nende seotust mingi ajastu ja kultuuri teatrikoodiga, mis on olemas veel enne konkreetse näidendi ja lavastuse sündi ning genereerib nende ühiseid struktuure Absurd mõttetu või ebaloogiline nähtus, absurditeatrit iseloomustavad seosusetu dialoo, tegevuse vähesus ja maailma tajumise absurd. Deteatraliseerumine - Kirjanduses ning teatris tõuseb huviorbiiti inimese isiklik elu, niisugused suhtlemis- ja käitumisvormid, mis on loomult mitteavalikud. (peredraama jmt) Teatripoliitika selle sisu moodustavad teiste sotsiaalsete institutsioonide - riigi, kiriku, parteide - ja teatri vahekord. Monologiseerumine - dialoogi muutumine üksikõneks. Dialoog monologiseerub, kui tegelased on samal arvamusel, üks tegelane domineerib, kommunikatsioon ei toimi. Monodraama ühe tegelase monoloogist koosnev draamateos. Simultaandialoog - tegelasrohketes stseenides; samaaegsuse muljet nõutakse remargis ("simultaanselt" vms
O'Neillile oli olulisim mõjutaja enda sõnul Strindberg. Väiketrupid mõlemad seotud O'Neilliga. Paista võib et O'Neill oligi ainus, kes lõi kunstiväärt draamat, tal oli palju loomingut. 1920nendatel sai O'Neill tuntuks. O'Neill kirjutas mitmetes stiilides, näidendid võib jagada realistlikeks, ekspressionistlikeks ja segatüübilisteks. Karakteritunne ja vormijulgus. O'Neill põhjustas selle, et valdavaks sai psühholoogiline peredraama tõsisemates teatrites. See on valitsenud aastakümneid tänapäevani välja. Selline vorm kodunes ka Broadwayle. 51) Gerhart Hauptmann - 40 lavateost, erinevad zanrid. Rikkalik nii stilistiliselt kui temaatiliselt. Teda on nimetatud viimaseks täiesti naiivseks kirjanikuks, kuna vältis selgeid programmilisi positsioone. Kuulsaks sai naturalistina. Repertuaaris püsinud siiani just tema varasemad teosed. ,,Enne päikesetõusu" 1889, ,,Enne päikeseloojangut" 1932, ,,Kangrud" 1982,
annaabi.ee 
