Vana- Rooma . Kristluse teke

Rooma Vabariik

Patriitsid ja plebeid

Patriitsid (lad k patres – isad ) olid aristokraadid , keda arvati põlinevat kuulsates esiisades. Roomas valitses nende võim. Ainult nemad võisid olla riigiametnikud ja preestrid , tõlgendada tavaõigusi ja kuuluda senatisse (Rooma riigi eesotsas, iga aasta valiti amentnikud, kõrgeimad kaks konsulit).
Ülejäänud kodanikke nimetati plebeideks, kes võisid osaleda ainult rahavakoosolekutel. Enamasti vaesed, seepärast pidid patriitsidelt laenu võtma ja olid sunnitud elama alaliste võlgade tõttu orjastamise hirmus (võlgnikku, kes ei suutnud oma võlgu tähtajaliselt tasuda, võis võlausaldaja arreteerida ja pidada oma kodus ahelais 60 päeva keskel. Kui võlg polnud tasutud ka peale seda, siis võis võlgnikku müüa võõrsile orjaks). Oli ka jõukamaid plebeisid, nemad taotlesid patriitsidega võrdseid poliitilisi õigusi.
Suhted nende kahe grupi vahel olid pigelised ja sageli vaenulikud. Kuna suurem osa kodanikke olid siiski plebeid, oli patriitsidel nende nõudmistele raske vastu seista. Esimene õigus, mille plebeid suutsid saavutada oli õigus enda seast valida rahvatribuunid (tohtisid keelata riigiamentnikke või senatid võtma vastu otsuseid, mis plebeidele kahjulikud olid). Kuna plebeid kartsid patriitside omavoli seaduste tõlgendamisel, nõudsid nad seaduste kirjapanemist – 450ekr 12 tahvli seadused. Plebeide jaoks olid need seadused üsna karmid (seadustatud võlaorjus, patriitside ja plebeide vaheline abielu keelatud). Peagi aga tühistati need seadused ja plebeid said isegi õiguse kanditeerida riigiametisse. Aastal 287ekr võeti vastu seadus, et plebeide koosolek võib vastu võtta üldkohustuslikke seadusi.
Patriitside ja plebeide seisusevahe kadus , kui võeti vastu Hortensiuse seadus 287 ekr ja roomlased moodustasid ühtse, seaduse ees võrdse kodanikkonna – rooma rahva ( populus Romanus ).

Institutsioonid ja võimu teostamine

Magistraadid – kõrged ametnikud, valiti rahvakoosolekutel üheks aastaks, magistraate valiti alati kaks, et üks liiga uhkeks ei läheks, ameti eest palka ei makstud, peeti auasjad, see aga andis võimaluse riigiametisse kandideerida ainult rikastele.
Kvestor – rahandusametnik, esialgu nimetasi kvestorid ametisse konsulid , alates 447ekr rahvakoosolek.
Ediil – algselt rahvatribuuni abi, hiljem valavasid avalike hoonete, pidustuste ja korra järele, samuti olid nende hoole all linna viljavarustus, riigikassa, turud jms.
Preetor – vastutas peamiselt õigusemõistmise üle, võis ka sõjaväge juhtida ja vajduse korral konsulit asendada .
Konsul – täidesaatva võimu teostaja , pidid eeskätt juhtima sõjaväge, valisid enda seast sõjaolukorras diktaatori , valitsesid senatit, esialgu oli neid 2.
Tsensor – neid valiti endiste konsulite seast, korraldasid kodanike loendust, senaatorite nimekirja, nende järelvalve all olid kodanike elukombed .
Rahvatribuun – valiti plebeilist päritolu kodanike seast, õigus panna veto ükskõik millise riigiorgani otsusele, kui see kahjustas lihtrahava huve.
Diktaator – riigi ohtu sattumisel võis konsul senatiga kokkuleppel ametisse nimetada ( kuueks kuuks), piiramatu võimuga, pidi pärast ametiaega vastutust andma.
Senat – valitsev riiginõukogu, koosnes nii edistest kui ka tegevates magistraatidest, senaatorid olid ametis eluaegselt, senati käes olid tähtsaimad valitsemisalad: välispoliitika, sõjandus ja rahandus , vaid senati poolt heaks kiidetud seaduseelnõud esitati rahvale.
Komiitsid – ehk rahvakoosolek, kutsuti kokku ainult selleks, et hääletada esitatud ettepanekute üle, hääletamine toimus elamispiirkondade ja väeosade kaupa, arvesse ei läinud mitte iga kodaniku hääl vaid iga piirkond andis ühe hääle.

Rooma keisririik

Keisririigi kujunemine

Mariuse sõjaväereform 1. ja 2. sajandi vahtusel (palagaline sõjavägi) tõi kaasa kodusõjad. Alguses võitlesid omavahel kaks võimasat vähejuhti Marius ja Sulla . Sulla kehtsestas vägivaldselt mõneks ajaks oma ainuvõimu.
Järgnevalt kerkis esile triumviraad ( Crassus , Pompeius , Caesar ). Crassus langes sõjakäigus Aasiasse . Caesari ja Pompeisue vahel puhkes kodusõda. Caesar purustas Pompeiuse väed ja sai Rooma riigi ainuvalitsejaks. Oma võimu seadustamiseks lasi end diktaatoriks nimetada.
Pärast Caesari puhkes kodusõda Antoniuse ja Octavianuse vahel. Octavianus purustas Antoinuse väed 31 eKr merelahingus. Octavinius hõivas 30 eKr Egiptuse ja ühendas kõik Vahemeremaad oma võimu alla ja nimetas ennast Augustuseks. Seda sündmuste loetakse Rooma vabariigi lõpuks.

Institutsioonid ja võimu teostamine

Augustuse võimuletulek ja tähendanud ametlikult vabariigi lõppu, Rooma riik oli ametlikult endiselt res publica . Igal aastal seati ametisse magistaraadid, senat pidas oma istunegid jne. Valitseja oli lihtsalt mitmes erinevas ametis, mis tagas talle vetoõiguse senati otsuste ja kontrolli sõjaväe üle. Varases keisririigis oli senatil valitseja nõuandjane oluline osa.
Rooma impeerium oli õigusriik. Kõik inimsed olid seaduse ees võrdsed, ka keiser . Kohtumõistmisel lähtuti suuresti varem asetleidnud juhtumitel . Keiser oli riigi kõrgeim kohtunik ja palju seadused põhinesid tema määrustel.

Provintsid ja nende valitsemine

Nagu vabariigi ajal sõltusid