Euroopa riigid pärast II maailmasõda (0)

EUROOPA
 
1.  SAKSAMAA  LIITVABARIIK
 
SAKSAMAA  LIITVABARIIK (SLV).  POLIITILINE SÜSTEEM.  SLV on parlamentaarne riik, mille pealinnaks sai peale Teist maailmasõda Bonn. SLV kui föderatiivne riik koosneb praegu 16 liidumaast. Igal liidumaal on oma põhiseadus, parlament ja valitsus.  Parlament  -  Bundestag võtab vastu seadusi ja määrab ametisse valitsusjuhi, kelleks on liidukantsler . Presidendi funktsioonid on esinduslikud.
             Bundestagis on esindatud põhiliselt kolm parteid. Need on KDL/KSL (Kristlik-Demokraatlik Liit/Kristlik-Sotsiaalne Liit), VDP (Vaba Demokraatlik Partei) ja SDP (Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei). 1980. a. asutati rohelistest oma  erakond, mis ühendas endas keskkonnakaitsjaid ja mitmesuguseid teisi protestiliikumisi ning mis sai Bundestagi neljandaks parteiks.
            SLV esimene liidukantsler oli aastail 1949-1963 kristlik demokraat Konrad Adenauer . Tema partei oli võimul 20 aastat ja 1949. a. 73-aastane Adenauer ise valitsusjuht 14 aastat.
MAJANDUS. 1940. aastate lõpul oli Lääne-Saksamaa majanduslikult väga raskes olukorras, sest linnad olid purustatud, nappis toitu, riideid ja kõige esmaseid tarbeesemeid. Lisandunud olid veel miljonid Ida-Euroopst põgenenud sakslased , kes samuti vajasid eluaset, toitu, riiet. Käis spekuleerimine ja hangeldamine , riigis valitses kaardisüsteem. 
            Kristlikud demokraadid valisid riigi ülesehitamiseks sotsiaalse turumajanduse tee, s.t. et riigis likvideeriti igasugune surve-ja keelumajandus ning peaprintsiipideks said tootmis-, kauplemis- ja konkurentsivabadus. Valitsus mõjutas majandust eeskätt krediidi, maksusoodustuste ja ekspordi preemiatega.
            Tulemuseks oli ülikiire majanduskasv. 1950. a. lõpetati SLV-s toiduainete jaotamine kaartide alusel  -  varem kui Suurbritannias, poed täitusid kaupadega, kadus tööpuudus. 1959 . a. tõusis SLV tööstustoodangult esikohale Euroopas ja teisele kohale maailmas, kui NSV Liit välja arvata.
            Kuid turumajandus oli vaid asja üks pool. Abi vajasid  ka ühiskonna nõrgemad ja vaesemad kihid , sest sotsiaalse turumajanduse eesmärk oli heaolu kõigile. Nii parandati vastuvõetud seadustega sõjas kannatanute, invaliidide ja vanurite olukorda. Maksude ja hüvituste abil püüti raskusi elanike vahel võimalikult võrdselt jaotada.
            SLV majanduse sellist kiiret arengut hakati nimetama Saksa majandusimeks.
VÄLISPOLIITIKA. Adenaueri lähim välispoliitiline eesmärk oli saavutada SLV suveräänsus ning arendada võimalikult tihedat koostööd lääneriikidega. Hitlerliku Saksamaa agressiooni ohvriks langenud Lääne-Euroopa üldsus jälgis algul umbusklikult SLV poliitikat. Adenauer seadis eesmärgiks  lõhkuda see umbusk . Eriti tihedaid suhteid püüti arendada Prantsusmaaga , kellele oli tekitatud viimase kolme sõja läbi korvamatut kahju. 1963. a. sõlmitigi lõpuks kahe maa vahel koostööleping.
            1955. a. tunnustasid lääneriigid SLV täielikku suveräänsust, samal aastal võti ta ka NATO liikmeks ning 1957. a. oli SLV üks Euroopa Ühenduse asutajaid. 1955. a. sõlmiti diplomaatilised suhted NSV Liiduga, kuid Bonni ja Moskva suhted jäid endiselt jahedaks.
            Suhted SDV-ga olid madalaimas seisus 1960. aastail, pärast seda, kui Moskva ja Ida- Berliin olid püstitanud Berliini müüri.
            1960. aastate lõpul hakkas Bonni poliitika SDV suhtes muutuma. Uue idapoliitika kujundajaks sai SDP liider Willy Brandt , kes oli KDL/KSL ja SDP koalitsioonivalitsuses välisministriks ning 1969-1974 liidukantsleriks. Sõlmides idalepingud NSV Liidu ja Poolaga 1970. a. ja suhete aluste lepingu Saksa DV-ga 1972. a., leppis Bonn tollal Teise maailmasõja võitjate poolt Potsdamis tõmmatud Saksamaa piiridega ja tunnustas SDV-d kui iseseisvat riiki. Kuigi SLV elanikkond suhtus Brandti idapoliitikasse kiitvalt, võitles opositsiooniline KDL/KSL ägedalt selle vastu. Idalepingud ratifitseeriti alles siis, kui sinna lisati seletus, milles kinnitati, et ühinenud Saksamaa pole enam lepingutega seotud.
            Sedamööda, kuidas Bonn tunnustas SDV-d, paranesid ka NSV Liidu ja SLV suhted. 1973. a. külastas Bonni Brežnev. Seni polnud ükski NSV Liidu juht Lääne-Saksamaad külastanud. Visiidi ajal allkirjastati mitmeid dokumente, millest tähtsam oli kultuurialase koostöö leping. SLV ja NSV Liidu kaubavahetus kasvas 1971 -1975 viiekordseks.
MAJANDUS SDP VALITSEMISAJAL.1960. aastate keskpaiku SLV majandusareng aeglustus. 1966. a. sai KDL/KSL ja SDP koalitsioonivalitsuses  majandusministriks sotsiaaldemokraat , kes pooldas majanduse plaanipärast juhtimist. Sotsiaaldemokraadid  püüdsid tihendada valitsuse, pankade, töösturite ja ametiühingute koostööd. Algul oli sellel poliitikal isegi mõningane edu, kuid 1970. a keskpaigas raskendas SLV nagu teistegi tööstusriikide olukorda tooraine , eriti nafta hinna tõus maailmaturul. Nii leiti, et tagasipöördumine turumajanduse põhimõtete juurde on möödapääsmatu ning edaspidi loobuti koalitsioonivalitsustest SDP-ga. SDP läks opositsiooni. 1982. a. moodustas uue valitsuse KDL/KSL, kus koalitsioonipartneriks sai SDP.
            Selle kristlik-liberaalse valitsuse liidukantsler Helmut Kohl püüdis tugevdada SLV majandust maksude langetamise ja keskkihtide maksukoorma kergendamise teel. Ehkki SLV majandus arenes 1980. aastail aeglasemalt kui varem, oli ta ikkagi võimas tööstusmaa, mis rahvuslikult kogutoodangult oli maailmas 4. kohal.
ÜHINEMINE. 1980. aastate lõpul toimunud Ida-Euroopa vabanemisprotsessis oli Saksa DV üks viimaseid kommunistide võimu tugipunkte. Kuid 1989. a. oktoobris toimusid juba siingi ulatuslikud meeleavaldused valitseva režiimi vastu ning 9. XI 1989. a. tungis rahvamass takistamatult läbi Berliini müürist. Müür, mis oli aastakümneid olnud külma sõja ja Euroopa lõhestatuse sümbol, oli lõpuks langenud. Esimesed vabad valimised SDV pinnal toimusid 18. II 1990. a., mille võitsid kristlikud demokraadid. Uus valitsus hakkas tegema tõsiseid ettevalmistusi ühtse Saksa riigi loomiseks.
            Saksamaa ühinemine ei saanud olla aga sakslaste endi asi, oma sõna oli kaasa öelda ka okupatsioonivõimudel, Teise maailmasõja võitjatel. Oluliselt puudutas see ka Poola huve, kes oli pärast Teist maailmasõda Saksamaa küljest saanud kõige suurema maa-ala. Nii lepiti kokku, et läbirääkimised Saksamaa ühinemise üle hakkavad toimuma valemi 2+4 järgi: kõigepealt jõuavad saksalased omavahel kokkuleppele ja kooskõlastavad siis oma otsuse võitjatega. Läbirääkimised kestsid maist septembrini. Moskva nõustus ühinenud Saksamaa jäämisega NATO-sse, kusjuures Nõukogude väed võisid jääda Saksamaale veel 1994. aastani. Saksamaa pidi aga tagama Poola läänepiiri puutumatuse, mis rahustas Poolat.
            2+4 kokkulepetele kirjutati alla 12. IX Moskvas. Võitjad USA, NSV Liit, Suurbritannia ja Prantsusmaa loobusid lõplikult oma eesõigustest Berliinis ja Saksamaal ning  ühinev Saksamaa omandas täieliku suveräänsuse. Saksamaad ühinesid 3. X 1990.a.
            Senise SDV territooriumil taastati seal vahepeal likvideeritud liidumaad.  NSV Liiduga sõlmiti heanaaberluse, partnerluse ja koostööleping, Poolaga aga piirileping.
            Majanduses kõik nii lihtsalt ei läinud. Endised SDV alad ujutati üle SLV kvaliteetsete kaupadega, mistõttu Ida-Saksa kaupu enam ei ostetud ja ettevõtted pankrotistusid. Suhteid teravdas ka omandireform endise SDV territooriumil, kus kohtutele esitati üle miljoni hagi majade, maade jms. omandi tagasisaamiseks. Läänesakslased olid aga nördinud, et nende kõrgema maksustamise toel hakati Ida-Saksamaad ümber korraldama .
SISEPOLIITILISED HEITLUSED.           1998. a. parlamendivalimised olid kantsler H. Kohlile rasked. Ehkki Kohl viitas riigi majandusnäitajate paranemisele, tegi sakslasi rahutuks üha süvenev tööpuudus (üle 4 miljoni töötu). Ka oli rahvas tekkinud teatav tüdimus neli ametiaega võimul püsinud kantsler Kohli suhtes. Oodati uusi ja värskeid ideid. Neid pakkus ohtralt välja SDP kantslerikandidaat Gerhard Schröder, keda oma populaarsuse poolest on tihti võrreldud Briti karismaatilise peaministri Tony Blairiga.
            Valimised võitiski G. Schröder. Ta moodustas koalitsioonivalitsuse rohelistega, mida Kohl kõige rohkem kartnud oli. Kohl hoiatas Saksa rahvast enne valimisi, et kui Saksamaal võidavad valimised sotsiaaldemokraadid ja rohelised, siis tähendaks see riigi jaoks nii majanduslikku katastroofi kui ka välispoliitilist segadust. H. Kohlile omistati aga teenete eest  ühtse Euroopa väljakujundamisel Euroopa Liidu Viini tippkohtumisel 11.XII 1998.a. Euroopa aukodaniku tiitel.
            Schröderi võimule asudes vallandus aga aastaid vindunud parteisisene võimuvõitlus, mis jõudis kulminatsiooni Saksamaa rahandusministri O. Lafontaine tagasiastumisega nii ministri kui ka  SDP-i esimehe kohalt. Seda sammu võib hinnata kui kantsler Schröderi ja moodsate sotsiaaldemokraatide võitu vanameelsete üle. 
            Schröder sattus kohe oma valitsuse algul ägedate rünnakute alla, sest pole sugugi kerge antud lubadusi täita. Schröderil on olnud raskusi Saksamaa immigratsiooni, tuumaenergia ja maksusüsteemi probleemide lahendamisega. Nii Saksamaal kui ka Euroopas on mureliku pilguga jälgitud puna-rohelise koalitsiooni ettevõtmisi. On ju saksa rahvus Euroopas määrava tähtsusega, seda enam, et 1999. a. esimesel poolel tuli Saksamaal suunda näidata Euroopa Liidu eesistujamaana. Schröder on oma poliitikas valinud brittide eeskujul nn. “ kolmanda tee poliitika,” mis püüab ühendada parimaid osi traditsioonilisest parem- või vasakpoolsest poliitikast.
26. VI 1999. a. alustas Saksa valitsus kolimist Bonnist ajaloolisse pealinna Berliini, kus kevadel valmis 600 miljoni marga eest remonditud Riigipäevahoone. Esimene Bundestagi istung toimus uues hoones 6. septembril 1999. a.        
            2002. a. parlamendivalimised võitis taas G. Schröder. Kuid nagu näitasid 2004. a. kohalikud parlamendivalimised, on Saksamaal ohtralt vastuolusid tekitanud Schröderi tööturureform ja immigratsioonipoliitika. Selle tulemusena korjasid Saksimaal ja Brandenburgi liidumaa kohalikel Maapäeva valimistel suurparteide kõrval hulga rohkem hääli kui eelmistel valimistel nii parem- kui vasakäärmuslikud erakonnad . Eriti šokeeris avalikkust Saksimaal 9,2% häältest ning 12 kohta parlamendis kogunud saksa Natsionaaldemokraatliku Partei (NPD) edukas esinemine (eelmistel valimistel vaid 1,4% hääli). Paljudes maaringkondades suutiski NDP koguda sotsiaaldemokraatidest rohkem hääli. Teine paremäärmuslik partei on Saksamaa rahvaliit (DVU), olles nüüd Maapäeval esindatud 6 saadikuga. Poliitikaringkonnad on võtnud paremäärmuslaste edu vastu valulikult, pidades seda ohuks demokraatia arengutele Saksamaal. Rahulolematusi on just kõrge töötusemääraga idapoolsetes liidumaades, sest Schröder on kavandanud töötu abirahade kärpimist. Lisaks on puhkenud saksamaal ka terav arutelu selle üle, kas ja millal suudavad endised Ida-Saksamaa liidumaad läänepoolsetega ühele arengutasemele jõuda. Räägitakse üha enam lõhest nende vahel. Analüütikute arvates on paremäärmuslastel edaspidi võimalus koguni 15% valijate häältest koguda, kui Saksa idaossa ei saabu midagi lääneosa omaaegsest majandusimest. Paremuselt teise tulemuse Saksimaal, 23,6% häältest ja 31 kohta kogus PDS, Ida-Saksamaal valitsenud kommunistliku partei järeltulija, kes oli eriti rahulolematu tööturureformiga (töötu abirahade kärpimine jne). Hoolimata valimisedust jäävad äärmuserakonnad praegu tegeliku võimu teostamisest kõrvale, sest teised poliitjõud, keda Saksa avalikkus tituleerib kui „demokraatlikke”, hoiavad neist hirmuga eemale.
VÄLISPOLIITIKA 2000. AASTAIL. Saksamaa populaarne välisminister Joschka Fischer pidas 2000. a. 12. mail Berliini Humboldti ülikoolis oma kuulsa kõne, kus ta soovitas moodustada Euroopa Liidu entusiastlikemast liikmesriikidest tuumikgrupi, mis edendaks Euroopa integratsiooni ja paneks aluse poliitilisele föderatsioonile. Kuid 2004. a. võib märgata juba mõningaid muutusi Saksamaa välispoliitikas. Nimelt arutles Fischer Euroopa tulevase rolli üle maailmapoliitikas 28. I 2004. a. Berliner Zeitungis. Tema kõige märkimisväärseks teesiks oli väide, et spekulatsioonid ELi sees tekkivast „ pioneer -grupist” on lootusetult vananenud. Ministri arvates peavad ELi riigid ühendama oma jõud, et ehitada „strateegiline Euroopa”, mida on vaja, et võidelda suurima praegu läänemaailma ähvardava ohuga - islamifundamentalismist inspireeritud terrorismiga. 11. III 2004. a. toimunud Madridi veresaun tõestab, et Fischeri vaadete muutumisel on tõsine alus. Ent AlQaeda oht ei ole ainus põhjus, miks Fischer loobus Euroopa avangardi kontseptsioonist – tema sooviks on vabanemine ka Euroopa poliitilistest eraldusjoontest. 2003. a. Iraagi kriis tõi kaasa valusad ja alandavad lahkhelid ELi liikmesriikide seas. Saksamaa oli kirglikult vastu Iraagi sõjale, ent enamik Kesk- ja Ida-Euroopa maid toetasid president Bushi tingimusteta. 5. II 2003. a. kirjutasid kümme neist, sh ka Eesti, alla Vilniuse „kümne kirjale”, ja vaid nädal varem olid Poola, Tšehhi ja Ungari liitunud Ameerikat toetava „kaheksa kirjaga”. Prantsusmaa president Chirac põlastas neid initsiatiive. Uutes liikmesriikides tekitas see suurt ärevust. Nende hämmastuseks jäi Berliini käitumisjooneks arglik vaikimine. Uued liikmed peavad nüüd hoopis Suurbritanniat oma huvide parimaks esindajaks . Fischer tahabki vaigistada rahulolematust , mis ida pool jätkuvalt leida on. Ta mõistab, et „uue ja vana Euroopa” vahel haigutav lõhe oleks tõsiseks takistuseks Euroopa ühtsele ja energilisele poliitikale terrorismivastases sõjas. Ennekõike aga mõistab ta, et ELi-sisese tuumikgrupi loomine õhutaks uutes liikmesriikides usaldamatust Saksamaa vastu. Saksamaa välispoliitika uus geopoliitiline kontekst ei saa mõjutamata jätta ka Saksamaa erisuhet Prantsusmaaga. Prantsusmaale ei ole ELi laienemine kunagi meeldinud, kuna enamik Ida-Euroopa riike on pühendunud atlantitsistid ja liberaalse majanduse pooldajad . Chirac kuulutab ikka oma kõnedes, et ta soovib „tugevat, võimsat Euroopat, mis seisaks rahvusvahelisel areenil rahu, dialoogi ja sallivuse eest”. See on aga gaullistlik unelm ja reaalsusest kaugel. „See on NATO, mitte EL, mis annab meile julgeolekugarantiid”, tsiteerib teda 29. IV 2004. a. Financial Times . Niisiis võib Saksamaa rolli Prantsusmaa välispoliitika osana pidada minevikku kuuluvaks. Kuigi tugev Prantsuse-Saksa koostöö jääb ka tulevikus ELi jaoks ülioluliseks, püüab Saksamaa end tasapisi ankurdada Euroopa keskpaika ning hakkab balansseerima Ida- ja Lääne-Euroopa vahel.
PRESIDENDIVALIMISED .           24. V 1999.a. valis Liidukogu Saksamaa presidendiks Johannes Rau SDP-st.
            2004. a. presidendivalimised võitis kristlike demokraatide (CDU) kandidaat, senine IMFi juht Horst Köhler, kes asus oma ametipostile 1. juulil. Köhleri võidu arhitektina nähakse CDU juhti Angela Merkelit, kes avaldas lootust, et võimuvahetus presidendipostil annab kristlikele demokraatidele lootust ka kahe aasta pärast toimuvatel parlamendivalimistel võita sotsiaaldemokraate. Oma esimeses kõnes rõhutas Saksamaa äsjavalitud president, et riik vajab eduka tuleviku tarvis majandusreforme ja poliitilist erksust.
           
 
 
2.  ÜHENDATUD  KUNINGRIIK
 
RAHVASTE ÜHENDUS. Teise maailmasõja lõppedes oli Suurbritannia veel maailmariik. Briti Rahvaste Ühendusse kuulus endiselt veerand maailma elanikkonnast.
            Rahvaste vabadusliikumise tagajärjel iseseisvusid 1940. aastate lõpul Briti asumaad Aasias, 1950. aastail Aafrikas, seejärel Kariibi meres. Briti dekoloniseerimise haripunkt oli ajavahemikus 1957-1962.
            1953. a. kadus liidu nimetusest sõna Briti.
            Tänapäeval kuulub Rahvaste Ühendusse (RÜ) viiskümmend suveräänset riiki. Need riigid jagunevad kahte. Ühe grupi moodustavad need, kes tunnustavad riigipeana Briti monarhi ( Kanada , Austraalia, Uus- Meremaa ), teise, põhiossa kuuluvad need, kes tunnustavad Briti monarhi üksnes RÜ ühtsuse sümbolina.
            RÜ organisatsiooniline struktuur on lõtv. Puudub põhikiri ja kõrgeim koostöövorm on valitsusjuhtide konverents , mis toimub aastas korra järgemööda liikmesriikide pealinnades. Konverentsid on informatiivse iseloomuga ja mingeid otsuseid seal vastu ei võeta. Põhiliselt arendatakse omavahelist majandus-, teadus- ja kultuurialast tegevust. ÜK roll RÜ raames väheneb pidevalt ja ülejäänud liikmesmaade oma suureneb.
POLIITILINE ELU.  Suurbritanniat iseloomustab endiselt kaheparteisüsteem, kus poliitilist elu juhivad  Konservatiivne ja Leiboristlik Partei ehk Tööerakond. Need kaks parteid on Londonis võimul vaheldunud pidevalt.
            Tööerakondlikud valitsused püüdsid suurendada riigi ja valitsuse osa majanduse juhtimisel. 1940. aastatel viisid nad läbi ulatuslikke natsionaliseerimisi. Samuti laiendati tunduvalt sotsiaalhooldesüsteemi, mille eesmärk oli heaoluriigi loomine kõigile.
            Konservatiivid pooldavad aga eraalgatuse ergutamist. 1950. aastail reprivatiseerisid ehk taaserastasid nad tööerakondlaste poolt riigistatud ettevõtteid. Välispoliitikas on nad üritanud säilitada riigi kunagisi rahvus-vahelisi positsioone.
            1960. aastail ÜK majanduse edukas areng pidurdus, tootmise ja elatustaseme kasv hakkas teiste tööstusriikide omast maha jääma. See kajastus ka poliitilises elus. Kahanes mõlema suure partei populaarsus ja kasvas kolmandate parteide pooldajaskond. Taas hääletati  Liberaalse Partei poolt. Märku andsid endast ka rahvusparteid. Koosneb ju Suurbritannia kolmest osast - lisaks Inglismaale veel Wales ’ist ja Šotimaast. Wales ühendati Inglismaaga XIII, Šotimaa XVII sajandil. Nii šotlased kui uelslased räägivad tänapäeval inglise keelt, aga nende rahvustunne pole kadunud. Mõlemas piirkonnas 1920.aastail tekkinud rahvuserakonnad pääsesid Alamkotta 1970. aastail. Kui Wales taotleb laialdast autonoomiat, siis Šotimaa eesmärk on täielik iseseisvus .
            1979. a. parlamendivalimised võitsid konservatiivid ja peaministriks sai nende liider Margaret Thatcher , kes oli esimene naispeaminister Euroopa ajaloos. Thatcher lubas teha lõpu sotsialismile Suurbritannias. Ta erastas peaaegu kõik tööerakondlaste poolt viimastel aastakümnetel natsionaliseeritud ettevõtted ja kärpis ametiühingute õigusi. Mahajäänud ja arenguvõimetute tööstusettevõtete doteerimine lõpetati. Inflatsioon vähenes ja raha väärtus jäi püsima.
            Thachter võttis esimesena tööstusriikidest Inglismaal kasutusele nn. jäiga rahanduspoliitika , mida on hakatud kutsuma ka monetaristlikuks majanduspoliitikaks.  Monetarismi tähtsaim teoreetik oli Chicago ülikooli majandusprofessor Milton Friedman , kes väitis, et riik ei tohi majandust mõjutada teisiti kui üksnes ringluses oleva rahamassi reguleerimise teel. Riigi majanduspoliitika eesmärk ei pea olema tööpuuduse vähendamine, mida olid taotlenud keinsianistid, vaid võitlus inflatsiooniga . Et inflatsioon tuleneb rahamassi liiga kiirest kasvust, siis on riigipanga ülesanne rakendada jäika rahanduspoliitikat, s.t. hoida rahamass suhteliselt konstantne . Ka peab nõudmine välja kujunema vastavalt pakkumisele. Riigi ülesandeks on töö ja kapitali pakkumise stimuleerimine. Selleks tuleb langetada makse, sest kõrged maksud vähendavad inimeste soovi rohkem tööd teha ja teenida. Maksude langetamise tagajärjel jääb ettevõtjatele ja tarbijatele rohkem raha, mistõttu majandustegevus elavneb ja riik saab maksude vähendamisest kaotatud tulu kätte maksude hulga suurenemisest. Nii pidurdatakse inflatsiooni ja saavutatakse majanduskasv.
            Thatcheri järel rakendas monetaristlikku majanduspoliitikat ka R. Reagan USA-s ning uued ideed leidsid laiemat kõlapinda kogu Lääne maailmas.
            Suurbritannia majanduspoliitikat soosis ka asjaolu, et 1970. aastail hakkas riik ammutama Põhjamerest naftat, ainsana tööstusriikide seas. Naftat on jagunud ekspordikski.
            Thatcheri populaarsus Inglismaal oli suur. Peaministri kohalt lahkus ta 1990. a. ja tema järglaseks sai John Major , Thathceri õpilane. J. Major oli poliitikuna küll täiesti pädev, kuid liidrina ei olnud ta Thatcheriga võrreldav. 1992. a. valimised võitis J. Major terava inflatsiooni ja tööpuuduse õhkkonnas. Tema valitsusajal paranes Suurbritannia majanduslik olukord tunduvalt, saades üheks tugevamaks Euroopas. Tööpuudus vähenes poole võrra, ka inflatsiooni suudeti ohjata . Ometi oli Majori populaarsus oma valitsemisaja lõpul tublisti vähenenud. Majorile heideti ette võimetust kohaneda muutuva olukorraga, kalduvust näha tühistes poliitilistes tagasilöökides tõsist kriisi ning oskamatust seda lahendada.
            1. V 1997.a. parlamendivalimised võitis ülekaalukalt Leiboristlik Partei, tänu oma karismaatilisele liidrile Tony Blair ’ile. Ta oli tundmatuseni puhastanud partei põhikirja vasakpoolsetest vaadetest ning orienteeris parteipoliitika tublisti paremale. Ta kõrvaldas põhikirjast kõik viited riiklikule omandile, loobus isegi nõudest jaotada tulusid ümber maksude tõstmise kaudu. Blair kahandas ka ametiühingute mõju. Tulemuseks sai Tööpartei valimisplatvorm, mis oli äravahetamiseni sarnane konservatiivide omaga. Blair oli kujundanud välja täiesti uue vasakpoolse ideoloogia, mis ei seostu enam vähimalgi määral endisaegse marksistliku maailmavaatega.  Ta kuulutas, et vasak- ja parempoolsuse vahe ei ole mitte majanduses vaid moraalis. Poliitikas ei määra asjade seisu mitte ainult majandus, vaid ka sotsiaalsed suhted valitsuse ja rahva vahel.
            Suurim muutus, mille leiboristid kohe pea suutsid ellu viia, oli Suurbritannia maine parandamine välisriikides pärast konservatiivide valitsuse ligi 20 aastat kestnud vastupanu Euroopa integratsioonile. Blairi kavandatud reformid on kaugeleulatuvad: ajakohastada sotsiaalsüsteemi; tõsta riigikoolide taset, et hea hariduse saaksid mitte ainult rikaste lapsed; keelustada käsirelvade omamine ; luua eraldi miniparlamendid nii Šotimaal kui Walesis; muuta ka Lordide koda, mis on mittevalitav osa Briti parlamendis jne.
            2003. a. kevadel otsustas Blair viia oma riigi koos USAga Iraagi sõtta.  Blairi populaarsus langes kiiresti. Ajalehe „Times” tellitud arvamusküsitluse järgi oli 60% Briti valijaist Bushi Iraagi-poliitika vastu. 2003. a. oli Blairile oma võimuloleku aastatest kõige raskem. Vaid 40% leidis, et Bushi ja Blairi isiklikud suhted tulevad Suurbritanniale kasuks. Euroopa ühtsus oli samuti ohus, sest Prantsusmaa ja Saksamaa olid vastu USA poliitikale. Kuigi suhted Euroopa riikidega olid brittide jaoks olulised, olid need enamasti transatlantilistest madalama prioriteediga.
            2005. a. mais toimunud parlamendivalimised võitis vaatamata oma populaarsuse langusele ometi T. Blair, kuigi mitte enam mäekõrguselt nagu kahel eelmisel korral. Põhjuseks muidugi Iraagi sõda ja Blairi poliitika erisuhe USAga. Tuleb nentida, et seekordsetelgi valimistel polnud leiboristidel arvestatavaid vastaseid ei platvormi ega liidrite mõttes.
            Blair on kindlasti maailma viimase aja väljapaistvamaid riigitegelasi, kes on väga karismaatiline isik. Ta on meeldinud nii omadele kui võõrastele. Ta näis kehastavat lootusena tunduvat võimalust, et poliitik võib olla andekas ja sümpaatne inimene, parajalt idealist ja lisaks veel aus. Ometi on juba mõnda aega räägitud, et Blair pole enam oma parteile trump, vaid halb reklaam . Suurel määral on põhjuseks muidugi Iraagi sõda. Kuigi enamus ei kahtle, et Blair oli subjektiivselt aus, olles Saddam Husseini tegevuse ja Iraagi massihävitusrelvade pärast siiralt mures juba 1990. aastate lõpul, otsustatakse ometi poliitiku üle selle järgi, kuidas ta mingit protsessi praktiliselt käsitleb ja mis on selle tagajärjed. Kuigi Blair on moodustanud uue valitsuse, on mitmed kirjutised tema kohta juba poliitilise nekroloogi hõngulised. Lõpetuseks tuleb siiski öelda , et tema teened vanamoodsa leiboristide partei moderniseerimises on erakordselt suured. Ta tõi selle vasakpoolse partei välja surnud seisust ning suhestas nüüdismaailma aktuaalsete probleemidega. New Labour   ühendas majandusalase kompetentsuse, vastutustundliku rahanduspoliitika ja pideva majanduskasvu hoolitsusega ühiskonna vaesemate eest ja madala tööpuudusega. See tähendab tasakaalu ettevõtluse vaimu ning sotsiaalse südametunnistuse vahel. Välispoliitikas viis Blair Briti introvertse välispoliitika laiemale pinnale. Tema kreedoks oli „humanitaarliberalistlik interventsioon” ehk siis sekkumine maailma kriisikolletesse inimsuse nimel. Enne Iraaki olid ju Kosovo, Sierra Leone ja Afganistan suhteliselt edukad sekkumised.
            2005. a. juulist võtab Suurbritannia üle Euroopa Liidu presidentuuri ning  lisaks kõigele peab Blair nüüd ühenduse läbi tüürima selle ajaloo kõige raskemast kriisist. Ajal, kui prantslased ja hollandlased on põhiseaduse referendumil „ei” öelnud, kui ta ise ka on lubanud taolise rahvahääletuse korraldada, millest ilmselt on mõttekam loobuda . Kogu eurokonstitutsiooni küsimus on ummikusse jõudnud, kus keegi ei oska enam midagi asjalikku soovitada. Suur osa Blairi ajast saab kuluma nüüd Brüsseli vahet sõelumisele ja probleemipuntra lahendamisele. Kerge ei saa see aeg talle olema.
PÕHJA- IIRIMAA . 1922. a. Ühendatud Kuningriigi koosseisu jäänud Põhja-Iirimaa püsis suhteliselt rahulikuna 1960. aastate lõpuni. Siis vallandus seal taas kriis. Põhjuseks ÜK sotsiaal-majandusliku olukorra üldine halvenemine, kusjuures Põhja-Iirimaa oli riigi mahajäänum osa. Teiseks põhjuseks võib lugeda katoliiklaste rõhutud seisundit Põhja-Iiri ühiskonnas.
            Erinevalt ÜK muudest osadest, kus võimul olevad parteid vaheldusid, Põhja- Iirimaal seda ei juhtunud. Belfastis kuulus võim jagamatult ja pidevalt protestantidele. Selle kindlustas neile arvuline ülekaal Põhja-Iirimaal: 1 miljon protestante ja 0,5 miljonit katoliiklasi. 
            1960. aastate lõpul elavnes katoliiklaste võitlus kodanikuõiguste eest, millele protestantlik politsei vastas vägivallaga. Katoliiklastelt järgnes omakorda vastuterror jne. Tekkis taas Iiri Vabariiklik Armee   -  IRA. Peatselt see aga lõhenes. Ühed nõudsid võitlust poliitiliste vahenditega, teised olid terrori pooldajad. Nad nõudsid ja nõuavad praegugi Londoni ja protestantide ülemvõimu likvideerimist Põhja-Iirimaal ja selle piirkonna ühendamist Iiri Vabariigiga.
            1970. aastate algul viis London Põhja-Iirimaale korda hoidma sõjaväeüksused ja tagandas Belfasti protestantliku valitsuse, allutades Põhja-Iirimaa Londoni otsehaldusele.
            Ent kõik katsed leida mingit kompromissi on enamasti jälle nurjunud, sest mõlemas kogukonnas leidub ikka äärmuslasi, kes pole leppimise ja koostöö poolt. Terroriohvrite arv ulatub aga juba üle  kolme  tuhande.
            10. IV 1998. a. sõlmiti nn. Suure Reede rahuleping, mille teostumiseks oli eelnevatel kuudel suurt veenmis- ja selgitustööd nii Londonis, Dublinis kui Belfastis tehtud. Rahulepingu kohaselt jääb Põhja-Iirimaa endiselt Briti võimu alla, kuid tema sidemed Iirimaaga tugevnevad. Ajaloo seisukohalt oleks õiglane Põhja-Iirimaa taasühendamine Iirimaaga, kuid seda ei luba Põhja-Iirimaa elanikkonna koosseis. T. Blair leiab et lahenduseks võib olla ainult mingi kompromiss. Ei ole mõeldav, et mõlemad pooled võiksid saavutada , mida soovivad.  Ja vaatamata sõlmitud rahulepingule, jätkuvad Põhja-Iirimaal endiselt kättemaksumõrvad. Ohvriks langevad inimesed, kelle ainsaks süüks on see, et nad on kas protestandid või katoliiklased ning konkreetsel ajahetkel on nad jäänud lihtsalt terroristide sihikule. Neid kättemaksulainega seotud terroriorganisatsioone on mitu ( nii katoliiklaste kui protestantide poolel) ja neid ühendab asjaolu, et nad on juba pikka aega kestvate Põhja-Iiri läbirääkimiste vastu.
            1. XII 1999 alustas tegevust Põhja-Iiri assamblee.
            11. II 2000 peatati assamblee tegevus pärast protestantide vihaseid rünnakuid IRA puuduliku relvitustamise aadressil. Pärast IRA nõustumist relvastuskontrolliga alustas assamblee 30. V uuesti tegevust.
            1. VII 2001 astus protestantide liider David trimble astub tagasi, süüdistades IRA-d soovimatuses relvitustuda. Kriisi lahendamiseks lepiti kokku kuuenädalane tähtaeg.
            6. XI 2001 pärast rahvusvahelist kinnitust IRA osaliselt desarmeerumisest  valitakse Trimble tagasi assamblee peaministri kohale.
            6. X 2002 saab Sinn Feini ametnik süüdistuse terroristidele mõeldud dokumentide omamises. Briti valitsus saadab assamblee 14. oktoobril laiali
            21. X 2003 Briti valitsus kuulutab uue assamblee moodustamiseks välja valimised.
             26. XI 2003 Põhja-Iiri  assamblee valimised.
            Juuli, 2005 lubab IRA täielikku desarmeerimist.
 
 
3.  PRANTSUSMAA
 
SÕJAJÄRGNE PRANTSUSMAA. 1940. a. juulis oli Prantsuse parlament tühistanud III vabariigi konstitutsiooni ja läinud ise laiali. Teise maailmasõja aegne Prantsuse riik, mille pealinn asetses Vichy linnakeses, oli autoritaarne oma sisekorralduselt ja välispoliitiliselt natsliku Saksamaa marionett . Prantsusmaal hoogustuv vastupanuliikumine võitles nii sakslaste kui Vichy valitsusega. Selle liikumise sümboliks ja juhiks sai kindral de Gaulle .
-----------------------------------------------------------------------------------------------------------CHARLES  DE GAULLE (1890-1970). Sündis Lille’is. Tema isapoolsed aristokraatlikud esivanemad on ajaloost teada-tuntud juba 1210 . aastast peale. Läbi teinud revolutsioonitormid, oli perekond üsna laostunud ja Charlesi isa pidi perekonda ülal pidama oma õpetajaametiga vaimulikus kolledžis.
             Juba lapsepõlves sisendati talle lugupidamist oma väljapaistvasse päritolusse ning sellest päritolust tulenevasse missiooni  -  hoida rahvast, tema vaimset palet, toetada patriotismi ja katoliiklust. Ühesõnaga  -  teenida kogu ihu ja hingega Prantsusmaad.
            Oma haridusteed alustas ta samas jesuiitide õppeasutuses, kus isa õpetajaks oli ja peale edukat lõpetamist sai temast Saint- Curi sõjakooli kasvandik , mille ta samuti hästi lõpetas. Järgnes Esimene maailmasõda, rahuajal aga taas õpingud, nüüd juba  Kõrgemas Sõjakoolis. Peale lõpetamist asus tööle Reini okupatsiooniarmee staapi Mainzis.  Edasi tõusis ta mitmetele kõrgetele ametikohtadele, saades koloneli aukraadi ning oli Teise maailmasõja puhkedes 5. armee tankivägede juhataja.
            De Gaulle oli väga erudeeritud mees ja oma ala põhjalik asjatundja, seetõttu sattus ta tihtipeale konflikti ka  ülemustega, mis sai saatuslikuks tema tõusule karjääriredelil. Ajal, mil Prantsusmaa saatus rippus juuksekarva otsas, otsis de Gaulle oma ideedele ja Prantsusmaa päästmisele  toetust küll valitsusringkondade, poliitikute ja ajakirjanike hulgast, sest vananenud sõjaväejuhtkonna seisukohad ei ühtinud de Gaulle omadega. Kuid de Gaulle jäi üksi.
            Kui 10. V 1940. a. alustas Saksa armee sõda  Läänerindel, ületades peagi ka Prantsusmaa piiri ja võttes üle miljoni mehe vangi, ei kaotanud de Gaulle pead. Ta  võitles oma meestega vapralt edasi. Mingit pööret paremuse suunas aga ei tulnud, sest jõud olid kaalukalt ebavõrdsed. Niisuguses lootusetus olukorras määrati kindral de Gaulle sõjaministri asetäitjaks, ometi tuli peagi alla anda ja alistuda Saksamaale. De Gaulle põgenes Inglismaale ja kutsus Londoni raadio kaudu prantsuse rahvast vastupanule vallutajate vastu. Vastupanuliikumise juhtimiseks oli moodustatud Prantsuse Rahvuslik Vabastuskomitee, mille eesotsas seisis de Gaulle.
----------------------------------------------------------------------------------------------------------
            1944. a.suvel, kui liitlased Normandiasse tungisid, saabus ka de Gaulle Prantsusmaa vabastatud aladele. Siin kehtestas ta kohe oma võimu. Rahvuslik Vabastuskomitee nimetati ümber Ajutiseks Valitsuseks. Kuid sõjajärgsel Prantsusmaal olid tugevad pahempoolsed meeleolud, sest   kommunistidki olid innukalt organiseerinud võitlust Saksa okupantide vastu. Neil oli esindajaid Rahvuslikus Vabastuskomitees, seega ka Ajutises Valitsuses. Ajutise Valitsuse valimistel said kommunistid rohkem hääli kui ükski teine erakond. Teisel kohal olid sotsialistid ja kolmandal alles kodanlik poliitiline vool  -  kristlikud demokraadid.
            1946. a. Asutava Kogu koostatud konstitutsioon kajastas pahempoolsete seisukohti. Prantsusmaast sai parlamentaarne vabariik, mida valitses Rahvuskogu poolt kinnitatud valitsusjuht, Ministrite Nõukogu esimees. Kuna de Gaulle oli sellise põhiseaduse vastu, siis lahkus ta valitsusjuhi kohalt ning rajas uue parempoolse liikumise  -  Prantsuse Rahva Ühenduse.
            1946. a. põhiseaduse järgi juhiti Prantsusmaad 1958. aastani. Seda ajajärku nimetatakse Prantsusmaa ajaloos IV vabariigiks. 12 aasta vältel vahetus 22 valitsust. Üks valitsuskriiside põhjusi oli selles, et Rahvuskogus oli palju väikeparteisid ja nende koalitsioonid kippusid lagunema. Teine põhjus oli see, et neil aastail hääletas üle veerandi valijatest kommunistide poolt. Ükski teine erakond ei kogunud nii palju hääli. Kuid 1947. a. alates kommuniste enam valitsusse ei kaasatud nende seotuse pärast Moskvaga. Nüüd kritiseerisid kommunistid pidevalt võimulolevat valitsust, koondades enda ümber teisigi rahulolematuid ja jagades ise ohtralt lubadusi. Polnud ju ohtu, et kunagi peaks neid ka ise täitma hakkama.
            Olukorras, kus suur osa Rahvuskogust oli alati opositsioonis, jäi valitsuse moodustamise baas kitsaks. Sellest siis ka valitsuse teovõimetus.
PRANTSUSE KOLONIAALIMPEERIUMI  KRIIS. Ka Prantsuse koloniaalimpeerium oli jõudnud kriisiseisundisse, mis veelgi raskendas olukorda.
            Teise maailmasõja lõppedes oli Prantsuse koloniaalimpeerium Briti järel maailmas suuruselt teine. Oma impeeriumi püüdis Prantsusmaa iga hinna eest säilitada. Prantsusmaad ja tema meretaguseid kolooniaid   -  departemange ja territooriume nimetati Prantsuse Liiduks. Liitu juhtis Prantsusmaa ja asumaadel polnud isegi autonoomiat. Takistamaks impeeriumi lagunemist relva jõul, pidas IV vabariik kaht ränka koloniaalsõda: 1) Indo-Hiinas 1946-1954  ja 2) Alžeerias  1954- 1962.
            Kuna impeeriumimeelsed jõud kartsid, et IV vabariigi nõrgad valitsused võivad Alžeeriale sõltumatuse anda, hakkasid nad mässama. 1958. a. mais nõuti, et valitsuse etteotsa saaks tugevat presidendivõimu pooldav de Gaulle. Viimane nõudis aga uue konstitutsiooni koostamist. Mässajate poolt hirmutatud Rahvuskogu nõustuski. Samal aastal toimunud referendumil hääletas rahvas uue de Gaulle koostatud põhiseaduse poolt ning algas V vabariik.
             Uus konstitutsioon annab presidendile suure võimu. President on riigipea, valitsusjuht ja sõjaväe ülemjuhataja. President võib isegi parlamendi laiali saata, kuid parlament presidendilt võimu võtta ei saa. Presidendi ametiaeg on 7 aastat. Presidendi valib rahvas otsestel valimistel.
            President de Gaulle ajal pidi Prantsusmaa siiski loobuma koloniaalpoliitikast. 1960. a. said iseseisvuse Prantsuse asumaad Aafrikas. Sideme emamaaga säilitasid nad 1958. a. loodud Prantsuse Ühenduse raames, mis on siiski veidi tsentraliseeritum kui (Briti) Rahvaste Ühendus.
            Prantsusmaa majanduslik areng kiirenes tunduvalt. 1960. aastad olid riigi viimase saja aasta edukamad.
            Rahvusvahelises suhtlemises järgis de Gaulle Prantsusmaa ja Euroopa sõltumatut välispoliitikat, püüdes vähendada USA mõju Euroopas. 1966.a. lahkus Prantsusmaa NATO sõjalisest tiivast ning alustas pingelõdvenduspoliitikat NSV Liiduga.
            1958. a. vahetus ka Prantsusmaa parteipoliitiline süsteem. De Gaulle pooldajad rajasid uue võimsa erakonna. Loomult oli see konservatiivne rahvuslik erakond, mis edaspidi korduvalt nime muutis ning tänapäeval nimetust Ühendus Vabariigi Kaitseks kannab. Lihtsuse mõttes kutsutakse neid ka gollistideks. See oli Prantsuse poliitilises elus midagi uut, sest seni oli Prantsusmaal palju väikeseid parempoolseid parteisid olnud, nüüd oli aga üks suur ja tugev. Gollistide partei on üks tugevamaid  ka praegu.
POLIITILINE ELU PÄRAST DE GAULLE’i. Peale de Gaulle presidendikohalt tagasiastumist (1969) tuli võimule  gollist G. Pompidou . Edasi jätkas valitsemist vabariiklane V. Giscard d’Estaing (1974-1981). 1981. a. presidendivalimised võitis sotsialist F. Mitterand. Tema poliitika seisnes riigi senisest suuremas sekkumises majandusküsimustesse, mis ulatus kuni pankade ja kindlustuskompaniide natsionaliseerimiseni, miinimumpalkade tõstmises jne. Tema ajal algas ka Prantsusmaa taaslähenemine NATO-le ja USA-le. Mitterand on ajalukku läinud kui suur riigijuht ja väsimatu sotsiaalse õigluse ning Euroopa ühtsuse eest võitleja. Esimese suure lääneriigi juhina külastas F. Mitterand pärast taasiseseisvumist ka Eestit 1992. a.
            Kommunistide populaarsus ja mõju langesid 1980. aastail jätkuvalt. See-eest tõusis areenile uus poliitiline jõud, paremäärmuslik Rahvusrinne. See partei ründab eeskätt värvilisi immigrante, nähes nendes prantslaste hädade ja raskuste põhjusi.
            1995. a. parlamendivalimised võitis Jacques Chirac (gollist). 1996. a. alustas ta riigikaitse suurima reformiga alates 1960. aastatest, kui de Gaulle ajal relvastusse tuumarelv võeti. Aastani 2015 kavandatud programmi kohaselt tahetakse 1) kohustuslikult ajateenistuselt üle minna vabatahtlikule ( palgaarmee ), 2) kaasajastada tuumarelvastust, koondades need allveelaevadele ja lennukikandjatele, 3) tahetakse aktiivselt osaleda Euroopa kaitsejõudude loomisel, mis suudaks võistelda USA omadega jne. Prantsusmaa relvajõudude koosseis väheneb tulevikus 1/3 võrra. 
1997. a. aprillis kuulutas Chirac välja ootamatult ennetähtaegsed parlamendivalimised. President lootis sel moel kindlustada paremtsentristliku valitsuskoalitsiooni võitu vasakopositsiooni üle, kuna valitsuskoalitsiooni populaarsus oli viimasel ajal pidevalt kahanenud. Prantslastele ei olnud nimelt meelt mööda valitsuse karm, Euroopa Liidu ühisrahale üleminekust põhjustatud kokkuhoiupoliitika ning suutmatus vähendada tööpuudust. Valimistulemused olid aga rabavad: vasakpoolsed eesotsas Sotsialistliku Parteiga võitsid parlamendi 577 saadikukohast 334. Chirac sai enda kõrvale nüüd sotsialistist peaministri Lionel Jospini, kelle populaarsus on aga jätkuvalt kasvanud.
VÄLISPOLIITIKA.  Välispoliitikas torkab silma endiselt Ameerika vastane hoiak. Selleks on otsitud liitlasi Euroopast Saksamaa näol, ilmselt lootes rakendada tema majandusvõimsust suveräänse Euroopa rajamise huvides. Idas on Prantsusmaa nagu paljude teistegi suurriikide pilgud pööratud Hiinale. 1997. a. käis Chirac Hiinas. Pekingis allkirjastati nn. “globaalse partnerluse deklaratsioon ,” mille põhipunktid on sõnastatud läbipaistvalt Ameerika vastasena. USA on külma sõja järgses maailmas pidanud end demokraatia ja inimõiguste tunnuselt ainsaks õigusjärgseks üliriigiks maailmas. J. Chirac ja Jiang Zemin sõnastasid oma deklaratsioonis aga multipolaarse, s.o. mitmekeskmelise maailma idee.  Ka soovib Prantsusmaa kolmekordistada oma osakaalu Hiina turul.     
1999. a. suvel Europarlamendi valimistel said sotsialistid 21% häältest, gollistid aga lüüa. Suur kaotus lõhestas Chiraci gollistliku partei ja vähendas tublisti tema populaarsust rahva silmis.
Prantsusmaa välispoliitikas ei ole heaks kiidetud ELi ittalaienemist, kuna enamus Ida-Euroopa riike on Chiraci arvates liiga Ameerika-sõbralikud, samuti liberaalse majanduse pooldajad. Chirac pooldab aga tugevat Euroopat, mis seisaks rahvusvahelisel areenil tugevana ilma Ameerika toeta. Need on gollistide põhitõed alati olnud. Seepärast oli Prantsusmaa tõsiselt Iraagi sõja vastu 2003. a. Kuid 18. II 2004 toimunud kolme riigi tippkohtumisel Berliinis naeratasid aasta tagasi teravalt erinevatel seisukohtadel olnud Blair, Schröder ja Chirac jälle sõbralikult üksteisele. Tippkohtumisse suhtusid teised Euroopa riigid küllaltki kriitiliselt, nimetades seda triumviraadiks, mis kavatseb hakata  muule Euroopale tulevikku dikteerima. Kuid suur kolmik demonstreeris hoopis globaalset haaret, tahet kindlustada Euroopa positsiooni ülemaailmses konkurentsis. Seega keskendus tippkohtumine majandusreformidele ja ei sõnagi Euroopa põhiseaduse või laienevas liidus häälte ja võimu jagamise problemaatikast, nagu oli kardetud. Märksõnaks oli Lissaboni majandusreformide pakett , mis sõlmiti 2000. a., mille kava kohaselt peaks Euroopast saama aastaks 2010 avatuselt, konkurentsivõimelt ja innovatiivsuselt USAga võrreldes võrdväärne piirkond. Kuna Lissaboni lepingud on olnud senini vaid paberil, püüdsid kolm suurriiki arutada küsimust, kuidas seda praktikas ellu viia: kuidas suurendada majanduskasvu ning anda hoogu teadus- ja arendustegevusele. Ja seejärel tutvustada oma seisukohti ka teistele ELi riikidele.
29. V 2005 hääletasid prantslased Euroopa põhiseadusleppe vastu. Sellele eelnes laiaulatuslik debatt , kuhu kaasati lisaks kirjanikele ja filosoofidele kogu rahvas. Prantsuse ajalehed ja televisioon tegelesid põhiseaduslepingu süvaanalüüsiga ning arutasid, kuidas see mõjutab nende rahva saatust. Need laiaulatuslikud vastukajad viisid aga palju tõsisema diskussioonini: milline on Prantsusmaa tulevikuroll nii Euroopa Liidus kui maailmas? Probleem on üles kerkinud sellest, et 1958. aastast alates, kui presidendiks sai Charles de Gaulle, on Prantsusmaa kultiveerinud endast pilti kui superriigist, mis kahjuks pole aga enam kooskõlas Euroopa tegeliku olukorraga. De Gaulle missioon oli Prantsusmaa eneseusu taastamine, mis sai kannatada neljanda vabariigi (1945-1958) poliitilises kaoses, mille jooksul vahetus 22 valitsust ning peeti koloniaalsõdu Indo-Hiinas ja Alžeerias. Tegelikud põhjused, nagu Prantsusmaa okupeerimine ja massiline koostöö natsidega, mis kõige paremini väljendus Vischy režiimis, on vajunud unustusehõlma. Saavutamaks edu, rõhus de Gaulle välispoliitikale ning tema kui ka kõigi järgnevate presidentide arvates kuulus sellega tegelemine ainult presidendi haldusalasse. Ameeriklaste domineerimine NATOs oli de Gaulle´ile täiesti vastuvõetamatu. Ta tõmbas Prantsusmaa Vahemere laevastiku NATO juhtimise alt ära. Lisaks asus ta arendama tuumajõude ning tõi 1966. a. märtsis Prantsusmaa sõjalised struktuurid NATO alluvusest üldse ära. De Gaulle arvates pidanuks Euroopa olema eelkõige poliitiline blokk, kus rahvuslikult sõltumatud liikmesriigid teeksid tihedat koostööd nii välispoliitika kui ka kaitseküsimustes ja seda loomulikult Prantsusmaa juhtimisel. 1969. a. läks de Gaulle küll pensionile, kuid tema pärandit austatakse siiani. Seda oli tunda ka hiljutisel NATO tippkohtumisel Vilniuses. Prantsusmaa leiab, et NATO ei tohi käituda nagu korda loov politseinik ning ta ei peaks sekkuma Lähis-Ida ja Sudaani küsimustesse.
Klassikaline visioon Prantsusmaast kui juhtivast jõust poliitiliselt tugevas Euroopas on lootusetult ajast maha jäänud. Esiteks sellepärast, et alates külma sõja lõpust on Saksamaast, ja mitte Prantsusmaast, saanud põhitegija Euroopa areenil. Schröderi valitsusajal on Saksamaa näidanud märgatavat eneseteadlikkust, seda tõendavad nii Saksamaa käitumine Iraagi kriisis kui ka head suhted Putini Venemaaga. Teiseks, suurem osa uutest Euroopa Liidu liikmesriikidest, eriti just Poola ja Baltimaad, peavad eelkõige USAd ja vähemal määral ka Suurbritanniat, kuid mitte Prantsusmaad oma kaitsjaks Venemaa eest. Nende riikide suunatus Atlandi alliansile on õõnestanud Prantsusmaa ideaali poliitiliselt sõltumatust Euroopast. Prantsusmaast on saanud tavaline suurjõud siiani laienevas Euroopas, kuhu püüdlevad ka veel sellised riigid nagu Rumeenia, Türgi ja Ukraina . Selle teadmisega leppimine pole aga uhkele Prantsusmaale sugugi lihtne. Nüüd, kui ELi põhiseaduse lepingu hääletusel ütles enamus rahvast „ei”, on Prantsusmaa kaotanud eurooplaste silmis veel oma viimasegi mõjuvõimu ja usaldusväärsuse, ohustades oma identiteedikriisiga kogu Euroopat.