Psühhopatoloogia (0)

Sissejuhatus

Psühholoogia on teadusharu , mille sisu ei ole üheselt defineeritud. On mitu laialt levinud määratlust:

• psühholoogia on teadus, mis uurib psüühikat
  
• psühholoogia on teadus, mis uurib käitumist ja psüühilisi protsesse
  
• psühholoogia on teadus, mis käsitleb vaimseid protsesse ja käitumist ning nendevahelisi seoseid
  

Psühholoogiaks nimetatakse tavakeeles ka:

• mitmesuguseid arvamusi psüühika kohta, sõltumata nende teaduslikkusest;
  
• kõike psühholoogide tegevusega seonduvat;
  
• mingi teatud inimese või raamatutegelase psüühika eripärasid.
  

Kuni 19. sajandini oli psühholoogia filosoofia alavaldkondi; iseseisvaks empiiriliseks teadusharuks sai ta 19. sajandi teisel poolel.
Psühhiaatria on humaanmeditsiini eriala, mis tegeleb psüühikahäirete ennetamise, diagnostika , raviga . Psühhiaatriline tegevus on igas riigis reguleeritud vastavalt seadusandlusele , et vältida inimõiguste rikkumisi. Eestis on psühhiaatriline abi reguleeritud Eesti psühhiaatrilise abi seadusega.
Psühhopatoloogia on psühhiaatria alldistsipliin, mille ülesandeks on kirjeldada ja süstematiseerida häirunud psüühilise tegevuse erinevaid avalduskujusid ehk sümptomeid.
Psüühikahäire
Üheselt mõistetavat tähendust sõnal "psüühikahäire" ei ole. Maailma Terviseorganisatsiooni arusaama kohaselt sõltub mõiste "psüühikahäire" sisu konkreetse ühiskonna sotsiaalsetest, kultuurilistest, majanduslikest ja õiguslikest iseärasustest. Üldiselt mõistetakse psüühikahäire all psüühiliste funktsioonide häiritust. Psüühikahäireid võivad tekitada mitmesugused faktorid , nagu sotsiaalsed, biokeemilised jne. Sageli samastatakse mõiste "psüühikahäire" mõistega "psüühiline haigus". Psüühikahäired klassifitseeritakse RHK-10-s diagnoosikoodidega, mis algavad F tähega: F0-F9.
Psüühikahäirete põhjused
1)Kaasasündinud põhjused
Psüühikahäirete kaasasündinud põhjusteks peetakse tegureid, mis on mõjunud indiviidi kesknärvisüsteemile kahjustavalt või häirivalt kuni ilmale tulekuni. Nendeks on geneetilised , s.t pärilikud hälbed, loote- ja sünnikahjustused.

2)Pärilikkus
Üheks psüühikahäireid põhjustavaks pärilikuks teguriks on munaraku viljastamisel mingil põhjusel tekkinud väärastus kromosoomide garnituuris: korrapäraste paariskromosoomide sekka tekib mõni üksikkromosoom või hoopis kolmik -või mitmikkromosoom. Kromosoomide garnituuri anomaaliaid on leitud 4%-l looteist, vastsündinuist ilmneb selle geneesiga väärarenguid ainult 0,5%-l.
Üks tuntumaid kromosoomianomaaliast põhjustatud häireid on Downi tõbi, sel puhul on kromosoom nr. 21 kolmes eksemplaris. Ilmnevad kehalised hälbed: väike kolju , mongoliidne nägu, suur keel, lühike kasv, lühikesed jäsemed, lõdvad lihased jm. Laps areneb aeglaselt, ei saavuta normaalset taset, kujuneb nõrgamõistuslikkus tavaliselt imbetsilsuse või idiootiana.
Rohkete variantidega korrapäratusi esineb sugukromosoomides. Enamasti sugeneb geeni(de) hälbest mõne mingis ainevahetuslülis osaleva ensüümi vähene aktiivsus või puudumine. Ainevahetuse väärastus põhjustab loote ja väikelapse arenemise, s.h närvisüsteemihäireid, millest kujunevad ka psüühikahäired. Selle grupi häirete tüüpiliseks näiteks on Föllingi tõbi.
3)Looteea ja sünnikahjustused
Looteeas luuakse närvisüsteemi edasise täiustumise alus. Mitmete infektsioonide tekitajad võivad ema organismist läbi platsentabarjääri tungida lootesse ja häirida selle arenemist . Loote arengut kahjustavad ka mitmesugused eksogeensed mürgid, mis ema organismi kaudu satuvad lootesse. Loodet kahjustavad ka laialt levinud olmemürgid : nikotiin ja alkohol . Seejuures mõjutab loodet ka isa alkoholism . Loote kahjustused võivad tekkida ka mehaaniliste traumade tagajärjel.
4)Psüühikahäirete elupuhused põhjused
Sünnist alates mõjuvad inimesele kõik keskkonna tegurid millega ta kokku puutub. Sotsiaalne keskkond mõjub pealmiselt just psüühikale. Inimese elu eri etappidel erinevad organismi üldised, sealhulgas ka närvisüsteemikaitsevõimed tunduvalt. Teadlikult ja tahtlikult kasutavad paljud inimesed mürkaineid mis kahjustavad nende aju ja kutsuvad esile ka raskeid psüühikahäireid. Nii võib tõdeda et nii mõnelgi juhul on kehaline või psüühiline häire inimese enda põhjustatud.
5)Psüühikahäirete kehalised põhjused
Inimese psüühilise tegevuse alus ja vältimatu lähe on sensoorne stimulatsioon, s.t kogu informatsioon, mis saabub peaajju meeleelundite kaudu. Sensoorse stimulatsiooni mahu, intensiivsuse ja/või iseloomu muutused võivad põhjustada peaaju tegevuse häireid. Sensoorne vaegus põhjustab psüühilisi hälbeid: teadvuse hägunemine, ärevuse-ja hirmutunnet, meelepettelisi elamusi jms. Kuigi liikumisvaegus vahetult psüühilisi häireid ei põhjusta , loob ta ajutoonuse vähenemisega soodsa pinnase hälvete tekkimiseks. Kahjulik toime võib aga olla ka sensoorsel ülekoormusel.
Nt: 25-aastane naine töötas puidutööstuses väga mürarikkas ruumis. Mõne kuu pärast tekkisid tal verbaalsed kuulmispetted: esialgu nime hõikamine, siis lühidad kommenteerivad ja käskivad repliigid. Lisandus ärevus, hirm jääda vaimuhaigeks. Pöördus ise arsti poole, tegi läbi lühikese statsionaarse ravikuuri, tervenes. Järgides arstide soovitust, vahetas töökohta. Hiljem mingeid psüühikahäireid ei esinenud .
Inimestel on kujunenud kindel keskkonna tingimustele kohandunud režiim. Raskemad kõrvalekalded sissetöötatud režiimist võivad osadel inimestel põhjustada kesknärvisüsteemi raskeid häireid. Erilise tähendusega on unerežiim.
6)Psüühikahäirete psüühilised põhjused
Realiteedi tunnetus on inimesel alati seotud mingi emotsionaalse hinnanguga. Intensiivsed emotsioonid avaldavad mõju närvisüsteemi tegevusele ja selle kaudu kogu organismile- käivitub psühhogeenne stressisündroom. Negatiivsete emotsioonide puhul käivitub distress, mis võib kaasa tuua mitmesuguseid psüühikalisi häireid. Äge psühhotrauma on intensiivse negatiivse emotsiooniga seotud ühekordne elamus, nt. lähedase inimese kaotus, raske õnnetusjuhtum, suur pettumus, läbikukkumine otsustaval hetkel, ränk solvang jms. Keeruka struktuuri ja suurte individuaalsete iseärasustega on intrapsüühilised konfliktis st.inimese konfliktid iseendaga . Intrapsüühilise konflikti allikaks on mõnedel juhtudel isiku sattumine sobimatusse sotsiaalsesse rolli.
Psüühikahäirete avalduskujud
Ajutegevuse kahjustuste ja häirete korral võib psüühilistes protsessides avalduda mitmesuguse ulatuse ja intensiivsusega kõrvalekaldeid. Hälbeid võib ilmneda kas mõnes üksikus psüühilise protsessi funktsioonis või korraga kõigis psüühilistes protsessides. Psüühiline haigus ei avaldu üksiksümptomi kujul vaid alati mitme sümptomi patogeneetiliselt seotud kompleksina-sündroomina. Inimese psüühika on tervik nii tervises kui ka haiguses .
Kvalitatiivsed tajumishäired
Kvalitatiivsed tajumishäired on tegelikkuse tajumise hälbed, mille puhul tegelikult toimuv ärritaja peegeldub teadvuses vähemal või suuremal määral moonutatud. Tajumise kvalitatiivsed häired võib jaotada kahte rühma: meelepetted ja psühhosensoorsed häired.
Meelepetete puhul ei vasta haige subjektiivse teadvuse tajuelamus tegelikkuses leiduvale objektile . Illusioon ehk eksitaju on tegeliku objekti moonutatud tajumine . Inimese meeleelundeile saabub ärritusi reaalselt olemasolevalt objektilt, kuid aistingute integreerimine tajuks moondub intensiivsete kujutluste toimel ning haige teadvuses formeeruv tajuelamus ei kajasta enam tegelikku objekti, vaid midagi muud. Hallutsinatsioon ehk ebataju on subjektiivne tajuelamus ilma vastava reaalse objektita. See on juba raskem tajumishäire vorm. Haige näeb esemeid või olendeid, mida tegelikult seal pole, kus ta neid näeb; haige kuuleb muusikat või kõnelust, mida tegelikult ei ole sel ajal ja sel kohal, kus ta kuuleb, haige tunneb õhus lõhnasid, mida tegelikult ei ole jne. Tõelisi hallutsinatsioone iseloomustab see, et haige suhtub neisse kui täiesti reaalselt olemasolevatesse asjadesse. Pseudohallutasinatsioone iseloomustab see et haige tunnetab subjektiivselt hallutsineeritud nähtusi teistsugustena kui reaalselt tajutavaid nähtusi. Pseudohallutsinatsioonid on haige jaoks „erilised“ tajuelamused, mis eksisteerivad temast väljaspool ja temast sõltumatult. Tuleb silmas pidada, et kuigi haige eristab pesudohallutsinatsioone reaalsetest tajudest , ei ole tal siiski objektiivset kriitilist suhtumist oma elamustesse. Selle alusel, millise analüsaatori piirkonnas hallutsinatsioonid esinevad, jaotatakse neid nägemis, kuulmis - ,haistmis- , maitsmis - ,puute- ,temperatuuri- ja kehatundehallutsinatsiooniks. Kliinilised kogemused on näidanud , et hallutsinatsiooni laadil on seos teadvuse seisundiga. Kui haige teadvus on hägunenud, nt. mürgistuse, trauma , infektsiooni ms. toimel, ilmnevad pealmiselt visuaalsed hallutsinatsioonid. Selle kõrval võib ette tulla ka akustilisi, kõige sagedamini lihtsaid helilisi ebatajusid. On juhtumeid, mil haige suhtub oma ebatajudesse nii ratsionaalselt kui ka emotsionaalselt nagu täielikku reaalsusse ja tegutseb vastavalt. Mõnel haigel kujuneb pikapeale välja kõhklus oma hallutsinatsioonide tõepärasuse suhtes.
Mõtlemishäired
Mõtlemine on tegelikkuse abstraktne ja üldistatud tunnetamine. Mõtlemise resultaadid rakendatakse inimese praktilises tegevuses, mille käigus ammutatud informatsioon üldistatakse omakorda mõtlemises. Psüühilise arengu puudulikkuse korral on mõistete formeerumine pidurdatud ja piirdub üksnes madalamal üldistuse tasemel olevate mõistetega. Mõistete kujunemise taset iseloomustab aktiivne ja passiivne sõnavara. Mõtlemine on sisuliselt häiritud kui ta ei peegelda objektiivset tegelikkust õigesti. Sundmõte on teadvuses vastu tahtmist korduv mitteadekvaatne mõte , mille ekslikkusest või tarbetusest inimene ise au saab. Ülekaalukas mõte on inimese teadvuses domineeriv mõte, mis pole reaalse situatsiooniga seotud ja mis tõrjub mõtlemise tegeliku elu kajastuse tagaplaanile. Luulumõte on haiguslik ekslik veendumuslik otsustus , mis ei allu mõistuslikule korrektuurile. Depressiivse luulu avalduskujud hõlmavad inimese enda omaduste, väärtuste ja võimete hindamist tegelikkusele mittevastavalt negatiivsetena. Mõtlemishäirete kujunemises osalevad mitmed tegurid. Peamiseks psühholoogiliseks teguriks on inimese emotsionaalne seisund, eeskätt meeleolu.
Esinevad ka mälu-, intellekti-, tundeelu -, tahteelu-, instinkti-ja teadvusehäired.
Psühhiaatriline sündromoloogia
Normaalne psüühiline tegevus on üksikute funktsioonide ja võimete keerukalt integreeritud tervik. Isoleerituna ei saa kulgeda ükski psüühiline funktsioon, ei aisting , taju, kujutlus ega tundumus. Ühe funktsiooni aktiveerumine toob endaga kaasa teised funktsioonid, ühe funktsiooni muutumine- ka teise funktsiooni muutumise. Psühhopatoloogilise sündroomi mõiste võeti kasutusele 1906a. H. Hoche poolt. Õpetus psühhopatoloogilisest sündroomidest on edasi arendanud E. Kraepelin , E. Bleuler, O.Kerbikov, O.H. Arnold , A. Snežnevski.
Psühhiaatriline nosoloogia
Esimene nosoloogiline ühik psühhiaatrias oli progresseeruv paralüüs, mida prantsuse arst A.Bayle kirjeldas 1822.a. kui ühtse kliinilise pildi , kulu ja patoloogilis- anatoomilise substraadiga haigust. Progresseeruva paralüüsi etioloogia tehti kindlaks alles 1913.a.
Haiguse alguse variandid
Psüühiline haigus võib alata erineva tempoga.
Üliäge algus on haigusel sel juhul, kui kõik iseloomulikud sümptomid kujunevad välja väga kiiresti, mõne tunni jooksul.
Ägeda algusega on tegemist, kui haiguse iseloomulikud sümptomid kujunevad välja päevade jooksul.
Alaägedat algust iseloomustab see, kui haigusele selge kliiniline pilt kujuneb välja nädalate jooksul.
Aeglase ja eriti hiiliva alguse korral on sageli suuri raskusi haiguse äratundmisega, sellest ka hilinemine raviga.
Psüühikahäirete klassifikatsioon
Psühhiaatria arenemise käigus on tehtus mitmesuguseid psüühiliste haiguste klassifitseerimise katseid. Mõned Jaotustest on jäänud ajalukku, mõned kehtivad praegugi, kuigi kiiratud ulatuses. Olenevalt süstemaatikaprintsiibist on psüühikahäireid võimalik jaotada mitmesugustesse rühmadesse.
Psüühikahäirete põhigrupid
F00-F09 Orgaanilised- k.a. sümptomaatilised- psüühikahäired.
F10-F19 Psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired.
F20-F29 Skisofreenia , skisotüüpsed ja luululised häired.
F30-F39 Meeleoluhäired.
F40-F49 Neurootilised , stressiga seotud ja somatoformsed häired.
F50-F59 Füsioloogiliste funktsioonide häirete ja füüsiliste ehk somaatiliste teguritega seotud käitumissündroomid.
F60-F69 Täiskasvanu isiksus- ja käitumishäired.
F70-F79 Vaimne alaareng.
F80-F89 Psühholoogilise arengu häired e. psüühilise arengu spetsiifilised häired.
F90-F99 Tavaliselt lapseeas alanud käitumis- ja tundeeluhäired.
Psüühikahaigete ravi
Psüühikahäiretega inimesed on ümbrust häiriva ja mõnikord koguni ohustava käitumisega alati ajendanud oma kaaslasi midagi ette võtma enda kaitsmiseks ja häiretega inimeste abistamiseks . Enda kaitsmiseks on iidsest ajast kasutatud sellise inimese vabaduse piiramist ja kooslusest isoleerimist. Psüühikahaigete ravi võimaluste ja vahendite olulise avardumise ja ravi efektiivsuse suure tõusu tulemusena on psühhiaatriline abi viimase poolsajandi jooksul kardinaalselt muutunud. Abisaajate ring on suuresti kasvanud, esmajoones hingehaigete arvelt. Viimased moodustasid poole sajandi eest maksimaalselt 1/5, tänapäeval aga 4/5 psühhiaatrilistest patsientidest. Vaatamata tänapäeva meditsiini võimsusele, on siiski veel haigusi ja defekte, mida ei saa ravida.
Bioloogilised ravimeetodid
Füsioloogilised ravivahendid on faktorid, mis osalevad organismi elutegevuses ja mida on võimalik doseerida, saavutades sellega suunatud muutusi kesknärvisüsteemi tegevuses. Siia rühma kuuluvad toit, uni ja liikumine.
Füüsikalised ravivahendid – mehaanilise, valguse, soojuse ja elektrienergia manustamisena.
Psühhofarmakoteraapia on tänapäeval psüühikahaigete aktiivse ravi põhivorm, psühhofarmakonid domineerivateks ravivahenditeks.
Skisofreenia
Skisofreenia on psüühikahäire, millele on omased häired tajumises, mõtlemises, tundeelus ja tahteelus . Halvenenud on ka mälu. Intellekti skisofreenne protsess märgatavalt ei mõjuta.

Ajalugu

Haigust, mida tänapäeval vaadeldakse skisofreeniana, kirjeldas esimesena Emil Kraepelin 1896. aastal. Kui enne Kraepelini olid tuntud mõisted katatoonia, hebefreenia, varajane nõdrameelsus, siis Kraepelin ühendas need ühtseks nosoloogiliseks ühikuks ja nimetas seda dementia praecox'iks (varajane nõdrameelsus). Tänapäevase nimetuse, skisofreenia, võttis kasutusele Eugen Bleuler 1908. aastal. Haiguse nimetus on tuletatud kolmest osast: schizo - killustumine, lõhestumine ja phren - hing ja ia – suffiks, tähistamaks haigust, patoloogilist seisundit.

Etiopatogenees

Skisofreenia tekke ja kulu seaduspärasused on hoolimata intensiivsetest teaduslikest uuringutest jäänud seni selgusetuks. Oluline roll skisofreenia levikus on geneetilisel faktoril. Seda on näidatud veenvalt kaksikute uuringutel. Millistes geenides peitub skisofreenne defekt, pole selge. Arvatakse, et tegemist ei ole ühe või mõne skisofreense geeniga, vaid pigem väga paljude geenide koosmõjuga, mille tulemusena avaldub tänapäevaselt peamiselt psüühilise haigusena tuntud patoloogia. Kuid häired ei ole näidatud mitte ainult psüühika poolt, vaid väga paljudes somaatilistes funktsioonides. Tänapäeval on laiemat toetust leidnud järgmised skisofreenia patogeneesi hüpoteesid:

Immuunsüsteemi häire hüpotees - selle hüpoteesi järgi organismi kaitserakud ehk immuunrakud on muutunud agressiivseks organismi enda rakkude vastu, mille tagajärjel need rakud hävitatakse. Autoagressioon toimub kas:

ajukoe vastu

tüümusekoe vastu

Dopamiinergilise süsteemi hüperaktiivsuse hüpotees - tõusnud on aktiivsus aju dopamiinergilises postsünaptilises retseptoris, mistõttu avalduvad enam selle süsteemi talitlusnähud.

Epidemioloogia

• Skisofreenia on levinud erinevates maades enamvähem sarnase sagedusega - 1 juht 100 inimese kohta.
  
• Kuigi on mõningaid kliinilisi erisusi meeste ja naiste vahel, haigestumus skisofreeniasse on meestel ja naistel sarnane.
  
• Pole täheldatud ka olulist seost skisofreeniasse haigestumise ja isiksust/inimest kirjeldavate parameetrite vahel, nagu temperamendi tüüp, haridus , kehalised karakteristikud.
  

Sümptomid

Skisofreeniale spetsiifilisi sümptomeid ei ole (s.t samad sümptomid võivad esineda ka muude psüühikahäirete korral), samuti ei ole otseseid spetsiifilisi somaatilisi või füsioloogilisi tunnuseid. Peamine sümptomatoloogia skisofreenia korral ilmneb tajumises, mõtlemises, tundeelus ja tahteelus.
Peamised sümptomid:

Tajumises - hallutsinatsioonid

Mõtlemises - luulumõtted, mõtlemise sisulised ja vormilised häired

Tundeelus - tundeelu tuimenemine ja emotsionaalne inadekvaatsus

Tahteelus - tahteaktiivsuse alanemine ja psüühilised automatismid
Ainsana esinev sümptom ei anna alust skisofreenia diagnoosimiseks. Koos peaks esinema kaks või enam sümptomit.

Diagnostika

Kliiniline

Skisofreeniale spetsiifilisi ehk ainuomaseid sümptomeid ei ole. Selleks, et diagnoosida skisofreeniat, peab sedastama vähemalt kahte skisofreeniale tüüpilist sümptomi. Näiteks tahteaktiivsuse alanemist ja tundeelu tuimenemist.

Laboratoorne

Käesoleval ajal ei ole ühtegi laboratoorse diagnoosimise meetodit, mis toetaks või välistaks skisofreenia diagnoosi.

Alavormid

Skisofreeniat liigitatakse prevaleerivate tunnuste järgi järgmiselt:

• Paranoidne skisofreenia - juhtival kohal paranoilised luulumõtted tagakiusamisest, jälitamisest, erilisest suhtumisest. Võivad esineda kuulmishallutsinatsioonid, mis jagavad käske/keelde või ähvardavad. Sageli esineb kehamuutusluul.
  
• Hebefreenne skisofreenia - juhtival kohal on emotsionaalsed häired: impulsiivne käitumine; maneerne, veiderdav käitumine. Mõttekäik on sageli laialivalguv, seosetu. Esineb pealiskaudset ja sisutut tegelemist filosoofiliste, religioossete või teaduslike ideede ja teooriatega.
  
• Katatoonne skisofreenia - esiplaanil psühhomotoorse tegevuse häired. Sageli esineb rahutus, stuupor (alanenud reaktsioon välisärritustele, spontaanseid liigutusi väga vähe või puuduvad), sundasendid- ja poosid. Silmatorkavaks tunnuseks on katatoonse rahutuse episoodid (välistest stiimulitest sõltumatu rahutu käitumine), negativism , vahajas paindlikkus või rigiidsus.
  
• Lihtne skisofreenia - esiplaanil on sügavad häired tahte- ja tundeelus: tahteaktiivsuse alanemine, tundeelu tuimenemine. Patsient on ükskõikne nii ümbruse kui enda suhtes, omaalgatus on minimaalne.
  

Ravi

Skisofreenia raviks kasutatakse tänapäeval peamiselt neuroleptikume. Tänapäeval osatakse üsna efektiivselt ravida psühhoosi nähte - hallutsinatsioone ja luulu. Tagasihoidlikku efekti omavad tänapäeval skisofreenia raviks kasutatavad vahendid tunde- ja tahteelus esinevatele häiretele.
Kasutatud kirjandus:

• „Psühhopatoloogia“ Jüri Saarma,2000a.
  
• „Vaimne tervis“ Jüri Saarma
  
• „Skisofreenia“ Sarjast Teadus ja Tervis Jüri Saarma,1981
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Esileht