Vana-Rooma (0)

1 Hindamata

ühiskond - Isegi need väikesed ühiskonnad, millesse laps kõige enne sisse kasvab – perekond ja mänguseltskond, on talle tähtsad vaid üksikvahekordade kaudu

15
II. ANTIIKAEG :
VANA- ROOMA AJALOOPERIOODID:
PERIOODI NIMETUS
AEG
ISELOOMULIKUD TUNNUSED
Kuningate ajajärk
753 – 509 eKr

Rooma linna legendaarne asutamine 753 eKr.
6.saj eKr oli Rooma linn etruski kuningate ülemvõimu all.

Varane vabariik
509 – 265 eKr

Pärast viimase etruskist kuninga pagendamist kehtestati Roomas vabariiklik riigikorraldus.
4.-3.saj eKr toimunud sõdades allutatakse Rooma riigi poolt Kesk-Itaalia.
265 eKr on kogu Itaalia alistatud Rooma ülemvõimule.

Rooma ülemvõimu kujunemine Vahemere piirkonnas
265 – 133 eKr

I (264-241 eKr) ja II(218-201 eKr) Puunia sõjas löödi sõjaliselt Kartaagot ja Rooma tõusis Vahemere lääneosa tugevaimaks suurriigiks.
2.saj eKr Makedoonia ja Kreeka linnriikide allutamine ja Kartaago lõplik purustamine (146 eKr).
Pergamoni riigi liitmine pärandi teel 133 eKr.

Kodusõdade ja vabariigi langus
133 – 30 eKr

Vendadest rahvatribuunide Gracchuste reformikatsed 2.saj lõpul eKr talupoegade vaesumise takistamiseks.
2.-1.saj vahetusel üleminek palgaarmeele.
Väepealike taotlused poliitilise võimu haaramiseks ja kodusõdade puhkemine 1.saj eKr.
Caesari diktatuur (45-44 eKr); kodusõja tulemusena (31-30 eKr) vallutati viimane hellenistlik suurriik Egiptus ja kehtestus Octavianuse ülemvõim.

Varane keisririik
30 eKr – 235 pKr

Octavianus Augustuse valitsusaja algul kehtestati monarhistlik valitsemissüsteem.
Usukuulutaja Jeesuse tegevuse tulemusena kujunes 1.saj pKr Palestiinas välja ristiusk .
Keiser Traianuse valitsusajal (98-117 pKr) saavutas Rooma riik suurima ulatuse .

Sõdurkeisrite ajajärk
235 – 284 pKr

Pidevad kodusõjad sõdurkeisrite vahel.
Keskvõimu nõrgenemist kasutades tungisid germaani hõimud ja pärslased Rooma riigi aladele .

Hiline keisririik
284 – 476 pKr

Keiser Diocletianuse valitsusajal (284-305.a) taastati keisririigi sisekord ja piiride julgeolek.
Keiser Constantinus legaliseeris ristiusu (313.a Milano edikt) ja viis pealinna üle Konstantinoopolisse.
Hunnide sissetung Musta mere põhjaranniku steppidesse (~370-375.a.) vallandas suure rahvasterände.
395.a riigi jagunemine Lääne- ja Ida-Rooma riigiks.
Germaani väepealik Odoaker kukutas 476.a viimase Lääne-Rooma keisri Romulus Augustuluse.

ROOMA KUNINGATE AJAJÄRGU JA VABARIIGI AJAL:

Rooma riigi teke ja kuningate ajajärk (753 – 509 eKr):
Latiinidega asustatud Latiumi maakonda Kesk-Itaalias, Tiberi jõe alamjooksu(~25 km jõe suudmest) küngastele kujunesid maaharijate ja karjakasvatajate asulad, mis aja jooksul moodustasid ühtse linna (= linnriigi). Küngastevaheline soostunud ala täideti ja sinna rajati koosoleku- ja turuplats - foorum (ld k turuplats). Kõige järsumate nõlvadega künkale- Kapitooliumile (ld k Capitolium) rajati linna kindlustatud keskus. Pärimuse järgi rajati Rooma linn 753 eKr Romuluse poolt. Seda aastat peeti ühtlasi roomlaste ajaarvamise alguseks ning Rooma ajaloo traditsioonilise alguspunktina käibib see tänapäevani.
Pärimuse järgi valitsesid Rooma riiki 7 kuningat. Neist kolm viimast olid etruski päritolu. Kuningas kinnitati ametisse rahvakoosolekul ja ta valitses koos vanemate nõukogu senatiga.

Vana-Rooma ühiskonnakihid kuningate ajajärgust kuni vabariigi ajajärgu lõpuni:
Rooma ühiskond jagunes selgelt eristatud klassidesse:

Patriitsid (ld k patres – isad): põlised Rooma elanikud ja suurtsuguste suguvõsade liikmed; suurmaaomanikud ja täieõiguslikud kodanikud, kellel oli õigus olla valitud riigiametisse, kuuluda senatisse ja saada preestriks.

Plebeid (ld k plebs – rahvahulk): Rooma lihtrahvas ; peamiselt väiketalupojad ja käsitöölised ning hilisemate juurdetulijate järeltulijad. Plebeid olid sõjaväekohuslased ning neil oli õigus osaleda rahvakoosolekul.

Orjad : sõjavangid, vaesunud lihtkogukondlased või orjaturgudelt ostetud võõramaalased.
Tulenevalt varanduslikust seisundist tuli kodanikest roomlastel teenida sõjaväes kas ratsaväelastena (rikkad patriitsid) või jalaväes (enamus plebeidest). Maata ja vaesunud roomlastest kodanikud- proletaarid (ld k proles – järeltulijad, lapsed) olid sõjaväeteenistusest vabastatud ja nende kodanikuõigused olid seetõttu piiratud.
Rikkaid ja vaesemaid roomlasi sidusid ka klienteelsuhted. Vaene roomlane- klient (ld k cliens) andis ennast rikka roomlase- patrooni (ld k pater – isa) eestkoste ja kaitse alla. Patroon andis kliendile rendiks maavalduseid, esindas teda kohtus või toetas teda materiaalselt. Vastutasuks saatis klient patrooni sõjaretkedel ja hääletas tema poolt rahvakoosolekul.Mida rohkem oli suursugusel roomlasel kliente, seda enam temast lugu peeti.

Rooma riigi vabariiklik valitsemiskorraldus :
Roomlased kasutasid oma riigi kohta nimetust res publika (ld k ühiskondlik asi), kuna enamus ühiskonna liikmetest võttis selle valitsemisest osa. 3.saj eKr said plebeid patriitsidega võrdsed õigused ja nad kõik kokku moodustasid Rooma kodanikkonna (ld k populus romanus – Rooma rahvas). Rooma riik oli aga oma valitsemisviisilt aristokraatlik- riigiametitesse kuulusid peamiselt patriitside ja rikaste plebeide esindajad e nobiliteet (ld k nobilis – tuntud).

Magistraadid : rahvakoosolekul valdavalt üheks aastaks valitud kollegiaalsed riigiametnikud , kellele palka ei makstud.

Konsulid (2 tk): kõrgeimad magistraadid ja sõjaväe juhid.

Preetorid (8 tk): kõrgeimad õigusemõistjad, kes tohtisid vajaduse korral asendada konsuleid ja juhtida sõjaväge.

Tsensorid (2 tk): nende 5 aastaks valitud ametnike ülesanne oli korraldada kodanike loendust (tsensust), koostada senaatorite nimekirju ja valvata kodanike elukommete järele.

Diktaator (1): määrati ametisse senati ja konsulite vahelise kokkuleppe tulemusena juhul, kui riiki valitses mingi suurem hädaoht. ½ aastase ametisoleku ajal omas diktaator piiramatud võimu, kuid oli pärast selle lõppu aruandekohustuslik.

Rahvatribuunid (10 tk): plebeisid esindav ametnik , kelle peakohustus oli kaitsta nende huve patriitside vastu. Rahvatribuunid võisid kokku kutsuda rahvakoosolekuid ning nad võisid panna senati otsustele peale keelu (ld k veto ), kui see rikkus lihtrahva huve.

Senat (liikmeid 300 – 600): Rooma riiki valitsev riiginõukogu, mis koosnes senaatoritest (ld k senex – vanamees, rauk ). Senaatoriteks olid endised ja ametis olevad magistraadid, kes kujundasid riigi sise- ja välispoliitikat, juhtisid sõjandust ja rahaasju ning esitasid rahvakoosolekule seaduseelnõusid.

Rahvakoosolek: ühtne rahvakoosolek puudus (hääletati sõjaväeosade või elamispiirkondade kaupa); rahvakoosolekul valiti magistraate ning hääletati senatis heakskiidetud seaduseelnõusid.

Rooma sõjavägi:
Kuni 2.saj lõpuni eKr moodustati maakaitseväe põhimõttel (kodanikel oli kohustus muretseda endale relvad) ning kutsuti kokku vajaduse korral. Mehed olid erinevatesse väeliikudesse jagatud vanuste järgi- 17-45 aastased osalesid aktiivses sõjategevuses ning 45-60 mehed moodustasid reservi. Rooma sõjaväe peamiseks väeüksuseks oli ~5000 mehest koosnev leegion (ld k legere – välja valima ), mis lahinguväljal asetus väiksemate allüksustena (maniipulitena) justkui malelaua ruutudena, võimaldades suuremat liikuvust ka keerulisel maastikul. Roomlased kasutasid hellenistlike riikide eeskujul arvukalt katapulte, piiramistorne ja müürilõhkujaid. Alates I Puunia sõjast (264 – 241 eKr) rajasid roomlased endale ka tugeva sõjalaevastiku. Vaenlase territooriumil viibides rajasid roomlased muldvallidest ja palktaradest kindlustatud sõjaväelaagreid, mis tagasid kaitse ootamatute kallaletungide eest. Võidukalt lõppenud sõjakäikude väejuhtidele korraldati Roomas triumf - pidulik rongkäik koos sõjasaagi demonstreerimise ja ohverdamisega jumalatele ning rajati triumfikaari (e võidukaari).

Rooma provintsid :
Vallutatud alade suhtes kasutasid roomlased jaga ja valitse (ld k divide et impera ) poliitikat: osadele allutatud rahvastele jagati kodakondsust, toetati kohalikke suurnikke ning neid kaasati liitlastena uute alade vallutamisel. Teiste rahvaste suhtes kasutati karmimaid meetmeid ning sekkuti rohkem nende siseasjadesse. Kuna sõltuvustingimused olid erinevad, ei saanud alistatud rahvad ühiselt Rooma ülemvõimu vastu välja astuda ning roomlased said õhutada pingeid oma alluvate vahel.
Rooma provintsi juhtis asehaldur , kes pidi korraldama kaitset, tagama sisemise rahu, kogus makse ning oli ülemkohtuniku ülesannetes.

VABARIIGI LANGUS JA ROOMA KEISRIRIIK:

Rooma vabariigi tõus suurriigiks 2.-1.saj eKr:
Kogu Itaalia (Apenniini ps) oli langenud Rooma riigi kontrolli alla 264 eKr. Sellele järgnesid sõjad Kartaagoga (foiniiklased – roomapäraselt puunlased ), kes oli teiseks Vahemere lääneosa suurvõimuks. Saavutades võidu I Puunia sõjas (264-241 eKr) ja II Puunia sõjas (216-201 eKr) sunniti Kartaagot loovutama alad väljaspool Aafrikat. Ära kasutades Makedoonia ja Kreeka poliste omavahelisi vastuolusid, allutati mõlemad alad 2.saj keskpaiku eKr. Pärast kolmeaastast piiramist 146 eKr vallutati tormijooksuga ja hävitati Kartaago linn ja selle aladele rajati Rooma provints. Aastal 133 eKr liideti pärandi teel hellenistlik Pergamoni riik ning Rooma oli sellega laiendanud oma valdused Väike- Aasia poolsaarele.
1.saj eKr toimunud kodusõdade perioodil laienesid Rooma valdused veelgi: Julius Caesar liitis sajandi keskel Rooma riigiga Gallia (tänapäeva Prantsusmaa) ja ajutiselt Britannia lõunaosa, Gnaeus Pompeius vallutas Süüria ja Palestiina ning Octavianus hõivas 30 eKr viimase hellenistliku suurriigi- Egiptuse.

Vabariikliku riigikorra languse põhjused:
Edukad vallutussõjad laiendasid riigi piire ja aitasid kaasa ülikute rikastumisele. Samas sõjaväes teenivad talupojad vaesusid ning olid sunnitud oma maavalduseid müüma suurmaaomanikele võlgade katteks. Kasvavaid sotsiaalseid probleeme üritasid 2.saj lõpul eKr lahendada rahvatribuunidest vennad Gracchused, kes üritasid ebaõnnestunult läbi suruda reforme, millega oleks piiratud suurmaavalduste kasvu.
2.-1.saj vahetusel eKr viidi konsul Mariuse eestvedamisel läbi sõjaväereform, millega maakaitseväelt mindi üle elukutselistest sõduritest palgaarmeele. Leegionid , kes varem olid sõltunud senati ja rahvakoosoleku otsustest, olid nüüd palju lojaalsemad oma väepealikule. Kasutades enda selja taga seisvat relvajõudu, hakkasid väepealikud taotlema suuremat poliitilist võimu. See viis lakkamatute kodusõdadeni 1.saj eKr ning mitmetel väepealikel õnnestus lühemaks ajaks võimutäius enese kätte koondada: Sulla diktatuur 82 – 79 eKr; esimene triumviraat 59 – 53 eKr (Julius Caesar, Gnaeus Pompeius, Marcus Crassus); Julius Caesari diktatuur 49 – 44 eKr; teine triumviraat 43 – 33 eKr ( Gaius Octavianus, Marcus Antonius, Marcus Lepidus). Kodusõdade tulemusena 1.saj II poolel eKr koondus kogu võimutäius aastaks 30 eKr Caesari pärija Octavianuse kätte, kes pani aluse uuele valitsemissüsteemile- keisririigile.

Keisririigi aegne valitsemiskorraldus:
Gaius Octavianuse valitsemisaja algul kujunes välja uus valitsemiskorraldus. Keiser, kes 27 eKr sai senatilt aunimetuse Augustus (ld k püha), oli ühtlasi ka princeps (ld k esimene; esimene senaator ), kõigi provintside asevalitseja- imperaator (ld k käskija), eluaegne rahvatribuun ja ülempreester ( pontifex maximus ). Senat muutus nüüd keisrile nõuandvaks organiks ning rahvakoosolekud kaotasid oma tähtsuse. Ajapikku anti kõigile riigi vabadele meestele kodakondsus ning sellega kadusid ka kodakondsusega kaasnevad eesõigused. Keiser ( tiitel tulenes Caesari nimest, mida kõik esimesed keisrid kandsid) määras ise enesele troonipärija, kuigi sageli sekkus troonipärimisprotsessi ka valitseja ihukaitsevägi- pretoriaanid , kelle poolehoiust sõltus tihti ka uue keisri isik.
Keisririigi ajal muutus ka riigi välispoliitika. Kuigi 2.saj algul keiser Traianuse valitsemisajal (98 – 117 pKr) saavutas Rooma riik oma suurima ulatuse, keskenduti rohkem olemasolevate alade säilitamisele ning piiriäärsete alade kaitsmisele erinevate barbarirahvaste kallaletungide eest. Selleks ehitati riigi äärealadele piirikindluseid- limeseid (ld k limes – piir).

Muutused ühiskonnas ja valitsemiskorralduses hilise keisririigi ajal:
Hilise keisririigi ajal süvenesid riigi ida- ja läänepoolsete provintside erinevused. Lääne pool käsitöö ja kaubanduse tähtsus langes ning algas linnade allakäik. Kaubanduslikud suhted provintside vahel vähenesid. Vallutussõdade lõppemise tõttu orjade arv vähenes ning suurmaaomanikud hakkasid tööjõu säilitamiseks rentnikke sunnismaistama (kinnistama maa külge). Sõjaväe tugevdamiseks värvati alates 3.saj järjest enam võõramaalasi (peamiselt germaanlasi), mille tõttu Rooma armee järk-järgult barbariseerus.
Sõdurkeisrite perioodil (235 – 284 a) langes riik poole sajandi pikkusesse kodusõdade perioodi, mida kasutasid ära erinevad germaani hõimud ja pärslased, kes hakkasid tegema rüüsteretki Rooma riigi aladele.
Tugev ja stabiilne keskvõim taastus uuesti keiser Diocletianuse valitsemisajal (284 – 305 a), kes kehtestas uuendusena korralduse, kus riik parema valitsemise huvides jagati kahe keisri vahel, kellest üks valitses lääne- ja teine idapoolsetes provintsides.
Keiser Constantinus Suure valitsemisajal (306 – 337 a) riigi ühtne valitsemine ajutiselt taastati. Constantinus viis 330 a riigi pealinna Roomast üle Konstantinoopolisse (kr k Constantinuse linn; varasem nimi Byzantion ) ja legaliseeris 313 a kristluse.
Lõplikult lagunes Rooma impeerium kaheks iseseisvaks riigiks keiser Theodosius I Suure valitsemisaja lõpus 395 a, kes surres pärandas riigi oma poegadele : lääneprovintsid keskusega Roomas moodustasid Lääne-Rooma riigi, idapoolsed provintsid keskusega Konstantinoopolis aga Ida-Rooma (e Bütsantsi) riigi.

Suur rahvasteränne ja Lääne-Rooma riigi langus:
Umbes 370 – 375 a jõudsid Musta mere põhjarannikule idapoolsetest steppidest hunnide hõimud. Nende survel hakkasid peamiselt erinevad germaani hõimud (lääne- ja idagoodid, langobardid , vandaalid, burgundid, frangid, anglid , saksid jne), aga ka slaavi ja iraani (alaani) hõimud tungima Lääne- ja Ida-Rooma riigi aladele. Suutmata tagasi tõrjuda nii paljude erinevate barbarirahvaste sissetunge, hakkas nõrgenenud impeerium vankuma. Germaani hõimud peremehetsesid eriti Lääne-Rooma riigi aladel, kus rajati erinevaid germaanlaste riike: läänegootide riik Gallia lõunaosas; vandaalide riik Põhja-Aafrikas; frankide riik Gallia põhjaosas; anglide ja sakside riigid Britannias. Kuigi roomlased koos läänegootidega ja alaanidega suutsid hunne Katalaunia väljadel 451 a sõjaliselt lüüa, siis see enam lagunevat impeeriumit päästa ei suutnud. Rooma armeesse värvatud germaanlasest väepealik Odoaker kukutas 476 a viimase Lääne-Rooma keisri Romulus Augustuluse ja rajas Itaaliasse ja sellega piirnevatele aladele oma kuningriigi. Ida-Rooma riik (e Bütsantsi riik) jäi püsima kuni 1453 aastani.

ÜHISKOND, ELUOLU JA EHITUSKUNST ROOMA KEISRIRIIGIS:

Maa ja linn:
Rooma riigis moodustasid valdava osa elanikest väiketalupojad ja rentnikud. Riigi läänepoolsetes provintsides toodeti suur osa linnadesse minevast toodangust latifundiumites (põllumajanduslikud suurettevõtted, kus kasutati valdavalt orjade tööjõudu). Rooma riigis leidus ka palju linnu, mis olid majandus-, kultuuri- ja poliitilise elu keskused. Linnu oli rohkem riigi idapoolsetes provintsides, samas soodustati uute linnade teket ja arengut ka vallutatud läänepoolsetel aladel.

Seisuslik ühiskond keisririigi ajal:
Rooma ühiskond keisririigi perioodil oli seisuslik: kõik inimesed kuulusid sõltuvalt rikkusest ja ühiskondlikust positsioonist seadustega kindlaks määratud õigustega seisusesse .

Senaatoriseisus : Rooma riigi ülikud ja senaatoriperekonnad, kelle hulgast tavaliselt määrati tähtsamad riigiametnikud, väepealikud ja provintside asevalitsejad.

Ratsanikuseisus : rikkad, tavaliselt mõjukad suurmaaomanikest roomlased, kes jäid väljapoole senaatoriseisust. Paljud sellesse seisusesse kuulujad tegelesid kaubanduse ja finantstegevusega ning määrati seetõttu sageli rahandusega tegelevateks ametnikeks või kohtunikeks.

Lihtrahvas: linnade käsitöölised, väikekaupmehed ning proletaarid, kelle hulk suurlinnades kogu aeg kasvas. Riik jagas proletaaridele ohtralt tasuta vilja ja korraldas neile tasuta vaatemänge, et ära hoida sotsiaalsete vastuolude kasvu („ tsirkust ja leiba”). Maapiirkondades kuulusid sellesse seisusesse väiketalupojad ja rentnikud.

Vabakslastud: truu teenistuse eest peremehe poolt vabastatud või vabaks ostetud endised orjad, kes said küll kodanikuks, ent jäid oma isanda klientideks.

Orjad: erinevates eluvaldkondades töötavad sõltlased; isandate „kõnelevad tööriistad”.

Rooma perekond:
Rooma perekond (ld k familia ) oli patriarhaalne , kus võimutäius kuulus pereisale, kelle eestkoste all olid lisaks naisperele ka täiskasvanud pojad oma peredega ja orjad. Naised olid õiguslikult isa, abikaasa või vanema meessugulase eestkoste all. Samas olid naiste õigused suuremad kui klassikalises Kreekas: naine võis oma abielu lahutada ning ta osales avalikus elus, võttes vastu külalisi või külastades teisi perekondi ning nii mõnestki naisest sai avalikkuses tuntud inimene.

Rooma haridus :
Laste kasvatamine oli Roomas perekonna ülesanne. Poiste kasvatamine oli praktilise suunitlusega ning neile õpetati palju ka sõjalisi oskuseid. Pärast Kreeka allutamist kasvas tähelepanu pööramine vaimsele haridusele: enamik poistest omandas hariduse tasulistes koolides. Rikaste perekondade pojad õppisid tavaliselt kreeklastest koduõpetajate järelvalve all kreeka keelt ja kultuuri, rooma kirjandust ja ajalugu. Tihti saadeti ülikute järeltulijaud Kreekasse , et nad õpiksid seal mõne tuntud õpetlase juures retoorikat (kõnekunsti), et ette valmistuda riigiteenistuseks.

Rooma õigus:
Rooma seadusandlus sai alguse 450 eKr pronkstahvlitele kirja pandud kaheteistkümne tahvli seadustest, millele järgnevate sajandite jooksul lisandusid uued, rahvakoosolekul või keisrite poolt vastu võetud seadused. Seadused määrasid kindlaks riigikorra ja kohtupidamise korralduse. Kõik kodanikud olid seaduse kaitse all ning neil oli õigus edasi kaevata (apelleerida) kõrgemale seaduseandjale. Uute seaduste kehtestamise puhul arvestati pretsedenti ( e varasema sarnase juhtumi puhul langetatud otsust), mis tagas seadusloome järjepidevuse. Keisririigi ajal erinevate aegade jooksul vastu võetud seadused süstematiseeriti ja ühtlustati ning kujunes välja juriidiline (õigusteaduslik) terminoloogia . Ka hilisematel ajalooperioodidel (keskajal ja uusajal) on lähtutud rooma seadustest ning paljud neis sisalduvad põhimõtted kehtivad ka tänapäeva õigussüsteemis.

Rooma kui antiikaja suurlinn; ehituskunst Rooma riigis:
Rooma linn, mille hiilgeaeg jäi 1.saj pKr, oli tõeline maailmalinn. Seal elas kuni 1,5 milj elanikku, lisaks roomlastele ja Itaalia elanikele elas seal sisserännanuid kõigist Rooma riigi provintsidest. Suurlinnale omaselt elas lihtrahvas paljukorruselistes kortermajades (ld k insula – saar, üürimaja) ja rikkad ühe- kuni kahekordsetes aatriumiga villades (ld k domus). Alates keisririigi ajast algas linna plaanipärane väljaehitamine. Olulisemad ehitised Rooma linnas olid:

foorum ja selle lähistele rajatud keiserlikud foorumid - esindusväljakud koos neid ümbritsevate templite ja muude ühiskondlike hoonetega.

Panteon - kõigi jumalate tempel; 2.saj algul rajatud antiikaja suurim kuppelehitis.

kanalisatsioonisüsteem (ld k cloaca maxima – suur äravoolukanal)- linna kanalisatsioon mille kaudu reoveed suunati kaudu Tiberi jõkke.

akveduktid (ld k aquaeductus – veejuhe )- kõrgele sillataolisele kaaristule rajatud veejuhtmed, mille kaudu juhiti linnadesse mägedest puhast joogivett.

termid- üksikisikutele või riigile kuuluvad antiikaja kümblusasutused; avaliku elu keskused mille juurde kuulusid tihti ka spordiväljakud, raamatukogud ja söögikohad.

tsirkused (ld k ring)- piklikud kaarjate otstega hobukaarikute võidusõidurajad; Rooma suurim tsirkus- Circus Maximus mahutas pärast ümberehitust ~185tuhat inimest.

amfiteatrid- teatrid , kus ovaalse kujuga areeni ümber olid rajatud tribüünid. Amfiteatrites etendati gladiaatorite (ld k gladius – lühike kahe teraga mõõk; kutselised võitlejad) võitluseid ning lavastati merelahinguid ja kiskjate ajujahte. Rooma suurim amfiteater Colosseum mahutas 50tuhat pealtvaatajat.

teatrid- kreeka eeskujude järgi ehitatud poolringikujulise orkestraga katuseta ehitised, mida ümbritsesid tribüünid. Esimese kivist teatri Rooma linna lasi 55 eKr ehitada Pompeius.
Tänu lubimördi kasutamisele said roomlased ehitada kaari, võlve ning kupleid, mistõttu erinesid Rooma ehitised kreeklaste rajatistest. Kreeklastelt võeti üle sammaste ja poolsammaste kasutamine. Silmapaistvaid tulemusi saavutasid roomlased ka teede rajamises (n Via Appia , ld k Appiuse tee; tähtsaim Roomast kuni Lõuna-Itaaliani kulgev maantee ) ning sildade ehitamises.

RELIGIOON ROOMA RIIGIS - POLÜTEISM JA RISTIUSK:

Rooma polüteistlik religioon:
Roomlaste religioon sarnases kreeklaste ja etruskide omale. Rooma jumalaid samastati kreeklaste jumalatega (nimede erinevus) ja neid kujutati inimese sarnastena nagu Kreekas. Lisaks jumalatele austati loodusjõude ja erinevaid vaime. Kogu elus- ja eluta loodust peeti hingestatuks. Roomlased asustasid laare (ld k lares familiares - esivanemate hinged ), kellele rajati kujusid ja neile tehti tähtpäevade puhul ohverdusi. Igal perel oli ka maokujuline kaitsevaim – geenius , kes edendas soojätkamist ja perekonna püsimist. Riik ja religioon olid Rooma riigis lahutamatud: riigi ja inimeste heaolu sõltus jumalate heasoovlikusest ning seetõttu oli jumalate austamine riigi jaoks üks olulisemaid ülesandeid. Preestrid olid riigiametnikud ning nende hulgas tähtsaimaks oli riigi ülempreester – pontifex maximus (ld k suur sillaehitaja). Keisririigi ajal kuulus see amet keisrile. Alates Augustuse ajast hakati hellenistlike riikide eeskujul ka keisreid jumalikustama. Tähtsal kohal oli Rooma polüteistlikus religioonis ennustamine (ld k disciplina etrusca ), millega tegelesid riigi oolt määratud preestrid – augurid. Ennustamine kuulus ohvritalituste juurde ning selle käigus üritati ohvriloomade käitumise, loodusnähtuste või lindude lennu järgi välja lugeda jumalate tahet.

Juudid Rooma riigis:
Palestiina aladel elanud juudid kaotasid omariikluse 6.saj eKr. Rooma väepealik Pompeius alistas Palestiina ala 1.saj keskel eKr. Juutidel säilitati laialdane autonoomia ning selle põhjuseks oli nende usundi – judaismi eripära. Judaismile on iseloomulikud monoteism (jumal Jahve ainujumalakultus), Moosese käsuõpetus (kümme käsku ja neist lähtuvate muude seaduste täitmine), messiase ootamine (hbr k mashiah – salvitu, võitud; kuningas Taaveti soost juutide vabastaja ja 1000 aastase rahu- ning õigluseriigi rajaja). Esialgu ei nõutud juutidelt nende usu tõttu Rooma jumalate austamist ja keisrite jumalikustamist.

Ristiusu tekkimine:
Ristiusu kujunemine on seotud Palestiinas 1.saj II veerandil pKr tegutsenud Jeesuse (hbr k Joshua või Jeshua) nimelise rändjutlustaja tegevusega . Varem puusepa ametit pidanud Jeesus hakkas jutlustama ~30 aastaselt ning kuulutas peatset Jumalariigi saabumist. Sinna pidid pääsema need, kes armastavad jäägitult jumalat ja oma ligimesi. Ta väitis, et Jumalariik on lahti ka vaestele ja põlatutele, saavutades sellega ühiskonna alamkihtide poolehoiu. Moosese käsuõpetusele pööras Jeesus vähe tähelepanu. Ta kogus enda ümber õpilased (nn 12 jüngrit) ning laialdase pooldajaskonna. Jeesus läks oma õpetusega konflikti juudi preestrite ja ülikutega, kes teda süüdistasid Moosese käsuõpetuse hülgamises ning ühiskonna alamkihtide ässitamises rikaste vastu. Juudi preestrite palvel lasi Rooma asehaldur Pontius Pilatus Jeesuse ~30 pKr Jeruusalemmas Kolgata mäel risti löömise läbi hukata. Vaatamata oma juhi surmale Jeesuse õpetuse levis. Kasvas usk sellesse, et Jeesus on Jumala poeg ja messias (kr k christos – salvitu; Kristus → kristlased ), kes oma ristisurmaga (→ ristiusk) lunastas inimesed pattudest ja valmistas ette Jumalariigi saabumist.

Ristiusu levik ja kristlaste tagakiusamise põhjused:
Algselt oli kristlus (e ristiusk) levinud ainult juutide hulgas ja seda sai pidada üheks judaismi haruks. Järk-järgult hakkasid judaim ja kristlus üksteisest kaugenema: juudi preestrid ei pidanud Jeesust Jumala pojaks ja messiaseks ; kristlased süüdistasid juudi preestreid Jumala poja hukkamises; apostlid (kr k saadik; Jeesuse jüngrid, kes rändjutlustajatena levitasid kristlust) otsustasid ~46 pKr loobuda rangest käsuõpetuse nõudest ning alustada kristluse levitamist ka mittejuutide hulgas. Kristluse kiiret levikut soodustasid järgmised tegurid. Kristlased ei pööratud tähelepanu seisuslikele vahedele ja rahvusele. Apostlite aktiivne tegevus. Apostel Peetrus pani aluse esimesele kristlikule kogudusele Rooma linnas ja sai esimeseks piiskopiks. Apostel Paulus oli kristluse levitajaks Rooma riigi idapoolses osas- Kreekas, Väike-Aasias ja Süürias. Koguduste võrgu väljakujunemine. Kogudus valis endi seast mõne väärikama liikme juhiks- piiskopiks (kr k episkopos – järelevaataja) või presbüteriks (kr k presbyteros – vanem). Kristluse teatav sarnasus teiste (kreeka ja rooma) usunditega, kus ka oli tavaks keskenduda ühele jumalale, et saavutada surmajärgne õndsus.
Kristlaste arv hakkas kiiresti kasvama ja 1.-2.saj vahetuseks oli selle vastu võtnud ~5% Rooma riigi elanikest. Monoteistidena keeldusid kristlased teiste jumalate kummardamisest, neile ohverdamisest ja keisrite jumalikustamisest. Polüteistidest roomlased süüdistasid kristlaseid õnnetustes, sest teiste jumalate solvamine võib kaasa tuua nende kättemaksu. Kristlaste kohta levisid kuulujutud , et nad ohverdavad oma jumalateenistusel inimesi. Kõige selle tõttu oli kristlus keelatud usund ning aeg-ajal tuli ette selle pooldajate tagakiusamist, mis siiski ei suutnud takistada ristiusu levikut.

Kristlik pühakiri:
Kristlaste pühakiri Piibel (kr k biblos – raamat) koosneb kahest osast:

Vana Testament : algselt juutide püha raamat (hbr k tanakh); selle kasutamise põhjuseks oli kristluse kujunemine judaismist ning kahe usundi sarnased jooned. Esialgu heebrea keeles kättesaadav teos tõlgiti 3.saj eKr kreeka keelde.

Uus Testament: pandi kirja 1.-2.saj jooksul algselt kreeka keeles, tänu millele levis kristlus eriti kiiresti just Rooma idapoolsetes provintsides. Uus Testament koosneb neljast evangeeliumist (kr k euangelion – rõõmusõnum)- Jeesuse elu ja tegevust käsitlevatest kirjutistest, apostlite kirjadest ja neile omistatud tegudest ja Johannese ilmutusraamatust, kus kirjeldatakse viimse kohtupäeva saabumist.
Terve Piibel tõlgiti ladina keelde 4.saj kristliku õpetlase Hieronymuse poolt, kes parandas ka varemtõlgitud osi (ld k Vulgata – rahvapärane).

Ristiusu kirik hilise keisririigi ajal (3.saj lõpp – 5.saj):
Kristlus legaliseeriti 313 a keiser Constantinuse poolt ning see samm tõi enesega kaasa kristlaste arvu veelgi kiirema kasvu. Ristiusk hakkas levima ka rikaste hulgas ja usku hakati vahetama ka näiteks riigiametnikuks saamiseks. 4.saj lõpul kuulutati ristiusk juba riigiusuks ning mittekristlaseid e paganausulisi hakati riiklikult taga kiusama . Kuna kõiki kristlasi hõlmav organisatsioon – kirik (kr k kyriake – Issandale kuuluv) hõlmas kogu kristlaskonda, nimetati seda katoliiklikuks (kr k katholikos – üleüldine). Katoliku kirik muutus tänu annetustele kiiresti riigi suurimaks maavaldajaks ning hakkas üle võtma ka seni riigile kuulunud funktsioone (vaeste ja tõbiste hoolekanne , haridus, kohtumõistmine).
Vana-Rooma ANTIIKAEG Koostaja : P. Reimer

.DOCX Laadi alla originaalfail 10 lk · .docx · 35 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 10 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-11-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti

35 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

hheily Õppematerjali autor

VANA-ROOMA AJALOOPERIOODID:PERIOODI NIMETUSAEGISELOOMULIKUD TUNNUSEDKuningate ajajärk 753 – 509 eKr•Rooma linna legendaarne asutamine 753 eKr.•6.saj eKr oli Rooma linn etruski kuningate ülemvõimu all.Varane vabariik 509 – 265 eKr•Pärast viimase etruskist kuninga pagendamist kehtestati Roomas vabariiklik riigikorraldus.•4.-3.saj eKr toimunud sõdades allutatakse Rooma riigi poolt Kesk-Itaalia.•265 eKr on kogu Itaalia alistatud Rooma ülemvõimule.Rooma ülemvõimu kujunemine Vahemere piirkonnas 265 – 133 eKr•I (264-241 eKr) ja II(218-201 eKr) Puunia sõjas löödi sõjaliselt Kartaagot ja Rooma tõusis Vahemere lääneosa tugevaimaks suurriigiks.•2.saj eKr Makedoonia ja Kreeka linnriikide allutamine ja Kartaago lõplik purustamine (146 eKr).•Pergamoni riigi liitmine pärandi teel 133 eKr.Kodusõdade ja vabariigi langus133 – 30 eKr•Vendadest rahvatribuunide Gracchuste reformikatsed 2.saj lõpul eKr talupoegade vaesumise takistamiseks.•2.-1.saj vahetusel üleminek palgaarmeele.•Väepealike taotlused poliitilise võimu haaramiseks ja kodusõdade puhkemine 1.saj eKr.•Caesari diktatuur (45-44 eKr); kodusõja tulemusena (31-30 eKr) vallutati viimane hellenistlik suurriik Egiptus ja kehtestus Octavianuse ülemvõim. Varane keisririik30 eKr – 235 pKr•Octavianus Augustuse valitsusaja algul kehtestati monarhistlik valitsemissüsteem.•Usukuulutaja Jeesuse tegevuse tulemusena kujunes 1.saj pKr Palestiinas välja ristiusk.•Keiser Traianuse valitsusajal (98-117 pKr) saavutas Rooma riik suurima ulatuse. Sõdurkeisrite ajajärk235 – 284 pKr•Pidevad kodusõjad sõdurkeisrite vahel.•Keskvõimu nõrgenemist kasutades tungisid germaani hõimud ja pärslased Rooma riigi aladele. Hiline keisririik 284 – 476 pKr•Keiser Diocletianuse valitsusajal (284-305.a) taastati keisririigi sisekord ja piiride julgeolek.•Keiser Constantinus legaliseeris ristiusu (313.a Milano edikt) ja viis pealinna üle Konstantinoopolisse.•Hunnide sissetung Musta mere põhjaranniku steppidesse (~370-375.a.) vallandas suure rahvasterände.•395.a riigi jagunemine Lääne- ja Ida-Rooma riigiks.•Germaani väepealik Odoaker kukutas 476.a viimase Lääne-Rooma keisri Romulus Augustuluse.1.3.Rooma riigi vabariiklik valitsemiskorraldus:Roomlased kasutasid oma riigi kohta nimetust res publika (ld k ühiskondlik asi), kuna enamus ühiskonna liikmetest võttis selle valitsemisest osa. 3.saj eKr said plebeid patriitsidega võrdsed õigused ja nad kõik kokku moodustasid Rooma kodanikkonna (ld k populus romanus – Rooma rahvas). Rooma riik oli aga oma valitsemisviisilt aristokraatlik- riigiametitesse kuulusid peamiselt patriitside ja rikaste plebeide esindajad e nobiliteet (ld k nobilis – tuntud).a)Magistraadid: rahvakoosolekul valdavalt üheks aastaks valitud kollegiaalsed riigiametnikud, kellele palka ei makstud.b)Konsulid (2 tk): kõrgeimad magistraadid ja sõjaväe juhid.c)Preetorid (8 tk): kõrgeimad õigusemõistjad, kes tohtisid vajaduse korral asendada konsuleid ja juhtida sõjaväge...

Sarnased õppematerjalid

docx

VANA-ROOMA ülevaade

1 II. ANTIIKAEG: VANA-ROOMA AJALOOPERIOODID: PERIOODI AEG ISELOOMULIKUD TUNNUSED NIMETUS Kuningate 753 – 509  Rooma linna legendaarne asutamine 753 eKr. ajajärk eKr  6.saj eKr oli Rooma linn etruski kuningate ülemvõimu all. Varane 509 – 265  Pärast viimase etruskist kuninga pagendamist vabariik eKr kehtestati Roomas vabariiklik riigikorraldus.  4.-3.saj eKr toimunud sõdades allutatakse Rooma riigi poolt Kesk-Itaalia.  265 eKr on kogu Itaalia alistatud Rooma ülemvõimule.

Vanaaeg

docx

Vana-Rooma

1 II. ANTIIKAEG: VANA-ROOMA AJALOOPERIOODID: PERIOODI AEG ISELOOMULIKUD TUNNUSED NIMETUS Kuningate 753 509 Rooma linna legendaarne asutamine 753 eKr. ajajärk eKr 6.saj eKr oli Rooma linn etruski kuningate ülemvõimu all. Varane 509 265 Pärast viimase etruskist kuninga pagendamist vabariik eKr kehtestati Roomas vabariiklik riigikorraldus. 4.-3.saj eKr toimunud sõdades allutatakse Rooma riigi poolt Kesk-Itaalia. 265 eKr on kogu Itaalia alistatud Rooma ülemvõimule.

Eesti ajalugu

pdf

Antiik-Rooma konspekt

II. ANTIIKAEG. ROOMA VANA-ROOMA AJALOOPERIOODID: PERIOODI AEG ISELOOMULIKUD TUNNUSED NIMETUS Kuningate 753 509 eKr § Rooma linna legendaarne asutamine 753 eKr. ajajärk · 6. saj eKr oli Rooma linn etruski kuningate ülemvõimu all. Varane 509 265 eKr · Pärast viimase etruskist kuninga pagendamist kehtestati vabariik Roomas vabariiklik riigikorraldus. · 4.-3. saj eKr toimunud sõdades allutatakse Rooma riigi poolt Kesk-Itaalia. · 265 eKr on kogu Itaalia alistatud Rooma

Ajalugu

doc

Vana-Rooma 10. klass täielik kokkuvõte

Vana-Rooma 2000 eKr tungisid Itaaliasse arvatavasti indoeuroopa keeli kõnelevad itaalikud, sealhulgas ka tulevaste roomlaste esivanemad. 1000 eKr tekkis vanim asula tulevase Rooma kohal 800-500 eKr oli suur osa Kesk- ja Põhja-Itaaliast etruskite linnriikide võimu all. Mõnda aega allus neile ka Rooma. Kuningate aeg Roomas Langeb kokku etrusikite hiigelajaga Itaalia. 753-509 eKr Pärimuse järi oli Rooma esimene kuningas Romulus. Kokku valitses üksteise järel 7 kuningat. Rooma valdused ulatusid Tiberi suudmeni, kus oli Ostia sadam. Viimased 3 kuningat olid etrusikid. Sel ajal muutus rooma linnaks.

Ajalugu

doc

Rooma 20-28 ptk spikker

20. ROOMA. Geograafiline: Apenniini ps, paljud piirkonnad mägised, põlluharimiseks kõlblik, paremad eeldused ühtseks riigiks, itaallased foiniiklaste ja kreeklaste kultuurimõju all, 8-6saj eKr rajasid kreeklased palju linnu: nt Tarentum itaalias ja Sürakuusa sitsiilias. Itaalia keskosas Lakoonia maakonnas 8saj Rooma linn-latiinid,rääkisid ladina keeles. Roomlased alistasid Vahemere maad, ld keel üle maa, kultuur kreekast. Kronoloogiline: 2at-indoeuroopa itaalikud-roomlaste esivanemad. 1at eKr-Rooma asula- 8-5saj-etruskide linnriigid. 1.Kuningate aeg Roomas 753-509eKr : *753a Rooma linna asutamine * Essa kuningas Romulus* kokku 7 kuningat, viimased 3 etruskid* 510a kukutati viimane etruski kunn* kehtestati vabariik. 2

Ajalugu

doc

Vana-Rooma konspekt kontrolltööks

diötsees, dogmaatika, ortodoksne usutunnistus, hereesiad, ariaanlus, kolmainsus, seitse vaba kunsti, pärispatt, corpus juris civilis. 3) Õpilane oskab võrrelda patriitside-plebeide staatust ühiskonnas (päritolu, ligipääs erinevatele riigiametitele, peamised tegevusalad, omavaheline võimuvõitlus ja selle tulemused). 4) Õpilane oskab seletada ja tuua näiteid patrooni-kliendi suhetest. 5) Õpilane oskab anda ülevaate Rooma vabariiklikust korraldusest ning lühidalt selgitada ka võimusuhteid. 6) Õpilane oskab nimetada piirkondi, mis kuulusid Rooma riigi koosseisu keiser Traianuse valitsemisajal. 7) Millised probleemid kaasnesid üleminekuga kodanike armeelt elukutselisele armeele? 8) Kuidas koondas keiser enda kätte kogu võimutäiuse? Tooge näiteid. 9)Milline oli Rooma poliitika vallutatud alade suhtes Itaalias ja väljaspool Itaaliat? Võrdlus. 10) Õpilane oskab võrrelda Rooma Ida- ja Lääneprovintse.

Ajalugu

doc

Vana-Rooma (konspekt)

sõit, põlluharimine, viinamarja- ja käsitöö. oliivkasvatus. Ühiskond Patriarhaalne 12 aristokraatlikku Linnriigid Kreeka suurpere linnriiki elulaad ja kultuur Päritolu Indoeuroopa Tundmatu rahvas Kreekast tulnud hõimud Väike-Aasiast kolonistid. 3. Rooma ajaloo põhiperiood. a. Kuningate aeg (753-509 eKr) · Etruskide hiilgeaeg. · 7 kuningat, kellest 3 viimast olid etruskid. · Rooma valdused olid linna lähiümbrusest Tiberi jõe suudmeni. · Rooma linna väljaehitamine. · 510 eKr kuningavõim kukutati rahvaülestõusuga. b. Vabariik (509-30 eKr) · Riiki juhtisid senat ja valitavad riigiametnikud. · 265 eKr langes kogu Itaalia Rooma võimu alla, alistati etruskid ja kreeklased.

Ajalugu

doc

Vana-Rooma Kronoloogiline ülevaade

ROOMA Kronoloogiline ülevaade · II aastatuhandel eKr tungisid Itaaliasse arvatavasti indoeuroopa keeli kõnelevad itaalikud, sealhulgas ka tulevaste roomlaste esivanemad. · 1000 aastat eKr tekkis vanim asula tulevase Rooma kohal. · VIII-V sajandil eKr oli suur osa Kesk- ja Põhja-Itaaliast etruski linnriikide võimu all. Mõnda aega allus neile ka Rooma. · Kuningate aeg Roomas 753 509 aastat eKr Kokku valitses üksteise järel seitse kuningat. Viimase kolme kuninga ajal muutus Rooma tõeliseks linnaks. 510. aastal eKr Rooma kuningavõim kukutati, kehtestati vabariik. · Varane vabariik 509 265 aastat eKr Riigi eesotsas seisid senat ja igal aastal valitavad riigiametnikud, kelle seas kõrgeimad olid kaks konsulit. V sajandil eKr algasid sõjad etruskidega. Rooma laiendas järk-järgult oma võimu Itaalias. 265

Ajalugu

Rohkem sarnaseid