Psühholoogia areng Eestis (2)

Psühholoogia Eestis J. Allik 2002
Psühholoogia Eestis
Kokkuvõte
Algus (1632-1918). Psühholoogia algus Eestis seondub Academia Gustaviana (1632-1656) ja Gustavo-Carolina’ga (1690-1710), kus filosoofiliste disputatsioonide temaatikas esineb ajastule iseloomulikke psühholoogia probleeme nagu hinge olemus ja tüübid, tajuvõimed, ideede päritolu ning rahvuslik iseloom.

• Püsivalt juurdus psühholoogia akadeemilises õppekavas peale TÜ taasavamist 1802. a., kui I. Kanti õpilane Gottlob Benjamin Jäsche hakkas lugema empiirilise psühholoogia kursust . Alates sellest on psühholoogia. õpetamine Eestis jätkunud ilma suuremate vaheaegadeta.
  
• 19. saj. väärib psühholoogia kursust lugenute seas nimetamist Ludwig Strümpell, kelle unenägude teooria mõjutas oluliselt Sigmund Freudi, ja samuti Gustav Teichmüller, kes sai tuntuks inimese Mina substantsiaalsust ja surematust käsitleva suuna rajamisega personoloogias.
  
• TÜ rektoril ja füsioloogia prof -l Alfred Wilhelm Volkmannil oli märkimisväärne osa eksperimentaalpsühholoogia kujunemises. Ta kirjutas Rudolf Wagneri füsioloogia käsiraamatusse (Handwörterbuch der Physiologie, 1846) nägemist puudutava peatüki ja näitas katseliselt Weberi seaduse (selle sõnastas 1834 Ernst Heinrich Weber ) kehtimist nägemises, tema tulemusi kasutas Gustav Theodor Fechner oma raamatu "Elemente der Psychophysik" (1860) kirjutamisel .
  

Lisaks Volkmannile on eksperimentaalpsühholoogia kujunemislooga seotud ka Friedrich Georg Wilhelm Struve , kelle tööd aitasid kaasa nn. personaalsete võrrandite probleemi lahendamisele.

• Oluline sündmus oli ühe kaasaegse psühhiaatria ja psühholoogia rajaja Emil Kraepelini valimine TÜ psühhiaatriaprofessoriks (ta oli selles ametis 1886 - 1891 ). Wilhelm Wundti õpilasena algatas Kraepelin Tartus eksperimentaalsete uuringute programmi, uurides taju, väsimust, und, sõnaassotsiatsioone ja farmakonide mõju psüühikale. Peale Kraepelini lahkumist jätkas eksperimentaalset suunda teine Wundti õpilane Vladimir Tšiž.
  

Kuulmisprobleemide uurimisega pälvis rahvusvahelise tunnustuse füüsikaprof. Arthur Joachim Oettingen.
Eestiga oli seotud ka kahe väljapaistva psühholoogi elukäik: gestaltpsühholoogia peaideoloog Wolfgang Köhler sündis Tallinnas ja Würzburgi koolkonna alusepanija Oswald Külpe lõpetas 1886 TÜ ajaloolasena.

• Esimese eestlasena, kes professionaalsel tasemel tegeles p-ga oli Teichmülleri õpilane Rudolf Kallas, kelle "Mäluõpetuse süsteem" (“System der Gedächtnislehre”, 1897 ) vaatleb eesti regilaulu mnemotehnilisest vaatekohast.
  

Rahvusvahelise tuntuse omandas Karl Girgensohni rajatud Dorpati religioonipsühholoogia koolkond, mis tegeles usulise kogemuse eksperimentaalse uurimisega. Girgensohni töö jätkajaks kujunes Werner Gruehn.

• P. arengule avaldas märkimisväärset mõju Jakob Johann von Uexkülli programmiline artikkel (avaldati 1899, selle kaasautorid olid T. Baer ja A. Bethe ), mis pani aluse biheivioristlikule uurimissuunale psühholoogias. Uexkülli omailma (Umwelt) kontseptsioon , mille kohaselt ei ole olemas kõigile organismidele ühist reaalsust, on mitmekülgselt mõjutanud 20. saj. psühholoogia arengut.
  

Kahe sõja vaheline aeg (1919-1940). TÜ kui Eesti rahvusülikooli esimeseks psühholoogiaprof-ks valiti Aleksander Kaelas, kes oli esimene eesti soost kutseline psühholoog. Ta oli töötanud Moskva Ülikooli juures ja tegeles emotsioonide uurimisega. Tema surma tõttu täitmata koha sai endale Konstantin Ramul .

• Konstantin Ramul rajas1922 TÜ juurde eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumi. 1939 kaitses Ramul doktoritööd Herbarti matemaatilise psühholoogia ajaloost. P. õpetamise ja populariseerimise kõrval on Ramulil teeneid ka psühholoogia ajaloo uurijana. Tema artiklid (ilmusid ajakirjas “American Psychologists” 1960 ja 1963) on kaalukad uurimused 17. saj. psühholoogia ja psühholoogiliste mõõtmiste ajaloo vallast .
  

Kahe sõja vahelisest perioodist väärib märkimist TÜ õigusteaduse prof. Andreas Bjerre, kes avaldas mõistva p. seisukohalt lähtuva uurimuse mõrvap-st (1925).
Olulised on samuti Eduard Tennmanni tööd religioonipsühholoogiast (“Üldine usundipsühholoogia", 1936; "Ekstaas ja müstika",1936).

• Kõige märkimisväärsem saavutus psühholoogia valdkonnas oli Juhan Torki "Eesti laste intelligents " (1939), mis kujutab laiaulatuslikku eesti laste vaimsete võimete uurimust . Torki ideed ja töö tulemused (nt. migratsiooni mõju populatsiooni vaimsetele võimetele) olid uuenduslikud ja pakuvad huvi veel ka tänapäeval.
  

20. saj. II pool. Nõukogude okupatsiooni ajal Eesti psühhloogide sidemed välismaailmaga praktiliselt katkesid. Seevastu jõudsid mitmed väliseestlased, nt. Theodor Künnapas, Endel Tulving , Jaak Panksepp ja Jaan Valsiner oma uuringutega maailma tipptasemele. Suureks saavutuseks nõuk. perioodil võib pidada psühholoogia õpetamise rahuldava taseme säilimist Eesti kõrgkoolides. Osa psühholooge sai hariduse Moskvas ja Leningradis. 1968 alustati TÜ-s psühholoogia kui eriala õpetamist. Rühm aktiivsemaid psühholooge hakkas oma töid avaldama ka rahvusv. väljaannetes. Selle tulemusel kujunes p-st Eesti sotsiaalteaduste rahvusv. kõige tuntum ja mõjukam valdkond . Andmebaasi PsycINFO põhjal on Eesti rahvusvaheliste publikatsioonide arv ühe elaniku kohta võrreldav näiteks Prantsusmaa ja Jaapaniga. Paremini arenenud psühholoogia valdkonnad on tunnetusprotsesside uurimine , kultuuripsühholoogia ja psühhofarmakoloogia. Eesti Psühholoogide Liit (asut. 1989, president Aune Valk) esindab Eestit maailma (International Union of Psychological Science) ja Euroopa (European Federation of Professional Psychology Associations) organisatsioonides. Ainsad rahvusvaheliselt akrediteeritud psühholoogia kraadiõppekavad (bakalaureuse, magistri ja doktori tasemel) on TÜ-s ja TPÜ-s.
 
Psühholoogia Tartu Ülikoolis (1802-1918)
Gottlob Benjamin Jäsche (1762-1842) - praktilise ja teoreetilise filosoofia professor (1802- 1832 ). Luges 54 korda psühholoogia kursust. I.Kanti õpilane, tugines tema "Antropoloogiale", kogemusel põhinev " empiiriline psühholoogia".
Moriz Conrad Posselt (1805-1875) - psühholoogia kursus 17 semestril (1834-1845). Hegeli pooldaja.
Ludwig Strümpell (1812-1899) - filosoofia professor (1845-1870). Psühholoogia kursus 26 semestrit. Ilmselt väljapaistvamaid Herbarti pooldajaid. Pedagoogilise patoloogia (laste puuduste) rajaja. 1863. a. võtab aluseks Wundti " Loengud inimese ja looma hingest". Tema unenägudeteooria mõjutas oluliselt Freudi arusaamist unenägude funktsioonist. Ludwig Strümpell oli üks esimesi, kes esitas küsimuse, miks unenägude maailm on nii erinev sellest, milles me elame ärkvel olles. Põhjus on see, et me ei oska unenägusid paigutada oma minevikku või olevikku . Unenäokujundite vahelised seosed on nõrgad ja ebaloogilised. Seepärast pole põhjust küsida, miks me unenägusid nii halvasti mäletame, vaid seda, miks me neist siiski nii palju suudame meenutada (Strümpell 1874 ).
Pavel Aleksejev (1822-1884) - õigeusu ususteaduse ja filosoofia magister ja professor (1850-1884). 17 semestrit "empiirilise psühholoogia kursust".
Gustav Teichmüller (1832-1888) - ilmselt üks tuntumaid ja originaalsemaid Tartu filosoofe. Psühholoogiline filosoofia - personoloogia: inimese "Mina" substantsiaalsus ja hinge surematus . Polemiseeris Darwini evolutsiooni­teooriaga.
Jekabs Osis (Ohse) (1860-1920) - filosoofia professor (1890-1918). Teichmülleri õpilane.
Jevgeni Bobrov (1867-1933) - samuti Teichmülleri õpilane, tegeles peamiselt kirjanduse ja kunsti probleemidega.
Arthur Joachim Oettingen (1836-1920) - füüsikaprofessor. Luges muusikateooria erikursust.
Oswald Külpe ( 1862 -1915) - lõpetas 1886 Tartu Ülikooli ajaloolasena.
 
Eksperimentaalpsühholoogia ajalugu Tartus
Alfred Wilhelm Volkmann (1800-1877)
füsioloogia professor ( 1837 -1842). 1837 aastal saabus Lepzigist Tartusse füsioloog Alfred Volkmann kaasas oma isiklik mikroskoop. Ta valiti Tartu Ülikooli füsioloogiaprofessoriks ja kohe siia saabumise järel tegi ühe olulise avastuse. Nimelt leidis ta, et uitnärvi ärritamine aeglustab südame tööd. Selle refleksi avastamine ei olnud mitte üksnes oluline vereringe regulatsiooni mõistmisel, vaid eelkõige sellepärast, et Volkmann avastas sellega uue närvisüsteemi tööpõhimõtte, mida sel ajal ei teatud. Volkmanni katsest selgub , et närviteed ei kanna edasi mitte üksnes erutust, vaid võivad ka pidurdada füsioloogilisi protsesse. Seega on Volkmann närvisüsteemi pidurduse avastaja, kuigi on teisi, kes sellele avastusele pretendeerivad (Käbin, 1986). Nägemisfüsioloogia uuringud. Wagneri toimetatud "Handwörterbuch der Physiologie" (1846) nägemist puudutav peatükk, milles kirjeldab, miks ei ole nägemise seisukohalt oluline, et võrkkesta kujutis on ümberpööratud. Kirjutas 1836. aastal avaldas ta raamatu Neue Beiträge zur Physiologie des Gesichtssinnes (Lepzig: Breitkopf & Härtel, 1836): “Püstise (õigetpidise) nägemise kõige loomulikum seletus seisneb selles, et see ei vaja mingit seletust”. G.Th.Fechner oli abielus Volkmanni õega. Volkmann aitas Fechneril teha oma katseid, mis olid aluseks Fechneri "Elemente der Psychophysik" (1860) kirjutamisele. Osa Weberi seadust puudutavaid uurimusi avaldas Volkmann (1864) iseseisvalt.
Friedrich Georg Wilhelm Struve (1793-1864)
Struve osa "personaalsete võrrandite" probleemi lahendamisel. 1796. aastal vallandas Greenwichi observatooriumi kuninglik astronoom Maskelyne oma assistendi Kinnebrook’i, kuna tema vaatlusandemd erinesid umbes 0.5 sekundi võrra kuningliku astronoomi omast. Sel ajal oli astronoomi kõige täpsemaks mõõduriistaks oli metronoom ja tema enda silm. Astronooliliste objektide asukoha kindlaskmääramiseks kasutati Bradley meetodit, mis põhines vaatleja võimel meelde jätta asukoht, milles asus vaadeldav objekt metronoomi ühe kindla löögi hetkel. Friedrich Wilhelm Bessel (1784-1846) hakkas uurima vaatlejate vahelisi süstemaatilisi erinevusi. Kahe vaatleja A ja B tulemuste vahet A-B hakati kutsuma “personaalseks võrrandiks”. Juhul kui on teada võrrandid A-B ja B-C, siis selle põhjal on võimalik ennustada, milline on võrrandi A-C väärtus. Esimese sellise võrdluse tegi Bessel Tartu (Dorpati) Friedrich Struvega. Oli tarvis Besselit, kes taipas , et erinevus ei tulenenud assistendi lohakusest, vaid sellest fundamentaalsest tõsiasjast, et inimesed on erinevad ja igal inimesel on oma “ajakonstant”. Kui seda personaalset tegurit arvesse võtta, siis muutuvad inimeste andmed omavahel hästi võrreldavaks. Kuna Bessel pidas oma aja parimaks astronoomiliseks vaatlejaks Struvet, siis oli üsna mõistetav, miks ta tahtis oma vaatlusandmeid just tema vaatlusandmetega võrrelda. Esimene katse, mida Wundti õpilane Max Friedrichi tegi maailma esimeses psühholoogialaboratooriumis, oli täpselt seesama metronoomi abil tehtud silma-kõrva katse, mida psühholoogias oli hakatud nimetama komplikatsiooni eksperimendiks.
Emil Kraepelin ( 1856 -1926)
Tartu psühhiaatriaprofessor (1886-1891). Kaasaegse psühhiaatria rajaja. Ajavahemikus 1981-1992 tsiteeriti E.Kraepelini töid Social Sciences Citation Index'i põhjal 1426 korda.
Sündis Neustrelitzis, Mecklenburgi ligidal. Oli üks esimesi, kes õppis W.Wundti juures Leipzigis (1882) eksperimentaalpsühholoogiat. Karepelin lootis saada Wundti assistendiks, kuid viimane laitis selle mõtte maha, kuna psühholoogia perspektiivid polnud kuigi selged. Ta soovitas Kraepelinile turvalist arsti karjääri. Kraepelin siirduski Würzburgi, kus ta spetsialiseerus psühhiaatriks. Tartu Ülikooli psühhiaaatriaprofessor ja Kraepelini õpetaja sai pakkumise Freiburgi Ülikoolist. Ta soovitas enda asendajaks oma varasemat õpilast Kraepelini. 1886. aastal saabuski Tartu raudteejaama 30 aastane mees, kellest sai peale 6. septembril peetud inauguratsioonikõne Tartu Ülikooli korraline professor. Tartus veedetud aastate jooksul muutis ta täielikult vaimuhaigete ravimise süsteemi. Samuti hakaks ta kohe lugema arstidele eksperimentaalpsühholoogia kursust.
“The conditions for starting a school of psychology in Dorpat were favourable. The distinguished physiologists, Alexander Schmidt , had placed a room in his new institute at our disposal, which was a great help, as the clinic was too far away and had no room spare . The university mechanics Schulze proved to be an exceptionally skilled and understanding helper and produced a number of well invented and carefully planned machines for various investigations. Luckily, I found a lot of keen, self-sacrificing students prepared to devote many, many months’ work solely to their doctorate theses. Thus, studies were made, which brought important new findings with them ; for example the work by Michelson on the depth of sleep, individual psychology by Oehrn, time sense by Eyner, contrast sensitivity with perception of spacee by Higier and the diversion of attention by Bertels. Difficulties to overcome on the technical side were often considerable and I constantly admired the patience of the youngsters in withstanding all these obstacles. Sometimes, the physicist Arthur von Oettingengave gave us his kind advice.” (Kraepelin, 1987, pp. 44-45).
Siin alustas ta ka assotsiatsioonikatseid, mille kohta ta kirjutab oma memuaarides:
“I had set up my own equipment for the measurement of mental reactions and carried out tests on aphasic and other suitable psychiatric patients and on manic patients. I made the surprising discovery that the associations times were by no means shorter, but were often longer and very irregular. This fact led me to understand that the flight of ideas was not the accelerated consequence of mental images, but were volatile and instable emerging processes in the conscience” (p. 44).
1883. astal avaldas Leipzigis Compendium der Psychiatrie, millest kasvas hiljem välja psühhiaatria Piibel Lehrbuch der Psychiatrie. Teine trükk ilmus 1887. aastal ja oli 540 lk. Kolmas trükk ilmus Dorpatis ja oli 584. lehekülge. Järgmine, 1893. aasta väljaanne oli juba 702 lehekülge ja viies (1896) 825 lehekülge paks. Viimane kaheköitelises väljaaandes, mis ilmus 1927. aastal oli 2425 lehekülge. Kraepelini suurimateks teeneteks psühhiaatrias on: (1) Selle demonstreerimine, et vaimuhaigustel, sarnaselt somaatilistele haigustele, on oma kindel kulg. Sarnaselt muudele haigustele põhjustab vaimuhaigusi pärilikkus, organi puudulikkus, metaboolsed muutused või endokriinsed protsessid. (2) Vaimuhaiguste klassifikatsiooni loomine, mille kohaselt jagunevad kõik vaimuhaigused kolme suurde rühma: maniakaaldepressioon, paranoia ja dementia praecox (tänapäevase terminiga— skisofreenia ).
Alustas 1887. aastal Tartus psühholoogia katsete tegemist. Luges "Valitud peatükid eksperimentaalsest psühholoogiast" kursust. Dissertatsioonid: kofeiini mõju psüühiliste protsesside kestusele (H.Dehio, Untersuchungen über den Einfluss des Coffeins und Thees auf die Dauer einfacher psychischer Vorgänge, 1887). Dehio sündis 1861. aastal Rakveres Baltisaksa perekonnas, kes oli sinna kolinud Hillandist. Dehio töötas hiljem psühhiaatria kliiniku assistendina. Individuaalsete erinevuste eksperimentaalne uurimine (A.Oehrn, 1889), ajataju eksperimentaalne uurimine (M.Eijner, 1889), ruumi hindamine käe liikumise põhjal (M.Falk, 1890), võrkkesta ruumitundlikkuse uurimise meetodite katsetamine (C.Higier, 1890), une suhtelise sügavuse uurimine (E.Michelson Untersuchungen über die Tiefe des Schlafes), miles viimane uuris seda, kui suure valjusega heli ajab inimese üles une erinevates faasides . Selle töö tulemusel ta leidis, et inimese uni on kõige sügavam 45 minutit peale uinumist ja hakkab siis graduaalselt vähenema.
Oma kõige olulisemaks saavutuseks psühholoogias pidas Kraepelin ise väsimuse uurimist ja väsimuse kõvera kindlaksmääramist (vrd. Ebbinghausi unustamise kõver). Ta lootis selle selle eest saada Nobeli preemiat, mis aga ei õnnestunud.
Vladimir Tšiz (1855-1922)
Smolenskis sündinud vene aadlik , kes sai Tartu Ülikooli psühhiaatriaprofessoriks (1891-1918). Oli samal ajal kui James McKeen Cattell Wundti õpilane (1884). Tema esimene teaduslik uurimus ilmus Wundti toimetatud ajakirjas Philosophische Studien ja oli pühendatud komplikatsiooni katsetele. Tõlkis Wundti füsioloogilise psühholoogia õpiku vene keelde. Pidas iga aastal kuni 1904 . aastani regulaarselt psühholoogia kursust. Sarnaselt Kraepeline juhendas mitmeid eksperimentaalpsühholoogia dissertatsioone: nahapuudutuste ruumimälu (E.Loewenton, 1893); memory of active movements (F.Schneider, 1894); asukoha taju ja selle mälu (B. Barth , 1894); visuaalne mälu (K.Zaborovsky, 1894); erineva sotsiaalse päritoluga naiste taktiilne ja maitsetundlikkus (W.V.Dehm, 1894); pulsi ja hingamise muutus erinevates psüühilistes seisundites (G.Hirsch, 1899); naha tundlikkuse eksperimentaalne uurimine (G.Hildebrand, 1899). Tegi ka enda peal katseid, näiteks uurides seda kui täpselt suudab ta ärgata ettemääratud ajal. Sai tulemuseks, et suudab seda teha 13 minutilise täpsusega.
Rudolf Kallas (1951-1913)
Teichmülleri õpilane. Kirjutas "Mäluõpetuse süsteem" (System der Gedächtnislehre, Dorpat, 1897). Rahvalaulude materjali kasutamine. Regivärss kui mnemotehniline vahend.
Karl Girgensohn (1875-1925)
lõpetas 1903 Tartu Ülikooli. 1911 alustab usulise kogemuse eksperimentaalset uurimist. Dorpati religiionipsühholoogia koolkond (T. Lehtsaar , Mõnda Dorpati religiooni­psühholoogia koolkonnast . EPL Laualeht, 1992, 17, lk. 6).
Jakob Johann von Uexküll (1864-1944)
Elulugu. 1864 sündis Keblastes, Läänemaal. 1884-1888 zooloogia ja anatoonia õpingud Tartu Ülikoolis; 1928 Puhtu suvekodu rajamine; 1944 sureb Capril.
Vitalism . Elu on rippumatu ja eneseküllane reaalsus , mida ei ole võimalik ammendavalt kirjeldada füüsika ja keemia terminites. Elu avaldusi tuleb kirjeldada nende endi tasandil ja neis vormides, nagu see eksisteerib (fenomenalism).
Omailm (Umwelt). Ei ole olemas absoluutset reaalsust, mis ühine kõigile organismidele. On palju erinevaid maailmaid, milles mingi organism elab ja mis erineb maailmast, milles teised organismid elavad. Pole asju üldse, on vaid “ nahkhiire asjad” ja “ siili asjad”.
It would be a very naïve sort of dogmatism to assume that there exists an absolute reality of things which is the same for all living beings. Reality is not a unique and homogeneous thing; it is immenely diversified, having as many different schemes and patterns as there are different organisms. Every organism is, so to speak , a monadic being. It has a world of its own because it has an experience of its own. The phenomena that we find in the life of a certain biological speciesare not transferebale to any other species. The experiences – and therefore the realities – of two different organisms are incommensurable with one another . In the world of a fly, says Uexküll, we find only “fly things”; in the world of a sea urchin we find only “sea urchin things” ( Cassirer , 1953, p. 41).
Funktsionaalne ring (Funktionskreise). Iga organism, ka kõige primitiivsem, on sobitatud oma ümbrusesse (ökoloogilisse niÓÓi niche). Ümbrusega adaptatsioon on võimalik vaid seeläbi, et eksisteerib tasakaal retseptorite (Merknetz) ja effektorite (Wirknetz) süsteemi vahel. See tasakaal luuakse funktsionaalse ringi (Funktionskreise) abil.
Beheivioristlik programm (1899). 1894 Lloyd Morgan esitas oma kaanoni. Jacques Loeb (1859-1924) lõi oma tropismide teooria.
Quite early, other Germans came to Loeb’s support , among whom the best known were Th.Baer, A.Bethe and J. von Uexküll. In 1899 these three men published a joint paper in which they proposed to discard all psychological terms , like sensation, memory, and learning , and substitute objective terms: reception for sensation, reflex for fixed movement, antiklise for modifiable movement, and resonance for memory or any dependence of behavior on past stimulation. Nor was it only the protozoa that seemed able to spare consciousness. The stereotyped behavior of the social insects, of the ants and bees , suggested that they might be robots (Boring, 1959, p. 625).
Närvisüsteemi voolusängid (drainage). Uute voolusängide kujunemise teooria pakkus välja Uexküll, mis funktsionaalse ringi (tagasiside) põhimõttel loob uusi voolusänge närvivõrgus ja on seega aluseks õppimisele.
Mõjutused ja arendused.

•       etoloogia üks rajajatest, kellele toetused Karl von Frisch, Konrad Lorenz ja Nico Tinbergen ; zoosemiootika pioneer ;
  
•       beheivioristlik programm (J.Watson) ja mentalistliku keele ärakaotamine;
  
•       Gestaltismi fenomenoloogia (“asi nagu ta meile paistab”) ja “välja mõiste” ( Koffka ja Lewini välja teooria);
  
•       ökoloogilised suunad psühholoogias: J. Gibson ’i ökoloogiline tajuteooria ja sobimuse ( affordance ) mõiste;
  
•       eksitentsiaal-fenomenoloogiline ja humanistlik psühholoogia omailma mõiste kasutamine (Rollo May, Ludwig Binswanger jt.)
  

Psühholoogia Eestis 1919-1940
Aleksander Kaelas (1880-1920) - Moskva Ülikooli privaatdotsent. 1919. a. valiti Tartu Ülikooli professoriks. Suri 1920. a. Irkutskis. "Emotsioonide arengu küsimusest" (1916) ja "Emotsioonide olemuse ja väljendumise küsimusest" (1918).
Konstantin Ramul (1874-1975) - eksperimentaalpsühholoogia laboratoorium (1922). Doktoritöö Herbarti matemaatilisest psühholoogiast (1939). Ramul psühholoogia popularisaatorina. Ramul psühholoogia ajaloolasena. Artiklid ajakirjas American Psychologists (1960 ja 1963). Tsiteeritud kuni 1992. a. 10 korda.
Andreas Bjerret ( 1879 -1925) - mõistva psühholoogia esindaja, avaldas raamatu mõrva psühholoogiast.
Eduard Tennmann (1878-1936) - "Üldine usundipsühholoogia" (1936) ja "Ekstaas ja müstika" (1936).
Eduard Bakis (1900-1970) - esimene Eesti rakenduspsühholoog (postiametnike töökorraldus jne.)
Juhan Tork (1889-1980) - doktoritöö "Eesti laste intelligents" (1939) kui Eesti psühholoogia kõige olulisem saavutus kahe sõja vahelisel perioodil.
Eesti psühholoogia emigratsioonis:
Teodor Künnapas (Rootsi, tajupsühholoogia)
Jaak Panksepp (USA, emotsioonide füsioloogia ja neurokeemia )
Aita Salasoo (USA, psühholingvistika)
Vello Sermat (Canada, sotsiaalpsühholoogia ja inimsuhted )
Endel Tulving (Canada, mälu)
Jaan Valsiner (USA, arengupsühholoogia)
- 7 -