MUUSIKA AJALUGU - tabel (0)

MUUSIKA AJALUGU
Periood
Ajastu sotsiaalne ja muusikaline üldiseloomustus
Muusika vahendajad (interpreedid)
Muusikainstrumendid
Uued vormid ja žanrid
Heliloojad
ANTIIK
8. saj eKr – 4. saj pKr
Ühiskond väärtustas inimest avaliku tunnustusega, kas tema eluviisi, teenete, suuremeelsuse või kangelastegude eest. Seda kõike sai realiseerida avalikel üritustel – pidustustel, muusikaesitustel, spordivõistlustel ja religioossetel tseremooniatel. Muusikal puudus iseseisev tähendus, ta oli kultuslike kombetalituste lahutamatu osa. Oletatavasti musitseeriti ühehäälselt. Õhtumaadele anti pärandusena kaasa arvsuhetele põhinev laadiline muusikateooria.
Muusik oli jumaliku andega prohvet , kes vahendas inimesi ja jumalaid.
Rändlaulikud rapsoodid ja kutselised laulikud aoidid kandsid ette eepilisi lugulaule.
Keelpillid : kitara, lüüra.
Puhkpillid : aulos, paaniflööt, põikflööt, metalltrompet.
Auloodia – dionüüsilistel pidustustel aulose saatel esitatav orgialikult meeleline soololaul .
Kitaroodia – lüüra või kitara saatel esitatav hingestatud soololaul.
Ditürambidel (koorilüürikal) põhinev tragöödia.
Lüürikutena on tuntuks saanud Sappho ja Alkaios.
Tuntumad tragöödiate autorid:
Aischylos , Sophokles, Euripides .
KESKAEG
5. – 13. saj
Kirikukesksus; vaimulik muusika oli seotud jumalateenistusega, sel puudus iseseisev roll ( missa ). Muusikahariduse keskusteks kloostrid ; noodikirja sünd.
Ilmalik laul ja pillimuusika olid osa rüütlikultuurist õukonnas.
Kirikumuusika esitajateks vaimulikud , mungad .
Ilmalikeks muusikuteks eri soost rüütlilaulikud. Algul olid nad õukonna teenisuses, keskaja lõpul koondusid linnamuusikute tsunfidesse.
Kirikumuusikas 8. saj-st: orel .
Ilmalikus muusikas: fiidel , rebekk, harf , põikflööt, trompet , käsitrumm, tamburiin .
Vaimulikus muusikas: gregooriuse koraal , organum , liturgiline draama , motett , liturgiline missa.
Ilmalikus muusikas: rüütlilaul, instrumentaalne tantsuvorm estampii .
Muusika arvatava jumaliku päritolu tõttu autori persoon anonüümne; esimesed nimepidi tuntud autorid: Leoninus , Perotinus.
RENESSANSS
14. – 16. saj
Huvi kirikukammitsaist vaba iseteadva inimese vastu – kultuuri ilmalikustumine. Muusikas tooniandvaks Madalmaad; Prantsusmaal ars nova; kirikumuusika kõrvale tekkis mitmehäälne laul (ilmalik vokaalpolüfoonia); nooditrükitehnika leiutamine. Muusikat tellisid ja rahastasid rikkad linnakodanikud ; kodune musitseerimine .
Kirikumuusikat esitasid kirikukapellid – see oli liturgia osa. Ilmalik muusika oli mõeldud eelkõige linnakodanike seltskondlikuks koosmusitseerimiseks (kontserdivorm polnud veel sündinud).
Õukonna juures tegutsesid õukonnakappelid ning sealsed kutselised lauljad .
Lauto , klavessiin, klavikord , spinett, viola da gamba , pommer, tsink ja krummhorn .
Vokaalmuusika populaarsusest tulenevalt peeti täiuslikemaks instrumendiks inimhäält.
Ilmalikus muusikas motett, madrigal, caccia , šansoon, frottola , villanella, balletto (ilmalik vokaalpolüfoonia), instrumentaalne tantsumuusika .
Vaimulikus muusikas: tsükliline kontsertmissa, reekviem , madrigal, motett; Saksamaal luteri koraal.
Guillaume de Machaut ,
Philippe de Vitry,
Francesco Landino,
Josquin Desprez,
Orlando di Lasso,
Giovanni Palestrina
BAROKK
17. – 18. saj I pool
Absoluutse monarhia kulminatsioon .
Dünaamilises, rahutus ja konfliktses ajas sai muusika uueks ülesandeks kuulaja emotsioonide intensiivne mõjutamine (afektide teooria). Õukonnakesksus ja teatraalne kontsertsiil.
Instrumentaalmuusika populaarsuse kasv; pillide tormiline areng; baraokkorkestri väljakujunemine; basso continuo printsiip.
Muusiak muutus rõhutatult tonaalseks.
Muusika muutus koosmusitseerimise objektist kuulamisobjektiks – tekkisid kontserdid publikule.
Esile kerkis professionaalsete muusikute klass.
Nad leidsid teenistust eelkõige õukonnakapellides, kuid ka kirikukappelides ja ooperiteatrites.
Täiustati keelpille ( viiul , vioola , tšello, kontrabass ).
Konstrueeriti põikflööt ja fagott.
Populaarsed ka oboe ja plokkflööt.
Võeti kasutusele haamerklaver.
Ooper (opera seria ja opera buffa ), oratoorium , kantaat , passioon , instrumentaalkontsert, oncerto grosso , fuuga, instrumentaalne tantsusüit: 1. Allemande ; 2. Courante; 3. Saraband ; 4. Gigue
Georg Fredrich Händel, Johann Sebastian Bach , Claudio Monteverdi , Hendry Purcell , Jean-Philippe Rameau , Arcangelo Corelli, Antonio Vivaldi , Georg Philipp Telemann
KLASSITSISM
18. saj II pool – 19. saj I veerand
Nõrgenes õukonna ja kiriku võim (Suur Prantsuse revolutsioon ); määravaks klassiks sai haritud kõrgkodanlus. Elavnes avalik kontserdielu , nooditrükindus, muusikaajakirjandus.
Harmoonia lihtsustus, vormiskeemid muutusid selgeteks; süvenes homofooniline väljenduslaad ja muusiak tonaalsus
Muusika põhiliseks tellijaks sai haritud kõrgkodanlus, kes pidas üleval orkestreid ja tellis heliloojatelt teoseid. Õukondliku muusiku ja kiriku teenistuses oleva muusiku kõrval tähtsustus ühe enam vabahelilooja seisund koos majandusliku ja turundusliku vastutuse võtmisega.
Kujunes välja klassikalise sümfooniaorkestri koosseis.
Väga populaarseks soolopilliks sai klaver .
Vormid: valdavalt sonaadivorm; aga ka rondo ja varjatsioonid. Sonaaditsüklitena (1. osa sonaadivormis); sonaat , trio, keelpillikvartett , puhkpillikvintett , instrumentaalkontsert, sümfoonia (žanrid).
Koomiline ooper ja laulumäng (singspiel). Glucki ooperiform: võttis kasutusele avamängu, muusika viidi läbiva tegevustiku edastamise teenistusse -> loodi sisemise arenguga terviklikke stseene.
Franz Joseph Haydn,
Wolfgang Amadeus Mozart ,
Ludwig van Beethoven
ROMANTISM
19. saj
Monarhliku süsteemi lõplik lagunemine , demokraatlikud ideed hävitasid rahvusriikide tekke protsessi.
Viimane tervikliku esteetikaga kultuurisajand. Linlikes võõrandumisvaludes looja ülistab intuitsiooni ja tunnet . Ideelahendid enamasti traagilised. Muusikas rakendati mõjusama tulemuse nimel žanripiiride avardamist ja kunstivahendite sünteesi. Teosesisesed impulsiivsed arengud äärmusest äärmusesse (tempo, dünaamika). Süvenes huvi rahvamuusika vastu. Kontserdikavade ülesehitusse hakati esmakordselt lisama eelmiste ajajärkude heliteoseid.
Heliloojad olid reeglina vabalooja seisundis, lootes muusikatellimustele. Leingujärgselt müüdi teos impressariole koos kõikide õiguste loovutamisega.
Aina sagedamini pidi muusik selgelt omama seisukohta ka ühiskondlikes protsessides – selle läbi avaliku elu tegelasena arenguid suunates või ise represioonide alla langedes.
Interpreedidelt nõudi ülimalt tehnilist meisterlikkust, selle tekitas publiku ootusi toitev virtuoosikultus .
Klassikalise sümfooniaorkestri pillid said tänapäevase kuju; vaskpillidele lisandusi ventiilid , puupillidele Böhmi klappidesüsteem; keelpillidel pikenes sõrmlaud ja poogen . Berlioz lisas orkestrisse harfi.
Konstrueeriti ka uusi pille: inglisarv , pikolo- ja bassklarnet, tuuba, saksofon .
Kammermuusika soolipilline jätkas võidukäiku klaver.
Kunstide sünteesi põhiideed väljendas ooperižanr. Uute žanritena kerkisid esile: soololaul (tihti loodi programmtsüklitena), sümfooniline poeem ( Liszt , hiljem R. Strauss , H. Eller ), kammerlikud väiketeosed klaverile (Chpin), klaveritranskriptsioonid (Liszt), operett ( uudne meelelahutuslik lavažanr koomilise ooperi, vodevilli, kabaree ja varietee baasil).
Põhivoolu esindajad: Franz Schubert , Robert Schumann , Fryderic Chopin, Johannes Brahms, Ferenc Liszt, Richard Wagner , Hector Berlioz, Georges Bizet, Giuseppe Verdi .
Metropolivälised rahvuskoolkonnad: Bedrich Smetana , Antonin Dvorak (Tšehhi); Edward Grieg , Jean Sibelius , Carl Nielsen (Põhjamaad); Mihhail Glinka, Modest Mussorgski, Nikolai Rimski - Korsakov , Pjotr Tšaikovski, Sergei Rahmaninov (Vene)
XX saj MITMEKESISUS
Teadusliku, tehnoloogilise, tööstusliku progressi ajastu. Infosüsteemide plahvatuslik areng. Kultuuri globaliseerumine. Uued muusikastiilid : hilisromantism, impresionism, neoklassitsism jt. Elektroonliste vahendite kasutuselevõtt. Uued komponeerimistehnikad: dodekafoonia , serialism, sonorism, pointillism, aleatoorika jt.
Nii looja kui interpreet peavad uute muusikaliste identiteetide otsinguil olema valmis innovaatilisteks ideestruktuurideks nin tehnilisteks lahendusteks.
Alustatakse kõrgkultuuri allutamist süstemaatilise turunduse põhimõtetele. Salvestustehnolooga sund tõstab esile autoriõiguse ja –kaitse probleemid.
Jätkuvalt sümfooniaorkestri klassikaline koosseis, mille lisatakse tämbri laiendamiseks lisainstrumente. Sajani II pooles ilmuvad vibrafon , ettevalmistatud klaver (prepared piano), elektrikitarr , süntesaator kombineeritud arvutiga, multimeedivahendid. Avastatakse löökpillide võimaluste laiem dimensioon (löökpilliansamblid).
Kasutusel on kõik klassikalis -romantilisest ajastust pärinevad žanrid, kuid neid tõlgendatakse vabamalt. Tihti luuakse koos kõlapildiga ka uus ja kordumatu teose ülesehitus, lisades sellele uuele tehnoloogiale rajatud visuaalefekte.
Operett kujuneb ümber tiražeeritud muusikalitööstuseks.
Richard Strauss, Claude Debussy , Maurice Ravel , Arnold Schönberg, Igor Stravinski , Georg Gershwin, Béla Bartók, Carl Orff , Sergei Prokofjev, Benjamin Britten , Alfred Schnittke, John Cage , Krzysztof Penderecki, Luciano Berio , György Ligeti , Steve Reich , Philip Glass jt.
EESTI MUUSIKA
19. – 20. saj
Muusikaelu otseselt seotud sotsiaal-poliitilise olukorraga: riikluse sünd -> okupatsioonisurutis -> maailma muusikaelu vereringega liitumine.
I arkamisaja omalooming matkis Balti-Saksa kultuuriruumi esteetikat; II ärkamisajal võeti eeskujuks euroopa romantilised standardid ning professionaalsus nõuded; III ärkamisaeg andis võimaluse kammerlikumas laadis isikupära esilekerkmisele.
Esimese põlvkonna heliloojad oli asjaarmastusliku taustaga. Teise põlvkonna loojate looming põhines professionaalsele koolitusele Peterburi konservatooriumist. Pikka aega tegeldi loominguga põhitöö kõrvalt (organistikoht kirikus, õpetajakoht koolis).
Tänased loojad / interpreedid on suuresti euroopaliku ettevalmistusega (soome, rootsi, prantsuse, saksa jne) ning rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud (Pärt, Tüür, Tulve , Filharmoonia kammerkoor jt)
Euroopa kulturiruumi eeskujul sümfooniaorkestri klassikaline koosseis. Tämbri rikastamiseks kasutatakse pärimusmuusika instrumente (2006 Rostrumi peaauhinna toonud H. Tulve „Sula“ on näiteks loodud sümfooniaorkestrile ja didgeridoole), süntesaator kombineeritult arvutiga, multimeedivahendid jne.
Algperioodil valdav rõhuasetus koorilaulul. Koos euroopaliku koolituse ja ambitsioonide tõusuga võetakse kasutusele kõik klassikaliromantilisest ajastust pärinevad žanrid. Tänapäeval tõlgendatakse neid aga väbamalt, eelistatakse kammerlikumaid žanre.
Karl August Hermann , Miina Härma, Mart Saar, Rudolf Tobias , Heino Eller, Eduard Tubin , Arvo Pärt, Veljo Tormis , Eino Tamberg , Lepo Sumera, Raimo Kangro , Erkki-Sven Tüür, Helena Tulve jt.
STIIL
TUNTUMAD HELILOOJAD
KONSEPTSIOON
HILISROMANTISM
Tekkis 19. – 20. saj vahetusel Saksamaal ja Austrias .
Anton Bruckner (1824-1896)
Gustav Mahler (1860-1911)
Richard Strauss (1864-1949)
Tekkis 19. saj II poole kõrgromantismi järellainetusena.
Kirjutati suurtele orkestrikoosseisudele, teosed olid pikad, harmoonia oli rohkete kromantismidega ja ebapüsiv, tonaalsuse mõiste hakkas kaduma.
Teoste programm oli pigem ideelis- filosoofiline kui kirjanduslik .
IMPRESSIONISM
Tekkis 19. – 20. saj vahetusel Prantsusmaal.
Claude Debussy ( 1862 -1918)
Maurice Ravel (1875-1937)
Manuel de Falla (1876-1946)
Ottorino Respighi ( 1879 -1936)
Stiili nimetus pärit 1874 . a-st kujutavast kunstist ( impressioon – mulje).
Peatähelepanu oli instrumentide ja orkestri kõlavärvidel. Harmooniat rikastasid mitmesugused helilaadid ( pentatoonika , täistoonhelilaadid jt).
Vormiosade piirid hägustusid (vabalt voolav vorm). Eelistati programmilis muusikat.
NEOKLASSITSIM
Tekkis 1920. aastatel Euroopas
Igo Stravinski (1882- 1971 )
Balletid ja 1920. aastate looming
Paul Hindemith (1895-1963)
Bela Bartok (1881-1945)
Benjamin Britten (1913-1976)
Carl Orff (1895-1982)
Arthur Honegger (1892-1955)
Darius Milhaud (1892-1974)
Francis Poulenc (1899-1963)
Tunti huvivarasemati stiilide (barokk, renessanss ja klassitsism) vastu.Loobuti romantilisest tundelisusest ja impressionistlikust kõlakoloriidist.Lihtsustusid harmoonia ja orkestratsioon . Meloodiline joonis ja vorm olid klassikaliselt väljapeetud. Sageli kasutati polürütmikat ja polütonaalsust.
EKSPRESSIONISM
Tekkis I ja II maailmasõja vahelisel perioodil Saksamaal ja Austrias.
Arnold Schönberg (1874-1951)
Alban Berg (1885-1935)
Anton Webern (1883-1945)
Tähelepanu keskmes oli inimese siseelu (konflikt, jõuetus, mäss). Tonaalse muusika asemele tuli atonaalne . Uue kompositsioonitehnikana tekkis dodekafoonia.
Vokaalmuusikas tekkis ülimalt intensiivne, sageli ülepakutud väljenduslaadiga kõnelaul.
AVANGARDISM
( angloameerika maades „ modernism “)
Tekkis pärast teist maailmasõda Euroopas ja Ameerikas, kestis 1970. aastateni.
John Cage (1912-1992)
Pierre Boulez (1925)
Karlheinz Stockhausen (1928)
Luciano Berio (1925-2003)
Krzysztof Penerecki (1933)
György Ligeti (1923)
Tekkis vastukaaluks sajandi I poole domineerinud kunstivooludele. Eksperimenteeriti ebatavaliste pillikoosseisude ja kompositsioonitehnikatega (serialism, aleatoorika, pointillism). Hakati kasutama elektroonilisi väljendusvahendeiid, hüljati klassikalised vormid.
MINIMALISM
Tekkis 1960. aastate keskel Ameerikas
La Monte Young (1935)
Terry Riley (1935)
Steve Reich (1936)
Philip Glass (1937)
Tekkis vastukaaluna avangardismi dissoneeruvusele ja komplitseeritusele. Muusikaline algmaterjal on napp, kujundid lihtsad ja lühikesed (minimalistlikud).
Musikalis-dramaturgilist arendust asendab ühe kujundi pidev kordamine. Helikeel on heakõlaline dissonantsideta.
POSTMODERNISM
Tekkis 1960. aastate lõpul, 1990. aastatel kujunes maailma levinuimaks vooluks. Ühendas mitmeid eri stiile – postminimalismi, ekletitsismi, uustonaalsust, uuskomplekssust.
POSTMINIMALISM
John Adams (1947)
Louis Andriessen (1939)
Steve Reich (1936), hiline looming
Võrreldes minimalismiga on teemad ja meloodiakaared pikemad, lühikesed fraasikordused peaaegu puuduvad.
Kasutatakse teistele stiilidele ( jazz -, pop-, etnomuusika ) iseloomulikke väljendusvahendeid.
EKLERTISM
(eriti väljaarendatud vorm on polüstilism)
Hans Werner Henze (1926)
Mark-Anthony Turnage (1960)
Alfred Schittke (1934-1998)
Teoseid iseloomustab taotluslik stiilikirevus. Ühendati modernistlikke väljendusvõtteid ja rahvalikumat laadi muusika (pop-, jazz-muusika) elemente, kasutati tsitaate eri ajastute muusikast.
UUSTONAALSUS
(ka uuslihtsus )
John Tavener (1944)
Henryk Górecki (1933)
Arvo Pärt (tintinnabuli-stiil)(1935)
Toimub rahu ja vaimse kirgastumise otsimine läbi lihtsate heakõlaliste väljendusvahendite. Muusikaline materjal on rõhutatult askeetiline ja heakõlaline. Muusika on sageli relioosne ja seotud keskaja nin renessanssimuusikaga.
UUSKOMPLEKSSUS
(ka uuskeerukus)
Brian Ferneyhough (1943)
James Dillon (1950)
Tekkis vastureaktsioonina uustonaalsusele. Tegemist serialismi edasiarendusega.