Sisukord
1.
Keskkonnajuhtimine 2
2.Olulisemad õhu
saasteained ja nende liigitus 5
3.Õhu puhastamine aerosoolidest 6
4.Gaasiliste
lisandite eemaldamine absorptsiooniga 9
6.Gaasiliste lisandite eemaldamine põletamisega 11
7.Gaaside puhastamine
väävel - ja lämmastikoksiididest 12
8.Reovete koostis ning omadused 14
9.Reovete eeltöötlemismeetodid 15
10.Reovete keemiline puhastus 16
11.Aktiivmudaprotsess 17
12.Biokileprotsessid ja biofiltrid
reovee puhastamisel 19
13.Fosfori ja lämmastiku ärastus reovetest 20
14.Reovete looduslikud puhastid 21
15.Reovee puhastamisel tekkinud jääkmuda käitlus 22
16.Jäätmete definitsioon ja
liigitamine , jäätmekäitlemise eesmärgid 24
17.Jäätmete
eeltöötlemise meetodid 26
18.Olmejäätmete lõppkäitlemise viisid 27
20.Eesti
keskkonnakaitse seadusandlus 28
21.Keskkonnaprobleemid põlevkivitööstuses 30
Keskkonnajuhtimine
- organisatsiooni igapäevase juhtimistegevuse osa, aitab tõhustada keskkonna- ja majandustegevust; säästva arengu kindlustamiseks. Eesmärgiks minimiseerida mõju väliskeskkonnale. Seda mõjutab seadusandlus ( maksud , lõivud, maksusoodustused, rahaline toetus).
- Säästev areng – nii tänaste kui ka homsete inimeste vajaduste saavutamine ja jätkuv rahuldamine
- Ökoloogiline jalajälg – tarbimine territooriumil võrrelduna bioloogiliselt produktiivse maa või mere pindalaga (globaalsetees hektarites); Eestil > 6 ha ehk u 50% suurem meie bioloogilisest tootlikkusest
- Juhtimine võib olla
- globaalne
- regionaalne (Keskkonnaministeerium – seaduste väljatöötamine (Marko Pomerants ))
- munitsipaalne (nt jäätmekäitlus)
- ettevõtte või ärifirma tase
- kodumajapidamise tase
- Keskkonnajuhtimine
- indikaatorite/näitajate väljavalimine
- seire ning mõõtmine (seire - tähtsamate keskkonnaparameetrite korrapärane fikseerimine ja nende muutuste vaatlemine ; öko-, geosüsteemid, elustik, keskkonnategurid , loodusressursid, saasteallikad ; lokaalsed, distantsmeetodid)
- keskkonnamõju hindamine
- keskkonnakaitse strateegia ettevõtetes , organisatsioonides ( audit , töötajate kaasamine probleemide lahendamisel)
- „roheline“ toodang (võimalikult minimaalne kahju väliskeskkonnale, ökomärgis )
- ökodisain (tarbija-, keskonnasõbralik, kergus, kerge taaskasutatavus, vähem materjali, ressurssi)
- ökoloogilised märgised
- Seadused:
- Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus
- Looduskaitseseadus (uuendatud 2004)
- Keskkonnaseire seadus
- Keskkonnajärelvalve seadus
- Keskkonnatasude seadus
- Looduskaitse
- Kuni II ms (klassikaline):
- looduse säästmine
- loodusmälestised
- haruldased liigid
- maastikukaitse
- Pärast II ms
- lisaks keskkonnakaitse (vesi, õhk, pinnas)
- Kaitsealad
- Eesti NATURA 2000
- EL programm elukeskkonna kaitseks
- haruldaste või ohustatud lindude, loomade ja taimede ning nende elupaikade ja kasvukohtade kaitse
- Keskkonnakaitsetehnoloogia lähenemisviisid
Keskkonnajuhtimine on organisatsiooni igapäevase juhtimistegevuse
osa, mis aitab tõhustada keskkonna- ja majandustegevust. Seda
rakendatakse ka säästva arengu kindlustamiseks. Eesmärgiks on
minimiseerida mõju väliskeskkonnale. Seda mõjutab seadusandlus
(maksud, lõivud, maksusoodustused, rahaline toetus).
Keskkonnajuhtimine võib olla globaalne, regionaalne (nt
Keskkonnaministeerium ja minister Marko Pomerants töötavad välja
seadusi), munitsipaalne (nt jäätmekäitlus), ettevõtte tasemel ja
kodumajapidamise tasemel.
Keskkonnajuhtimise
rakendamisel valitakse esmalt välja indikaator või näitaja, mida
uurida, seejärel toimub seire ja mõõtmine, millest tehakse
järeldused ja hinnatakse keskkonnamõjusid. Samuti on
keskkonnakaitsestrateegiad ettevõtetes ja organisatsioonides, kus
korraldatakse auditeid ja/või kaasatakse töötajaid probleemide
lahendamisesse. On olemas ka „roheline“ toodang, rakendatakse
ökodisaini põhimõtteid ning jagatakse väärilistele ökoloogilisi
märgiseid.
Kuni
II maailmasõjani toimis nn klassikaline loodukaitse, millega
säästeti loodust, kaitsti loodusmälestisi ja haruldasi liike ning
maastikku. Pärast sõda kaitstakse ka keskkonda ehk vett, õhku ja
pinnast. Loodud on ka kaitsealad, nt rahvuspargid ( Lahemaa , Matsalu, Soomaa ), looduskaitsealad ( Mahtra , Piusa koobastik),
maastikukaitsealad ehk looduspargid (nt Kõrvemaa, Naissaar).
Eesti
on ka liitunud Euroopa Liidu NATURA 2000 programmiga, mille eesmärk
on tagada haruldaste või ohustatud lindude, loomade ja taimede ning
nende elupaikade ja kasvukohtade kaitse.
Tehnoloogiliste meetmete rakendamisel keskkonnakaitses on olulisteks lähenemisviisideks heitmete lahjendamine, puhastamine ja saastumise
vältimine või minimiseerimine, mida saab saavutada tehnoloogiate
täiustamisega.
Mõned
seadused keskkonnakaitses: Keskkonnamõju hindamise ja
keskkonnajuhimissüsteemi seadus, Looduskaitseseadus (2004),
Keskkonnaseire seadus, Keskkonnajärelvalve seadus
Olulisemad õhu saasteained ja nende liigitus
- Lisandite looduslikku fooni ületav sisaldus õhus alates teatud kontsentratsioonist avaldab inimese tervisele kahjulikku toimet. Selle kontsentratsiooni määrab saasteainete piirväärtus (SPV - µg/m3)
- Saasted /lisandid paiknevad õhus ebaühtlaselt
- Esmatähtsad saasteained
- Seadusandlus
- Välisõhu kaitse seadus (2004)
- Atmosfääri õhu kaitse seadus
Alates
teatud kontsentratsioonist (saasteainete piirväärtus) hakkavad õhus
leiduvad lisandid avaldama inimese tervisele kahjulikku toimet.
Saasteainete piirväärtust (SPV) mõõdetakse µg m3 kohta.
Saasteained paiknevad õhus ebaühtlaselt. Esmatähtsad saasteained
on vääveldioksiid, lämmastikoksiidid, peened tahked osakesed (kuni
10 µm), mis võivad tungida kopsudesse ja vereringesse,
raskemetallid, osoon, benseen, PAH-d. (Liigitades: gaasid, tahked
osakesed, raskemetallid?) Seadused antud valdkonnas on „Välisõhu
kaitse seadus“ ja „Atmosfääri õhu kaitse seadus“. Saaste
eest tuleb maksta – „Keskkonnatasude seadus“.
Õhu puhastamine aerosoolidest
- Heterogeensete gaasisegude lahustamine – erinevat tüüpi seadmed järjestikku
- sadestamine (gravitatsioonipuhastus)
- tolmussadestuskambrid (puhastusaste 99%, ka alla 0,1 µm osakesed)
- Aerosooli üks tähtsaim omadus on osakeste sadenemiskiirus, st osakest mõjutava jõu väljas viibimise aeg peab olema piisav, et teatud kiirusega liikudes jõuaks osake sadeneda ega läheks õhuvooga kaasa
Aerosoolid moodustavad õhuga heterogeense gaasisegu. Õhu puhastamiseks saab kasutada sadestust gravitatsiooni,
tsentrifugaaljõu ning elektostaatiliste jõudude abil. Samuti saab
õhku filtrida ja kasutada märgpuhastust. Tavaliselt kasutatakse
mitut meetodit järjest, sest igaühes saab eraldada erineva
suurusega osakesi efektiivseimalt. Samuti, osakest mõjutava jõu
väljas viibimise aeg peab olema piisav, et teatud kiirusega liikudes
jõuaks ta sadeneda ega läheks õhuvooga kaasa.
Gravitatsiooni abil saab sadestada kõige suuremaid osakesi,
efektiivsus kasutatavas tolmusadestuskambris jääb 30 ja 40% vahele. Nendest väiksemaid (30-40 µm) saab sadestada tsentrifugaaljõu abil
tsüklonis, efektiivsus on kuni 98%. Filtrida saab tolmufiltreid
kasutades. Jämedama tolmu püüdmiseks sobivad täidetud filtrid ,
peenema jaoks käisfiltrid. Absoluutse filtri abil saab puhastada õhku kuni 99% ulatuses bakteritest ja radioaktiivsetest ainetest.
Filtreid tuleb ka puhastada, mõnel filtril on raputusmehhanism.
Märgpuhastuse ehk gaasipesu rakendamisel tekib heitvesi , muda .
Kasutusel on näiteks õõnes- ja täidistolmupesurid (skraber)
(efekt. 60-85%), Venturi pesur , märgtsüklon, vahttolmupesur,
millede efektiivsused jäävad 95-99% vahele. Elektrofiltritega
puhastatakse õhku, milles on vastasmärgiliste laengutega osakesi
40-75 kV alalisvoolu abil. Puhastusaste on üle 99% ja filter toimib
ka alla 0,1 µm osakeste puhul.
Gaasiliste lisandite eemaldamine absorptsiooniga
- Homogeensest süsteemist gaasilise lisandi eemaldamine vedelikuga kontakteerumisel (gaasifaasist vedelfaasi siirdumine, lahustumine, neeldumine )
- Füüsikaline
- kontakteerumine absorbentidega (vesilahustega)
- vaja on valida õige absorbent (vesi, lubjapiim , lubjakivi suspensioon , ammoniaakvesi, viskoossed õlid )
- orgaaniliste ühendite absorbeerimiseks kasutatakse orgaanilisi vedelikke – ei tohi tekitada sekundaarset saastet
- Neeldunud komponendi võib absorbendist eraldada:
- puhtalt või kontsentreeritult
- vähelahustuva ühendina, nagu sademe või mudana
- käsitleda saastunud absorbenti reoainena ja suunata see omakorda puhastusprotsessi
- aeglane
- saab kiirendada rõhu tõstmise või intensiivse segamisega
- Keemiline – kemosorptsioon
- absorbeeritava gaasi ja absorbendi vahel toimub keemiline reaktsioon (näiteks happeliste väävelgaaside SO2 ja SO3 sidumine leelisega reaktsioonil lubjapiimaga)
- neutraliseerimise tahke jääk on veerohke muda. Puhastusefekt ~90%.
- keemiline reaktsioon lahuses kiirendab gaasilise komponendi lahustumist
- Olenevalt konkreetsest olukorrast absorberid: täidiskolonn, taldrikkolonn, pihustustorn, Venturi pesur, mehaaniline segur jt
- Desorptsioon – neeldunud aine siirdumine gaasifaasi
Absorptsioon on homogeensest gaasisegust lisandite eemaldamine vedelikus neeldumisel. Absorptsioon on füüsikaline või keemiline.
Füüsikaline absorptsioon on aeglane protsess, mida saab kiirendada
intensiivse segamise või rõhu tõstmisega. Absorbentidena
kasutatakse vastavalt vajadusele vett või näiteks lubjapiima,
ammoniaakvett või viskoosseid õlisid. Orgaaniliste ühendite
absorbeerimiseks kasutatakse orgaanilisi lahusteid, mida saab pärast
puhastamist uuesti kasutada. Kui eraldatava gaasi ja absorbendi vahel
toimub keemiline reaktsioon, nimetatakse seda kemosorptsiooniks. See
on füüsikalisest absorptsioonist märgatavalt kiirem ja
efektiivsem. Absorberitena kasutatakse täidiskolonne,
taldrikkolonne, pihustustorne, Venturi pesurit, mehaanilisi segureid
jt. Kui vedelfaasist siirdub neeldunud lisand taas gaasifaasi,
nimetatakse seda desorptsiooniks.
Gaasiliste lisandite eemaldamine adsorptsiooniga
- pöörduv protsess; gaasilise aine sidumine tahke ainega
- Kasutatakse
- madalate jääkkontsentratsioonideni (lõhn) puhastamiseks
- respiraatorid ( mürkained )
- radioaktiivsetest ainetest puhastamiseks
- kõrvaldatavate ainete utiliseerimiseks ( lahustid )
- adsorbendid nt aktiivsüsi , silikageel, kaltsiumiühendid – sõmermaterjali või tolmuna
- täidetud püst- või rõhtmahutid
Adsorptsioon on gaasiliste lisandite sidumine teisest gaasist tahke ainega.
Adsorbentidena kasutatakse sõmermaterjali või tolmu (nt aktiivsüsi,
silikageel, kaltsiumiühendid jt), mis täidab rõht- või
püstmahuteid. Meetodit kasutatakse õhu puhastamiseks madalate
jääkkontsentratsioonideni (lõhnad), respiraatoritest,
radioaktiivsetest saastest ja utiliseerimaks kõrvaldatavaid aineid
(lahustid).
Gaasiliste lisandite eemaldamine põletamisega
- Tööstuslike heitgaaside kahjulike orgaaniliste lisandite hävitamiseks
- Kui põletusprotsess kulgeb täielikult, tekivad süsihappegaas ja vesi
- Heitgaase võib põletada
- leegiga
- nafta töötlemisel
- kui gaasi energiasisaldus on piisav
- kui põlemisel ei teki kahjulikke aineid
- termiliselt
- lakivärvi-, keemia-, elektroonikatööstuses
- 650-850 °C
- 1200- 1400 °C
- tekkivat soojust saab ära kasutada
- katalüütiliselt
- autode heitgaasid
- plaatinametallid, metallioksiidid
- 350-650 °C nähtava leegita katalüsaatori pinnal
- gaas ei tohi sisaldada katalüsaatorimürke
Gaase puhastatakse lisanditest põletamisega enamasti tööstuslike
heitgaaside puhul. Kui põletusprotsess kulgeb täielikult, tekivad
süsihappegaas ja vesi. Heitgaase võib põletada leegiga,
termiliselt või katalüütiliselt. Leegiga põletatakse gaase, mille
energiasisaldus on piisav ning mille põletamisel ei teki kahjulikke
aineid (nt nafta töötlemisel tekkinud gaasid). Termiliselt
põletatakse enamasti lakivärvi-, keemia- ja elektroonikatööstuses
tekkinud gaase umbes 650-850 °C või 1200-1400 °C juures, kusjuures , tekkinud soojust saab ära kasutada, heitgaase saab
täiendavalt puhastada. Katalüütiliselt põletatakse gaase, mis ei
sisalda katalüsaatorimürke ( elavhõbe , seatina, tina, tsink jt),
katalüsaatorina kasutatakse plaatinametalle või metallioksiide. See
toimub 350-650 °C juures nähtava leegita ning otse katalüsaatori
pinnal.
Gaaside puhastamine väävel- ja lämmastikoksiididest
Väävel
- satub keskkonda suures osas fossiilsete kütuste põletamisest
- Eestis on peamiseks saasteallikaks olnud soojuselektrijaamad ( põlevkivi )
- põhiline osa kütuse väävlist väljub suitsugaasidega, väike osa jääb seotuna tuhka
- regeneratiivsed (elemendiline väävel, väävelhape , vedel vääveldioksiid – Na, K, NH3 -sooladega), mitteregeneratiivsed eraldusmeetodid ( ladustamine )
- vääveldioksiidi eraldumise vähendamine
- väävli eraldamine kütusest enne põletamist
- väiksema väävlisisaldusega kütuse kasutamine
- väävlit siduva põletamistehnoloogia kasutamine
- vääveldioksiidi kinnipüüdmine suitsugaasidest – odavaim , efektiivseim (kaltsiumühenditega sidumine)
- märg - (levinuim, 90-95% puhastus, kallis)
- poolkuiv- (lubjapiim, vesi aurustub kuumade gaaside toimel, kuiv lõppsaadus)
- kuivmeetod (adsorptsiooniprotsess), Eestis põlevkivituhk
Lämmastik
- satub keskkonda fossiilsetest kütustest NOx-na
- keskkonnaohtlikud NH3 ja HCN
- Tekkimine
- termiline
- spontaanne
- kütuse NOx – kütuses olev lämmastik oksüdeerub
- Moodustamise takistamine (primaarmenetlus) ja tekkinud lämmastikoksiidi töötlemine (sekundaarmenetlus)
- Teket mõjutavad
- põlemistemperatuur (hoida alla 1300 °C)
- viibimisaeg kõrge temperatuuriga piirkonnas (kuni 1s)
- hapniku juuresolek (põlemisõhu reguleerimine)
- Eemaldamine
- katalüütilised meetodid
- plaatinametallid
- eraldub vaba lämmastik N2
- Katalüsaatorimürgid – raskemetallid (plii, elavhõbe, seatina)
- taandamine
- selektiivne mittekatalüütiline - ammoniaagi abil (950-1050 °C)
- selektiivne katalüütiline – ammoniaagi abil (300-400 °C) katalüsaatoriga
Väävel ja lämmastik satuvad õhku fossiilsete kütuste põlemisel
oksiididena. Väävlit eraldub Eestis soojuseelektrijaamadest
põlevkivi põletamisel. Väävli eraldamismeetodid õhust on
regeneratiivsed (saadakse elemendiline väävel, väävelhape, vedel
vääveldioksiid) ja mitteregeneratiivsed (lisand ladustatakse).
Vääveldioksiidi eraldumise vähendamiseks vähendatakse väävli
sisaldust kütuses ja soovitatakse kasutada väiksema
väävlisisaldusega kütust, kasutatakse väävlit siduvat
põletustehnoloogiat ning püütakse gaasi kinni suitsugaasidest.
Viimane on efektiivseim ja odavaim. Protsessis seotakse kas märg-
poolkuiv- või kuivmeetoditega vääveldioksiid kaltsiumiühenditega.
Eestis saaks kuivmeetodis kasutada adsorbendina põlevkivituhka.
Lämmastik võib tekkida peale põlemise ka termiliselt ja
spontaanselt. Põlemisel tekkivatele lämmastikoksiididele lisaks on
keskkonnaohtlikud ka ammoniaak (NH3) ja tsüaanvesinik
(HCN). Kahjuliku lämmastiku keskkonnast eemaldamiseks on primaar -
(moodustumise takistamine) ja sekundaarmenetlus (tekkinud
lämmastikoksiidi töötlemine). Lämmastikoksiidide teket mõjutavad
temperatuur, hapniku juuresolek põlemisel ja viibimisaeg. Gaasidest saab lämmastikoksiidi eraldada katalüütiliselt (katalüsaatori
pinnal, gaas ei tohi sisaldada katalüsaatorimürke; eraldub vaba
lämmastik) või taandamisega ammoniaagi abil (selektiivne
katalüütiline (300-400 °C) ja mittekatalüütiline (950-1050 °C)
taandamine).
Reovete koostis ning omadused
Reovesi – üle kahjutuspiiri rikutud ja enne suublasse juhtimist
puhastamist vajav vesi
Reostuskoormus – suublasse või
puhastusseadmeile ööpäevas juhitav reoainete kogus
(kg/öp)
Veereostust mõõdetakse kahjulike ainete
kontsentratsiooni (mg/l) või orgaanilise aine lagundamiseks kuluva
hapniku (BHT, KHT) kaudu.
- Jaguneb
- olmereovesi
- kergeltlagunevad komponendid
- pole raskemetalle
- ülekaalus süsivesikud , proteiinid, vabad aminohapped jt orgaanilised ühendid
- tootmisreovesi
- raskeltlagunevad komponendid
- sademevesi
- Reostusnäitajad
- orgaanilise aine sisaldus
- taimetoitainete sisaldus (N, P)
- heljumisisaldus
- vee bakteriaalne reostus
- Reovee omadused
- Seadused
Reovesi on üle kahjutuspiiri rikutud või enne suublasse juhtimist
puhastamist vajav heitvesi. Veereostust mõõdetakse kahjulike ainete
kontsentratsiooni (mg/l) või orgaanilise aine lagundamiseks kuluva
hapniku (BHT, KHT) kaudu. Reovesi jaguneb olme-, tootmisreoveeks ning
sademeveeks. Olmereovees esinevad põhiliselt orgaanilised ained ja
muud kergeltlagunevad ühendid. Tootmisreovees esinevad
raskeltlagunevad komponendid, sademeteveed kannavad veekogudesse väetisi ja muid mürkaineid.
Reostusnäitajateks
on vee orgaanilise aine sisaldus, taimetoitainete (N, P –
põhjustavad eutrofeerumist) sisaldus, heljumisisaldus ja vee
bakteriaalne reostus. Reovee omadusi hinnatakse heljumit hinnates,
aurutusjäägi, lahustunud ainete ja kuumutusjäägi kogusega. Hüdrosfääri kaitseks on Eestis nt „Veeseadus“.
Reovete eeltöötlemismeetodid
Mehaanilise puhastuse meetodid:
- võred, sõelad, liiva- ja rasvapüünised, setitid, flotaatorid , filtrid
Reovete
puhastastamiseks läbib vesi ühe või mitu etappi , milleks on
eelpuhastus, biopuhastus ja järelpuhastus. Eelpuhastuses
eemaldatakse reoveest kõige suuremad objektid, mis võivad häirida
muude seadete tööd. Kasutatakse settimise ja filtrimise
põhimõtteid. Võredega eraldatakse suuremõõtmeline prügi,
jäätmed pressitakse ja viiakse prügilasse. Sõeltega eemaldatakse
veidi peenemad osakesed tootmisreovetest, joogiveel vetikate
eraldamiseks. Liivapüünistega (sageli kruvitaolise vee liikumisega)
eraldatakse veest liiv ja rasvapüünistega rasv veepinnalt
kaapimisega. Flotatsioonil aereeritakse vett, veepinnale tekivad
peened mullid , mis on seotud heljumiga, vaht eemaldatakse veepinnalt,
samuti loob see vette aeroobse keskkonna. Settebasseinis või setitis
viibib vesi aeglaselt liikudes umbes kaks tundi, mille ajal vajuvad raskemad osakesed basseini põhja, kust see eemaldatakse. Täidetud
filtritega peetakse reovees olevad heljumiosakesed kinni.
Reovete keemiline puhastus
- Keemiline sadestamine
- Koagulatsioon - alumiinium -, raua-, kaltsiumisoolade lisamine
- liituvad suuremateks helvesteks
- heljum settib
- vaja hästi segada
- Neutraliseerimine
- Oksüdatsioon ja taandamine
- hapendamine – klooriühendid, vesinikperoksiid, kaaliumpermanganaat
- taandamine – vääveldioksiid, naatriumvesiniksulfit, rauasoolad
- Desinfitseerimine
Reovete
keemiliseks puhastamiseks kasutatakse keemilist sadestamist,
neutraliseerimist, oksüdatsiooni ja taandamist ning
desinfitseerimist. Keemilise sadestamise käigus lisatakse veele
kemikaali, mis korraliku segamise järel reageerib vees oleva
heljumiga ning setitab selle. Setet on vaja hiljem ümber töödelda.
Näiteks koagulatsiooni käigus lisatakse alumiinium-, raua- või
kaltsiumisoolasid, mis liidavad heljumi suuremateks helvesteks ning
setitavad selle. Neutraliseerimist kasutatakse, kui vee pH erineb
oluliselt 7-st. Happelise vee neutraliseerimiseks kasutatakse
lubjakivi, lupja, seebikivi ja soodat, aluselise vee
neutraliseerimiseks CO2 ja erinevaid happeid. Oksüdatsioon
ja taandamine kujutavad endas hapendamist klooriühendite,
vesinikperoksiidi või kaaliumpermanganaadiga ning taandamist
vääveldioksiidi, naatriumvesiniksulfiti või rauasooladega.
Desinfitseerimisel hävitatakse patogeensed või muul viisil ohtlikud mikroorganismid . Vanasti kasutati selleks kloori, kuid tänapäevaks
on mõistetud, et see on ohtlik, ning kasutatakse hoopis osooni ja
UV-kiirgust.
Aktiivmudaprotsess
- aeroobne biopuhastusprotsess
- Mikroorganismid kasutavad reovee orgaanilist ainet oma elutegevuses ja paljunemiseks
- Etapid
- eelsetiti
- aerotank
- aereeritud – hapnik, muda liikumine
- aktiivmuda
- järelsetiti
- Toitainete hulk muda kohta
- Tööparameetrid
- mudakoormus - ööpäevane siseneva lahustunud toitainete hulga ja muda hulga suhe
- muda vanus - muda viibeaeg biopuhastis, ööpäevades
- hapnikutarve (min 1-2 mg/l)
- mudaindeks - muda sadenemisomadusi hinnatakse mudaindeksiga, mida väiksem on mudaindeks, seda paremini ta settib, ~100 - 200 ml/g
Bioloogilised
puhastusprotsessid jagatakse tehniliselt teostuselt kahte rühma:
aktiivmuda- ja biokileprotsessideks. Aktiivmudaprotsess on
reoveepuhastuses kõige laiemalt kasutatav aeroobne
biopuhastusprotsess.
Eelpuhastatud
reovesi juhitakse aeratsioonikambrisse (aerotanki). Reovesi
kontakteerub aktiivmudaga (mikroorganismide (bakterid, algloomad,
harvem vetikad, ussikesed) biomassiga). Aeratsioonikambrisse antakse
pidevalt õhku, millega kaetakse aeroobsete organismide elamiseks
vajalik hapnikukogus ja hoitakse aktiivmuda pidevas liikumises.
Mikroorganismid kasutavad reovee orgaanilist ainet oma elutegevuses
ja paljunemiseks. Aerotankist juhitakse aktiivmuda järelsetitisse,
kus muda settib. Settinud muda pumbatakse tagasi aerotanki, millega
hoitakse muda kontsentratsioon aerotankis piisavalt kõrge
(tagastusmuda). Nn liigmuda eemaldatakse kas otse aerotankist või
tagastusmudatorust. Liigmuda juhitakse tavaliselt eelsetititesse, kus
ta settib koos eelsetiti settega.
Olenevalt
toitainete hulgast muda kohta ööpäevas jaotatakse aktiivmuda
protsesse kõrge-, normaal- või madalakoormuselisteks. Aktiivmuda
tähtsamad tööparameetrid on mudakoormus, muda vanus, hapnikutarve
ja mudaindeks. Mudakoormus on ööpäevane siseneva lahustunud
toitainete hulga ja muda hulga suhe. Muda vanus on muda viibeaeg
biopuhastis, ööpäevades. Hapnikutarve - Aeroobne protsess vajab
pidevalt hapnikku saasteainete lagundamiseks. Hapnikusisaldus ei tohi
langeda alla 1-2 mg/l, oleneb muda koormatusest. Mudaindeks - muda
sadenemisomadusi hinnatakse mudaindeksiga, mida väiksem on
mudaindeks, seda paremini ta settib. Tavaliselt on mudaindeksi
väärtus 100 - 200 ml/g. Biopuhastusprotsessis tekkiva jääkmuda
hulk sõltub protsessi koormatusest, puhastuse efektiivsus BHT järgi
oleneb muda koormustasemest.
Biokileprotsessid ja biofiltrid reovee puhastamisel
- Levinuimad biofilter, biorootor
- Biokileprotsessides kinnituvad mikroobid tahke kandja või täiteaine pinnale
- kasutatakse tugevalt saastunud reovee eelpuhastitena enne selle suunamist aktiivmudapuhastisse
Biokileprotsessides
kinnituvad mikroobid tahke kandja või täiteaine pinnale, protsessi
kasutatakse tugevalt saastunud reovee eelpuhastitena enne selle
suunamist aktiivmudapuhastisse.
Levinuimateks
on biofilter ja biorootor. Biofiltris juhitakse reovesi ühtlaselt
reaktori pealmisele pinnale, kust see valgub reaktori poorsest täiteainest läbi. Filtri täidis võib olla looduslik (nt killustik ) või plastiktäidis ning sellele moodustub mikroobidest biokile . Orgaanilisi aineid lagundavad organismid puhastavad reovee.
Biorootoris tekib biokile rootoris olevatele plastketastele, mis on
osaliselt reovees.
Fosfori ja lämmastiku ärastus reovetest
- Fosfori ja lämmastiku kui tähtsamate toitainete eraldamine veest on kaasaegse reoveepuhastuse üks peaeesmärke
- fosfori põhiosa tuleneb fekaalidest, ülejäänu pesemisvahenditest, kalakasvatusest ja põllumajandusest
- Fosforiärastus
- keemiline sadestus – enim kasutatud
- sadestuskemikaalidega (Al-, Fe- sulfaadid , lubjapiim), mis muudavad lahustunud P-ühendid raskelt lahustuvateks.
- bioloogiline sidumine
- vahelduvalt anaeroobne ja aeroobne keskkond, mille tulemusena fosfaadid akumuleeruvad baktermassis ja kõrvaldatakse süsteemist koos liigmudaga
- Lämmastiku kõrvaldamiseks sobib kõige paremini bioloogiline meetod
- nitrifikatsiooni-denitrifikatsiooni protsess
- nitrifikatsioon - (ammooniumioon → nitraatioon), aeroobne keskkond
- denitrifikatsioon – denitrifitseerivate bakterite abil, tekib vaba lämmastik, anoksilises keskkonnas
Fosfori
ja lämmastiku kui tähtsamate toitainete eraldamine veest on
kaasaegse reoveepuhastuse üks peaeesmärke. Fosfori põhiosa tuleb
fekaalidest, edasi pesemisvahenditest, kalakasvatusest ja
põllumajandusest. Lämmastikku eraldub vette väetistest ning
ammooniumina. Fosfori eraldamiseks veest kasutatakse enim keemilist
sadestust, kus sadestuskemikaalidega muudetakse fosforiühendid
raskelt lahustuvateks. Võimalik on ka bioloogiline sidumine, kus
tekitatakse vaheldumisi aeroobne ja anaeroobne keskkond ning
fosfaadid kogunevad baktermassis, mis eemaldatakse mudaga .
Lämmastiku
kõrvaldamiseks kasutatakse bioloogilist meetodit, nitrifikatsiooni
ja denitrifikatsiooni. Nitrifikatsioonil muudetakse aeroobses
keskkonnas ammooniumioonid nitraatioonideks. Denitrifikatsioonil
muudetakse nitraatioonid anoksilises keskkonnas denitrifitseerivate
bakterite abil vabaks lämmastikuks.
Reovete looduslikud puhastid
- Biotiik
- lihtsa konstruktsiooniga, hõlbus hooldada , väga levinud minevikus
- külmal aastaajal ei vasta biotiikide puhastusefekt kaasaja nõuetele, näiteks perioodilise reovee äravoolu puhul (kämpingud, puhkelaagrid) sobivad nad praegugi.
- Mõnikord piiravad biotiikide kasutamist pinnasetingimused. Filtreeriva pinnase ja põhjavee reostamise ohu korral on vaja tiigi põhi katta plastkilega, mis suhteliselt suure tiigipinna puhul osutub kalliks.
- fakultatiivsed – aeroobsed – anaeroobsed
- Pinnaspuhastus –
- Imbväljak (osaliselt puhastatud vesi)
- Niisutusväljak (bioloogiliselt puhastatud ja desinfitseeritud vesi)
- Pinnasfilter (väikese tarbimise korral)
- Tehismärgala (maapinna ja taimestiku isepuhastusvõime - järvepilliroog)
Reoveele rakendatakse looduslikku puhastamist, kui see on eelnevalt
suuremast prügist puhastatud, protsess sarnaneb looduses toimuvate
isepuhastusprotsessidega. Kasutusel on biotiigid , pinnaspuhastus ja
tehismärgalad, ükski neist pole sobilik Eestis külmemal ajal
kasutamiseks. Biotiigid on lihtsa konstruktsiooniga ja neid on lihtne
hooldada, kuid võivad materjalikulu tõttu osutuda kulukaks.
Biotiigid jagunevad fakultatiivseteks (aeroobne ja anaeroobne
keskkond), aeroobseteks ja anaeroobseteks. Pinnasepuhastust
kasutatakse imb-, niisutusväljakute ja pinnasefiltri (väikese
tarbimise korral) näol. Tehismärgaladel kasutatakse ära maapinna
ja taimestiku isepuhastusvõimet, juurestikpuhastuseks on eelistatuim
taim järvepilliroog.
Reovee puhastamisel tekkinud jääkmuda käitlus
- toormuda (käitlemata, kõrge reostusega)
- ei sobi vahetult kasutamiseks ega looduses ladustamiseks
- muda veesisaldus on liiga suur
- sisaldab patogeenseid mikroorganisme
- levitab ebameeldivat haisu
- mehaaniline muda (eelsetitist)
- bioloogiline muda (biopuhastusjääk)
- segamuda (mehaanilise ja/või bioloogilis-keemilise muda segu)
- settekaevu muda
- Töötlemine
- tihendamine – segamisel settebasseinis, suureneb kuivainesisaldus
- stabiliseerimine –
- lubja abil – ajutine
- mädandamine – metaan ja süsihappegaas
- kompostimine – soojus
- aeroobne stabiliseerimine - aereerimine
- konditsioneerimine
- keemiline – mikroobide ümber koondunud geelitaoline struktuur rikutakse kemikaalide abil.
- tuntumateks kemikaalideks on raudkloriid ja lubi, kaasajal kasutatakse peamiselt orgaanilisi polümeere
- füüsikaline – külmutamine ja kuumutamine
- tahendamine ( kuivatamine )
- niiske mulla sarnane
- mudaväljakud
- mehaanilised tahendamisseadmed
- lõppkäitlemine (kompostimine, põletamine , ladustamine)
Reovee käitlemisel tekkinud muda sisaldab eraldatud reoaineid ja
kasutatud kemikaale ning koosneb 95% ulatuses veest. Muda jaguneb
toormudaks, mehaaniliseks, bioloogiliseks mudaks, segamudaks ja
settekaevude mudaks. Toormuda on käitlemata ja solgivee sarnane. See
on kõrge reostusega ning ei sobi koheseks kasutamiseks ega
ladustamiseks. See sisaldab ka patogeenseid organisme ja levitab
ebameeldivat haisu. Mehaaniline muda on saadud eelsetitist,
bioloogiline muda on biopuhastusjääk. Segamuda on kahe viimase
segu. Settekaevumuda pärineb settekaevudest ja seda käideldakse muu
mudaga.
Muda
töötlemisel on kuni 5 etappi: tihendamine, stabiliseerimine,
konditsioneerimine, tahendamine ja lõppkäitlemine. Tihendamine
toimub segamise järel settebasseinis, kus settinud muda kokku
kogutakse. Stabiliseerimisel kasutatakse lupja (ajutine lahendus),
mädandamist (anaeroobses keskkonnas), kompostimist ja aeroobset
stabiliseerimist. Konditsioneerimisel rikutakse kemikaalide abil
mikroobe ümbritsev geelitaoline struktuur. Tahendamisel kasutatakse
mudaväljakuid või mehaanilisi tahendamisseadmeid, lõpptulemiks on
niiske mulla sarnane muda. Lõppkäitlemisel põletatakse (pole
Eestis praegu reaalne kasutada), komposteeritakse või ladustatakse
saadud mass.
Jäätmete definitsioon ja liigitamine, jäätmekäitlemise eesmärgid
- Põhimõtteliselt on jäätmed kõik esemed või ained, mis nende valdaja on ära visanud või kavatseb ära visata või millele ei leita edasist kasutust . Ohtlikud ja tavajäätmed
- Liigitamise aluseks
- koht, protsess, kust jäätmed pärinevad
- jäätmete kasutusviis
- taaskasutatavateks, põletatavateks, kompostitavateks ja prügilasse ladestatavateks jäätmeteks
- materjal, keemiline koostis
- Põhigrupid töötlemist või kasutamist silmas pidades
- olmejäätmed , segamajandusjäätmed – KOV vastutab
- igapäevase elutegevuse käigus, segamajandus (koolid, söögikohad, majutusasutused, kauplused, büroo), ehitusjäätmed
- tootmisjäätmed
- põllumajandus ja metsatööstus
- ohtlikud jäätmed
- võivad füüsikaliste, keemiliste või bioloogiliste omaduste poolest põhjustada ohtu inimeste ja teiste elusorganismide tervisele või oluliselt kahjustada keskkonda
- erijäätmed
- heitvete puhastusseadmete muda
- suuremahulised jäätmed (näiteks mööbel, külmutuskapid, jms)
- vanad transpordivahendid
- liiklusvahendite rehvid
- haiglajäätmed – võivad olla nakkusohtlikud või mõnel muul moel ohustada inimeste tervist
- Eestis kehtiv ametlik jäätmete liigitamine on toodud Jäätmeklassifikaatoris - 20 gruppi, iga jäätmeliik on identifitseeritav 6-kohalise (ka enama) arvkoodiga. Kaks esimest numbrit jäätmete päritolu ning järgmised täpsustavad jäätmeid
- Jäätmeseadus (2004)
- Eesmärgiks jäätmete tekkimise vältimine, nende hulga vähendamine, keskkonnasõbralike toodete kavandamine
Jäätmed
on kõik esemed või ained, mis nende valdaja on ära visanud või
kavatseb ära visata või millele ei leita edasist kasutust.
Lihtsaimalt võib jäätmed jagada ohtlikeks ja tavajäätmeteks. Muu liigituse aluseks võivad olla koht või protsess, kust jäätmed
pärinevad, jäätmete kasutusviis (põletamine, taaskasutus,
kompostitav, prügilasse ladustatav) ning materjal või keemiline
koostis (orgaaniline või mineraalne). Töötlemise või kasutamise
järgi võib jäätmed jagada olme- ja segamajandusjäätmeteks,
tootmisjäätmeteks, ohtlikeks jäätmeteks ning erilist käitlemist
vajavateks erijäätmeteks (nt suuremõõtmeline prügi,
transpordivahendid, rehvid, haiglajäätmed).
Eestis
on jäätmed liigitatud Jäätmeklassifikaatoris, kus on 20 gruppi.
Igal jäätmeliigil on vähemalt 6- kohaline kood, kaks esimest
numbrit näitavad jäätmete päritolu ja ülejäänud täpsustavad
jäätmeid.
Praegu
kehtiv Jäätmeseadus jõustus 2004. a. Jäätmeseadus sätestab
Euroopa tavapärased jäätmete liigituse ja käitluse põhimõtted,
riigi, omavalitsuste ja kodanike kohustused. Koos jäätmeseadusega toimivad saastetasu seadus põhimõttel " saastaja maksab";
keskkonna järelvalve seadus; säästva arengu seadus jt.
Jäätmekäitluse
eesmärgiks on jäätmete tekkimise vältimine, nende hulga
vähendamine, keskkonnasõbralike toodete kavandamine, et tulevikus
jäätmete teket vältida.
Jäätmete eeltöötlemise meetodid
- Jäätmete eeltöötlemise eesmärgiks on kergendada jäätmete transporti, nende edasist käitlemist ja kasutamist.
- Eeltöötlusmeetodid
- sorteerimine (ka sortimine )
- jäätmevoo komponentide eraldamine või üksteisest lahus hoidmine
- tekkekohal või sorteerimiskeskuses
- käsitsi või
- mehaaniliselt
- osakeste suurus – sõelumine
- tihedus – setitamine
- kiirendus – ballistiline sortimine
- elastsus
- optilised omadused – optiline separeerimine
- magnetilised omadused – magnetiline sortimine
- tihendamine
- purustamine
- pressimine
Jäätmete
eeltöötlemise eesmärgiks on kergendada jäätmete transporti,
nende edasist käitlemist ja kasutamist. Jäätmete
eeltöötlusmeetoditeks on sortimine, tihendamine, purustamine ja
pressimine. Sorteerimine toimub kas jäätmete tekkekohas
(efektiivsem) või sorteerimiskeskustes. Seda korraldatakse kas
käsitsi või mehaaniliselt. Viimase puhul sorteeritakse prügi
osakeste suurust, tihedust, kiirendust, optilisi omadusi, magnetilisi
omadusi ja elastsust arvestades. Nendele vastavalt kasutatakse
sõelumist (trummelsõel), setitamist, ballistilist sortimist,
optilist separeerimist, magnetilist sortimist. Purustamine, eriti
metallil, on väga energiakulukas. Pressimine vähendab jäätmete
ruumala. Prügilasse ladustamise eelduseks on tihendamine.m
Olmejäätmete lõppkäitlemise viisid
- Lõppkäitlemise viisid
- termilised meetodid
- mahu ja kaalu vähendamine
- 800-850 °C
- bioloogilised meetodid
- kompostimine
- lagundatakse orgaanilised jäätmed, sh reoveesetted, mikroobide abil aeroobses keskkonnas
- eraldub soojust, tekib süsinikdioksiidi, vett, anorgaanilisi sooli ja huumust sisaldavat materjali (kompostimuld)
- aunkompostimine, reaktorkompostimine
- Mõjutavad tegurid: hapniku hulk, toitainete sisaldus, niiskussisaldus , pH tase, temperatuur, tekstuur
- anaeroobsetes tingimustes lagundamine – jäätmetest eraldatakse eelnevalt mittelagunevad ained, peenestatakse
- ladustamine prügilasse
- kasutusaeg min 25 a
- jäätmed tihendatud
- õhu ja põhjavee seire
- nõrgvee puhastamine
- Iru elektrijaama jäätmeenergiaplokk
Olmejäätmete lõppkäitlemisel kasutatakse termilisi ja
bioloogilisi meetodeid ning prügilasse ladestamist. Termilise
meetodi käigus põletatakse jäätmed u 800 °C juures, et vähendada
nende mahtu ja kaalu. Sealjuures tuleb hoiduda mürgiste ainete
sattumist õhku. Bioloogilise meetodi võimalusteks on kompostimine,
kus lagundatakse orgaanilised ained aeroobses keskkonnas mikroobide
abil, ning anaeroobne lagundamine, kus enne lagundamisprotsesssi
tuleb jäätmetest eemaldada mittelagunevad ained ning need
peenestada. Prügilasse ladestamine peaks olema viimane abinõu.
Prügilatele on kehtestatud nõuded: nende kasutusaeg peab olema
minimaalselt 25 aastat, jäätmed peavad olema tihendatud,
korraldatud peavad olema õhu ja põhjavee seire ning nõrgvee
puhastamine. Iru elektrijaamas toodetakse jäätmeenergiaplokis
jäätmetest elektrit ja soojust, suure energiakulu kompenseerib
soojusmüügist saadav tulu.
.Ohtlikud jäätmed ning nende käitlemine
- Ohtlike jäätmete all mõeldakse jäätmeid, mis oma keemiliste või muude omaduste tõttu võivad põhjustada erilist ohtu või kahju inimeste tervisele või keskkonnale.
- Ohtlike jäätmete käitlemisega tegelevad ettevõtted peavad taotlema tegevuseks litsentsi.
- Tööstuses tekkivaid ohtlikke jäätmeid võidakse käidelda nende tekkimiskohas ka tootja enese poolt.
- Omavalitsused on kohustatud korraldama kodumajapidamistes tekkivate ohtlike jäätmete vastuvõttu
- aegunud arstimid, õlid, akud , raskmetalle sisaldavad materjalid (päevavalguslambid, termomeetrid, patareid ), värvi- ja lakijäätmed, majapidamises tarvitatavad mürkained jne
- Jäätmete töötlemine:
- keemiliselt (neutraliseerimine, stabiliseerimine)
- põletatakse (üle 1100 °C, mürgised ühendid lagunevad)
- Põletamisel tekkiv koldetuhk ja suitsugaaside puhastamisel tekkiv kips ladestatakse erimatmiskohta.
- maetakse erimatmiskohtadesse (näiteks suletakse betoonsarkofaagi, jms).
- Vaivara ohtlike jäätmete kogumiskeskus (VOJK)
Ohtlike jäätmete all mõeldakse jäätmeid, mis oma keemiliste või
muude omaduste tõttu võivad põhjustada erilist ohtu või kahju
inimeste tervisele või keskkonnale. Ohtlike jäätmete käitlemisega
tegelevad ettevõtted peavad taotlema tegevuseks litsentsi. Tööstuses
tekkivaid ohtlikke jäätmeid võidakse käidelda nende tekkimiskohas
ka tootja enese poolt. Omavalitsused on kohustatud korraldama
kodumajapidamistes tekkivate ohtlike jäätmete vastuvõttu. Ohtlikud
olmejäätmed on näiteks aegunud arstimid, õlid, akud, patareid,
raskmetalle sisaldavad materjalid, värvi- ja lakijäätmed,
majapidamises tarvitatavad mürkained jne.
Ohtlike jäätmeid töödeldakse keemiliselt (neutraliseerimine,
stabiliseerimine), põletamisel (üle 1100 °C, kus mürgised ühendid
lagunevad, tuhk ladestatakse erimatmiskohta) või maetakse
erimatmiskohtadesse.
Kirde-Eestis kogub ohtlikke jäätmeid Vaivara ohtlike jäätmete
kogumiskeskus (VOJK).
Eesti keskkonnakaitse seadusandlus
Eesti
keskkonnaalased seadused on kättesaadavad Riigi Teatajast. Enamik
uuendatud 2004. aastal
- Keskkonnajuhtimine
- Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus
- Looduskaitseseadus (uuendatud 2004)
- Keskkonnaseire seadus
- Keskkonnajärelvalve seadus
- Keskkonnatasude seadus
- Õhusaaste
- Välisõhu kaitse seadus
- Atmosfääriõhu kaitse seadus
- Veereostus
- Jäätmed
Keskkonnaprobleemid põlevkivitööstuses
Põlevkivi
on tekkinud peamiselt meres, settekivi, milles 10…70 % sapropeelset
orgaanilist ainet, mis on kõrge vesiniku sisaldusega (7…11%) ja
utmisel kõrgendatud õlisaagisega (üle 20 % OA-st). Utmisel kuumutamise mõjul laguneb põlevkivi õliks, gaasiks ja poolkoksiks.
Põlevkivi on moodustanud kihilaadseid kehi peamiselt savis ja
lubjakivis.
Suuremad põlevkivi varud on leitud Austraalias, Brasiilias, Kanadas,
Hiinas, Venemaal, Kasahstanis, USAs ja teistes riikides. Põlevkivi
ressurssi hinnatakse ca 4,1 · 1011 tonni, millest ca 2/3
asub USAs. USA-le järgnevad Brasiilia ja Hiina.
Eesti
põlevkivi (kukersiit) koosneb 30-40 % orgaanilisest ainest ning
65-70 % mineraalses osast. Suurema osa orgaanilisest osast võib
muunduda õliks. Kukersiitpõlevkivi on üks paremaid põlevkivisid
maailmas. Eestis on kaks põlevkivi leiukohta – Tapa maardla , mis
ei ole kasutusel, ja Eesti maardla.
Põlevkivi
utmisel tekkivad jäägid (poolkoks) pole kasutust leidnud ning on
ligi 100m kõrgustesse kuhilatesse kuhjatud. Poolkoks uhutakse
sademeveega laiali, mis viib spetsiifiliste reostustunnustega vee
tekkeni, mis võib sattuda jõgedesse ja imbuda põhjavette.
Poolkoksimägede nõrgveele on iseloomulik intensiivne värvus,
ebameeldiv lõhn, see on alati leeliseline ja sisaldab anorgaanilisi
ja orgaanilisi (fenoolsed ühendid, naftasaadused, polütsüklilised
aromaatsed süsivesinikud ) saasteaineid. Põlevkivi ühealuselised fenoolid avaldavad mõju veekogude isepuhastamisvõimele. Põletamisel
eraldub CO2, teised mürgised gaasid, veeaur, tuhk,
poolkoks. Karjäärid avaldavad olulist mõju maapinnale ja muudavad esialgse maa kasutust. Põhjavee tase alaneb. Mürareostus.
Põlevkivitööstuse
riskide vähendamiseks tehnoloogiate arendamine, toodete valmistamine
põlevkivi töötlemise jäätmetest.
Kõik kommentaarid