Rooma riik (0)

VANA- ROOMA
Rooma võrdlus Kreekaga:
Majandus – kreekas toodeti peamiselt nisu, veini ja oliiviõli. Kasutati orje ja raha ja oli ka põllumajanduslik riik. Roomas peamiselt imporditi tooteid ja kasutati orje ja raha. Põllumajanduslik riik.
geograafia – Kreeka oli Balkani ps. Sinna kuulusid igasugused Egeuse mere saared. Oli väga liigendatud. Igasugused saared, poolsaared, lahed jne. Seal oli hästi palju kodusõdasid, sest oli hästi palju linnriike. Kõik linnad olid pmst mere ääres. (Peamised – Ateena ja Sparta )
Rooma oli Apenniini ps. Joonia aadria ja Türreeni meri olid ka vana-rooma osad. Põlluharimiseks oli seal soodsam ala, kuigi ka väga liigendatud. Kuna riigid olid sisemaal , siis soodsam võimalus ühtse riigi tekkeks, sest linnad olid lähestiku ka. Peamine – Rooma.
kunst ja kultuur – Kreekas oli kujutatav kunst peamine, vaasimaalid ja skulptuurid . Kõnekunst oli oluline ja filosoofia. Kunsti eesmärgiks olid kaunid ja atleetikud inimkehad.
Roomas oli realistlik ja dekoratiivne kunst. Seal olid freskod.
eluolu – Kreekas olid metoigid, kodanikud ja orjad . Naistel polnud mingeid õiguseid. Lastest võisid kooli minna vaid poisid. Roomas olid plebeid, patriitsid ja orjad. Plebeid ja patriitsid olid pidevalt tülis, sest plebeid tahtsid rohkem õigusi ja saada võrdseteks patriitsidega. Roomas said naised ka sõnaõigust ja võisid osaleda avalikel üritustel. Kooli võisid minna ka tüdrukud, kui perel oli see võimalik (raha oli jne)
Rooma vabariik:
Vabariigi kujunemine – vabariik kestis 509-30 eKr. Viimane kuningas oli sunnitud ülestõusu tagajärjel maapakku minema ja kehtestati vabariik.
Patriitsid ja plebeid üldiselt - varase vabariigi perioodil jagunesid Rooma kodanikud kahte õiguslikult selgelt eristatud klassi: patriitsid ja plebeid. Patriitsid olid suursuguste suguvõsade liikmed, kelle esiisad usuti olevat asunud Rooma juba Romuluse ajal. Patriitsidele kuulusid kõik kodanikuõigused. Ainult nemad pääsesid riigi- ja preestriametisse ning senatisse. Enamasti olid nad rikkad maavaldajad arvukate klientidega. Ülejäänud kodanikud olid plebeid. Ka nende hulgas oli rikkaid, kui keskmiselt jõukuselt jäid nad selgelt patriitsidele alla. Paljud neist olid patriitside kliendid. Plebeid võisid küll osaleda rahvakoosolekutel, kuid senatisse ja riigiametisse nad ei pääsenud. Abielud patriitside ja plebeide vahel olid keelatud. Plebeid moodustasid enamuse Rooma armeest. See andis neile võimaluse nõuda oma õiguste laienemist.
Patriitside ja plebeide vahelised suhted – nende suhted olid teravad . Plebeid nõudsid endale rohkem maad, võlaorjuse kaotamist ja poliitilisi õigusi, patriitsid aga polnud nõus järele andma. Pinged arenesid mõnigi kord relvastatud kokkupõrgeteks. Aja jooksul olid patriitsid sunnitud mööndusi tegema ja plebeid võitsid järk-järgult kätte patriitsidega võrdsed õigused. Esmalt anti neile õigus pidada omaette koosolekuid ja valida endi seast rahvatribuunid ( spetsiaalsed ametnikud,kes võisid keelustada senati ja riigiametnike iga otsuse, mis kahjustas plebeide huve) Hiljem keelati võlaorjus, tühistati abielukeeld ning plebeidel võimaldadi pääseda kõigisse riigiametitesse, samuti jagati neile maatükke Itaalias vallutatud aladel.
Institutsioonid ja võimu teostamine – Riiki juhtisid igal aastal valitavad riigiametnikud – magistraadid - ja vanemate nõukogu – senat . Sinna said vaid rikkad ja tuntud. Seal oli ka rikkaid plebeisid. Kuigi riiki juhtisid aristokraatlikud ametnikud, sai lihtrahvas siiski ka rahvakoosolekutel sõna sekka öelda.
Magistraadid jagunesid:
Konsuliteks – neid oli 2. Kõrgemad magistraadid. Sõja ajal juhtisid Rooma armeed.
Preestoriteks – neid oli 8. Võisid vajadusel konsulit asendada . Tähtsaim ülesanne – korraldada õigusmõistmist.
Tsensoriteks – valiti endiste konsulite seast viieks aastaks. Ül – kodanike loendus korraldamine ja senaatorite nimekirja koostamine. Valvasid ka kodanike elukommete järele.
Diktaatoriks – määrati ametisse konsulite ja senati kokkuleppel vaid siis, kui riiki ähvardas tõsine oht. Kuni pool aastat ametis, sel ajal kuulus talle piiramatu võim. Kuid pärast ametiaja lõppu pidi diktaator oma tegudest aru andma ja nende eest vastutama.
Rahvatribuunideks – arvult 10. pidid kaitsma lihtrahva huve.
Senat:
koosnes umbes 300 liikmest. Ametis olid nad koguelu. Senat juhtis riiki.
Sõjavägi vabariigi ajal – Varase vabariigi ajal koosnes sõjavägi vaid kodanikest. Hiljem asendati see elukutselise palgaväega. Tekkisid kodusõjad populaarsete väepealikute vahel jaa riigi asju otsustasid enamasti võimsad väepealikud. Senati võim vähenes.
Rooma keisririik :
Keisririigi kujunemine ja esimene keiser – Kuna palgasõdurid ei allunud enam senatile vaid oma sõjapealikule, siis toimusid kodusõjad. Octavianus võttis endale Augustuse nime ja kehtestas riigis ainuvõimu ajades Antoniuse riigist minema. Algas keisririigi aeg. Esimeseks keisriks sai Augustus (octavianus)
Institutsioonid ja võimu teostamine – Pealtnäha oli riigikorraldus endine: senati istungid jätkusid ja igal aastal valiti magistraadid. Mõne aja pärast loobuti aga rahvakoosolekute kokkukutsumisest. Riigi tegelik valitsemine koondus nüüd valitseja kätte, keda kokkuleppeliselt kutsuti keisriks. Senatist sai keisririigi ajal valitseja nõuandja ja magistraadid viisid ellu keisri otsuseid. Senatiga vastuolu võis siiski oluliselt Keisri tegevust piirata, selle pärast üritas Keiser senatiga alati läbi saada.
Provintsid ja nende valitsemine – Roomlased ei surunud võidetud rahvastele peael ühesuguseid alistumistingimusi, vaid sõlmisid igaühega eraldi kokkuleppe. Sellist ülemvõimu poliitikat, mis arvestas kohalike olusid nimetasid roomlased põhimõtteks „jaga ja valitse“. Kuna alistatud rahvaste ja riikide sõltuvustingimused olid erinevad, ei saanud nad ühiselt Rooma vastu välja astuda ja roomlastel oli võimalik õhtutada aeg-ajalt pingeid ning vastuolusid oma alluvate vahel. Samas ei seganud roomlased end tavaliselt vallutatud riikide siseasjadesse, ei muutnud sealset usku, keelt ega kombeid, kõik roomapärane levis vaid sedavõrd, kuivõrd provintsielanikud seda omaks võtsid. Sageli jätsid roomlased ka puutumata riigikorra. Kuid vastuhakkude korral, kui kohalikesse asjadesse tuli siiski sekkuda, toetasid roomlased peaaegu alati aristokraate. Selle pärast ka jõukad inimesed enamasti tunnustasid Rooma ülemvõimu. Väljaspool Itaaliat provintse valitses asevalitseja .
Sõjavägi keisririigi ajal – Ülesehitus, relvastus ja võitlustaktika jäid suurelmääral samaks. Alates I puunia sõjast oli roomlastel suur sõjalaevastik. Roomlased olid oma aja parimad kindluste piirajad, kasutades selleks katapulte, müürilõhkujaid ja piiramistorne, millest sõjamehed võisid otse rünnatava kindluse müürile tungida. Lisaks õppisid nad välisoludes oma sõjaväelaagreid vaenlase ootamatute kallaletungide vastu kiiresti ja tuvaliselt muldvalli ning palktaraga kindlustama. Keisririigi ajal pidi sõjavägi vallutamise asemel üha enam piire kaitsma. Iga leegion kontrollis kindlat piirikõiku, kuhu sageli rajati püsivaid piirkindlustused. Nii kujunes võimas piirikaitsevöönd. Itaalias paiknes vaid keisri ihukaitsevägi. Sõjaväkke värvati itaallaste kõrvad üha enam ka provintside elanikke. Ainult keisri ihukaitsevägi koosnes veel pikka aega peamiselt itaallastest.
Ida- ja Lääne-Rooma teke – Hilise keisririigi ajal juurdus tava jagad riik kahe keisri vahel, kellest üks valitses ida- ja teine lääneosa. Theodosius Suur oli viimane keiser, kes riigi mõlemad pooled lühikeseks ajaks oma võimu alla ühendas. Pärast tema surma jagunes riik lõplikult kaheks teineteisest sõltumatuks osaks: Lääne-Roomaks ja Ida-Roomaks.
Lääne- Rooma keisririigi lõpp – IV sajandi lõpupoole alanud suure rahvaste rändamise käigus asusid mitmed germaani rahvad Rooma keisririig aladele . Lääne-Rooma riik lagunes erinevate germaani väepealike võimualusteks piirkondadeks, seal tekkisid germaanlaste kuningriigid . Ida-Rooma püsis ühtsena.
Bütsants – Ida-roomanimetus. Ka Ida-Rooma keisririik kannatas germaanlaste ja hunnide rünnakute all, kuid suutis oma sisekorra ja terviklikkuse säilitada. Ida-Rooma keisrid pidasid end kogu varasema Rooma keisririigi seaduslikeks ülemvalitsejateks. Keiser Justinianus asus ka läänepoolseid alasid ka tegelikkuses tagasi vallutama. Tema vägedel õnnestuski alistada Põhja-Aafrika ja Itaalia, kuid sõjad ja vahemere maid tabanud epideemia kurnasid riigi jõu ega lubanud saavutatud edu edasi arendada. Peagi pidid nad ka loovutama enamuse Itaaliast . Ida-Rooma keisrite lootus läänepoolseid vahemere maid oma võimule allutada oli luhtunud.
Rooma saavutused:
Rooma linna teke – Rooma linna teket aastal 753 eKr hakkasid roomlased oma ajaarvamise alguseks pidama .
Ehituskunsti areng (akveduktid, kuplid , termid, teed, kanalisatsioon jne) -
Postiliiklus ja verstapostid
Hipodroomid ja gladiaatorite võitlused
Usund : Vana-Rooma jumalad ja nende austamine.
Kodune usund (laarid, penaalid).
Isikud:
Caesar - ta tõusis Rooma riigi ainuvalitsejaks, pärast Pompeiuse surma. Vabariigi lõpu ajal. Inimesed polnud ainuvalitsejaga rahul ja aastal 44 eKr tapsid senaatoritest vandenõulased senati istungi ajal Caesari.
Augustus Octavianus (30 ekr – 14 pKr) – Ta jagas riigi Antoniusega ära. Ta valitses Rooma riigi läänepoolsemate osade üle. Peagi puhkes nende vahel kodusõda. Antoniuse laevastik sai Octavianuse käest Kreeka rannikuvetes lüüa. Octavianus vallutas 30. aastal eKr Egiptuse ja ühendas seega kõik Vahemere maad oma ainuvalitsuse alla. Temaga algas varane keisriaeg.
Nero (54 – 68 pKr) – Mitmed Augustuse järglased olid kuulsad julma valitsemise poolest. Üks neist oli Nero, kes tappis nii oma naise, kui ka ema ja hukkas ka arvukalt senaatoreid. Kui suur osa Rooma linnast põlengus hävis 64. aastal, siis käisid jutud, et Nero oli see, kelle käsul linn süüdati, selleks, et keiser saaks linna uue palee ehitada. I saj keskel pKr vallutati suur osa Suurbritanniast.
Traianus (98-117 pKr) – Rooma impeerium saavutas oma võimsuse haripunkti
Aastaarvud :
753 a eKr – algas Kuningate aeg Roomas. Romulus rajas Rooma linna.
476 a pKr – kukutati viimane keiser
313 a pKr – legaliseeris Constatinus ristiusu
395 a pKr – jagunes rooma kaheks
30 a eKr – varase keisririigi algys
509 a eKr – Varase vabariigi algus.