Saksamaa 1945-2009 (1)

SAKSAMAA 1945-2009
Besatzungszonen in Deutschland 1945-1949
Põhiküsimuseks sai peale sõda, et mis Saksamaaga teha. 1944. aastal oli Roosevelti rahandus-minister Henry Morgenthau1 tulnud välja kavaga ( Morgenthau plaan) jagada Saksamaa kolmeks osaks: Põhja-Saksa riik, Lõuna-Saksa riik ja rahvusvaheliseks tsooniks jäetav Ruhri tööstuspiirkond. See oli väga radikaalne ja leidis USAs tugevat vastuseisu , mistõttu jäeti kõrvale. Jalta konverentsil veebruaris 1945 lepiti kokku Saksamaa jagamises neljaks okupatsioonitsooniks, oma tsooni pidid saama NSV Liit, USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa. 17.01-2.08.1945 tomunud Potsdami konverentsil, kus USAd esindas uus president Harry Truman ja Suurbritannia esindajaks sai poole konverentsi peal uus leiboristist peaminister Clement Attlee, otsustati:
1) Saksamaa ja Austria jäävad eraldi riikideks,
2) Saksamaa, Berlin, Austria ja Wien tuleb igaüks jagada neljaks okupatsioonitsooniks,
3) Poola läänepiir nihkub Oderi jõeni, kuid suur osa Ida-Poolast läheb NSV Liidule,
4) NSV Liit saab endale Ida-Preisimaa2,
5) Saksamaa demilitariseeritakse ja natside üle mõistetakse kohut,
6) NSV Liidul lubatakse oma tsoonis võtta reparatsioonimakse.
See pidi tagama Saksamaa rahumeelsuse.
Entnazifizierung und die Nürnberger Prozesse
Sõjas jäid süüdi sakslased , täpsemalt siis natsionaalsotsialistid. Teisi sõjakuritegusid ei arutatud, olgugi, et NSV Liit (Katõni massimõrv, massivägistamised Ida- Preisimaal , Berlinis ja Budapestis3, poliitiliselt ohtlike inimeste hävitamine Ida-Preisimaal ja Poolas, linnade lauspommitamised, jne) ja USA (vangide ja tsivilistide tapmised Sitsiilias, Saksa ja selle liitlaste linnade lauspommitamised ning tuumapommide heitmine Hiroshimale ja Nagasakile) on oma tollase tegevuse eest hiljem palju kriitikat pälvinud. Vähemalt NSV Liidu kuriteod II maailmasõja ajal ei jää maha natside omadest .
Hitler , Himmler , Goebbels, Bormann ja paljud teised olulised NSDAP liikmed olid surnud (Bormanni kohta seda külll ei teatud, ta mõisteti tagaselja surma). Kohtu alla läksid ja surma mõisteti sellised mehed nagu Göring, SSi üks juhte Kaltenbrunner, armeejuhid Keitel ja Jodl, välisminister von Ribbentrop, okupatsiooniaegse Poola juht Hans Frank, siseminister Frick, natsiideoloog Rosenberg , orjatöölaagrite organiseerija Fritz Sauckel, Austria natsiliider Seyss-Inquart ja natside propagandalehe toimetaja Julius Streicher. Lisaks neile olid kohtu all eksvälisminister von Neurath (mõisteti 15 aastaks vangi), ekskantsler Franz von Papen (mõisteti õigeks), admiral Karl Dönitz (mõisteti 10 aastaks vangi), majandusminister Walther Funk (mõisteti eluks ajaks vangi),, Hitleri endine erasekretär Rudolf Hess (mõisteti eluks ajaks vangi), admiral Erich Raeder (mõisteti eluks ajaks vangi), Hitlerjugendi eksjuht Baldur von Schirach (mõisteti 20 aastaks vangi), rahandustegelane Hjalmar Schacht (mõisteti õigeks) ja arhitekt Albert Speer (mõisteti 20 aastaks vangi).
Nürnbergis toimus mitu protsessi, neist esimene, suurim ja tuntuim 20.11.1945-1.10.1946. Sellel surmamõistetud mehed poodi 16.10.1946 üles (neid oli 10, Göring tappis end õhtul enne hukkamist). NSDAP tunnistati kuritegelikuks ja keelustati , nagu ka SS, SA, SD ja Gestapo . Sellele järgnesid veel 12 protsessi aastail 1946-1948. Sellest tosinast esimene oli nn. arstide protsess, kus mõisteti surma 6 natsi-Saksamaa tipparsti, keda süüdistati inimsuse -vastastes kuritegudes (inimkatse ja tapmised). Järgnesid protsessid natsi juristide üle, majandustegelaste üle, jne.
Lisaks sellel oli hulk natse kadunud või Saksamaalt põgenenud. Neist tagaotsitavaim oli kaua aega Martin Bormann, kes, nagu hiljem selgus, oli hukkunud juba 2.05.1945 koos SSi arsti Ludwig Stumpfeggeriga4. Teine mees, kelle surma osas oli kahtlusi , oli Himmleri lähimaid abilisi Hermann Fegelein. Fegelein, tuntud naistemees, oli abielus Eva Brauni õega ( Gretl , olla olnud nümfomaan, abiellusid 1944) ja seetõttu Hitlerile üsna lähedalseisev. Kui Himmler eraviisiliselt üritas liitlastega läbi rääkida, siis olevat Fegelein (kui Himmleri usaldusalune) Hitleri käsul hukatud . Tõendid selle kohta olid aga üsna ähmased.
Ellujäänutest ilmselt tagaotsitavaim oli Auschwitzi arst Josef Mengele, keda aga ei suudetudki tabada. Menegele elas Argentinas, Paraguays ja Brasiilias, suri alles 1979. Küll saadi aga kätte teine väga tagaotsitud mees, üks SSi juhte Adolf Eichmann, kes 1960 Argentinas Iisraeli luure poolt kinni võeti ja 1962 Iisraelis üles poodi. Tuntuim neist endiste natsi-kurjategijate jahtijaist oli Lwówis (täna Lvivi linn Ukrainas) elanud austria juut Simon Wiesenthal.
Mussolini „vabastaja“ 1943. aastal Otto Skorzeny oli veel huvitava elukäiguga mees. Istus 1945-1948 liitlaste käes vangis , põgenes siis (olles külll enam-vähem õigeks mõistetud) ja redutas kuni 1952. aastani Hispaanias. Seejärel, töötades ka Nasseri režiimi heaks Egiptuses ja Peroni heaks Argentinas, olevat ta osalenud endiste SS-liikmete organisatsiooni ODESSA töös, aidates mitmel tagaotsitaval natsil end varjata. Teiste seas olevat ODESSA abi kasutanud ka Mengele, Eichmann, Mauthauseni koonduslaagri arst Aribert Heim ja SSi ohvitser ning väidetav massimõrvar Erich Priebke. Samuti sai sealt tõenäoliselt abi Ante Pavelić, horvaatia natsijuht. Ka on ODESSAt kahtlustatud kuulsa saksa-tšiili pedofiili Paul Schäferi5 aitamises.
Kuigi natsipartei keelustati, nagu ka kogu sümboolika (isegi swastika on tänini põlu all), on need ideed ja sümbolid tänaseni väga populaarsed nii tõsiste jäljendajate ( igat liiki neonatsid) kui ka lihtsalt ajaloohuviliste ja kollektsionääride seas. 1949-1952 (kuni keelustati) tegutses Saksamaal isegi Hitleri ideede pooldajaid ühendav Sozialistische Reichspartei. Lisaks sellele on ideed olnud levinud USAs, Suurbritannias, Skandinaavias, Kreekas6 ja Venemaal (Limonovi ja Žirinovski näited). Ilmselt tuntuim neonats oli USA natsipartei asutaja (aastal 1959) George Lincoln Rockwell , kes mõrvati 1967 omaenda partei endise liikme poolt. Neonatsluse üks vorme on nn. skinheadid, kellest üksikud on ka Eestis esindatud . Poliitiline mõju on neonatsidel väike, enamasti on tegu noortega , kes on suunanud oma agressiivsuse teisest rassist (enamasti mustanahaliste) immigrantide vastu.
Alliierter Kontrollrat
Peale Hitleri enesetappu sai Saksamaa presidendi kohused endale admiral Karl Dönitz, kelle ülesandeks jäi sõja lõpetamine. 8.05.1945 saksa väed alistusid, liitlasvägede ülemjuhatus eesotsas Eisenhower’iga oli sellega saanud Saksamaa oma kontrolli alla. Dönitzi valitsust ei tunnustatud, 23. mail nii president kui kantsler arreteeriti. Selle asemel otsustati luua Liitlaste Kontrollnõukogu (Alliierter Kontrollrat), mille legitiimsus Saksamaa valitsemises määrati 5.06.1945 Berliini deklaratsiooniga. Liitlasriike esindasid nende armeede ülemjuhatajad: USA kindral Eisenhower, Briti feldmarssal Montgomery , NSV Liidu marssal Georgi Žukov ja Prantsusmaa kindral Lattre de Tassigny.
1.07.1945 jagati Saksamaa okupatsioonitsoonideks.
USA sai Baieri , Hesseni, Baden -Württembergi põhjaosa ja Bremeni.
Suurbritannia sai Schleswig-Holsteini, Hamburgi , Niedersachseni ja Nordrhein -Westfaleni. Prantsusmaa sai Rheinland -Pfalzi ja Baden-Württembergi lõunaosa.
NSV Liit sai Thüringeni, Sachseni, Sachsen-Anhalti, Brandenburgi ja Mecklenburg-Vorpommerni.
Lisaks jagati neljaks tsooniks Berliini linn.
Ida-Pommern (Pomorze) ja Schlesien e. Sileesia (Śląsk) läksid Poolale, Ida- Preisimaa (täna Калининград) NSV Liidule.
Alliierter Kontrollrat viis läbi denatsifitseerimise, demilitariseerimise ja demokratiseerimise. Esimesed suured ülesanded, nagu natside üle kohtumõistmine ja saksa sõjaväe likvideerimine, läksid suhteliselt lihtsalt, kuigi NSV Liit soovinuks olla ilmselt radikaalsem. Kuid majanduse ja demokraatia osas tekkis lääneriikide ja NSVLi vahel vastuolu, mis arenes üsna kiiresti konfliktiks.
Küsimus oli, et mis edasi saab. Saksamaa ei saanud jääda igavesti okupeerituks. Sündmused arenesid selles osas kiiremini kui plaanid. USA ja Suurbritannia koostöö süvenes, samal ajal suhted NSV Liiduga jahenesid ning juba 5.03.1946 rääkis Churchill oma Fultoni kõnes „raudsest eesriidest“. Kuna kokku puutusid lääs ja NSV Liit enim just Saksamaal, siis kujunes sellest algava külma sõja esmaseks tallermaaks.
NSV Liidule oli kokkuleppe põhjal reparatsioonidena ette nähtud 10% nende okupatsiooni-tsooni majanduse kogutoodangust. Küll aga oli Ida-Saksamaa peamiselt põllumajanduslik, Lääne-Saksamaa tööstuslik, nii et Stalin tundis huvi tervikliku saksa majanduse säilitamise vastu, kus ta saanuks siis osa ka tööstustoodangust. Kui liitlased keeldusid NSV Liidule Lääne-Saksa tööstusest oma protsenti lubamast, siis lõpetati Ida-Saksamaalt põllumajandus-toodete vedu Lääne-Saksamaale. Seepeale otsustasid USA ja Suurbritannia majanduse edendamiseks luua alates 1.01.1947 kaksiktsooni, millega hiljem liitus ka Prantsusmaa. Seejärel asuti ette valmistama rahareformi, millest NSV Liit midagi kuulda ei tahtnud. Saksamaa majanduse käekäigust sõltus kogu Lääne-Euroopa majandus, seega lääneriikide huvi oli siin mõistetav. Juunis 1947 pidas USA riigisekretär Marshall kõne, milles teatas, et USA on valmis osalema Euroopa taasülesehitamise finantseerimises. Plaan rakendus, NSV Liit jäi sellest kõrvale (USA ja britid polnud venelaste kaasamisest ka sugugi huvitatud).
Majanduse reorganiseerimisega käis kaasas ka rahareform , mis toimus juunis 1948. Vanad Reichsmarkid vahetati uuteks Deutsche Markideks kursiga 100 Reichsmark = 4,75 Deutsche Mark. Nõukogude tsoon selles ei osalenud. Eesmärk oli pidurada inflatsiooni ja saada kontroll musta turu üle.7 Küll aga tähendas see koostöö lõppu NSV Liiduga. Märtsis 1948 lahkus NSV Liidu tsooni sõjaline ülem marssal Sokolovski kontrollnõukogu istungilt ja sellega oli Alliierter Kontrollrati tegevus de facto lõppenud.
Berlin-Blockade
1948. aasta alguseks olid kaks erinevat Saksamaad sisuliselt välja kujunenud. Berliini linn, samuti kaheks jagunenud, asus aga sügaval nõukogude tsooni keskel ja oli seega kõige kaitsetum igasuguste provokatsioonide vastu. Kui nüüd suhted läänega oli jahenenud, siis otsustas NSV Liidu juhtkond katsetada USA-Suurbritannia taluvuspiire just Berliini abil. 24.06.1948 blokeeriti kõik maismaateed kolme lääneriikide Berliini sektorisse, kuivõrd need läksid läbi nõukogude tsooni ja mingit lepingut nende kasutamise kohta polnud lääneriikidega sõlmitud. Lääne-Berliini ähvardas seega nälg ja, tulevikus, ka külm.
Suurem poliitiline konflikt NSV Liiduga või sõda olnuks väga ebapopulaarne USAs, kus tollal (avalikkuse poolt) venelasi peeti liitlasteks. Küsimus olnuks muidugi, et kas venelased sõda soovinuksid – USAl oli tuumarelv , NSV Liidul ei olnud – aga Stalin oli lääne demokraatia nõrkusi alati varmas ära kasutama. USA Saksa okupatsioonitsooni komandant kindral Lucius Clay tegi seepeale ettepaneku asuda varustama Lääne-Berliini lennukitega. Lennuki allatulistamine olnuks selgelt mõistetav signaal ka USA avalikkusele, mis sellist asja poleks venelastele andestanud.
Lääne-Berliini varustamine õhust kestis 462 päeva, selle aja jooksul tehti 278,228 lendu ning viidi Berliini 2,3 tonni toitu ja muid kaupasid, sh. kivisütt.
NSV Liit oli vaenlane , see oli 1948. aastaks lääneriikide juhtidele selge. Vaenlase vastu aitab liitumine. Nii sõlmiti juba märtsis 1948 Brüsseli leping (Suurbritannia, Prantsusmaa, Benelux ) ja loodi sõjaline Lääne-Euroopa Liit (WEU). Kuid läänemaailma juhtivaks sõjaliseks jõuks oli vahepeal kujunenud USA, kelle abi olnuks võimaliku sõjalise konflikti puhul vältimatult vajalik. Niisiis asuti ette valmistama suurt lääne demokraatlikke ideaale kaitsvat kaitseorganisatsiooni.
4.04.1949 allkirjastati Washingtonis Põhja-Atlandi leping, millega loodi NATO . Sinna kuulusid algul USA, Canada , Suurbritannia, Prantsusmaa, Belgia, Holland , Luxemburg , Itaalia, Portugal, Island , Norra ja Taani. Leping nägi ette, et neist ühe ründamine tähendab kõigi ründamist. Stalinile oli see selge signaal, et igasugune konfliktiõhutamine viib sõjani, ja kevadel 1949 ei olnud Stalin sõjaks USAga veel valmis.8
12. mail 1949 lõpetas NSV Liidu juhtkond blokaadi. Õhutee jäi siiski alles kuni septembri lõpuni, USA polnud kindel, et blokaad taas ei alga . Kuid Saksamaa küsimus oli selle konflikti tõttu saanud lahenduse, 23. mail 1949 kuulutati USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa tsoonide liitmisel välja Saksamaa Liitvabariik (Bundesrepublik Deutschland). 7.10.1949 kuulutati nõukogude tsoonis välja Saksa Demokraatlik Vabariik (Deutsche Demokratische Republik, edaspidi DDR). Lääne- Berliin jäi de facto Liitvabariigi koosseisu (de jure oli tegu okupeeri-tud piirkonnaga kuni 1990. aastani), Ida- Berliin sai DDRi pealinnaks (juriidiliselt ei olnud see küll korrektne ).
Austria (Österreich)
Austria saatus oli Saksamaa omast mõneti erinev. Peale sõja lõppu jagati neljaks tsooniks nii riik kui ka pealinn Wien. Kõigi okupatsioonijõudude poolt tunnustati üsna kiiresti koalitsioo-nivalitsust, kuhu kuulusid kõigi suuremate parteide ja kommunistide esindajad. esimene Austria sõjajärgne kantsler oli Karl Renner, kes kohe seejärel 1945-1950 oli Austria president. Ka järgnevad valitsusjuhid olid väga neutraalsed.
Austrias lõppes okupatsioon ametlikult juulis 1955. Austria pidi jääma neutraalseks, see tähendas eemalejäämist NATOst ja teistest läääneriikide sõjalistest ning poliitilistest organi-satsioonidest.9 Samas sai Austria osa Marshalli plaanist ja NSV Liidu mõjusfääri see maa ei kuulunud.
Suuremad poliitilised parteid on Austria Rahvapartei ( konservatiivid ) ja Austria Sotsiaaldemokraatlik Partei ( vasakpoolsed ), nende kõrval on olulisim mõni aasta tagasi natsionalistlikuks tembeldatud Austria Vabaduspartei, kuhu kuulus Jörg Haider.
Bundesrepublik Deutschland 1949-1990
23. mail 1949 jõustus läänetsoonide Saksamaal uus põhiseadus, mille alusel loodi Saksamaa Liitvabariik. Uus põhiseadus rõhutas rohkem inimõigusi ning võimude lahusust (et välistada Ermächtigungsgesetzi võimalikkust tulevikus). Põhiseaduse järgi valitakse Saksamaa parlament (Bundestag, 614- kohaline ) neljaks aastaks (välja arvatud siis, kui kantsleri soovil president kuulutab välja erakorralised valimised). Bundestagi kõrval on ka nö. parlamendi ülemkoda ( Bundesrat , 69-kohaline), mis valitakse liidumaade (Bundesländer) esindajatest.
Saksamaa riigipea on liidupresident (Bundespräsident), kes valitakse viieks aastaks selleks kokkutuleva valimiskogu (Bundesversammlung10) poolt. Bundespräsident nimetab valitsusjuhi (Bundeskanzler) kandidaadi, üldjuhul valimistel võitnud partei juhi. Kantsler paneb siis kokku oma valitsuse (Bundesregierung), kuhu kuuluvad peale tema 15 ministrit. Kantsleril ja valitsusel peab olema Bundestagi enamuse toetus. On kaks suurt ja mitu väikest parteid, „suured“ ehk CDU/CSU ja SPD on vaheldumisi olnud riigis võimul.
Saksa kaitsevägi (Bundeswehr) on kaitseministri juhatuse all. Kuna kaitseminister valitsuse liikmena on tagandatav Bundestagi poolt, siis püütakse sellega vältida Weimari vabariigi aegset olukorda, kus Wehrmacht allus vaid presidendile, kelle üle parlamendil puudus kontroll. Täna on presidendi roll riigis väga väike.
Sisepoliitika
14.08.1949 toimusid esimesed Saksamaa Liitvabariigi üldvalimised, kus Bundestagi valiti 402 liiget. Teiste seas pääsesid parlamenti ka 15 kommunisti.
SPD juht Kurt Schumacher oli küll populaarne ja viis oma partei võidule, kuid ei suutnud saavutada häälteenamust parempoolsete parteide ees kokkuvõetuna. Seetõttu pani valitsuse kokku CDU juht, endine Kölni linnapea Konrad Adenauer , kes oli kantsleriks septembrist 1949 kuni oktoobrini 1963. Valitsusse kuulusid veel CSU, FDP ja väike Saksa Partei. Esimeseks Liitvabariigi presidendiks valiti FDP kandidaat Theodor Heuss.
Saksamaa Liitvabariigi sisepoliitika peale 1949. aastat püsis stabiilne. 1953. aasta valimistel võitis taas CDU/CSU11 ning Adenauer jätkas kantslerina. SPD esimeheks aastail 1952-1963 (peale Schumacheri surma) oli Erich Ollenhauer, kes kaotas Adenauerile ka 1957. aasta valimistel. Samuti said sotsiaaldemolraadid lüüa presidendivalimistel 1959, kui Heussi järglaseks valiti CDU kandidaat Heinrich Lübke.
Adenaueri valitsuse teine mees oli majandusminister Ludwig Erhard , kelle suureks saavutuseks oli kuulus Saksa „ majandusime “ (Wirtschaftswunder). Mõjukas mees oli ka 1956-1962 kaitseministriks olnud Franz Josef Strauß, kellest 1961 sai CSU esimees.
Augustis 1961 ehitati Berliini müür. SPD üks juhte Willy Brandt oli tollal (1957-1966) Lääne-Berliini linnapea ja see võimaldas tal tõusta vahetult enne valimisi Saksamaa meedia huviorbiiti, mistõttu just Brandt (kes ei olnud tollal veel SPD esimees) nimetati SPD kantslerikandidaadiks. Adenaueri juhitud CDU võitis küll septembris 1961 toimunud valimised, kuid edu SPD ees oli ülinapp (CDU sai 192 ja SPD 190 kohta). Koalitsioonil CDU/CSU/FDP oli siiski piisav ülekaal.
Oktoobris 1962 tabas Saksamaa Liitvabariigi valitsust esimene tõsine kriis. Ajakiri Der Spiegel , mille omanik Rudolf Augstein oli kaitseminister Straußiga tülli läinud, avaldas artikli Bundeswehri armetust olukorrast. Kaitseministeerium nimetas seda riigireetmiseks ja Der Spiegeli toimetajad ning artikli autor arreteeriti. See tõi kaasa skandaali ja meeleavaldused üle Saksamaa. FDP liikmetest ministrid lahkusid valitsusest ning Adenaueril ei jäänud lõpuks muud üle, kui Strauß ametist vabastada. Nii jäi Adenaueri kabinet seekord veel püsima.
Oktoobris 1963 lahkus 87-aastane ja üha ebapopulaarsemaks muutuv Adenauer lõpuks ametist (CDU juhiks jäi ta siiski veel kolmeks aastaks). Uueks Saksamaa kantsleriks tõusis Erhard, kes jätkas koalitsiooni CSU ja FDP-ga. Erhardi valitsuses jätkasid ka senised Adebaueri ministrid.
Alguses läks Erhardi valitsusel suhteliselt hästi, Lübke valiti 1964 tagasi presidendiks ja septembris 1965 sai CDU/CSU+FDP koalitsioon taas võidu SDP üle. Küll aga oli nende valimiste järel SPD 202 kohaga nüüd taas Bundestagi suurim partei eraldivõetuna. FDP ei olnud Erhardi valitsusega rahul. Uue riigieelarve vastuvõtmise järel teatas üks valitsuse võtmeministritest Walter Scheel oma tagasiastumisest. See tõi kaasa valitsuskriisi, FDP ministrid lahkusid ja Erhardil ei olnud enam Bundestagis piisavalt toetust. Niiviisi oli Erhard sunnitud ametist lahkuma.
1.12.1966 moodustati nn. suur koalitsioon CDU/CSU ja SPD poolt, FDP jäi opositsiooni. Uueks kantsleriks sai senine Baden-Württembergi liidumaa Ministerpräsident Kurt Georg Kiesinger, CDU liige. Erhard valiti Adenaueri asemel CDU esimeheks, 1967 astus ta ka sealt tagasi ja esimeheks valiti Kiesinger. SPD esimees oli 1964. aastast olnud Brandt, kellest sai nüüd uue valitsuse asekantsler ja välisminister. Strauß tuli tagasi rahandusministrina.
Kiesingeri valitsemisaega iseloomustab eelkõige noorterahutuste laine Saksamaal. Kuue-kümnendad olid kogu läänemaailmas rahutud , vabaduse ja mässude aeg, mil sooviti vabaneda senistest tabudest ja luua uut, õiglasemat, vähemkonservatiivset ühiskonda. Sotsialism oli moes. Konservatiivist Kiesinger ei olnud populaarne, pealegi oli ta omal ajal olnud NSDAP liige. Lisaks võeti 1968 Bundestagis vastu hädaolukordi puudutavad seadusemuudatused, mida noored käsitlesid kui demokraatia piiramist.
Noored, eelkõige siis tudengid, nõudsid ka Vietnami sõja lõpetamist, suuremat meedia-vabadust jms. Kui juunis 1967 külastas Berliini Iraani šahh, siis tudengid korraldasid meeleavalduse selle nende meelest diktaatorliku riigipea vastu. Meeleavalduse käigus lasti üks tudeng politsei poolt maha ja puhkesid tõsised noorterahutused kogu riigis. Selle päeva järgi sai nime üks vasakradikaalne liikumine (Bewegung 2. Juni ), mis hakkas oma sõnumi teatamiseks Lääne-Berliinis pomme panema . See liikumine ei jäänud kahjuks ainsaks, igasuguseid rohkem ja vähem terroristlikke gruppe tekkis, neist kõige kuulsam on Punaarmee Fraktsioon (Rote Armee Fraktion = RAF).
Tudengiliikumise kuulsaim juht Rudi Dutschke terrorismini ei langenud, kuigi teda ennast üritati aprillis 1968 ühe hullu paremradikaali poolt tappa. See tapmiskatse tõi omakorda kaasa noorte radikaliseerumise, kusjuures ajaleht Bild, mis oli enne Dutschket ägedalt kritiseerinud, muutus üheks noorteliikumise raevu objektiks . Mai 1968 oli nii Saksamaal kui Prantsusmaal noorte radikaalide liikumise kõrgpunktiks. Hiljem sai Dutschkest üks roheliste partei (Die Grünen) asutajaid.
Septembris 1969 toimunud valimistel suurendas SPD oma ülekaalu Bundestagis ning otsustas suurest koalitsioonist lahkuda. Valitsuse moodustasid SPD ja FDP, kantsleriks sai Brandt. Saksamaa presidendiks oli juulis 1969 valitud SPD liige Gustav Heinemann. Nii oli SPD tulnud lõpuks võimule.
Brandti valitsuse asekantsleriks ja välisministriks sai uus FDP esimees Walter Scheel. Kaitseministriks sai SDP liige Helmut Schmidt , siseministriks FDP liige Hans- Dietrich Genscher. Uus valitsus oli eelmisest märksa populaarsem , selle peamiseks sisepoliitiliseks teeneks võibki lugeda noorterahutuste rahumeelse lõpu. Samas ei suutnud ta oma koalitsiooni kaua koos hoida (mitmed FDP saadikud läksid üle CDU/CSU poolele) ning juba mais 1972 korraldati Bundestagis umbusaldushääletus, kus Brandti valitsus vaid ülinapilt jäi püsima. Novembris 1972 korraldati seetõttu erakorralised valimised ning SPD saavutas suure võidu – 230 kohta Bundestagi 496-st kohast.
Veidi varem, ööl vastu 5. septembrit 1972, olid palestiina terroristid pantvangi võtnud ja hiljem mõrvanud 11 iisraeli sportlast Müncheni olümpiamängude ajal.
Aprillis 1974 arreteeriti Brandti üks nõunik, kes oli Ida-Saksa salapolitsei ( Stasi ) spioon. Seepeale astus Brandt tagasi. Uueks kantsleriks sai ta parteikaaslane kaitseminister Schmidt ja koalitsioon jäi püsima, kuid SPD jaoks oli tegu suure löögiga. Kuna Scheel valiti juulis 1974 presidendiks, sai Schmidti valitsuse asekantsleriks nüüd Genscher, kellele anti ka välisministri portfell.
Brandt jäi SPD esimeheks kuni 1987. aastani. CDU esimees oli 1971 -1973 Rainer Barzel, kes oli 1972 üritanud Brandti valitsust kukutada . Peale Barzeli tagasiastumist sai CDU esimeheks Helmut Kohl. CSU esimees oli kuni 1988. aastani Strauß. FDP esimees oli 1974-1985 Genscher.
Oktoobris 1976 võitis Schmidti juhitud SDP ja FDP koalitsioon taas valimised, kuid juba hääli kaotades. Tagasivalitud valitsuse suurim probleem oli terrorism , seotud RAFiga. Nimelt rööviti septembris 1977 saksa tööandjate liidu esindaja, kelle vabastamise eest RAF nõudis oma terrorismis süüdi mõistetud juhtide vabastamist. Oktoobris kaaperdasid palestiinlased ühe Mallorcalt Frankfurti suundunud Lufthansa lennuki. Ent Schmidti valitsus keeldus läbirääkimistest ja Lufthansa lennukis olnud pantvangid vabastati erioperatsiooniga. Seejärel RAFi vangisistuvad juhid sooritasid enesetapu (on ka arvatud, et valitsus lasi nad tappa) ning RAF lasi oma pantvangi maha.
Oktoobris 1980 toimunud üldvalimistel SPD ja FDP võitsid kohti juurde, kuid septembris 1982 lahkusid FDP ministrid valitsusest ja see sundis Schmidti lõpuks tagasi astuma . Uue koalitsiooni moodustasid taas CDU/CSU ja FDP, kantsleriks sai Kohl. Genscher jätkas asekantsleri ja välisministrina (kuni aastani 1992), kaitseministriks sai Manfred Wörner. Saksamaa president 1979-1984 oli CDU liige (varem NSDAP-sse kuulunud) Karl Carstens. 1984 sai presidendiks CDU liige Richard von Weizsäcker, kes valiti 1989 sellele kohale ka tagasi.
Kaheksakümnendad, mida iseloomustavad USAs Reagani ja Suurbritannias Thatcheri aeg, oli Saksamaal Kohli aeg. Märtsis 1983 võitis CDU/CSU ja FDP koalitsioon valimistel, kuigi SDP võimaliku liitlasena oli poliitikasse tulnud roheliste partei. Jaanuaris 1987 toimunud valimistel Kohli valitsus jäi püsima, kuid roheliste populaarsus taas kasvas. SPD populaarsus seevastu kahanes ja 1987 astus Willy Brandt lõpuks parteijuhi kohalt tagasi. Sotsiaaldemokraatide uueks juhiks sai Hans-Jochen Vogel .
Kohli ajal lõhuti 1989 maha Berliini müür ja 1990 taasühendati Saksamaa. Sellest hakkas omakorda tulenema uusi probleeme, kuid juba 1990.-il. Skandaale ja suuri valitsuskriise ei olnud, mistõttu Kohli valitsus jäi püsima koguni 16 aastaks. 1992-1998 oli tema valitsuse välisminister Klaus Kinkel (FDP).
SPD tuli uuesti riigis võimule 1998, kui kantsleriks sai Gerhard Schröder. Schröderi asekantsler ja välisminister oli roheliste karismaatiline liider Joschka Fischer. Novembrist 2005 juhib Saksamaa valitsust CDU juht Angela Merkel , presidendiks valiti 2004 samuti CDU liige Horst Köhler.
Majandus
Peale II maailmasõda oli Saksamaa majandus katastroofilises olukorras, kus inimesi ähvardas nälg ja külm, linnad olid purustatud ja põllud sööti jäänud. Kõike tuli alustada otsast peale, eriti veel arvestades asjaolu, et põllumajanduslik Ida-Saksamaa jäi NSV Liidu mõjusfääri.
Juunis 1948 viidi Lääne-Saksamaal läbi rahareform, mis tõi käibele saksa marga, peatas inflatsiooni ja võimaldas saksa majandusel kriisist väljuma hakata. Peale Saksamaa Liitvabariigi loomist 1949 tühistati kiiresti reparatsioonimaksed ning Marshalli plaani laienemine Saksamaale võimaldas tööstust taas asuda üles ehitama.
1950 algas suur majandusbuum , mida ajaloos tuntakse saksa majandusimena (Wirtschaftswunder). Selle autoriks peetakse Adenaueri valitsuse majandusministrit ja hilisemat kantslerit Ludwig Erhardi. Tööstustoodangu kasv ulatus parematel aastatel üle 20% ning tööpuudus asendus tööjõupuudusega. Ülikiire majanduskasv püsis kuni 1950.-te aastate lõpuni ning Lääne-Saksamaast sai selle tulemusena taas üks maailma rikkamaid riike. Seda vaid 15 aastat peale sõja lõppu.
Majandusime seisnes eelkõige sakslaste valmisolekus tööd teha. Ületunnid, loomupärane põhjalikkus ja üldine majanduskasv kogu maailmas andsid Lääne-Saksamaale nii toodangu kui ka turu. Majanduslik edu suurendas ka palkasid, mis omakorda tekitas ostuvõimelise siseturu. Valitsus soodustas igati eraettevõtlust ( laissez -faire poliitika) ning andis sotsiaalseid garantiisid. Kiire majanduskasv leidis aset ka Austrias.
Kuigi 1960.-il majanduse areng mõnevõrraa aeglustus, jäi Lääne-Saksamaa majandus endiselt üheks kõige kiiremini arenevaks majanduseks maailmas. Majanduse kiiire areng tekitas ka tööjõupuuduse, seda püüti lahendada nn. külalistööliste (Gastarbeiter) sissetoomisega. Eriti suurenes vajadus külalistööjõu järele peale 1961. aastat, kui Berliini müüri ehitamine ja suhete pingestumine Ida-Saksamaaga piirasid idasakslaste sisserändu Lääne-Saksamaale. Need külalistöölised, kellest valdav enamus jäid Saksamaale elama, olid enamjaolt pärit Türgist, Kreekast ja teistest Vahemere idaosa riikidest. Sellest tulenevalt on täna Saksamaal üsna suur türgi kogukond ning ametliku statistika järgi umbes 3,5% elanikkonnast on rahvuselt türklased.
Willy Brandti valitsus, mis 1969 võimule tuli, suurendas sotsiaaltoetusi ja riik hakkas rohkem majandustegevust kontrollima, kuid samal ajal algasid ka probleemid.12 1972 jõudis kätte majanduskriis , mis järsult süvenes aasta hiljem, kui araabia riigid järsult vähendasid nafta tootmist.13 1973-1974 naftakriis mõjus väga halvasti kogu maailma majandusele ja Lääne-Saksamaa ei olnud erand .
1976 sai kriis läbi, inflatsioon pidurdus ja majandus hakkas taas kasvama. Ent stabiilsust SPD tagada ei suutnud. Kohli valitsus 1980.-il asus alandama makse ning soodustama edukate, enesega ise hakkama saavate inimeste ja ettevõtete tegevust. 1980.-te teisel poolel tõi see kaasa ka majanduse uue elavnemise, kuigi mitte väga pikaks ajaks.
Jaekaubandus on väga tulutoov. 1960.-tel hakkasid levima supermarketid, mis väikeseid poekesi kõrvale tõrjusid. Supermarket oli odavam ja ligitõmbavam. Peatselt loodi odavate toidu- ja tarbekaupade poeketid, millega oli võimalik saada väga suure käibe juures ka väga korralik kasum. Suurim supermarketite kett täna on Aldi, mille rajasid vennad Karl ja Theo Albrecht . Selle kõrval on suured korporatsioonid Edeka, Lidl , Metro jt.
Autotööstuses muutus peale sõda kiiresti ülipopulaarseks Volkswagen Käfer (Põrnikas, Beetle), millle tootmine algas kohe peale sõja lõppu (Põrnika nime sai ta küll alles 1960.-te teisel poolel). Lisaks Volkswagenile hakkas 1950.-il autosid tootma BMW, ent jõudis 1959 pankroti äärele. Ettevõtte päästis Herbert Quandt, kelle järeltulijad on täna seetõttu multimiljardärid.
Välispoliitika
Adenaueri välispoliitika nurgakiviks oli Saksa DV mittetunnustamine ja suhete arendamine USA ning Lääne-Euroopaga. Sellega määrati Liitvabariik selgelt läände ning sotsialismibloki vaenlaste hulka kuuluvaks.
Novembris 1949 sõlmiti nn. Petersbergi kokkulepe, millega Liitvabariik sai Euroopa Nõukogu liikmeks ning sõlmis majandus- ja konsulaarsidemed lääneriikidega. Samuti lõpetati poolte kokkuleppel reparatsioonide maksmine, sakslased nõustusid Ruhri piirkonna üle seatud rahvusvahelise kontrolliga , jne. Sellega oli Lääne-Saksamaa tunnustatud võrdseks teiste Euroopa riikidega.
USA oli huvitatud Saksamaa taasrelvastumisest (et parandada kaitset kommunismi vastu), samas prantslased suhtusid sakslaste taasrelvastumisse skeptiliselt. Lahendus leiti lõpuks Lääne-Euroopa Liidu (WEU) asutamises märtsis 1948 Brüsseli lepinguga, millele kirjutasid alla Prantsusmaa, Suurbritannia, Holland, Belgia ja Luxemburg. WEU pidi tagama kaitse taasrelvastunud Saksamaa võimaliku agressiooni vastu. 1950 alanud Korea sõda põhjendas USA muret kommunismi pealetungi osas ning sakslaste taasrelvastumine muutus vastuvõetavamaks ka Euroopale .
1951 asutati Pariisi lepinguga Euroopa Söe- ja Teraseühendus ( ECSC ), asutajaliikmed olid Prantsusmaa, Lääne-Saksamaa, Itaalia ja Beneluxi maad. 1954 reorganiseeriti WEU, kuhu astus nüüd ka Lääne-Saksamaa. 1955 võeti Liitvabariik ka NATO liikmeks, mispeale NSV Liidu juhtimisel loodi sotsialismimaades kohe oma kaitseorganisatsioon, VLO.14 1955 pingestusid suhted ka Hallsteini doktriini tõttu. Walter Hallstein oli Saksamaa LV välisministeeriumi kõrge ametnik , kes selle doktriini välja töötas. See nägi ette Liitvabariigi kuulutamise ainsaks legitiimseks Saksa riigiks ning seega Saksa DV mittetunnustamise. Liitvabariik pidi katkestama suhted kõigi Saksa DV-d tunnustanud riikidega, välja arvatud NSV Liit. Kuni Brandti valitsuse võimuletulekuni oli see doktriin Saksamaa LV välispoliitika aluseks.
Märtsis 1957 allkirjastati Rooma lepingud , millega ECSC liikmesriigid asutasid Euroopa Majandusühenduse (EEC) ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ( Euratom ). Eesmärk oli suurem majanduslik integratsioon . Edaspidi need kolm organisatsiooni (ECSC, EEC ja Euratom) süvendasid pidevalt koostööd, kuni 1967 jõuti Euroopa Ühenduse (EC) ja 1993 Euroopa Liidu (EU) loomiseni.
Erhard jätkas Adenaueri välispoliitikat, kuid Kiesinger asus tegema järelandmisi Hallsteini dooktriinile, taastades diplomaatilised suhted Tšehhoslovakkia, Rumeenia ja Jugoslaaviaga. Kiesingeri välisminister Brandt pooldas tihedamat läbikäimist sotsialismimaadega ja oli valmis Hallsteini doktriinist loobuma, mis tal ka õnnestus teoks teha 1969 kantsleriks saades . Brandt muutis täielikult senist Saksamaa LV poliitikat sotsialismimaade suhtes, tunnustades erinevates lepingutes (1970 Moskva leping ja Varssavi leping, 1971 Berliini küsimust puudutav leping ning 1972 kahe Saksamaa suhteid reguleeriv leping) Oderi- Neisse liini Saksamaa idapiirina ning Saksa DV olemasolu. See aitas parandada suhteid ja arendada majandussidemeid ning Brandt sai selle eest 1971 Nobeli rahupreemia. Konservatiividelt Saksamaal pälvis ta välispoliitika (mida tuntakse nimetuse Ostpolitik all) tugeva kriitika. Ja peale oma Stasi spioonist nõuniku vahelejäämist oli Brandtil seetõttu eriti raske end kaitsta, mis tõi kaasa ka ta ametist lahkumise.
Schmidt oli Brandtist parempoolsem ja see ilmnes ka tema välispoliitikas, kus ta aktiivselt asus osalema NATO tegevuses ja kritiseeris Afganstani sõda. Samas suhted Ida-Saksamaa ja teiste VLO liikmesriikidega säilisid, ehk siis Ostpolitik jäi alles.
Kohl süvendas koostööd Prantsusmaaga , mis kiirendas ilmselt Euroopa Liidu teket. See Saksa-Prantsuse teineteisemõistmine kestab suures osas tänapäevani. Kuid välispoliitikas on Kohli suurim saavutus kahtlemata Saksamaa taasühendamine. Ehkki läbi 1980.-te jätkus Ostpolitik ja 1987 võttis Kohl sõbralikult vastu ka Saksa DV juhi Erich Honeckeri, asus Kohl aktiivselt toetama Saksa DV likvideerimist, niipea kui võimalus avanes. See avanes üsna peatselt. 9.11.1989 langes Berliini müür. Seejärel asus Kohl läbi rääkima NSV Liidu Mihhail Gorbatšoviga ning USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa liidritega. Tulemuseks oli Saksamaa taasühinemine 3.10.1990.
Schröder kantslerina nõustus Saksamaa osalemisega Kosovo ja Afganistani konfliktides , ent oli ägedalt vastu Iraaki tungimisele. Samuti olid tal head suhted Prantsusmaa ja Venemaaga (Putiniga), ent väga vaenulik hoiak George Bushi suhtes. Peale valimiskaotust on Schröder osalenud aktiivselt Nord Stream gaasijuhtme rajamises ning kritiseerinud 2008 Lõuna- Osseetia sõjas Gruusia presidenti Saakašvilit, mistõttu teda Eestis peetakse üldiselt Putini -meelseks poliitikuks.
Deutsche Demokratische Republik
Vastukaaluks Saksamaa Liitvabariigile kuulutati 7.10.1949 nõukogude okupatsiooni-tsoonis Ida-Saksamaal välja Saksa Demokraatlik Vabariik. Selle pealinnaks sai Ida-Berliin (kuna Berliini linn asus keset nõukogude tsooni, siis ei olnud võimalik Saksamaa LV pealinna seal hoida, seetõttu Lääne-Saksa valitsus resideerus Bonnis). Saksa DV jäi sotsialismileeri riikide hulka ning oli NSV Liidu mõjusfääris kuni 1990. aastani.
Ida-Saksamaa (edaspidi DDR) valitsus sarnanes teiste kommunistlike riikide valitsustele. Valitsev partei oli Saksa Sotsialistlik Ühtsuspartei (Sozialistische Einheitspartei Deutschlands = SED), mille peasekretär oli riigi tähtsaim mees. SED loodi aprillis 1946 kommunistliku partei ja SPD Ida-Saksamaa haru ühinemisel (see ei olnud väidetavalt päris vabatahtlik). SED deklareeris end marksistliku-leninistliku parteina, ehk siis NLKP liitlase ja mõttekaaslasena. Partei juhtis riiki, kõik teised riigivõimuorganid olid partei poolt määratavad.
Ida-Saksamaal ei olnud puhast üheparteisüsteemi, formaalselt oli parteisid päris palju, aga nad kõik olid SEDi poolt kontrollitud Rahvusrinde liikmed. Nii oli Ida-Saksamaal olemas ka oma CDU. Ida-Saksa parlament (Volkskammer) valiti Rahvusrinde kandidaatidest ja pidi olema siis seadusandlik võim. Reaalselt, nagu mujalgi sotsialismibloki riikides, oli parlamendil õigusi vaid nii palju kui valitsev partei neid andis. Valitsust nimetati Ministrite Nõukoguks (Ministerrat), selle eesotsas oli Ministrite Nõukogu esimees. Riigipeaks oli algul president, alates 1960. aastast aga Riiginõukogu esimees.
Salapolitsei (Ministerium für Staatssicherheit = Stasi) oli Ida-Saksamaal väga mõjuvõimas võimuorgan, võrreldav NKVD /KGB tähtsusega NSV Liidus.
Saksa DV koosnes viiest liidumaast ning neist eraldi oli Berliini linn. 1952 tehti haldus- reform , riik jagati 14 rajooniks (Bezirke), eraldi jäi Berliini linn.
Olulisemad massiorganisatsioonid olid Vaba Saksa Noorus (Freie Deutsche Jugend, põhimõtteliselt sarnane komsomoliga NSV Liidus), Saksa Demokraatlik Naiste Liit ja Vaba Saksa Ametiühinguliit. Kõik need olid kontrollitud valitseva partei, SEDi, poolt. Ka omasid nad kõik esindust Volkskammeris.
Sisepoliitika
NSV Liidu kontrolli all ei olnud Saksa DV-l võimalust kujuneda sama jõukaks ja oluliseks riigiks maailma mastaabis kui Saksamaa LV-l. Kuid sotsialismimaade hulgas oli DDR väga tähtis.
DDRi kommunistide seas oli algselt ilmselt mõjukaim mees Wilhelm Pieck, kes koos Otto Grotewohliga esimene SEDi juht (peale Kommunistliku Partei ja kohaliku SPD ühinemist 1946). Kui DDR loodi, siis Pieck sai selle esimeseks presidendiks ning Grotewohl esimeseks Ministrite Nõukogu esimeheks. Kuid reaalne võim, SEDi juhtimine, läks ustava stalinisti Walter Ulbricht i kätte. Ulbricht oli rumal ja ebameeldiv inimene, kel ilma NSV Liidu toetuseta ei olnuks võimalik olnud Saksa riiki juhtida. Sellised mehed Stalinile sobisid, liiga iseseisvad ja mõtlemisvõimelised kommunistid kõrvaldati.
Kiiresti peale DDRi loomist asutati 1950 Stasi, mille esimeseks juhiks sai Wilhelm Zeisser. Zeisseri asetäitjana asus ametisse Erich Mielke.
Märtsis 1953 suri Stalin ja kõikjal Ida-Euroopas loodeti, et see toob kaasa muutusi. Ida-Berliinis toimus juunis 1953 suur tööliste meeleavaldus , ent nõukogude väed tegid sellele kiiresti verise lõpu. See meeleavaldus tegi aga ühtlasi lõpu Zeisseri karjäärile. Tal oli olnud niigi hulk vaenlasi, eeskätt Ulbricht (kes kartis konkurentsi enda kätte koonduvale võimumonopolile), aga ka ka ta enese abi Mielke, ning nüüd see meelevaldus tõi kaasa võimaluse puhastuseks nii Stasis , partei poliitbüroos (partei tähtsaim organ, mis moodustati keskkomitee liikmeist) kui keskkomitees (partei ametlik juhatus).
Pieck ja Grotewohl jäid peale 1953. aastat ametisse, ent Ulbricht oli nüüd selgelt mõjukaim mees DDRis. Uueks Stasi juhiks tõusis Ernst Wollweber, kelle asetäitjaks jäi Mielke. Kuid ka Wollweber läks Ulbrichtiga tülli. 1957 lahkus ta ametist ning Mielke tõusis lõpuks Stasi juhi kohale, kuhu ta jäi sisuliselt kuni DDRi eksistentsi lõpuni. Stasi välisluure juhiks sai umbes samal ajal Markus Wolf .
1954 NSV Liit kinnitas DDRi sõltumatust iseseisva riigina. 1955 allkirjastati Varssavi Pakt (Warschauer Pakt), mille põhjal loodi sotsialismimaid ühendav kaitseorganisatsioon. DDR liitus sellega 1956.
Septembris 1960 suri president Pieck. Uut presidenti ei valitud, selle asemel loodi Riiginõukogu (Staatsrat, midagi sarnast nagu NSVLi Ülemnõukogu Presiidium) ja selle esimees hakkas täitma riigipea kohuseid. Esimeseks Staatsrati esimeheks sai Ulbricht, kes samal ajal jätkas ka SEDi 1. sekretäri ametis. Septembris 1964 suri ka Grotewohl ning Ministrite Nõukogu esimeheks sai endine kaitseminister Willi Stoph.
Kahe Saksamaa suhted olid halvenenud läbi 1950.-te ning pidevalt oli suurenenud DDRi „ paradiisist “ põgenejate arv. Selle vältimiseks otsustati lõpuks midagi ette võtta. Ulbricht plaanis kas uut blokaadi või müüri. Blokaadi keelasid NSVLi juhid ära, kuid müüriga jäid nõusse. Ööl vastu pühapäeva, 13. augustil 1961, piirasid sõdurid Lääne-Berliini sektorid sisse ja nende järelevalve all tehti kõigepealt okastraadist tõke. 1965 valmis juba massiivne ehitis Berliini müür (Berliner Mauer), mis kujunes külma sõja sümboliks.15
1969 hakkasid suhted Lääne-Saksamaa ja DDRi vahel paranema.See tõi lõpuks kaasa ka muutused Ida-Saksamaa juhtkonnas. 1971 pidi Ulbricht Moskva survel astuma SEDi 1. sekretäri kohalt tagasi. Uueks partei- ja seega ka riigijuhiks sai Erich Honecker. Ulbricht jäi kuni oma surmani 1973 Staatsrati esimeheks, kuid reaalset võimu tal enam ei olnud. Tema surma järel täitis riigipea kohuseid ajutiselt Weimari vabariigi esimese presidendi kommunistist poeg Friedrich Ebert. 1976 Honecker võttis endale ka riigipea kohused. Honeckeri on DDRi juhina peetud üldiselt mõistlikumaks meheks kui Ulbrichti. Ta oli iseseisvam, sai paremini aru majandusküsimustest ja oli kompetentsem riigijuht. Kuid ka tema ajal oli DDR ikkagi totalitaarne ühiskond ning ka tema ajal tapeti inimesi, kes müürist hoolimata läände üritasid põgeneda.
Honeckeri kõrval oli mõjukaim DDRi riigitegelane Erich Mielke, kelle juhitud Stasi oli ilmselt kõige laiahaardelisem riiklik julgeolekuteenistus Ida-Euroopas, kui NSV Liitu mitte arvestada. Stasi heaks töötas enam kui veerand miljonit inimest, kes suutsid kont-rollida enamikku DDRi rahvastikust. See muutis Mielke ka väga ebapopulaarseks ja koos Honeckeriga peeti just teda hiljem süüdlaseks enam-vähem kõigis riigi poolt DDRis korda saadetud kuritegudes.
1980.-il süvenes stagnatsioon kogu sotsialismileeris. 1985 tuli NSV Liidus võimule Gorbatšov, kes alustas ühiskonna reformimist. Ühtlasi tähendas alanud perestroika aga ka NSV Liidu lagunemise algust, mis alates 1988. aastast muutus kiiresti üha vältimatumaks. Nõukogude tankide toeta ei suutnud kommunistid oma võimu säilitada. See tõi kaasa kommunistlike režiimide kokkuvarisemise Ida-Euroopas 1989. aastal, teiste seas ka DDRis.
1 Morgenthau oli pärit juudi perekonnast
2 Tänane Kaliningradi oblast
3 Ohvrite hulgas oli ka alla 14-aastaseid tüdrukuid
4 Ilmselt see mees oli Magda Goebbelsil aidanud tolle lapsi tappa, valmistades ette unerohu ja mürgi.
5 Schäfer (sünd. 1921) kuulus Hitlerjugendisse, põgenes peale süüdistust pedofiilias Tšiilisse ja rajas seal põllumajandusliku radikaalparempoolse kommuuni , kus väidetavalt piinati ja tapeti Pinocheti ajal vasakpoolseid ja teisi režiimi vastaseid. Lisaks armastas ta väga lapsi, 1997 sai ta süüdistuse 26 lapse seksuaalses kuritarvitamises. 2005 saadi ta kätte ja pandi trellide taha.
6 Kus tänaseni võib kohata üllatavalt palju natsitemaatilist graffitit.
7 USA sigaretid olid tollal populaarseimaks „vahetusvaluutaks“
8 Kuid juba augusti lõpuks 1949 oli Moskval oma tuumarelv
9 NATOga pole Austria liitunud tänapäevani, Euroopa Liitu astuti 1995
10 Sarnane Eesti presidendi valimiskoguga, koosneb parlamendiliikmetest ja liidumaade esindajatest
11 CSU on Baieris tegutsev CDU sõsarpartei
12 SPD valitsusajal väga suureks paisunud sotsiaalkulud on olnud üsna suureks muredeallikaks mitmele Saksamaa valitsusele, eriti peale riigi taasühinemist.
13 Põhjuseks oli Yom Kippuri sõda Iisraeli ja Egiptuse-Süüria vahel, kus USA ja Lääne-Euroopa toetasid esimest. Nafta tootmist vähendati 25%, maailmaturuul selle hind neljakordistus ja see tõi kaasa suure majanduskriisi, mis kestis kuni 1970.-te lõpuni. Ühtlasi aga näitas see, kuivõrd on läänemaailm sõltuv naftast ja kuivõrd tähtis on seega õige poliitika Lähis-Idas.
14 VLO – Varssavi Lepingu Organisatsioon
15 Umbkaudu 5000 inimest põgenes siiski läände ka peale müüri ehitamist, kuigi seda ei saa võrrelda umbes 2,5 miljoni põgenikuga ajavahemikul 1949-1961.
16