Rassism (0)

Kuressaare Ametikool
Tehniliste Erialade  osakond
Autoremont AL-21
RASSISM
Referaat
Juhendaja :
Urmas Lehtsalu
Kuressaare 2004
Sisukord 
R
  asside li gitamine  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 3  
R
  asside eristamine  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 4  
R
  assismi levik  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 5  
  Holokaust   . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 7  
K
  asutatud kirjandus:  . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 2 4 
2
Rasside   liigitamine
R a s s i d e  teket uurides on leitud, et kaugemas minevikus elas  inimkond  suhteliselt 
kitsal maa- alal ning hajus aja jooksul lähtuvalt sellest, kuidas kliima ja geograafilised 
muutused seda tingisid.
Erinevate füüsiliste tunnuste põhjal on võimalik jagada inimkond paljudeks rassideks 
erineval  viisil,  kusjuures  alati säilib teatud kattuvus.
Üksmeelselt on aga kõik  p õ h i r a s s i d e  hulka arvanud  m o n g o l i i d s e 
( kol ase), e u r o p i i d s e ( valge) ja n e g r i i d s e  ( musta). Osa uurijaid toob 
eraldi välja australi dse rassi, kuhu kuuluvad  Austraalia  ja mõnede lähemate saarte 
põliselanikud. Sageli tunnistatakse väljaspool eelmainituid seisvaiks ka  indiaanlased  
ning Lõuna- Aafrika põliselanikud - bušmanid ja hotentotid ( khoisani  rahvad ).
Mongoliidide põhikoduks on  Aasia  .
Valgete asualaks on pikemat aega olnud Euroopa.
Must  rass  pärineb Aafrikast.
3
Rasside eristamine
Rasside kehalised erinevused on enamasti huvi pakkunud vaid eriteadlastele. 
Küsimus nendevahelistest  v a i m s e t e s t   e r i n e v u s t e s t  on aga märksa 
rohkem tähelepanu äratanud ning on ühe või teise lahenduse puhul ka tõsiseid 
tagajärgi kaasa  toonud .
 Erinevad rassid elavad enamasti erinevates tingimustes, seetõttu on neil suured 
lahknevused kultuuris, hariduses ja teistel vaimuelualadel.
Ilmselt kogu rasside eksisteerimise vältel on püütud ühtesid rasse teistest 
paremateks kuulutada. Tänapäevase rassismi teket seostatakse Prantsuse kirjaniku 
ja diplomaadi JOSEPH   ARTHUR   DE  GOBINEAU `ga ( 1816 - 1882), kes hakkas 
rassidele  omistama   kindlaid  vaimseid omadusi.
 Sel istest arusaamadest lähtudes on püütud rasse õiguslikult määratleda ja nende 
segunemist riigipoolsete keeldudega vältida. Ni  näiteks keelas USA- s  Missouri  
osariigis seadus valgetel  abielluda  mustadega.
 Veelgi abstraktsem määrang anti mõistele " rass" Hitleri Saksamaal, mille 
kodakondsusseadus määratles " juudi rassi" järgnevalt : " Juut  on igaüks, kes põlvneb 
vähemalt kolmest vanavanemast, kes olid rassiliselt puhtad  juudid . Samuti on  juut  
isik, kes pärineb kahest täisjuudi vanemast.
4
Rassismi levik
 Rassism ei ole levinud mitte ainult valgete hulgas, nagu mõnikord arvatakse. Paiguti 
ilmneb see teistes põhirassides veelgi räigemalt, kuna valgete  asualal  on rassismi 
pikka aega  taunitud , mida aga muu maailma kohta veel öelda ei saa.
Kollase rassismi ideoloogid on oma õpetust püüdnud põhjendada nii Aasia vanade 
kõrgkultuuridega kui ka sel ega, et kollasesse rassi kuuluvate inimeste aju on suurem 
kui valgetel või mustadel.
 Musta rassi üleoleku tõenditena soovitakse näha negriidide tugevat kehaehitust või 
ka seda, et mitmete  teadlaste  arvates sai  inimelu  alguse just Aafrikas.
USA- s on sõjakas must rassism  seostunud  islami lahuga mustad muhameedlased. 
Selle õpetuse järgijad rõhutavad, et esimesena lõi Jumal mustad, kelle hulka kuulub 
nende arvates ka kollane rass.
 Nüüdisajani võib teravaid rassivastuolusid näha Lõuna- Aafrika Vabariigis, kus 
mustade  ja valgete suhteid on pingestanud pikaajaline rassieralduspoliitika, mil e 
lõpetamise järel valge vähemus - enamikus hol andlaste järeltulijad afrikanderid ehk 
buurid  - tunneb oma püsimajäämist tõsiselt ohustatuna.
 Rassidevahelisi hõõrumisi esineb aga palju laiemal alal. Nii näiteks olid Hiinas 
Nankingi linnas  ulatuslikud  rassirahutused 1987 - 1988. aastal. Alguse sai asi sellest, 
et ühel peol üritas mustanahaline välisüliõpilane tantsida hiinlannaga.
Viimasel ajal on süüdistatud sageli idaeurooplasi, sealhulgas ka eestlasi, rassismis. 
Peamiselt on tegemist siiski viimaste harjumatusega suhelda teiste põhirasside 
esindajatega, kuna eraldatus on kestnud aastaid.
 Eestlased on juba ajalooliselt olnud rassilise segakoostisega rahvas. Keele on siia 
toonud algselt mongoli dsesse rassi kuuluvad  soomeugrilased . Mongoliidseid 
tunnuseid on eestlastel alles jäänud väga vähe. Eestlased jaotuvad tänapäeval valge 
põhirassi raames :
a) põhjarassi ehk atlandi- balti rassi ning
b) b) idabalti ( valgemere - balti ) rassi vahel.
5
 Põhjarass on  Euraasia   mandril  levinud Suurbritanniast, Skandinaaviast, Põhja- 
Saksast kuni Läänemere idarannikuni. Eesti alal on ta ajalooliselt hõlmanud Lääne- 
Eestit ning eriti ehedal kujul Saare- ja Muhumaad .
 Idabalti rass on ajalooliselt levinud idapoolsetel Soome, Eesti ja Läti aladel ning ka 
ingerlaste, karjalaste, vepslaste ja komide juures. Seda tüüpi iseloomustab laiem ja 
madalam nägu ning keskmine kasv.
 Kuigi inimkonna võib jagada paljudeks rühmadeks, ei saa selle juures unustada, et 
tegelikult kajastab iga jaotus väikesi erinevusi.  Bioloogia  seisukohalt kuuluvad kõik 
inimesed ühte li ki - on h o m o s a p i e n s `id.
6
Holokaust
Holokausti  õuduste ilmsiks saamise järel tõstatati küsimus: kuidas võis küll see 
juhtuda? Šokeeriv vastus seisneb sel es, et holokaustiga kulmineerus 
sajanditepikkune  vihkamine  ja julm tagakius, mis leidis sageli inspiratsiooni kristlikust 
teoloogiast. 
Kui pidada silmas jõledusi, mida on juutidele Kristuse nimel peaaegu kogu kristluse 
2000-aastase ajaloo vältel tehtud, siis kuidas me saame pühitseda uue aastatuhande 
algust, väljendamata kõigepealt sügavat kurbust mineviku sündmuste pärast ja 
omamata seejuures meeleparanduse vaimu?! Oma ebakristliku suhtumise ja 
käitumisega oleme toonud häbi Jeesuse  nimele , tehes selle vastumeelseks Tema 
enda rahva – juutide jaoks ..... 
Algus
Algkoguduses kogunesid juudid ja paganad üheskoos Jeesuse ümber ning neid 
lahutav  vahesein  oli maha lõhutud. Nad olid üks kari, kel el oli üks  Karjane . Hiljem 
aga olukord muutus. Kristlaskonnaga liitus enam paganaid ja nende suhtarv 
juutidega võrreldes kasvas üha  suuremaks . Mõne aja pärast ei peetud enam  juute , 
kes kristlaskonnaga veel liitunud ei olnud, enam vendadeks usus ühte  ilmutatud  
Jumalasse, vaid võõrasteks ja isegi vaenlasteks. Hoolimata kõikidest raskustest ja 
esile kerkivatest võitlustest oleks olnud kül alt põhjust nendesse alandlikult ja 
armastavalt suhtuda ning meeles pidada, et me  saime  nende käest käsu,  prohvetid  
ja Isanda Jeesuse. Apostel  Paulus  manitseb õigusega meid, kes me Kristusesse 
usume, et me ei suhtuks üleolevalt juutidesse, vaid oleksime alandlikult teadlikud 
sellest, et juudid on puu  juur . Nemad kannavad meid - mitte meie neid, sest me 
oleme sellesse puusse üksnes jätkatud (Rm. 11). Kurjal läks aga korda ahvatleda 
kristlikku kogudust sellest alandlikust, vennalikust suhtumisest eemale. Kristlik 
kogudus  võttis ennast ülistades omaks kogu au ja tõotused, mis Iisraelile olid 
mõeldud ja kustutas seega Iisraeli Jumala lunastusloost. 
7
Teoloogia  ja  varastatud  sünniõigus
Pärast  apostlite  aega hiilisid teisedki ettekujutatud üleoleku elemendid kristlikesse 
õpetustesse ja varastasid Iisraeli sünniõiguse. Barnabase kiri (I sajandi lõpust või II 
sajandi algusest) muutis Vana Testamendi  vaimseks  ja väitis, et see kuulutas ainult 
Kristust ette: 
Ärge lisage midagi oma pattudele ega öelge, et leping kuulub nii neile kui ka meile. 
Jah! See on meie oma, aga nemad kaotasid seeläbi lepingu  igaveseks . 
See ja sarnased tundeavaldused sisaldusid ka Antiookia Ignatiuse (70-107 AD) 
kirjades, mis tõstatasid teooria kogudusest kui uuest Iisraelist. Hiljem kuulutas  keiser  
Konstantinus, et Iisraeli maa ei kuulunud enam juudi rahvale. Sellest ajast alates 
kuulus see tema sõnul kristlikule kogudusele. Kõik see on lihtsalt asendus- või 
lepinguteoloogia  embrüonaalses seisundis. Levides kiiresti  1400 -ndate ja 1700-
ndate aastate vahemikus, valitseb see arvamus tänapäevani. 
Judaism  ei kadunud pärast Jeruusalemma templi hävitamist (70 AD) ega Bar Kokba 
mässu (132-135 AD), vaid saavutas uuesti elujõu ja mõjuvõimu. Järelikult ei olnud 
argument, et kogudus vahetas Iisraeli välja, enam veenev.  Rohkemgi  veel - kuna 
kristlaste - ja juutidevaheline võitlus paganaid enda poole võita intensiivistus, nähti 
judaismis  ohtu koguduse jaoks. Selle ohu neutraliseerimiseks proovis kristlik 
teoloogia luua kujutluspilti Jeesusest, kes ei olnud juut. Tsiteeriti kõige imelikumaid 
tõendusi ( Aabrahami  usust kuni Aadamale antud tõotuseni) perspektiiviga toetada 
väidet, et kogudus mitte üksnes ei tule enne Iisraeli, vaid on tegelikult ise “ igavene  
Iisrael” (Tertullianus). 
Niisuguse mõttelaadi ohud ilmnesid juba kolmanda maailmariigi ajal, kui  Hitler  
kristlasi oma poolele võita püüdis ja neile aasialasest, mitte juudi päritolu Kristust 
reklaamis.
Peale selle süüdistati juute deitsiidis (Jumala tapmise  kuritegu ). Kuigi Matteuse 
20:18-19 ja Apostlite  tegude  4:26-28 väidetakse selgesti, et Jeesuse ristilöömises 
tuleb süüdistada ka paganaid, muutus juutide süü ja karistuse teooria sel es osas 
moeasjaks. “Kannatused pandi teie peale õiglaselt, sest teie tapsite selle Õige” 
(Justinius u 100-165) III sajandi kristlikud teoloogid, kaasa arvatud Hippolitos ja 
Origenos arendasid seda teooriat edasi. IV sajandil hakkas see domineerima juba ka 
kristlikus mõttelaadis. 
8
Ajal, mil “ tavalised ”  kristlased  segunesid juutidega ja külastasid ka sünagooge, 
intensiivistus oma karja kaotada kartvate kogudusejuhtide verbaalne rünnak. Nad 
hakkasid õhutama kartust ja tülgastust judaismi vastu. 
Krisostomus (344-407), kelle nimi tähendab ´kuldsuu´, mõistis juudid kõige räigemate 
väljenditega hukka: “Nad on kõige viletsamad kõikide inimeste seas”, ”kiimased, 
kiskjalikud,  ahned , reetlikud bandiidid”, ”paadunud mõrtsukad, hävitajad, kuradist 
seestunud inimesed”, ”hõlbuelu ja joomarlus on andnud neile sea ja kiimase kitse 
kombed”, ”universumi  kahjurid ”, ”nad ületavad metselajate raevukuse, kuna nad 
tapavad oma järglasi.” 
Eelnevast  veelgi hävitavam oli aga sel e kõrgestiaustatud  kirikuisa  teoloogia juutide 
saatuse  kohta deitsiidi pärast. Tema sõnul “ei ole võimalik seda  roima  mitte mingil 
moel heastada, ei mingi pattude andeksanni ega  armu  saamise kaudu”, nende 
“vastik Kristuse mõrv” on kõikide nende hädade allikaks. 
“Jumal vihkab teid.” - need Krisostomuse sõnad muutsid sajanditeks juutide 
vihkamise populaarseks ettevõtmiseks. Seega veel üht ajaloolast tsiteerides: 
“Kristlaste seas on alati olnud  populaarne  õpetus, et ükskõik kes, kas  pagan  või 
kristlane, kes on mingil ajal taga kiusanud, pi nanud või massimõrva läbi  tapnud  
juute, on tegutsenud jumaliku viha tööriistana.” 
Krisostomuse kaasaegne  Augustinus  (354-430) oli küll vaoshoitum, kuid siiski 
mitmetimõistetav. Ta kinnitas Pauluse seisukohta, et meie kohus on juute  armastada , 
kuid jagas ka ülejäänud kirikuisade arvamust, et  Juudas  sümboliseerib juudi rahvast. 
Augustinuselt pärines teooria, et juutide  saatuseks  on elada kurja ja kristliku tõe 
tunnistuseks. Neid ei tohi tappa, sest nad on ära märgitud nagu  Kain . “Las nad elada 
meie seas, kuid las nad kannatavad ja  tunnevad  pidevat alandust.” (Augustinus). 
Tunnistajate teooriat kasutasid hiljem paljud ettekäändena ära, et juutide viletsust 
suurendada kuni  neilt  elu võtmiseni. 
9
Teoloogiast seaduseks
Pärast seda, kui kristlust IV sajandil Konstantinuse valitsusajal ametlikult tunnustama 
hakati, sai sellest teoloogiast valitsev poliitika ja algas sünagoogide  represseerimine . 
Keiser  Justinianus  I valitsusajal (483-565) tühistati mitmed juutide religioosseid ja 
kodanikuõigusi kaitsvad seadused ning neile pandi peale piirangud. VII sajandil tegi 
Bütsantsi keiser Heraklius juutide ristimise seaduseks, soovides sel moel riigisisest 
ühtsust tagada. Sellist teguviisi korrati ka mujal ning see tõi endaga kaasa laastavaid 
tagajärgi järgnevate sajandite jooksul. 
Keskaeg
Keskaja ühiskonnas tähendas kiriku- ja riigivaheline tugev ühendus seda, et varem 
külvatud kristliku antisemitismi seemned hakkasid kandma kohutavad tagajärgi. 
Ristisõjad
1096 . aasta tõi endaga kaasa  julma  tagakiusu aja, mis kestis juudi ajaloos unikaalselt 
kaua - ristisõjad. 
Suured, ent halvasti organiseeritud aadlike, rüütlite,  munkade  ja talupoegade hordid, 
kes läksid vabastama Püha Maad muhameedlastest  paganate  käest, sõnades: 
“Jumal tahab seda”, pöördusid äkki juutide vastu ...  Kroonik  Nogenti Guilbert (1053-
1124) teatas  Roueni  ristirüütlitele: “Me  soovime  võidelda Jumala vaenlastega idas, 
kuid näeme juute, kes on kõikide teistega võrreldes Jumala suhtes kõige 
vaenulikumad. Me teeme seda teistpidi.” 
Umbes veerand kuni kolmandik kogu juudi rahvast Saksamaal ja Prantsusmaa 
põhjaosas mõrvati esimese ristisõja ajal. 
Jeruusalemmas põgenesid juudid ristisõdijate eest lukustades end peamisesse 
sünagoogi. Kõik 969 põgenikku põletati seal  surnuks . Väljas laulsid aga ristirüütlid 
usus, et maksavad Kristuse surma eest kätte: “Kristus, me austame Sind” ja hoidsid 
ristimärke kõrgel üleval.
10
 Enne, kui ristirüütlid üle tapetute moonutatud kehade kõndisid, tsiteeris üks nende 
juhte Aguilera  Raimond  Laulu 118:24: “See on päev, mille Jehoova on teinud: 
ilutsegem ja rõõmustagem Temast !” Ristirüütlid tahtsid Jeruusalemmast kristliku 
linna teha. 
Igavesse orjusesse mõistetud
Esimese kahe ristisõja ajal pöördusid Saksamaa juudid riigivalitseja poole, et tema 
käest abi saada. Keiserliku abi asemel tehti neist hoopis “keisrikoja orjad”. Juutidelt 
nõuti sel e “privileegi” eest suuri rahasummasid ning nad said lõpuks keiserliku 
riigitulu tegelikeks al ikateks. Nad kuulusid kuningavõimule ja neid võis osta, laenata 
ja müüa, et tasuda võlga võlausaldajatele.
See  komme  levis ka muudesse maadesse. Kirikujuhid õigustasid seda staatust 
teoloogiliselt varakoguduse õpetusega - kuna juudid olid Kristuse risti löönud, siis 
said  naad  seeläbi alatise orjaseisuse osalisteks. 
Muud tegurid aitasid  sammuti  kaasa juutide alaväärtustamisele. Juutide jaoks 
keelustati  enamik ameteid ja  gilde , kuhu võisid  kuuluda  vaid kristlikud liikmed. Juute 
sunniti otseselt rahalaenutajateks hakkama, kuna nad olid feodaalsest ühiskonnast 
välja arvatud. Sel moel imasid nad endasse otsekui käsnad kogu maa likviidse 
kapitali ja riigikassa pigistas neilt selle omakorda perioodiliselt välja. Kuigi kogudus 
kortsutas li gkasuvõtmise peale  kulmu , laenati siiski juutide käest raha, et ehitada 
katedraale ja kirikuid. Juutidest rahalaenajate negatiivne imago leidis hiljem surematu 
väljundi  Shakespeare ’i Shylockis ja Dickensi teoses  Fagin . 
Kahjuks aga kaitse, mil e eest juudid nii suurt hinda maksma pidid, ei saanudki 
ilmsiks. Vahel oli juutide massimõrva taga ka majanduslikud moti vid. Kolmanda 
ristisõja ajal toimus üks traagilisemaid juutidevastaseid meeleavaldusi Inglismaal 
Yorkis. 
Ristirüütlid rüüstasid juute, kes olid pagenud kuninglikku kindlusesse, kus sõdalased 
neid pi rasid. Paljud rüüstajad olid jahisaagivõlglased ja järgnesid pärast rüüstamist 
oma  kuningale .  Haripunkti  jõudis olukord siis, kui kindlusest visatud kivi tappis 
munga , kellel oli kombeks igal  hommikul  väljaspool kindluse müüre missat pidada ja 
11
inimesi “Kristuse vaenlasi” hävitama kutsuda. Kui juudid oma piirajate raevukust 
nägid ja tundsid, et nende saatus on kindel, lõikasid nad üksteisel kõrid läbi. Kui 
rahvahulgad tornini jõudsid, olid järele jäänud vaid mõned juudid, kes palusid, et neid 
ristitaks ja vabastataks, kuid nad  tapeti . Surnuid oli kokku umbes 500-1500  ringis . 
Sellest tapatalgute  paigast  läksid ründajad edasi ja koondusid katedraali ümber. Nad 
põletasid ära kõik juutidele võlgu olevate inimeste finantsobligatsioonid, mis nendes 
arhiivides hoiul olid. 
1135. aasta kirjutises kõneleb üks juut prantsuse õpetlase Pierre Abelardi raamatus 
Dialogue   between  a Philosopher, a Jew and a  Christian  ( Dialoog  filosoofi, juudi ja 
kristlase vahel) järgnevat:
Ükski rahvas ei ole mitte kunagi nii palju Jumala pärast kannatanud. Juudid on 
hajutatud kõikide rahvaste sekka, neil ei ole kuningat ega ilmalikku valitsejat, neid 
rõhutakse materiaalselt otsekui peaksid nad oma elu iga päeva välja lunastama. 
Juutide halba kohtlemist peetakse  Jumalale  meelepäraseks teoks. Niisugust 
vangistust, mida juudid taluma peavad, võtavad kristlased kui Jumala ülima viha 
märki. Juutide elu on nende kõige suuremate vaenlaste kätes. Nad näevad 
kummitavaid luupainajaid isegi  unes . Taevas on nende ainus  pelgupaik . Kui nad 
tahavad lähimasse linna minna, peavad nad ostma kaitset suurte rahasummade eest 
kristlike  valitsejate käest, kes soovivad tegelikult neile surma, et nende vara 
konfiskeerida. Juudid ei saa omada maad ega viinamägesid, sest keegi ei taga neile 
turvalisust. Raha laenamine on seega ainus amet, mis neile elatise teenimiseks on 
jäänud ja see omakorda viib nad kristlaste viha alla.
Halvustamine
Ehkki  prantslane Clairvaux Bernard (1090-1153) oli juutide massimõrvade vastu, 
kuulutas ta avalikult: “Nad on rass, kes ei olnud oma isast Jumalast, vaid Kuradist”. 
Oma aja teoloogide kombe kohaselt võttis ta ühe kirjakoha ja kasutas seda kogu 
juudi rahva kohta, kes i al elanud. Mitme sajandi pärast  arendas  Saksa natside juht 
Julius  Streicher seda mõtet edasi soovitades “hävitada inimesed, kelle isa oli Kurat”.
12
Patuoinas
Patuoina teooria sai alguse 1021. aastal, kui  paavst  Benedictus VIII lasi juute hukata 
süüdistades neid  orkaani  ja maavärina tekitamises.
Kui  muhkkatk  (1347-1350) Euroopas levima hakkas, peeti juute sel e eest 
vastutavaks: nemad olevat mürgitanud ära kaevuveed. Lõuna-Prantsusmaal, Põhja-
Hispaanias, Šveitsis, Bavaarias, Reinimaal, Ida-Saksamaal, Belgias, Poolas ja 
Austrias   usuti  seda süüdistust ja enam kui 200 juudi asundust hävitati üle kogu 
Euroopa. Sel e tragöödia suurust näitab kõige paremini teave 10 000 surnust Poolas, 
kus nad pääsesid suhteliselt kergelt:  kolmes  Saksamaa linnas -Erfurtis, Mainzis ja 
Breslaus tapeti kokku rohkem kui 10 000 juuti.
Rituaalmõrv
Rituaalmõrvad on pärit vanaajast, kuid kristlased kasutasid seda süüdistust juutide 
vastu XII sajandi Inglismaal. Kuulduste kohaselt tapnud juudid kristlaste lapsi oma 
rituaalide teostamiseks ja seda eriti enne ülestõusmispühi. Neid fabritseeritud 
süüdistusi tunti ka veresüü laimu nime al . Selle süü alusel sai oletatavatest ohvritest 
kultus , mis põhjustas tuhandete inimelude huku kogu Euroopas. Väikese Lincolni 
Hugh  lugu pandi kirja ka Chauceri raamatus Prioress’  Tale  (nunnakloostri ülema 
lugu). 1880-1945 oli rituaalmõrvade vale levinud ka Ida-Euroopa keskosas 
roomakatoliiklaste ja idaortodokssete kristlaste hulgas. Natside ajaleht Der Stürmer 
(Vintpüss) kujutas pidevalt rabisid saksa laste verd imemas.
13
Hostia  (pühitsetud armulaualeiva) rüvetamine
Samamoodi süüdistati juute Püha Õhtusöömaaja ehk hostia pühade elementide 
rüvetamises otsekui püüaksid nad Kristust uuesti risti lüüa.
1298. aastal põhjustas hostia pühaduserüvetamise süüdistus kogu Röttingeni juudi 
kogukonna põletamise tuleriidal. Samad ründajad jätkasid juutide massimõrvadega 
ka mujal Saksamaal ja Austrias. Arvatakse, et siis mõrvati 100 000 juuti ja hävitati 
umbes 140 juudi  kogukonda .
Prahas sai armulaualeiba  kandev   preester  riivamisi pihta juudi laste poolt 
mänguhoos visatud  liivaga . Vahejuhtum põhjustas veresauna, kus mõrvati 3000 juuti.
Häbimärk
1215 . aastal kuulutas paavst  Innocentius  III kokku kutsutud IV Lateraani kirikukogu, 
et 4. Moosese raamatu 15:37-41 alusel peavad juudid kandma  riideid , mis neid 
teistest eristaksid (sama pi  rang , mis kehtis ka saratseenlaste ja hiljem ketserite, 
prostituutide ja pidalitõbiste jaoks). Sellele lisaks pandi nende  riietele  eristusmärk, 
sajandeid  enne natside kollast tähte, häbimärk, millel oli erinev kuju ja värv 
erinevates maades. Häbimärk tegi juutidest sotsiaalsed heidikud ja nad muutusid 
kaitsetuks nii füüsiliste kui ka verbaalsete rünnakute eest.
Sunduslik  ristimine
See väljendus tähistas ristimist, mis valiti surma või pagenduse alternati  vina  ja 
keskaja Hispaanias sai sellest suur tüliküsimus. 1391. aastal suri umbes 50 000 juuti 
mässudes, mida õhutasid  Seville ´i peadiakoni Ferrand Martinezi  jutlused . Mitu korda 
rohkem juute sai ristitud, kaasa arvatud paljud  rabid . Pealesunnitud ristimine tekitas 
siiski probleemi, kuna paljud pöördunutest harrastasid  salaja  varasemat usku edasi. 
Osa juutidest läks aga kompromissile, kuna see oli nende jaoks kasulik. Mõlemaid 
rühmitusi kutsuti sõnaga marranos ehk “sead”.
14
Puhtaverelisuse kinnisidee 
Hispaanias kasvasid ni   antisemitism  kui ka anti-marranism ärevusttekitava kiirusega. 
Esile kerkis arvamus, et pärilik  juutlus  või mala sangre (tõlk. halb  veri ) tekitab 
probleemi ja isegi ristimine ei suuda seda lahendada. Siit sai alguse  hispaania  
rassism, kus puhtaverelisus on kinnisideeks.
Samamoodi oli rassism natside  aaria  paragrahvi ja Nürnbergi seaduste aluseks, mis 
keelasid juutidel igasuguses avalikus ametkonnas töötamise ja võtsid Saksa 
kodakondsuse.
Hispaania  inkvisitsioon
1480. aastal rajasid Hispaania kuningas  Ferdinand  ja kuninganna Isabel a tribunali, 
et  puhastada   kogudused  inimestest, kes salaja juudi usu külge klammerdusid. 
Järgnesid laialdased arreteerimised.  1481 . aastal põletati tuleriidal esimesed ohvrid. 
Aastate jooksul saadeti umbes 30 000 marranost tuleriidale. Hispaania inkvisitsioon 
kestis kaua (XV sajandist kuni IX sajandi alguseni) ja kattis geograafiliselt suure ala 
levides kõigi oma põhjalikult dokumenteeritud julmustega Ladina-Ameerikani.
Maalt väljaajamine
Juute aeti välja peaaegu igalt maalt, kus nad elasid.
1290 . aastal aeti juudid Inglismaalt välja. 16000 juuti läks Prantsusmaale ja 
Belgiasse, mõned nende seast surid tee peal.
Juute aeti korduvalt välja ka Prantsusmaalt ja Saksamaalt. 
Ferdinand ja Isabel a ajasid 1492. aastal kõik juudid Hispaaniast välja, et kindlustada 
oma kristlikke valdusi. Paljud 300 000 pagulasest põgenesid Portugali. Neil lubati 
viibida seal mõni kuu, kuid selle eest pidi maksma. Hiljem orjastas kuningas 
Johannes II (1481-1495) nad mõneks ajaks. Tema järglane vabastas nad ja neid 
ristiti jõhkralt jõudu kasutades.
15
Karnevalid
Juutide kannatused olid sageli paastueelsete karnevalide peamised lõbustused. 
Keskaja Roomas võeti kõige nõrgem juudi kogukonna li ge ja suruti ta alasti naelu ja 
ogasid täis tünni külge. Siis veeretati ta mäest alla, kuni ta suri. Teisi juute sunniti 
märtrisurma pealt vaatama. 
Kontrarevolutsiooni ajal sunniti  Rooma  linna juute, keda selleks puhuks nuumati, 
jäise külma ja vihmaga alasti läbi karnevalilinna tänavate  jooksma . Rahvas loopis 
neid  mudaga , nagu “reeturitele  paras ”. 
Reformatsioon
Martin Luther (1483-1546) soosis esialgu juute lootes, et nad aktsepteerivad tema 
usuvormi ja isegi  kiitis  nende panust kristluse suhtes. Kui ta püüded juute kristlasteks 
pöörata vilja ei kandnud, muutus tema suhtumine täielikult. 
Kõik Kristuse sugulased vere poolest põlevad põrgus ja nad saavad seda, mida nad 
väärt on nende sõnade pärast, mida nad Pilaatusele ütlesid ...
Tõesti, nende juutide eksistents on lootusetu, kuri, mürgine ja kuratlik. Nad on olnud 
juba 1400 aastat ja on ikka veel edasi meile tüliks, nuhtluseks ja ebaõnneks. Nad on 
lihtsalt kuradid ise ja ei midagi muud. 
Luther kirjutas  1542 .a kirjastatud traktaadis Concerning the  Jews  and Their Lies 
(Juutidest ja nende valedest):
“Esiteks: nende sünagoogid tuleb põlema panna ... Teiseks: nende kodud tuleks 
samuti maha lammutada ja hävitada ...  Kolmandaks : neilt tuleks ära võtta nende 
palveraamatud ja talmudid ... Neljandaks: nende rabidel tuleks keelata õpetamine 
ähvardades neid vastasel juhul surmaga ... Viiendaks: juutidel tuleks kategooriliselt 
keelata passi  omamine  ja  privileeg   reisida  ... Kuuendaks: nende li gkasuvõtmisele 
tuleb lõpp teha ... Seitsmendaks: andkem noortele juudi meestele ja naistele  koot , 
kirka, kõblas,  labidas , koonlapuu ja kedervars ning las nad teenida oma elatist 
palehigis ... Me peame need röövellikud laiskvorstid oma süsteemist välja  ajama  ... 
Seega, maha juudid ...”
16
Kokkuvõtteks: Kal id vürstid ja ülikud, kelle aladel juudid elavad! Kui see nõuanne, 
mida ma teile jagasin, ei ole teile sobilik, siis leidke parem lahendus, et me võiksime 
üheskoos saada vabaks sellest talumatust kuratlikust koormast – juutidest. 
Veidi aega enne oma surma peetud jutluses kutsus ta kuulajaid üles koheselt kõik 
juudid Saksamaalt välja ajama. 
Hiljem Hitleri kolmanda maailmakorra riigis võeti  Lutheri  antisemitistlik õpetus täiel 
määral kasutusele. 
Getod
Renessansiajastul suhtusid Itaalias võimul olnud paavstid juutidesse üsna 
liberaalselt, kuid kontrareformatsiooni ajal, eriti paavst Paulus IV valitsemisajal ( 1555 -
1559 ), muutus nende suhtumine järsult halvemaks. XVI sajandi teisel poolel hakati 
kasutama getosid, algul Itaalias ja hiljem ka Austria keisririigis. Getot peeti judaistliku 
eksituse lisanäiteks: “Juudi  geto  tõendab Jeesuse Kristuse usu tõde paremini kui 
kogu teoloogide koolkond” (G.B. Roberti  XVIII  sajand). 
Kaasaeg
Kaasajaks on kristlik antisemitism nii sügavale juurdunud, et see kujundab ka 
tavainimeste  suhtumist  ega võta enam arvesse kristlikku traditsiooni ega poliitilisi 
veendumusi.
Sõdades juute pommitades pilgati neid Kristuse tapjateks. Üks väike laps, kes 1921. 
aastal koos perekonnaga Kiievist Poola põgenes, meenutas esimest poolakeelset 
lauset, mida talle seal oli õpetatud: “Juudid  tapsid  Kristuse.”
Poolel teel kinni peetud
Poola oli kunagi pelgupaik saksa juutidele, kes sinna ristirüütlite, musta katku ja 
jätkuvate massimõrvade eest põgenesid. Keerulised suhted Poola ja  Ukraina  vahel 
muutsid aga olukorda - idapoolsed õigeusklikud rõhusid poola katoliiklasi ja 
ukrainlased  hakkasid halvakspanuga juudi vahendajatesse  suhtuma , kes vihatud 
17
poolakate heaks tööd tegid. 1648. aastal laastasid idapoolsed õigeusku ukraina 
kasakad Poolat ja kohtlesid juute eriti julmalt.
Üks pealtnägija rääkis:
 “Mõned nüliti elusalt ära ja nende nahk visati koertele söögiks. Teisi vigastati julmalt 
ja visati tänavale... Osad maeti ka elusalt maha.  Imikud  torgiti emade käes surnuks... 
Suur hulk juudi lapsi visati vette koolmekohtade tasandamiseks.“
Paljud muud julmused, mida seal veel korda saadeti on liiga jubedad, et neid 
kirjeldada.
Rootsi invasiooni ajal 1655- 1658  sattusid Poola juudid taas turmtule alla. Neid 
ründasid  venelased , kasakad ja  rootslased  ning pärast vaenlaste  lahkumist  veel ka 
poolakad, kes süüdistasid juute vallutajatele kaasa aitamises.
Venemaal toimunud kodusõja ajal (1918-1920) rünnati juute mitmelt poolt korraga - 
valgete  armee  pidas neid revolutsionäärideks ja punaarmee kodanlikeks rõhujateks.
Assimilatsioon
Juutide emantsipatsioonijärgsel ajal XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandil ei tervitanud 
mitte kõik juutide uut staatust. Saksamaal võttis antisemitism juutide assimileerumise 
suunalise li kumise vastureaktsiooniks rassistliku kuju.
1819. aastal läks üks pamfletikirjutaja ni  kaugele, et tegi ettepaneku korraldada 
massimõrvu, kastreerimist ja juudi naiste prostituutideks saatmist. Need 
ekstravagantsed sammud mõjutasid Graetzi, kes ei armastanud katoliku usku ja 
ütles: “ Protestantlik  teoloogia ja saksa filosoofia esitasid seoses Innocentius III ja 
Paulus IV kanooniliste piirangutega enneolematuid juudivastaseid ettepanekuid.”
18
Dreyfusi  afäär
1894. aastal süüdistati Prantsusmaal prantsuse juudist ohvitseri -  Alfred  Dreyfusi 
spionaažis. Selle tulemusena vallandus ühel maailma kõige tsiviliseeritumal maal, 
mis siiani oli andnud esimese Euroopa maana juutidele kõik õigused ja vabastanud 
nad pi rangutest, äärmuslik antisemitismi laine. Lõpuks Dreyfus vabastati siiski süü 
alt, kuid skandaalne afäär oli juba maailmas  levida  jõudnud, Prantsusmaa valitsust 
kõigutanud ning palju kibedaid tundeid juutide vastu tekitanud. Üks selle tagajärgi oli 
Vichy  rezhi m, mis natsidega koostööd tegi.
Rõhumine
Poola jaotamine XVIII sajandi lõpus tegi Venemaa maailma suurima juudi kogukonna 
haldajaks. Katariina II pani juutidele peale pi rangud ja nad võisid elada üksnes 
vastloodud provintsides, mida hakati “elunemispi rkondadeks” kutsuma. Samal ajal 
kutsus ta välismaalasi, välja arvatud juute, Kesk-Venemaale elama.
Nikolai I ajal (1825-1855) halvenes juutide olukord veelgi. Juudi noorukeid peeti juba 
12-aastaselt sõjaväekohuslasteks ja sõjaväe aega võidi pikendada 25. eluaastani. 
Neid saadeti ääremaadele ning võeti kasutusele mitmesuguseid  meetodeid , kaasa 
arvatud  piinamine  ja  verbaalsed  solvangud, et panna neid lahti ütlema oma usust ja 
võtma vastu  ristiusk .
Sarnaselt nagu Venemaal rõhuti tol ajal juute ka  Rumeenias . Sealne 200 000-
liikmeline juutkond kannatas oludes, mis sarnanesid keskaja kõige hul ematele 
päevadele.
19
Pogrommid
Tsaar  Aleksander III valitsemise ajal oli Venemaal esimene suurem pogromm - 1881. 
aasta ülestõusmispühade ajal levis see sadadesse juudi kogukondadesse. Tsaari 
antisemiitlik nõuandja  kavatses  lahendada juudiküsimust, sundides üht kolmandikku 
emigreeruma, teist kolmandikku surema ja kolmandat kolmandikku kaduma 
(pöörduma ristiusku). Pogrommid ja sel ega kaasnev  massiline  emigreerumine jätkus 
tsaar Nikolai II ajal (1894-1917), kes pidas juute Kristuse tapjateks. Isegi pärast Teist 
maailmasõda viidi Poolas veel pogromme läbi, vaatamata aset leidnud holokaustile 
ja suure osa juudi elanikkonna tapmisele. 
Siioni   tarkade  protokollid
Esimest korda ilmusid need 1905. aastal tsaariaegsel Venemaal. See antisemi tlik 
propaganda  süüdistas juute maailma vallutamise salanõus. Pärast I maailmasõda 
tõlgiti see paljudesse keeltesse ja see avaldas XX sajandil kaua aega mõju - isegi 
pärast seda, kui 1921. aastal võltsing paljastati. Kolm väljaannet levisid Ameerikas 
laialdaselt tänu mõjuka töösturi  Henry   Fordi  pingutustele. 1922. aastal mõrvasid kaks 
saksa fanaatikut Weimari vabariigi juudist välisministri. Nad  kujutasid  ette, et too on 
üks Siioni tarkadest. Natsi-Saksamaal jõudis protokollide mõju haripunkti. 
Natsism
Ehkki natsism vastandus kristlusele, muutis just kristlik antisemitism holokausti 
võimalikuks.
Hitler ja natsid  leidsid  keskaegses katoliiklikus juudivastases seadusandluses 
omaenda  mudeli. Nad lugesid ja trükkisid uuesti Martin Lutheri mürgiseid 
antisemitistlikke kirjutisi. Holokausti alustas Euroopa suurim maa, kus oli peaaegu 
võrdsel hulgal nii katoliiklasi kui protestante. Mõlemad traditsioonilised liikumised olid 
täis nõretavat vihkamist juutide vastu. 
20
1938. aasta “kristal ööl” (Kristallnacht) põlesid Saksamaa sünagoogid. See öö valiti 
Lutheri sünnipäeva aastapäeva auks. Hitler väitis, kirjutades oma natsipoliitika 
kroonikasse kuutteist sammu: “Ma teen üksnes katoliku kiriku tööd.” 
Kogudustes tekkis pi nlik olukord, kui ristitud juudid tulid teenistusele täht rinnas. 
Seitsme provintsi evangeelse luterliku kiriku esindajad võtsid abiks Martin Lutheri 
õpetuse ja kuulutasid, et rassilise  kuuluvuse  tõttu ei ole juutidest kristlastel saksa 
evangeelses kirikus enam kohta ega õigusi. 
Kuigi üksikud kristlased aitasid juute, ei aidanud  kirik  neid ametlikult. 
II maailmasõda
Inimesed trotsisid küll natsiliikumise õitseaja õudusi, kuid paljud hülgasid nad, kui neil 
kõige enam abi vaja oli. Sajanditepikkune antisemitism nõudis oma osa eri maades. 
Sõjakuritegude protsessi ajal 1958. aastal küsiti endise Leedu ministri käest, miks ta 
vaikis hoolimata kohutavatest mahalaskmistest, mille pealtnägijaks ta oli. Ta vastas, 
et tema uskumust mööda täitus sellega juutide jaoks pühakirjas sisalduv salm: “Tema 
veri tulgu meie ja meie laste peale.” Kohutav, et seda Piibli kirjakohta kasutati 
niisuguste kalkide tegude õigustamiseks ja et seda väljendasid ka teiste maade 
kristlased. 
Kui paavsti suursaadikul paluti sekkuda juutide küüditamisse Slovakkiast Auschwitzi 
ja  hoolida  juudi laste süütust verest, vastas viimane: “Mitte kuskil maailmas ei ole 
olemas juudi laste süütut verd. Igasuguses juudi veres on süüd. Te peate surema. 
See on  karistus , mis on teid sel e  patu  [ristilöömise] tõttu oodanud.” 
21
Šveits sulges oma piirid. Kanada ja Ameerika range immigratsioonipoliitika ei lasknud 
paljudel juutidel nendesse maadesse minna. Briti valitsus taganes juutidele antud 
lubadusest anda neile kodumaa (1917. aasta Balfouri deklaratsioonis sisaldunud 
väide). See asjaolu sulges ukse ka tuhandetele juutidele, kes  taotlesid  asüüli 
Palestiinas natside valitsusajal ja kohe pärast seda. 
Eriti tuleks meenutada Struma tragöödiat. Pärast seda, kui britid juutidele selja 
pöörasid, sai 1942. aastal põgenikke täis laev  Mustas  meres torpeedotabamuse. 
769-st laeva pardal olnud juudi pagulasest jäi el u ainult üks inimene. 
Kalk  ükskõiksus
Peale 2000 aastat kristlust on peaaegu igaühel selles kuritöös oma süü - kui 
peaaegu kogu maailma inimkond ei oleks olnud nii passiivne II maailmasõja eel, ei 
oleks Hitler saanud juute massiliselt hävitada.  President   Roosevelt  kutsus 1938. 
aasta juulis kokku Evian-les-Bainesi konverentsi Prantsusmaal, et arutada seal 
Euroopa juutide saatust. Ainult kolm enam kui kolmekümnest rahvusest (Taani, 
Dominikaani Vabariik ja  Holland ) olid vabatahtlikult nõus oma maale mitut  tuhandet  
juuti vastu võtma. Natsistlikud informaatorid teatasid Hitlerile: “Te võite juutidega 
teha, mida te tahate, keegi ei taha neid.” 
22
Kutse meeleparandusele
Katoliku preester ja  ajaloolane  Edward Flannery mõtiskles kristliku antisemitismi 
teemadel  ja täheldas:
“See on tragöödia, kus  Jeesus  osaleb - ta on paljude Tema nimesse ristitute läbi 
Tema oma rahva pi namise kaudu taas risti löödud. Antisemitismi patt sisaldab palju 
pattusid, aga lõpuks viib see kristliku usu ärasalgamise, kristliku  lootuse  nurjumise ja 
kristliku armastuse haigestumiseni. Ja kas ei olnud mitte see kristluse ülim 
hülgamine: kristlased, kellele nende  Isand  tõotas tagakiusu (Johannese 16:2-4) ei ole 
mitte kõige tagakiusatumad inimesed, vaid suurim tagakius on tabanud just 
ennekõike neid, kelle seast põlvnes Tema?! Ja ülim  skandaal  on see, et Jumala 
koormat  kandes  ei leidnud juudid kogu ajaloo vältel kristlikest kogudustest endale 
liitlasi ega kaitset, vaid viimastest said hoopis nende kõige tulisemad mahategijad ja 
rõhujad?! Kõik see on meile üleskutseks meeleparandusele.” 
Ema Basilea kirjutab samas  vaimus :
“Istuge täna Jeesuse kõrvale maha ja vaadake Tema rahvast Tema silmade läbi, 
olles täidetud armastuse ja halastusega. Siis soovime südamevaluga näha neid 
Jumala valitud inimesi, kes on sajandeid rännanud armetute ja põlatutena, keda on 
võõraks peetud, boikoteeritud ja valusalt piinatud, nagu Jumala kannatavat sulast 
Jesaja 53. peatükis. Kui me nende peale vaatame, meenub meile Tema ise.” 
 Kõike seda tagakiusamist võib nimetada ühise nimetusega, rassism. See ei kao 
maailmast kuskile,  niikaua  kuni on erinevaid inimesi on ka teisiti mõtlejaid kes 
peavad ennast teistest targemateks ja paremateks ni kaua on alati kannatajaid.
23
Kasutatud kirjandus: 
•  Broadway
• Flannery
• Dialogue, ch .16; FCCH, St  Justin  Martyr
• Marshal
• Petrus Abelardus, Dialogus  inter  Philosophum, Judaeum, et Christianum (PL, 
178: 1617-18)
• Hans Kühner, Der Antisemitism der  Kirche , Verlag Die Waage, Zurich, 1976
• Anti-Semitism, lk 23
• Prager ja Telushkin, 
• h ttp://epl. ekspress .ee/artikkel/375655    
24

Document Outline

• Rasside liigitamine
• Rasside eristamine
• Rassismi levik
• Holokaust
• Kasutatud kirjandus: