NSVL lagunemine, Saksamaa ühinemine, Baltimaade taasiseseisvumine (0)

Kontrolltöö: Sotsialistliku maailmasüsteemi lagunemine (konspekt, õpik§43,44,45,46,47); Eesti taasiseseisvumine (konspekt); Saksamaa: SDV, SLV, ühinemine (konspekt, õpik §31).
Saksamaa
Lääne-Saksamaa ehk Saksa Liitvabariik(SLV) tõusis järjekindlalt Konrad Adenaueri juhtimisel kõrgemale. Majandus kasvas jõudsalt, sõjavaremed kadusid ja sakslaste eneseusk taastus. Eneseusu taastumisele aitas kaasa Adenaueri ja kristlike demokraatide õpetus, et natside võimuletulek oli kogu saksa rahva süü ja et seetõttu tuleb sooritatud kuritegusid ka kollektiivselt kahetseda ja hukka mõista.
SLV majanduslik edu saavutati sõjaliste kulutuste puudumise, saksa töökuse ja Ameerika finantsabi koostoimel.
Sakslased ei murdunud häbi all, vaid leppisid kogunisti ära Prantsusmaaga ja naaberriigid alustasid koostööd majanduse vallas, mille tulemusena pmst arenes välja Euroopa Liit.
Adenauer : aktiivne antifašist, lisaks ei sallinud kommuniste; tema juhtimisel sai Saksamaast NATO liige ja selle raames lõi Saksamaa endale 1960ndatel ka uue sõjaväe; ei tunnustanud Saksa DV-d, pidas seda ajutiselt okupeeritud idasooniks(oli vene võimu all); juhtis Saksamaad kaua ja oli väga populaarne traditsiooniliste kodanlike väärtuste kehastaja ; läks erru 1966.
Idatsoonis ehk Saksa Demokraatlikus Vabariigis tulid võimule kommunistid eesotsas Walter Ulbrichtiga. Partei nimi oli Saksamaa Sotsialistlik Ühispartei. Näiliselt säilitati mitmeparteisüsteem. Walter Ulbricht oli eriti püüdlik ja pedantne Moskva käskude täitja. Muuhulgas nõudis just W. Ulbricht innukalt, et surutaks maha tšehhide-slovakkide katse lisada demokraatiat sotsialismi. SDV oli küll sots-maailma kõige arenenum piirkond, kuid jäi siiski järjest enam maha SLV-le.
Ühinemine
Saksamaa tingimusteta kapituleerumine lõpetas Teise maailmasõja. Kolme suurriigi juhtide konverents Jaltas määras Saksamaa edasise struktuuri. Potsdamis fikseeriti ka selle üksikasjad. Inglismaa, Prantsusmaa, Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit jaotasid Saksamaa ja Berliini okupatsioonitsoonideks, mis pidid jääma kehtima kuni uue, demokraatliku Saksamaa loomiseni.
Külm sõda sai alguse Berliini blokaadist 1948, mis jaotas Saksamaa pealinna Berliini kaheks.
23. mail 1949. aastal kuulutati kolmes läänepoolses okupatsioonitsoonis välja Saksamaa Liitvabariik (Bundesrepublik Deutschland, BDR; Lääne-Saksamaa) ja 7. oktoobril 1949 idapoolses Saksa Demokraatliku Vabariik (Deutsche Demokratische Republik, DDR). Seda nimetatakse Saksamaa lõhenemiseks.
Saksa Demokraatlik Vabariik oli sisuliselt NSVL satelliitriik ja Varssavi pakti läänepoolseim riik. Vastupanukatsed, nagu tööliste ülestõus Ida-Berliinis 17. juunil 1953, suruti maha. Paljud SDV kodanikud põgenesid läände. Seepärast otsustas SDV valitsus ehitada läbi Berliini müüri. Müüri ehitamist alustati 13. augustil 1961.
Saksamaa Liitvabariigi esimene kantsler Konrad Adenauer püüdis riiki Lääne-Euroopasse integreerida, arendades laialdast koostööd teiste maadega. 1950 jõustus Marshalli plaan. Kui 1969 aastal valiti liidukantsleriks Willy Brandt, algas Ida ja Lääne lähenemine, mis viis SDV diplomaatilise tunnustamiseni Lääne-Saksamaa poolt.
Saksamaa taasühinemise tegi võimalikuks NSV Liidus toimunud perestroika ja glasnost. 9. novembril 1989 langes Berliini müür. Kolm nädalat hiljem esitas SDV liidukantsler Helmut Kohl kümnest punktist koosneva programmi Saksamaa ühendamiseks. 3. oktoobrist 1990 oli Saksamaa taas terviklik riik.
Sõlmiti kaks-pluss-neli leping, ehk kõigepealt jõudku sakslased ise oma tuleviku suhtes kokkuleppele ja siis kooskõlastagu see Teise maailmasõja võitjariikidega.. Rahvusvahelise õiguse järgi ei ühinenud mitte kaks Saksa riiki, vaid taasühendati Saksa rahvas ja selle territooriumid ühise Saksamaa alla.
Sotsialistliku maailmasüsteemi lagunemine
NSV Liidu ja tema mõjuvõimu nõrgenemine
1960ndate lõpul NSV Liidus alanud stagnatsioon süvenes 1970ndatel veelgi. 19070. aastate alguseks oli Nõukogude majandussüsteem ennast ammendanud ja selle päästis vaid juhus : samal ajal, kui Läänt tabas araabia maade naftaembargo( embargo -poliitilistel põhjustel kehtestatud kaubavahetuse keeld mingi riigiga), avastati NSV Liidus tohutud naftamaardlad. Nafta ja gaasi eest saadud rahaga ostis riik Läänest tarbekaupu ja toiduaineid, sh teravilja. Näiline majanduslik stabiilsus säilis, kuigi mahajäämus Läänest aina suurenes.
Stagnatsioon oli ka vaimuelus ja poliitikas. Endiselt võimul püsiv Leonid Brežnev oli rohkem huvitatud ordenitest ja kõlavatest tiitlitest kui riigiasjadega tegelemisest. Tegelik võim koondus armee ja julgeolekuaparaadi kätte, kes kontrollisid ka üha enam korrumpeerunud parteiaparaati.
Vähesed teisitimõtlejad ehk dissidendid söandasid väljendada oma pahameelt nõukogude süsteemi üle. Nende esimeseks aktsiooniks oli protest sissetungi vastu Tšehhoslovakkiasse 1968. aastal. 1970. aastatel tugevnes dissidentide liikumine iga aastaga, levis omaalgatuslike väljaannete koostamine ja levitamine. Tuntumad dissidendid saadeti maalt välja või saadeti sundasumisele, kuid ülejäänud dissidendid pandi vangi või kasutati nende ja nende pere peal psühhoterrorit.
Sissetung Afganistani 1979. Afganistani valitsus oli olnud pikka aega NSV Liidu meelne. 1979 tekkis Afganistanis vaenulike grupeeringute vahel konflikt, mille osapooled kutsusid NSV Liitu endale appi. Mitmel mõjukal NLKP Keskkomitee poliitbüroo liikmel tekkis mõte Afganistanis valitsevat segadust ära kasutada ja see maa täielikult oma kontrolli alla saada. 1979 otsustati korraldada riigipööre Afganistanis ja panna uueks juhiks otse Moskvale alluv valitseja. 27. dets 1979 tungisid Nõukogude väeüksused Afganistani ja tapsid Afganistani presidendi Amini koos perekonnaga. Eesmärk tundus lihtsasti saavutatav. Lääneriikide, eriti USA, reageering oli järsk: 1980. aasta Moskva olümpiamänge boikoteeriti. Sõda Afganistanis kurnas NSV Liitu nii poliitiliselt, majanduslikult kui ka moraalselt ja oli selge, et NSVL on haavatav.
1978. valiti uueks Rooma paavstiks kardinal Karol Wojtyla(poolakas), kes võttis paastina nimeks Johannes Paulus II. Ta oli kiriku juht, kes oli näinud ja kogenud nii natsismi kui kommunismi. Ta oli Kesk- ja Ida-Euroopa rahvaste mõjukas eeskõneleja. Kujutas endast ohtu kommunistliku režiimi lagunemisele õhutamisele. 1981. sooritati paavstile Roomas atentaat , milles ta imekombel ellu jäi ning juhtumi uurimisel jõuti KGB-ni.
Poola:
Poolas leviv rahulolematus viis 1970. aastal rahutusteni Gdanskis, mille mahasurumiseks kasutasid Poola juhid sõjaväge. Rahva rahustamiseks sai uueks juhiks Edward Gierek, kuid ta ei suutnud Poolat kriisist välja viia. Ka majandusreform kukkus läbi. Samal ajal moodustasid haritlased põrandaaluseid organisatsioone, mis asusid võitlema tööliste õiguste ja vabade ametiühingute eest.
Augustis 1980 alustasid Gdanski laevatehase 17 000 töölist ühe vallandatud ametiühinguliidri toetuseks streiki, nõudes ühtlasi ka kõrgemaid palku. Streigi etteotsa tõusis nii majanduslikke kui poliitilisi nõudmisi esitav elektrik Lech Walesa.
Mõne päevaga streikis kogu Poola. Walesa juhtimisel moodustati streigikomitee, mis esitas võimudele 21 nõudmist. 31. august 1980 kirjutasid valitsuse esindajad ja Walesa alla kokkuleppele, mis tagas õiguse ühineda vabadesse ametiühingutesse, tõstis töötajate palka ja tagas neile paremad töötingimused. Sündis ametiühingukoondis Solidaarsus . Iseseisvate ametiühingute teke Poolas näitas nõukogude süsteemi nõrgenemist. See kokkuleppe aitas kaasa poliitilise elu aktiviseerumisele, meedia vabanes tsensuuri alt.
Kommunistliku süsteemi lagunemine hirmutas Moskvat ja asuti võtma ette samme, et asja täielikku lagunemist Poolas takistada. Poola kommunistide partei etteotsa pandi rahva seas pop poiss Wojciech Jaruzelski , vaatamata sellele Solidaarsuse võidukäik jätkus. NSV Liit pani Jaruzelski valiku ette: ta kas surub Solidaarsuse ise maha või tulevad Poola NSV Liidu tankid asja korda ajama .(Tegelikult oli tegemist šantaažiga, et toob tangid kohale, aga Jaruzelski ei teadnud siis, et NSV Liit ei julgenud rünnata.) Seega 13. sept 1981 kehtestas kindral Jaruzelski Poolas sõjaseisukorra ja kuulutas Solidaarsuse tegevuse lõpetatuks. Väga paljud vahistati, sh Walesa, Solidaarsus läks põranda alla. Rahvas hakkas sellele vägivallale vastu: parteipiletid saadeti tagasi, streigid. U sada inimest sai surma, kui streike maha suruti.
Lääs võidab külma sõja
USA president Ronald Reagan uskus, et kui NSV Liidule peale sundide tõsine konkurents , siis variseb too kokku. Eesimest korda seisis NSVL vastamisi Lääne liidriga, kes oli sama järjekindel kui Kremli juhtkond ise.
USA uus poliitika: 1) USA peab takistama NSV Liidu võimutsemist Kesk- ja Ida-Euroopas ja toetama võitlust kommunismi vastu kõikjal. 2) USA peab majanduslikult nurka suruma NSV Liidu, lõigates selleks ära tema sissetulekuallikad loodusvarade ning relvade müügist. 3) USA peab NSV Liidule peale sundima kõrgtehnoloogilise võidurelvastumise laine, millega NSVL poleks suutnud kaasa minna.
NSV Liidu ja USA peamiseks võitlustandriks kujunes Afganistan. USA varustas Afganistani vastupanuvõitlejaid ehk modžaheesid moodsate relvadega ning õpetas neid välja. Samuti „kakeldi“ Poolas, sest USA andis salateenistusele korralduse varustada põranda alla läinud Solidaarsust moodsa side- ja trükitehnikaga. Oluliselt aitas Poolat ka USA avalik välispoliitiline toetus.
USA asus takistama uue gaasijuhtme ehitust Euroopasse Siberist, keelates USA firmadel ja nende filiaalidel Poolas müüa seadmeid gaasijuhtme jaoks. USA-l õnnestus veenda Saudi Araabiat suurendama naftatootmist, mis vähendas oluliselt nafta hinda, seega ka NSVL ei saanud naftamüügist nii palju raha kui vaja olnuks. Kokkuvõttes viis USA majandussõda 1980. aastate keskpaigaks NSV Liidu pankrotti.
Reagan alustas NSV Liidu lõplikuks nurkasurumiseks võidurelvastumist kõrgtehnoloogia vallas ja siin ei suutnud NSVL tõepoolest sammu pidada, Eriti laastavalt mõjus NSV Liidule 1983. aastal välja kuulutatud strateegilise kaitsealgatuse kava. Nn Tähtede sõda tekitas NSV Liidus paanika. 1980. keskpaigaks oli selge, et USA oli relvastuse võidujooksu võitnud. Lisaks ei suutnud NSVL isegi tavarelvadega sõda pidama ja tegevus Afganistanis lõpetati.
November 1982 suri Brežnev, tema järglaseks sai KGB esimees Juri Andropov , kes üritas karmide administratiivsete võtetega NSV Liidu arengule uut hoogu anda, mõistmata, et käsumajandus oli ennast ammendanud. Andropovi järel, kes oli surmahaige, valiti NSV Liidu juhiks 72-aastane kehva tervisega Konstantin Tšernenko. Kuna kõikliidrid olid vanad ja kehvad, siis muutus NSVL maailma naerualuseks.
Perestroika
1985. aasta märtsis kinnitas NLKP Keskkomitee pleenum partei peasekretäriks Mihhail Gorbatšovi. Gorbatšov uskus kommunistlikesse ideedesse ja oli veendunud, et nii usuvad paljud NSV Liidus ja sotsialismimaades(vat kus nali).
NSVL soovis rahvusvahelisel areenil pingeid maandada. Reagan sai aru, et tema taktika on hakanud tulemusi andma. Seetõttu ta mitte ei nõrgendanud, vaid hoopis tugevdas survet NSV Liidule.
1985. aasta aprillis NLKP Keskkomitee pleenumil teatas Gorbatšov, et ta peab oma peamiseks ülesandeks NSV Liidu majandusliku arengu kiirendamist. Selleks tuli sotsialistlikku ühiskonda täiustada selle ümberkujundamise ehk perestroika abil. Perestroika kõrvale ilmus ka teine uudissõna glasnost ehk avalikustamine , mis pidi tähistama Kremli juhtide senisest suurema valmisolekut tõtt kuulata ja kõnelda.

Aastal oli Ukrainas suur katastroof Tšernobõli aatomielektrijaamas. Rahvas vihane , et seda püüti maha vaikida.
1988. aasta juunis surus Gorbatšov läbi poliitilise reformi kava, mis nägi ette presidentaalse valitsemissüsteemi kehtestamise , mitme kandidaadiga valimised uude esindusorganisse Rahvasaadikute Kongressi ning kohalike küsimuste andmise parteikomiteede käest rahvasaadikute nõukogu pädevusse.
Majandusraskused süvenesid ning rahva rahulolematus kasvas. Oma uuenduste tulemuste ees lõi kartma Gorbatšov ise, kes 1989. aasta lõpust alates hakkas toetama tagurlikke jõude.
Gorbatšovi poliitika tähtis osa oli suhete parandamine lääneriikide, eeskätt USA-ga. Pärast Gorbatšovi ametisse astumist katkestati keskmaarakettide paigaldamine NSV Liidu Euroopa osadesse ning peatati tuumarelvakatsetused. Nii loodeti lubadust Reaganilt loobuda Tähtede sõjast, aga Reagan ei teinud väljagi. Gorbatšov kirjutas alla hoopis ise 1987. kokkuleppele kesk- ja lähimaarakettide likvideerimise kohta.
NSVL kirjutas märtsis 1988 alla kokkuleppele Genfis , mille alusel ta viis oma väed välja Afganistanist.
Kõige paremini suutsid kasutada perestroika võimalusi Baltimaad . 1986-1987 alanud vabadusliikumine keskkonnakaitse loosungite all kasvas üle poliitilisteks meeleavaldusteks. 1988 aasta kevadel toimusid Baltimaades loominguliste liitude pleenumid, kus kritiseeriti olukorda Baltimaades. 1988. aasta kevad-suvel said Eestist alguse sündmused, mis on ajalukku läinud laulva revolutsiooni nime all. Juuni algul kogunesid sajad tuhanded inimesed Tallinnas lauluväljakule, kus ühiselt lauldi ning nõuti Eestile vabadust. Aprill 1988 loodi Eestis erinevaid opositsioonirühmitusi koondav Rahvarinne . 1988 kuulutas Eesti ennast suveräänseks, ehk oli autonoomne NSV Liidu raames.
23. august 1989 moodustati rahvarinnete algatusel läbi Baltimaade ulatus inimkett, kus osales miljoneid.
Sotsialistliku maailmasüsteemi lagunemine
Hakati asendama vanameelseid parteijuhte noorema põlvkonnaga, kes oleks pidanud kommunistlike doktriinide mainet tõstma. Gorbatšov mõistis hukka Praha kevade lämmatamise 1986. aastal ja loobus 1987. aastal avalikult Brežnevi doktriinist.
Esimese hoobi sai kommunistlik süsteem Poolas. 1988-1989. aastal tabas Poolat ulatuslik streikide laine, mis halvas kogu majanduse. Streikide lõpetamiseks oli Jaruzelski sunnitud pöörduma Solidaarsuse juhi Walesa poola, kes seadis streikide lõpetamise tingimuseks ümarlaukõneluste alustamise poliitiliste reformide teostamiseks. Juunis 1989 toimunud valimistel saavutas Solidaarsus täieliku võidu ning Jaruzelski oli sunnitud peaministriks määrama selle esindaja Tadeusz Mazowiecki. 1990. astus Jaruzelski presidendiametist tagasi ning uueks presidendiks hääletati Walesa.
Septembris 1987 alustas Ungari kommunistide suhteliselt reformimeelne juhtkond dialoogi teisitimõtlejate ja opositsiooniliste rühmitustega. Juunis ja oktoobris 1988 ajasid miilitsaüksused jõuga laiali meeleavaldused, mis nõudsid 1956. aasta revolutsiooni ohvrite rehabiliteerimist. Näitamaks oma orienteeritust Läänele avas Ungari valitsus septembris 1989 piiri Austriaga.
Oktoobris 1989 algasid paljudes Ida-Saksamaa linnades meeleavaldused, millel nõuti vastse opositsioonirühmituse Uus Foorum legaliseerimist. 9 nov 1989 tungisid meeleavaldajad Berliini müüri juurde. Võimud ei julgenud sekkuda ja sellest murti läbi. Järgnes läbimurre poliitikas: opositsioon legaliseeriti, kommunistliku partei monopol kaotati ning hakkasid ettevalmistused vabadeks valimisteks.
1989 moodustati Tšehhis valitsus, mida kontrollis opositsioon. 1989 viimastel päevadel valiti Tšehhoslovakkia presidendiks Vaclav Havel .
Bulgaarias tagandati päev pärast Berliini müüri langemist vana peasekretär Todor Živkov. Võimule tulid noorema põlve kommunistid, kes kuulutasid jaanuar 1990 välja Bulgaaria demokratiseerimise programmi.
1989. lakkas tegelikult eksisteerimast Varssavi Lepingu Organisatsioon . 1991. aasta aprillis saadeti laiali VLO sõjalised nõukogud ja komiteed, mõni kuu hiljem lõpetas ka tegevuse poliitilise organina. Sama saatus tabas Majandusabi Nõukogu, mis läks ametlikult laiali 1991.
NSV Liidu lagunemine
11. märts 1990 kuulutas Leedu Seim iseseisvuse taastatuks, Läti ja Eesti valisid alahoidlikuma taktika ja kuulutasid välja üleminekuperioodi. Moskva kuulutas need otsused seadusevastasteks ning õigustühisteks. Alustati majandusblokaadi Leedu vastu, jäigalt suhtuti ka Eestisse ja Lätti. Baltimaad iseseisvuspüüded aga õõnestasid Gorbatšovi positsiooni. Avalik arvamus Läänes asus Balti rahvaste vabadusvõitlust toetama. Kui olukord stabiliseerus, alustasid Kazimiera Prunskiene valitsus Leedus, Ivars Godmanise valitsus Lätis ja Edgar Savisaare valitsus Eestis poliitilise ja majandusreforme, et muuta riigid iseseisvamaks. Baltimaad eeskuju julgustas iseseisvusliikumisi kogu NSV Liidus. Suurt meelehärmi tekitas 1990. aastal NSV Liidu esimeseks ja viimaseks presidendiks saanud Gorbatšovile tema peamise rivaali Boriss Jeltsini mõju suurenemine Vene Föderatsioonis.
NSV Liidu juhtkonnas tugevnes seisukoht, et impeeriumi kooshoidmiseks tuleb rakendada sõjalist jõudu. Gorbatšov toetas seda seisukohta vaikimisi. 1991 aasta lõpul jõudis järjekord Baltimaadeni. Leedus puhkenud sisepoliitiline kriis viis sündmuste raskuspunkti Vilniusse. Leedu Rahvusliku Julgeoleku Komitee(kommukad), teatas, et on võtnud Leedus üle võimu. 13. jaanuar 1991 ründasid NSV üksused Vilniuse teletorni kaitsnud rahvamassi. 20. jaanuar 1991 ründas Lätis miilitsa eriüksus(pahad poisid) Riias siseministeeriumi hoonet. EL ja USA ähvardasid sõjaliste aktsioonide jätkumise korral lõpetada majandusabi andmise NSV Liidule. Jeltsin kirjutas alla Tallinnas sõpruslepingutele Vene Föderatsiooni ja Balti liiduvabariikide vahel. 1991. aasta jaanuarikriis lõppes Baltimaade võiduga, tugevdas nende rahvusvahelist positsiooni ning viis Balti küsimuse tõeliselt rahvusvahelisele areenile.
Gorbatšov võttis kasutusele poliitilise surve. Üritas tagandada Boriss Jeltsinit Vene Föderatsiooni ülemnõukogu esimehe kohalt, kuid katse nurjus. Gorbatšovi populaarsus langes, Jeltsini oma tõusis. Juunis 1991 valiti Jeltsin Venemaa presidendiks. Gorbatšov püüdis NSVL koos hoida liidulepingu abil. Gorbatšov ähvardas keeldujaid majandussanktsioonidega, kui selles ei hoolinud keegi.
Algasid ettevalmistused NSV Liidus erakorralise olukorra kehtestamiseks, sh Gorbatšovi eemaldamiseks. Gorbatšov oli läinud Krimmi puhkama ning vandenõulased kasutasid seda aega riigipöörde ettevalmistamiseks. Võimu ülevõtmiseks moodustati Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee(RESK), mille eesotsas seisis NSV Liidu asepresident Gennadi Janajev . Gorbatšov pandi koduaresti. 19. augusti hommikul teatas RESK, et on võimu üle võtnud ning et Janajev asendab „haigestunud“ Gorbatšovi. Kuulutati välja sõjaseisukord, esinduskogud saadeti laiali.
Vastuhaku etteotsa tõusis Venemaa president Jeltsin, kes kindlustas end koos pooldajatega Moskvas Vene Föderatsiooni ülemnõukogu hoones, nn valges majas . 20. august 1991 kuulutas Eesti end taasiseseisvaks, päev hiljem Läti. Jeltsin tunnistas viivitamatult Balti riikide iseseisvust.
8. detsember 1991 allkirjastasid Venemaa, Ukraina ja Valgevene juhid Valgevenes Belovežjes avalduse Nõukogude Liidu laialisaatmise ja Sõltumatute Riikide Ühenduse loomise kohta. Gorbatšov pidi toimunuga leppima. 25. dets 1991 loobus ta ametlikult võimust ha andis selle üle Jeltsinile.
Eesti taasiseseisvumine
1987. aasta kevadel elavnes Eestis vastupanuliikumine, algasid fosforiidisõda ja laulev revolutsioon. 23. augustil 1989 moodustati "Balti kett". 1990. aasta alguses taastati Eesti Kaitseliit . 20. augustil 1991 tunnistas ka Ülemnõukogu oma otsusega Eesti riiklikku iseseisvust. 17. septembril 1991 võeti Eesti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks. Juunis 1992 läbi viidud rahareformiga tunnistati rubla Eestis kehtetuks ja uuesti võeti kasutusele Eesti kroon. Samal aastal võeti vastu uus põhiseadus. 1994. aastal viis Venemaa enamiku okupatsioonivägesid Eestist välja, jättes need siiski Petserimaale ja Viru Ingerisse.
Vastupanuliste hulk suurenes, kui punaarmee üritas noori värvata kohustuslikku sõjaväeteenistusse. Mõnes piirkonnas tulid kutse peale kohale vähem kui pooled registreeritud kutsealustest. Laialdane sõjaväest kõrvalehoidvate kutsealuste perekondade tagakiusamine sundis rohkem inimesi vältima võime metsades. Paljud värvatud mehed deserteerusid ning võtsid relvad endaga kaasa.
Samuti moodustati noorte ning kooliõpilaste organisatsioone, millest osa võttis osa aktiivsest vastupanust relvade kogumise, lendlehtede levitamise või kommunistlike monumentide õhkimise teel. Metsavendade järgi kutsusid nad end linnavendadeks.
Kaitseliidu taastamisega 1990. aastal valmistuti võimalikuks sõjaliseks vastupanuks.
Eesti vabanes okupatsioonist alles 1991. aastal. 1988. aastal käivitunud Perestroika käigus hakkasid eestlased aina enam meelt avaldama ning pärast kolme aastat võitlust nii poliitika kui ka rahva tasemel, kuulutatigi 1991. aasta 20. augustil välja Eesti riiklik iseseisvus . 1991. aasta novembris lagunes ka lõplikult Nõukogude Liit.