20.sajand (0)

Muusika 20. saj. I poolel ehk “uus muusika ” või “kaasaegne muusika”
20. saj. I poole  muusikat iseloomustab stiilide mitmekesisus . Tekivad mitmed stiilid ja voolud , mis arenevad paralleelselt. Hilisromantismist kasvab välja kaks vastandlikku suunda:19. saj lõpus impressionism ja  20. saj. algul ekspressionism . Hilisromantism elab edasi rahvuslikes koolkondades. Vastukaaluks eelmistele -ismidele tekib 20- datel aastatel neoklassitsism oma selgemate vormide ja rütmidega.
Terminit "uus muusika" on kasutatud ka eelmistel ajastutel: ars nova 1320 ( vararenessanss ), musica nuova 1600( barokk ), uus muusika 1750 ( klassitsism ).  Siiski oli murdejoon eelmiste stiiliperioodide vahel mitte nii tugev kui 19. ja 20. sajandi vahel. Suured erinevused on muusika väljendusvahendite, eriti tonaalsuse käsitlemises, helikeel muutub dissonantsemaks, puudub sisemine tasakaal, oluliseks saab strukturaalne mõtlemine ja originaalsus.
Impressionism 
Impressionism sai alguse prantsuse maalikunstist 19. saj. 70-ndatel aastatel. Stiili nimetus on tulnud Claude Monet ` maali järgi ” Impression , soleil levant “1874 (Mulje, tõusev päike). Oluliseks muutus isiklike muljete edasiandmine loodusest, peened nüansid, valguse ja värvi mäng.
Muusikasse tuli impressionism 1890-datel. Seda stiili on nimetatud uue muusika kevadeks. Hakati  pöörama  erilist tähelepanu kõlavärvidele, funktsionaalse harmoonia asemel  tõusis esile koloriidiharmoonia.
Tavapärase maž.-min.-süsteemi asemel eelistati vanu helilaade, pentatoonikat, täistoonilist laadi .
Eeskuju võeti ka Bali saare gamelan -muusikast, mida kuuldi Pariisi maailmanäitusel 1889.
Instrumentidest eelistati õhulisemaid puupuhkpille, harfi , keelpille.
Orkestrikäsitlus oli detailirikkam ja sillerdavate värvidega.
Vähenes meloodiliste liinide ja vormide selgus.
Eelistati loodusetemaatikat: meri, pilved, aiad vihmas jne.
 
Claude Debussy ( 1862 -1918)
oli stiilipuhtaim impressionist, kuigi ta ise sidus end sümbolismiga. Ta õppis Pariisi konservatooriumis, 1884-87 Rooma preemiaga seoses elas Roomas, alates 1887 Pariisis. Debussy oli mõjutatud oma aja prantsuse muusikast, Chopinist, Wagnerist. Siis pöördus ta ära saksa ideekunstist ja otsis uut helikeelt. Tõuke saab Mussorgskilt, Bali saare muusikast, prantsuse barokist (Couperin, Rameau ), kaasaegsetelt kunstnikelt ja luuletajatelt. Tal olid tihedad sidemed Baudelaire`i, Verlaine `i ja Mallarme`ga.
Tuntumad teosed:
Orkestriprelüüd "Fauni pärastlõuna" (Mallarme poeemi järgi) 1892-1894.
Ooper "Pelleas ja Melisande " (Maeterlincki j. ) 1892-1902 – ajastu peateos, väljapaisvaim impressionistlik ooper.
Debussyga saavutab prantsuse muusika taas üleilmse tähtsuse. 20. saj algul on kõik heliloojad temast mõjutatud  ( Manuel de Falla – Hispaanias, Delius ja Scott –Inglismaal,  Eestis osaliselt varajane Heino Eller ja Mart Saar). 
Maurice Ravel (1875- 1937).
Sündis Püreneedes Ciboure`is, õppis Pariisi konservatooriumis. Alustas imp- ressionistina, kuid läbi  fantastika ja rafineerituse leidis uusi jooni. "Vetemängud" 1901 on üks paremaid impr. klaveriteoseid.  Ema poolt hispaanlane ( bask ), seetõttu armastas hisp. rütme ja meloodiaid: " Hispaania rapsoodia " 1908 , ooper "Hispaania tund" 1911, " Bolero " 1928. "Bolero" mõeldud algselt lavateostena (ballet).
Võrreldes Debussyga on Ravel selgema meloodia , rütmi ja vormiga . Tema orkestri- käsitlust iseloomustab erakordne värviküllus. Tähtsaim lavateos on ballett "Daphnis ja Chloe " 1912. Olles ise silmapaistev pianist kirjutas 2 klaverikontserti 1931 , üks neist vasakule käele. Teose tellis Paul Wittgenstein, kes kaotas sõjas parema käe. 
 
Ekspressionism
sai alguse 20. saj. esimestel aastakümnetel. Selle esimesed ilmingud avaldusid juba eelmise sajandi lõpul Mahleri ja R.Straussi teostes. Erinevalt impressionismist, kus antakse edasi muljet, on ekspressionismis oluline äärmuslike tunnete väljendamine ( expressio ladina k. väljendus, tunne).
Pööratakse tähelepanu inimese hingeelus toimuvate protsesside vastu.
Kujutatakse inimese konflikti ümbritseva maailmaga .
Peategelaseks on sageli sisemisse kriisi sattunud inimene.
Ekspressionism on linnakultuuri avaldus, urbanistlik irdumine loodusest.
Sotsiaalne rahulolematus , hirm homse päeva pärast.
Helikeelt iseloomustavad jooned :
äärmiste kõlaregistrite rohke kasutamine
dissonantside kuhjumine
järsud dünaamilised kontrastid
 Austria helilooja Arnold Schönberg (1874-1951)
oli muusikas peamiselt iseõppija. Noorpõlves mängis viiulit ja tšellot. Töötas Viinis pangaametnikuna ja hiljem ühes Berliini kabarees muusikuna . Tänu R. Straussi toetusele sai ta Saksa Muusikaühingu stipendiumi ning hakkas õpetama kompositsiooni Sterni konservatooriumis. Schönbergi looming jaguneb 3 perioodi:
I periood 1893 – 1910
Hilisromantiline, lähedane Mahlerile. Väldib funktsionaalset harmooniat ja rütmikujundite kordumisi. Inertsijõudude allasurumine, plahvatuslik intensiivsus, lakkamatu pingeline väljenduslikkus, iga muusikaline mõte on sügava tähendusega. 1899 keelpillisekstett  Selginenud öö ,
sümf. poeem Pelleas ja Melisande.
II periood 1910- 1916 atonaalne muusika
Puuduvad suurvormis instrumentaalteosed. Heliloojale tundus, et  atonaalses muusi - kas on võimalik  kirjutada ainult vokaalseid suurteoseid.
Mono-ooper Ootus 1909 - esimene katsetus ekspressionistliku muusikateatri vallas.
Kuu- Pierrot 1912 - melodraama naishäälele ja 8 instrumendile. Kõnelaulu kasutamine (Sprechgesang). Atonaalse perioodi tippteos.
III per. 1923-1951    dodekafooniline muusika.
    Dodekafoonia on 12 – heli tehnika. Teose aluseks on 12- heliline rida e. seeria, mis sisaldab valikulises järjestuses kõik 12 nooti. Reegel on, et ükski heli ei tohi korduda enne, kui kõik ülejäänud 11 on kõlanud.
Schönbergi teoseid – Orkestrivariatsioonid 1928, ooper Moses ja Aron 1932 Klaverikontsert 1942,  viiulikontsert 1936, Kantaat   Ellujääja Varssavist 1947.
Schönberg koos oma õpilaste   Alban Bergi ja Anton Weberniga moodustavad uus-Viini koolkonna.  
Neoklassitsism
Tekkis vastukaaluks eelmistele  -ismidele. Puhta kunsti poolt, subjektiivse väljendus- laadi ja filosoofilise tagapõhja vastu muusikas.
objektiivne, antiromantiline, intellektuaalne .
erinevus klassitsismist: ei kuulu funktsionaalse harmoonia ajastusse, arvestab hilisemaid muusika arenguetappe, kasutab 20.saj. helikeelt.
pearõhk teose struktuuril, vormil .
selguse taotlemine nii vormis kui tämbrites
tasakaalu loomine eri stiilide vahel
rütmi osatähtsuse suurenemine, motoorsus, ostinaatsus, polürütmika
tonaalne muusika
eelistati väiksemaid koosseise
üldmeeleolu optimistlik, asjalik , väljendatakse rõõmu musitseerimisest
valdavalt instrumentaalne mõtlemine.
 
Carl Orff ( 1895 -1982)
Oli ülekaalukalt lavahelilooja, puhast instrumentaalmuusikat vähe
Sünteesis oma loomingus muusikat, liikumist ja kõne kui ürgseid inimlikke väljendusvahendeid.
Esiplaanil retsiteeritud või lauldud sõna ja maagiline kordus.
Eeskujuks oli antiik- ja mitmed varajased muusikavormid. On kirjutanud ka ise tekste , kasutanud vana-baieri dialekti, hilis-ladina, vana-saksa ja vana-prantsuse keelt.
Teosed: Schulwerk 1930-35, 50-54 kokku 5 köidet.
Lavalised kantaadid : Carmina Burana 1935-36 , Catulli Carmina 43, Trionfo di Afrodite 53.
Sündis 1895 Münchenis, juba gümnaasiumis kirjutas muusikat omaloodud nukunäidenditele, koori ja soololaule. 1913-14 õppis Müncheni helikunsti akadeemias , oli Debussy mõju all. 1915-17 oli "Müncher Kammerspielen" kapellmeister, 1917-18 teatri kapellmeister Mannheimis ja Darmstadtis. 1919 tuli tagasi Münchenisse. Tundis suurt huvi vanamuusika, eriti Monteverdi vastu. Tegeles liikumise ja rütmiküsimustega.  See viis "Güntherschule" avamiseni koos Dorothea Güntheriga 1924.a. See oli tantsu, võimlemise ja muusika kool., kus oli leitud uusi seoseid . Siin arenesid välja tema Schulwerki olulised põhimõtted.  "Schulwerki",  võib vaadelda kui eelastet tema lavalistele kantaatidele.
Koostös K. Maendleriga pandi alus uuele instrumentaariumile (nn. Orffi pillid).
1930-33 töötas  dirigendina Müncheni Bachi ühingus, tema stiil sai siit mõjutusi.
Carmina Burana loomisega 1937 oli Orffi muusikastiil välja kujunenud.
Orff oli rahvusvahelise autoriteediga ja väga kuulus helilooja. Tema  Schulwerk on tõlgitud rohkem kui 16 keelde. Alates 1961 juhatas Salzburgis Orffi instituuti "Mozarteumi Akadeemias. " Suri 1982 Münchenis.
    "Carmina burana" 1934-36 aluseks 13.saj. rändüliõpilaste ja nende õpetajate rändmunkade luulekogud , mis leiti Baieri Alpides asuvast Benediktbeuerni kloostrist. Kogumikus on moraal-satiirilised, armastuse,- joogi- ja mängulaulud. Sellest hargneb sümboolne elukarusell, mida raamib süngelt suurejooneline saatusekujund - Fortuna imperatrix mundi - saatus , maailma valitseja. Teos on ladina ja keskülem saksa keeles.
"Schulwerk" on pedagoogiline kogumik, mis pakub musitseerimisvõimalusi laulu alal, rütmipillidel, plaatpillidel, plokkflöödil, hiljem lisanduvad ka klaver ja keelpillid.
Selle teosega pani Orff aluse originaalsele õpetussüsteemile, kus on ühendatud kõne, liikumine ja muusika. Selle aluseks on laste mängud, intonatsioonid, rahvalaulud ja instrumentaarium. Süsteem lähtub lapse enda loomingust ja improvisatsioonist, ei eelda kindlat muusikalise andekuse astet ega ettevalmistust.
Orffi õpetus ei taotle mitte üksnes muusikalise ande väljaarendamist, vaid on suunatud inimese kui terviku kujundamisele.  
Arthur Honegger (1892-1955)
sai süsteemse muusikahariduse sai Pariisi konservatooriumis (1911-1914). Sensatsiooniline menu saatis juba sümfoonilise pildi " Pacific 231" (1923) esiettekannet. Teos püüab illustratiivselt edasi anda auruveduri hääli: liikuma hakkamist, rataste kolksumist ja vilet. Muusikaliselt ülesehituselt on "Pacific231" rida järjestikuseid variatsioone, milles rütm on väga teravmeelselt seotud tempoga. Variatsioonid tuginevad järk-järgult lühenevatele rütmivältustele täisnootidest kuueteistkümnendikeni, ning mida lühemaks muutuvad noodid, seda kiiremaks läheb ka tempo.
Olivier Messiaen
1908-92 
Messiaeni võib nimetada XX sajandi üheks tähtsamaks muusikuks. Ta oli silmapaistev helilooja, organist ja õpetaja. 
      Messiaen sündis Avignonis, tema isa Pierre M. oli hea  Shakespeare ´i tõlkija, ema Cecile Sauvage oli tuntud   kirjanik.  1919-30 õppis  M. Pariisi konservatooriumis Marcel Dupre juures orelit ja Paul Dukas´ juures kompositsiooni (P.Dukas´ tuntuim teos  on värvika orkest-ratsiooniga sümfooniline skertso "Võluri õpilane"). 1931.a. alates töötas Messiaen organistina  Pariisi Püha Kolmainu kirikus. 1942.a.alates oli  Messiaen Pariisi konservatooriumi professor. Tema kuulsamad õpilased on P. Boulez , K.- H. Stockhausen , I.Xenakis jt.  
Messiaeni muusika kolm allikat on religioossus , eksootika ja panteism .
Tema muusikat iseloomustab modaalsus st. muusika aluseks on tema enda loodud helilaadid ja rütmid, millede eeskujuks on gregooriuse koraalid, antiik-kreeka luulerütmid ja india rütmid.
Heliread ja rütmivõtted on talle omase  tehnika abil ühendatud keeruliseks konstrukt-siooniks. Seda on ta selgitanud raamatus "Minu helikeele tehnika" 1944.
Messiaeni helikeel on täielikult väljenduslikkuse teenistuses: ta muusika tugineb sageli religioossetele kujutluspiltidele ja sümbolitele. 
Üle 40 aasta jäädvustas ja uuris ta linnulaulu ning kasutas seda oma teostes. Erinevalt "konkreetsest muusikast" kasutas ta seda materjali mitte otse tsiteerides, vaid nn. moduste e. mudelitena (muutis registreid, tempot jne. )
Turangalila-sümfoonia 1946-48
Sanskriti k. lila - mäng, jumalik tegevus kosmoses, loomismäng, lõhkumismäng, elu ja surma mäng, samuti armastus. Turanga - aeg, mis kihutab hobuste galopi moodi, liikumine, rütm, voolav aeg nagu liivakellas. Turangalila - armastuselaul, hümn rõõmule, ajale, liikumisele, rütmile, elule ja surmale. Fataalne armastus, piiritu nagu Tristan ja Isoldel, armastus, mis võtab oma tiivad pilvedelt.
 
Muusika XX sajandi II poolel  ehk avangardism ja modernism
Muusika üldpilti mõjutasid järgmised suundumused :
Poliitiline, moraalne ja majanduslik uuestisünd pärast II maailmasõda
Muusika ja teiste kunstiliikide esteetilise käsitluse avardumine. Laienevad ettekujutused muusikalisest helist, rütmist, vormist .
Stiililiselt neoklassitsismi lõpp ja seriaalse mõtlemise algus (Messiaen)
Elektroonilise muusika teke ja sellega seotud uus kõlamaailm (Karlheinz Stockhausen)
Messiaen ja Luigi Dallapiccola esindasid mõõdukat modernismi.
Avangardistid (Boulez, Ligeti) otsisid uusi teid.
Esimesed moodsa muusika festivalid olid:
Donaueschingenis (alates1921 ja 50)
Darmstadtis (1946).
"Varssavi sügis" (alates 1956), mis mõjutas  eesti noori heliloojaid. 
John Cage (1912-92)
Pärineb Los Angeles ´ist.Tema muusika omab suurt tähtsust  eelkõige helikunsti piiride enneolematu laiendamise tõttu. Võttes aluseks Cowelli teose "Uued muusikaressursid"1930 ja Schönbergi dodekafooniatehnika meetodi, arendas ta siit edasi oma lähtekoha:"kõik on muusika". Siit mitmes suunas edasi töötades jõudis Cage "juhuste muusikani".(Selle arengu algimpulsina ei saa jätta arvestamata ülemaailmset majanduskriisi 1929.a., mille tõttu Cage kaotas oma elukoha ja vanemate toetuse.)
   Juhusemuusikat iseloomustab see, et teoste muusikalised dimensioonid  (heli tugevus, kestus, tämber, registrid) on sama avatud nagu kompositsioonide üldine pikkus -  nn."kindlaksmääramata muusika".
30-ndate lõpus leiutas Cage ettevalmistatud klaveri, mis tänu keeltele asetatud poltidele, naharibadele jmt. andis klaverile eksootilise kõla. 
   Cage´i muusika on hoolikalt seosetu, ilma kulminatsioonideta, lahendusteta, korrapärase tempota, püsiva helistikuta, kavatsuslike kooskõladeta, kindlate lõppudeta. Cage vabastas muusika nootidest. "Muusika on kõikjal ja kõikjal on muusika - looduse loomulik müra - , kui ainult kuulaja on valmis seda kuulma ".
Kokkupuude NewYorgis ja USA-s käibivate india, jaapani ja hiina filosoofiatega viis teda euro-ameerikalike ning asiaatlike muusikakujutluste ristumiseni. See, mida Cage kui materjali puudutas, muutus tõrgeteta kunstiks.
J. Cage’I minimalistlikeim ja kuulsaim teos on kahtlemata 4.33, kus solist peab istuma klaveri taga ja mängima – mitte midagi.
( Soovitav lugeda R. Kostelanetz "Lahti seletatud John Cage", TMK, 3/2000)
 
   Juhusemuusika euroopalik variant on aleatoorika (juhitud juhuslikkus) - improvisatsioon helilooja poolt etteantud raamides.
  Heliloojad leidsid rohkesti uusi tämbreid: võeti kasutusele uusi pille ja mänguvõtteid. Uute tämbrite otsingud viisid elektronmuusika tekkele 1940-50.
Esimene elektronmuusika stuudio rajati 1951.a. Kölnis.
  60-ndail algas pööre postmodernismi suunas, kus kasutatakse eri stiilide sümbioose.
Varasemate stiilitunnuste või tsitaatide kõrval on selgelt olemas XX sajandi teise poole modernismi jooned. Lääne -Euroopa varajase postmodernismi teosed on Stockhauseni "Stimmung" 1968 ja Luciano Berio "Sinfonia" 1968/69.
  USA läänerannikul sündis 1960-ndate keskel minimalistlik e. korduste muusika. Seda viljelesid Steve Reich, Terry Rily ja Philipp Glass. See on sulam lihtsate motiivide kordustest, rafineeritud polürütmiast ja idamaisest staatikast. Minimalism väldib dramatismi ja jutustavust. Euroopasse ilmus minimalism 1970. aastatel.
  Samal ajal algas "uuenemine vana kaudu". Pöörduti folkloori poole, hakati taas esitama keskaja ja renessanss -muusikat. Tulid käibele mõisted " uuslihtsus " ja "uustonaalsus" ja "uusromantism". Modernismi kõrvale tekkinud muusikavoolud ei tõrjunud modernismi välja vaid jäid alternatiiv-vooludena eksisteerima.
Prantsusmaal uuritakse helide ülemhelikoostist ning kasutatakse harmoonia ja tämbrikeele loomisel arvutiprogramme. Sellega tegelevad nn. spektraalmuusika loojad Gerard Grisey, Tristan Murail jt. 
George Gershwin
1898 nägi New Yorgis Venemaalt emigreerunud juudi peres ilmavalgust poisslaps Jacob Gershowitz, keda vanemad hakkasid kohe George'iks kutsuma. Lühikeseks jäänud loometee jooksul (Gerswhin elas vaid 38aastaseks) komponeeris ta palavikuliselt, kirjutades laule, klaveripalu, muusikale, filmimuusikat Hollywoodile ja näpuotsaga ka orkestriteoseid.
"Porgy ja Bess" on Gershwini loomingu kõrgpunkt, helilooja lemmiklaps. Ooper valmis 1935. aastal, vaid paar aastat enne helilooja surma. DuBose Heywardi romaan "Porgy" oli Gerswhini tähelepanu köitnud juba kümmekond aastat varem.
Ooperi loomist arutas ta korduvalt Heywardiga, kuid ei tihanud seda ikka käsile võtta, kartes, et ei saa hakkama. Kui asi konkreetseks muutus, uuris Gershwin hoolega mustade folkloori, käis nende laulmist kuulamas kirikutes, millest ongi inspireeritud ooperi vaimustavad kooristseenid. Kui teos lõpuks valmis sai, rõõmustas helilooja selle üle nagu laps ega uskunud isegi, et ta on nii hea asja kirjutanud. Esietendustel Bostonis ja New Yorgis möirgas publik vaimustusest, kuid kriitikud tegid ooperi maatasa, leides selle olevat petukauba. Aeg on näidanud, mida teos väärt on.
Gershwin pidas jazz ’ist ja bluusist lugu ning oli seda meelt, et jazz on Ameerikas kuhjunud energia tulem. Oma muusikas soovis ta olla ameerikalik ja trotsida piire mustade ja valgete muusika vahel. Näiteks võiks tuua kuulsa " Rhapsody in Blue ", mis algselt oli kavandatud orkestribluusina.
Teose kirjutas helilooja Paul Whitemani svingorkestrile kolme nädala jooksul. 1924. a toimunud esiettekandel olid seda kuulamas paljud New Yorgis elavad heliloojad ja muusikud eesotsas Igor Stravinski ja Leopold Stokowskiga. Huvi Gershwini muusika vastu oli uskumatult suur, isegi tipptegijate seas. Kuigi "Rhapsody in Blue" pole oma kompositsiooniliselt ülesehituselt just pärl, lummavad kuulajat meloodiate kujundlikkus ja helikeele värskus.
30. eluaastal otsustas Gerswhin pühkida mõneks ajaks Ameerika tolmu jalgadelt, et värskendada vaimu, tutvuda põhjalikumalt Euroopa kultuurieluga ja täiendada oma konarlikku kompositsioonitehnikat mõne kuulsuse juures. Pariisis ei lasknud ta mööda ühtegi võimalust mängida ette oma teoseid kuulsa Kuue rühma heliloojatele, ka Sergei Prokofjevile ja Maurice Ravelile. Viimane öelnud Gershwinile oma kuulsa lause: "Miks te tahate saada teisejärguliseks Raveliks, kui te olete juba esmajärguline Gershwin?" (Ravel pidas lugu Gershwini talendist ja kirjutas tema auks oma Viiulisonaadi ja Klaverikontserdi in G.)
Pariisist naasis helilooja kodumaale sümfoonilise poeemiga "Ameeriklane Pariisis", mis kõlas esiettekandes New Yorgis 70 aastat tagasi. Ameeriklane oli mõistagi Gershwin ise, kes nautis 20. aastate Pariisi kirevat elu. Kuid kavandatud kompositsiooniõpingutest kuulsuste juures ei saanudki asja.