Antiik-Rooma konspekt (0)

II.     ANTIIKAEG .   ROOMA  
 
VANA-­‐ ROOMA  AJALOOPERIOODID:  
 
PERIOODI  
AEG  
ISELOOMULIKUD  TUNNUSED  
NIMETUS  
Kuningate  
753  –  509  eKr   §  Rooma  linna  legendaarne  asutamine  753  eKr.  
ajajärk  
•  6.  saj  eKr  oli  Rooma  linn   etruski  kuningate  ülemvõimu  all.  
Varane  
509  –  265  eKr   •  Pärast  viimase  etruskist  kuninga  pagendamist   kehtestati  
vabariik  
Roomas  vabariiklik  riigikorraldus.  
•  4.-­‐3.  saj  eKr  toimunud  sõdades  allutatakse  Rooma  riigi  poolt  
Kesk-­‐Itaalia.  
•  265  eKr  on  kogu  Itaalia  alistatud  Rooma  ülemvõimule.  
Rooma  
265  –  133  eKr   •  I  (264-­‐241  eKr)  ja  II(218-­‐201  eKr)   Puunia  sõjas  löödi  
ülemvõimu  
sõjaliselt   Kartaagot   ja  Rooma  tõusis  Vahemere  lääneosa  
kujunemine  
tugevaimaks  suurriigiks.  
Vahemere  
•  2.  saj  eKr   Makedoonia  ja  Kreeka  linnriikide  allutamine  ja  
piirkonnas  
Kartaago  lõplik  purustamine  (146  eKr).  
•  Pergamoni  riigi   liitmine  pärandi  teel  133  eKr.  
Kodusõdade  
133  –  30  eKr   •  Vendadest  rahvatribuunide   Gracchuste  reformikatsed  2.  saj  
ja  vabariigi  
lõpul  eKr   talupoegade  vaesumise  takistamiseks.  
langus  
•  2.-­‐1.  saj  vahetusel  üleminek    palgaarmeele.  
•  Väepealike  taotlused  poliitilise  võimu  haaramiseks  ja  
kodusõdade  puhkemine  1.  saj  eKr.  
•  Caesari  diktatuur  (45-­‐44  eKr);  kodusõja  tulemusena                    
(31.-­‐30.  eKr)   vallutati  viimane  hellenistlik  suurriik   Egiptus  ja  
kehtestus   Octavianuse  ülemvõim.  
Varane  
30  eKr  –  235   •   Octavianus  Augustuse  valitsusaja  algul  kehtestati  
keisririik  
pKr  
monarhistlik  valitsemissüsteem.  
•  Usukuulutaja  Jeesuse  tegevuse  tulemusena  kujunes  1.saj  pKr  
Palestiinas  välja   ristiusk .  
•   Keiser   Traianuse  valitsusajal  (98-­‐117  pKr)  saavutas  Rooma  
riik  suurima   ulatuse .  
Sõdurkeisrite   235  –  284  pKr   •   Pidevad  kodusõjad  sõdurkeisrite  vahel.  
ajajärk  
•  Keskvõimu  nõrgenemist  kasutades  tungisid  germaani  
hõimud  ja  pärslased  Rooma  riigi   aladele .  
Hiline  
284  –  476  pKr   •  Keiser  Diocletianuse  valitsusajal  (284-­‐305.a)   taastati  
keisririik  
keisririigi  sisekord  ja  piiride  julgeolek.  
•  Keiser   Constantinus  legaliseeris  ristiusu  (313.  a   Milano  
edikt)  ja  viis  pealinna  üle  Konstantinoopolisse.  
•   Hunnide   sissetung  Musta  mere  põhjaranniku  steppidesse  
(~370-­‐375.  a.)  vallandas  suure  rahvasterände.  
•  395.  a  riigi  jagunemine  Lääne-­‐  ja  Ida-­‐Rooma  riigiks.  
•  Germaani  väepealik   Odoaker  kukutas  476.  a   viimase  Lääne-­‐
Rooma  keisri  Romulus  Augustuluse.  
 
 
 
ÜLDAJALUGU.  1.   KURSUS .  II.  Antiik-­‐Rooma.  10  .  klass  
1  
1.  ROOMA  KUNINGATE  AJAJÄRGU  JA  VABARIIGI  AJAL:  
 
1.1. 
Rooma  riigi  teke  ja  kuningate  ajajärk  (753  –  509  eKr):  
Latiinidega  asustatud  Latiumi  maakonda  Kesk-­‐Itaalias,   Tiberi    jõe  alamjooksu  (~25  km  jõe  
suudmest)   küngastele   kujunesid   maaharijate   ja   karjakasvatajate   asulad,   mis   aja   jooksul  
moodustasid  ühtse  linna  (=  linnriigi).  Küngastevaheline   soostunud  ala  täideti  ja  sinna  rajati  
koosoleku-­‐   ja    turuplats -­‐    foorum   (ld   k   turuplats).   Kõige   järsumate   nõlvadega   künkale-­‐  
Kapitooliumile   (ld   k   Capitolium)   rajati   linna   kindlustatud   keskus.   Pärimuse   järgi   rajati  
Rooma   linn   753   eKr   Romuluse   poolt.   Seda   aastat   peeti   ühtlasi   roomlaste   ajaarvamise  
alguseks  ning  Rooma  ajaloo  traditsioonilise  alguspunktina  käibib  see  tänapäevani.  
Pärimuse   järgi   valitsesid   Rooma   riiki   7   kuningat.   Neist   kolm   viimast   olid   etruski   päritolu.  
Kuningas  kinnitati  ametisse  rahvakoosolekul  ja  ta  valitses  koos  vanemate  nõukogu  senatiga.  
 
1.2. 
Vana-­‐Rooma  ühiskonnakihid  kuningate  ajajärgust  kuni  vabariigi  ajajärgu  lõpuni:  
Rooma  ühiskond  jagunes  selgelt  eristatud  klassidesse:  
a)  Patriitsid   (ld   k   patres   –    isad ):   põlised   Rooma   elanikud   ja   suurtsuguste   suguvõsade  
liikmed;   suurmaaomanikud   ja   täieõiguslikud   kodanikud,   kellel   oli   õigus   olla   valitud  
riigiametisse,   kuuluda  senatisse  ja  saada  preestriks.  
b)  Plebeid   (ld   k   plebs   –   rahvahulk):   Rooma    lihtrahvas ;   peamiselt   väiketalupojad   ja  
käsitöölised   ning    hilisemate   juurdetulijate   järeltulijad.   Plebeid   olid   sõjaväekohuslased  
ning  neil  oli  õigus  osaleda  rahvakoosolekul.  
c)   Orjad :   sõjavangid,    vaesunud   lihtkogukondlased   või   orjaturgudelt   ostetud  
võõramaalased.        
Tulenevalt   varanduslikust   seisundist   tuli   kodanikest   roomlastel   teenida   sõjaväes   kas  
ratsaväelastena   (rikkad   patriitsid)   või   jalaväes   (enamus   plebeidest).   Maata   ja   vaesunud  
roomlastest   kodanikud   -­‐   proletaarid   (ld   k   proles   –   järeltulijad,   lapsed)   olid  
sõjaväeteenistusest  vabastatud  ja  nende  kodanikuõigused  olid  seetõttu  piiratud.  
Rikkaid   ja   vaesemaid   roomlasi   sidusid   ka   klienteelsuhted.   Vaene   roomlane   -­‐    klient   (ld   k  
cliens)   andis   ennast   rikka   roomlase   -­‐   patrooni   (ld   k   pater   –   isa)   eestkoste   ja   kaitse   alla.  
Patroon   andis   kliendile   rendiks   maavalduseid,   esindas   teda   kohtus   või   toetas   teda  
materiaalselt.   Vastutasuks   saatis   klient   patrooni   sõjaretkedel   ja   hääletas   tema   poolt  
rahvakoosolekul.Mida   rohkem   oli   suursugusel   roomlasel   kliente,   seda   enam   temast   lugu  
peeti.  
 
1.3. 
Rooma  riigi  vabariiklik   valitsemiskorraldus :  
Roomlased   kasutasid   oma   riigi   kohta    nimetust   res   publika   (ld   k   ühiskondlik   asi),   kuna  
enamus   ühiskonna   liikmetest   võttis   selle   valitsemisest   osa.   3.   saj   eKr   said   plebeid  
patriitsidega   võrdsed   õigused   ja   nad   kõik   kokku   moodustasid   Rooma   kodanikkonna   (ld   k  
populus  romanus  –  Rooma  rahvas).  Rooma  riik  oli  aga  oma  valitsemisviisilt   aristokraatlik -­‐  
riigiametitesse  kuulusid  peamiselt  patriitside  ja   rikaste  plebeide  esindajad  e  nobiliteet  (ld  k  
nobilis  –  tuntud).  
a)   Magistraadid :   rahvakoosolekul   valdavalt   üheks   aastaks   valitud   kollegiaalsed  
riigiametnikud ,  kellele  palka  ei  makstud.  
b)  Konsulid  (2  tk):  kõrgeimad  magistraadid  ja  sõjaväe  juhid.  
c)  Preetorid   (8   tk):   kõrgeimad   õigusemõistjad,   kes   tohtisid   vajaduse   korral    asendada  
konsuleid  ja  juhtida  sõjaväge.  
ÜLDAJALUGU.  1.  KURSUS.  II.  Antiik-­‐Rooma.  10  .  klass  
2  
d)  Tsensorid   (2   tk):   nende   5   aastaks   valitud   ametnike   ülesanne   oli   korraldada   kodanike  
loendust   (tsensust),   koostada   senaatorite   nimekirju   ja   valvata   kodanike   elukommete  
järele.  
e)   Diktaator   (1):   määrati   ametisse   senati   ja   konsulite   vahelise   kokkuleppe   tulemusena  
juhul,  kui  riiki  valitses  mingi  suurem  hädaoht.  ½  aastase  ametisoleku  ajal  omas  diktaator  
piiramatud  võimu,  kuid  oli  pärast  selle  lõppu  aruandekohustuslik.  
f)  Rahvatribuunid    (10  tk):  plebeisid  esindav   ametnik ,  kelle  peakohustus  oli  kaitsta  nende  
huve  patriitside  vastu.  Rahvatribuunid  võisid  kokku  kutsuda  rahvakoosolekuid  ning  nad  
võisid  panna  senati  otsustele  peale  keelu  (ld  k   veto ),  kui  see  rikkus  lihtrahva  huve.  
g)  Senat  (liikmeid  300  –  600):  Rooma  riiki  valitsev  riiginõukogu,  mis  koosnes  senaatoritest  
(ld  k   senex  –  vanamees,   rauk ).  Senaatoriteks  olid  endised  ja  ametis  olevad  magistraadid,  
kes   kujundasid   riigi   sise-­‐   ja   välispoliitikat,   juhtisid   sõjandust   ja   rahaasju   ning   esitasid  
rahvakoosolekule  seaduseelnõusid.  
h)  Rahvakoosolek:   ühtne   rahvakoosolek   puudus   (hääletati   sõjaväeosade   või  
elamispiirkondade   kaupa);   rahvakoosolekul   valiti   magistraate   ning   hääletati    senatis  
heakskiidetud  seaduseelnõusid.  
 
1.4. 
 Rooma  sõjavägi:  
Kuni   2.   saj   lõpuni   eKr   moodustati   maakaitseväe   põhimõttel   (kodanikel   oli   kohustus  
muretseda   endale   relvad)   ning   kutsuti   kokku   vajaduse   korral.   Mehed   olid   erinevatesse  
väeliikudesse  jagatud  vanuste  järgi:  17-­‐45-­‐aastased  osalesid  aktiivses  sõjategevuses  ning  45-­‐
60-­‐aastased  mehed  moodustasid   reservi .  Rooma  sõjaväe  peamiseks  väeüksuseks  oli  ~5000  
mehest   koosnev   leegion   (ld   k   legere   –   välja    valima ),   mis   lahinguväljal    asetus   väiksemate  
allüksustena   (maniipulitena)   justkui   malelaua   ruutudena,   võimaldades   suuremat   liikuvust  
ka   keerulisel   maastikul.   Roomlased   kasutasid   hellenistlike   riikide   eeskujul   arvukalt  
katapulte,   piiramistorne   ja   müürilõhkujaid.   Alates   I   Puunia   sõjast   (264   –   241   eKr)   rajasid  
roomlased   endale   ka   tugeva   sõjalaevastiku.   Vaenlase   territooriumil   viibides   rajasid  
roomlased   muldvallidest   ja   palktaradest   kindlustatud   sõjaväelaagreid,   mis    tagasid   kaitse  
ootamatute   kallaletungide   eest.      Võidukalt   lõppenud   sõjakäikude   väejuhtidele   korraldati  
Roomas    triumf   -­‐   pidulik   rongkäik   koos   sõjasaagi   demonstreerimise   ja   ohverdamisega  
jumalatele  ning  rajati  triumfikaari  (e  võidukaari).  
 
1.5. 
Rooma   provintsid :  
Vallutatud  alade  suhtes  kasutasid  roomlased  jaga  ja  valitse  (ld  k  divide  et   impera )  poliitikat:  
osadele   allutatud   rahvastele   jagati   kodakondsust,   toetati   kohalikke   suurnikke   ning   neid  
kaasati   liitlastena   uute   alade   vallutamisel.   Teiste   rahvaste   suhtes   kasutati   karmimaid  
meetmeid  ning  sekkuti  rohkem  nende  siseasjadesse.  Kuna  sõltuvustingimused  olid  erinevad,  
ei  saanud  alistatud   rahvad  ühiselt  Rooma  ülemvõimu  vastu  välja  astuda  ning  roomlased  said  
õhutada  pingeid  oma  alluvate  vahel.  
Rooma  provintsi  juhtis   asehaldur ,  kes  pidi   korraldama  kaitset,  tagama  sisemise  rahu,  kogus  
makse  ning  oli  ülemkohtuniku  ülesannetes.  
 
 
ÜLDAJALUGU.  1.  KURSUS.  II.  Antiik-­‐Rooma.  10  .  klass  
3  
2.  VABARIIGI  LANGUS  JA  ROOMA  KEISRIRIIK:  
 
2.1. 
Rooma  vabariigi  tõus  suurriigiks  2.-­‐1.  saj  eKr:  
Kogu  Itaalia  (Apenniini  ps)  oli  langenud  Rooma  riigi  kontrolli  alla  264  eKr.  Sellele  järgnesid  
sõjad   Kartaagoga   (foiniiklased   –   roomapäraselt    puunlased ),   kes   oli   teiseks   Vahemere  
lääneosa  suurvõimuks.  Saavutades  võidu  I  Puunia  sõjas  (264-­‐241  eKr)  ja  II  Puunia  sõjas  
(216-­‐201   eKr)   sunniti   Kartaagot   loovutama   alad   väljaspool   Aafrikat.   Ära   kasutades  
Makedoonia   ja   Kreeka   poliste   omavahelisi   vastuolusid,   allutati   mõlemad   alad   2.   saj  
keskpaiku   eKr.   Pärast   kolmeaastast   piiramist   146   eKr   vallutati   tormijooksuga   ja   hävitati  
Kartaago   linn   ja   selle   aladele   rajati   Rooma   provints.   Aastal   133   eKr   liideti   pärandi   teel  
hellenistlik   Pergamoni   riik   ning   Rooma   oli   sellega   laiendanud   oma    valdused   Väike-­‐ Aasia  
poolsaarele.  
1.   saj   eKr   toimunud   kodusõdade   perioodil   laienesid   Rooma   valdused   veelgi:    Julius   Caesar  
liitis   sajandi   keskel   Rooma   riigiga    Gallia   (tänapäeva   Prantsusmaa)   ja    ajutiselt    Britannia  
lõunaosa,  Gnaeus   Pompeius  vallutas  Süüria  ja   Palestiina    ning  Octavianus  hõivas  30   eKr  
viimase  hellenistliku  suurriigi  -­‐  Egiptuse.  
 
2.2. 
Vabariikliku  riigikorra  languse  põhjused:  
Edukad   vallutussõjad   laiendasid   riigi    piire   ja   aitasid   kaasa   ülikute   rikastumisele.   Samas  
sõjaväes   teenivad   talupojad   vaesusid   ning   olid   sunnitud   oma   maavalduseid   müüma  
suurmaaomanikele   võlgade   katteks.   Kasvavaid   sotsiaalseid   probleeme   üritasid   2.   saj   lõpul  
eKr   lahendada   rahvatribuunidest   vennad   Gracchused,   kes   üritasid   ebaõnnestunult   läbi  
suruda  reforme,  millega  oleks  piiratud  suurmaavalduste  kasvu.  
2.-­‐1.   saj   vahetusel   eKr   viidi   konsul    Mariuse   eestvedamisel   läbi   sõjaväereform,   millega  
maakaitseväelt   mindi  üle  elukutselistest  sõduritest  palgaarmeele.   Leegionid ,  kes  varem  olid  
sõltunud  senati  ja  rahvakoosoleku  otsustest,  olid  nüüd  palju  lojaalsemad  oma  väepealikule.  
Kasutades   enda   selja   taga   seisvat   relvajõudu,   hakkasid   väepealikud   taotlema   suuremat  
poliitilist   võimu.   See   viis   lakkamatute   kodusõdadeni   1.   saj   eKr   ning   mitmetel   väepealikel  
õnnestus   lühemaks   ajaks   võimutäius   enese   kätte   koondada:   Sulla   diktatuur   82   –   79   eKr;  
esimene   triumviraat   59   –   53   eKr   (Julius   Caesar,   Gnaeus   Pompeius,    Marcus   Crassus);  
Julius   Caesari   diktatuur   49   –   44   eKr;   teine   triumviraat   43   –   33   eKr   ( Gaius   Octavianus,  
Marcus   Antonius,   Marcus   Lepidus).   Kodusõdade   tulemusena   1.   saj   II   poolel   eKr    koondus  
kogu   võimutäius   aastaks   30   eKr   Caesari   pärija   Octavianuse   kätte,   kes   pani   aluse   uuele  
valitsemissüsteemile  -­‐  keisririigile.  
 
2.3. 
Keisririigi  aegne  valitsemiskorraldus:  
Gaius   Octavianuse   valitsemisaja   algul   kujunes   välja   uus   valitsemiskorraldus.   Keiser,   kes           
27.  eKr  sai  senatilt  aunimetuse  Augustus  (ld  k  püha),  oli  ühtlasi  ka  princeps  (ld  k  esimene;  
esimene    senaator ),   kõigi   provintside   asevalitseja-­‐   imperaator   (ld   k   käskija),   eluaegne  
rahvatribuun   ja   ülempreester   ( pontifex    maximus ).   Senat   muutus   nüüd   keisrile  
nõuandvaks   organiks   ning   rahvakoosolekud   kaotasid   oma   tähtsuse.      Ajapikku   anti   kõigile  
riigi   vabadele   meestele    kodakondsus   ning   sellega    kadusid   ka   kodakondsusega   kaasnevad  
eesõigused.  Keiser  ( tiitel  tulenes  Caesari  nimest,  mida  kõik  esimesed   keisrid  kandsid)  määras  
ise  enesele  troonipärija,  kuigi  sageli  sekkus  troonipärimisprotsessi  ka  valitseja  ihukaitsevägi-­‐  
pretoriaanid ,  kelle  poolehoiust  sõltus  tihti  ka  uue  keisri  isik.  
 
 
ÜLDAJALUGU.  1.  KURSUS.  II.  Antiik-­‐Rooma.  10  .  klass  
4  
 
Keisririigi  ajal  muutus  ka  riigi  välispoliitika.  Kuigi  2.  saj  algul  keiser  Traianuse  valitsemisajal  
(98.   –   117.   pKr)   saavutas   Rooma   riik   oma   suurima   ulatuse,   keskenduti   rohkem  
olemasolevate   alade   säilitamisele   ning   piiriäärsete   alade   kaitsmisele   erinevate  
barbarirahvaste   kallaletungide   eest.   Selleks   ehitati   riigi   äärealadele      piirikindluseid-­‐  
limeseid  (ld  k   limes  –  piir).  
 
2.4. 
 Muutused  ühiskonnas  ja  valitsemiskorralduses  hilise  keisririigi  ajal:  
Hilise  keisririigi  ajal  süvenesid  riigi  ida-­‐  ja  läänepoolsete  provintside  erinevused.  Lääne  pool  
käsitöö   ja   kaubanduse   tähtsus   langes   ning   algas   linnade   allakäik.    Kaubanduslikud   suhted  
provintside   vahel   vähenesid.   Vallutussõdade   lõppemise   tõttu   orjade   arv   vähenes   ning  
suurmaaomanikud   hakkasid   tööjõu   säilitamiseks   rentnikke   sunnismaistama   (kinnistama  
maa  külge).  Sõjaväe  tugevdamiseks  värvati  alates  3.  saj  järjest  enam  võõramaalasi  (peamiselt  
germaanlasi),  mille  tõttu  Rooma   armee  järk-­‐järgult  barbariseerus.        
Sõdurkeisrite   perioodil   (235.   –   284.   a)   langes   riik   poole   sajandi   pikkusesse   kodusõdade  
perioodi,   mida   kasutasid   ära   erinevad   germaani   hõimud   ja   pärslased,   kes   hakkasid   tegema  
rüüsteretki  Rooma  riigi  aladele.  
Tugev  ja  stabiilne  keskvõim  taastus  uuesti  keiser  Diocletianuse  valitsemisajal  (284.  –  305.  
a),   kes   kehtestas   uuendusena   korralduse,   kus   riik   parema   valitsemise   huvides   jagati   kahe  
keisri  vahel,  kellest  üks  valitses  lääne-­‐  ja  teine  idapoolsetes  provintsides.  
Keiser   Constantinus   Suure   valitsemisajal   (306.   –   337.   a)   riigi   ühtne   valitsemine   ajutiselt  
taastati.   Constantinus   viis   330   a   riigi   pealinna    Roomast   üle   Konstantinoopolisse   (kr   k  
Constantinuse  linn;  varasem  nimi   Byzantion )  ja  legaliseeris  313.  a  kristluse.  
Lõplikult    lagunes   Rooma    impeerium   kaheks   iseseisvaks   riigiks   keiser   Theodosius   I   Suure  
valitsemisaja   lõpus   395.   a,   kes   surres   pärandas   riigi   oma    poegadele :   lääneprovintsid  
keskusega   Roomas   moodustasid   Lääne-­‐Rooma   riigi,   idapoolsed   provintsid   keskusega  
Konstantinoopolis  aga  Ida-­‐Rooma  (e  Bütsantsi)  riigi.  
 
2.5. 
Suur  rahvasteränne  ja  Lääne-­‐Rooma  riigi  langus:  
Umbes  370.  –  375.  a  jõudsid  Musta  mere  põhjarannikule  idapoolsetest  steppidest  hunnide  
hõimud.  Nende  survel  hakkasid  peamiselt  erinevad  germaani  hõimud  (lääne-­‐  ja  idagoodid,  
langobardid ,  vandaalid,  burgundid,   frangid ,   anglid ,  saksid  jne),  aga  ka   slaavi    ja  iraani  (alaani)  
hõimud    tungima   Lääne-­‐   ja   Ida-­‐Rooma   riigi   aladele.   Suutmata   tagasi   tõrjuda   nii   paljude  
erinevate   barbarirahvaste   sissetunge,   hakkas   nõrgenenud   impeerium   vankuma.   Germaani  
hõimud   peremehetsesid   eriti   Lääne-­‐Rooma   riigi   aladel,   kus   rajati   erinevaid   germaanlaste  
riike:   läänegootide   riik   Gallia   lõunaosas;   vandaalide   riik   Põhja-­‐Aafrikas;   frankide   riik   Gallia  
põhjaosas;   anglide   ja   sakside   riigid   Britannias.   Kuigi   roomlased   koos   läänegootidega   ja  
alaanidega  suutsid  hunne  Katalaunia  väljadel  451.  a  sõjaliselt  lüüa,  siis  see  enam  lagunevat  
impeeriumit   päästa   ei   suutnud.      Rooma   armeesse   värvatud   germaanlasest   väepealik  
Odoaker   kukutas   476.   a   viimase   Lääne-­‐Rooma   keisri   Romulus   Augustuluse   ja   rajas  
Itaaliasse  ja  sellega  piirnevatele  aladele  oma  kuningriigi.  Ida-­‐Rooma  riik  (e  Bütsantsi  riik)  jäi  
püsima  kuni  1453  aastani.  
 
 
ÜLDAJALUGU.  1.  KURSUS.  II.  Antiik-­‐Rooma.  10  .  klass  
5  
3.  ÜHISKOND,  ELUOLU  JA   EHITUSKUNST  ROOMA  KEISRIRIIGIS:  
 
3.1. 
Maa  ja  linn:  
Rooma   riigis   moodustasid   valdava   osa   elanikest   väiketalupojad   ja   rentnikud.   Riigi  
läänepoolsetes   provintsides   toodeti   suur   osa   linnadesse   minevast   toodangust  
latifundiumites   (põllumajanduslikud   suurettevõtted,   kus   kasutati   valdavalt   orjade  
tööjõudu).  Rooma  riigis  leidus  ka  palju  linnu,  mis  olid  majandus-­‐,  kultuuri-­‐  ja  poliitilise  elu  
keskused.   Linnu   oli   rohkem   riigi   idapoolsetes   provintsides,   samas   soodustati   uute   linnade  
teket  ja  arengut  ka  vallutatud  läänepoolsetel  aladel.  
 
3.2. 
Seisuslik  ühiskond  keisririigi  ajal:  
Rooma  ühiskond  keisririigi  perioodil  oli  seisuslik:  kõik  inimesed  kuulusid  sõltuvalt  rikkusest  
ja  ühiskondlikust  positsioonist  seadustega  kindlaks  määratud  õigustega   seisusesse .  
a)   Senaatoriseisus :   Rooma   riigi   ülikud   ja   senaatoriperekonnad,   kelle   hulgast   tavaliselt  
määrati  tähtsamad  riigiametnikud,  väepealikud  ja  provintside  asevalitsejad.  
b)   Ratsanikuseisus :   rikkad,   tavaliselt   mõjukad   suurmaaomanikest      roomlased,   kes   jäid  
väljapoole  senaatoriseisust.  Paljud  sellesse  seisusesse  kuulujad  tegelesid  kaubanduse  ja  
finantstegevusega  ning  määrati  seetõttu  sageli  rahandusega  tegelevateks  ametnikeks  või  
kohtunikeks.  
c)  Lihtrahvas:   linnade   käsitöölised,   väikekaupmehed   ning   proletaarid,   kelle   hulk  
suurlinnades   kogu   aeg   kasvas.   Riik   jagas   proletaaridele   ohtralt   tasuta   vilja   ja   korraldas  
neile  tasuta  vaatemänge,  et  ära  hoida  sotsiaalsete  vastuolude  kasvu  („ tsirkust  ja  leiba”).  
Maapiirkondades  kuulusid  sellesse  seisusesse  väiketalupojad  ja  rentnikud.  
d)  Vabakslastud:   truu   teenistuse   eest   peremehe   poolt   vabastatud   või   vabaks   ostetud  
endised  orjad,  kes  said  küll  kodanikuks,  ent  jäid  oma  isanda  klientideks.  
e)  Orjad:  erinevates  eluvaldkondades  töötavad  sõltlased;  isandate  „kõnelevad  tööriistad”.  
 
3.3. 
Rooma  perekond:  
Rooma   perekond   (ld   k    familia )   oli    patriarhaalne ,   kus   võimutäius   kuulus   pereisale,   kelle  
eestkoste  all  olid  lisaks  naisperele  ka  täiskasvanud  pojad  oma  peredega  ja  orjad.  Naised  olid  
õiguslikult   isa,   abikaasa   või   vanema   meessugulase   eestkoste   all.   Samas   olid   naiste   õigused  
suuremad  kui   klassikalises  Kreekas:  naine  võis  oma  abielu  lahutada  ning  ta  osales  avalikus  
elus,   võttes   vastu   külalisi   või   külastades   teisi   perekondi   ning   nii   mõnestki   naisest   sai  
avalikkuses  tuntud  inimene.  
 
3.4. 
Rooma   haridus :  
Laste    kasvatamine   oli   Roomas   perekonna   ülesanne.   Poiste   kasvatamine   oli   praktilise  
suunitlusega   ning   neile   õpetati   palju   ka   sõjalisi   oskuseid.   Pärast   Kreeka   allutamist   kasvas  
tähelepanu   pööramine   vaimsele   haridusele:   enamik   poistest   omandas   hariduse   tasulistes  
koolides.  Rikaste   perekondade  pojad  õppisid  tavaliselt  kreeklastest  koduõpetajate  järelvalve  
all   kreeka   keelt   ja   kultuuri,   rooma   kirjandust   ja   ajalugu.   Tihti   saadeti   ülikute   järeltulijaud  
Kreekasse ,  et  nad  õpiksid  seal  mõne  tuntud  õpetlase  juures  retoorikat  (kõnekunsti),  et  ette  
valmistuda  riigiteenistuseks.  
 
 
ÜLDAJALUGU.  1.  KURSUS.  II.  Antiik-­‐Rooma.  10  .  klass  
6  
3.5. 
Rooma  õigus:  
Rooma    seadusandlus   sai   alguse   450   eKr   pronkstahvlitele   kirja   pandud   kaheteistkümne  
tahvli  seadustest,  millele  järgnevate  sajandite  jooksul   lisandusid  uued,  rahvakoosolekul  või  
keisrite   poolt   vastu   võetud   seadused.   Seadused   määrasid   kindlaks   riigikorra   ja  
kohtupidamise   korralduse.   Kõik   kodanikud   olid   seaduse   kaitse   all   ning   neil   oli   õigus   edasi  
kaevata  (apelleerida)  kõrgemale  seaduseandjale.  Uute  seaduste   kehtestamise  puhul  arvestati  
pretsedenti   (e  varasema  sarnase  juhtumi  puhul  langetatud  otsust),  mis  tagas   seadusloome  
järjepidevuse.   Keisririigi   ajal   erinevate   aegade   jooksul   vastu   võetud   seadused  
süstematiseeriti  ja  ühtlustati  ning  kujunes  välja  juriidiline  (õigusteaduslik)   terminoloogia .  Ka  
hilisematel  ajalooperioodidel  (keskajal  ja  uusajal)  on  lähtutud  rooma  seadustest  ning  paljud  
neis  sisalduvad  põhimõtted  kehtivad  ka  tänapäeva  õigussüsteemis.  
 
3.6. 
Rooma  kui  antiikaja  suurlinn;  ehituskunst  Rooma  riigis:  
Rooma   linn,      mille    hiilgeaeg   jäi      1.   saj   pKr,   oli   tõeline   maailmalinn.   Seal   elas   kuni   1,5   milj  
elanikku,  lisaks  roomlastele  ja  Itaalia  elanikele   elas   seal   sisserännanuid   kõigist   Rooma   riigi  
provintsidest.   Suurlinnale    omaselt   elas   lihtrahvas   paljukorruselistes   kortermajades   (ld   k  
insula  –  saar,  üürimaja)  ja  rikkad  ühe-­‐  kuni  kahekordsetes  aatriumiga  villades  (ld  k  domus).  
Alates   keisririigi   ajast   algas   linna   plaanipärane   väljaehitamine.   Olulisemad   ehitised   Rooma  
linnas  olid:  
a)  foorum   ja   selle   lähistele   rajatud   keiserlikud    foorumid -­‐   esindusväljakud   koos   neid  
ümbritsevate  templite  ja  muude  ühiskondlike  hoonetega.  
b)   Panteon -­‐  kõigi  jumalate  tempel;  2.  saj  algul  rajatud  antiikaja  suurim  kuppelehitis.  
c)  kanalisatsioonisüsteem   (ld   k   cloaca    maxima   –   suur   äravoolukanal)-­‐   linna  
kanalisatsioon  mille  kaudu  reoveed  suunati  kaudu  Tiberi  jõkke.  
d)   akveduktid   (ld   k   aquaeductus   –    veejuhe )-­‐   kõrgele   sillataolisele   kaaristule   rajatud  
veejuhtmed,  mille  kaudu  juhiti  linnadesse  mägedest  puhast  joogivett.  
e)   termid   -­‐   üksikisikutele   või   riigile   kuuluvad   antiikaja   kümblusasutused;   avaliku   elu  
keskused  mille  juurde  kuulusid  tihti  ka  spordiväljakud,  raamatukogud  ja  söögikohad.  
f)  tsirkused  (ld  k  ring)-­‐  piklikud  kaarjate  otstega   hobukaarikute  võidusõidurajad;  Rooma  
suurim  tsirkus-­‐   Circus  Maximus  mahutas  pärast  ümberehitust  ~185tuhat  inimest.  
g)  amfiteatrid   -­‐    teatrid ,   kus   ovaalse   kujuga   areeni   ümber   olid   rajatud   tribüünid.  
Amfiteatrites  etendati  gladiaatorite  (ld  k  gladius  –  lühike  kahe   teraga  mõõk;  kutselised  
võitlejad)   võitluseid   ning   lavastati   merelahinguid   ja   kiskjate   ajujahte.   Rooma   suurim  
amfiteater   Colosseum  mahutas  50  000  pealtvaatajat.  
h)  teatrid   -­‐  kreeka  eeskujude  järgi  ehitatud  poolringikujulise  orkestraga  katuseta  ehitised,  
mida   ümbritsesid   tribüünid.   Esimese   kivist   teatri   Rooma   linna   lasi   55   eKr   ehitada  
Pompeius.  
Tänu  lubimördi  kasutamisele  said  roomlased  ehitada  kaari,  võlve  ning  kupleid,  mistõttu  
erinesid   Rooma   ehitised   kreeklaste   rajatistest.   Kreeklastelt   võeti   üle   sammaste   ja  
poolsammaste   kasutamine.   Silmapaistvaid   tulemusi   saavutasid   roomlased   ka   teede  
rajamises  (n  Via   Appia ,  ld  k  Appiuse  tee;  tähtsaim  Roomast  kuni  Lõuna-­‐Itaaliani  kulgev  
maantee )  ning  sildade  ehitamises.  
 
 
ÜLDAJALUGU.  1.  KURSUS.  II.  Antiik-­‐Rooma.  10  .  klass  
7  
4.   RELIGIOON  ROOMA  RIIGIS  -­‐  POLÜTEISM  JA  RISTIUSK:  
 
4.1. 
Rooma  polüteistlik  religioon:  
Roomlaste   religioon   sarnases   kreeklaste   ja   etruskide   omale.   Rooma   jumalaid   samastati  
kreeklaste   jumalatega  (nimede  erinevus)  ja  neid  kujutati  inimese  sarnastena  nagu  Kreekas.  
Lisaks   jumalatele   austati   loodusjõude   ja   erinevaid   vaime.   Kogu   elus-­‐   ja   eluta   loodust   peeti  
hingestatuks.  Roomlased  asustasid   laare  (ld  k  lares  familiares  -­‐  esivanemate   hinged ),  kellele  
rajati   kujusid   ja      neile   tehti   tähtpäevade   puhul   ohverdusi.   Igal    perel   oli   ka   maokujuline  
kaitsevaim  –   geenius ,  kes  edendas  soojätkamist  ja  perekonna  püsimist.  Riik  ja  religioon  olid  
Rooma   riigis   lahutamatud:   riigi   ja   inimeste   heaolu   sõltus   jumalate   heasoovlikusest   ning  
seetõttu   oli   jumalate   austamine   riigi   jaoks   üks   olulisemaid   ülesandeid.    Preestrid   olid  
riigiametnikud  ning  nende  hulgas  tähtsaimaks  oli  riigi  ülempreester  –  pontifex  maximus  (ld  
k   suur   sillaehitaja).   Keisririigi   ajal   kuulus   see   amet   keisrile.   Alates   Augustuse   ajast   hakati  
hellenistlike   riikide   eeskujul   ka   keisreid   jumalikustama.   Tähtsal   kohal   oli   Rooma  
polüteistlikus   religioonis    ennustamine   (ld   k   disciplina   etrusca ),   millega   tegelesid   riigi   oolt  
määratud   preestrid   –   augurid.   Ennustamine   kuulus   ohvritalituste   juurde   ning   selle   käigus  
üritati  ohvriloomade  käitumise,  loodusnähtuste  või  lindude  lennu  järgi  välja  lugeda  jumalate  
tahet.  
 
4.2. 
Juudid  Rooma  riigis:  
Palestiina  aladel  elanud  juudid  kaotasid  omariikluse  6.  saj  eKr.  Rooma  väepealik  Pompeius  
alistas   Palestiina   ala   1.   saj   keskel   eKr.    Juutidel   säilitati   laialdane    autonoomia   ning   selle  
põhjuseks   oli   nende   usundi   –   judaismi   eripära.   Judaismile   on   iseloomulikud    monoteism  
(jumal    Jahve   ainujumalakultus),   Moosese   käsuõpetus   (kümme   käsku   ja   neist   lähtuvate  
muude   seaduste   täitmine),   messiase    ootamine   (hbr   k   mashiah   –   salvitu,   võitud;   kuningas  
Taaveti   soost   juutide   vabastaja   ja   1000   aastase   rahu-­‐   ning   õigluseriigi   rajaja).   Esialgu   ei  
nõutud  juutidelt  nende  usu  tõttu  Rooma  jumalate  austamist  ja  keisrite  jumalikustamist.  
 
4.3. 
Ristiusu  tekkimine:  
Ristiusu  kujunemine  on  seotud  Palestiinas  1.  saj  II  veerandil  pKr  tegutsenud  Jeesuse  (hbr  k  
Joshua  või  Jeshua)  nimelise  rändjutlustaja   tegevusega .  Varem   puusepa  ametit  pidanud   Jeesus  
hakkas   jutlustama   ~30   aastaselt   ning   kuulutas   peatset   Jumalariigi   saabumist.   Sinna   pidid  
pääsema   need,   kes   armastavad   jäägitult   jumalat   ja   oma   ligimesi.   Ta   väitis,   et    Jumalariik   on  
lahti  ka  vaestele  ja  põlatutele,  saavutades  sellega  ühiskonna  alamkihtide  poolehoiu.  Moosese  
käsuõpetusele   pööras   Jeesus   vähe   tähelepanu.   Ta   kogus   enda   ümber   õpilased   (nn   12  
jüngrit)  ning  laialdase  pooldajaskonna.  Jeesus  läks  oma  õpetusega  konflikti  juudi   preestrite  
ja   ülikutega,   kes   teda   süüdistasid   Moosese   käsuõpetuse   hülgamises   ning   ühiskonna  
alamkihtide  ässitamises  rikaste  vastu.  Juudi  preestrite  palvel  lasi  Rooma  asehaldur  Pontius  
Pilatus  Jeesuse  ~30   pKr  Jeruusalemmas  Kolgata  mäel  risti  löömise  läbi  hukata.  Vaatamata  
oma   juhi   surmale   Jeesuse   õpetuse   levis.   Kasvas   usk   sellesse,   et   Jeesus   on   Jumala   poeg   ja  
messias  (kr  k  christos  –  salvitu;  Kristus  →  kristlased ),  kes  oma  ristisurmaga  (→  ristiusk)  
lunastas  inimesed  pattudest  ja  valmistas  ette  Jumalariigi  saabumist.  
 
4.4. 
Ristiusu  levik  ja   kristlaste  tagakiusamise  põhjused:  
Algselt  oli   kristlus  (e  ristiusk)  levinud  ainult  juutide  hulgas  ja  seda  sai  pidada  üheks  judaismi  
haruks.   Järk-­‐järgult   hakkasid   judaim   ja   kristlus   üksteisest   kaugenema:   juudi   preestrid   ei  
pidanud  Jeesust  Jumala  pojaks  ja   messiaseks ;  kristlased  süüdistasid  juudi  preestreid  Jumala  
ÜLDAJALUGU.  1.  KURSUS.  II.  Antiik-­‐Rooma.  10  .  klass  
8  
poja   hukkamises;   apostlid   (kr   k   saadik;   Jeesuse   jüngrid,   kes   rändjutlustajatena   levitasid  
kristlust)  otsustasid  ~46  pKr   loobuda  rangest  käsuõpetuse  nõudest  ning  alustada  kristluse  
levitamist   ka   mittejuutide   hulgas.   Kristluse   kiiret   levikut   soodustasid   järgmised   tegurid.  
Kristlased   ei   pööratud   tähelepanu   seisuslikele   vahedele   ja   rahvusele.    Apostlite   aktiivne  
tegevus.    Apostel    Peetrus   pani   aluse   esimesele   kristlikule   kogudusele   Rooma   linnas   ja   sai  
esimeseks   piiskopiks.   Apostel   Paulus   oli   kristluse   levitajaks   Rooma   riigi   idapoolses   osas-­‐  
Kreekas,  Väike-­‐Aasias  ja  Süürias.   Koguduste  võrgu  väljakujunemine.  Kogudus  valis  endi  seast  
mõne   väärikama   liikme   juhiks-­‐   piiskopiks   (kr   k   episkopos   –   järelevaataja)   või   presbüteriks  
(kr   k   presbyteros   –   vanem).   Kristluse   teatav   sarnasus   teiste   (kreeka   ja   rooma)   usunditega,  
kus  ka  oli  tavaks  keskenduda  ühele   jumalale ,  et  saavutada  surmajärgne  õndsus.  
Kristlaste   arv   hakkas   kiiresti   kasvama   ja   1.-­‐2.   saj   vahetuseks   oli   selle   vastu   võtnud   ~5%  
Rooma  riigi  elanikest.  Monoteistidena  keeldusid  kristlased  teiste  jumalate  kummardamisest,  
neile   ohverdamisest   ja   keisrite   jumalikustamisest.   Polüteistidest   roomlased   süüdistasid  
kristlaseid   õnnetustes,   sest   teiste   jumalate    solvamine   võib   kaasa   tuua   nende   kättemaksu.  
Kristlaste  kohta  levisid   kuulujutud ,  et  nad  ohverdavad  oma  jumalateenistusel  inimesi.  Kõige  
selle   tõttu   oli   kristlus   keelatud    usund   ning   aeg-­‐ajal   tuli   ette   selle   pooldajate   tagakiusamist,  
mis  siiski  ei  suutnud  takistada  ristiusu  levikut.  
 
4.5. 
Kristlik  pühakiri:  
Kristlaste  pühakiri   Piibel  (kr  k  biblos  –  raamat)  koosneb  kahest  osast:  
a)  Vana   Testament :  algselt  juutide  püha  raamat  (hbr  k  tanakh);  selle  kasutamise  põhjuseks  
oli   kristluse   kujunemine   judaismist   ning   kahe   usundi   sarnased   jooned.   Esialgu    heebrea  
keeles  kättesaadav  teos  tõlgiti  3.  saj  eKr  kreeka  keelde.  
b)  Uus   Testament:   pandi   kirja   1.-­‐2.   saj   jooksul   algselt   kreeka   keeles,   tänu   millele   levis  
kristlus   eriti   kiiresti   just   Rooma   idapoolsetes   provintsides.   Uus   Testament   koosneb  
neljast   evangeeliumist   (kr   k   euangelion   –   rõõmusõnum)-­‐   Jeesuse   elu   ja   tegevust  
käsitlevatest   kirjutistest,   apostlite   kirjadest   ja   neile   omistatud   tegudest   ja    Johannese  
ilmutusraamatust,  kus  kirjeldatakse  viimse  kohtupäeva  saabumist.  
Terve   Piibel   tõlgiti   ladina   keelde   4.   saj   kristliku   õpetlase   Hieronymuse   poolt,   kes  
parandas  ka  varemtõlgitud  osi  (ld  k   Vulgata  –  rahvapärane).  
 
4.6. 
Ristiusu   kirik  hilise  keisririigi  ajal  (3.  saj  lõpp  –  5.  saj):  
Kristlus   legaliseeriti   313.   a   keiser   Constantinuse   poolt   ning   see   samm   tõi   enesega   kaasa  
kristlaste  arvu  veelgi   kiirema  kasvu.  Ristiusk  hakkas  levima  ka  rikaste  hulgas  ja  usku  hakati  
vahetama  ka  näiteks  riigiametnikuks  saamiseks.  4.saj  lõpul  kuulutati  ristiusk  juba  riigiusuks  
ning   mittekristlaseid   e   paganausulisi   hakati    riiklikult   taga    kiusama .   Kuna   kõiki   kristlasi  
hõlmav   organisatsioon  –   kirik  (kr  k  kyriake  –  Issandale  kuuluv)  hõlmas  kogu  kristlaskonda,  
nimetati   seda   katoliiklikuks   (kr   k   katholikos   –   üleüldine).   Katoliku   kirik   muutus   tänu  
annetustele   kiiresti   riigi   suurimaks   maavaldajaks   ning   hakkas   üle   võtma   ka   seni   riigile  
kuulunud  funktsioone  (vaeste  ja  tõbiste   hoolekanne ,   haridus ,  kohtumõistmine).     
           
 
ÜLDAJALUGU.  1.  KURSUS.  II.  Antiik-­‐Rooma.  10  .  klass  
9