PSÜHHOTERAAPIA MÕJU PSÜÜHIKAHÄIRETE KÕRVALDAMISEL (0)

Sisekaitseakadeemia
Finantskolledž
Laura Tšernova, Merlin Mällo, Merli Vesingi
PSÜHHOTERAAPIA MÕJU PSÜÜHIKAHÄIRETE KÕRVALDAMISEL
Psühholoogia ainetöö
Tallinn 2015
SISUKORD

Sissejuhatus 3
1. Psüühikahäired 4
1.Psühhootiliste häirete näide: skisofreenia 8
2. Nõustamine ja psühhoteraapia 9
3.Kuidas psühhoteraapia mõjub? 11
4.Küsitluse tulemused 12
Kokkuvõte 14
Kasutatud kirjandus 15

Sissejuhatus

Tänapäeval on paljudel inimestel probleeme psüühikahäiretega ning kahjuks on see meie ühiskonnas aina sagedasem probleem. Psüühikahäired jaotatakse kümnesse rühma vastavalt rahvusvahelisele haiguste klassifikatsioonile.
Antud uurimistöö annab ülevaate psühhoteraapia olemusest, selle vormidest ja mõjust inimesele. Samuti, millised on teraapia erinevad võimalused. Käesolevas töös keskendusime enim esinenud psüühilisele häirele – skisofreenia, mis kõige lihtsamalt öeldes on inimese vaimne lõhestumine.
Viisime läbi küsitluse, mille eesmärgiks oli välja selgitada, kas mõni vastanutest või nende lähedastest põeb mõnda psüühikahäiret. Lisaks oli eesmärgiks inimeste teadlikkuse tõstmine antud teemal.

Psüühikahäired

Ebatavalised juhtumid on alati ühiskonnas tähelepanu äratanud ning neid on kuidagi nimetada ja seletada püütud. Kunagi peeti selliseid inimesi kurjast vaimust vaevatuks, on kasutatud ka nimetusi hull, ebanormaalne või vaimuhaige. Kõik need nimed on jäänud ajalukku kui ekslikud või ühekülgsed. Tänapäeval tähendab psüühikahäire tavapärasest kõrvalekalduvaid nähtuseid. Psüühikahäire viitab sellele, et aju psüühilistes funktsioonides esinevad teatud raskuse ja eripäraga häired ning need põhjustavad erinevaid vaevusi. Näiteks võib selline inimene tunda pidevalt hirmu või ei suuda reaalsusega kohaneda (hallutsinatsioonid). ( Kreegipuu , M. 2006, lk. 241)
Psüühikahäirete meditsiinilise käsitlemise ja sekkumise aluseks on Rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon (RHK-10). Allolev tabel näitab psüühikahäirete üldiseid gruppe, kus iga psüühikahäire tähistatud tähega F. Sellele järgneb kood ning häired on jaotatud kümnesse rühma.
Tabel 1. Psüühikahäirete jaotus ( Paavel , V., 2000)
Häirete klass
Näiteid
 F0
 Orgaanilised psüühikahäired
  dementsus , delirium, orgaaniline isiksushäire jt
 F1
 Psühhoaktiivsetest ainetest tingitud psüühikahäired
 intoksikatsioon, kuritavitamine, sõltuvus jt
 F2
 Psühhootilised häired
 skisofreenia, püsivad luululised häired, äge mööduv psühhootiline episood
 F3
  Meeleoluhäired
  episoodiline või korduv depressioon , tsüklotüümia
 F4
  Ärevushäired , dissotsiatiivsed häired, somatoformsed häired
  foobiad , paanika -, kohanemis- jms häired, äge stressreaktsioon, somatisatsioonihäire, hüpohondria
 F5
  Söömishäired , unehäired , seksuaaldüsfunktsioonid
  anorexia ja bulimia nervosa , insomnia, hüpersomnia , somnambulism, alanenud libiido , rahulduseta suguühe
 F6
 Isiksushäired, muud käitumishäired
 nt paranoidsus, düssotsiaalsus, ebastabiilsus, patoloogiline hasartmängurlus, kleptomaania
 F7
 Vaimne alaareng
 kerge, mõõdukas, raske ja sügav vaimne alaareng (käitumishäireta või käitumishäirega)
 F8
 Psüühilise arengu spetsiifilised häired
 kõne ja keele spetsiifilised arenguhäired, õpivilumuste spetsiifilised häired ( lugemishäire , arvutamisvilumuste häire), pervasiivsed arenguhäired ( autism )
 F9
 Psüühikahäired lapse- ja noorukieas
 hüperkineetiline häire, käitumishäire, tundeeluhäired (lahutamiskartus, rivaalsushäire), suhtlemishäired (valikuline mutism , kiindumishäire)
Orgaanilise psüühikahäire põhjustab peaajuhaigus, -kahjustus, -või muu –häire, mille tagajärjel peaaju ei tööta enam nii nagu peaks. Isik võib langeda näiteks deliiriumisse, mida iseloomustab teadvuse hägunemine ja kuulmis- ning nägemishallutsinatsioonide esinemine. Lisaks võib see põhjustada ka desorientatsiooni ajas ja kohas ning sagedased on ka mäluhäired. Deliiriumis inimene võib kergesti ärrituda ning muutuda agressiivseks. (Usberg. A., 2011)
Orgaaniline psüühikahäire on veel ka dementsus, mis enamasti kujuneb välja 60dates eluaastates, sest inimese kehas toimuvad vananemisele viitavad muutused ning, närvirakkude hulk väheneb. Dementsus süveneb aja jooksul ning kahjustab inimese intellektuaalseid võimeid ehk isik unustab tihti või teeb asju, mida n-ö normaalses olekus iialgi ei teeks (näiteks hakkab lillepotti salatit tegema) (Terviseportaal Inimene, 2007)
Psüühikahäirete jaotuse teise rühma moodustavad psühhoaktiivsetest ainetest tingitud psüühikahäired. Sellised ained tekitavad sõltuvust ( alkohol , kokaiin, nikotiin jne) ning nende mittetarbimine põhjustab inimeses meeleolu või enesetunde muutust, ärevust, unehäireid jms.
F2 rühma kuuluvad psühhootilised häired, milleks võib olla näiteks skisofreenia või püsivad luululised häired. Psühhootilistele häiretele on iseloomulik tegelikkuse tunnetamisvõime häirumine (luulumõtted, hallutsinatsioonid jms). Inimesel kaob võime eristada reaalsust kujuteldavast maailmast- hallutsinatsioonidest ning tema käitumine ei allu tahtele. Samuti on tema käitumine ettearvamatu ning seetõttu võib ta teistele ja iseendale eluohtlik olla. ( Kliinikum , 2011)
Rühma F3 kuuluvad meeleoluhäired, mis väljenduvad meeleolu tõusus (mania) või alanemises (depressioon). Enamus meeleoluhäiretest korduvad, kuid võib esineda ka ainult üks haigusperiood elus. Episoodi kestus võib varieeruda mõnest nädalast mitme aastani. (Kliinikum, 2011)
Viiendas ehk F4 rühmas on ärevushäired, dissotsiatiivsed häired, somatoformsed häired. Siia gruppi kuuluvad üldiselt neurootilised , stressiga seotud häired. Ärevuse psüühilisteks sümptomitteks on rahutus, võimetus lõõgastuda, pingetunne, kergesti ehmumine tühistel põhjustel või näiteks hirm kaotada kontrolli enese üle. Ärevuse somaatilisteks sümptomiteks võib olla näiteks südame kloppimine, higistamine , hingamisraskused jms. (Kliinikum, 2011)
Grupis F5 on söömishäired, unehäired, seksuaaldüsfunktsioonid. Põhilisteks söömishäireteks on buliimia ja anoreksia. Viimase puhul on tegemist patsiendi poolt esilekutsutud ja/ või soodustatud tahtlik kehakaalu langetamine, milleks kutsutakse esile oksendamine , kõhulahtisus , söögiisu vähendavate preparaatide kasutamine jms. Teiseks põhiliseks söömishäireks on buliimia, mis võib tekkida depressioonist, seedetrakti ülaosa häiretest, mis põhjustavad korduvat oksendamist ja isiksusehäiretest. Sellega võib kaasneda ka alkoholisõltuvus, pisiõigusrikkumised jms. Veel kuuluvad siia gruppi ka seksuaaldüsfunktsioonid, mille korral inimene ei suuda seksuaalsuhtes osaleda nii nagu ta sooviks. (Kliinikum, 2011)
Seitsmenda rühma moodustavad isiksushäired ning muud käitumishäired, mida iseloomustab inimese tuim ja ühetaoline reaktsioon erinevates olukordades . Nii isiklikes kui ka sotsiaalsetes. Isiksushäired tekitavad hingevalu ning häirivad sotsiaalset käitumist, kuid see ei pruugi alati nii olla. (Kliinikum, 2011)
Kaheksanda rühma moodustavad erinevad vaimsed alaarengud. See tähendab, et isikul on puudulik areng ehk tema intelligentsus tasandid : tunnetus, kõne, motoorika, sotsiaalne suhtlemine on madalal tasemel. (Kliinikum, 2011)
Eelviimase ehk rühma F8 moodustavad  psüühilise arengu spetsiifilised häired. Neid iseloomustab aju bioloogilise küpsemisega seotud funktsioonide arengu pidurdumine või kahjustus, paljudel juhtudel kehv kõne,- ja ruumitaju . Tavaliselt ilmneb vaimse arengu pidurdus või kahjustus lapseeas ning enamik neist seisunditest esineb poistel. (Kliinikum, 2011)
Kümnenda ehk viimase rühma moodustavad psüühikahäired lapse- ja noorukieas. Selliseid psüühilisi probleeme tekitavad üldiselt läbielatud sündmused. Näiteks vanemate lahutamine, rivaalsushäire või valikuta kiindumine. Paljudel psüühikahäirega lastel esineb näiteks tähelepanupuudulikkusesündroom, mis võib tekkida, kui lapsele ei pöörata varasel arenguperioodil piisavalt tähelepanu. See väljendub selles, kui laps ei suuda üht tegevust löpetada ja püüabki minna teise tegevuse juurde, esimest löpetamata või siis on ta liiga aktiivne- jookseb üleliia ringi, hüpleb, tõuseb toolilt püsti olukordades, kus oleks vaja istuda jne. (Kliinikum, 2011)

Psühhootiliste häirete näide: skisofreenia

Skisofreenia on üks huvitavamaid ja nii ilukirjanduses kui ka rahva ettekujutuses vaimuhaiguse prototüübiks kujunenud häire. See nimetus tähendab kreeka keeles midagi vaimu lõhestumise taolist ja seda ta ka on. Skisofreenne mõtlemine on seosetu, hüpleb ühelt teemalt teisele, katkeb. Inimene ei suuda maha suruda ebaolulisi mõtteseoseid ega väljaspoolt tulenevaid asjasse mittepuutuvaid stiimuleid. Skisofreenia korral on kõige suurem mõjutegur pärilik eelsoodumus. Võib öelda ka nii, et skisofreeniahoo ajal on valikuline tähelepanu häirunud, inimene näeb ja kuuleb liiga palju. Võimatu on eristada taju kujutlusest, seetõttu ägeda skisofreeniahoo ajal inimene näeb, kuuleb ja võib ka nahaga tunda või haista asju ja olendeid, mida tegelikult olemas pole - need on meelepetteid ehk hallutsinatsioonid. Sellises reaalsuseks saanud ulmade maailmas olla on väga arusaamatu ja hirmutav; seletamatule otsib iga inimene seletust. Ebaloomulikule on raske leida loomulikku seletust, seetõttu on seletuski ebaloomulik – inimene hakkab uskuma, et teda kiusatakse taga, tahetakse kahjustada, või vastupidi, kuidagi eriliselt tähtsaks teha. Kujuneb veendumus oma erilisest osast, näiteks kui jumala asemikust maa peal või lihtsalt eriliste võimetega isikust, keda tulnukad värvata tahavad. Niisugust haiguslikku valeveendumust enese ja maailma osas nimetatakse luulumõtteks. Skisofreeniat esineb ligikaugu 1%-l inimesest. Vahel on selle kulg krooniline ja saabub koguni vaimne puue, mis pole küll dementsus, vaid pigem emotsioonide ja motivatsiooni langus. Enamus skisofreeniaid on siiski hookululised ja vahel jääb esimene hoog ka ainsaks. Sellegipoolest kulub skisofreenia ravimisele palju aega ja ravimeid ning neid haiguseid on ligikaudu pool psühhiaatriahaigla patsientkonnast. Skisofreenia puhul on kõige rohkem kinnitust leidnud bioloogiline seletus nimega dopamiinihüpotees. Nimelt on teada, et skisofreenia puhul on dopamiinineuronid ajus ebatavaliselt aktiivsed. Umbes pooltel skisofreeniahaigetel on leitud ka aju anatoomilisi erinevusi. Skisofreenia puhul ei ole leitud ühe kindla ajukoha kahjustust, vaid muutusi väga erinevates ajukohtades. (Kreegipuu, M. 2009, lk. 246-249)

Nõustamine ja psühhoteraapia

Psühhoteraapiat võib mõista kahes mõttes: kitsamas ja laiemas mõttes. Laiemas tähenduses on psühhoteraapia all kombeks mõelda kõiki psühholoogilisi tegureid, mis soodustavad haigete, nii psüühikahäirete all kannatajate kui ka kehaliste haigustega patsiendtide paranemist. (Kreegipuu, M. 2006, lk. 250-251)
Psühhoteraapia on tervisehäirega isiku sihipärase mõjutamise protsess, mil tugineb psühholoogia seaduspärasustele ja mille eesmärgiks on häire kõrvaldaine ja leevendamine. See on kindlapiiriline tegevus nagu ravikuur ikka, millel on algus ja lõpp. Psühhoteraapia eeldab, et teraapiat teeks ainult spetsiaalse väljaõppe saanud isik, kellel on piisavalt alusteadmised nii meditsiinist kui ka psühholoogiast. Psühhoteraapia jaotatakse neljaks suureks rühmaks: psühhoanalüütilised või psühhodünaamilised, käitumuslikud ja humnastlikud/eksistensialstikud suunad. (Psühhoteraapia, 2010)
Kognitiiv-käitumuslikud teraapiad – teraapiad, mis keskenduvad käitumis- või mõtlemismustrite kindlakstegemisele ja muutmisele.

• kognitiiv-käitumuslik teraapia ehk KKT
  
• biheivioristlik teraapia
  
• ratsionaal -emotiivne käitumisteraapia
  
• dialektiline käitumisteraapia
  

Psühhodünaamilised teraapiad – teraapiad, mis põhinevad psühhoanalüütilistel teooriatel. Teraapia eesmärk on sageli alateadlike konfliktide teadvustamine . Eestis on esindatud :

• Psühhoanalüütiline teraapia
  
• Analüütiline psühhoteraapia (jungiaanlik)
  
• Individuaalpsühholoogia (adleriaanlik)
  

Humanistlik teraapia – toetav teraapiakoolkond, mis keskendub inimese eneseväärtustamisele, eneseteostusele, positiivsetele külgedele endas, ideaalmina ja reaalse mina erinevustele. Tänapäeval puhtal kujul praktiliselt olematu, samas teatud elemente sellest teraapiast kasutavad peaaegu kõik psühhoterapeudid (va näiteks psühhoanalüüs). Selle suuna alla võib lugeda ka muid toetavaid teraapiasuundi:

• Kliendikeskne psühhoteraapia
  
• Muusika - ja mänguteraapia
  
• Kunstiteraapia
  
• Biblioteraapia
  

Eksistentsialistlik teraapia – teraapia, mis keskendub filosoofilisematele eluküsimustele ning nendega kaasnevale ängistusele.

• Geštaltteraapia – tegeleb inimese kui tervikuga . Seos geštaltpsühholoogia teooriaga on tegelikult väga väike.
  
• Lühiteraapiad e. strateegilised teraapiad – teraapiad, mis keskenduvad konkreetse probleemi lahendamisele. Probleemi tekkimise ja püsimisega ei tegeleta. Eestis näiteks
  Lahenduskeskne lühiteraapia ( Ravimid , 2014)
  

Kuidas psühhoteraapia mõjub?

Psühhoteraapia puhul on patsiendi ja terapeudi vahel lähedane suhe. Terapeut on pühendunud patsiendi aitamisele. Sageli tunnevad depressioonis inimesed, et nad on üksi ja teistest võõrdunud. Kui tunnete, et keegi toetab teid ja hoolib teist, võite üle saada ka väga rasketest aegadest. Kuid toetus on vaid üks osa psühhoteraapiast. Psühhoteraapia käigus õpivad inimesed end paremini tundma ning avastavad oma elus korrapärasid, mis võivad neid ikka ja jälle depressiooni tagasi viia. Kõik need põhjustavad märkimisväärset stressi. Nagu eespool öeldud , ei põhjusta stress ise veel depressiooni. Depressioon vallandub alles siis, kui stressis inimene tunneb jõuetust või abitust. Psühhoteraapia püüab leevendada just nimelt seda abitustunnet. Paljudele inimestele piisab üksnes sellest, kui nad saavad oma valust rääkida ning tunnevad, et neid on ära kuulatud ja mõistetud. Paljud inimesed elavad elu, mis ei vasta nende endi vajadustele ja väärtushinnangutele. Paljude ametikoht , eluviis või lähisuhe ei rahulda nende vajadusi. Selline olukord võib kesta aastaid, ilma et inimene seda tähele paneks. Kuid pinged kuhjuvad, tekib rahulolematus , elu tundub üha mõttetum ja rõõmutum. Sellisel inimesel aitab psühhoteraapia avastada oma tegelikku mina. Psühhoteraapia suur pluss on ka see, et terapeut sisendab lootuse kaotajale realistlikku lootust. (Preston, J., 2010)

Küsitluse tulemused

Seoses käesoleva tööga korraldasid autorid ka küsitluse. Uurimus sisaldas kaheksat küsimust ja see viidi läbi 24.11.15-25.11.15. Küsitluses osales 10 vastajat , kellest pool olid mehed ja teine pool naised. Vastajad olid juhuslikult valitud. Küsitlus oli täiesti anonüümne.
Küsitluse eesmärgiks oli saada teada, kui palju inimest 10-st on kokkupuutunud psüühikahäiretega, missugune on nende kogemus psüühikahäiretega ja mida nad arvavad psüühikahäirete ravimise kohta.
Esimeseks küsimuseks oli „Naine või mees?“. Nagu eelnevalt autoris mainisid, siis olid osalejad täpselt pooleks: 50% mehi ja 50% naisi. Järgnevaks küsimuseks oli vastaja vanus. Enamik vastajatest jäid vahemikku 15-25, kuid osales ka kaks vanemat osalejat. Üks oli vahemikus 26-30 ja teine 36-40 aastat vana.
Kolmandaks küsimuseks oli: „Kas Teil on kokkupuuteid psüühikahäiretega? Näiteks skisofreenia, depressioon, paranoidsus, hasartmängurlus jne“. Vastuse variantideks olid: pole teadlik; ei; jah. Kokkupuute all mõtlesid autorid, et kas vastajatel endil, tutvusringkonnas, sõpruskonnas, perekonnas või kollegidel on esinenud mingisugune psüühikahäire. Kaks vastajatest valis variandi, et „pole teadlik“. Vastused „jah“ ja „ei“ jagunesid pooleks ehk siis mõlema puhul oli vastuseid neli.
Järgnevaks küsimuseks oli: „Kas olete ise kunagi põdenud mingisugust psüühikahäiret? Näiteks skisofreenia, depressioon, paranoidsus, hasartmängurlus jne“. Vastuse variante oli kaks: „jah“ ja „ei“. Kaks vastajatest on põdenud kunagi mingisugust psüühikahäiret ja ülejäänud ei ole. Viies küsimus „Kui vastasite eelimisele küsimusele "jah", siis millist?“ oli sõltuvuses eelmise küsimusega ja sellele pidi vastama ainult kaks osalejat, kuna nemad vastasid eelnevale küsimusele jaatavalt. Vastuse variante oli kolmteist ja kõik sisaldasid mingisugust psüühikahäiret, millest vastaja pidid valima enda poolt kogetud häire. Vastused olid jagatud suurematesse kategooriatesse. Üks vastaja valis vastuseks „ärevushäired, dissotsiatiivsed häired, somatoformsed häired (näiteks: foobiad, paanika-, kohanemis- jms häired, äge stressreaktsioon, somatisatsioonihäire, hüpohondria)“ ja teine „meeleoluhäired (näiteks: episoodiline või korduv depressioon, tsüklotüümia)“.
Kuuendaks küsimuseks oli: „Kas Teie meelest oleks vajalik, et psüühikahäiretega inimene pöörduks vastava ala arsti poole?“. Vastuseid oli kaks: „jah“ ja „ei“. Ainult üks inimene vastas sellele küsimusele eitavalt ja ülejäänud üheksa jaatavalt.
Seitsmendaks küsimuseks oli: „Kas olete külastanud psühhiaatrit?“. Ka sellele küsimusele oli võimalik vastata kahte viisi, kas „jah“ või „ei“. Üks osaleja kümnest on külastanud psühhiaatrit.
Viimaseks küsimuseks oli: „Kui kaua peaks Teie meelest inimene nt skisofreenia puhul ennast ravima?“. Vastuse variandid olid: alla 1 aasta; 3 aastat; 5 aastat; terve elu järjepidevalt. Üks inimene kümnest arvas , et skisofreeniat tuleks ravida 3 aastat, aga ülejäänute meelest tuleks seda teha terve elu järjepidevalt.

Kokkuvõte

Psüühikahäire on see, mis häirib inimest, teeb raskeks või võimatuks tema töö- ja vabaaja tegevuse, on harvaesinev, keskmisest tunduvalt erinev ning rikub kultuuri- ja isiklikke norme. Ig häire kujuneb diateesi (eelsoodumuse) ja stressori (pingelise keskkonnateguri) kokkusattumusest. Kõikide psüühikahäirete kujunemisele aitavad kaasa ka psühholoogilised tegurid. Psühhoteraapia on häire psühhoteraapia häire psühholoogiliel seletusel põhinev sihipärane tegevus, mille eesmärgiks on häire kõrvaldamine. Psühhoteraapia puhul on patsiendi ja terapeudi vahel lähedane suhe. Terapeut on pühendunud patsiendi aitamisele. Psühhoteraapia käigus õpivad inimesed end paremini tundma ning avastavad oma elus korrapärasid, mis võivad neid ikka ja jälle depressiooni tagasi viia.

Kasutatud kirjandus

Kidron, A., 2001. Psühholoogia põhisuunad. Tallinn: Ühiselu , lk 34-39
Kliinikum, 2011. Meeleoluhäired. [Võrgumaterjal] Leitav: http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ph/30meeleolu_h-d.ht m [Kasutatud 25.11.2015]
Kliinikum, 2011. Psühhoaktiivsetest ainetest põhjustatud psüühika-ja käitumishäired. [Võrgumaterjal] Leitav: http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ph/11ps-akti_ained_.ht m [Kasutatud 25.11.2015]
Kliinikum, 2011. Psühholoogilise arengu häired e. Psüühilise arengu spetsiifilised häired. [Võrgumaterjal] Leitav: http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ph/80psyhhol_arengu_haired_e.ht m [Kasutatud 25.11.2015]
Kliinikum, 2011. Söömishäired. [Võrgumaterjal] Leitav: http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/F5.ht m [Kasutatud 25.11.2015]
Kliinikum, 2011. Tavaliselt lapseeas alanud käitumis- ja tundeeluhäired. [Võrgumaterjal] Leitav: http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ph/90lapseea_ph.ht m [Kasutatud 25.11.2015]
Kliinikum, 2011. Täiskasvanu isiksus- ja käitumishäired. [Võrgumaterjal] Leitav: http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/F6.ht m [Kasutatud 25.11.2015]
Kliinikum, 2011. Vaimne alaareng. [Võrgumaterjal] Leitav: http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ph/70vaimne_alaareng.ht m [Kasutatud 25.11.2015]
Kliinikum, 2011. Ärevus -,stressiga seotud, dissotsiatiivsed ja somatoformsed häired. [Võrgumaterjal] Leitav: http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ph/40arevushaired.ht m [Kasutatud 25.11.2015]
Kreegipuu, M., 2006. Psühholoogia gümnaasiumile. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 241-259
Paavel, V.,  Psüühilise erivajadusega inimeste hoolekanne Eestis. [Võrgumaterjal] Leitav: http://raulpage.org/erivajadus/haired.html [Kasutatud 26.11.2015]
Preston, J., 2010. Kuidas jagu saada depressioonist. [Võrgumaterjal] Leitav: http://raulpage.org/depress/depress8.html [Kasutatud 25.11.2015]
Ravimid, 2014. Psühhoteraapia ja nõustamine. [Võrgumaterjal] Leitav: https://ravimid.wordpress.com/alternatiivid/psuhhoteraapia/ [Kasutatud 25.11.2015]
Sarma, J., 1980. Kliiniline psühhiaatria. Tallinn: Valgus, lk 75-103
Terviseportaal Inimene, 2007. Dementsus. [Võrgumaterjal] Leitav: http://static.inimene.ee/index.php?disease=d&sisu=disease&did=914 [Kasutatud 25.11.215]
Usberg, G., 2011 Täiskasvanud patsiendi neuroloogilise seisundi hindamine. [Võrgumaterjal] Leitav: http://www.nooruse.ee/e-ope/opiobjektid/neuroloogilise_seisundi_hindamine/teadvusehirete_jaotus_ja_hindamine.html [Kasutatud 25.11.2015]
Usberg, G., 2011. Teadvushäirete jaotus ja hindamine. [Võrgumaterjal] Leitav: http://www.nooruse.ee/e-ope/opiobjektid/neuroloogilise_seisundi_hindamine/teadvusehirete_jaotus_ja_hindamine.html [Kasutatud 26.11.2015]