Juudid (0)

JUUDID  
 
Eiki Berg , Anna Verschik 
 
Juudid ( heebrea  jehudi, jidiši jidn) on rühm vanaheebrea rahvast 
lähtunud ja antropoloogiliselt tugevasti segunenud rahvaid, kes 
elavad hajusalt paljudes maades. sh Eestis. Juutide kauged  
esivanemad pärinevad küll  Palestiinast (tänapäeva Iisrael), kuid 
viimased kaks ja pool tuhat aastat, alates Paabeli vangipõlvest (586 
eKr) kuni tänapäevani, on selle rahva enamik olnud sunnitud elama 
võõrsil.  
 
Eestis elavad juudid kuuluvad aškenazim-rühma (vrd heebrea 
Aškenaz 'Saksamaa'). See nimetus tähistas algul Reinimaa ja Põhja-
Prantsusmaa ning alates 14. sajandist kogu-Põhja- , Lääne- ja Ida-
Euroopa juute . Aškenazi kultuur hakkas kujunema varakeskaegsel 
Saksamaal ja selle põhiline kandja oli jidiš - keskülemsaksa murrete 
alusel arenenud ning heebrea, romaani ja slaavi keelte 
komponentidega põimunud keel. 
 
Pärast Jeruusalemma Teise Templi hävimist 70. aastal kaotasid 
juudid oma riigi ja sestpeale on nad otsinud varjupaika mujalt. 
Paguluses kompenseeris omariikluse puudumist juudi 
kultuuripärandi visa säilitamine. Tekkis nn tekstitsivilisatsioon, 
mille aluseks sai vanade tekstide (Vana Testamendi, Mišna) 
uurimine, tõlgendamine ja kommenteerimine. Kui Euroopas anti 
ristiusule ametliku religiooni staatus, ei tahtnud võimud paganaid 
ega muu-usulisi enam sallida. Paganatele sai ametlikku usku peale 
suruda,  kuid see  ei  õnnestunud juutide puhul, kes olid väga oma 
usus ja kommetes kinni ning eelistasid usuvahetusele isegi surma. 
 
Katoliku kirik süüdistas juute Kristuse tapmises. Et "õige" usu 
kandjad ei suutnud mõista, miks loobuvad juudid "tõest"  ja  jäävad 
oma usu juurde, tekkis soodne pinnas eelarvamusele, et juudid 
olevat seotud saatana , mustade jõudude ja kurjade vaimudega. 
Eelarvamusi toetasid juutide eraldatus (keskaegses korporatiivses 
ühiskonnas oli neil mõningane autonoomia ), nende teistmoodi keel, 
raamatud, kombed, toit jne. Usuti , et juudid ongi teistsugused kui 
teised, "normaalsed" inimesed, ja nii sai võimalikuks ka nende 
tagakiusamine . Üsna sagedasteks nähtusteks muutusid juutide röövi-
 
1
mised, tapmised või maalt väljaajamised. Näiteks Inglismaalt 
pagendati juute juba 1290.  ja Prantsusmaalt 1306. aastal, hiljem 
Hispaaniast 1492.  ja Portugalist 1496. aastal. Juutide käekäik 
mingis riigis sõltus enamasti valitseja suvast, tema hea- või paha-
tahtlikkusest. 
 
Hulk juudivastaseid seadusi kehtestati ka Tsaari-Venemaal. Juudid 
ei tohtinud elada suurlinnades ega omada maad, gümnaasiumi ja 
ülikooli said nad astuda vaid teatud prot-sendinormi piires. Sellise 
poliitika tõttu kujunes suures osas Ida-Euroopas välja juudi 
asulatüüp Štetl  (jidiši  "linnake") – väikelinn,  kus juudid võisid 
elada. Seal moodustasid nad üle 50% elanikest (kohati ligi 90%). 
 
 
Juudid ja Eesti 
 
Andmeid juutide Eestisse asumise kohta on napilt ja võib-olla 
vastabki see andmestiku hõredus tegelikule asumisloole. Üksikuid 
juutidesse puutuvaid teateid leidub siinseis arhiivides küll juba 14. 
sajandist (1333), kuid nende põhjal ei saa veel rääkida mingist 
juutide püsiasustusest. Seda nihutasid edasi Poola, Rootsi ja Vene 
valitsejate ajal tehtud  ajaloolis -poliitilised otsused, mis reguleerisid 
juutide liikumisvabadust. 
 
Juutide asumine Eestisse algas alles 19. saj esimesel poolel, seda 
peamiselt Vene keisririigi territooriumilt .  Illegaalset sisserännet 
Eesti- ja Liivimaale põhjustas juutide raske majanduslik olukord  ja 
võitlus oma olemasolu eest. Nimelt olid Venemaal 1791. a 
jõustunud piirangud, mis kärpisid  juutide liikumisvabadust ning 
ühiskondlikus elus osalemist. Juutidel võimaldati elada üksnes 
Venemaa 15 läänepoolses kubermangus ja Venemaast sõltuvas 
Poola kuningriigis leedu, valgevene, ukraina ja poola etnilistel 
aladel. Eestisse tulnud juutide põhiosa moodustasid Poolast, Leedust  
ja Kuramaalt pärit külakaupmehed ja käsitöölised. Teise olulise 
grupi moodustasid üliõpilased ja õppejõud. 
 
Eestis said juudi koguduste rajajaiks esimesed juudi püsiasukad - nn 
"Nikolai sõdurid" ehk kantonistid. Sellist nimetust kandsid 
Venemaal 1805- 1856 soldatite pojad, 1810. aastast ka 
sõjaväeasulate elanike pojad, kes arvati sõjaväkke kuuluvaks sünnist 
 
2
alates. (Juudid olid Venemaal sõjaväekohuslased 1827. aastast 
peale.) Eestlased teadsid juutidest Piibli kaudu juba ammu enne 
seda, kui neid Eestis oma ihusilmaga nägid, ja vastavad olid ka 
eelarvamused . Näiteks olevat millalgi 1850. aastatel Rakverre 
komandeeritud juute kohapeal vaatama kogunetud kui imeloomi. 
"Aus ristirahvas" ei tahtnud oma silmi uskuda:  juudid olid 
samasugused inimesed nagu kõik teisedki, ilma sarvede ja sabata. 
 
1865. a sai osa juute õiguse elada väljaspool "juudi asuala" (st ka 
Eestis) - nimelt esimese järgu  kaupmehed , kutsetunnistusega  
käsitöölised  ja kõrgharidusega   spetsialistid . Kogudused  tekkisid  
lisaks  Tallinnale (1830) ka Tartus (l867), Pärnus (1869), Va1gas 
(1871), ViIjandis (l876), Narvas (1877), Kuressaares (1882),  
Rakveres (1887) ja Võrus (1887).  Seega moodustus kujunev Eesti 
juutkond eriilmelistest solsiaalsetest ja etnokultuurilistest gruppidest 
(litvakid ja kuramaalased). Juudi asustus juurdus vanades linnalistes 
asulates, andes lisa sealsele keskklassile. Valdavalt linliku elulaadi 
on juudid Eestis säilitanud tänini (1989. aastal elas maal vaid 67 
juuti). Siin ei tekkinud Ida-Euroopas laialt levinud štetleid. Pideva 
sisserände tõttu (loomulik iive oli teisejärgulise tähtsusega)  kasvas  
Eesti  juutkond  ajavahemikul 1867- 1897 ligikaudu 6 korda, kuid jäi 
ka edaspidi Balti regioonis kõige väiksemaks (vrd: 1934. aastal 
Eestis 4400, Lätis 95 000 ja Leedus 150 000 juuti). 
 
Eesti iseseisvumine (1918) eraldas siinsed juudid Venemaal ja Lätis 
asuvaist keskustest. Eesti juutkond muutus paiksemaks kui kunagi 
varem. Juurdetulijad olid peamiselt üliõpilased (Lätist, Leedust ja 
Poolast Tartu ülikooli); emigreeriti Läände ja Palestiinasse (1929-
1935 lahkus 127 juuti). 1930. aastate lõpus saabus Eestisse Kesk-
Euroopast vähesel arvul sõjapõgenikke. 
 
Teine maailmasõda pühkis Eesti 80-aastase väljakujunenud juudi 
kogukonna maa pealt.  E. Gurin- Loovi hinnanguil küüditati juunis 
1941 Eestist Nõukogude Liitu umbes 350-400 juuti. Septembris-
novembris hukkasid natsid 921 juuti - kõik, kes jäid siia ega 
evakueerunud itta. Eesti lülitamisega Nõukogude impeeriumisse sai 
alguse valdavas enamikus uue juurdumata juudi rahvastiku asumine 
siinsetest juutidest jäänud tühjale kohale. Suured immigra- 
tsioonilained impeeriumi eri paigust tõid kaasa ka juute, mh selliste 
 
3
väikeste  reliktsete rühmituste  esindajaid  nagu mägijuudid, 
Gruusiajuudid, Kesk-Aasiajuudid  ja  Krimmijuudid ehk krõmtšakid 
(seevastu karaiimide olemasolu Eestis leiab mainimist juba 19. saj 
lõpul). 1989. a loenduse andmeil pärinesid Eestis elavad juudid 72-st 
Nõukogude Liidu haldusüksusest (33,6% on sündinud Eestis, sinna 
hulka kuulub ka sissesõitnute 2. põlvkond). Immigrantide suurema 
osa andsid Ukraina (27,6%), Venemaa (20,0%) ja Valgevene 
(10,4%). Valdavalt olid need üleliidulise alluvusega tehastesse tööle 
suunatud, sõjaväelased koos perekondadega, üliõpilased; oli ka 
mitmesugustel põhjustel tagakiusatud teadlasi (1950. aastatel)  ja 
muiduseiklejaid. Eestisse tulnud juutide siinne  asuala langeb 
üldjoontes kokku teiste ida poolt pärit immigrantide omaga - Tallinn 
ja Kirde-Eesti tööstuskeskused. Nõukogude Eesti juudid ei olnud 
paikne rahvastikurühm ega ole Eesti juudid seda ka praegu. Nende 
arvu suurendas jätkuv sisseränne idast ning vähendasid väljaränne ja 
madal loomulik iive. Ka Eesti-sisene liikumine oli väga aktiivne, 
üldiselt eelistati Tallinna. 
 
Rahvusrühma suurus Eestis: 
 
1881 
3290 
 
1897 
3837 
 
1922 
4566 
 
1934 
4434 
 
1959  
5433 
 
1970 
5282 
 
1979 
4954 
 
1989 
4613, 
emakeelsus 12,4% 
 
1989. aastal elas Eestis 4613 juuti (2355 meest ja 2258 naist), 
moodustades suuruselt 6. rahvusrühma. 
 
4
                        
 
                        300           200            100             0             100            200           300 
 
2798 inimest oli (sega)abielus, 970 vallalised, 527 lesed , 311 
lahutatud ja 7 perekonnaseis oli teadmata. 
Alla 35 aasta vanuseid oli 1361 (29,5%)  ja alla 15 aasta vanuseid 
522 (11,3%). 
 
2186 inimest oli kõrgharidusega (+166 lõpetamata), 658 keskeri -, 
656 kesk-, 276 mittetäieliku kesk-, 302 algharidusega  ja 163 alla 
selle (sh 7 analfabeeti).  206 last ei käinud veel koolis.  
Kõrgharidusega  inimeste osakaal oli 47,4%, koos lõpetamata 
kõrgharidusega 51%, s.o üle poole kõigist juutidest. 
 
Emakeeleks oli jidiš 570 (12,4%) ja vene keel 3614 inimesel 
(78,3%), 2. keeleks vastavalt 108 ja 601. Eesti keelt valdas 1. kee-
lena 389 (8,4%)  ja 2. keelena 1202 juuti. 
Kokku valdas rahvuskeelt 678, vene keelt 4215  ja eesti keelt 1591 
inimest. 
 
Eesti juutide ajaloos on olulisemat rolli etendanud kaks keskusi - 
Tallinn ja Tartu (kuni Teise maailmasõjani tegutsesid sünagoogid, 
koolid ja mitmesugused organisatsioonid ka Pärnus ja Narvas). 
Juudi asustus oli siin vanim ja arvukaim, kuni 1941. aastani  elas 
Tallinnas ja Tartus üle poole Eesti juutkonnast. Ka  kasvasid need 
keskused kõige kiiremini ning olid mitmekülgselt arenenud: 
tegutsesid sünagoogid, algkoolid, raamatukogud, kultuurilist  ja 
ideoloogilist   laadi organisatsioonid. Tartu puhul väärib mainimist  
 
5
ülikool  ( Liivimaa piiridest  väljaulatuva tagamaaga) ning 
akadeemilised üliõpilasorganisatsioonid. Tartu ülikoolis tegutses 
juudi  teadusteõppetool (1934-1940.   professor   Lazar Gulkovitsch),  
mille põhifunktsioone oli juudi koolidele õpetajate ettevalmistamine. 
Sellel alal oli Tartul kindlasti üle-eestiline tähtsus. Tallinna puhul oli 
tegemist  kantonistide  koondumiskoha ning  Eesti rikkaima  juudi 
kogukonnaga. Hiljem asusid siin ka kõik Eesti juutkonna seisukohalt 
olulised institutsioonid (Kultuurinõukogu, Kultuurvalitsus,  Eesti   
Juudi Usuasjade Valitsus). Pärast Teist maailmasõda alustas 
Tallinnas tegevust Eesti NSV ainuke juudi sünagoog.  1997. a elas 
pealinnas 77% Eesti juutkonnast, siin paiknevad tähtsaimad juudi 
kultuuri- ja haridusasutused (Eesti Juudi Kogukond , juudi kool jne), 
samuti juudi kalmistu . 
 
Üldlevinud arvamuse järgi on  juudid  väga osavad ärimehed ja 
asjaajajad ning suudavad leida raha ja lõigata kasu kõikjalt. Selle 
arvamuse juured ulatuvad kaugele  minevikku . Keskajal oli Euroopas 
näiteks raha väga vähestel - kuningail, feodaalidel kuid mitte 
lihtrahval. Rahaasju tuli siiski kellelgi korraldada, ja et juutidel 
puudus maaharimise õigus, võisid nad tegelda rahavahetamise ja 
laenuandmisega (nimetatud ka liigkasuvõtmiseks). Pealegi oli neil 
sugulasi ja sõpru kogu Euroopas ning tänu sellele võis näiteks reisija 
saada nende kirjaliku korralduse alusel raha ka kodunt kaugel. 
Hakkas kujunema süsteem, mis  on hiljem tuntud panga nime all. 
Pagulastena elavatel juutidel polnud oma aristokraatiat ega talu- 
poegi,  nad sobisid hästi vahendajarolli. Sel rollil olid omad eelised - 
võis teenida elamist - kuid oli ka puudusi:  juutidest sai kergesti 
rikaste kui ka vaeste pahameele objekt. 
 
Vahendajategevusega seoses on juudid alati kõrgelt hinnanud 
haridust. Nende rahvatarkuse  järgi on vaeste toetamine, kaasa- 
varata pruudile kaasavara muretsemine, haigete külastamine 
heategu, ent  Toora õppimine käib üle kõige. Vaese õpetlase abis-
tamist peeti jumalale meelepäraseks teoks, rikas inimene oli uhke, 
kui sai endale väimeheks vaese õpetlase. Muutusid ajad, kuid ei 
muutunud teadmiste väärtustamine juutide seas. Pideva tõrjutuse ja 
tagakiusamise  aegadel oli eriti hea omada just niisugust kapitali, 
mille sai põgenemisel alati kaasa võtta. 
 
 
6
Integratsioon  
 
Pärast Eesti iseseisvumist hakkas kujunema uus Eesti juutkond teise 
põlvkonna baasil. Enamik otsustas Eesti Vabariigi kodakondsuse 
kasuks. Need olid paljudel elualadel katsetavad  ja aktiivsesse 
ühiskonnaellu pürgivad  inimesed. Vastupidiselt  kardetud 
kapseldumisele toimus integratsioon. 1926. aastal said juudid 
vastavalt rahvus vähemuste   kultuurautonoomia  seadusele Eestis 
sisemise omavalitsuse. Juutidel oli võimalik õppida oma keelt 
(jidišit ja uus-heebrea keelt ehk ivriiti) ning oma rahva ajalugu, täita 
usukombeid ja säilitada traditsioone.  Kultuurautonoomia  hõlmas  
hariduslikke  ja kultuurilisi funktsioone ning sobis ülihästi sellistele 
väikesearvulistele vähemustele, kes asusid hajali ja eeskätt linna-
des. Eesti  juutkond  oli peamiselt  jidišikeelne, vallates samas 
ka eesti keelt. 
 
Olukorras, kus oldi ühelt poolt küll ära lõigatud Baltikumi juudi 
keskustest, kuid teiselt kasutati seadusega tagatult kõiki 
vähemusrahvuse arenguks vajalikke õigusi ja võimalusi, elas 
kohalik juutkond vägagi viljakat kultuuri-ja seltsielu. Paljud 
tegutsesid üheaegselt mitmes organisatsioonis. Klubide ja 
seltside nimekiri on üllatavalt mitmekesine maa kohta, kus 
juutide arv oli vaid neIi ja pool tuhat, -alates draamaseltsist "H. 
N. Bialik" ja lõpetades Tõrva Sionistide Seltsi ja Tallinna Juudi 
Bridzhi Klubiga. 
 
Kohe 1940. aastal, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris, 
likvideeriti ka juudi vähemusrahva kultuurautonoomia,  Juudi 
seltside ning haridusasutuste tegevus lõpetati. Hilisemad Eesti 
NSV juudid oma kogukonda ei moodustanud. Et nõukogude 
rahvuspoliitika oli enam või vähem   juudivaenulik, jidiši- või 
heebreakeelse hariduse saamine võimatu ning sünagoogi 
kuulumist loeti kuriteoks, assimileerus  enamik nõukogude  
juute vene ühiskonda. Palju on üksikuid vanu inimesi ja vene-
juudi segaperekondi, ka abielud  teiste rahvuste esindajatega 
(eestlaste, lätlaste, leedulaste, tatarlaste, armeenlaste, 
ukrainlastega) pole haruldased. 
 
7
Praegused Eestijuudid ei  ole poliitiliselt ega ka ühiskondlikult 
kuigi aktiivsed. Ühiskondlik aktiivsus piirdub peamiselt kogu-
konna elus  osalemisega (kalendripühade tähistamine vms). 
Tugevnemas on side Iisraeli ja USA juudi organisatsioonide ja 
sugulastega . See täidab varem Venemaale kuulunud koha. 
Eesti Juudi Kultuuri Selts (sektsioonidega Tartus, Kohtla-Järvel 
ja Narvas) moodustati 1988. aastal, kui NSV Liit ilmutas juba 
lagunemismärke.  Eesti Juudi Kogukond loodi taasiseseisvunud 
Eestis 1991. aastal ja kuulub Eestimaa Rahvuste Ühendusse. 
 
 
Eesti juutide identiteet  
 
Suurem osa Eesti juute kuulub tahes- tahtmata venekeelse 
elanikkonna hulka, seda nii Venemaa-päritolust kui ka määratle-
mata staatusest tingitult. Samas viitab nimetatud asjaolu ka 
sellele, et praegune Eesti juutkond ei ole sisemiselt monoliitne. 
Enamikule vastandavad end põlised Eesti juudid, kes olid viidud 
Venemaale vangi- ja töölaagritesse või sõja algul lihtsalt eva-
kueeritud, ja nende järeltulijad. Suurel määral tänu oma 
kultuurautonoomiale Eestis 1926-1940 on nad end kogu aeg 
identifitseerinud juudina. Et nad olid võrdlemisi 
sekulariseerunud ja elasid keskkonnas, mis erines radikaalselt 
Ida-Euroopa juutide  tüüpilistest elutingimustest,  kogesid nad  
midagi rahvusliku ärkamise taolist just kultuurautonoomia 
perioodil. 
 
Eestis ei ole juudid elanud isolatsioonis. Väikese vähemusrühma 
puhul on ükskeelsus mõeldamatu ning juudid on peale jidiši 
osanud veel eesti, saksa, vene ja sageli ka klassikalist või 
uusheebrea keelt. Pärast Teist maailmasõda, kui 
kultuurautonoomia oli likvideeritud ja juudi hariduse saamine 
võimatu, oldi sunnitud valima eesti või vene tuleviku vahel. 
 
Tervele Eesti ühiskonnale sarnaselt võib täheldada ka juudi 
kogukonnas põlis- ja uus-asukate konflikti. Erimeelsused on 
tekkinud isegi usutasandil, olgugi et suurem osa Eesti 
 
8
juute on agnostikud. Nii on judaismi traditsioonilisele ortodokssele 
suunale lisandunud nüüdisaegne reformistlik suund. Hoolimata 
selgetest assimilatsioonimärkidest on etniline  eneseteadvus aga väga 
tugev ning juudi rahvusega samastab end suurem osa Eesti 
põlisjuute. 
 
Vajaduse korral võivad Eesti juudid esineda ka mõne teise rahvuse 
liikmena. Eesti kõrgintelligentsi kuuluvad juudid (Eino Baskin, Eri 
Klas , Hagi Šein jt) võivad esineda eestlasena, sest valdavad eesti 
keelt ja on orienteeritud eesti  kultuurile . Samas võivad nad end 
tunda juudina. Need juudid aga, kes valdavad vaid vene keelt, on 
eestlaste silmis venelased , isegi kui nad tunnevad end juudina. Osa 
Eesti juute tunneb end selgelt venelasena, seostades end venekeelse 
elanikkonnaga ja võideldes venelaste õiguste eest. 
 
Traditsioonilises käsitluses määratleb juudi etnilisust selgelt 
religioon . Teiste usutunnistuste omaksvõtt või abiellumine mitte-
juudiga on välistanud juutide hulka kuulumise. Religioossele 
määratlusele viitavad ka ema rahvus ning kommetest ja traditsioo-
nidest kinnipidamine. Vastupidiselt levinud arvamusele ei pruugi 
aga juudi identiteet väljenduda üksnes sünagoogi kuulumise või ra-
biinliku traditsiooni järgimise kaudu. Peale traditsioonilise 
ortodoksse judaismi eksisteerib veel konservatiivne ja, nagu öeldud, 
ka reformeeritud judaism . Sekulaarsetest võimalustest olgu 
nimetatud juudi keel(t)e säilitamine (1920.-1930. aastail Euroopas 
levinud  sekulaarne jidišism  rõhutas  juutluse  etnilist  iseloomu  ja   
jidišit kui Ida-Euroopa  juutide keelt), tavade alalhoidmine 
(rahvusroad, sugulaste surma-aastapäeva tähistamine, küünalde 
süütamine teatud tähtpäevadel), juudi organisatsioonidesse 
kuulumine, huvi Iisraeli  ja juudi ajaloo vastu jne. Valdkondi on nii 
palju, et ei saa toimuda "assimileerumist" neis kõigis korraga. 
 
Et Eesti juudid on enamasti agnostikud, siis leiavad toitumistavad 
praktiseerimist vaid erilistel puhkudel. Tuntakse mõningal määral 
rahvuslikku kööki ja matsad (hapnemata leib, mida süüakse 
peamiselt paasapühade ajal), kuid ei peeta lapselt kinni ortodoksse 
judaismi loitumisettekirjutustest.  Teatavasti fikseerivad need, mis 
looma või linnu liha toiduks kasutada (koššer), kuidas loomi tappa, 
kuidas toimida haige või vigastatud  loomaga, kuidas liha töödelda 
 
9
ning milliseid toiduaineid koos kasutada. Perekondlikus ringis ei 
tähistata juudi kalendripühi, olgugi et  sabat , hannuka ja  paasapüha 
seda eeldaksid. 
 
 
Emakeel 
 
Eesti juutide puhul on tihtipeale võimatu öelda, mis on nende 
emakeel. Keeleline assimileerumine on toimunud üldiselt vene keele 
kasuks ja ka teiste juutidega suhtlemiseks valitakse sageli vene keel. 
Paljud Eesti põlisjuudid nimetavad emakeeleks jidišit, ka siis, kui 
keeleoskus on vähene või koduseks keeleks mõni muu keel. Eestisse 
hiljem saabunutel (st enamikul) on emakeeleks vene keel  ja jidišiga 
neil enamasti side puudub. Seega osatakse vene keelt hästi, eesti 
keelt keskmiselt, jidišit halvasti ning heebrea keelt peaaegu üldse 
mitte. Keelebarjäär on takistuseks jidiši- ja heebreakeelse 
ajakirjandusega tutvumisel, samas ollakse aga juudi temaatikast 
vägagi huvitatud, kui see ilmub eesti-  või venekeelses pressis. 
 
Nagu religioon, ei etenda ka jidiši keel määravat rolli Eesti juutide 
eneseteadvuse kujunemisel. "Juudiks olemise" võib otsustada 
sotsiaalne integratsioon juutidega, s.o seltsielu, päritolu ja 
sugulusring. Siinsetel juutidel ei ole suuri suguvõsasid, kuid samas 
lävitakse väga intensiivselt nende vähestega ning tuntakse oma 
naabruses elavaid rahvuskaaslasi ülihästi. Eesti juudid on võimelised 
looma endale ühe või rohkem nišše ühiskonnas, ühitades selle 
pikaajalised majanduslikud ja poliitilised huvid oma etnilise stra-
teegiaga. Nad väldivad täielikku  assimilatsiooni , võtavad enesele 
kohustuse rahvusrühma säilitada ning aeg-ajalt võivad nende 
kultuurimustrid hästi kohaneda vähemusrühma soodsa staatusega. 
 
 
Tulevik 
 
Praeguseks ajaks on Tallinna ligitõmme tohutult kasvanud. Samas 
kipuvad vanad juutide keskused Tartus ja Pärnus täiesti kokku 
kuivama ning sealse  juudi elanikkonna arvukuse suurenemiseks ei 
paista olevat mingit väljavaadet. Veelgi nigelam on olukord Valgas, 
Viljandis , Võrus ja Rakveres, kus juutide arv jääb juba alla 20. 
Eesti Juudi Kogukond on välja kasvanud 1988. a rajatud Juudi 
 
10
Kultuuri Seltsist. Oma ajaleht Ha-Shahar  (' koit ')  ilmus algul eesti ja 
vene keeles, 1990. aastast ainult vene keeles, 1995. a lisandus üks 
eestikeelne lehekülg. Juudi kogudused tegutsevad Tallinnas (tra-
ditsiooniline) ja Narvas (reformeeritud, väga väike). Peale selle 
tegutsevad WIZO ( Women  International Zionist Organisation) 
kohalik organisatsioon, Juudi Akadeemiline Selts  ja laulukoor.  
 
Juudi Kultuuri Seltsi võivad kuuluda kõik Eestis elavad juudid. Oma 
juudi päritolu ei varjata ega häbeneta, kuid jidišisse suhtumine on 
kas neutraalne või (hiljem saabunuil) negatiivne. Jidiši säilimiseks 
Eestis ei ole piisavat kõnelejaskonda. 
 
Aastal 1990 avati Tallinnas vene õppekeelega juudi gümnaasium 
(uusheebrea keel vaid ühe õppeainena). Õppekeele tõttu on 
eestikeelsed ja eestlasega abielus juudid, kes tahaksid küll anda 
lastele juudi haridust, pannud lapsed eesti kooli. Juudi gümnaasiumi 
praegune juhtkond soovib eesti keelele üleminekut, kuid takistab 
õpetajate probleem: eesti keelt kõnelevad juudi soost õpetajad on 
enamasti kesk- või vanemaealised, noortest  aga enamik Eestist 
lahkunud. Eestlastest õpetajaid on väikesse madala palgatasemega 
kooli raske meelitada. Mitu Iisraeli organisatsiooni ja Iisraeli riik 
abistavad kooli eesmärgiga valmistada ette ajaloolisele esiisade 
maale tulijaid ega hoolitse venekeelsete noorte Eesti ühiskonda 
integreerumise eest. See on ka üks põhjus, miks ei õpetata koolis 
näiteks jidišit. Nii ongi noored Eesti juudid juba enamasti välja 
rännanud ning üleminek eesti keelele pole tõenäoline. 
 
Eesti oli ka nõukogude perioodil paljudele juutidele transiitmaaks. 
Vene prestiižikates õppeasutustes (nt Moskva Riiklikus Ülikoolis) 
oli suur osa erialasid 1950. ja 1970. aastatel  juutidele  suletud. 
Nõukogude Liidust  emigreerida sooviv, kuid väljasõiduloast  
ilmajäänud   juut  sattus  nõukogude ühiskonnas ebasoosingusse ja 
tihti ka tagakiusamise alla. Kõigil neil põhjustel tuldi  Eestisse, kus 
olukord oli sootuks sallivam. Nüüd aga on ka piirid lahti ning võib 
vabalt teostada kunagise emigreerimissoovi. Venekeelsed juudid 
seisavad alles valiku ees: kas omandada eesti keel ja integreeruda 
Eesti ühiskonda või lahkuda mujale. Paljud valivad teise võimaluse. 
Eesti  juutide arvu  järsku kahanemist viimastel aastatel ongi 
põhjustanud peamiselt väljaränne (aastail 1989-1991 oli migrat-
 
11
sioonisaldo -793) ning üldisest paiknemise ebapüsivusest ja 
demograafilisest situatsioonist tingitud negatiivne iive. Eesti  Statis-
tikaameti andmeil tuli 1989-1991 Eestisse 133, siit lahkus 926, siin 
sündis 47 ja suri 64 juuti. Väljarände motiividena võiks esile tuua 
majandusolukorra, integratsiooniraskused  ning sugulastega  
taasühinemise. Siinjuures ei ole Iisrael kaugeltki mitte ainuke 
sihtpunkt - USA ja Saksamaa on samavõrd olulised. 
 
Kas Eesti on juutidele isamaa, kodumaa või asukohamaa ?  Osale  
venekeelseile juutidele on see, nagu öeldud, transiitmaa. Nendel, kel 
seisavad ees keeleõpe ja integreerumisprobleemid, pole kõigil oma 
suhtumine veel välja kujunenud. Eesti põliste juutide puhul, kes on 
õigusjärgsed Eesli kodanikud, neid probleeme ei kerki. Tihti 
koosneb nende identiteet kahest sõnast - Eesti juut. 
 
Iisraeli riigi olemasolu  on  juutide enamikule väga tähtis. Isegi kui 
ei olda sionistid ega kavatseta Iisraeli ümber asuda, peetakse seda 
maad mingiks vaimseks  keskuseks. Mõnigi põline Eesti juut  on 
väljendunud nii: Iisrael on meie esivanemate maa ja isamaa, kuid 
Eesti on meie kodumaa. 
 
Statistikaameti andmeil elas seisuga 01.01.1995 Eestis 2864 juuti 
(1989. aasta loendusel 4613)  ja 01.01.1997 2553 juuti. Veel mõni 
aasta tagasi oleksid juudid olnud Eesti vähemusrahvuste hulgas 
ainsad, kes võinuksid reanimeerida ennesõjaaegse kultuur- 
autonoomia idee. Nad olid organisatsiooniliselt kõige kaugemale 
jõudnud. Kuid siis ei leidnud see idee üldist toetust kogukonna 
sisemise lõhestatuse tõttu. Kultuurautonoomia taotlemise tingimused 
(s.o rahvusrühmas vähemalt 3000 Eesti kodanikku) ei takistaks juute 
nüüdki, sest 1993. aastal jõustunud uus kultuurautonoomia seadus ei 
sätesta Eesti põlisvähemustel arvulisi piiranguid. Siiski ei tundu 
kultuurautonoomia praegu päevakorral olevat ja ega selle 
taasfikseerimine suurt midagi muudakski. Tähtis on ikkagi, 
missuguse maaga otsustab enamik Eesti juute oma tuleviku siduda. 
Sellest vaatevinklist lähtudes ei paista Eesti juutide tulevik 
vähemusrahvusena kujunevat probleemituks. 
 
KIRJANDUS 
•    P. Ariste . Juut eesti rahvausus. - Eesti Kirjandus 1932. nr 1,3,4, 
 
12
lk 1-17, 132-150, 219-228 
•    P. Ariste. Keelekontaktid. Tallinn: Valgus, 1981, lk 158-159 
•    E. Berg. Juudi asustuse iseärasusi Eestis. -Akadeemia 1994, nr 4, 
lk 816-829 
•    E. Berg. Juutide identiteedist Tartus. -Eesti Rahva Muuseumi 
aastaraamat XL Tartu, 1994, lk 190-206 
•    S. Gurin. Juudi vähemusrahvuse statistika Eestis. Tallinn, 1936 
•    E. Gurin-Loov. Suur häving. Tallinn. 1995 
•    E. Gurin-Loov. Juudina Eestis. - Horisont 1991, nr 6, lk 1-4 
•    M. Heltzer. Juudi diasporaa tekkimisest. - Akadeemia 1993, nr 
11, lk 2291-2297 
 
13

Document Outline

• JUUDID
  • Juudid ja Eesti
  • Integratsioon
    • Eesti juutide identiteet
  • Emakeel
  • Tulevik