Puuviljad ja pähklid (0)

LÄÄNE – VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Ettevõtlus- ja majandusarvestuse õppetool
IK KÕ
Marja – Liisa Eimpalu
PUUVILJAD JA PÄHKLID
Referaat
Juhendaja : Liina Maasik
Mõdriku
2010

SISUKORD

Sissejuhatus 3
Puuviljad ja marjad on ammustest aegadest olnud inimese toiduks. Eriti soojemates maades on neid koriluse ja küttimise ajastul järjekindlalt korjatud looduslikest kasvupaikadest. (Kalju,K. 2007:9) 3
Taimetoodete keemilise koostise ja füsioloogilise toime eripäraga ongi seleteatav nende äärmiselt laiaulatuslik kasutus nii rahva- kui teadusmeditsiinis. Viljade ja marjade roll organismi normaalse elutegevuse tagamisel seisneb selles, et nad varustavad organismi vitamiinide, leeliseliste mineraalainete, orgaaniliste hapete, eeterlike õlide, fütontsiidide ja teiste inimesele vajalike ainetega. ( Kroom ,G. 2004:4) 3
Puuviljad, marjad ja pähklid on kõigile tuntud ja teatud. Igaüks oskab nimetada erinevaid poes müüdavaid puuvilju ja pähkleid. Samas ei teata nendest midagi lähemalt. Päritolu, import ja kõrghooaeg on paljudele teadmata. Pidevalt tuuakse kaubandusse ka uusi ja tundmatuid liike ja sorte . 3
Sellist võidukäiku, nagu inimese toidulaual on teinud puu- ja köögiviljad, ei ole viimastel aastakümnetel osaks saanud mitte ühelegi teisele toiduainete grupile. Uute sortide aretamise, transpordivõimaluste avardumise ning riikidevaheliste kaubandussuhete laienemise tulemusena on nendest toiduviljadest saanud tähtis kauba- ja ekspordiartikkel. Seetõttu on paljud lõunamaise päritoluga puu- ja köögiviljad saanud laialdaselt kättesaadavaks ka põhjapoolsemates piirkondades. Eksootilistest puuviljadest on viimasel ajal eriti suurenenud ananassi, kiivi , avokaado , karambooli ja papaia pakkumine ning tarbimine. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:7) 3
Töö alustamisel tuli selgeks teha, millised puuviljad ja pähklid referaati valida. Maailmas on liike ja sorte väga palju. Seekord sai otsus langetatud sellistele troopilistele puuviljadele ja pählitele, mis on Eesti kaubanduses pidevalt kättesaadavad. Referaati sai sisse võetud ka köögivilju, mida tarvitatakse ja säilitatakse nagu puuvilju (nt arbuus ). Välja sai jäetud küll puu otsas kasvavad viljad , kuid mille tarvitamine sarnaneb pigem köögiviljaga (nt avokaado). 3
Puuviljad ja marjad 4
Puuvili on ajalooliselt kujunenud mõiste, mis ei ole piiritletav üheste botaaniliste mõistete kaudu. Kõige olulisem on, et vili, koguvili , liitvili või vilikond on värskelt söödav ja enamasti ka mahlakas (pähklite puhul kuiv) ja taim on mitmeaastane. Nende töötlemisvõimalused ja kasutusviisid on väga mitmekesised. (Kalju,K. 2007:9) 4
Puuviljad on väga tähtis toit ning nüüdisaja maailmakaubanduses on neil eriti suur osakaal. On arvutatud, et kolmekümnest kõige tähtsamast toidutaimest seitse on puuviljad. Puuviljade mitmekesisus on erakordselt suur. Paljud neist on siiani kultuurviljelusse viimata. (Kalju,K. 2007:9) 4
Viljad normaliseerivad soolestiku kasuliku mikrofloora elutegevust, alandavad roiskumisprotsesside intensiivsust ega lase soolestikus tekkida kahjulikel toksilistel ainetel . Taimetooted siidustavad mao ja soolestiku peristaltikat, tänu millele soolestik paremini tühjeneb ja tema seisund paraneb , ning inimestel õnnestub vältida paljusid ebameeldivaid tagajärgi, mida põhjustab ükskõiksus oma seedeelundite toimimise vastu. Mõned spetsialistid arvavad , et marjade baasil valmistatud toidud peavad moodustama vähemalt 15% päevase toidu üldisest energeetilisest väärtusest. 4
Marjad on glükoosi, fruktoosi ja sahharoosi sisaldavate lihtsüsivesikute väärtuslik allikas. Fruktoos on kasulik ja kaergesti omastatav suhkur. Fruktoosi on kergem muuta glükogeeniks kui glükoosi. Glükogeen varustab organismi energeetilise materjaliga. Inimese vastupidavus ja töövõime sõltuvad otseselt selle aine sisaldusest lihastes ja maksas . Fruktoos on sahharoosist kaks korda ja glükoosist kolm korda magusam , organism omastab seda paremini kui sahharoosi. Mida fruktoosirikkamad on marjad, seda magusamad nad on. Tänu marjade kõrgele fruktoosisisaldusele läheb mitmesugusest marjatoorainest toitude ja jookide valmistamiseks vaja vähem suhkurt . 4
Viinamarjasuhkur ehk glükoos paikneb viljades vabas olekus. Organism kasutab glükoosi aktiivselt glükogeeni moodustamiseks, aju- ja lihaskudede, sealhulgas südamelihase toitmiseks, vajaliku suhkrutaseme hoidmiseks veres ja glükogeenivarude kogumiseks maksa. 4
Sahharoosi sisaldavad marjad küllaltki vähe. See on tähtis argument marjade tarbimise kasuks, kuna teadusuuringute tulemused annavad tunnistust sellest, et suurtes kogustes on rafineeritud suhkur tervisele kahjulik. Looduslikel toiduainetel, eriti marjadel, on suur toite- ja bioloogiline väärtus, kuid nende tööstuslikul töötlemisel, mille käigus lisatakse rafineeritud suhkrut, kaotavad nad tihti oma tähtsad koostisained , mis on vajalikud organismi aktiivseks tegevuseks. 5
Praktiliselt kõigis viljades ja marjades sisaldub orgaanilisi happeid , mis annavad neile loodusandidele meeldiva maitse, kustutavad janu ning aitavad kaasa ebasoovitavate setete lahustumisele. Kõige levinumad orgaanilised happed on õun-, sidrun - ja viinhape. (Kroom,G. 2004:5-9) 5
Ananass 5
5
Pärineb Lõuna- Ameerikast . Tänapäeval viljeldakse peaaegu kõikjal troopilistel ja subtroopilistel aladel kogu maailmas. Euroopasse toodi 1500.aastate paiku. Kõige enam kasvatatakse Havai saartel, kust tuleb umbes 1/3 maailma kogutoodangust. Suuremad viljelusalad on veel Austraalias, Malaisias , Tais , Hiinas, Mehhikos , Brasiilias, Jamaikal, Kuubas, Kolumbias, Lõuna-Aafrikas, Elevandiluurannikul , Keenias, Guineas. Euroopas viljeldakse piiratud ulatuses Assoori ja Kanaari saartel. 5
Ananass on mitmeaastane rohttaim , mille kuni 90 cm pikkused ja 6 cm laiused lihakad , teravatipulised, mõõkjad lehed moodustavad tiheda maalähedase kodariku. Lehekodariku keskelt kasvab välja õievars lühikese tõlvikutaolise õisikuga, milles on 100-200 väikest helepunast õit. Õitest arenevad marjad kasvavad tihedasti kokku ja moodustavad koos teiste õisiku osadega männikäbi taolise, rohekaspruunide kuni punakaskollaste soomustega kaetud rohelise lehetutiga 1-5 kg kaaluva koguvilja (liitvilikonna). Viljaliha on kollane või punakas, mahlane, magushapuka maitsega, väga aromaatne. 5
Küpsed ananassid on transpordiõrnad ning eriti tundlikud muljumistele. Seepärast saadetakse kaugemate vahemaade taha poolvalminult (rohelistena). Valmivad toatemperatuuril järele mõne päevaga. Järelvalmimise ajal muutub vilja väliskest kollakaks või oranžiks. Küpse vilja pind tundub pehme, sellel on nõrk peen aroom . Lehed vilja tipus olevast tutist on kergesti väljatõmmatavad. Küps vili säilib +6-7C temperatuuril ja 95%lise õhuniiskuse juures kuni 2 nädalat. Külmutamist ei talu. Juba alla +5C temperatuuril tekivad viljalihas pruunid kuni mustad plekid. 6
Toiduks tarvitatakse eelkõige toorelt seibideks, viiludeks või tükkideks lõigatuna. Söödav osa moodustab umbes 70% vilja kaalust. Kasulikum on osta suuremaid vilju , sest neil on söödavat osa suhteliselt enam. Värskete viljade kõrval on müügil ka konserve, peamiselt kompottide näol, samuti mahla. Ananassist valmistatakse ka karastusjooke, veini, viina, kontsentraate jm tooteid. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:11-12) 6
Aprikoos 6
6
Aprikoosi kodumaa on Hiina ning Kaspia ja Musta mere vahelised mägiplatood Iraani , Türgi ja Armeenia aladel. Tänapäeval kasvatatakse suurematel pindadel Hispaanias, Itaalias, Prantsusmaal, Ungaris, Iisraelis, Gruusias, Armeenias, Moldaavias, USAs. Kasvab edukalt maa-aladel, kus saadakse häid viinamarjasaake. 6
Aprikoosid on 4-8 cm suurused ümmargused või munakujulised luuviljad , mis kasvavad kuni 5 m kõrguste vähenõudlike ja pikaealiste puude otsas. Viljad on sametised kuni nõrgalt karvased, helekollase kuni oranži, sageli punaka varjundiga koorega . Tüüpiliseks tunnuseks on vilja tipust varreõõnsuseni ulatuv vagu, mis jagab aprikoosi justkui kahte ossa . Valminud viljade sisu värvus varieerub sorditi valgest kuni intensiivse oranžini. 6
Aprikoosil on palju üldlevinud sorte, millest Euroopas on levinud sort „Nancy“. See on suurte ümmarguste maitsvate viljadega keskvarajane sort. Värskelt saabuvad aprikoosid Euroopa turgudele maist septembrini, pakitult 0,5 kg kaupa või 7,5-10,0 kg mahutavatesse kastidesse. Jahutusseadmetega hoidlas säilivad 0- +1C temperatuuril kuni 3 nädalat. 6
Aprikoose tarvitatakse toiduks peamiselt värskelt, samuti on väga tuntud nendest valmistatud kompotid , marmelaadid ja konfitüürid. Kuivatatud aprikoosid on levinud dieettoiduna. Aprikoosidest valmistatakse ka alkohoolseid jooke , nagu Apricot Brandy ja Marilli-liköör. Luuseemneid kasutatakse peale sinihappe eemaldamist martsipanitaolise massi (persipan) tootmiseks, samuti likööride komponendina. Neist pressitakse ka mandliõli asendajat nn marmotiõli. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:17-18) 7
Arbuus 7
7
Pärineb Lõuna- ja Kesk-Aafrika aladelt . Aafrikas on ta väga vana kultuur. Lääne-Euroopasse ja Hiinasse jõudis alles 10.-11.sajandil. Tänapäeval viljeldakse kogu maailma troopilistes, subtroopilistes ja parasvöötme soojemates piirkondades: ulatuslikumalt Lõuna-Euroopas, Egiptuses, Venemaa lõunaosas, Ukrainas, Kesk-Aasias, Jaapanis , Hiinas, USAs, Lõuna-Ameerikas jm. Eriti armastatud toiduvili on arbuus Türgis. 7
Arbuus on üheaastane ja lamanduvate vartega (nagu kurk ja melongi), mis võivad kasvada 4-5 m pikaks. Viljad on enamasti keraja kujuga ning võivad olenevalt sordist ja kasvutingimustest olla väga erineva suurusega (0,5-25 kg). Koor on viljadel sile, paks, enamasti tumeroheline või tume-valkjasrohelise mustriga. Viljaliha on valminud arbuusil tavaliselt punane, kuid esineb ka oranžika, kollase, valge või rohekasvalge viljalihaga sorte. Pruunid kuni mustad kõvad seemned paiknevad mitte vastavas seemnekambris nagu melonil või kurgil, vaid viljalihas laialipillutult. Viljaliha on veerikas, sisaldab kuni 95% vett ja suhteliselt vähe suhkruid. Maitse vesiselt magus, läägevõitu, nõrgalt aromaatne. 7
Arbuusisorte on palju. Suur osa neist on kasvatusmaades aegade jooksul välja kujunenud või aretatud ja kohalike nimedega. Tänu sortide erinevale valmimisajale ja maakera erinevates piirkondades kasvatamisele on arbuusid Euroopa turgudel saadaval aastaringselt . Ekspordiks eelistatakse väiksemaid, kuni 2,5 kg kaaluvaid arbuuse. Müüakse enamasti kaalukaubana, vahel ka tükiviisi või lõikudena. Säilitada tuleks jahedas kuivas ruumis. 8
Arbuusi süüakse peamiselt värskelt, dessertköögiviljana. Ta on väga värskendav toit kuuma kuiva ilmaga maades (nn kõnnumaa jook ). Arbuusist valmistatakse ka keediseid, marmelaade, sukaade, nn arbuusimett jt tooteid. Säilitatakse ka soolatult. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:21-22) 8
Banaan 8
8
Banaan on üks maailma vanimaid kultuurtaimi ning pärineb Aasia troopilistelt ja subtroopilistelt aladelt. Himaalaja mägiplatood, Ees-India, Hiina ja Siiam on paljude banaani liikide ja alaliikide kodumaa. Euroopasse jõudsid banaanid alles 1885. aastal. Tänapäeval kasvatatakse banaane suurtel pindadel Lõuna- ja Kesk-Ameerikas – Brasiilias ja nn banaanivabariikides Costa Ricas, Ecuadoris, Guatemalas, Honduurases, Columbias ja Nicaraguas. Aafrikas on banaanikasvatus laialt levinud Elevandiluurannikul, Kamerunis, Somaalias; Aasias Filipiinidel, Tais ja Indias. Veel kasvatatakse rohkesti banaane Kanaari saartel. Eksootilistest viljadest on banaanid maailma suurim ekspordiartikkel ning Euroopa levinuim saadus. 8
Banaan on maailma suurim rohttaim, mis kasvab 6-8 m kõrguseks. Tüvest (ebavarrest) väljakasvav lehekodarik koosneb väga suurtest lehtedest. Vähemalt 9 kuud kestva kasvuperioodi järel moodustub lehekodariku südamikus kuni 1,5 m pikkune õisik, mis koosneb paljudest spiraalselt asetuvatest, punavioletsetest isas - ja emasõitest. Emasõitest moodustub 6-19 „kämmalt“, mis omakorda kooneb 10-20 banaanist. Viljakobar koosneb tavaliselt 80-150 banaanist ja kaalub koos käevarre jämeduse rootsuga kuni 40kg. Banaanikobarad saavad koristusküpseks 12-14 kuud pärast istutamist. 8
Banaani perekonnas on umbes 60 erinevat liiki, sorte tuntakse kuni 400. Kaubanduses omavad tähtsust peamiselt viis sordigruppi: 9
1. Dessert - ehk puuviljabanaanid on kõige olulisemaks ekspordiartikliks ja on ka tarbijaskonna hulgas enim tuntud. Need on algselt rohelise, valminult aga kollase sileda koorega. Tavaliselt ei märgistata müügile saadetavaid banaane sordinimega ega ka eksporditava riigi nimetusega, vaid suurte kontsernide tähistusega (Chiquita, Bonita, Dole jne.) 9
2. Keedu - ehk jahubanaanid on väga tärkliserikkad ja paljudes troopilistes piirkondades põhitoiduaine. Viimastel aastatel on ka Euroopas hakatud keedubanaane kasutama putrude, friibanaanide või tsipside toorainena. Neid eksporditakse peamiselt Lõuna-Ameerikas ja Costa Ricast. 9
3.Punaseid banaane kasvatatakse eeskätt Keenias ja seal transporditakse need lennukitega Euroopasse. Maitselt ja kasutusviisilt sarnanevad väikeste dessertbanaanidega. 9
4.Õunbanaanid on varem tuntud dessertbanaani sordi Gros Michel mutandi viljad. Need on väikesed, hapukad, õuna meenutava maitsega. Eksporditakse Keeniast ja Brasiiliast . Kasutatakse eeskätt mitmete roogade garneerimiseks. 9
5.Kääbusbanaane kasvatatakse peamiselt Tais ja Malaisias. Nende vili on väike, eriti tugevalt välja arendatud banaanimaitsega. Tuntakse rohkem suhkurdatud ja konserveeritud kujul, mida toodetakse eriti Kolumbias. 9
Banaanid koristatakse rohelisena, enne täisküpsuse saabumist ning transporditakse koos mahalõigatud õisikuga vastuvõtupunktidesse. Seal tükeldatakse õisikud kämmaldeks (kämpadeks), pestakse ning töödeldakse vastavate kemikaalidega mädanike vältimiseks. Pakitakse kartongtaarasse ning laaditakse spetsiaalsetele banaanilaevadele. Nende laevade trümmides on reguleeritava temperatuuriga kambrid, kus +13,2C temperatuuril hoituna kestab roheliste banaanide reis 10-12 päeva. Banaanide järelvalmimine toimub neid importinud maade vastavates reguleeritava temperatuuri ja gaasilise keskkonnaga kambrites. +14,5-18C temperatuuril valmivad banaanid tarbimisküpseks tavaliselt 4-8 päevaga. Kaubandusvõrgus vajavad banaanid ettevaatlikku käsitsemist. Nad ei talu temperatuuri alla +13C, tõmbetuult ega muljumist. +13-15C temperatuuril ning hoolsal käsitsemisel säilivad banaanid kuni 10 päeva. Rohelised banaanid valmivad järele ka toatemperatuuril. Tarbimisküpsust näitavad koorele tekkivad mustad täpid või väikesed plekid. Sellised banaanid on parimate maitseomadusteha ja kõrgeima toiteväärtusega. Banaanide küpsusastet hinnatakse 7- astmelise skaala järgi, kusjuures 2 on veel roheline, 7 aga täisküps väikeste mustade suhkruplekkidega banaan. Müüakse kaalukaubana. 9
Banaanid on väga mitmekülgse kasutusalaga toiduviljad. Enamik dessertbanaane tarbitakse värskelt ja lisanditena paljude roogade juurde, puuviljasegudes ja salatites. Neist tehakse ka alkohoolseid jooke, kuivatatakse, kasutatakse banaanijahuna, friibanaanidena jne. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:29-32) 10
Dattel 10
10
Pärineb Ees-Aasia ja Aafrika kõrbealadelt, kus teda tunti uhe maailma vanima kultuurtaimena juba 9000 aastat tagasi. Praegyse Iraagi ja Egiptuse territooriumil oli ja on datlipalm ka praegu üks peamisi toidutaimi. Tänapäeval viljeldakse veel Iisrealis, Iraanis , Kreekas, Austraalias, USAs ja Mehhikos. Euroopasse saabuvad datlid peamiselt Maseille´ sadama kaudu. 10
Datlid on botaaniliselt marjad, mis kasvavad suurte kobaratena kuni 25 m kõrguste datlipalmide otsas. Puu kasvab kuni 100 aasta vanuseks ja hakkab vilja kandma 8. kuni 10. kasvuaastal. Emaspuul võib olla 8-10 suurt õisikut, milles igaühes areneb 100-200 vilja. Datlid on ploomikujulised, 6-10 cm pikkused, punakaspruuni koore ja valkja sisuga ning hallikaspruuni mittesöödava pikliku kiviga viljad. Nad on väga magusad, meenutavad maitselt mett ja on aromaatsed. Datlipalmil tuntakse kuni 500 erinevat sorti. Eksportivate maade järgi tähistatult eristatakse Egiptusest pärinevaid aleksandria datleid, samuti araabia datleid, pärsia datleid jne. 10
Värsked datlid saabuvad Euroopasse müügile kuivatamata kujul oktoobrist jaanuarini. Need on lühikese säilivusajaga ning vähese transpordikindlusega. Eksporditakse peamiselt Iisraelist enne täisküpsuse saavutamist ja külmutatult temperatuuril -18C. Peamiselt kaubastatakse aga kuivatatud datleid, mis Euroopa turgudele saabuvad põhiliselt Alžeeriast, Tuneesiast, Iraagist , Iraanist või USAst . Päikesekuumuses või spetsiaalsetes ahjudes kuivatatud datlite optimaalne niiskusesisaldus tagab nende hea säilivuse. Tuntakse nii naturaaldatleid kui ka täiendavalt töödelduid. Viimaseid pastöriseeritakse, gaasitatakse kahjurputukate hävitamiseks, pestakse, sorteeritakse ja kuivatatakse kuuma õhuga. Mõnedel juhtudel niiviisi ettevalmistatud datlid pressitakse kokku ja seejärel pakitakse. Kuumaõhuga töötlemine toob suhkru vilja pinnale ja annab datlitele ilusa läikiva välimuse. Iraagi ja Iraani kuivatatud datlitest on kivid eemaldatud . Säilitatakse kuivas ja jahedas hoiukohas. 0C kuni +2C temperatuuril võivad säiluda aasta või rohkem. Pakendina kasutatakse pappkaste või laastukorve. 10
Datleid süüakse peamiselt n.ö. puhtalt, kuid neist valmistatakse ka kompotte, segatakse salatitesse, täidetakse ja grillitakse. Tuntud on veel datlimesi, siirupid, alkohoolsed joogid (datlinaps) ning datlileib. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:36-37) 11
Granaatõun 11
11
Granaatõunapuu ehk granaadipuu kodumaa on Ees-Aasia. Tänapäeval viljeldakse laialdasemalt Afganistanis, Iraanis, Iisraelis, samuti Brasiilias, Kalifornias jm soojades piirkondades. Euroopas on peamised granaatõunakasvatajad Hispaania , Portugal ja Itaalia.Granaatõunaistandikke leidub ka endise N Liidu lõunaosas. 11
Granaadipuu kasvab rohkem põõsa kui puukujulisena 5-8 m kõrguseks. Granaatõunaks ehk granaadiks nimetatav vili on botaaniliselt tegelikult ebamari. See on ümmargune, kuni 10 cm läbimõõduga, kollakaspruuni kuni sarlakpunase, umbes 5 mm paksuse sileda nahkja kestaga ja võib kaaluda kuni 500 g. Viljas on arvukalt umbes 7 mm pikkusi ja 1-2 mm jämedusi seemneteri. Iga seeme on ümbritsetud pehmelihalise, klaasjalt läbipaistva, helepunase, mahlase, magus- aromaatse ümbrisega. Arvukate granaatõuna sortide hulgas leidub aga ka selliseid, millel seemneteri ei olegi ja on arenenud vaid lihakas seemneümbris. 11
Põhilisteks Euroopa turgude varustajateks granaatõuntega on Hispaania , Itaalia jt Vahemeremaad ning Iisrael. Vili on võrdlemisi hästi trasporditav ja säiliv. Säilitamisel muutub vilja kest kõvemaks ja tugevamaks ja hoiab sisu värske. 0- +1C temperatuuril ja 90-95%lises õhuniiskuses võib säilitada kuni 3 kuud. Poolvalminult koristatud rohekad viljad valmivad hästi järele ja säilivad kauemgi. Müüakse tükiviisi. 12
Kiivi 12
12
Kiivi kodumaa on Hiina ja Taiwani mäestike metsaalad. Tänapäeval viljeldakse laialdaselt Uus- Meremaal . Üha enam viljeldakse ka Austraalias, Kalifornias, Lõuna-Aafrikas, Tšiilis, Jaapanis jm. Ka Vahemeremaades , eelkõige Itaalias, aga samuti Hispaanias, Prantsusmaal, Kreekas ning isegi Madalmaades ja Inglismaal on teda viljelema hakatud. Paljudes maades võib kiivit kohata aedades ilutaimena. Praegu on Itaalia Uus- Meremaa järel kiivi toodangu poolest teisel kohal maailmas ja suurim produtsent Euroopas. 12
Kiivi ehk suureviljaline aktiniidia on põõsakujuline umbes meetripikkuste toestikul või vaiadel ronivate väätidega kahekojaline taim. Vili on mari. Marjad kasvavad taimel kobaratena ning neid võib ühe taime kohta moodustuda kuni 70 kg ja rohkemgi. Mari on piklik- ovaalne või ruljas, 5-8 cm pikk, kuni 5 cm jäme ja kaalub 65-100 g. Marjal on algul roheline, valmides roostepruuniks muutuv õhuke, kuid kõva, kare ja kaitseks ülemäärase auramise vastu karuselt karvane kest. Kesta all paikneb rohiroheline valkjate kiirtega mahlane, veidi klaasjas viljaliha, millel valge keskkoht. 12
Kiivi ehk kiivimari on puuvili, mille eksport Euroopa maadesse, sealhulgas ka Eestisse on kiiresti kasvanud. Praegu on kiivi eksootiline maine juba kadumas. Müüakse enamasti tükiviisi. Säilib hästi. Külmikus 0- +0,5C temperatuuril ja 90% õhuniiskuse juures võib säilida mõne kuu, isegi kuni pool aastat. 12
Tsitrusviljad 13
Tsitrused on koguselise toodangu poolest maailma suurim puuviljade rühm. Sellesse kuulub hulk puuvilju, mis kõik pärinevad Kagu-Aasiast (erand on greibipuu ). (Kalju,K. 2007:9) 13
Apelsin 13
13
Apelsinipuu on kõige laialdasemalt kasvatatav tsitrus , mille viljade kogutoodang ületab kõigi teiste puuviljade toodangu. (Kalju,K. 2007:16) 13
Pärineb Lõuna-Hiina aladelt, kus teda kasvatati juba rohkem kui 3000 aastat tagasi. Tänapäeval viljeldakse kõikjal maakerda soojemates piirkondades: Vahemeremaades, Lõuna-Aafrikas, Lõuna-Ameerikas, Austraalias jm. 13
Mitmesuguste vormidena esinev apelsinipuu kasvab 3-8, mõnedel andemetel koguni 12-15 m kõrguseks. Vili on botaaniliselt mari, mille kooreks on heleoranži kuni punaka värvusega eeterlikke õlisid sisaldav väliskate. Väliskuju, värvuse, maitse jt omaduste poolest on viljad sorditi erinevad. Vilja seesmine mahlakas osa koosneb 6-12 piklikust kotikesest ehk sektorist, milles harilikult paiknevad ka seemned. Värskelt tarbimiseks on eelistatumad väheseemnelised või seemneteta sordid . Olenevalt sordist võib viljaliha olla helekollane kuni veripunane. 13
Apelsinisorte on väga palju. Euroopa turgudel omavad tähtsust põhiliselt 30 sorti, mis jagatakse kahte suurde gruppi: 14
a)talveapelsinid, mille sissevedu toimub novembrist mai lõpuni ja 14
b)suveapelsinid, mida veetakse sisse ülejäänud ajal aastast (maist novembrini). 14
Talveapelsinide hulgas on levinumad Hispaaniast, Marokost ja Alžeeriast imporditavad nn nabaapelsinid. Need on heleda oranživärvilise paksema koorega apelsinid , milles õiepõhjal vilja alumises osas segmentide vahel on moodustunud 1-2cm läbimõõduga nn kõrval-, ekstra - või tütarvili – naba . Nabaapelsinide aretamisel on silmas peetud eesmärki aretada sorte, mille viljadel seemned oleksid koondunud nabasse ja põhivili oleks seemneteta. Veelgi enam – nüüd on juba olemas ka nabaapelsini sordid, millel nabagi on seemneteta. 14
Apelsinid peavad valmima puu otsas. Järelvalmimine soovitud tulemusi ei anna. Seetõttu on neil oluline kvaliteeditunnus juba koristusaegne suhkrute ja hapete vahekord viljalihas. See peab olema keskmiselt 6:1 (ekspordi-impordi küpsusindeks). Sageli pakitakse apelsinid ühekaupa õhukesse siidpaberisse ja seejärel tavaliselt 10kg mahutavatesse kastidesse. Auramiskadude vältimiseks töödeldakse vilja koort kohe pärast koristamist õhukest kattekilet (kirmet) moodustavate vahapreparaatidega ja säilitusainetega. Hoidlas +2-5C ja 80-90% õhuniiskuse juures võib säilitada kuni 4 nädalat. 14
Apelsin kuulub kõige tuntumate ja levinumate tsitrusviljade hulka ja teda saab kasutada väga mitmeti. Põhiliselt tarbitakse siiski värskelt ja mahlana. Apelsinikoortest toodetavad eeterlikud õlid on hinnatud tooraine toiduainetööstuses, samuti sobiv koostisosa paljudele parfümeeriatoodetele. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:15-17) 14
Greipfruut 14
14
Greibipuu arvatakse olevat tekkinud pomelipuu ja apelsinipuu looduslikul hübridiseerumisel või pomelipuu muteerumisel Kariibi mere saartel 18.sajandil. (Kalju,K. 2007:27) 14
Greipfruut ehk greip on pärit Lääne-India saarestikust. Tänapäeval on greip üsna soositud puuvili ja teda kasvatatakse kõikjal seal, kus teisigi tsitrusvlju. Ulatuslikumalt viljeldakse USAs (eelkõige Floridas , Texases, Kalifornias, Arizonas), samuti Iisraelis. Umbes 60% maailmatoodangust tuleb USAst. Vähemal määral viljeldakse ka Vahemeremaades, Türgis, Hiinas, Argentiinas, Brasiilias, Mehhikos, Kuubas, Austraalias, Lõuna-Aafrikas. 15
Greipfruudipuu kasvab 12-15 m kõrguseks. Viljad paiknevad tihedalt kobarates, on ümmargused ja tunduvalt suuremad kui apelsinid (läbimõõt 10-15 cm). Vili on sileda, hele- kuni punakaskollase paksu koorega ning erakordselt mahlaka, veidi mõrkjashapuka kuni mõruda viljalihaga. 15
Euroopa turgudel on greibid saadaval aastaringselt. Oktoobrist aprillini imporditakse neid peamiselt põhjapoolkera maadest , eelkõige Iisraelist, USAst ja Türgist. Aprillist septembrini on müügil lõunapoolkera maadest (Lõuna-Aafrikast, Argentiinast, Honduurasest jm) pärinevad greibid. Kaubastatakse tükikaupa. Eksportimiseks töödeldakse vilja pind harilikult mädanike levimist pidurdavate ainetega. Üldiselt säilivad greibid paremini kui apelsinid või sidrunid . Lühiajaline säilitamine on isegi kasulik, sest paranevad lõhn ja maitse ning koor eraldub kergemini viljalihast. Optimaalne säilitustemperatuur on +8-15C ja õhuniiskus 85-90%. Sellistes tingimustes säilivad greibid kuni kolm kuud. 15
Mandariin 15
15
Mandariinipuu on üks tähtsamaid kultuurtsitruste liike. Tema maailmatoodang on kahe kolmandiku võrra väiksem apelsinitoodangust. (Kalju,K. 2007:20) 15
Pärineb Lõuna-Hiina ja Põhja-India aladelt ning Filipiini saartelt. Pea kõikides Euroopa keeltes on mandariini ühtvisi nimetatud. Tänapäeval viljeldakse kõikjal soojematel aladel Lõuna-Aasias, Vahemeremaades, USA-s, Lõuna-Ameerikas, Lõuna-Aafrikas ja Austraalias. 16
Mandariinid ja selle alaliigid kasvavad 4-6 m kõrgustel igihaljastel puudel või põõsastel. Viljad on üldreeglina väiksemad kui apelsinid, enam-vähem ümariku või lapikümariku kujuga, apelsinist varajasema valmivusega ning kergesti eemaldatava koorega. Botaaniliselt on mandariini vili mari, mille mahlakas sisu koosneb 9-12 hõlpsasti eralduvast sektorist. Eelistatakse väheseemnelisi või praktiliselt seemneteta sorte ja alaliike. 16
Rohkeseemnelisuse tõttu on mandariinide sissevedu Lääne-Euroopasse ja Põhjamaadesse viimasel ajal vähenenud. Sealne tarbija eelistab väikeseviljalisi tsitrusi, millel on seemneid vähe või need üldse puuduvad. Mandariine tuuakse sisse peamiselt talvekuudel Itaaliast . Söömiseks on mandariinid kõlblikud ka siis, kui nad pole veel täielikult valminud, s.t. kui koor on veel osaliselt rohekas või roheliselaiguline. Mõnikord pakitakse mandariinid ükshaaval siidpaberisse ja seejärel 10 kg mahutavatesse kastidesse. +6-8C temperatuuril ja 90%lise relatiivse õhuniiskuse korral võivad hoidlas säilida kuni 6 nädalat. Müüakse tüki- või kaalukaubana. 16
Mandariin on eeskätt värskelt tarbitav tsitrusvili , kuid sobib ka mitmesuguste jookide, konservide, kondiitritoodete jne valmistamiseks. Mandariini koortes sisalduv õli on väärtuslik tooraine kondiitri - ja parfümeeriatööstusele. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:87-88) 16
Sidrun 16
16
Pärineb Lääne-Aasia, Ees-India ja Lõuna-Hiina aladelt. Talub küllaltki hästi külma- ja kuumaperioode, kuid paremini kasvab siiski subtroopikas. Tänapäeval on sidruni kasvatamine ulatuslikult levinud kogu maailmas, eriti laialdaselt aga Itaalias, USA-s, Hispaanias, Mehhikos, Argentiinas, Vahemeremaades, Hiinas, Lõuna-Aafrikas ja Austraalias. Suurimaks sidrunite eksportijaks Euroopa turgudele on Itaalia kõrval kujunenud Hispaania. 16
Sidrunipuud kasvavad kuni 7 m kõrguseks ja neil esinevad väljakujunenud astlad . Ka sidrunipuud kuuluvad igihaljaste puude gruppi. Nad õitsevad kaks korda aastas. Samal puul võivad üheaegselt olla nii õied kui ka poolvalminud või täisküpsed viljad. Saaki korjatakse kuni kolm korda aastas. Vilja sisu koosneb 7-10 mahlakast seemnekambrist ehk segmendist. Sidrunikoores on palju õlinäärmeid. Pressimisel saadakse koortest väärtuslikku sidruniõli. Sidrunimahl on tuntud oma tervistavate omaduste tõttu isutuse, palaviku, bakteriaalsete põletike ja külmetushaiguste puhul. 17
Vastavalt erinevatel aastaaegadel kogutavale saagile jagatakse sidrunid kolme suurde gruppi. Itaalias näiteks kannavad need nimetusi: 17
primafiori – saak valmib novembrist aprilli keskpaigani; 17
limoni – saak valmib detsembrist juunini; 17
verdelli – aasta ülejäänud kuudel valmiv saak. 17
Parimad sidrunid saadakse teisest saagist.Sidrunisorte on 120 piires, kuid Euroopa turgudel on neist tuntud vaid vähesed. Euroopa kvaliteedinormid ei näe ette sordinimede märkimist pakendile, siis näiteks Lõuna-Ameerika riikidest imporditud sidruneid tuntakse üldnimetuse all „ argentiina sidrunid“. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:140) 17
Sidruneid ostetakse-müüakse aastaringselt. Nad koristatakse enne täisküpsust, kui viljad on omandanud sordiomase suuruse ja koor on muutunud läikivaks. Just läige (mitte värvus) on peamine kvaliteeditunnus. Järelvalmimine toimub hästi ventileeritavates ruumides +10C temperatuuril ja 80% õhuniiskuse juures. Sidruneid pakitakse tavaliselt 10 kg mahutavatesse kastidesse puitvillaga või iga sidrun eraldi siidpaberisse mässituna. Säilivuse parandamiseks töödeldakse sidruneid säilitusainetega, mille nimetus peab olema pakendile märgitud. Müüakse peamiselt tükikaubana. 17
Pomelo 18
18
Pomelo on pärit Iisraelist ning on saadud pomelmuusi ja greibi ristamisel. Iisraelis viljeldakse tänapäeval nn jaffapomelot suurtel pindadel ja sellega asendatakse järk-järgult greibi istandusi. 18
Pomelo vili on suurem kui greibil. Koor on väga paks, krobeline, valkjaskollane kuni rohekas ja vilja sisuga tihedalt liitunud. Tavaliselt on sisu helekollane, kuid aretustöö tulemusena on saadud ka heleroosa või valkja sisuga seemneteta vorme. 18
Euroopa turgudel on pomelo seni vähe levinud. Müüakse tükikaubana. Tarbimisküpsust näitab see, kui vilja koor sõrmega vajutades kergesti muljuda annab. Säilib toatemperatuuril kuni 2 nädalat. Toiduks ja tööstuslikuks otstarbeks kasutatakse analoogselt greibiga. Koortes sisalduv õli on hinnatav pagaritööstuses. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:128) 18
Pähklid 19
Pähklid on söögiks kõlbulikud pähklikultuuride viljad, mis koosnevad koorest (kõvast või pehmest) ja söödavast tuumast. Kõige enam levinud pähkliliikide hulka kuuluvad maapähkel (arahhis), kreeka pähkel, kastan , seedripähkel, metspähkel (sarapuupähkel) ja selle aias kasvavad eriliigid . fundukk, mandel , pistaatsiapähkel. Vähem levinud on pöökpuupähkel, kešju. Koostiselt ja toiduks tarvitamise seisukohalt on pähklitele lähedased päevalille- ja kõrvitsaseemned. Pähkel on mitte ainult maitsev ja kõrge kalorsusega toiduaine, vaid ka küllaltki tugeva toimega ravivahend. 19
Pähklid ja seemned on äärmiselt rikkad rasvade, valkude, asendamatute aminohapete, mõningate mineraalainete ja vitamiinide poolest. Kalorsuselt (600-700 kcal ) on need taimesete produktide seas esirinnas. Valku on kreeka pähklites 15,6%, fundukkides 16,1% ning mandlites 18,6%, seda on isegi rohkem kui näiteks lihas. Siinjuures on tähtis seegi, et ka aminohapete koostise tasakaalustatuselt jääb pähklites sisalduv valk vaid õige pisut alla lihale, kuigi selles on vähevõitu lüsiini. Süsivesikute hulk pähklites moodustab 10-16%m aga rasvasisaldus kõigub alates 57,7% mandlites kuni 65,2% kreeka pähklites. Nii pähklid kui seemned on äärmiselt rikkad küllastumata rasvhapete poolest. Kuid siinkohal tuleb silmas pidada, et kooritud ja puhastatud pähklites oksüdeeruvad rasvad kiiresti, nende kasutegur aga väheneb asendamatute rasvhapete riknemise ja osalise oksüdeerumise tõttu. 19
Pähklid on head E-vitamiini, foolhappe ja B-grupi vitamiinide allikad. Pähklites on ka väike kogus C-vitamiini ja karotiini. Kõik pähklid ja seemned sisaldavad palju kaaliumi , mida on neis isegi rohkem kui puuviljades, samuti fosforit , kaltsiumit, magneesiumi, aga ka mangaani , rauda ja tsinki . Kreeka pähklid ja seedripähklid, eriti poolküpsed, sisaldavad suurel hulgal joodi ja fluori . (Kroom,G. 2006:3-5) 19
Toiduks tarvitatav „pähklid“ ei ole botaanilises mõttes enamasti pähklid, vaid valik mitut tüüpi viljadest. Tõeline pähkel, botaanilises tähenduses, on kõva kestaga üheseemneline sulgvili , näiteks sarapuupähkel. (Kalju,K. 2007:145) 19
Akašuu 20
20
Akažuu kodumaa on Lääne-India ja Lõuna-Ameerika. Tänapäeval viljeldakse Lõuna- ja Kesk-Ameerikas, Lääne-India saartel, Aafrikas, Egiptuses ja Indias. 20
Akažuu on omapärane vili, mis koosneb pirnitaolisest paisunud kuni 9 cm pikkusest viljaraost ja selle otsas kasvavast nakrast ehk india pähklist. Paisunud viljaraag ehk kašuõun on kollase või punaka läikiva koorega, mis katab õrna, helekollast mahlakat ja kergelt mõrkja maitsega sisu. Kašuõun on transpordiõrn ja kiirsti riknev, mistõttu leiab värskelt tarbimist vaid kohapeal ja eksportimist marmelaadi või mahlana. Pärisvili on 2-2,5 cm pikkune neerukujuline kollakaspunane nakar , mis kasvab välja kašuõunast. Nakra koor on kõva ja mittesöödav ning sisaldab mürgist ainet CNSL, mida kasutatakse lakkide ja piduriõlide koostises. Pähkli sisu ise on rohke õlisisaldusega ja maitselt meenutab magusat mandlit ning lõhnab nagu sarapuupähkel. 20
Akažuupähkleid eksporditakse mitmel viisil ettevalmistatult ja sorteeritult: 20
1.Suuruse järgi jagatakse need: White Wholes ( terved pähklituumad), Butts ( murtud otstega), Splits (poolitatud tuumad), Pieces (tuumatükid) ja Small Pieces (väikesed tuumatükid). 20
2.Värvi järgi on jaotus järgmine: White (valged), Scorched (kollakashallid) ja Dessert (pruunikad ja pruunilaigulised). 20
Müüakse neid vaakumpakendis segus sarapuupähklite, mandlite jt näkitsemiseks sobivate toodetega. Anglosaksi maades on eriti hinnatud müslides, salatites, täidistes ja maiustustes. Soolatult sobivad õlle- ja veinikõrvaseks. Akažuuõli on maitsvate toiduõlide ning spetsiaalse cashew -pähklivõi valmistamise tooraine. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:10-11) 20
Kookospähkel 21
21
Kookospähkel pärineb Vaikse ookeani keskosa saarestikust, Melaneesia ja Polüneesia saartelt. Et kookospalmid kasvavad sageli lausa mererandades, satuvad nende pähklid merre ja uhutakse mereveega tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvatesse randadesse, kus idanedes on aluseks uutele palmisaludele. Tänapäeval viljeldakse seda Lääne-Indias, Sri Lankal , Filipiinidel, Malaisias, Indoneesias, Elevandiluurannikul, Brasiilias jm. 21
Kookospähklid kasvavad 20-30 m kõrgustel palmipuudel, mille ladvas on 20-30 hiigelsuurest 4-6 m pikkusest sulgjast lehest koosnev lehvik . Ühe puu kohta tuleb kuni 60 lapsepea suurust, s.o kuni 2,5 kg kaaluvat luuvilja – kookospähklit. Luuvili koosneb mitmest kihist, neist kõige pealmine on rohekas või hekepruun, nahkjas ja veekindel koor, mis kohe pärast koristamist eemaldatakse. Sellele järgneb 4-6 cm paksune, tugev, kuiva vammi taoline kiudkest. Järgneb 0,5 cm paksune väga kõva luukest, mis on vähemal või suuremal määral kolmnurga kujuline. Luukesta all on õrn 1 cm paksune punakaspruun seemne toitekiht. Kookospähkli õõnsust täidab veetaoline vedelik, mida rahvasuus kookospiimaks kutsutakse. Lõige enam on kookospiima 6-7 kuu vanustes pähklites. Hilisemal pähkli küpsemisel vedelik tahkestub valgeks viljalihaks. See omandab aga kahjuks seebimaitse ja muutub seetõttu söömiskõlbmatuks. Kookospiim on meeldiva hapukasmagusa maitsega, viljaliha aga meenutab pähklit. Müügile tulevatel kookospähklitel on kaks pealmist kihti eemaldatud ja pakutakse vaid kookospiima sisaldavat luuvilja. 21
Kookospähklid saabuvad Euroopa turgudele aastaringselt Indoneesiast, Filipiinidelt , Sri Lankalt ning Kesk- ja Lõuna-Ameerikast. Terved pähklid pakitakse 60-100 kaupa kookoskiududest punutud võrkkottidesse. Peenestatud koprat ehk kookoshelbeid imporditakse peamiselt Filipiinidelt ja Sri Lankast. Kookospähklite säilivusaeg on isegi jahutavates kuivades ruumides siiski üsna piiratud kookospiima tahkumise tõttu. 21
Kreeka pähkel 22
22
Kreeka pähkli, mis on tuntud ka väärispähkli nime all, kodumaaks on Lõuna-Euroopa, Kaspia mere ümbrus, Jaapani saarestik ning ka Lõuna-Hiina ja Lääne-India alad. Tänapäeval kasvavad kreeka pähklid kõikides mõõduka pehme kliimaga maakera piirkondades. Levinud metsadena Balkanimaades, Prantsusmaal, Itaalias, Jugoslaavias. Kõige rohkem toodetakse aga kreeka pähkleid Kalifornias, kus see moodustab 90% Ameerika pähklitoodangust. 22
Kreeka pähklid kasvavad suurte, laiuva võraga kuni 30 m kõrguste puude otsas. Vili on ümarik-ovaalne ploomikujuline, rohelise nahkja koorega, mis vilja valmides praguneb ja ära langeb. Koor koosneb kahest poolest, mis omavahel ühendatud paksenenud õmblusega. Seemnekambrites paikneb nelja ossa sopistuv pähklituum, mis on pealt kaetud õhukese pruunikaskollaka mõrkja maitsega seemnekestaga. Seemnekesta vigastumise tõttu muutub õlirohke pähklituum hapnikuga kokku puutudes mõrkjaks. Vaakumpakend väldib seda ohtu. 22
Euroopa turgudele saabuvad kreeka pähklid aastaringselt, kuid kõrghooaeg langeb jõulueelsele perioodile. Kvaliteetsed on ühtliku suuruse ja vormiga pähklid, mis on heleda värvusega, suure pähklituumaga ning täisvalminud. Kreeka pähklite kvaliteedi kindlustamiseks töödeldakse neid väävlipreparaatidega. Suure õlisisalduse tõttu säilivad kreeka pähklid halvasti. Jahedates hästi õhutatud ja kuivades hoiuruumides võivad talvel säilida kuni 2 kuud. Kreeka pähkleid müüakse ka kooritult. 3 kg pähklitest saab 1 kg pähklituumi. 22
Maapähkel 23
23
Maapähkli kodumaa on Lõuna-Ameerika: Boliivia ja Brasiilia Eel- Andid . Tänapäeval on hädavajalik valguallikas mõnesajale miljonile inimesele maailmas. Aastane maailmatoodang on umbes 20 miljonit tonni ehk umbes 4 kg iga maakera elaniku kohta. Viljeldakse troopilises ja subtroopilises vööndis kogu maakeral, välja arvatud Austraalias. Peamised tootjamaad on India, Hiina, USA, Brasiilia, Mehhiko, paljud Aafrika riigid, samuti Iisrael ja Türgi ning Euroopas veel Itaalia ja Hispaania. USA on põhiline maapähkli söömiseks tootja, India ja Hiina kasvatavad seda peamiselt õli tootmiseks. 23
Maapähkel on üheaastane rohttaim, mis kasvab kuni 70 cm kõrguseks. Botaaniliselt ei ole maapähkel mitte pähkel, vaid ennemini uba ja kuulub kaunviljade hulka. Viljuvad õied asuvad puhmiku alumises osas maapinna lähedal. Pärast viljumist pöördub tugev õieraag otse alla ning surub selle otsas asuva teravatipulise kauna algme 5-8 cm sügavuselt mulda, kus see kasvades võtab rõhtasendi. Seega peidab taim oma kaunad valmimiseks mulda. Kaunad on umbsed, ei avane. 2-6 cm pikkuses kaunas on enamasti 2, harvem 1-3 tuuma (pähklit). 23
Kuigi maapähklid säilivad kauntes paremini, eelistatakse maailmaturul transpordimahukuse vähendamise eesmärgil lüditud maapähkleid. Neid kaubastatakse kas kooritult või koorimata. Säilitada tuleb maapähkleid jahedas ja kuivas ruumis. Soojas panipaigas muutuvad nad kergesti õliseks ja mõrkjaks. Maapähklid kõlbavad süüa naturaalselt. Suur osa maapähkleid läheb pagaritööstusse. Varem kasutati isegi kohvi ja kakao aseainena. Tööstuslikult toodetakse temast väga väärtuslikku maapähkliõli. Õlipressimise jäätmed on tuntud väärtusliku jõusöödana. Taimeõlide tootmisel on maapähkel sojaoa järel teisel kohal maailmas. Maapähkliõli kasutatakse rohkesti margariini, samuti maapähklivõi tootmisel. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:84-85) 23
Mandel 24
24
Pärineb Ees- ja Kesk-Aasiast. Tänapäeval levinud peamiselt Vahemeremaades, Itaalias, Hispaanias, Portugalis, Kreekas, Küprosel, Iisraelis, Marokos , samuti USA-s. 24
Mandlid kasvavad õunapuu suurustel ja kujuga puudel. Mandlipuu on luuviljalistest bioloogiliselt kõige lähedasem virsikupuule. Kui enamasti kõikidel luuviljalistel on söödav osa luuümbris ehk viljaliha, siis mandlil on söödavaks osaks seemnetuum. Tuntakse magusaid mandleid ja mõrumandleid. Magusate mandlite alaliigiks on nn praksuvad mandlid, millel on eriti poorne ja kerge praksuga purunev koor. Et need mandlid oleksid võimalikult heleda ja pehme kestaga, töödeldakse neid väävelhappega. Mõrumandlid on eelmistest välimuselt raskesti eristatavad. On vaid mõnevõrra väiksemad ja teravama tipuga. Sisaldavad mürgist sinihapet. Seetõttu on tooreste ja töötlemata mõrumandlite söömine tervisele ohtlik. Mõrumandlitest valmistatakse mõrumandliõli. 24
Enamik kõvema koorega mandleid kooritakse juba enne eksportimist. Nn õhukesekoorelised praksuvad mandlid tulevad sageli müügile ka koorimatult. Sorteeritud ja puhastatud mandlid peavad olema tolmu- ja jäätmevabad, heleda värvusega ja kergelt kortsulised. Magusate mandlite hulgas võib leiduda kuni 5% mõrumandleid. Mandlite halva kvaliteedi tunnuseks on nende kummitaoline pehmus, läbipaistev klaasisus ja kõrge temperatuuri tagajärjel tekkinud sügavad kortsud. Enamasti kasutatakse mandleid maiustuste, eriti aga martsipani valmistamiseks. On tuntud ka mõrumandlitest valmistatud õli, mandlipiim ja mandliliköör. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:89-90) 24
Parapähkel 25
25
Parapähkli nimi on saanud alguse Brasiiliast Para maakonnast. Ka Amazonase jõgikonna ürgmetsad on selle kodumaa ja levikuala. 25
Parapähkli puu on 20-60 m kõrge ürgmetsa asukas, mida kohapeal kutsutakse brasiilia metsade kuningannaks. Augustis, septembris, kui puu korraks oma sametised lehed langetab, on ka suured 30 cm läbimõõduga ja 2-3 kg kaaluvad kapselviljad valminud. Kapsli sees on tihedalt ja korrapäraselt asetatuna 10-40 apelsinisegmendi taolist kivikõva krobelise pruuni koorega seemet . 25
Parapähklid saabuvad Brasiiliast ja Peruust Euroopa turgudele aastaringselt. Müüakse kas koorimatult, kooritult või peenestatult. Kooritud parapähklid pakitakse hermeetiliselt, sest õlirikkad pähklid muutuvad õhuga kokku puutudes kiiresti mõrkjaks ning õliseks. Säilitada tuleb jahedas, õhurikkas ja kuivas ruumis. 25
Parapähkleid süüakse vahetult või näksitakse segus teiste kuivatatud puuviljade ja pähklitega. Parapähkli võileibu loetakse delikatessiks. Peenestatud pähkleid kasutatakse kookide, maiustuste ja mitmesuguste küpsetiste valmistamisel. Tuntud on parapähkliga kalafileed, pähklijahu ja pähkliõli. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:117-118) 25
Pekaanpähkel 25
25
Pärineb Põhja-Ameerika põhjaosariikidest ja on seal ka tänapäeval levinud. Kasvatusala on laienenud Austraaliasse, Lõuna-Aafrikasse, Indiasse, Hiinasse ja Iisraeli. 25
Pekaanpähklid kasvavad 20-50 m kõrgustel eriti kvaliteetse puiduga hikkoripuudel. Pekaanpähklid kuuluvad botaaniliselt luuviljaliste hulka. Samuti kui teisedki pähklid on ka pekaanpähklid väga maitsvad , toitvad ja energiarikkad. Peale mandlite ei ole ükski pähkel nii rasvarikas. 25
Pekaanpähkleid müüakse nii koorimata kui kooritult. Hoiustatakse kuivades külmkambrites säilivad ka kooritult oma maitseomadused ja kvaliteedi. Tarbitakse peamiselt süües, kuid peenestatult aromaatse lisandina ka magustoitudes, maiustustes ja keedistes. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:122-123) 26
Pistaatsia 26
26
Pärineb Süüriast, Iraagist, Iraanist ja Musta mere äärsetelt aladelt. Tänapäeval levinud Vahemeremaades, Itaalias, Türgis, Tuneesias, kuid ka USA-s. 26
Pistaatsiapuud on kuni 10 m kõrgused igihaljad puud. Viljad, mis botaaniliselt luuviljad, kuid mida üldiselt pähkliteks kutsutakse, asuvad tihedate kobaratena okste ümber, nagu meil tuntud astelpajul. 26
Pistaatsiad kuuluvad nn kuivatatud viljade gruppi ja vastavalt sellele ka käsitsemisele. Soolatuna ja röstituna müüakse aastaringselt ja imporditakse peamiselt Türgist, Kreekast ja Itaaliast. Jahedates ja õhurikastes ladudes võivad säilida kuni 3 nädalat, talvel rohkemgi. Pikemal säilitamisel muutuvad mõrkjaks ning kaotavad seemnekesta all oleva värske rohelise värvuse. Süüakse peamiselt röstitult ja soolatult. Kasuatatakse paljudes näksimissegudes mandlite asemel, peenestatult müslides, puuviljasalatites, kookides ja maiustustes. Lihatööstuses on tuntud kui Mortadella-vorsti koostisosa. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:127-128) 26
Kokkuvõte 27
Töö tegemise käigus selgus mitmeid huvitavaid fakte. Näiteks sai selgeks, et puuviljade ja marjade mõistete kasutamine ei ole päris selge. Enamikke nimetatakse puuviljadeks, kuid botaaniliselt on mitmete puhul tegemist marjadega. Sama lugu kehtib pähklite kohta. Osad nn pähklid on hoopis luuviljaliste seeme. 27
Kinnitust sai ka asjaolu, et puuviljade valik on äärmiselt suur kaubanduses ning kui töö alguses sai eesmärgiks võetud sisse võtta tuntumad puuviljad ja pähklid Eesti kaubanduses, siis selgus tõsiasi, et ka antud juhul tuli valikut kärpida. Nimelt on valik juba nii suureks läinud, et töösse oleks tulnud sisse tuua peaaegu 40 nimetust , mis kõik on saanud tänapäeval tavaliseks imporditavaks puuviljadeks ja pähkliteks. Kahju oli mitmed nimetused välja jätta. 27
Võib öelda, et uut infot oli tõesti väga palju. Seda nii botaanilises kui impordi suhtes. Paljud taimed ei klappinud eelneva arvamusega nendest. Samas seda oli arvata, et enamikke eksporditakse aastaringselt. Toetavaks infoks oli teada saada mingi kindla liigi kõrghooaja kohta. 27
Kasutatud kirjandus 28
Kask , Kalju. Maailma puuviljad. Kirjastus Ilo 2007. 28
Marjade raviomadused . Koost . Kroom, Gerda . Odamees 2004 28
Meensalu, Leopild; Roosve, Gundo. Ananass või artišokk. Maalehe Raamat 1996 28
Pähklite ja seemnete raviomadused. Koost. Kroom, Gerda. Odamees 2006 28
Pildid leitud kasutades otsingumootorit Google Photo 28

Sissejuhatus

Puuviljad ja marjad on ammustest aegadest olnud inimese toiduks. Eriti soojemates maades on neid koriluse ja küttimise ajastul järjekindlalt korjatud looduslikest kasvupaikadest. (Kalju,K. 2007:9)
Taimetoodete keemilise koostise ja füsioloogilise toime eripäraga ongi seleteatav nende äärmiselt laiaulatuslik kasutus nii rahva- kui teadusmeditsiinis. Viljade ja marjade roll organismi normaalse elutegevuse tagamisel seisneb selles, et nad varustavad organismi vitamiinide, leeliseliste mineraalainete, orgaaniliste hapete, eeterlike õlide, fütontsiidide ja teiste inimesele vajalike ainetega. (Kroom,G. 2004:4)
Puuviljad, marjad ja pähklid on kõigile tuntud ja teatud. Igaüks oskab nimetada erinevaid poes müüdavaid puuvilju ja pähkleid. Samas ei teata nendest midagi lähemalt. Päritolu, import ja kõrghooaeg on paljudele teadmata. Pidevalt tuuakse kaubandusse ka uusi ja tundmatuid liike ja sorte.
Sellist võidukäiku, nagu inimese toidulaual on teinud puu- ja köögiviljad, ei ole viimastel aastakümnetel osaks saanud mitte ühelegi teisele toiduainete grupile. Uute sortide aretamise, transpordivõimaluste avardumise ning riikidevaheliste kaubandussuhete laienemise tulemusena on nendest toiduviljadest saanud tähtis kauba- ja ekspordiartikkel. Seetõttu on paljud lõunamaise päritoluga puu- ja köögiviljad saanud laialdaselt kättesaadavaks ka põhjapoolsemates piirkondades. Eksootilistest puuviljadest on viimasel ajal eriti suurenenud ananassi, kiivi, avokaado, karambooli ja papaia pakkumine ning tarbimine. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:7)
Töö alustamisel tuli selgeks teha, millised puuviljad ja pähklid referaati valida. Maailmas on liike ja sorte väga palju. Seekord sai otsus langetatud sellistele troopilistele puuviljadele ja pählitele, mis on Eesti kaubanduses pidevalt kättesaadavad. Referaati sai sisse võetud ka köögivilju, mida tarvitatakse ja säilitatakse nagu puuvilju (nt arbuus). Välja sai jäetud küll puu otsas kasvavad viljad, kuid mille tarvitamine sarnaneb pigem köögiviljaga (nt avokaado).

Puuviljad ja marjad

Puuvili on ajalooliselt kujunenud mõiste, mis ei ole piiritletav üheste botaaniliste mõistete kaudu. Kõige olulisem on, et vili, koguvili, liitvili või vilikond on värskelt söödav ja enamasti ka mahlakas (pähklite puhul kuiv) ja taim on mitmeaastane. Nende töötlemisvõimalused ja kasutusviisid on väga mitmekesised. (Kalju,K. 2007:9)
Puuviljad on väga tähtis toit ning nüüdisaja maailmakaubanduses on neil eriti suur osakaal. On arvutatud, et kolmekümnest kõige tähtsamast toidutaimest seitse on puuviljad. Puuviljade mitmekesisus on erakordselt suur. Paljud neist on siiani kultuurviljelusse viimata. (Kalju,K. 2007:9)
Viljad normaliseerivad soolestiku kasuliku mikrofloora elutegevust, alandavad roiskumisprotsesside intensiivsust ega lase soolestikus tekkida kahjulikel toksilistel ainetel. Taimetooted siidustavad mao ja soolestiku peristaltikat, tänu millele soolestik paremini tühjeneb ja tema seisund paraneb, ning inimestel õnnestub vältida paljusid ebameeldivaid tagajärgi, mida põhjustab ükskõiksus oma seedeelundite toimimise vastu. Mõned spetsialistid arvavad, et marjade baasil valmistatud toidud peavad moodustama vähemalt 15% päevase toidu üldisest energeetilisest väärtusest.
Marjad on glükoosi, fruktoosi ja sahharoosi sisaldavate lihtsüsivesikute väärtuslik allikas. Fruktoos on kasulik ja kaergesti omastatav suhkur. Fruktoosi on kergem muuta glükogeeniks kui glükoosi. Glükogeen varustab organismi energeetilise materjaliga. Inimese vastupidavus ja töövõime sõltuvad otseselt selle aine sisaldusest lihastes ja maksas. Fruktoos on sahharoosist kaks korda ja glükoosist kolm korda magusam, organism omastab seda paremini kui sahharoosi. Mida fruktoosirikkamad on marjad, seda magusamad nad on. Tänu marjade kõrgele fruktoosisisaldusele läheb mitmesugusest marjatoorainest toitude ja jookide valmistamiseks vaja vähem suhkurt.
Viinamarjasuhkur ehk glükoos paikneb viljades vabas olekus. Organism kasutab glükoosi aktiivselt glükogeeni moodustamiseks, aju- ja lihaskudede, sealhulgas südamelihase toitmiseks, vajaliku suhkrutaseme hoidmiseks veres ja glükogeenivarude kogumiseks maksa.
Sahharoosi sisaldavad marjad küllaltki vähe. See on tähtis argument marjade tarbimise kasuks, kuna teadusuuringute tulemused annavad tunnistust sellest, et suurtes kogustes on rafineeritud suhkur tervisele kahjulik. Looduslikel toiduainetel, eriti marjadel, on suur toite- ja bioloogiline väärtus, kuid nende tööstuslikul töötlemisel, mille käigus lisatakse rafineeritud suhkrut, kaotavad nad tihti oma tähtsad koostisained, mis on vajalikud organismi aktiivseks tegevuseks.
Praktiliselt kõigis viljades ja marjades sisaldub orgaanilisi happeid, mis annavad neile loodusandidele meeldiva maitse, kustutavad janu ning aitavad kaasa ebasoovitavate setete lahustumisele. Kõige levinumad orgaanilised happed on õun-, sidrun- ja viinhape. (Kroom,G. 2004:5-9)

Ananass

Pärineb Lõuna-Ameerikast. Tänapäeval viljeldakse peaaegu kõikjal troopilistel ja subtroopilistel aladel kogu maailmas. Euroopasse toodi 1500.aastate paiku. Kõige enam kasvatatakse Havai saartel, kust tuleb umbes 1/3 maailma kogutoodangust. Suuremad viljelusalad on veel Austraalias, Malaisias, Tais, Hiinas, Mehhikos, Brasiilias, Jamaikal, Kuubas, Kolumbias, Lõuna-Aafrikas, Elevandiluurannikul, Keenias, Guineas. Euroopas viljeldakse piiratud ulatuses Assoori ja Kanaari saartel.
Ananass on mitmeaastane rohttaim, mille kuni 90 cm pikkused ja 6 cm laiused lihakad, teravatipulised, mõõkjad lehed moodustavad tiheda maalähedase kodariku. Lehekodariku keskelt kasvab välja õievars lühikese tõlvikutaolise õisikuga, milles on 100-200 väikest helepunast õit. Õitest arenevad marjad kasvavad tihedasti kokku ja moodustavad koos teiste õisiku osadega männikäbi taolise, rohekaspruunide kuni punakaskollaste soomustega kaetud rohelise lehetutiga 1-5 kg kaaluva koguvilja (liitvilikonna). Viljaliha on kollane või punakas, mahlane, magushapuka maitsega, väga aromaatne.
Küpsed ananassid on transpordiõrnad ning eriti tundlikud muljumistele. Seepärast saadetakse kaugemate vahemaade taha poolvalminult (rohelistena). Valmivad toatemperatuuril järele mõne päevaga. Järelvalmimise ajal muutub vilja väliskest kollakaks või oranžiks. Küpse vilja pind tundub pehme, sellel on nõrk peen aroom. Lehed vilja tipus olevast tutist on kergesti väljatõmmatavad. Küps vili säilib +6-7C temperatuuril ja 95%lise õhuniiskuse juures kuni 2 nädalat. Külmutamist ei talu. Juba alla +5C temperatuuril tekivad viljalihas pruunid kuni mustad plekid.
Toiduks tarvitatakse eelkõige toorelt seibideks, viiludeks või tükkideks lõigatuna. Söödav osa moodustab umbes 70% vilja kaalust. Kasulikum on osta suuremaid vilju, sest neil on söödavat osa suhteliselt enam. Värskete viljade kõrval on müügil ka konserve, peamiselt kompottide näol, samuti mahla. Ananassist valmistatakse ka karastusjooke, veini, viina, kontsentraate jm tooteid. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:11-12)

Aprikoos

Aprikoosi kodumaa on Hiina ning Kaspia ja Musta mere vahelised mägiplatood Iraani, Türgi ja Armeenia aladel. Tänapäeval kasvatatakse suurematel pindadel Hispaanias, Itaalias, Prantsusmaal, Ungaris, Iisraelis, Gruusias, Armeenias, Moldaavias, USAs. Kasvab edukalt maa-aladel, kus saadakse häid viinamarjasaake.
Aprikoosid on 4-8 cm suurused ümmargused või munakujulised luuviljad, mis kasvavad kuni 5 m kõrguste vähenõudlike ja pikaealiste puude otsas. Viljad on sametised kuni nõrgalt karvased, helekollase kuni oranži, sageli punaka varjundiga koorega. Tüüpiliseks tunnuseks on vilja tipust varreõõnsuseni ulatuv vagu, mis jagab aprikoosi justkui kahte ossa. Valminud viljade sisu värvus varieerub sorditi valgest kuni intensiivse oranžini.
Aprikoosil on palju üldlevinud sorte, millest Euroopas on levinud sort „Nancy“. See on suurte ümmarguste maitsvate viljadega keskvarajane sort. Värskelt saabuvad aprikoosid Euroopa turgudele maist septembrini, pakitult 0,5 kg kaupa või 7,5-10,0 kg mahutavatesse kastidesse. Jahutusseadmetega hoidlas säilivad 0- +1C temperatuuril kuni 3 nädalat.
Aprikoose tarvitatakse toiduks peamiselt värskelt, samuti on väga tuntud nendest valmistatud kompotid, marmelaadid ja konfitüürid. Kuivatatud aprikoosid on levinud dieettoiduna. Aprikoosidest valmistatakse ka alkohoolseid jooke, nagu Apricot Brandy ja Marilli-liköör. Luuseemneid kasutatakse peale sinihappe eemaldamist martsipanitaolise massi (persipan) tootmiseks, samuti likööride komponendina. Neist pressitakse ka mandliõli asendajat nn marmotiõli. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:17-18)

Arbuus

Pärineb Lõuna- ja Kesk-Aafrika aladelt. Aafrikas on ta väga vana kultuur. Lääne-Euroopasse ja Hiinasse jõudis alles 10.-11.sajandil. Tänapäeval viljeldakse kogu maailma troopilistes, subtroopilistes ja parasvöötme soojemates piirkondades: ulatuslikumalt Lõuna-Euroopas, Egiptuses, Venemaa lõunaosas, Ukrainas, Kesk-Aasias, Jaapanis, Hiinas, USAs, Lõuna-Ameerikas jm. Eriti armastatud toiduvili on arbuus Türgis.
Arbuus on üheaastane ja lamanduvate vartega (nagu kurk ja melongi), mis võivad kasvada 4-5 m pikaks. Viljad on enamasti keraja kujuga ning võivad olenevalt sordist ja kasvutingimustest olla väga erineva suurusega (0,5-25 kg). Koor on viljadel sile, paks, enamasti tumeroheline või tume-valkjasrohelise mustriga. Viljaliha on valminud arbuusil tavaliselt punane, kuid esineb ka oranžika, kollase, valge või rohekasvalge viljalihaga sorte. Pruunid kuni mustad kõvad seemned paiknevad mitte vastavas seemnekambris nagu melonil või kurgil, vaid viljalihas laialipillutult. Viljaliha on veerikas, sisaldab kuni 95% vett ja suhteliselt vähe suhkruid. Maitse vesiselt magus, läägevõitu, nõrgalt aromaatne.
Arbuusisorte on palju. Suur osa neist on kasvatusmaades aegade jooksul välja kujunenud või aretatud ja kohalike nimedega. Tänu sortide erinevale valmimisajale ja maakera erinevates piirkondades kasvatamisele on arbuusid Euroopa turgudel saadaval aastaringselt. Ekspordiks eelistatakse väiksemaid, kuni 2,5 kg kaaluvaid arbuuse. Müüakse enamasti kaalukaubana, vahel ka tükiviisi või lõikudena. Säilitada tuleks jahedas kuivas ruumis.
Arbuusi süüakse peamiselt värskelt, dessertköögiviljana. Ta on väga värskendav toit kuuma kuiva ilmaga maades (nn kõnnumaa jook). Arbuusist valmistatakse ka keediseid, marmelaade, sukaade, nn arbuusimett jt tooteid. Säilitatakse ka soolatult. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:21-22)

Banaan

Banaan on üks maailma vanimaid kultuurtaimi ning pärineb Aasia troopilistelt ja subtroopilistelt aladelt. Himaalaja mägiplatood, Ees-India, Hiina ja Siiam on paljude banaani liikide ja alaliikide kodumaa. Euroopasse jõudsid banaanid alles 1885. aastal. Tänapäeval kasvatatakse banaane suurtel pindadel Lõuna- ja Kesk-Ameerikas – Brasiilias ja nn banaanivabariikides Costa Ricas, Ecuadoris, Guatemalas, Honduurases, Columbias ja Nicaraguas. Aafrikas on banaanikasvatus laialt levinud Elevandiluurannikul, Kamerunis, Somaalias; Aasias Filipiinidel, Tais ja Indias. Veel kasvatatakse rohkesti banaane Kanaari saartel. Eksootilistest viljadest on banaanid maailma suurim ekspordiartikkel ning Euroopa levinuim saadus.
Banaan on maailma suurim rohttaim, mis kasvab 6-8 m kõrguseks. Tüvest (ebavarrest) väljakasvav lehekodarik koosneb väga suurtest lehtedest. Vähemalt 9 kuud kestva kasvuperioodi järel moodustub lehekodariku südamikus kuni 1,5 m pikkune õisik, mis koosneb paljudest spiraalselt asetuvatest, punavioletsetest isas- ja emasõitest. Emasõitest moodustub 6-19 „kämmalt“, mis omakorda kooneb 10-20 banaanist. Viljakobar koosneb tavaliselt 80-150 banaanist ja kaalub koos käevarre jämeduse rootsuga kuni 40kg. Banaanikobarad saavad koristusküpseks 12-14 kuud pärast istutamist.
Banaani perekonnas on umbes 60 erinevat liiki, sorte tuntakse kuni 400. Kaubanduses omavad tähtsust peamiselt viis sordigruppi:

Dessert- ehk puuviljabanaanid on kõige olulisemaks ekspordiartikliks ja on ka tarbijaskonna hulgas enim tuntud. Need on algselt rohelise, valminult aga kollase sileda koorega. Tavaliselt ei märgistata müügile saadetavaid banaane sordinimega ega ka eksporditava riigi nimetusega, vaid suurte kontsernide tähistusega (Chiquita, Bonita, Dole jne.)

Keedu- ehk jahubanaanid on väga tärkliserikkad ja paljudes troopilistes piirkondades põhitoiduaine. Viimastel aastatel on ka Euroopas hakatud keedubanaane kasutama putrude, friibanaanide või tsipside toorainena. Neid eksporditakse peamiselt Lõuna-Ameerikas ja Costa Ricast.

Punaseid banaane kasvatatakse eeskätt Keenias ja seal transporditakse need lennukitega Euroopasse. Maitselt ja kasutusviisilt sarnanevad väikeste dessertbanaanidega.

Õunbanaanid on varem tuntud dessertbanaani sordi Gros Michel mutandi viljad. Need on väikesed, hapukad, õuna meenutava maitsega. Eksporditakse Keeniast ja Brasiiliast. Kasutatakse eeskätt mitmete roogade garneerimiseks.

Kääbusbanaane kasvatatakse peamiselt Tais ja Malaisias. Nende vili on väike, eriti tugevalt välja arendatud banaanimaitsega. Tuntakse rohkem suhkurdatud ja konserveeritud kujul, mida toodetakse eriti Kolumbias.
Banaanid koristatakse rohelisena, enne täisküpsuse saabumist ning transporditakse koos mahalõigatud õisikuga vastuvõtupunktidesse. Seal tükeldatakse õisikud kämmaldeks (kämpadeks), pestakse ning töödeldakse vastavate kemikaalidega mädanike vältimiseks. Pakitakse kartongtaarasse ning laaditakse spetsiaalsetele banaanilaevadele. Nende laevade trümmides on reguleeritava temperatuuriga kambrid, kus +13,2C temperatuuril hoituna kestab roheliste banaanide reis 10-12 päeva. Banaanide järelvalmimine toimub neid importinud maade vastavates reguleeritava temperatuuri ja gaasilise keskkonnaga kambrites. +14,5-18C temperatuuril valmivad banaanid tarbimisküpseks tavaliselt 4-8 päevaga. Kaubandusvõrgus vajavad banaanid ettevaatlikku käsitsemist. Nad ei talu temperatuuri alla +13C, tõmbetuult ega muljumist. +13-15C temperatuuril ning hoolsal käsitsemisel säilivad banaanid kuni 10 päeva. Rohelised banaanid valmivad järele ka toatemperatuuril. Tarbimisküpsust näitavad koorele tekkivad mustad täpid või väikesed plekid. Sellised banaanid on parimate maitseomadusteha ja kõrgeima toiteväärtusega. Banaanide küpsusastet hinnatakse 7-astmelise skaala järgi, kusjuures 2 on veel roheline, 7 aga täisküps väikeste mustade suhkruplekkidega banaan. Müüakse kaalukaubana.
Banaanid on väga mitmekülgse kasutusalaga toiduviljad. Enamik dessertbanaane tarbitakse värskelt ja lisanditena paljude roogade juurde, puuviljasegudes ja salatites. Neist tehakse ka alkohoolseid jooke, kuivatatakse, kasutatakse banaanijahuna, friibanaanidena jne. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:29-32)

Dattel

Pärineb Ees-Aasia ja Aafrika kõrbealadelt, kus teda tunti uhe maailma vanima kultuurtaimena juba 9000 aastat tagasi. Praegyse Iraagi ja Egiptuse territooriumil oli ja on datlipalm ka praegu üks peamisi toidutaimi. Tänapäeval viljeldakse veel Iisrealis, Iraanis, Kreekas, Austraalias, USAs ja Mehhikos. Euroopasse saabuvad datlid peamiselt Maseille´ sadama kaudu.
Datlid on botaaniliselt marjad, mis kasvavad suurte kobaratena kuni 25 m kõrguste datlipalmide otsas. Puu kasvab kuni 100 aasta vanuseks ja hakkab vilja kandma 8. kuni 10. kasvuaastal. Emaspuul võib olla 8-10 suurt õisikut, milles igaühes areneb 100-200 vilja. Datlid on ploomikujulised, 6-10 cm pikkused, punakaspruuni koore ja valkja sisuga ning hallikaspruuni mittesöödava pikliku kiviga viljad. Nad on väga magusad, meenutavad maitselt mett ja on aromaatsed. Datlipalmil tuntakse kuni 500 erinevat sorti. Eksportivate maade järgi tähistatult eristatakse Egiptusest pärinevaid aleksandria datleid, samuti araabia datleid, pärsia datleid jne.
Värsked datlid saabuvad Euroopasse müügile kuivatamata kujul oktoobrist jaanuarini. Need on lühikese säilivusajaga ning vähese transpordikindlusega. Eksporditakse peamiselt Iisraelist enne täisküpsuse saavutamist ja külmutatult temperatuuril -18C. Peamiselt kaubastatakse aga kuivatatud datleid, mis Euroopa turgudele saabuvad põhiliselt Alžeeriast, Tuneesiast, Iraagist, Iraanist või USAst. Päikesekuumuses või spetsiaalsetes ahjudes kuivatatud datlite optimaalne niiskusesisaldus tagab nende hea säilivuse. Tuntakse nii naturaaldatleid kui ka täiendavalt töödelduid. Viimaseid pastöriseeritakse, gaasitatakse kahjurputukate hävitamiseks, pestakse, sorteeritakse ja kuivatatakse kuuma õhuga. Mõnedel juhtudel niiviisi ettevalmistatud datlid pressitakse kokku ja seejärel pakitakse. Kuumaõhuga töötlemine toob suhkru vilja pinnale ja annab datlitele ilusa läikiva välimuse. Iraagi ja Iraani kuivatatud datlitest on kivid eemaldatud. Säilitatakse kuivas ja jahedas hoiukohas. 0C kuni +2C temperatuuril võivad säiluda aasta või rohkem. Pakendina kasutatakse pappkaste või laastukorve.
Datleid süüakse peamiselt n.ö. puhtalt, kuid neist valmistatakse ka kompotte, segatakse salatitesse, täidetakse ja grillitakse. Tuntud on veel datlimesi, siirupid, alkohoolsed joogid (datlinaps) ning datlileib. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:36-37)

Granaatõun

Granaatõunapuu ehk granaadipuu kodumaa on Ees-Aasia. Tänapäeval viljeldakse laialdasemalt Afganistanis, Iraanis, Iisraelis, samuti Brasiilias, Kalifornias jm soojades piirkondades. Euroopas on peamised granaatõunakasvatajad Hispaania, Portugal ja Itaalia.Granaatõunaistandikke leidub ka endise N Liidu lõunaosas.
Granaadipuu kasvab rohkem põõsa kui puukujulisena 5-8 m kõrguseks. Granaatõunaks ehk granaadiks nimetatav vili on botaaniliselt tegelikult ebamari. See on ümmargune, kuni 10 cm läbimõõduga, kollakaspruuni kuni sarlakpunase, umbes 5 mm paksuse sileda nahkja kestaga ja võib kaaluda kuni 500 g. Viljas on arvukalt umbes 7 mm pikkusi ja 1-2 mm jämedusi seemneteri. Iga seeme on ümbritsetud pehmelihalise, klaasjalt läbipaistva, helepunase, mahlase, magus-aromaatse ümbrisega. Arvukate granaatõuna sortide hulgas leidub aga ka selliseid, millel seemneteri ei olegi ja on arenenud vaid lihakas seemneümbris.
Põhilisteks Euroopa turgude varustajateks granaatõuntega on Hispaania, Itaalia jt Vahemeremaad ning Iisrael. Vili on võrdlemisi hästi trasporditav ja säiliv. Säilitamisel muutub vilja kest kõvemaks ja tugevamaks ja hoiab sisu värske. 0- +1C temperatuuril ja 90-95%lises õhuniiskuses võib säilitada kuni 3 kuud. Poolvalminult koristatud rohekad viljad valmivad hästi järele ja säilivad kauemgi. Müüakse tükiviisi.
Söödav osa on helepunane seemneümbris. Kokku moodustab söödav osa umbes poole vilja kogukaalust. Mahla pressitakse granaatõunast tööstuslikult ja seda kasutatakse jookide valmistamiseks. Valmistatakse ka siirupit. Idamaa köögis kasutatakse granaatõuna teri ka lisandina liha- ja kalaroogade juures. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:43-44)

Kiivi

Kiivi kodumaa on Hiina ja Taiwani mäestike metsaalad. Tänapäeval viljeldakse laialdaselt Uus-Meremaal. Üha enam viljeldakse ka Austraalias, Kalifornias, Lõuna-Aafrikas, Tšiilis, Jaapanis jm. Ka Vahemeremaades, eelkõige Itaalias, aga samuti Hispaanias, Prantsusmaal, Kreekas ning isegi Madalmaades ja Inglismaal on teda viljelema hakatud. Paljudes maades võib kiivit kohata aedades ilutaimena. Praegu on Itaalia Uus-Meremaa järel kiivi toodangu poolest teisel kohal maailmas ja suurim produtsent Euroopas.
Kiivi ehk suureviljaline aktiniidia on põõsakujuline umbes meetripikkuste toestikul või vaiadel ronivate väätidega kahekojaline taim. Vili on mari. Marjad kasvavad taimel kobaratena ning neid võib ühe taime kohta moodustuda kuni 70 kg ja rohkemgi. Mari on piklik-ovaalne või ruljas, 5-8 cm pikk, kuni 5 cm jäme ja kaalub 65-100 g. Marjal on algul roheline, valmides roostepruuniks muutuv õhuke, kuid kõva, kare ja kaitseks ülemäärase auramise vastu karuselt karvane kest. Kesta all paikneb rohiroheline valkjate kiirtega mahlane, veidi klaasjas viljaliha, millel valge keskkoht.
Kiivi ehk kiivimari on puuvili, mille eksport Euroopa maadesse, sealhulgas ka Eestisse on kiiresti kasvanud. Praegu on kiivi eksootiline maine juba kadumas. Müüakse enamasti tükiviisi. Säilib hästi. Külmikus 0- +0,5C temperatuuril ja 90% õhuniiskuse juures võib säilida mõne kuu, isegi kuni pool aastat.
Viljad on küpsed ja tarbimiskõlblikud, kui sõrmega kergelt vajutades koor veidi järele annab. Tarvitada võib väga mitmeti. Süüakse omaette puuviljana või lisatakse puuviljasalatitesse. Kiivi leiab kasutamist mitmete karastusjookide, nagu limonaadi , puuviljamahlade, vitamiinijookide, likööride jne tootmisel. Temast valmistatakse marmelaadi, želeed, kompotte, pastasid, essentse jne. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:61-62)

Tsitrusviljad

Tsitrused on koguselise toodangu poolest maailma suurim puuviljade rühm. Sellesse kuulub hulk puuvilju, mis kõik pärinevad Kagu-Aasiast (erand on greibipuu). (Kalju,K. 2007:9)

Apelsin

Apelsinipuu on kõige laialdasemalt kasvatatav tsitrus, mille viljade kogutoodang ületab kõigi teiste puuviljade toodangu. (Kalju,K. 2007:16)
Pärineb Lõuna-Hiina aladelt, kus teda kasvatati juba rohkem kui 3000 aastat tagasi. Tänapäeval viljeldakse kõikjal maakerda soojemates piirkondades: Vahemeremaades, Lõuna-Aafrikas, Lõuna-Ameerikas, Austraalias jm.
Mitmesuguste vormidena esinev apelsinipuu kasvab 3-8, mõnedel andemetel koguni 12-15 m kõrguseks. Vili on botaaniliselt mari, mille kooreks on heleoranži kuni punaka värvusega eeterlikke õlisid sisaldav väliskate. Väliskuju, värvuse, maitse jt omaduste poolest on viljad sorditi erinevad. Vilja seesmine mahlakas osa koosneb 6-12 piklikust kotikesest ehk sektorist, milles harilikult paiknevad ka seemned. Värskelt tarbimiseks on eelistatumad väheseemnelised või seemneteta sordid. Olenevalt sordist võib viljaliha olla helekollane kuni veripunane.
Apelsinisorte on väga palju. Euroopa turgudel omavad tähtsust põhiliselt 30 sorti, mis jagatakse kahte suurde gruppi:

talveapelsinid, mille sissevedu toimub novembrist mai lõpuni ja

suveapelsinid, mida veetakse sisse ülejäänud ajal aastast (maist novembrini).
Talveapelsinide hulgas on levinumad Hispaaniast, Marokost ja Alžeeriast imporditavad nn nabaapelsinid. Need on heleda oranživärvilise paksema koorega apelsinid, milles õiepõhjal vilja alumises osas segmentide vahel on moodustunud 1-2cm läbimõõduga nn kõrval-, ekstra- või tütarvili – naba. Nabaapelsinide aretamisel on silmas peetud eesmärki aretada sorte, mille viljadel seemned oleksid koondunud nabasse ja põhivili oleks seemneteta. Veelgi enam – nüüd on juba olemas ka nabaapelsini sordid, millel nabagi on seemneteta.
Apelsinid peavad valmima puu otsas. Järelvalmimine soovitud tulemusi ei anna. Seetõttu on neil oluline kvaliteeditunnus juba koristusaegne suhkrute ja hapete vahekord viljalihas. See peab olema keskmiselt 6:1 (ekspordi-impordi küpsusindeks). Sageli pakitakse apelsinid ühekaupa õhukesse siidpaberisse ja seejärel tavaliselt 10kg mahutavatesse kastidesse. Auramiskadude vältimiseks töödeldakse vilja koort kohe pärast koristamist õhukest kattekilet (kirmet) moodustavate vahapreparaatidega ja säilitusainetega. Hoidlas +2-5C ja 80-90% õhuniiskuse juures võib säilitada kuni 4 nädalat.
Apelsin kuulub kõige tuntumate ja levinumate tsitrusviljade hulka ja teda saab kasutada väga mitmeti. Põhiliselt tarbitakse siiski värskelt ja mahlana. Apelsinikoortest toodetavad eeterlikud õlid on hinnatud tooraine toiduainetööstuses, samuti sobiv koostisosa paljudele parfümeeriatoodetele. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:15-17)

Greipfruut

Greibipuu arvatakse olevat tekkinud pomelipuu ja apelsinipuu looduslikul hübridiseerumisel või pomelipuu muteerumisel Kariibi mere saartel 18.sajandil. (Kalju,K. 2007:27)
Greipfruut ehk greip on pärit Lääne-India saarestikust. Tänapäeval on greip üsna soositud puuvili ja teda kasvatatakse kõikjal seal, kus teisigi tsitrusvlju. Ulatuslikumalt viljeldakse USAs (eelkõige Floridas, Texases, Kalifornias, Arizonas), samuti Iisraelis. Umbes 60% maailmatoodangust tuleb USAst. Vähemal määral viljeldakse ka Vahemeremaades, Türgis, Hiinas, Argentiinas, Brasiilias, Mehhikos, Kuubas, Austraalias, Lõuna-Aafrikas.
Greipfruudipuu kasvab 12-15 m kõrguseks. Viljad paiknevad tihedalt kobarates, on ümmargused ja tunduvalt suuremad kui apelsinid (läbimõõt 10-15 cm). Vili on sileda, hele- kuni punakaskollase paksu koorega ning erakordselt mahlaka, veidi mõrkjashapuka kuni mõruda viljalihaga.
Euroopa turgudel on greibid saadaval aastaringselt. Oktoobrist aprillini imporditakse neid peamiselt põhjapoolkera maadest, eelkõige Iisraelist, USAst ja Türgist. Aprillist septembrini on müügil lõunapoolkera maadest (Lõuna-Aafrikast, Argentiinast, Honduurasest jm) pärinevad greibid. Kaubastatakse tükikaupa. Eksportimiseks töödeldakse vilja pind harilikult mädanike levimist pidurdavate ainetega. Üldiselt säilivad greibid paremini kui apelsinid või sidrunid. Lühiajaline säilitamine on isegi kasulik, sest paranevad lõhn ja maitse ning koor eraldub kergemini viljalihast. Optimaalne säilitustemperatuur on +8-15C ja õhuniiskus 85-90%. Sellistes tingimustes säilivad greibid kuni kolm kuud.
Kasutatakse eelkõige värskelt omaette puuviljana või aedviljasalatites. Tööstuslikult leiab greipfruut laialdast kasutamist alkoholivabade karastusjookide, mahla ja mahlakonsentraatide, mehu, pulbri jne valmistamisel. Koorest toodetakse eeterlikku greipfruudiõli. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:45-46)

Mandariin

Mandariinipuu on üks tähtsamaid kultuurtsitruste liike. Tema maailmatoodang on kahe kolmandiku võrra väiksem apelsinitoodangust. (Kalju,K. 2007:20)
Pärineb Lõuna-Hiina ja Põhja-India aladelt ning Filipiini saartelt. Pea kõikides Euroopa keeltes on mandariini ühtvisi nimetatud. Tänapäeval viljeldakse kõikjal soojematel aladel Lõuna-Aasias, Vahemeremaades, USA-s, Lõuna-Ameerikas, Lõuna-Aafrikas ja Austraalias.
Mandariinid ja selle alaliigid kasvavad 4-6 m kõrgustel igihaljastel puudel või põõsastel. Viljad on üldreeglina väiksemad kui apelsinid, enam-vähem ümariku või lapikümariku kujuga, apelsinist varajasema valmivusega ning kergesti eemaldatava koorega. Botaaniliselt on mandariini vili mari, mille mahlakas sisu koosneb 9-12 hõlpsasti eralduvast sektorist. Eelistatakse väheseemnelisi või praktiliselt seemneteta sorte ja alaliike.
Rohkeseemnelisuse tõttu on mandariinide sissevedu Lääne-Euroopasse ja Põhjamaadesse viimasel ajal vähenenud. Sealne tarbija eelistab väikeseviljalisi tsitrusi, millel on seemneid vähe või need üldse puuduvad. Mandariine tuuakse sisse peamiselt talvekuudel Itaaliast. Söömiseks on mandariinid kõlblikud ka siis, kui nad pole veel täielikult valminud, s.t. kui koor on veel osaliselt rohekas või roheliselaiguline. Mõnikord pakitakse mandariinid ükshaaval siidpaberisse ja seejärel 10 kg mahutavatesse kastidesse. +6-8C temperatuuril ja 90%lise relatiivse õhuniiskuse korral võivad hoidlas säilida kuni 6 nädalat. Müüakse tüki- või kaalukaubana.
Mandariin on eeskätt värskelt tarbitav tsitrusvili, kuid sobib ka mitmesuguste jookide, konservide, kondiitritoodete jne valmistamiseks. Mandariini koortes sisalduv õli on väärtuslik tooraine kondiitri- ja parfümeeriatööstusele. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:87-88)

Sidrun

Pärineb Lääne-Aasia, Ees-India ja Lõuna-Hiina aladelt. Talub küllaltki hästi külma- ja kuumaperioode, kuid paremini kasvab siiski subtroopikas. Tänapäeval on sidruni kasvatamine ulatuslikult levinud kogu maailmas, eriti laialdaselt aga Itaalias, USA-s, Hispaanias, Mehhikos, Argentiinas, Vahemeremaades, Hiinas, Lõuna-Aafrikas ja Austraalias. Suurimaks sidrunite eksportijaks Euroopa turgudele on Itaalia kõrval kujunenud Hispaania.
Sidrunipuud kasvavad kuni 7 m kõrguseks ja neil esinevad väljakujunenud astlad. Ka sidrunipuud kuuluvad igihaljaste puude gruppi. Nad õitsevad kaks korda aastas. Samal puul võivad üheaegselt olla nii õied kui ka poolvalminud või täisküpsed viljad. Saaki korjatakse kuni kolm korda aastas. Vilja sisu koosneb 7-10 mahlakast seemnekambrist ehk segmendist. Sidrunikoores on palju õlinäärmeid. Pressimisel saadakse koortest väärtuslikku sidruniõli. Sidrunimahl on tuntud oma tervistavate omaduste tõttu isutuse, palaviku, bakteriaalsete põletike ja külmetushaiguste puhul.
Vastavalt erinevatel aastaaegadel kogutavale saagile jagatakse sidrunid kolme suurde gruppi. Itaalias näiteks kannavad need nimetusi:

• primafiori – saak valmib novembrist aprilli keskpaigani;
  

• limoni – saak valmib detsembrist juunini;
  
• verdelli – aasta ülejäänud kuudel valmiv saak.
  

Parimad sidrunid saadakse teisest saagist.Sidrunisorte on 120 piires, kuid Euroopa turgudel on neist tuntud vaid vähesed. Euroopa kvaliteedinormid ei näe ette sordinimede märkimist pakendile, siis näiteks Lõuna-Ameerika riikidest imporditud sidruneid tuntakse üldnimetuse all „argentiina sidrunid“. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:140)
Sidruneid ostetakse-müüakse aastaringselt. Nad koristatakse enne täisküpsust, kui viljad on omandanud sordiomase suuruse ja koor on muutunud läikivaks. Just läige (mitte värvus) on peamine kvaliteeditunnus. Järelvalmimine toimub hästi ventileeritavates ruumides +10C temperatuuril ja 80% õhuniiskuse juures. Sidruneid pakitakse tavaliselt 10 kg mahutavatesse kastidesse puitvillaga või iga sidrun eraldi siidpaberisse mässituna. Säilivuse parandamiseks töödeldakse sidruneid säilitusainetega, mille nimetus peab olema pakendile märgitud. Müüakse peamiselt tükikaubana.
Sidruneid kasutatakse nii värskelt kui ka töödeldult. Sidrunilõigud on tuntud lisand paljude toitude ja jookide juurde, sidrunimahl aga karastavate jookide (limonaadide), salatite, kondiitritoodete, samuti alkohoolsete jookide komponent . Aromaatset sidruniessentsi, mida saadakse sidruniõlist, kasutatakse toiduaine-, parfümeeria- ja farmaatsiatööstuses. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:139-141)

Pomelo

Pomelo on pärit Iisraelist ning on saadud pomelmuusi ja greibi ristamisel. Iisraelis viljeldakse tänapäeval nn jaffapomelot suurtel pindadel ja sellega asendatakse järk-järgult greibi istandusi.
Pomelo vili on suurem kui greibil. Koor on väga paks, krobeline, valkjaskollane kuni rohekas ja vilja sisuga tihedalt liitunud. Tavaliselt on sisu helekollane, kuid aretustöö tulemusena on saadud ka heleroosa või valkja sisuga seemneteta vorme.
Euroopa turgudel on pomelo seni vähe levinud. Müüakse tükikaubana. Tarbimisküpsust näitab see, kui vilja koor sõrmega vajutades kergesti muljuda annab. Säilib toatemperatuuril kuni 2 nädalat. Toiduks ja tööstuslikuks otstarbeks kasutatakse analoogselt greibiga. Koortes sisalduv õli on hinnatav pagaritööstuses. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:128)

Pähklid

Pähklid on söögiks kõlbulikud pähklikultuuride viljad, mis koosnevad koorest (kõvast või pehmest) ja söödavast tuumast. Kõige enam levinud pähkliliikide hulka kuuluvad maapähkel (arahhis), kreeka pähkel, kastan, seedripähkel, metspähkel (sarapuupähkel) ja selle aias kasvavad eriliigid . fundukk, mandel, pistaatsiapähkel. Vähem levinud on pöökpuupähkel, kešju. Koostiselt ja toiduks tarvitamise seisukohalt on pähklitele lähedased päevalille- ja kõrvitsaseemned. Pähkel on mitte ainult maitsev ja kõrge kalorsusega toiduaine, vaid ka küllaltki tugeva toimega ravivahend.
Pähklid ja seemned on äärmiselt rikkad rasvade, valkude, asendamatute aminohapete, mõningate mineraalainete ja vitamiinide poolest. Kalorsuselt (600-700 kcal) on need taimesete produktide seas esirinnas. Valku on kreeka pähklites 15,6%, fundukkides 16,1% ning mandlites 18,6%, seda on isegi rohkem kui näiteks lihas. Siinjuures on tähtis seegi, et ka aminohapete koostise tasakaalustatuselt jääb pähklites sisalduv valk vaid õige pisut alla lihale, kuigi selles on vähevõitu lüsiini. Süsivesikute hulk pähklites moodustab 10-16%m aga rasvasisaldus kõigub alates 57,7% mandlites kuni 65,2% kreeka pähklites. Nii pähklid kui seemned on äärmiselt rikkad küllastumata rasvhapete poolest. Kuid siinkohal tuleb silmas pidada, et kooritud ja puhastatud pähklites oksüdeeruvad rasvad kiiresti, nende kasutegur aga väheneb asendamatute rasvhapete riknemise ja osalise oksüdeerumise tõttu.
Pähklid on head E-vitamiini, foolhappe ja B-grupi vitamiinide allikad. Pähklites on ka väike kogus C-vitamiini ja karotiini. Kõik pähklid ja seemned sisaldavad palju kaaliumi, mida on neis isegi rohkem kui puuviljades, samuti fosforit, kaltsiumit, magneesiumi, aga ka mangaani, rauda ja tsinki. Kreeka pähklid ja seedripähklid, eriti poolküpsed, sisaldavad suurel hulgal joodi ja fluori. (Kroom,G. 2006:3-5)
Toiduks tarvitatav „pähklid“ ei ole botaanilises mõttes enamasti pähklid, vaid valik mitut tüüpi viljadest. Tõeline pähkel, botaanilises tähenduses, on kõva kestaga üheseemneline sulgvili, näiteks sarapuupähkel. (Kalju,K. 2007:145)

Akašuu

Akažuu kodumaa on Lääne-India ja Lõuna-Ameerika. Tänapäeval viljeldakse Lõuna- ja Kesk-Ameerikas, Lääne-India saartel, Aafrikas, Egiptuses ja Indias.
Akažuu on omapärane vili, mis koosneb pirnitaolisest paisunud kuni 9 cm pikkusest viljaraost ja selle otsas kasvavast nakrast ehk india pähklist. Paisunud viljaraag ehk kašuõun on kollase või punaka läikiva koorega, mis katab õrna, helekollast mahlakat ja kergelt mõrkja maitsega sisu. Kašuõun on transpordiõrn ja kiirsti riknev, mistõttu leiab värskelt tarbimist vaid kohapeal ja eksportimist marmelaadi või mahlana. Pärisvili on 2-2,5 cm pikkune neerukujuline kollakaspunane nakar, mis kasvab välja kašuõunast. Nakra koor on kõva ja mittesöödav ning sisaldab mürgist ainet CNSL, mida kasutatakse lakkide ja piduriõlide koostises. Pähkli sisu ise on rohke õlisisaldusega ja maitselt meenutab magusat mandlit ning lõhnab nagu sarapuupähkel.
Akažuupähkleid eksporditakse mitmel viisil ettevalmistatult ja sorteeritult:

Suuruse järgi jagatakse need: White Wholes (terved pähklituumad), Butts (murtud otstega), Splits (poolitatud tuumad), Pieces (tuumatükid) ja Small Pieces (väikesed tuumatükid).

Värvi järgi on jaotus järgmine: White (valged), Scorched (kollakashallid) ja Dessert (pruunikad ja pruunilaigulised).
Müüakse neid vaakumpakendis segus sarapuupähklite, mandlite jt näkitsemiseks sobivate toodetega. Anglosaksi maades on eriti hinnatud müslides, salatites, täidistes ja maiustustes. Soolatult sobivad õlle- ja veinikõrvaseks. Akažuuõli on maitsvate toiduõlide ning spetsiaalse cashew-pähklivõi valmistamise tooraine. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:10-11)

Kookospähkel

Kookospähkel pärineb Vaikse ookeani keskosa saarestikust, Melaneesia ja Polüneesia saartelt. Et kookospalmid kasvavad sageli lausa mererandades, satuvad nende pähklid merre ja uhutakse mereveega tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvatesse randadesse, kus idanedes on aluseks uutele palmisaludele. Tänapäeval viljeldakse seda Lääne-Indias, Sri Lankal, Filipiinidel, Malaisias, Indoneesias, Elevandiluurannikul, Brasiilias jm.
Kookospähklid kasvavad 20-30 m kõrgustel palmipuudel, mille ladvas on 20-30 hiigelsuurest 4-6 m pikkusest sulgjast lehest koosnev lehvik. Ühe puu kohta tuleb kuni 60 lapsepea suurust, s.o kuni 2,5 kg kaaluvat luuvilja – kookospähklit. Luuvili koosneb mitmest kihist, neist kõige pealmine on rohekas või hekepruun, nahkjas ja veekindel koor, mis kohe pärast koristamist eemaldatakse. Sellele järgneb 4-6 cm paksune, tugev, kuiva vammi taoline kiudkest. Järgneb 0,5 cm paksune väga kõva luukest, mis on vähemal või suuremal määral kolmnurga kujuline. Luukesta all on õrn 1 cm paksune punakaspruun seemne toitekiht. Kookospähkli õõnsust täidab veetaoline vedelik, mida rahvasuus kookospiimaks kutsutakse. Lõige enam on kookospiima 6-7 kuu vanustes pähklites. Hilisemal pähkli küpsemisel vedelik tahkestub valgeks viljalihaks. See omandab aga kahjuks seebimaitse ja muutub seetõttu söömiskõlbmatuks. Kookospiim on meeldiva hapukasmagusa maitsega, viljaliha aga meenutab pähklit. Müügile tulevatel kookospähklitel on kaks pealmist kihti eemaldatud ja pakutakse vaid kookospiima sisaldavat luuvilja.
Kookospähklid saabuvad Euroopa turgudele aastaringselt Indoneesiast, Filipiinidelt, Sri Lankalt ning Kesk- ja Lõuna-Ameerikast. Terved pähklid pakitakse 60-100 kaupa kookoskiududest punutud võrkkottidesse. Peenestatud koprat ehk kookoshelbeid imporditakse peamiselt Filipiinidelt ja Sri Lankast. Kookospähklite säilivusaeg on isegi jahutavates kuivades ruumides siiski üsna piiratud kookospiima tahkumise tõttu.
Kookospähklil on peale selle, et ta on väärtuslik toiduaine, ka tööstuslik otstarve. Nimelt valmistatakse pähklit ümbritsevast kiudkestast vastupidavat nööri, matte, kotte ja mitmesuguseid punutisi. Kuivatatud toitekude ehk kopra on tooraineks kookosõli ehk kookosrasva saamisel. Jäätmed lähevad õlikookidena loomasöödaks. Kõva luukesta kasutatakse mitmesuguste esemete väljatreimiseks. Kookospiima kohta võib veel lisada, et kõrvuti tervistava ja kosutava joogiga kasutatakse seda kääritatult ka veinide ja likööride valmistamisel. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:66-68)

Kreeka pähkel

Kreeka pähkli, mis on tuntud ka väärispähkli nime all, kodumaaks on Lõuna-Euroopa, Kaspia mere ümbrus, Jaapani saarestik ning ka Lõuna-Hiina ja Lääne-India alad. Tänapäeval kasvavad kreeka pähklid kõikides mõõduka pehme kliimaga maakera piirkondades. Levinud metsadena Balkanimaades, Prantsusmaal, Itaalias, Jugoslaavias. Kõige rohkem toodetakse aga kreeka pähkleid Kalifornias, kus see moodustab 90% Ameerika pähklitoodangust.
Kreeka pähklid kasvavad suurte, laiuva võraga kuni 30 m kõrguste puude otsas. Vili on ümarik-ovaalne ploomikujuline, rohelise nahkja koorega, mis vilja valmides praguneb ja ära langeb. Koor koosneb kahest poolest, mis omavahel ühendatud paksenenud õmblusega. Seemnekambrites paikneb nelja ossa sopistuv pähklituum, mis on pealt kaetud õhukese pruunikaskollaka mõrkja maitsega seemnekestaga. Seemnekesta vigastumise tõttu muutub õlirohke pähklituum hapnikuga kokku puutudes mõrkjaks. Vaakumpakend väldib seda ohtu.
Euroopa turgudele saabuvad kreeka pähklid aastaringselt, kuid kõrghooaeg langeb jõulueelsele perioodile. Kvaliteetsed on ühtliku suuruse ja vormiga pähklid, mis on heleda värvusega, suure pähklituumaga ning täisvalminud. Kreeka pähklite kvaliteedi kindlustamiseks töödeldakse neid väävlipreparaatidega. Suure õlisisalduse tõttu säilivad kreeka pähklid halvasti. Jahedates hästi õhutatud ja kuivades hoiuruumides võivad talvel säilida kuni 2 kuud. Kreeka pähkleid müüakse ka kooritult. 3 kg pähklitest saab 1 kg pähklituumi.
Enamik kreeka pähkleid süüakse vahetult. Peenestatud pähklituumad on hinnatud komponendid puuviljasalatites, kreemides, maiustustes ja kondiitritoodetes. Eriti väärtuslikuks peetakse külmpressimisel saadud pähkliõli. See on hinnatud toiduõlina, kuid ka värvitööstuses. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:68-69)

Maapähkel

Maapähkli kodumaa on Lõuna-Ameerika: Boliivia ja Brasiilia Eel-Andid. Tänapäeval on hädavajalik valguallikas mõnesajale miljonile inimesele maailmas. Aastane maailmatoodang on umbes 20 miljonit tonni ehk umbes 4 kg iga maakera elaniku kohta. Viljeldakse troopilises ja subtroopilises vööndis kogu maakeral, välja arvatud Austraalias. Peamised tootjamaad on India, Hiina, USA, Brasiilia, Mehhiko, paljud Aafrika riigid, samuti Iisrael ja Türgi ning Euroopas veel Itaalia ja Hispaania. USA on põhiline maapähkli söömiseks tootja, India ja Hiina kasvatavad seda peamiselt õli tootmiseks.
Maapähkel on üheaastane rohttaim, mis kasvab kuni 70 cm kõrguseks. Botaaniliselt ei ole maapähkel mitte pähkel, vaid ennemini uba ja kuulub kaunviljade hulka. Viljuvad õied asuvad puhmiku alumises osas maapinna lähedal. Pärast viljumist pöördub tugev õieraag otse alla ning surub selle otsas asuva teravatipulise kauna algme 5-8 cm sügavuselt mulda, kus see kasvades võtab rõhtasendi. Seega peidab taim oma kaunad valmimiseks mulda. Kaunad on umbsed, ei avane. 2-6 cm pikkuses kaunas on enamasti 2, harvem 1-3 tuuma (pähklit).
Kuigi maapähklid säilivad kauntes paremini, eelistatakse maailmaturul transpordimahukuse vähendamise eesmärgil lüditud maapähkleid. Neid kaubastatakse kas kooritult või koorimata. Säilitada tuleb maapähkleid jahedas ja kuivas ruumis. Soojas panipaigas muutuvad nad kergesti õliseks ja mõrkjaks. Maapähklid kõlbavad süüa naturaalselt. Suur osa maapähkleid läheb pagaritööstusse. Varem kasutati isegi kohvi ja kakao aseainena. Tööstuslikult toodetakse temast väga väärtuslikku maapähkliõli. Õlipressimise jäätmed on tuntud väärtusliku jõusöödana. Taimeõlide tootmisel on maapähkel sojaoa järel teisel kohal maailmas. Maapähkliõli kasutatakse rohkesti margariini, samuti maapähklivõi tootmisel. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:84-85)

Mandel

Pärineb Ees- ja Kesk-Aasiast. Tänapäeval levinud peamiselt Vahemeremaades, Itaalias, Hispaanias, Portugalis, Kreekas, Küprosel, Iisraelis, Marokos, samuti USA-s.
Mandlid kasvavad õunapuu suurustel ja kujuga puudel. Mandlipuu on luuviljalistest bioloogiliselt kõige lähedasem virsikupuule. Kui enamasti kõikidel luuviljalistel on söödav osa luuümbris ehk viljaliha, siis mandlil on söödavaks osaks seemnetuum. Tuntakse magusaid mandleid ja mõrumandleid. Magusate mandlite alaliigiks on nn praksuvad mandlid, millel on eriti poorne ja kerge praksuga purunev koor. Et need mandlid oleksid võimalikult heleda ja pehme kestaga, töödeldakse neid väävelhappega. Mõrumandlid on eelmistest välimuselt raskesti eristatavad. On vaid mõnevõrra väiksemad ja teravama tipuga. Sisaldavad mürgist sinihapet. Seetõttu on tooreste ja töötlemata mõrumandlite söömine tervisele ohtlik. Mõrumandlitest valmistatakse mõrumandliõli.
Enamik kõvema koorega mandleid kooritakse juba enne eksportimist. Nn õhukesekoorelised praksuvad mandlid tulevad sageli müügile ka koorimatult. Sorteeritud ja puhastatud mandlid peavad olema tolmu- ja jäätmevabad, heleda värvusega ja kergelt kortsulised. Magusate mandlite hulgas võib leiduda kuni 5% mõrumandleid. Mandlite halva kvaliteedi tunnuseks on nende kummitaoline pehmus, läbipaistev klaasisus ja kõrge temperatuuri tagajärjel tekkinud sügavad kortsud. Enamasti kasutatakse mandleid maiustuste, eriti aga martsipani valmistamiseks. On tuntud ka mõrumandlitest valmistatud õli, mandlipiim ja mandliliköör. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:89-90)

Parapähkel

Parapähkli nimi on saanud alguse Brasiiliast Para maakonnast. Ka Amazonase jõgikonna ürgmetsad on selle kodumaa ja levikuala.
Parapähkli puu on 20-60 m kõrge ürgmetsa asukas, mida kohapeal kutsutakse brasiilia metsade kuningannaks. Augustis, septembris, kui puu korraks oma sametised lehed langetab, on ka suured 30 cm läbimõõduga ja 2-3 kg kaaluvad kapselviljad valminud. Kapsli sees on tihedalt ja korrapäraselt asetatuna 10-40 apelsinisegmendi taolist kivikõva krobelise pruuni koorega seemet.
Parapähklid saabuvad Brasiiliast ja Peruust Euroopa turgudele aastaringselt. Müüakse kas koorimatult, kooritult või peenestatult. Kooritud parapähklid pakitakse hermeetiliselt, sest õlirikkad pähklid muutuvad õhuga kokku puutudes kiiresti mõrkjaks ning õliseks. Säilitada tuleb jahedas, õhurikkas ja kuivas ruumis.
Parapähkleid süüakse vahetult või näksitakse segus teiste kuivatatud puuviljade ja pähklitega. Parapähkli võileibu loetakse delikatessiks. Peenestatud pähkleid kasutatakse kookide, maiustuste ja mitmesuguste küpsetiste valmistamisel. Tuntud on parapähkliga kalafileed, pähklijahu ja pähkliõli. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:117-118)

Pekaanpähkel

Pärineb Põhja-Ameerika põhjaosariikidest ja on seal ka tänapäeval levinud. Kasvatusala on laienenud Austraaliasse, Lõuna-Aafrikasse, Indiasse, Hiinasse ja Iisraeli.
Pekaanpähklid kasvavad 20-50 m kõrgustel eriti kvaliteetse puiduga hikkoripuudel. Pekaanpähklid kuuluvad botaaniliselt luuviljaliste hulka. Samuti kui teisedki pähklid on ka pekaanpähklid väga maitsvad, toitvad ja energiarikkad. Peale mandlite ei ole ükski pähkel nii rasvarikas.
Pekaanpähkleid müüakse nii koorimata kui kooritult. Hoiustatakse kuivades külmkambrites säilivad ka kooritult oma maitseomadused ja kvaliteedi. Tarbitakse peamiselt süües, kuid peenestatult aromaatse lisandina ka magustoitudes, maiustustes ja keedistes. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:122-123)

Pistaatsia

Pärineb Süüriast, Iraagist, Iraanist ja Musta mere äärsetelt aladelt. Tänapäeval levinud Vahemeremaades, Itaalias, Türgis, Tuneesias, kuid ka USA-s.
Pistaatsiapuud on kuni 10 m kõrgused igihaljad puud. Viljad, mis botaaniliselt luuviljad, kuid mida üldiselt pähkliteks kutsutakse, asuvad tihedate kobaratena okste ümber, nagu meil tuntud astelpajul.
Pistaatsiad kuuluvad nn kuivatatud viljade gruppi ja vastavalt sellele ka käsitsemisele. Soolatuna ja röstituna müüakse aastaringselt ja imporditakse peamiselt Türgist, Kreekast ja Itaaliast. Jahedates ja õhurikastes ladudes võivad säilida kuni 3 nädalat, talvel rohkemgi. Pikemal säilitamisel muutuvad mõrkjaks ning kaotavad seemnekesta all oleva värske rohelise värvuse. Süüakse peamiselt röstitult ja soolatult. Kasuatatakse paljudes näksimissegudes mandlite asemel, peenestatult müslides, puuviljasalatites, kookides ja maiustustes. Lihatööstuses on tuntud kui Mortadella-vorsti koostisosa. (Meensalu,L.; Roosvee,G. 1996:127-128)

Kokkuvõte

Töö tegemise käigus selgus mitmeid huvitavaid fakte. Näiteks sai selgeks, et puuviljade ja marjade mõistete kasutamine ei ole päris selge. Enamikke nimetatakse puuviljadeks, kuid botaaniliselt on mitmete puhul tegemist marjadega. Sama lugu kehtib pähklite kohta. Osad nn pähklid on hoopis luuviljaliste seeme.
Kinnitust sai ka asjaolu, et puuviljade valik on äärmiselt suur kaubanduses ning kui töö alguses sai eesmärgiks võetud sisse võtta tuntumad puuviljad ja pähklid Eesti kaubanduses, siis selgus tõsiasi, et ka antud juhul tuli valikut kärpida. Nimelt on valik juba nii suureks läinud, et töösse oleks tulnud sisse tuua peaaegu 40 nimetust, mis kõik on saanud tänapäeval tavaliseks imporditavaks puuviljadeks ja pähkliteks. Kahju oli mitmed nimetused välja jätta.
Võib öelda, et uut infot oli tõesti väga palju. Seda nii botaanilises kui impordi suhtes. Paljud taimed ei klappinud eelneva arvamusega nendest. Samas seda oli arvata, et enamikke eksporditakse aastaringselt. Toetavaks infoks oli teada saada mingi kindla liigi kõrghooaja kohta.

Kasutatud kirjandus

Kask, Kalju. Maailma puuviljad. Kirjastus Ilo 2007.
Marjade raviomadused. Koost. Kroom, Gerda. Odamees 2004
Meensalu, Leopild; Roosve, Gundo. Ananass või artišokk. Maalehe Raamat 1996
Pähklite ja seemnete raviomadused. Koost. Kroom, Gerda. Odamees 2006
Pildid leitud kasutades otsingumootorit Google Photo