Vana-Rooma - põhjalik referaat (0)

Vana- Rooma . Kristluse teke

Rooma Vabariik

Patriitsid ja plebeid

Patriitsid (lad k patres – isad ) olid aristokraadid , keda arvati põlinevat kuulsates esiisades. Roomas valitses nende võim. Ainult nemad võisid olla riigiametnikud ja preestrid , tõlgendada tavaõigusi ja kuuluda senatisse (Rooma riigi eesotsas, iga aasta valiti amentnikud, kõrgeimad kaks konsulit).
Ülejäänud kodanikke nimetati plebeideks, kes võisid osaleda ainult rahavakoosolekutel. Enamasti vaesed, seepärast pidid patriitsidelt laenu võtma ja olid sunnitud elama alaliste võlgade tõttu orjastamise hirmus (võlgnikku, kes ei suutnud oma võlgu tähtajaliselt tasuda, võis võlausaldaja arreteerida ja pidada oma kodus ahelais 60 päeva keskel. Kui võlg polnud tasutud ka peale seda, siis võis võlgnikku müüa võõrsile orjaks). Oli ka jõukamaid plebeisid, nemad taotlesid patriitsidega võrdseid poliitilisi õigusi.
Suhted nende kahe grupi vahel olid pigelised ja sageli vaenulikud. Kuna suurem osa kodanikke olid siiski plebeid, oli patriitsidel nende nõudmistele raske vastu seista. Esimene õigus, mille plebeid suutsid saavutada oli õigus enda seast valida rahvatribuunid (tohtisid keelata riigiamentnikke või senatid võtma vastu otsuseid, mis plebeidele kahjulikud olid). Kuna plebeid kartsid patriitside omavoli seaduste tõlgendamisel, nõudsid nad seaduste kirjapanemist – 450ekr 12 tahvli seadused. Plebeide jaoks olid need seadused üsna karmid (seadustatud võlaorjus, patriitside ja plebeide vaheline abielu keelatud). Peagi aga tühistati need seadused ja plebeid said isegi õiguse kanditeerida riigiametisse. Aastal 287ekr võeti vastu seadus, et plebeide koosolek võib vastu võtta üldkohustuslikke seadusi.
Patriitside ja plebeide seisusevahe kadus , kui võeti vastu Hortensiuse seadus 287 ekr ja roomlased moodustasid ühtse, seaduse ees võrdse kodanikkonna – rooma rahva ( populus Romanus ).

Institutsioonid ja võimu teostamine

Magistraadid – kõrged ametnikud, valiti rahvakoosolekutel üheks aastaks, magistraate valiti alati kaks, et üks liiga uhkeks ei läheks, ameti eest palka ei makstud, peeti auasjad, see aga andis võimaluse riigiametisse kandideerida ainult rikastele.
Kvestor – rahandusametnik, esialgu nimetasi kvestorid ametisse konsulid , alates 447ekr rahvakoosolek.
Ediil – algselt rahvatribuuni abi, hiljem valavasid avalike hoonete, pidustuste ja korra järele, samuti olid nende hoole all linna viljavarustus, riigikassa, turud jms.
Preetor – vastutas peamiselt õigusemõistmise üle, võis ka sõjaväge juhtida ja vajduse korral konsulit asendada .
Konsul – täidesaatva võimu teostaja , pidid eeskätt juhtima sõjaväge, valisid enda seast sõjaolukorras diktaatori , valitsesid senatit, esialgu oli neid 2.
Tsensor – neid valiti endiste konsulite seast, korraldasid kodanike loendust, senaatorite nimekirja, nende järelvalve all olid kodanike elukombed .
Rahvatribuun – valiti plebeilist päritolu kodanike seast, õigus panna veto ükskõik millise riigiorgani otsusele, kui see kahjustas lihtrahava huve.
Diktaator – riigi ohtu sattumisel võis konsul senatiga kokkuleppel ametisse nimetada ( kuueks kuuks), piiramatu võimuga, pidi pärast ametiaega vastutust andma.
Senat – valitsev riiginõukogu, koosnes nii edistest kui ka tegevates magistraatidest, senaatorid olid ametis eluaegselt, senati käes olid tähtsaimad valitsemisalad: välispoliitika, sõjandus ja rahandus , vaid senati poolt heaks kiidetud seaduseelnõud esitati rahvale.
Komiitsid – ehk rahvakoosolek, kutsuti kokku ainult selleks, et hääletada esitatud ettepanekute üle, hääletamine toimus elamispiirkondade ja väeosade kaupa, arvesse ei läinud mitte iga kodaniku hääl vaid iga piirkond andis ühe hääle.

Rooma keisririik

Keisririigi kujunemine

Mariuse sõjaväereform 1. ja 2. sajandi vahtusel (palagaline sõjavägi) tõi kaasa kodusõjad. Alguses võitlesid omavahel kaks võimasat vähejuhti Marius ja Sulla . Sulla kehtsestas vägivaldselt mõneks ajaks oma ainuvõimu.
Järgnevalt kerkis esile triumviraad ( Crassus , Pompeius , Caesar ). Crassus langes sõjakäigus Aasiasse . Caesari ja Pompeisue vahel puhkes kodusõda. Caesar purustas Pompeiuse väed ja sai Rooma riigi ainuvalitsejaks. Oma võimu seadustamiseks lasi end diktaatoriks nimetada.
Pärast Caesari puhkes kodusõda Antoniuse ja Octavianuse vahel. Octavianus purustas Antoinuse väed 31 eKr merelahingus. Octavinius hõivas 30 eKr Egiptuse ja ühendas kõik Vahemeremaad oma võimu alla ja nimetas ennast Augustuseks. Seda sündmuste loetakse Rooma vabariigi lõpuks.

Institutsioonid ja võimu teostamine

Augustuse võimuletulek ja tähendanud ametlikult vabariigi lõppu, Rooma riik oli ametlikult endiselt res publica . Igal aastal seati ametisse magistaraadid, senat pidas oma istunegid jne. Valitseja oli lihtsalt mitmes erinevas ametis, mis tagas talle vetoõiguse senati otsuste ja kontrolli sõjaväe üle. Varases keisririigis oli senatil valitseja nõuandjane oluline osa.
Rooma impeerium oli õigusriik. Kõik inimsed olid seaduse ees võrdsed, ka keiser . Kohtumõistmisel lähtuti suuresti varem asetleidnud juhtumitel . Keiser oli riigi kõrgeim kohtunik ja palju seadused põhinesid tema määrustel.

Provintsid ja nende valitsemine

Nagu vabariigi ajal sõltusid provintslinnad ka keisririigi ajal Rooma keskvõimust suhteliselt vähe. Iga suuremat linna või piirkonda juhtis kohalikest aristokraatidest omavalitsus ja provintsi asehalduri osaks jäi põhiliselt riigikaitse korraldamine ning maksude kogumine.
Provintsid jaotusid kaheks: ida- ja lääneprovitsid. Idaprovintsid – Kreeka, Väike- Aasia , Süüria, Egiptus olid muistse kultuuri ja arenenud majandusega maad. Lääneprovitsid – Gallia (tänapäeva Prantsusmaa), Britannia , Hispaania , Põhja-Aafrika jäid oma arengutasemelt alla. Kuna suuremad linna tekkisid sinna alles pärast roomalste vallutusi, omandasid provintsid algusest peale roomaliku ilme. Peamiseks keeleks sai linnades ladina keel.
Idapoolsetel aladel olid ülekaalus väiketalupojad, läänes tekkisid peamiselt orjatööl põhinevad suurmaavaldused – latifundiumid.

Lääne-Rooma keisririigi lõpp

5. sajandi esimesel poolel asus lääneprovintsidesse rohkesti gremaanlasi. Need hõimud tegutsesid sageli Rooma võimust söltumatult. Varsti kaotasid lääneprovintside keisrid täielikult võimu oma provintside üle ja nende asemele tõusid germaani soost väepealikud. 476. aastal kuulutas germaani väepealik Odoaker tollase Lääne-Rooma keisri võimu kõrvaldatuks, ja ei tunnistanud Ida-Rooma kesrit kui riigipead . See südmus märgib nii Lääne-Rooma kui ka vanaaja lõppu.

Rooma sõjavägi

Leegioni ülesehitus
Vabariigi ajal moodustati leegionid vastavalt vajadusele, välja arvatud I kuni IV leegion , mis olid konsulite leegionid (kaks leegionit konsuli kohta).
Varajases vabariigis koosnes leegion tavaliselt 4200 jalamehest ning 300 ratsanikust, seega kokku 4500 meest. Jalavägi jagunes veel kergeks (umbes 1200 meest) ning raskeks jalaväeks (umbes 3000 meest).
Esimeses liinis võitlesid kõige nooremad , vähe kogenud sõdurid, hastati (enne ümberkorraldusi 4.sajandil eKr olid nad teiseks liiniks). Teises liinis võitlesid kogenenumad (hilistes kahekümnendates, varajastes kolmekümnendates) mehed, principes (enne ümberkorraldusi 4.sajandil eKr olid nad esimeseks liiniks). Viimases liinis olid veteranid, triaarid (lad. triarii).
Iga leegion jagati kümneks kohordiks, esimene kohort oli suurem ning koosnes kaheksast, iga järgmine kohort kuuest tsentuuriast. Kohorti juhtis üks tsentuuriotest.
Iga liin oli jaotatud maniipuliteks, millest igaüks koosnes kahest tsentuuriast, kummaski 60 meest. Maniipulit juhtis kahest tsentuuriost (tsentuuria ülem) vanem. Ühes maniipulis oli 120 meest. Tavaliselt oli leegionis 10 maniipulit hastati, 10 maniipulit principtsi ja 10 maniipulit triaare. Triaaride maniipulid koosnesid tsentuuriatest, milles oli vaid 30 meest.
Mariuse reformiga (1. ja 2. sajandi vahetusel) asendus kodanikest ja liitlastest koosnev ning tarvidusel kokkukutsutav sõjavägi elukutselise palgaväega.
Varajase keisririigi ajal kutsuti keisrite poolt kodusõdadeks kokku leegione, mida senat heaks kiitnud polnud, kodusõja lõppedes aeti jälle laiali.
Hilise Keisririigi ajal, täpsemalt 3. sajandil, tuli välja, et traditsiooniline Rooma sõjavägi ei tule kriisihetkedel piiride kaitsmisega toime. Keiser Diocletianus rajas tugeva reservväe, mida sai vajaduse korral suunata ükskõik millisele piirile. Ratsaväe osatähtsus kasvas. Uute sõjaväeosade moodustamiseks vajati rohkem sõdureid, mindi üle sundvärbamisele, kuid kas sellega polnud probleem lahendatud . Sõjaväeteenistusse hakati palkama mehi piiritaguste rahvaste hulgast, selle tagajärjel oli Rooma sõjavägi vanaaja lõpuks suurel määral barbariseerunud.
Relvastus
Ratsaniku varustus osteti iga ratsaniku enda poolt. See koosnes ümmargusest kilbist , kiivrist, kehaturvisest, mõõgast ning ühest või enamast piigist.
Kergejalavägi ehk veliidid olid enamasti vaesemad kodanikud, kes ei suutnud ennast korralikult varustada. Nad olid varustatud viskeodadega, mille nad viskasid vaenlase liinidesse enne kahe väe kokkupõrget.
Raskejalavägi oli leegioni selgroog. See koosnes kodanikest, kes suutsid endale lubada vastavat varustust, mis koosnes raudkiivrist, kilbist, turvisest ning pilumist ( viskeoda mille viskekauguseks oli umbes 30 meetrit).

Isikud

Caesar – alustas poliitilisi tegevusi pärast keiser Sulla surma 78. eKr. 68 ekr oli ta kvestor. 61 eKr sai temast Lõuna-Hispaania asehaldur. 60 eKr moodustas ta koos Crassuse ja Pompeiusega triumviraadi. 59. eKr valiti ta konsuliks, suutis vastuseisust hoolimata kehtestada agraarseaduse. Vallutas Gallia ja oli esimene Rooma väejuht, kes üritas Britanniat enda kätte haarata. Alustas 49 eKr kodusõda, mille võitis ja kuulutas ennast eluaegseks Rooma diktaatoriks. 44 eKr mõrvati ta senaatorite poolt. Võttis kasutusele Juliuse kalendri.
Augustus (Octavianus) – (valitses 30 eKr – 14 pKr) tõusis esile koos Antoniusega pärast Ceasari surma kodusõdades. Mõlemad oli Ceasari pooldajad. Alguses võitlesid koos, siis pöördusid teineteise vastu, aastal 31 eKr lõi Augustus Antoniust merelahingus. Hõivas 30 eKr Egiptuse, ühendas Vahemeremaad enda võimu alla. Majanduse ja kultuuri õitseng, rahuperiood.
Nero – Rooma valitseja aastates 54-68. Aastani 62 valitses kooskõlas senatiga, siis lasi jõukaid senaatoreid hukata ja konfiskeeris nende varanduse ning suurendas provintsidelt võetavaid makse. Kasutas saadud raha teatrite ehitamiseks ja vaatemängude korraldamiseks. Arvatakse, et alustas ise suurt Rooma tulekahjut (64. aastal), kus hävis Rooma neljateistkümnest linnaosast kümme, et ehitada Domus Aurea (ldn keeles kuldne maja). Tema valitsusaega seostatakse türannia ja ekstravagantsusega.
Traianus – Rooma jõudis tema valitsusajal (98- 117 pKr) oma välise võimsuse tipule, vallutati Daakia (tänapäeva Rumeenia ) ja Mesopotaamia. Andis välja seaduse, mille järgi tuli surmata kõik, kes avalikult tunnistasid või toetasid kristlust.
Hadrianus – Vana-Rooma keiser alates 117 pKr. Traianuse kasulaps. Ei jätkanud Trianuse vallutuspoliitikat, lõpetas sõja Partiaga, loodus Armeeniast ja Mesopotaamiast ning kindlustas riigipiiri. Kutsuti reisivaks keisriks.
Marcus Aurelius – filosoof keisritroonil (161-180). Valitsusajal pidi tegelema germaanlaste ja teise vaenulike jõudude rünnakute tõrjumiseha, viibis Roomas väga harva. 167 pKr kirjutas filosoofiline teose „ Iseendale “.
Constantinus I – (keiser aastatel 306-337) teenis sõjaväes, võitles edukalt Reini ääres frankide ja alamannidega, hiljem Doonau ääres gootide ja sarmaatidega. Rooma keiser alates 306. pKr. Esialgu olid tema kaaskeisrid Maximilianus, Maximinus ja Licinius, 310 võttis esimeselt võimu ja hakkas enda ainuvalitsuse nimel võitlema, 324 haaras võimu kogu riigis. 330 rajas uue pealinna Konstantinoopolisse. Esimene kristlik keiser, lasi ennast enne surma ristida. 313 kuulutas kristluse lubatud religiooniks Roomas, aitas kristlasi majanduslikult, ehitas kirikuid.
Theodosius – Vana-Rooma keiser alates 379, nn Gootide Sõber. Võitis roomalaste austuse väejuhina, sest suutis sarmaadid tagasi tõrjuda. Lõpetas äkitselt oma sõjaväelise karjääri, nimetati 378 Illüüria komandandiks, tema võimu all olid Traakia, Daakia, Makedoonia . 356 a jagas riigi oma kahe poja vahel, pannel aluse Lääne-Rooma ja Ida-Rooma eraldumisele. Lõpetas olumpiamängud. Keelas ära kõik paganlikud usud .
Cicero – tegutses Rooma vabariigi viimastel aastakümnetel (70. aastad kuni 43 eKr), saavutas kuulsuse kohtukõnedega. Vabariikliku korra pooldaja , see viis ta konflikti nii Ceasari, Octavianuse kui ka Antoniusega, kelle käsul ta hukati. Kasutas kolme stiili: madalstiil oma seisukohtade loogiliseks põhjendamiseks, keskmine kuulajatele naudingu pakkumiseks ja kõrge stiil nende innustamiseks. Tal on suur tähtsus ladina kirjakeele arengus. Pidas oluliseks traditsioonide järgimist ja kohusetäitmist.
Vergilius – Augustuse aja poeet (3. sajandi teine pool). Tema peateos on eepos „Aeneis“, mis pühendub roomlaste eelkäijatele. Augustus oli tema suur toetaja kuna uskus ennast olevat Vergiliuse kirjeldatud Romuluse järeltulija.
Titus Livius – Augustuse aja ajaloolane (1. sajandi lõpp eKr – 1. algus pKr), kirjutas Rooma ajaloo linna asutamisest kuni 9 eKr. Ülistas Rooma vabariiklikku korda. Rõhutas roomalaste voorusi : vaprust , lihtsust , korda ja isamaaarmastust. Tema kirjutised on pigem legendid kui tõde, kuid annavad hea pildi roomlaste vaadetest ja ideaalidest.
Seneca – Rooma filosoof , kirjanik ja riigimees . Üks oma aja rikkamaid inimesi maailmas. Looming oli mitmekesine – ta kirjutas traktaate, loodusteaduslikke uurimusi ja tragöödiaid. Uskus saatusesse , oli kaudselt ristiusu teerajaja. Nero kasvataja, tappis ennast tema käsul.
Plinius Vanem – elas esimesel sajandil, haritud inimene tundis huvi kõikide teaduste vastu. Tema teos „Looduslugu“ koosnes 37 raamatust, tema ajaloolised uurimused ei ole säilinud, kuid neid kasutas Tacitus .
Tacitus – hea haridusega tunnustatud oraator . Praeguses mõistes alustas ta sõjaväeteenistusest ja sai ohvitseriks, siis oli ediil, mis tähendas tööd, siis kvestor ja preetor. 88 sai ta preetoriks, 97 konsuliks ja arvatavasti 113 prokonsulina Aasia provintsi asehalduriks. Tegutses ka kirjanikuna, oma teoses „Germania“ on mõiste aestii, mille all mõtles tänapäeva eestlasi. Kõneleb ma teostes kõigest erapooletuna.
Tertullianus – kirikuliider, tähtis vanakristlik autor.
Augustinus – kristlik õpetlane, õigeusu ja katoliku kiriku pühak. Sõnastas oma teostes ristiusu põhitõed. Oma teoses „Jumalariigist“ loob kujutuse jumalariigist piibli järel. Lähtub oma filosoofias usust. Põhja-Aafrika piiskop. Temalt pärineb ka pärispatuõpetus.
Ristiusk Rooma riigis

Jeesuse elu ja tegevus

Tegutses 1. sajandil pKr Palestiinas rändjutlustajana. Kuulutas peadselt saabuvat jumalariiki, tõlgendas ta seda eelkõige Jumala piiritu armastuse ilmingut ja osutas, et inimeste siiras usk, armastus Jumala ning ligimeste vastu on jumalariiki pääsemise peamised tingimused. Pööras vähe tähelepanu Moosese seadustele . Rõhutas, et varanduslik seisund ei anna jumalariiki pääsemiseks mingit eelist. Umbes 30. pKr Jeesus vahistati ja hukati ristilöömise läbi Kolgata mäel, kuna sattus Juudi arstokraatiaga vastuollu

Varakristlik kirik

Kui Constantinius Suur ristiusu Rooma impeeriumis legaliseeris, oli kristlastel juba välja arendatud kogu riiki haarav ja hästi toimiv organisatsioon – ristiusukirik. Peamised struktuuriüksused olid piiskopkonnad, mis hõlmasid ühte linna koos ümbruskonnaga, esialgu oli neid 4: Jeruusalemm, Aleksandria, Antiookia (Süürias) ja Rooma, 4. sajandil lisandus Konstantinoopol . Tähtsaimate asjade otsustamiseks üleriigilised kirikukogud – sinodid.

Apostlid Paulus ja Peetrus, nende tegevus

Kristluse levikule aitasid kaasa rändjutlustajad – apostlid. Peetrus oli Jeesuse kaaslane ja õpilane, pani aluse Rooma linna kristlikule kogudusele, esimene Rooma piiskop. Paulus oli Peetusest noorem, käis missjoniretkedel Süürias, Väike-Aasias ja Kreekas. Selgitas kõikjal vastavalt oma arusaamadele Jeesuse õpetuse olemust.

Kristlaste tagakiusamine Rooma riigis

Enne Nero valitsusaega oli kristlased lihtsalt põlu all, kuna nad suhtusid paganlikesse uskumustesse halvasti ja näitasid seda välja. Nero süüdistas kristlasi suures tulekahjus (64 pKr). Kristlasi löödi risti, heideti amfiteatris kiskjate ette ja põletati tuleriitadel. Vahetevahel korraldati kristlaste üle kohtupidamisi, püüdes neid surmaähvardusel sundida tooma ohvreid rooma jumalatele, sealhulgas keisrile. Riigi surve tugevnes eriti 3. sajandi keskel keiser Diocletianuse ajal. See tagakiusamine oli aga ka viimane. Valitsus vaatas kristlastele kui mässulistele, kes suurendasid maal valitsevat rahutut meeleolu. Ristiusukogudused suleti, keelati jumalteenistuste pidamine, konfiskeeriti kristlaste varandused ja hukati eriti kangekaelsed kristlased.

Ristiusu legaliseerimine

Constantinius Suur (valitses aastatel 306-337) kuulutas oma valitsusaja hakul välja üldise usuvabaduse, mis tähendas sisuliselt kristluse lagaliseerimist Rooma riigis. Massiline ristiusku astumine tõi kristlaste hulka palju haritud inimesi.

Sakramendid

Kiriku teatud pühasid talitusi (ristimine, armulaud , pihtimine, leer , laulatus, matused ja preetriks pühitsemine), mis vahendavad inimestele Jumala armu. Kristlased usuvad, et Jeesus Kristus ise on nende talituste ajal inimesele lähedal ja nähtavad ained (vesi, leib, vein) on märgiks, et inimene saab sakramentidest osa.

Pühakirja kujunemine

Kristlased pidasid Vana Testamenti sama oluliseks kui juudid , nad vajasid vaid täiendust, et Jeesus Kristus on Vana Testamendi kuulutuste teokstegija ja uue ajastu sissejuhataja. Jeesuse õpetuste ja pärimuse kirjapanemine alagas juba enne hilise keisririigi aega. Juba pärast Jeesuse hukkamist ilmus kristlike autorite sules mitu evangeeliumit. Neist neli – Johannese , Markuse, Matteuse ja Luuka evangeelium – arvati hiljem pühakirja osadeks , neile lisati lood apostlite tegudest, apostel Pauluselt pärinevad kirjad ning nn Johannese ilmustusraamat ( viimse kohtupäeva kirjeldus). Neid kõiki kokku hakati nimetama Uueks testamendiks.
Rooma linn ja ehituskunsti areng
Traditsioonile rooma elamu oli ühekorruseline nelinurkne kivist maja, mille kesekl oli ristkülikujuline aatrium , mida ümbritsesid magamistoad. Aatriumi kohalt oli katus avatud, vihmavee tarvis asetses põranda keskel väike bassein.
Linnaelu areng muutis arhitektuuri ilmet. Elenike arvu kiire suurenemine tõi kaasa kiire ja lohaka elamuehitamine, linnapilti ilumusid mitmekorruselised üürimajad vaesemate inimeste ja proletaaride majutamiseks. Eriti palju esines neid Rooma sadamas Ostias.
Foorum oli linna ja kogu impeeriumi keskus. Varasematele templitele lisandusid uued, ka kõigi jumalte tempel Panteon . Keisrite auks püstiati obeliskid ja triumfikaared, Palatiumi künkale kerkis Keisrite palee . Kujunes välja maa-alune kanalisatsioonisüsteem. Lisandusid akveduktid – linna varustavad veejuhtmed ja termid . Rooma avalike ehitiste pilti täiendasid amfiteatrid ja hipodroomid.
Usund

Kodune usund ( laarid , penaalid)

Varasel ajal austasid roomlased loodusjõude ja vaime. Nii eluta kui ka elus loodus oli nende meelest hingestatud ja sisaldas jõudu, mida tähistati terminiga nuumen. Majade kaitsevaimudest tähtsamad olid laarid – nemad kehastasid esivanemate hingi. Neile kuulus majas oma nurk, kuhu tähtpäevade puhul annetusi tehti. Lisaks oli igal perel geenius – maokujuline vaim, kaitses abielu ja edendas soojätkamist. Penaalid olid kodukolde jumalad. Olid ka avalikud laardi ja penaalid, kes toimetasid linna heaks. Maanid olid allilma heade surnute vaimud. Kohati peeti neid ka jumalaiks ja kummardati vastavalt. Lemuurid olid halbade surnute vaimud, keda kohutavalt kardeti. Kameenid olid esialgu praktiliselt kasulikud jumalannad , kes hoolitsesid allikate ja kaevude eest, ravisid tõbesid ja kuulutasid tulevikku. Kreeka jumalate tulekuga muutusid nad ebapraktilisteks muusadeks.

Vana-Rooma jumalad ja nende austamine

Jupiter – taeva,- pikse - ja tormijumal. Tema keskne pühamu asus kapitooliumil, kus temaga koos austati ka Junot ja Minervat. Juno – abielu ja abielunaiste kaitsja. Neptunus – oli merejumal . Vesta – kodukoldejumalanna, tema auks põles igavene tuli foorumil paiknevas ümartemplis, seda valvasid Vesta neitsid. Mars – sõjajumal, ühtlasi ka taupoegade ja kerjuste jumal. Tema nime järgi nimetatud märtsikuust algas aasta, Marsi väljak oli roomlaste muistne rahvakoosolekuteplats. Minerva – tarkusejumalanna . Venus – armastus- ja ilujumalanna. Mercurius –teekäijate ja kaupmeeste jumal. Diana – jahi-, kuu- ja nõidusejumalanna. Vulcanus või Mulciber - tule- ja sepatööjumal. Ceres – viljajumalanna. Saturnus – Jupiteri isa, kaitses põllutöid ja viljakasvu.

Elanikekihid

Preester

Rooma mõistes olid preestrid kõik need, kes toimetasid kultuslikke talitusi mingi kindla kogukonna huvides. Preestritarid allusid meestest koosneva preestrite kolleegiumi võimule. Kultuslikke vameteid võisid pidad vaid kodanikud. preestriamet sõltus ühiskondlikust positsioonist. Alles 3. sajandi keskpaigast sai rahvas kõige tähtsama preestri pontifex maximuse valida, varem tehti seda ilma rahava või senati sekkumiseta. Preestrite sakraalsed kohustused jagunesid kahte peamisse valdkonda, vastavalt sellele, kas preester viis läbi ja korraldas riitusi, mis lõid sideme jumalatega, või kas ta oli mõne jumaliku funktsiooni füüsiliseks kehastuseks. Preestrite tegevuse eesmärk oli luua kogukonna side jumlatega, seda hoida ja tihendada. Flaamenid – konkreetsete jumalate pühamute ja rituaalide eest hoolitsevad preerestid. Augurid tegelesid tuleviku ennustamisega.

Ori

Orjastati vallutatud alade inimesi, nende haridutase ja kasutusalad olid erinevad. Haritumaid kasutati isegi koduõpetajatena. Omanikul oli õigus orja tappa müüa, nad olid justkui rääkivad tööriistad. Orja välimuse määras perekonna jõukus. Maal elavate orjade elu oli raskem, rohkem füüsilist tööd. Orjasid võis ka vabaks lasta, tavaliselt jäid vabakslastud orjad oma endise omaniku kliendiks.

Talupoeg

Talupoegi esines rohkem Ida-Roomas. Lisaks vabadele talupoegadele, kes töötasid enda maal, leidus ka neid, kes teiste maa peal. talupojad piirdusid enamasti oma toodangu müümisega kohalikele kaupmeestele ja Kesk-Itaalia linnadele. Nende rikkusaste võis olla väga erinev. Rooma talupojad moodustasid väga mitmekesise kihi – maaomanikud, rentnikud, palgatöölised. Kõiki talupoegi ühendas tõsiasi, et nende elatis sõltus ühel või teisel viisil põllumaade harimisest.

Aastaarvud

753. eKr – Rooma linna asutamine
510 eKr – Kehtestati Rooma Vabariik
450 eKr – 12 tahvli töötasid seadus
287 eKr – saavutasid plebeid patriitsidega võrdsed õigused
265 eKr – kogu Itaalia oli ühendatud Rooma võimu alla
264-241 eKr – I Puunia sõda (Rooma purustas Kartaago laevastiku, tõusis Vahemere lääneosa võimsaimaks mereriigiks.)
218-201 eKr – II Puunia sõda (Hannibali retked ja sissetund Itaaliasse, Hannibal purustab Rooma sõjaväe Cannae lahingus, roomlased purustavad Zama lahingus Kartaago sõjaväe.)
146 eKr – III Puunia sõda (Kartaago vallutamine ja hävitamine.)
146 eKr – Kreeka langes Rooma võimu alla
110-90 eKr – Mariuse sõjaväereformid, palgaarmee
89 eKr – Rooma kodakondsus kõigile vabadele itaallastele
83-79 eKr – kodusõda ja Sulla diktatuur
74-71 eKr – orjade ülestõus Spartacuse juhtimisel
60 eKr – Crassus, Pompeius ja Ceasar sõlmisid triumviraadi
45-44 ekr – Caesari diktatuur, 44 eKr tapeti
30 eKr – Octavianusest (Augustus) said Rooma riigi ainuvalitseja
30eKr-14pKr – Augustuse valitsemisaeg
u 30 pKr – Jeesus löödi risti
41-54 pKr – vallutasid roomlased Britannia
54-68 pKr – Nero valitsemisaeg (kristlaste tagakiusamine)
98-117 pKr – Traianuse valitsemisaeg (Rooma impeeriumi väline võimsus)
161-180 pKr – Marcus Aureliuse valitsemisaeg (germaanlaste sissetungid)
211 pKr – Rooma kodakondsus laienes kõigile keisririigi vabadele meestele
284-305 pKr – Dioletianuse valitsusaeg
306-375 pKr – Constantinius Suure valitsusaeg
313 pKr – Milano ediktiga legaliseeriti ristiusk
330 pKr – keisririigi pealinnaks sai Konstatinoopol
370-375 pKr – Suur rahvasteränne
395 pKr – Theodosius Suur jagas surres riigi oma kahe poja vahel
4. sajandi lõpp – Hieronymus tõlkis piibli kreeka keelest ladina keelde
476 pKr – germaanlane Odoaker kõrvaldas võimult viimase Lääne-Rooma keisri