate nõukogu – senat . Riiki juhtis üsna kitsas perekondade ring, nobiliteet, kuhu kuulus nii patriitse kui ka rikkaid plebeid. Kuigi riiki juhtisid aristokraatlikud ametnikud, võimaldasid rahvakoosolekud ka lihtrahval riigiasjades osaleda.
MAGISTRAADID
Magistraadid valiti rahvakoosolekul enamasti üheks aastaks. Vältimaks üksikute riigiametnike võimu liigset tugevnemist, valiti igasse riigiametisse korraga vähemalt 2 meest. Kõrgematesse ametitesse võis kandideerida siis, kui madalamad ametid olid juba läbitud. Riigi teenimist peeti kodanike aukohuseks ja seetõttu ametnikud palka ei saanud.
Konsulid olid kõrgeimad magistraadid, neile kuulus kõrgeim võim riigis. Kui oli sõda, juhtisid nemad Rooma armeed.
Preetorid järgnesid konsulile ja võisid vajaduse korral neid asendada. Nende tähtsaim ülesanne oli korraldada õigusemõistmist.
Tsensorid valiti endiste konsulite hulgast viieks aastaks. Nende ülesanne oli kodanike loenduse korraldamine ja senaatorite nimekirja koostamine. Tsensoriametit peeti väga auväärseks ja sellesse valiti enamasti eakad ja autoriteersed mehed.
Diktaator määrati ametisse konsulite ja senati kokkuleppel vaid siis, kui riiki ähvardas oht. Sai ametis olla kuni pool aastat ja talle kuulus piiaramatu võim. Pärast ametiaja lõppu pidi ta oma tegudest aru andma ja nend eest ka vastutama.
Rahvatribuunid pidid kaitsma lihtragva huve. Neil oli õigus panna veto ükskõik millise riigiorgani otsusele, kui see ohustas lihtrahva huve.
SENAT
Senat ehk valitsev riiginõukogu koosnes vabariigi hiigelajal umbes 300 liikmest ehk senaatorist. Nende hulka kuulusid endised magistraadid. Ametis olid nad eluaeg seega, senati otsusel oli seaduse jõud. Kujundas nii riigi sise-kui ka välispoliitikat, juhtis rahaasju ja sõjandust. Kuigi senat seadusi vastu ei võtnud ja otsuseid ellu ei viinud, juhtis siiski tema riiki.
RAHVAKOOSOLEKUD
Rahvakoosolekutel valiti magistraate, otsustati sõja ja rahu üle ning kinnitati senatis heakskiidetud seaduseelnõusid.
Vabariigist keisririigiks
Pidevateks sõdadeks ja võimu hoidmiseks vallutatud aladel oli vaja alalist sõjaväge. Seetõttu ei moodustunud Rooma armee enam sõja ajal teenistusse kutsutavaist kodanikest, vaidelukutselistest sõjaväelastest. Palgasõdureid värvati kodanike hulgast, nad ei sõltunud eriti senati ja rahvakoosoleku otsustest, vaid väepealikust, kes neid juhtis ja nende heaolu eest hoolitses. Edukas väepealik võis soovi korral senati korraldusi ignoreerida ja kui vaja, sõjaväega Rooma vastu minna, seetõttu tekkisid riigid kodusõjad. Kuna senatil puudus võid väepealikke ohjeldada , kaotas ta järk-järgult oma autoriteedi . Aastal 30 eKr võitsid üks toonastest võimumeestest – Octavianus – ustavate vägede toel oma vastased, kehtestas riigis ainuvõimu ja võttis endale nimeks Augustus. Roomas algas keisririigi ajajärk.
Pealtnäha oli riigikorraldus endine: senati istungid jätkusid ja igal aastal valiti magistraadid. Mõne aja pärast lõpetati rahvakoosoleku kokkukutsumine. Riigi tegelik juhtimine koondus nüüd valitseha kätte, keda nimetati keisriks. Tähtsamate provintside asevalitsejana käsutas keiser kõiki Rooma vägesid ja rahvatribuunina oli tal vetoõigus kõigi magistraatide otsuste üle.
Senatist sai valitseja nõuandja ja magistraadid v iisid ellu keisri otuseid. Magistraadisks saamine ja senatisse kuulumine andis võimaluse poliitilist karjääri teha, tagas mõjukuse ja oli suursuguste roomlaste seas kõrgelt hinnatud.
Senaatorite arv kui ka kogu kodanikkond hakaks keisririigi ajal kasvama. Keisrid hakkasid senaatoriteks tõstma esmalt Itaalia linnade ja seejärel ka provintside aristokraatia esindajaid. Kodakondsust jagati keisririigis nii üksikisikutele kui ka tervetele linnadele.
Roomlased ei surunud võidetud rahvastele peale ühesuguseid alistumistingimusi, vaid sõlmisid igaühega eraldi kokkuleppe. Sellist kohalikke olusid ja konkreetseid tingimusi arvestavat ülemvõimupoliitikat nimetasid roomlased põhimõtteks „jaga ja valitse“. Kuna alistatud rahvaste sõltuvustingmused olid erinevad, ei saanud nad ühiselt Rooma vastu astuda ja roomlastel oli võimalik õhutada aeg-ajal pingeid ning vastuolusid oma alluvate vahel. Rooma ei muutnud allutatud riikide usku, keelt ega kombeid. Enamjaolt jätsid nad puutumata ka sealse riigikorra.
Vabariigi ajal tegid roomlased selget vahet Itaalia ja sellest väljapoole jäävate alade ehk provintside valitsemise vahel. Keisririigi ajal need erinevused kadusid .
Itaalias olid enamik linnu ja rahvaid esialgu Rooma liitlased. Liidulepingu kohaselt pidid nad oma sõjajõu andma Rooma käsutusse ja loovutama osa maast, millest moodustus Rooma riigi maatagavara. Väljapoole Itaaliat jäävate maade vallutamiseks kasutasid roomlased oma armee kõrval pidevalt ka liitlaste vägesid.
Järjest enam linni sai munitsiipiumi staatuse: elanikud said Rooma kodakondsuse, kuid linnad säilitasid kohaliku omavalitsuse.
Keisririigi ajal said provintsid Rooma võimust kasu, sest Rooma riik tagas siserahu ja pakkus kaitset välisvaenlaste eest. Ka provintside linnad säilitasid omavalitsuse: iga suuremat linna või piirkonda juhtis kohalikest aristokraatidest omavalitsus ja provintsi asehalduri osaks jäi vaid riigikaitse korraldamine ja maksude kogumine.
Erinevused riigi ida-ja lääneosa vahel.
Rooma võim sidus Vahemere maad ühtseks poliitiliseks ja majanduslikuks tervikuks. Ladina keele ja rooma tavade tundmine oli oluline, et poliitiline karjäär edeneks. See soodustas provintside, eriti provintsaristokraatia romaniseerumist. Majanduse arengu poolest ja romantiseerumise ulatuselt jagunesid provintsid kahte suurde rühma: idapoolseteks ja läänepoolseteks.
Idaprovintsid , kuhu kuulusid Kreeka, Väike- Aasia , Süüria jaEgiptus, olid kõrge kultuuri ja jõukate linnadega maad juba ammu enne seda, kui roomlased nad vallutasid. Idaprovintside linnad eksportisid käsitöötooteid ja luksuskaupu Itaaliasse kui ka lääneprovintsidesse.
Lääneprovintsid – Põhja-Aafrika, Hispaania , Gallia ja Britannia – olid enne roomlase vallutamist suuremalt jaolt alles riigi ja tsivilisatsiooni tekke staadiumis . Ühiskond säilitas siin põllumajandusliku üldilme.
Alates I Puunia sõjast oli roomlastel võimas sõjalaevastik. Roomlased olid oma aja parimad kindluste piirajad, kasutades selleks katapulte, müürilõhkujaid ja piiramistorne. Keisririigi ajal pidi sõjavägi vallutamise asemel riigi piire üha enam kaitsma. Iga leegion kaitses kindlat piirilõiku, kuhu rajati püsivad piirikindlustused. Nii kujunes võimas piirikaitsevöönd.
Rooma sõjaväe peamine väeüksis oli leegion. See koosnes umbes 5000 mehest. Lahingu ajal heitsid leegionärid paarikümne sammu kauguselt vaenlase pihta oma oda ja asusid siis seejärel mõõgaga võitlusesse.
Rooma leegionär vabariigi ajast(II-I saj. eKr)
Leegionäri relvastus koosnes kiivrist, rinna-, küünarvarre- ja põlvekaitsetest, kilbist, küllalt raskest viskeodast ja sirgest möögast.
Rooma riik toimis seaduslikult alusel. Kõik rooma kodanikud olid seaduse kaitse all. Neid ei tohtinud ilma kohtuta süüdi mõista ja karistada . Keiser pidi ka kuuletuma seadustele ja andma neid välja vaid riiklikest huvidest lähtudes. Vastasel korral ähvardas keisrit senaatorite vastasseis ja äärmisel juhul ka võimult kõrvaldamine. Riik oli seega õigusriik.
Keisririigi ajal pöörati suuremat tähelepanu seadustele. Kerkisid esile silmapasitvad seadusetundjad – juristid . Seega sai Roomas alguse õigusteadus.
Eluolu ja ühiskond keisririigi ajastul
Enamik rooma elanikest olid talupojad, nende seas oli maaomanikke kui ka rentnikke. Paljudes maakondades kujunesid ulatuslikud , orjatööl põhinevad suurmaavaldused – latifunfiumid.
Linnad olid Roomas majandus-, kultuuri kui ka poliitilised keskused. Roomlaste ettekujutuses kuulusid linn ja tsiviliseeritud elu lahutamatult ühte.
Rooma ühiskond oli seisuslik . Ülemkihti kuulusid keiser, senaatoriseisus ja ratsanikuseisus, alamkihti kuulusid vabd mehed, vabakslastud ja orjad .
Senaatoriseisuse moodustasid Rooma riigi ülikud, senaatoriperekonnad. Senaatorid olid suurmaavaldajad, veetsid enamiku ajast Roomas, nad olid kõrgemates riigiametites ja nende seast määrati leegionide ülemaid ja provintside asevalitsejaid.
Ratsanikuseisusesse kuulusid rikkad ja mõjukad roomlased, kes jäid väljapoole senaatoriseisust. Keisririigi ajal nimetati ratsanikeks neid, kes olid piisavalt jõukad, mitte neid kellel oli hobune ja kes teenisid sõjaväes. Sageli määrati ratsanikke kohtunikeks.
Lihtrahva enamiku moodustasid linnade käsitöölised ja maal elavad põlluharijad: väikemaaomanikud ning rentnikud.
Roomas oli orjanduslik ühiskond. Orjad olid pärit eri rahvustest ja ühiskonnakihtidest, nende seas oli haritud kreeklasi kui ka tsiviliseerimata barbareid. Orjad töötasid latifundiumides, käsitööliste kodades ja kaevandustes. Omanik võis oma orjaga teha mida soovis, varasemal ajal ka tappa. Keisririigi ajal aga omavoliline tapmine keelati.
Sageli lasti orje ka vabaks. Mõned orjad teenisid niivõrd hästi, et olid suutelised end vabaks osta, osad aga vabastati tänutäheks ustava teenistuse eest. Vabakslastu sai kohe rooma kodanikuks.
Traditsiooniline Rooma perekond oli patriahaalne . Kogu võim kuulus pereisale, kelle võimu all olid kõik pereliikmed.
Naised olid seaduse silmis enamasti isa, abikaasa või mõne meessugulase eeskoste all. Naise tähtsamaiks vooruseks loeti truudust abikaasale. Naisel oli võimalus abielu ka lahutada ja mõnedel juhtudel ka iseseisvalt ühestki mehest sõltumatult elu elada.
Roomlased armastasid veriseid vaatemänge – elukutseliste gladiaatorite võitlusi. Arvatavasti võeti see komme etruskidelt, kelle matuserituaalide juurde kuulus sageli orjade või surmamõistetute võitlus lahkunu haual. Vabariigi ajal korraldati neid võitlusi usulistel tähtpäevadel, keisririigi ajal sai gladiaatorite võitlustest lihtsalt suurejoneline vaatemäng lõbustamaks ülemkihti kui ka rahvamassi.
Rajati võistluste toimumispaikadeks ringikujulisi või ovaalseid monumentaalseid areene – amfiteatreid - , neist tuntuim on Colosseum Roomas.
Gladiaatorite jõukatsumuste kõrval nautisid roomlased ka hobukaarikute võidusõite hipodroomil .
Gladiaatorite võistlustel oli kõige tavalisem jõukatsumis kahe erinevas relvastuses võitleja vahel. Võidetu saatuse üle langetas otsuse publik , kes ülespidi pööratud pöidlaga andis märku armuandmisest, allapoole pööratud pöidlad aga soovist, et võidetu tapetaks võtja poolt. Kui keiser oli kohal, oli otsus tema teha.
Areenil võis näha ka võitlemas väesalku, omavahel lasti võidelda ka metsloomadel.
Gladiaatorite võitlus.
Linnad ja ehituskunst
Keisririigi ajal hakati linna sihipäraselt välja ehitama. Foorum kui linna ja impeeruiumi sümboolne keskus omandas piduliku välisilme. Ehitati hipodroome, kerkisid amfiteatrid ja teatrid. Templitele lisandusid uued, teiste seas kõigi jumalate tempel Panteon .
Juba enne vabariigi algust hakati foorumi sillutamise käigus rajama kuivenduskanaleid, millest kujunes välja hiljem kanalisatsioonisüsteem, mis juhtis reoveed Tiberisse. Avalikest saunadest – termidest – kujunesid välja puhkeasutused, mis pakkusid massaaži ja erootilisi teenuseid.
Hakati ehitama korruselamuid. Need olid odavad, varem puust, siis kivist üürimajad vaesema elanikkonna, sealhulgas proletaarlaste majutamiseks.
Juba vabariigi ajal hakati rajam kivist teid ja sildu, aga ma monumentaalseid veejuhtmeid – akvedukte -, mis varustasid linnu joogiveega.
Peamise ehitusmaterjalina kasutati tellist, mid pidulikemate ehitiste puhul kaeti marmoriga. Lubjamördi kasutuselevõtt lubas konstrueerida kaari, võlve ja kupleid.
Religioon ja kultuur
Rooma autorid olid algusest peale Kreeka kultuurist tugevalt mõjutatud. Kreeka kirjandusteoseid tõlgiti ümber ladina keelde ja mugandati vastavalt roomlaste maitsele. Homerose eeskujul hakkasid ka roomlased looma ajalooteemalisi eeposeid, pühendades need peamiselt hiljuti toimunud Puunia sõdadele.
Templiehituse põhijooned võeti omaks kreeklastelt, linnaehituses aga tugineti pikka aega eruski eeskujudele.
Roomlased hindasid ka omaenda muistseid traditsioone kõrgelt. Kreeklastelt õppides kujundasid roomlased järk-järgult oma originaalse kirjanduse, mille parimad saavutused ei jää kreeklaste omadele vähimalgi määral alla. Ehituskunstis ja tehnoloogias jõudsid roomlased kreeklastest kõrgemale tasemele .
Iga asi või elusolend looduses oli nende meelest hingestatud, igaühes oli mingi jõud, mida nimetati nuumeniks. Igal majal olid omad kaitsevaimud. Tähtsamad nende seast olid laarid, kes kehastasid esivanemate hingi. Igal perel oli ka maokujuline kaitsevaim – geenius -, kes edendas soojätkamist ja tagas perekonna püsimise.
Kuid vähemalt sama olulised olid roomlastele inimesekujulised jumalad, kelle puhul oli selgelt tunda etruskide ja kreeklaste mõju. Suuremat osa oma jumalatest kujutasid roomlased panteoni jumala sarnastena.
Rooma jumalate Kreeka vastsed :
Jupiter – Zeus
Mars – Ares
Juno – Hera
Neptunus – Poseidon
Hades – Pluto
Ceres – Demeter
Prosepina – Persephone
Minerva – Athena
Apollo – Apollon
Diana – Artemis
Mercurius – Hermes
Venus – Aphrodite
Bacchus – Dionysos
Saturnus – Kronos
Vesta – Hestia
Janus .
Janus oli üks omapärasemaid Rooma jumalaid, ta oli sõjajumal, uste ja piiride kaitsja ning lõpu ja alguse kehastus. Teda kujutati kahenäolisena, üks nägu vaatamas ette, teine taha. Seda tõlgendatakse kui vaatamine minevikku ja tulevikku.
Riik ja religioon olid roomlaste silmis lahutamatud. Riigi edu sõltus jumalatest, seetõttu oli jumalate austamine üks riigi olulisemaid ülesandeid. Ka peestrid olid riigiametnikud, kuid erinevalt teistest ametnikest valiti nemad eluks ajaks. Ülesannete järgi jagunesid nad mitmesse kolleegiumi. Tähtsaim oli 16-liikmeline pontifekside kolleegium .
Ennustamine oli lubatud riigile ja riiklikele huvidele, seega tegelesid sellega peamiselt riigi poolt määratud preestrid – augurid.
Jumalad võisid ilmutada oma tahet väga erinevalt, seda sai välja lugeda ohvritalituse sujumisest, ohvriloomade käitumisest, loodusnähtustest. Kõige kriitilistemal hetkedel pöörduti Kapitooliumil säilitatud sibülliraamatute poole. Sibüll oli kreeka päritolu ennustajanna. Omal ajal olevat ta müünud Rooma kuningale kolm riigi tulevikku käsitlevat papüüruserulli, mida roomlased sajandeid senati vastava otsuse korral uurisid .
Enamik roomlasi saatis oma pojad vahel ka tütred kooli kirjatarkust õppima. Suursugustel peredel eesmärk poistest avaliku elu silmapaistvad tegelased kasvatada. Õpiti kreeka keelt ja kultuuri, samuti rooma kirjandust ja ajalugu. Üsna tavaline oli saata noormehed Kreekasse mõne tuntud õpetlase juurde kõnekunsti õppima ja ennast täiendama. Juba varajases nooruses osaleti mõne pereliikme või sugulase kõrval ohvitserina väeteenistuses. Kõnekunsti õppinu aga oli kohtus süüdistaja või kaitsja.
Cicero
Rooma aristokraatia seast võrsus arvukalt suurepäraseid oraatoreid. Tõeline suurkuju oli Cicero , kes lisaks kõnekunstile mõjutas tugevalt ka ladina keelt ja roomlaste poliitika – ning moraalialaseid seisukohti.
Ta pärines jõukast perest ja Rooma arisokraatia suhtus temasse esialgu põlgavalt. Poliitilise edu võlgnes Cicero suurepärastele kohtukõnedele, mis paljastas mõne riigimehe ülekohtust ja seadusevastast käitumist. Ta tapeti peale Caesari tapmist 43.aastal poliitiliste arveteõiendamise käigus.
Cicero oli ületamatu oma meisterlikus keelekasutuses ja stiilitunnetuses. Ta eristas kolme kõnestiili: nn madalat stiili seisukohtade loogiliseks põhjenduseks, keskmist stiili kuulajatele naudingu pakkumiseks ja ülevat stiili kuulajaskonna emotsionaalseks innustamiseks.
Marcus Tullius Cicero (106-43 eKr)
Rooma teatrietendused jäid rahva naerutamise ja lõbustamise vahendiks ega käsitlenud tõsiseid probleeme. Suur osa näitemängudest olid komöödiad. Süžeed kajastasid igapäevaelus ette tulenevaid koomilisi olukordi . Tegelaskujudena esinesid rumalad ja ihned vanamehed, kergemeelsed noorukid , prostituudid , hooplevad sõjamehed, orjad jt, kes kõnelesid igapäevast, lopsakat keelt, kus sageli tuli ette ebaviisakaid ütlemisi.
Augustuse võimuletulekuga alguse saanud rahuperiood lõid soodsad tingimused kultuuri arenguks. Ta toetas suurejooneliste ehitiste rajamist , kui ka võimekaid kirjamehi, et need saabunud suurusaega oma loomingus väärikalt jäädvustaksid. Auguste taotlusi aitas ellu viia tema rikas sõber Maecenas , kes kutsus oma lähikonda mitmeid andekaid autoreid , toetades neid rahaga ja luues kõik vajalikud tingimused loominguks.
Kirjanduses tuntakse Augustuse aega kuldse ajastu nime all. Paljude toonaste poeetide seast tõuseb kõige enam esile Vergilius . Oma peateose, eepose „ Aeneis “ pühendas Vergilius roomlaste legendaarsete eelkäijatele.
Tulevaste põlvede jaoks kõige tuntum Rooma ajaloolane Titus Livius tegutses Augustuse valitsusajal. Augustuse innustusel kirjutas ta suurteose „Raamatud linna rajamisest alates“. Tema eesmärk oli tuua esile õpetlik sõnum, näidata Rooma esiletõusu ja laienemise kui ka languse põhjuseid. Livius jutustas värvikaid lugusid muistsete roomlaste vaprusest, karmusest ja kohusetundest.
Ristiusu sünd
Rooma võimule allus ka Palestiina Vahemere idarannikul, selle elanike juutide uks oli juba sajandeid olnud monoteistlik, seega ei saanud nad Jahvele truudust murdmata teisi jumalaid austada. Rooma ei sekkunud Juudamaa siseasjadesse, küll aga määras maetisse roomlasest asevalisteja.
Juutide messia ootustel põhines ka I sajandil pKr Juudamaal tegutsenud jutustaja ja imetegija Jeesuse õpetus. Jeesuse kuulutuse kohaselt võisid taevavabariiki pääseda ainult need, kes temasse uskuvad ning meelt parandavad. Jeesus rõhutas, et rikkus ja kõrge ühiskondlik positsioon hoiab inimesi maitse väärtuste juures ja võib saada meeldepadandusel ja seega taevariiki pääsemisel takistuseks. Jumalariik ei olnud avatud edukale ja endaga rahulolevale inimesele, vaid vaesele ja põlatud inimesele, keda maised hüved jumalast eemale ei hoia.
Selline õpetus leidis kiire vastukaja ühiskonna alamkihtides, tekitades umbusku ülemkihis.
Jeesuse pooldajad uskusid, et ta oli kolmandal päeval pärast hukkamisy surnust üles ärganud, end oma austajatele ilmutanud ja taevasse tõusnud ning veel kord jumalariigi peatset saabumist kuulutanud. Üha kindlamalt juurdus usk, et Jeesus oli ammuste prohvetite poolt ette kuulutatud messias ehk Kristus.
Jeesus
Kristlus tekkis juutide usust. Usk Jeesuse kuulutusse levis ka teistes Rooma impeeriumi rahvaste seas. Neid, kes uskusid Jeesusesse kui Kristusesse, nimetati kristlasteks.
Kristlust levitasid mitmed usukuulutajad ehk apostlid , kelle seal olid tähtsamad Peetrus ja Paulus . Peetrus oli jeesuse lähikaaslane – jünger – juba õpetaja eluajal. Pärast tolle surma rändas ta Rooma, kus pani hilisema pärimuse järgi aluse kristlikule kogudusele ja sai esimeseks Rooma piiskopiks. Paulus seevastu pöördus ristiusku alles pärast Jeesuse surma, temast sai mõjumaik kristuse levitaja Roomas. Paulus rõhutas, et Jeesuse õpetus ei ole eelkõige juutidele, vaid kõigile rahvastele.
Kristlased võtsid enda hulka kõik pöördunud, sõltumata nende soost, rahvusest ja positsioonis. Enamik pärines siiski suhteliselt vaeste ja rõhutute seast. I ja II sajandil moodustasid kristlased umbes viis protsenti Rooma rahvastikust. Tavaliselt käidi koos mõne jõukama koguduseliikme majas . Kogudus valis endi seast juhi piiskopi või presbüteri, kes oli tavaliselt jõukam ja lugupeetud koguduseliige.
Pühakirja kujunemine
Kuna oodati maailmalõppu, polnud Jeesuse elu ja õpetuse kirjapanek kristlastele oluline. Kui maailmalõppu aga ei saabunud, tuli pärimust kirjalikult talletama hakata.
Nii kirjutasid kristlikud autorid I sajandi viimasel kolmandikul mitu lugu Jeesuse elust ja õpetusest ehk evangeeliumi. Pühakirja hulka arvati ka kuuluvat Johannese ilmutusraamat, mis kirjeldab värvikalt saatana võimutsemist jumalariigi saabumise eel ja viimset kohtupäeva. Enamik neid tekste on pärit I sajandist, mõned ka II sajandist, ning kõiki kokku hakati nimetama Uueks Testamendiks. Vana ja Uus Testament moodustavad kristliku pühakirja Piibli.
Kristlaste uskumus Jeesuse surmajärgsesse ellu meenutas nii mõnegi teise jumala kohta räägitud müüti surmast ja taasärkamisest. Kristlased ei teinud endi hulka võtmisel vahet.
Erinevalt teistest olid kristlased ranged monoteistid. Nende meelest olid kõik muud jumalused põlastusväärt ebajumalad, kelle austamine oleks tähendanud oma usust lahtiütlemist. Oma usku pidasid kristlased ainuõigeks ja püüdsid seda muu-usuliste ehk paganate hulgas levitada.
Usuti, et põlgus jumalate vastu toob kaasa taevaste karistuse, mis tabab mitte ainult kristlasi, vaid terveid piirkondi. Kristlasi peeti süüdlasteks mitmetes õnnetustes ja neist oldi valmis uskuma kõikke halba. Rooma riigivõimu silmis oli ristiusk ebasoovitav, sest keeldumine keisritele rituaalset austust avaldada võis näha märki allumatusest. Sellepärast oli kristlus Roomas keelatud.
Esimest korda kiusati kristlasi riiklikult taga aastal 46 Roomas. Neid süüdistati linna süütamises. Kõigest hoolimata olid kristlaste tagakiusamised Rooma keisririigi esimestel sajanditel üsna harvad . Tagakiusamistest hoolimata levis ristiusk järk-järgult kogu Rooma riigis.
Apostel Paulus
Apostel Paulus oli kristliku pärimuse järgi üks varasemaid kristlaste tagakiusamise ohvreid. Nooruses oli ta ise juudi religiooni veendunud pooldajana kristlase äge vastane, kuid pöördus siis, väidetavalt ilmutuse ajel, ristiusku.
III-VI sajandil toimusid Rooma keisririigis sügavad muutused, mille käigus ühiskonnas ja kultuuris asendusid antiikmaailmale omased jooned keskaega iseloomustavate joontega. Roomas sai valitsevaks ristisusk.
Hiline Rooma keisririik ja ristiusk
Diocletianus ja Constantinius tugevndasid keskvõimu ja bürokraatiat ning piirasid alluvate vabadust.
Keisrid olid piiramatu võimuga valitsejad . Senaatori seisus säilitas ka kõrge ühiskondliku positsiooni, kuid võimalus riigiasjades kaasa rääkida, puudus. Senat muutus Rooma linna nõukoguks.
Korraldati ümber ka sõjavägi. Loodi piirivägedele lisaks ka tugev reservvägi, mida sai vajadusel ükskõik kuhu suunata.
Keiser Diocletianus suutis aastakümneid kestnud segadused lõpetada ja riigis taas kindla korra jalule seada.
Ühiskond muutus senisest rangemaks. Elanikkond jagunes kahte põhiseisusesse: auväärsed ja madalad.
Constantinius Suur jätkas Diocletianuse algatatud ümberkorraldusi. 313.aastal legaliseeris ta ristiusu, ehk teisisõnu, ristiusk oli seaduslik ja kristlasi ei võinud enam taga kiusata . Teise olulise sammuna lasi ta rajada uue pealinna Konstantinoopoli. Rooma säilitas auväärse maine, kuid oli kaotanud oma senise poliitilise tähtsuse.
Constantinus Suur
Kui keiser Constantinus ristiusu legaliseeris, sai sellest kiiresti impeeriumi valitsev religioon. Kristlaste arv tõusis tormiliselt, nende seas oli ka rikkad ja suursuguseid inimesi. Paljud inimesed vahetasid usku ristiusu kasuks esmajoones oma kasu silmas pidades. IV sajandil kuulutati ristiuks ametlikuks riigiusuks ja koos sellega hakati mitte-kristlasi ehk teisisõnu paganausuliste riiklik tagakiusamine . Suleti vanad templid, keelati muisted usupidustused, nende seas ka olümpiamängud.
Kirik hõlmas kogu kristlaskonna, seda nimetati katoliikluseks. Kujunes välja viis tähtsamat peapiiskopkonda : Jeruusalemma, Aleksandria, Antookia, Rooma ja Konstantinoopol.
Kirik muutus kiiresti üheks tähtsamaks organisatsiooniks Rooma riigis. Kristlaste usuasjade üle oli kirik kohut mõistnud varemgi, nüüd see õigus laienes ja piiskoppidest said kõrgemad kohtumõistjad oma valitsusaladel.
Hilise keisririigi ajal juurdus tava jagada riiki kahe keisri vahel, kellest üks valitses ida- ja teine lääneosa. Theodosius Suur oli viimane keiser, kes riigi mõlemad pooled lühikeseks ajaks oma võimu all ühendas. Pärast tema surma 395.aastal jagunes riik lõplikult kaheks erinevaks osaks: Lääne-Roomaks ja Ida-Roomaks.
Ristiusk pööras vanade polüteistlike religioonidega võrreldes sootuks suuremat tähelepanu õigele uskumisele ehk dogmaatikale. Paraku polnud õige usu määratlemine lihtne, sest pühakirjas Jeesusele omistatud sõnu võis mitmeti tõlgendada. Sellepärast puhkesid ägedad vaidlused. Neid peeti täie tõsidusega, kuna arvati, et need kes järgivad Kristse õiget õpetust, pääsevad taevariiki. Keisrid pidasid samuti oluliseks, et nende alamad ristiusku ühtemoodi mõistaksid, sellepärast kutsusid nad vaidluste lahendamiseks kokku üleriiklike kirikukogusid. Seal vastu võetud otsuste põhjal kujunes järk-järgult välja õige ehk ortodoksne usutunnistus. Vähemusse jäänud seisukohad kuulutati ketserrlikeks väärõpetusteks ehk hereesiateks.
Ristiusu õpetuse kohaselt oli jumal üks ja ainuke, kuid ilmnes kolmel moel: Isana, Pojana ja Püha Vaimuna. IV sajandi algul pani piiskop Arius aluse laialt levinud õpetusele, mis on tuntud kui ariaanlus. Ariaanlased väitsid, et kuna Kristus kui Poeg on Isa loodud, siis ei saa ta olla igavene ja Isaga sama. Kristus oli nende meelest inimlik, mitte jumalik .
Kristlaste meelest tuli oma hinge eest hoolt kanda, et hinge eest ilusti hoolt kanda, tuli keha himusid ja tarvidusi võimalust mööda alla suruda. See tähendas lihasuretamist ehk askeesi , milles nähti võimalust end Jumalale pühenduda.
Hilise keisririigi ajal asusid paljud sügavalt usklikud askeetidena imeeriumi äärealadele. Ilmaelust eemaletõmbumine vastas ristiusu askeetlikele ideaalidele. Üksindusse tõmbunud inimesi nimetati eremiitideks või munkadeks. Eremiitide seas oli nii mehi kui ka naisi.
Tekkisid ermiitide ja munkade kogukonnad ja tarvidus munkade ühiselu reguleerida, nii tekkisid kloostrid , need olid kogukonnad, kus ilmaelust eraldunud elasid kindlaks määratud ja enamasti kirja pandud eeskirjade järgi. Kloostrites pandi suurt rõhku ristuiusu õpetuse uurimisele, kristlike autorite tööde ümberkirjutamisele ja noorte munkade harimisele. Nii sai mitmest kloostrist juba antiikaja lõpul oluline hariduse – ja kultuurikeskus.
Germaanlased olid pidevas kokkupuutes Rooma riigiga ja seega Rooma kultuurist mõjutatud. Iv sajandil võtsid goodid ja seejärel mitmed teisedki germaani rahvad vastu ristiusu. Piibli tõlkimiseks loodi goodi kirjakeel . Germaanlased võtsid ristiusu vastu ariaanlikul kujul. Ariaanlusest sai germaanlaste omamoodi rahvuslik usutunnistus. Kujunes selge vahe vaödavalt õigeusklike roomlaste ja ariaanlike germaanlaste vahel.
Muutused ühiskonnas ja kultuuris
Kogu Rooma keisririigi perioodil elasid kesk ja Ida-Euroopas erinevad germaani rahvad. Jõukatest ülemkihi võrsunud pealikest moodustasid nad tugevaid hõimuliite. Eriti tugevaks kujunes IV sajandlik gootide hõimuühendus Musta mere põhjaranniku steppides.
Rahvasterändamise ajal tungisid germaalnaste hõimud hunnide survel keisririigi aladele ja keisritel ei jäänud muud üle, kui tunnistada neid Rooma liitlasteks. 476. aastal, kui Lääne-Rooma keiser võimult kukutati, langes kogu Rooma lääneosa germaani väepealike võimu alla.
Hilise keisririigi ajal vähenes järk-järgult linnade ja linnaelanike osa Rooma riigis. Käsitöö ja kaubandus kaotasid senise tähtsuse. Rikkad eelistasid linnadele oma uhkeid maamõisaid. Provintsid elasid üha enam igaüks oma elu, järjest vähe, sõltuti mujalt sissetoodatevatest kaupadest. See oli pikaajaline protsess ja puudutas eelkõige keisririigi lääneosa. Ida osas püsisid paljud linnad, näiteks Konstantinoopol, Antiookia ja Aleksandria suurte rahvarohkete keskustena.
Augustinus
Hilise antiikaja silmapasitvaim kristlik õpetlane oli Aurelius Augustinus. Ta sai paganliku kasvatuse ja hariduse, kuid pöördus jumalikku ilmutust saades ristiusku. Sellest kirjutas ta autobiograafilises mõtiskluses „Pihtimused“. Ta pühendas oma teadmised Kreeka ja Rooma kirjanusest ja filosoofiast, kristlike õpetlaste töödest ja Idamaade religioossetest õpetusest ristiusu õpetuse kaitsmisele paganate rünnakutele ja ketserlike väärõpetuste eest ning sõnastas sel moel mitmed ristiusu põhitõed.
Ta arendas õpetust pärispatust, millest kujunes välja ristiusu alustalasi. Sellest lasub inimestel õlul patukooerm, mil esimene inimene Aadam paradiisiaias Jumala keelu eirates õuna sõi. Pärispatt on inimeses peituva kurjuse alge, millest tulenevad kõik inimese pahed.
Tema kuulsaim teos on „Jumala riigist“.
Kui ristiusk levis, oli vaja jumalateenistusteks sobivaid avalikke hooneid. Kristlased pidasid ühiseid palvusi kiriku ees, seetõttu pidid kirikud olema üsna arvarad, ning et atmosfäär oleks jumalateenistuseks sobiv, pöörati suurt tähelepanu sisekujundusele. Sai tavaks kaunistada kirik seest maalingute või mosaiikidega.
Perioodi üks silmapaistavamaid ehitisi on Hagia Sophia katedraal Konstantinoopolises, mille keises Justinianus lasi püsitada rahvaülestõusu käigus mahapõlenud varasema kiriku asemel.
Hagia Sophia katedraal
558. aastal valminud katedraal jätkas Rooma kuppelehitiste traditsiooni, mugandades selle kristliku kirikuhoone ristkülikukujulise põhiplaaniga. See keeruline ülesanne lahendati süsteemiga, kus keset hiigelkuplit toetavad võlvid ja väiksemad poolkuplid.Ristiusu kirikule omaselt lõi valguse ja varju vaheldumine arvukate mosaiikide ning maalingutega kaunistatud interjööris üleva tunde. Tänapäeval on see ehitis mugamediusuliste türklaste mošee, kuna islam keelab inimese kujutamis, on enamik toonaseid maalinguid ja mosaiike krohviga kaetud.
Rooma üks olulisemaid saavutusi oli seadusandluse korrastamine ja mitmeosaline seadustekogu väljaandmine keiser Justianuse valitsusajal. Ta moodustas komisjoni oma aja silmapaistvamatest juristidest ja tegi ülesandeks koondada, süstematiseerida ning ajakohastada kõik Rooma keisrite poolt antud seadused. Nii valmis üle paari tuhande leheküljeline õigusteaduslik suurteos „Corpus juris civilis“ (Rooma õiguse kogu). Kuid sõjad ja Vahemere maid tabanud epideemia kurnasid riigi jõu ega lubanud saavutatud edu edasi arendada.
586. aastal tungis Itaaliasse uus germaani rahvas – langobardid . Sel samal ajal hakkasid Balkani poolsaarele tundima lõunaslaavlased. Balkanil suutsid Ida-Rooma keisrid oma võimu säilitada kuid pidid enamiku Itaaliast lõplikult loovutama. Ida-Rooma keisrite lootus läänepoolseid Vahemere alasid oma võimule allutada oli luhtunud.
15