Saksa Demokraatlik Vabariik (0)

Saksa Demokraatlik Vabariik

2009

Sisukord

SDV 5
Majandus 6
Sisepoliitika 7
Välispoliitika 10
Religioon 12
Sport 12
Kultuur 13
Ühinemine 13
Kasutatud kirjandus 14
Sissejuhatus
Seoses Hitleri enesatapuga (30. april l945) alistus Berliin 2. mail ja Saksamaa kapituleerus tingimusteta, mis lõpetas kõikide aegade kõige verisema sõja-II maailma sõja. Kolme suurriigi juhtide konverents Jaltas, 4. kuni 11. veebruar 1945 määras mitte ainult Saksamaa edasise struktuuri, vaid Euroopa tulevase näo aastakümneteks. Potsdamis, 17. kuni 2. august 1945, fikseeriti ka selle üksikasjad. Saksamaa kaotas idas suure osa territooriumist, viies sealt välja oma kaasmaalased. Neli võitjariiki – Inglismaa, Prantsusmaa, Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit – jaotasid Saksamaa ja Berliini eraldi okupatsioonitsoonideks( ida-Saksamaa NSV Liidule, edela-Saksamaa USA-le, lääne-Saksamaa Prantsusmaale ja loode-Saksamaa Suurbritanniale), mis pidid jääma kehtima kuni uue, demokraatliku Saksamaa loomiseni.
Võim Saksamaal anti ajutiselt Liitlaste Sõjalisele Administratsioonile. Keskorganiks oli Liitlaste Kontrollnõukogu, asukohaga Berliinis. Nõukogude vägede poolt hõivatuds Berliini toodi lääneliitlaste üksused. Liitlaste sõjaline Administratsioon pidi korraldama Saksamaa denatsifitseerimise, s.t saatma laiali Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (NSDAP) ja sellega seotud organisatsioonid . Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei kuulutati kuritegelikuks, selle funktsionäärid tuli arreteerida ja kohtu alla ning sama saatus ootas ka riigiametnikke, kes olid osalenud inimsusevastastes kuritegudes.
USA, NSV Liit, Inglismaa ja Prantsusmaa moodustasid Rahvusvahelise Sõjatribunali, mis 1945 novembrist - 1946 oktoobrini pidas Nürnbergi protsessil kohut sõjaroimarite üle. Kohtu all oli 24 inimest, neist 12-le määrati surmanuhtlus (poodi 16. okt. 1946) ja kolmele eluaegne vanglakaristus. Poodi 10, sealhulgas Ribbentrop, Rosenberg, Göring (sooritas enne enesetapu), Bormanni ei tabatud. R. Hess tegi 1987 vanglas 93-aastasena enesetapu. Nümbergi protsess kinnitas põhimõtte, et juriidilist vastutust riigi nimel või võimude käsul sooritatud kuritegude eest kannatab igaüks ise.
Liitlaste Sõjaline Administratsioon pidi aitama kaasa demokraatlike erakondade ja organisatsioonide taastamisele ning uute, esialgu kohalike võimuorganite ning seejärel ka keskvõimuorganite valimiste korraldamisele. Valimiste tulemusel moodustatud valitsusega kavatsetigi sõlmida rahulepind. Sellist Liitlaste poolt alustatud poliitikat okupeeritud Saksamaa suhtes hakati nimetama ”nelja D poliitikaks”- demilitariseerimine, denatsifitseerimine , demokratiseerimine, demonteerimine.
Saksamaa pidi maksma sõja võitnud suurriikidele reparatsioone. Maa jagati kaheks reparatsioonitsooniks. NSV Liit ja lääneliitlased pidid koguma reparatsioonimakseid igaüks oma okupatsioonitsoonis. Hitleri agressiooni tekitatud kahju korvamiseks ja Saksamaa sõjalis- tööstusliku potentsiaali vähendamiseks planeeriti demonteerida Saksa tööstusettevõtted ning võtta nende seadmed reparatsioonimaksete katteks.
Peatselt alanud nn külm sõda muutis Saksamaa ida ja lääne vahelise vastuseisu tallermaaks. Probleemiks sai see, et lääneriigid ja NSV Liit mõistsid väga erinevalt Saksamaa demokratiseerimist. NSV Liidu tsoonis rikuti parteide vabadust, kommuniste soositi. Alustati majanduse natsionaliseerimist. Sellele vastuseks hakkasid lääneriigid oma tsoone majanduslikult ühendama.
Konflikti ajendiks sai rahareform . Kuna lääneriigid NSV Liiduga kokkuleppele ei jõudnud, tegid nad rahareformi 21.juunil 1948 oma tsoonides ise ära ja panid kehtima täieliku turumajanduse. NSV Liit viis oma reformi läbi kaks päeva hiljem. Aga probleemiks sai, kumma raha hakkab kehtima Berliini läänesektorites, mis asusid Ida-Saksamaa ehk NSV Liidu tsooni pinnal.
Lääneriigid otsustasid, et nende raha hakkab kehtima ka Lääne-Berliinis. Sellele vastuseks blokeeris NSV Liit 25. juunil 1948 kõik Berliini läänesektoritesse viivad raud- ja maanteed – algas Berliini blokaad . Berliini blokaad kestis kuni 1949. aasta maikuuni. Lääne-Berliini 2,2 miljonit elanikku varustati selle aja jooksul lääneriikide poolt õhu kaudu. Toimus 200 000 lendu, iga kolme minuti järel maandus üks lennuk ja viisid sinna kokku 1,5 miljonit tonni kaupu. Berliini blokaad näitas, et Lääneriikide ja NSV Liidu vahel on ületamatud erimeelsused. Seda peetakse ka külma sõja alguseks. NSV Liidul ei õnnestunud sundida Lääneriike Lääne-Berliini endale andma. Ta saavutas vaid, et Lääne-Berliin ei läinud ka Lääne-Saksamaa koosseisu, jäi omaette üksuseks. Saksa Demokraatlik Vabariik oli sõltumatu demokraatlik riik ainult nime poolest. Temast sai NSVL satelliitriik ja Varssavi pakti läänepoolne bastion. NSV Liit lootis SDV-st kujundada sotsialismi näidismaa.
Liitlaste Kontrollnõukogu lakkas sisuliselt tegutsemast juba märtsis 1948, lõhe läänesektorite ja NSV Liidu tsooni vahel süvenes üha. USA, Inglismaa ja Prantsusmaa ühendasid oma tsoonid . Loodi Saksamaa Liitvabariik. Oktoobris 1949 kuulutati idatsoonis välja Saksa Demokraatlik Vabariik. Seega oli Saksamaa lõhenenud kaheks riigiks. Lääne-Berliinile jäi eristaatus.

SDV

Riik eksisteeris alates 7. oktooberist 1949 kuni 3. oktoobrini 1990.
Pealinn- Berliin
Pindala- 108 179 km²
Rahvaarv- 16,35 miljonit (jaanuar 1990)
Rahaühik- Saksa DV mark
Riigikord - demokraatlik vabariik
Riik piirnes põhjas Läänemerega, läänes Saksa Liitvabariigiga, idas Poolaga ja lõunas Tšehhoslovakkiaga. Saksa DV jagunes halduslikult 14 ringkonnaks. Üle 99% rahvastikust olid sakslased . Kõige tihedam oli asustus riigi lõunaosas (keskmiselt 200 in. km. kohta). Kolmveerand rahvastikust elas linnades. Suurimad linnad peale Berliini olid Leipzig , Dresen,
Karl-Marx- Stadt , Magdeburg, Halle , Rostock ja Erfurt . Loomulik iive oli väike, sest pärast II maailmasõda ei olnud rahvaarv suurenenud.
SDV lipp SDV vapp
punane osa on SDV

Majandus

1945. aastal Moskvast alguse saanud Saksamaa ida- ja lääneosa majandussidemete kärpimise ja lõhkumise eesmärgiks oli algul Nõukogude tsooni, edaspidise SDV majanduse üha tihedam sidumine NSV Liidu majandusega. SDV territoorium oli suhteliselt toorainevaene, seal arenenud tööstus oli varem tarninud toorme Saksamaa läänepiirkondades. Nüüd orienteerus see ümber Idabloki toorainele.
1950. aastal oli VMN-is SDV tööstuslikult kõige arenenum riik. Ta spetsialiseerus aparaatide ja vagunite valmistamisele, keemiatööstuse, peenmehhaanika ja optika arendamisele. Nendes valdkondades säilitas SDV kohati Lääne töösturiikide taseme. Oma toodangut pidi SDV aga müüma NSV Liidule ja teistele VMN-i maadele maailmaturu tasemest odavamate hindadega. Seegi oli üks põhjus, miks SDV majanduse arengutase jäi madalamaks SLV omast. Rääkimata muidugi sellest, et tema suhtes oleks rakendatud mingit Marshalli plaani laadilist abistamisprogrammi.
17. juuni 1953. Kurss sotsalistliku ühiskonna rajamisele tõotas uusi raskusi. Põgenikevool läände suurenes. Mais 1953 tõsteti Ida-Saksamaal töönorme, mis olid niigi pingelised . Töölised muutusid rahutuks. Juunis algasid stiihilised streigid , algul normide tõstmise vastu, kuid 16. juunil marssisid tuhanded töölised Ida- Berliini valitsuskvatralisse ja nõudsid valitsuse lahkumist ja vabade valimiste korraldamist. 17. juunil olid Ida- Berliini tänavatel kümned tuhanded, streigid ja demonstratsioonid toimusid ka teistes linnades ja asulates, kokku ligi 250 paigas. Rünnati ja purustati SSÜP (Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Keskkomitee ) ja julgeolekuorganite hooneid .
SDV hättasattunud juhtkond pöördus okupatsioonivõimude poole. Ida- Berliinis ja teistes linnades sõitsid tänavatele Nõukogude tankid . Surma sai ligi kolmsada inimest, vangistati tuhandeid.
See oli esimene massiväljaastumine Ida- Euroopa sotsialismimaades Moskva surve vastu. Järgnesid Ungari (1956), Tšehhoslovakkia(1968), Poola...

Sisepoliitika

SDV kõrgeim riigivõimuorgan oli Rahvakoda (Volkskammer). Rahvakoda valis Riiginõukogu, mis täidab Rahvakoja otsuseid ning esindas riiki rahvusvahelis -õiguslikes suhetes. Nõukogu eesotsas oli Ulbricht , kellest lähtusid kõik otsused ja keda omakorda käsutas Moskva . Sotsialistliku liikumise peaeesmärk oli riigi kodanike kaasamine sotsialismi ehitamisele ja neis sotsialistlikku teadlikkuse kasvatamine .
Vormiliselt kehtis SDV-s samuti mitmeparteisüsteem nagu Lääne- Saksamaalgi. Parlamendis, Rahvakojas oli parteisid isegi rohkem kui Bundestagis, lisaks kommuniste ühendavale Saksamaa Sotsialistlikule Ühtsusparteile veel neli korda.
Kaks neist- Kristlik- Demokraatlik Liit ja Liberaal- Demokraatlik Partei- olid SLV kristlike demokraatide ja vabade demokraatide organisatsioonide tasalülitatud analoogid.1948. aastal Nõukogude tsoonis rajatud Demokraatlikul Talurahvaparteil ja Natsionaaldemokraatlikul Parteil läänes vastseid ei olnud. Igal parteil oli oma juht- ja liikmeskond, häälekandja jne.
Kõik SDV valitsused olid mitmeparteilised! SDV esimeses valituses oli näiteks kaheksa kommunistist ja kümme mittekommunistist ministrit (4 kristlikku demokraati, 3 liberaaldemokraati, 1 talurahvaparteiline, 1 NDP-st ja 1 parteitu). Hiljem oli iga partei valituses esindatud ühe ministriga, kes oli ühteaegu ka Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja.
Kõik need parteid olid ühendatud 1950. aastal loodud Demokraatliku Saksamaa Rahvusrindesse. Lisaks parteidele kuulusid Rahvusrindesse veel sellised massiorganisatsioonid nagu ametiühingud, nais - ja noorsooliidud jt. SDV-s toimunud valimistel oli kodanikel võimalik hääletada ainult Rahvusrinde koostatud nimekirja poolt (või vastu, kui julgust jätkus). Nendesse nimekirjadesse olid kantud kõikide DSRR-i kuuluvate parteide ja organisatsioonide esindajad, kuid sellistes proportsioonides , mis tagasid SSÜP ülekaalu. Seega oli Rahvusrinne organisatsioonivorm, mille kaudu ja abil SSÜP teisi parteisid ja massiorganisatsioone kontrollis ja juhtis. Kuigi ametlikult oli tegemist demokraatliku riigiga, oli riik allutatud põhimõtteliselt ainult SSÜ Parteile ning kommunismile.
1950. aasta lõpul avaldati ametlikult andmed Rahvakoja valimiste kohta. Nende alusel olevat valimistest osa võtnud juba 98,5% valijatest ja neist hääletanud Rahvusrinde nimekirjade poolt 99,7% hääleõiguslikest kodanikest. Idasakslased olid tasalülitatud. Nii kestis see 1989. aastani.
Reaalne võim ehk juhtiv osa, kuulus SDV-s Saksamaa Sotsialistlikule Ühtsusparteile. Kes tahtis kuhugi jõuda või olla juhtival kohal poliitikas, majanduses, teaduses, massiteabevahendeis, politseis või armees , pidi astuma SSÜP-sse. Parteis kehtiv demokraatlik tsentralism tähendas, et partei liikmeskond pidi tingimusteta kuuletuma 19-liikmelise Poliitbüroo otsusele. Tegelik võim kuulus aga partei peasekretärile (aastal 1953- 1976 kandis see ametikoht esimese sekretäri nimetust). 1971 . aastani oli sel ametikohal Walter Ulbricht, talle järgnes Erich Hinecker.
Walter Ulbricht (1893-1973)
1893 aastal sündis Ulbricht Leiptzigis. Ta oli õppinud tisleriks. 25-aastasena oli mees juba üks Kommunistliku Partei rajajaid . Peagi sai temast Keskkomitee liige. Ulbricht oli väga veendunud kommunist. Natside võimule tuleku ajal suundus ta NSV Liitu ja elas sõja üle seal. Pärast sõda suundus mees tagasi kodumaale, et taastada Kommunistlik Partei. Tema rajas ka SSÜP ning oli loomisasajast saati selle juht. Ulbrich oli alati olnud Moskvale väga kuulekas ning jäik. 78 aastasena astus Ulbricht parteijuhi kohalt tagasi ning suri 2 aastat hiljem. Ta oli SSÜP juht alates 1946. aastast kuni 1971. aastani.
Erich Honecker (1912-1994)
Honecker oli pärit Saarimaalt. Elukutselt oli ta kaevur . Kommunistlikud vaated kujunesid välja isa mõjutuste tõttu. Juba 17-aastaselt astus ta Kommunistlikku parteisse. 1935. aastal pandi Honecker 10 aastaks vangis , sest ta ei olnud nõus lahti ütlema kommunistlikest veendumustest. Mees pääses vanglast välja alles pärast sõda. Ta tõusis karjääriredelil väga kiiresti ning 34-aastaselt sai temast SSÜP Keskkomitee liige. Tema ülesandeks oli tegeleda julgeoleku probleemidega ning ta korraldas ka Berliini müüri püstitamist. Honecker valmistati juba varakult ette Ulbrichti asemele ning 1976-st aastast 1989. aastani oligi ta SSÜP juht.
Tõhus vahend peasektretäri käes SDV elu, riigiaparaadi ja SSÜP endagi kontrollimiseks oli Riikliku Julgeoleku Ministeerium , kõnekeeles Stasi , mille raalides olevat leidunud andmeid 6 miljoni SDV kodaniku kohta. Stasi jälgis ka partei funktsionääre, oma aruannetes kõrgematele parteiorganitele iseloomustas ja hindas ta neid. Hirm distsiplineeris SSÜP-d.
Tänu sellele, et terve riik oli allutatud SSÜ Parteile ja kommunismile põhjustas see siseriiklikult suuri probleeme. Väga paljud emigreerusid Saksa Liit Vabariiki ja lootsid sealt leida hirmuvaba elu. Riigis toimus ka hulgaliselt mässe ning ülestõuse kommunistlikku korra ja süsteemi vastu. Näiteks 1953. aasta juunis toimus Ida-Berliinis tööliste mäss. Nad nõudsid vabade valimiste korraldamist. 17. juunil järgnesid sellele streigid ja demonstratsioonid ka teistes linnades ja asulates. Purustati valitsushooneid ja rünnati SSÜP-d. Olukorda pidid lahendama tulema okupatsioonivõimud . Mässulised suruti maha NSV Liidu relvajõududega. Vangistati tuhandeid inimesi ja paljud said surma. Sellele mässule järgnesid okupatsioonitsoonides mitmed mässud: näiteks Ungari ja Praha kriis.

Välispoliitika

SDV kuulus Idaploki riikide hulka. Seega puudus tal suhtlemine lääneriikidega. Riik otsis küll pidevalt tunnustust, kuid seda ta ei leidnud. Esialgu tunnustasid SDV-d sõltumatu riigina ainult sotsialismimaad. Ida- Berliini välispoliitilne peaeesmärk oli lõhkuda rahvusvaheline isolatsioon ja hankida juriidilist tunnustust muultki maailmalt. See vastas ka Moskva soovidele.
Oluline tõke, mis seda takistas, oli Hallsteini doktriin ja SLV majanduslik võimsus. Majanduslikel kaalutlustel ei julgenud ka sellised arengumaad , kes tundsid sümpaatiat Moskva ja tema sotsialismi vastu, SDV-d de jure tunnustada, kartes komplikatsioone suhetes SLV-ga. Olukord muutus, kui teisenes Bonni Saksamaa- ja Saksa DV-poliitika.
Välispoliitiliselt olidki põhilised probleemid SLV-ga. Tippsündmuseks jäi sealhulgas Berliini müüri rajamine 1961. aastal. Lõdva kontrollsüsteemi tõttu oli inimeste ja varade liikumine idast läände pidev ja ohustas Ida-Berliini tühjaks jätta. Ühtlasi toimus külma sõja raames tõsine konkurents : Berliini taheti muuta nii kommunistliku kui ka kapitalistliku süsteemi vitriiniks, mille põhjal igaüks võinuks hinnata ühe või teise poole eeliseid . Konflikt sai alguse Moskva nõudmisest, et lääneriigid viiksid oma väed Berliinist välja. Lääneriigid aga ei saanud leppida Moskva plaanidega luua Saksa ühtne konföderatsioon. NSVL reageeris konkurentsile talle iseloomulikul viisil: 13. augustil 1961 püstitati enam-vähem ühe ööga ümber Lääne-Berliini betoonmüür, et isoleerida see ülejäänud linnast takistada põgenikke ning suhtlust naaberriigiga. Berliini müür sümboliseeris raudset eesriiet ja langes alles 1989. aastal. Suhtlemine SDV ja SLV vahel katkes täielikult.
1960. aastate keskpaigast alates hakkas NSV Liit aktiivselt pingelõdvendust taotlema, samal ajal taotledes tunnustust Euroopas kujunenud poliitilisele süsteemile. Esimene riik väljaspool sotsialismileeri, mis tunnustas SDV-d, oli Kambodža (ei olnud tollal veel sotsialismi teele asunud ). Veel samal aastal järgnes talle viis araabia maad, kes olid katkestanud suhted USA-ga. 1972. aastast peale hakkasid SDV-le oma tunnustust jagama ka Euroopa mittesotsialistlikud riigid, algul neutraalsed ja pärast ka NATO maad. SDV suveräänsuse tunnustamine lääneriikide poolt oli ka osa Helsingi julgeoleku- ja koostöönõupidamise ettevalmistamisest. Ameerika Ühendriigid tunnustasid SDV-d septembris 1974.
Üheks suuremaks probleemiks oli Saksamaa lõhestatuse küsimus. See tuli kuidagimoodi lahendada! Juba 1970. aastate algul hakkasid Saksamaad teineteist tunnustama . Mõlemad astusid ÜROsse, hakkasid omavahel suhtlema , majandussidemed seati sisse, inimesed hakkasid liikuma jne. Saksa LV loobus Hallsteini doktriinist, kujundas uue idapoliitika . 1970. aastal sõlmis SLV nn lepingud Poola ja NSV Liiduga ning 1972. aastal SDV-ga. SLV leppis Teise maailmasõja võitjate poolt paika pandud riigi piiridega ja tunnustas SDV-d kui iseseisvat riiki. USA tunnustas SDV-d 1974. aastal. Niimoodi väljuski okupatsiooniriik isolatsioonist ning asus tegutsema maailma areenil. Ida-Berliin jagas abi arengumaadele ja KGB side rahvusvaheliste terroriorganisatsioonidega kulges samuti läbi SDV.
Isolatsioonist väljunud SDV aktiivsus rahvusvahelisel areenil suurenes. Sotsialistliku sõprusühenduse sisese ”tööjaotuse” raames keskendas Ida- Berliin oma tähelepanu Aafrikale ja võttis enda kanda osa Moskva maailmapoliitikast.
Oluline osa tema ”abist” arengumaadele langes sõjalisse valdkonda. 1980. Aastate keskpaiku oli SDV-l seitsmes Aafrika riigis kokku umbes 3000 sõjalist nõunikku ja instruktorit. KGB koostöö Stasiga rahvusvahelisel tasandil oli samuti tihedam kui teiste Ida- Euroopa julgeolekuteenistustega. KGB side rahvusvaheliste terroriorganisatsioonidega kulges sageli SDV kaudu.
1970. aastatel paranesid NSV Liidu ja lääneriikide suhted. Visiidid: 1971 Brežnev Prantsusmaal, 1972 ja 1974 Nixon NSV Liidus, 1973 Brežnev USAs ja Saksa LVs.

Religioon

SDV-s oli erinevaid kogukondi. Suurim roll oli kristlikul kirikul, kuid tähtsad oli ka reformeeritud evangeeliumi kirik ja rooma -katoliku kirik . Ligi 85% elanikest olid evangelistid, 10% kristlased ja 5% oli protestandid .
Vaatamata usuvabadusele üritas riik erinevate meetoditega kirikumõju vähendada ja eriti noori inimesi kirikust võõrutada. Kõige teravam poliitika kiriku vastu oli 1950. aastal, mis tipnes 1953. aastal Noortekoguduse keelustamisega. Sellest tulenes ulatuslik koolijuhtkondade vahetus ja hulgaline vahistamine. Kuigi järgnevatel aastatel olukord paranes , oli pikka aega ülikoolides teoloogia õpetamine võimatu.
Sellise poliitika tagajärjeks oli religioossete inimeste tohutu vähenemine. Sellegipoolest ei suutnud SDV poliitika takistada kristliku koguduse mõningast püsimist. Usu keelustamisel tuli kommunistlikule parteile aga kahjuks: nimelt SDV lagunemise eel toimunud rahulikust revolutsioonist võtsid osa paljud usust pööratud inimesed.

Sport

Sporti peeti SDV-s väga oluliseks. Kolmandik vabariigi elanikest tegutses regulaarselt spordiga. SDV sportlased olid omal ajal väga kuulsad heade tulemuste poolest. Neil õnnestus saavutada vapustavaid tulemusi Olümpiamängudel. Saksa DV keemikud olid kuulsad spordikeemia arendajad . Nad olid rahvusvaheliselt tunnustatud ja seetõttu langes neile dopingukahtlus, mis oli ka õigustatud.

Kultuur

Muusika . Artistid olid algselt sunnitud laulma laule vaid saksa keeles. 1960-ndatel see muutus, sest riigi liidrite ebapopulaarsis noorte hulgas kasvas. Väljaspoolt sotsialismimaid artistid polnud soovitud, kuid siiski imbus läänelikkust üha sisse. See andis hoogu mitmete põrandaaluste gruppide tekkele, nagu näiteks Die Skeptiker.
Teater. SDV teater oli mõjutatud tollasest populaarsest kirjanikust Bertolt Brechtist, kes asutas mitmeid teatreid ja tõi Ida-Saksamaale tagasi mitmeid andekaid artiste.
Meedia. Televisioon ja radio olid riigi kontrolli all. Iga päev toimusid regulaarsed Ida- Saksa poliitikat ülistavad saated. Salaja kuulati lääne raadioprogramme ja lääne televisooongi ulatus Ida- Saksamaale.

Ühinemine

1980.-datel asus NSV Liit demokraatia teele. SDV-s püsis aga kaua kõik endistviisi. Kommunistlik kord kehtis veel täies jõus. SDV-s rõhutati lauset: “Meie jääme!“ Kuid kaua nad ei suutnud enam oma rahvast kontrolli all hoida. Kuna riigist väljus nii palju põgenikke, siis Honecker andis käsu piiril neid tulistada. Põgenemised oli massilised ning SDV ei suutnud midagi selle vastu ette võtta. Ka vanade Idaploki riikide (Praha, Ungari) kaudu oli võimalik põgeneda ning SDV pidi sulgema piirid ka idanaabriga.
Terves riigis toimus tohutult mässe ning meeleavaldusi. Nõuti demokraatiat. Rahvas ei soovinud enam vaid põgeneda vaid reforme SDV-s. 1989. aasta 9. novembril murdis rahvas Berliini müüri. Sellest kujunes terveks nädalavahetuseks suur pidu. Alates sellest hetkest hakati reformima SDV valitsust. 1990. aastal toimusid esimesed demokraatlikud valimised SDV-s. Uue valitsuse suund oli ühtse saksamaa loomine. 1.juulil hakkas SDV-s kehtima SLV rahaühik Saksa mark.
Riikide ühinemine palunud aga kahjuks ainult nende otsustada, kaasa rääkisid ka sõja võitnud riigid. Moskva nõustus ühinemise mõttega. Saksamaa pidi jääma neutraalseks ning välja astuma organisatsioonidest. Lääne riigid ei tahtnud sellega alguses leppida. Seetõttu leppisid 1990 aasta veebruaris võitjariigid kokku, et Saksa ühinemine hakkab toimuma 2 + 4 valemi kohaselt. Nimelt pidi Saksa ise otsustama ja omavahel kokkuleppele jõudma ning kooskõlastama otsuse siis võtjatega. Läbirääkimised kestsid maist septembrini. Saksamaa jäi NATO-sse ning Nõukogude väed võisid olla Saksamaal 1994. aastani.
Kokkuleppele kirjutati ametlikult alla 12. septembril 1990 ja Saksamaa ühendati 3. septembril 1990. Saksamaal hakkas kehtima ainult SLV konstitutsioon . Rahvakoda lõpetas tegutsemise ja ühines Bundestagiga. Rahvaarmee ühendati Bundeswehriga. Ühinemine võeti vastu uute valimiste ning suurte pidustustega. Saksa DV lakkas olemast.
Alates ühinemisest on Saksamaa võtnud juhtiva rolli Euroopa liidus ja NATOs. Saksamaa on saatnud rahuvalvekorpuseid Balkanisse, Afganistani ja Iraaki ning on pidanud ka luuresõda Talibani vastu.

Kasutatud kirjandus

• Üldajalugu 1938-1991, Õpik XII klassile, Kaido Jaanson , 1994, Tallinn
  
• XX sajandi ajalugu II osa (1939-2000), Andrei Fjodorov, 2002
  
• EE nr 8, 1995, Tallinn
  
• Maailma ajalugu, Hermann Kinder , Werner Hilgemann, 2001, Tallinn
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Saksamaa
  

15