Mikro eksam (0)

4.TARBIJA VALIKUTEOORIA ALUSED
Nõudlusseaduse kohaselt hüvise nõutav kogus suureneb, kui tema hind alaneb , kuid nõudlusseadus ei vasta küsimusele, kuidas tarbijad kulutavad oma sissetulekut erinevate hüviste vahel.
Kasulikkuse teooria
Sõnaga marginaalne tähistatakse väikseid muudatusi. Eelduseks on, et tarbijad teevad hindade või sissetulekute muutudes oma tarbimisvalikutes pigem väikeseid muudatusi. Kardinaalse kasulikkuse teoreetikute kohaselt on võimalik tarbimisest saadavat heaolu mõõta mõõtühiku abil. Gosseni I seadus ehk küllastusseaduse kohaselt ühe ja sama hüvise kasulikkus kasvab seni, kuni on saavutatud küllastuspunkt ehk rahulolupunkt, mille leidmine põhineb piirkasulikkusel (MU). Piirkasulikkus on rahulolu ehk kogukasulikkuse (TU) juurdekasv, mida saadakse hüvise X iga täiendava ühiku tarbimisest.
Piirkasulikkuse valem MU=(TU1-TU2)/(x1-x2)
Küllastuspunkt saavutatakse , kui piirkasulikkus on võrdne nulliga ehk kogukasulikkus on maksimaalne (Gosseni I seadus ehk maksimeerimise esimene seadus). Kahaneva piirkasulikkuse seaduse kohaselt iga täiendava ühiku tarbimisel piirkasulikkus väheneb. Koguse korral, mil piirkasulikkus on null, on kogukasulikkus maksimaalne ning tarbija ei soovi enam juurde hüvist X osta ning see otsus ei ole mõjutatud teise toodete tarbimisest. Gosseni II seaduse ehk maksimeerimise teise reegli kohaselt käituvad tarbijad ratsionaalselt, kui tehtud tarbimisvaliku korral on tarbitavate hüviste viimaste ühikute piirkasulikkused võrdsed. Ordinaalse kasulikkuse teooria eeldab üksnes seda, et tarbijad on võimelised järjestama erinevate hüviste kogumeid ehk neil on oma eelistusjärjekord, piirkasulikkus ei mängi mingit rolli.
Tarbimise optimeerimine
Ükskõiksuskõver kajastab kõikide nende hüviste geomeetrilist kohta, mille suhtes tarbija on ükskõikne. Tarbija on senikaua ükskõikne, kuni kasulikkus ei muutu ühe hüvise tarbimise suurendamisel, mis toob kaasa teise hüvise tarbimise vähendamise (Pareto efektiivsus näitab, et heaolu on maksimaalne, kui ei ole võimalik suurendada ühegi inimese heaolu nii, et samal ajal ei väheneks mõne teise inimese heaolu). Ükskõiksuskõver väljendab teatavat rahulolu taset ning mida kaugemal on punkt koordinaatide algpunktist, seda suuremat kasulikkust ta omab. Ükskõiksusväljaks nimetatakse graafikut , millel on kujutatud erinevaid ükskõiksuskõveraid. Asenduse piirmääraks (MRS) nimetatakse määra, mis näitab, mitmest ühe hüvise ühikust tuleb loobuda , et saada juurde üks ühik teist hüvist. Asenduse piirmäär on võrdne ükskõiksuskõvera tõusuga. Kui tegemist on täielikult asendatavate kaupadega on kumera ükskõiksuskõvera asemel sirge ning kuna sirge igas punktis on sirge tõus ühesugune on asenduse piirmäär konstantne . Asenduskauba puhul diagonaalid, täiendkaupade puhul kahe küljega ruudud . Ükskõiksuskõverad kajastavad tarbija hinnanguid erinevatele hüviste kogumitele, kuid nad ei vasta küsimusele, missugune hüviste kogum on optimaalne ehk tagab maksimaalse rahulolu. Eelarvejoon näitab, kui palju on võimalik osta hüvise Y kogust y, kui ta tarbib hüvist X koguse x. Kasutades ükskõiksuskõveraid ning eelarvejoont, on võimalik leida tarbimise tasakaal ehk hüviste optimaalne kogum, mis tagab tarbijale maksimaalse rahulolu. Hüviste optimaalne kogum asub eelarvejoone ja ükskõiksuskõvera puutepunktis. Eelistuste aksioomile vastavalt pakub suuremat rahulolu see hüviste kogum, mis asub kõige kõrgemal kättesaadaval ükskõiksuskõveral. Ükskõiksuskõvera tõus määratakse asenduse piirmääraga ning eelarvejoone tõus hinnasuhtega. Tarbimine on tasakaalus tingimustel, et erinevatele hüvistele kulutatud viimase rahaühiku piirkasulikkused on võrdsed.
7. TOOTMISKULUD
Tarbija püüab maksimeerida tarbimisest saadavat rahulolu ning tootjafirma püüab maksimeerida oma kasumit.
Firma kulud ja kulukõverad
Ühiskonna ressursid on piiratud. Alternatiivkulu on ressursi parimast alternatiivsest kasutusviisist loobumise hind. Alternatiivkulu võib olla otsene või kaudne. Otsesed kulud on firma tegelikud rahalised väljamaksed ressursside eest, mis on muretsetud ressursside turult (palk, rent, intressid, toormaterjali ostukulud), lisaks veel kindlustustasu, maksud jm. Kaudne kulu mõõdab, mida see ressurss oleks võinud teenida parima alternatiive kasutusviisi korral. Kaudne kulu on näiteks firma ruumid, mis kuuluvad firmale , sest selle eest ei pea ta eraldi veel tasuma ning kuna ta kasutab omaenda ressursse selle asemel, et neid välja rentida, siis loobub firma lisasissetulekust, mida oleks võinud nende ruumide väljarentimisest saada. Firma kaudseid kulusid ei kajastata raamatupidamises, sest need ei nõua rahalisi kulutusi. Arvestuslik kasum on kogutulu ja otseste kulude ehk tegelike rahaliste väljamaksete vahe. Normaalkasum kindlustab, et arvestuslik kasum katab firmale kuuluvate ressursside alternatiivkulu. Majanduskasum on arvestusliku kasumi osa, mis ületab normaalkasumi.
Püsi-, muutuv- ja piirkulu
Lühiperioodil kasutab firma nii püsi- kui muutuvressursse. Püsikulud (FC) on kulud, mille suurus lühiperioodil ei muutu, sest ei muutu ka püsiressursside suurus, kui firma muudab oma tootmismahtu. Püsikulusid tuleb firmal tasuda ka siis, kui ta enam midagi ei tooda. Muutuvkulud (VC) on seotud muutuvressurssidega. Kui firma koguprodukt (TP) on null, siis on ka muutuvkulud null. Kulude kasv sõltub kasutatavate muutuvressursside hulgast ja nende hinnast .
TC=FC+VC
Piirkulu (MC) näitab kui suur on täiendava ühiku tootmise täiendav kulu, sest on oluline teada, kuidas firma kogukulud muutuvad tootmiskoguse muutudes.
MC=(TC1-TC2)/(TP1-TP2)
Kui püsikulud ei muutu, siis võib arvutada piirkulu ka muutuvkulude kaudu:
MC=(VC1-VC2)/(TP1-TP2)
Kui sisendi piirprodukt kasvab, siis toodangu piirkulu väheneb, aga kui piirprodukt kahaneb, siis piirkulu suureneb. Keskmine püsikulu (AFC), keskmine muutuvkulu (AVC), keskmine kogukulu (ATC).
AFC=FC/TP
AVC=VC/TP
ATC=TC/TP
Firma saab lühiperioodil tootmismahtu muuta muutuvressursse varieerides ning sellekaudu muutuvad ka muutuvkulud ning kogukulud. Piirkulu näitab, kui palju muutub kogukulu, kui tootmismaht muutub ühe ühiku võrra. AVC saavutab oma miinimumtaseme punktis, kus ta lõikub MC-ga, sama kehtib ka ATC kohta. ATC ja MC lõikepunktis on kogukulud minimaalsed.
Tootmisfunktsioon ja kulud
Tootmisfunktsioon seob lühiperioodil toodangu mahu üksnes muutuvsisendite hulgaga , sest püsisisendid on konstantsed. Kahaneva piirtootlikkuse seadus sätestab, et mis tahes majandustegevuses hakkab muutuvsisendi piirprodukt teatud punktist alates vähenema. TP-kõver näitab, millist töö kogust firma vajab iga konkreetse tootmiskoguse valmistamiseks. Punktis, kus TP-kõvera tõus on kõige järsem kehtib kahaneva piirtootlikkuse seadus.
(VC1-VC2)=(L1-L2)*w
Kui tootmismaht kasvab, siis kahaneva piirtootlikkuse seaduse toime tõttu muutvad piirprodukt ja piirkulu vastupidises suunas. Keskmine muutuvkulu väheneb niikaua , kuni piirkulu on temast väiksem. Keskmine muutuvkulu ja produkt muutuvad vastassuunas. Punktis, kus keskmine muutuvkulu on minimaalne on keskmine produkt maksimaalne. Punktis, kus keskmine muutuvkulu on minimaalne, on keskmine muutuvkulu ja piirkulu võrdsed.
Pika perioodi kulud ja kulukõverad
Pikka perioodi saab vaadelda kui ajavahemikku, mille kohta firma teeb plaane . Pikal perioodil on võimalik vabalt valida sisendite kombinatsioone kuni firma pole asunud oma plaane teostama , peale plaanide teostamise alustamist tegutseb firma taas lühiperioodis. Pikal perioodil on firmal võimalik kasutada kõiki tootmistegureid kõige väiksemate kuludega . Firma kulusid võib grafiliselt kujutada isokosti abil, mis esitab kõiki neid kapitali (K) ja töö (L) kombinatsioone, mida firma võib antud summa eest muretseda. Isokosti tõus on sisendite hinna suhe (w/r). Isokosti tõus näitab, mitmest kapitali ühikust peab firma loobuma , et palgata juurde üks töötaja . Sarnaneb eelarvejoonega , kuid erinevalt tarbijast, saab firma muretseda juurde rohkem sisendeid ja finantseerida seda suurenenud toodanguhulga müümisega. Selleks, et antud kulusumma raames toota maksimaalne kogus, peab firma tegutsema punktis, kus isokost puudutab kõige kõrgemat kättesaadavat isokvanti. Isokosti ja isokvandi puutepunktid tähistavad maksimaalset tootmiskogust antud kulusumma korral ja samal ajal ka minimaalset kulu, mis on vajalik selle koguse tootmiseks. Isokvandi tõus kujutab endast sisendite tehnilise asendamise piirmäära ( MRTS ) ja isokosti tõusu mõõdab sisendite hinnasuhe. Kui firma toodab kõige odavamalt:
MRTSLK=w/r
Arengutee ehk ekspansiooni rada näitab kõigi antud tootmiskoguste valmistamise minimaalseid kulusid ja on tavaliselt positiivse tõusuga, näidates, et firma suurendab mõlema sisendi kasutamist, kui ta tootmist laiendab. Lühiperioodil on tegemist kolme eri kogukulukõveraga (TC, VC ja FC), pikal perioodil on kõik kulud ainult muutuvkulud ehk püsikulusid pole. Samamoodi on keskmiste kulukõveratega, on ainult üks keskmise kulu kõver pikal perioodil. Pikal perioodil ei toimi kahaneva piirtootlikkuse seadus, selle asemel on olulise tähtsusega mastaabiefekt , sest puuduvad püsikulud. Mastaabiefekt on toodangu kasv kõigi sisendite üheaegsel suurendamisel. Kasvav mastaabiefekt esineb tavaliselt väikese tootmismahu korral, kahanev aga suurema tootmismahu korral. Kasvav mastaabiefekt toob tavaliselt kaasa kahanevad keskmised kulud. Kasvav mastaabiefekt tähendab seda, et suurema tootmismahu korral nõuab iga tooteühik keskmiselt vähem sisendeid. Kuna sisendite hinnad on konstantsed, siis toob väiksem kogus kaasa ka väiksema kulu ehk kasvava mastaabiefektiga käib kaasas keskmise kulu kahanemine ehk tegemist on kasvava mastaabisäästuga. Mastaabisääst on olukord, kui pikal perioodil firma kogukulu väheneb toodangu koguse suurendamisel. Konstantse mastaabiefektiga kaasneb konstantne keskmine kulu ehk konstantne mastaabisääst ning kahaneva mastaabiefektiga kasvav keskmine kulu ehk kahanev mastaabisääst.
9. MONOPOL
Monopolid müüvad elektrienergiat, kaabeltelevisiooniteenuseid, postmarke, telefoniteenuseid ja teisi kaupu ja teenuseid, millel pole lähedasi asendajaid. Monopolidel esinevad turukaitsetõkked ehk sisenemisbarjäärid, mis tõkestavad uute firmade juurdepääsu tegevusalale (mastaabisääst, seadusandlikud piirangud, oluliste ressursside ainuomandus). Mastaabisäästu tõttu keskmised kulu alanevad, sellisel juhul suudab üks firma rahuldada turu nõudlust madalamate keskmiste kuludega, kui seda suudaks teha mitu väiksemat firmat. Selline monopoli teke on seotud tootmise iseloomuga , aga mitte kunstlike abinõude kasutamisega ning seda nimetatakse loomulikuks monopoliks. Turukaitsetõkkena kasutatakse seaduste loomist, et muuta turule sisenemine ebaseaduslikuks. Patendid annavad omanikule aega, et oma leiutist mõnda aega ainuõiguslikult kasutada, kuid sama see julgustab teisi ettevõtjaid ja leiutajaid aega ja raha investeerima leiutamisprotsessi. Mõnel firmal on litsents , mis annab talle ainuõiguse teatud toote valmistamiseks (lennuliinide litsenseerimine). Kui firmal on kontroll mõne olulise ressursi üle, võib see teda kaitsta konkurentide eest (teemantivarud). Puhas monopol ei jää kestma, sest monopoli suur kasum motiveerib teisi firmasid looma toodetavale hüvisele lähedast asendustoodet ning samuti mõjutab puhta monopoli püsivust tehnoloogia pidev areng.
Monopoli tulu- ja kulukõverad
Monopoli nõudluskõver on ühtlasi tema keskmise tulu kõver. Monopoli piirtulu on hinnast väiksem. Et leida ühe täiendava tooteühiku müügist saadud piirtulu, tuleb rahasummast, mis monopol sai selle lisaühiku müügist, lahutama kaotatud rahasumma, mille põhjuseks oli asjaolu, et monopol pidi müüma madalama hinnaga ka kõik eelnevad ühikud . Summa, mis saadakse täiendava ühiku müügist väheneb, kuna hind alaneb. Tulu, millest jäädakse ilma kõigi tooteühikute müümise tõttu madalama hinnaga, aga suureneb, kuna kogus mida oleks võinud müüa kõrgema hinnaga kasvab. Kui nõutava koguse suhteline kasv on suurem hinna suhtelisest langusest, suureneb kogukulu hinna langedes, lisaks väheneb hinnaelastsus , kui liikuda piki nõudluskõverat allapoole.
Monopoli kulud ja kasumi maksimeerimine ( kahjumi minimeerimine)
Monopol võib valida hinda, kuid nõutav kogus sõltub turunõudlusest. Kuna monopol võib valida kasumit maksimeerivat hinda, siis on monopol hinnakujundaja. Hinnakujundaja on iga firma, kellel on võimu oma toodangu hinna üle. Kogutulu miinus kogukulu. Suurendatakse toodangumahtu senikaua, kuni täiendava tooteühiku müümine suurendab kogutulu rohkem kui kogukulu. Piirtulu võrdub piirkuluga . Kasumit maksimeeriv monopol laiendab tootmist niikaua kuni piirtulu ületab piirkulu ja lõpetab tootmise kui piirkulu hakkab ületama piirtulu. Keskmine ühikukasum võrdub hinna või keskmise tulu ja keskmise kogukulu vahega. Monopol ei müü oma toodet maksimaalse hinnaga, vaid hinnaga, millega kaasneb maksimaalne kasum. Lühiperioodil jätkab monopol oma tegevust, kui kogutulu katab keskmised muutuvkulud, vastasel juhul lõpetab monopol ajutiselt oma tegevuse. Kasumit maksimeeriva koguse hind ei leita MC=MR punktist, vaid see leitakse nõudluskõveralt. Monopolil puudub pakkumiskõver , sest hinna ja koguse vahel pole ühest seost ehk pole ühtset kõverat, mis kajastaks kogust, mida monopol sooviks ja tahaks igal hinnatasemel pakkuda. Monopolil pole suurt tähtsust lühi- ja pikal perioodil, sest uute firmade juurdetulek on takistatud. Pikal perioodil on monopoli eesmärgiks leida kasumit maksimeeriv tootmismaht. Lühiperioodil majanduskasumit saav monopol võib pikal perioodil püüda om aksumit suurendada, muutes firma suurust ja lühiperioodil kahjumit saav firma võib sellest välja tulla pikal perioodi, muutes tootmise senisest efektiivsemaks. Kui monopol pikal perioodil ei suuda kahjumist lahti saada, on firma sunnitud turult lahkuma .
Monopol ja ressursside jaotus
Puhas heaolukahju ehk puhaskahjum näitab, kui palju väheneb tarbijate heaolu seetõttu, et tootmismaht on vähenenud .
Hinnadiskriminatsioon
Hinnadiskriminatsiooniks nimetatakse olukorda, kui toodangut müüakse erinevatele tarbijatele erineva hinnaga või erinevat kogust müüakse erineva hinnaga, ning see pole seotud tootmis- ega transpordikulude erinevustega (erinevad kinopiletitehinnad, elektrihinnad päeval ja öösel). Selleks, et hinnadiskriminatsiooni kasutada, peab firmal olema teatud turuvõim ehk kontroll oma toodangu hinna üle, mis tähendab, et firmal peab olema negatiivse tõusuga nõudluskõver. Teiseks peab olema vähemalt kaks gruppi tarbijaid, kellel on erinev nõudluse hinnaelastsus. Kolmandaks peab firma suutma teha vähese vaevaga vahet erinevate tarbijate vahel. Neljandaks peavad firmad suutma tarbijaid, kes kõige vähem maksavad, takistama kaupa edasi müümast tarbijale, kes kõrgemat hinda maksavad. Hinnadiskriminatsiooni tagajärjed: monopol suudab oma kasumit suurendada, toodab suurema koguse kui monopol, kes ei kasuta hinnadiskriminatsiooni.
11. OLIGOPOL
Oligopoolsele turule on iseloomulik firmade väike arv ning mõnel juhul toodetakse homogeenset ehk ühesugust kaupa (näiteks nafta ), kuid teisel juhul võivad ühe turu firmad toota ka diferentseeritud kaupasid (näiteks autod). Oligopoolsel turul sõltuvad oligopolid üksteisest. Sõltuvus on suurem homogeense kauba tootmisel. Iga muutus firma toodangu kvaliteedis, hinnas , tootmismahus või reklaamipoliitikas kutsub esile konkurentide reaktsiooni.
Oligopolil on turukaitsetõkked, milles kõige peamiseks on mastaabisääst. Mastaabisääst tähendab, et firma keskmine kogukulu pikal perioodil väheneb, kui tootmismaht kasvab. Oligopol ei koonerda reklaamikuludega, sest tarbijad saavad informatsiooni pakutava kauba kohta. Uute firmade juurdetulek on keeruline, sest tal peab olema suur stardikapital ning peab suutma tekitada endale sama hea või parema maine, kui juba sellel oligopoolse turu firmadel on. Lisaks peab uus tulija arvestama kõrgete reklaamikuludega. Edutu katse võib lõppeda hiiglasliku kahjumiga.
Oligopoli mudelid
Cournot ’ mudel sobib kirjeldama homogeense toodanguga oligopoolsete firmade tegevust. Kuna toodang on identne kehtestavad mõlemad firmad oma toodangule ühesuguse hinna. Ainuke otsus, mida firmad selles mudelis teevad on otsus tootmismahu kohta. Eelduse kohaselt valivad mõlemad firmad oma tootmismahu üheaegselt ja iseseisvalt. Hind, millega nad oma toodangut müüma hakkavad, on hind, millega tarbijad on nõus ostma seda kogust, mida mõlemad firmad kokku on tootnud. Cournot’ mudeli kohaselt püüab kumbki firma mõistatada, kui palju teine firma tootma hakkab, ja valib seejärel oma kasumit maksimeeriva koguse, lähtudes oletusest teise firma tootmiskoguse kohta. Järelikult selle mudeli kohaselt on firmad kogusevõtjad.
Kahe firmaga oligopoolsel turul arvab firma A, et firma B toodab mingi koguse toodet. Selle järgi nihutatakse jääknõudluskõverat vastava toodangu koguse võrra vasakule nõudluskõverast ning saadakse optimaalne kogus oma firmale. Jääknõudluskõver kujutab endast turunõudluskõverat, mida on nihutatud vasakule poole vastavalt teise firma eeldatava toodangu koguse arvu võrra. Reaktsioonifunktsioon näitab kõikide firmade reageerimist, kui üks firma vähendab või suurendab oma toodangu kogust. Sirged on negatiivse tõusuga ning ühe firma kasumit maksimeeriv kogus väheneb kui konkurent toodab rohkem. Cournot’i tasakaalu korral on tegemist olukorraga, kus on rahuldatud on mõlemad osapooled. Firma A tootmiskogus maksimeerib firma kasumi firma B poolt valitud tootmiskoguse korral ja vastupidi.
Cournot’ mudeli korral teevad firmad otsuse tootmismahu kohta üks kord ja alatiseks. Sealt ei selgu, kuidas firmad jõudsid tasakaalu, kuid selgub , et kui firmad on oma otsuse tootmismahu kohta teinud, ei kahetse kumbki oma valikut. Cournot’ mudeli korral valib iga firma tootmiskoguse ja väljakujunenud kogutoodang kujundab turuhinna.
Bertrandi mudel väidab vastupidist Cournot’ mudelile. Selle mudeli kohaselt peaksid valima kõik firmad hinna ning selle järgi määratakse tootmismaht kõikidele firmadele. MC=MR=p
Murtud nõudluskõver tekib siis, kui oligopoolses tootmisharus jäävad hinnad stabiilseks ka siis, kui tootmiskulud on muutunud ja sellest lähtudes võiks arvata, et hindu tasuks muuta. Kui üks firma alandab hinda, võidab ta endale teiste firmade kliente, kui ta aga tõstaks hinda, siis kaotaks ta teistele firmadele oma kliente. Oligopoli nõudluskõver on elastsem, kui konkurendid hinnamuutusega kaasa ei lähe.
Kartelli moodustab grupp firmasid, mis nõustuvad oma tegevust, s.o tootmis- ja hinnapoliitikat koordineerima, nii et lõppkokkuvõttes tegutsevad nad nagu monopol, saades monopoolset kasumit. Kartellid on iseloomulikud homogeense toodanguga harudes. Kartelli koondnud firmad vähendavad tavaliselt oma tootmismahtu, tõstavad hinda ja takistavad uute firmade juurdepääsu. Enamikus riikides on kartellid keelustatud. Firmad peavad kogutoodangu jagama omavahel ära, kuid see on seda keerulisem, mida suuremad on keskmiste kulude vahed erinevatel firmadel. Nii peab suuremate kuludega firma müüma rohkem kui madalamate kuludega firmad, et saada sama kasumit. Tegelikus elus sõltub firmale eraldatud toodangu maht sageli firma oskusest läbirääkimisi pidada. Teiseks probleemiks on kartellis olevate firmade arv, mida rohkem neid on, seda keerulisem on toodangumahtu kindlaks määrata. Kolmas probleem tekib, kui kartell ei suuda uusi firmasid eemale tõrjuda, siis võib uute firmade juurdetulek pikal perioodil viia hinna tagasi tasemeni, kui firmad saavad üksnes normaalkasumit.
Juhtpositsioon hinnamuutustes ( hinnaliider ) on firma(d), kes määrab (määravad) hinna, millele kogu haru peaks järgnema . Kuid see on seda ebaefektiivsem, mida diferentseeritum on toode. Lisaks puudub garantii, et harus olevad firmad hinnaliidri(te)le järgnevad ja selle tulemusena võib hinnaliider saada kahjumit ning peab tagasi tulema endise hinna juurde.
Mänguteooria vaatleb oligopolistlikku käitumist kui konkureerivate firmade strateegiliste käikude ja vastukäikude seeriat. Mänguteooria analüüsib firmade käitumist, kui nende otsused mõjutavad vastasmängijate tegevust ning keskendub sellele, kas firmad soovivad teha koostööd või konkureerida.
Kulupõhise hinnakalkulatsiooni korral, kalkuleeritakse keskmine muutuvkulu ja lisatakse sellele teatav protsent, hinnakõrgend, mille põhjal kehtestatakse hind. Hinnakõrgend on vajalik selleks, et katta kulud, mida ei saa otseselt siduda konkreetse kaubaühikuga, ja kindlustada firmale kasum. Kulupõhine hinnakalkulatsioon võimaldab üle saada ebamäärasusest, mims valitseb nõudluskõvera täpse tõusu ja elastsuse ümber. Teiseks on marginaalanalüüsil põhinev hinnakalkulatsioon väga kulukas , eriti kui firmal on lai toodangu sortiment. Hinnakõrgendi reegli kasutamine lihtsustab hinnakujundust tunduvalt. Kolmandaks, kehtestab ühesugune hinnakõrgend ühesuguse hinna kogu harus tingimusel, et harus on kõikidel firmadel ühesugused kulud. Kulupõhine hinnakalkulatsioon on seotud siiski marginaalanalüüsiga, sest hinnakõrgendi suurus küll peab katma kulusid, kuid arvestada tuleb ka nõudluskõvera elastsusega. Hinnakõrgend on seda kõrgem, mida vähemelastsem on nõudluse hinnaelastsus.
12.TÖÖJÕUTURG
Mikroökonoomika vaatleb tööjõudu kui ühte kolmest põhitootmistegurist. Sellest vaatenurgast lähtudes on tööjõuturg tüüpiline tootmistegurite turg ja huviobjektiks on tööjõu pakkumine ja nõudlus .
Tööjõu pakkumine väljendab seost pakutava tööjõu koguse ja hinna ehk palga vahel. Inimese otsus ennast tööjõuna pakkuda sõltub palga suurusest. Tööjõu pakkumiskõver on positiivse tõusuga. Palgatase - w, tööjõu pakutav kogus L, tööjõu pakkumiskõver LS. Töötamise alternatiivkulu on kaotatud vaba aeg. Vaba aeg on normaalhüvis , kusjuures nii tööaeg kui ka vaba aeg ei oma kumbki väärtust null. Koguaeg (Tt) jaguneb tööajaks (Tw) ja tööväliseks ajaks. Töövälisest ajast moodustab ühe osa aeg, mis kulub inimese füsioloogiliste vajaduste rahuldamiseks ja teine osa on vaba aeg ( TF). Tt=TW+TF
Eeldame, et inimeste sissetulek koosneb ainult palgast. Tunnipalk - w, tööaeg TW, sissetulek I I=w*Tw=w(Tt-TF)
Inimeste tegevuse eesmärgiks on kasulikkuse ehk rahulolu maksimeerimine: ühe osa rahulolust annab palk ning teise osa vaba aeg. Kui vaba aja piirkasulikkus ületab reaalpalga piirkasulikkuse, ei ole inimesed nõus töötama ühtegi lisatundi, kuna nad väärtustavad vaba aega rohkem kui palka. Kui vaba aeg=0, siis on sissetulek maksimaalne. Kui aga töötunnid=0, siis kogu kasutuses olev aeg= vaba aeg. Eelarvejoone tõus on määratud palgaga st kui vaba aja hulka vähendada tunni võrra suureneb sissetulek I1-I2 võrra. Mida kõrgem on palgamäär, seda suurem on eelarvejoone tõus. Ükskõiksuskõvera tõus määratakse vaba aja ja sissetuleku vastastikuse asenduse piirmääraga MRSFw=w. Inimestele on kättesaadavad kõik punktid, mis asuvad eelarvejoonel või sellest allpool.
Tööjõu pakkumine eeldab valikut töö- ja vaba aja vahel. Aja jaotamine sõltub palga ja vaba aja kombinatsioonist, mis annab inimestele teatavat kasu või rahulolu. Palga tõusu asendusefektiks (wS) nimetatakse efekti, mille korral inimene asendab vaba aja tööajaga, selle tulemusena tööjõu pakutav kogus suureneb. Palga tõusu sissetulekuefekt (wI) toob kaasa tööjõu pakutava koguse vähenemise, kuna saab sama sissetuleku lühema tööaja eest. Palga muutuse asendus- ja sissetulekuefekt toimivad vastupidises suunas. Kui asendusefekt domineerib on tööjõu pakkumiskõver positiivse tõusuga. Kui domineerib aga sissetulekuefekt, siis pakuvad inimesed kõrgema palga korral vähem tööd ning sellisel juhul on tööjõu pakkumiskõver tagasipöörduv. Tööjõu pakkumise elastsuskoefitsient näitab, kui palju suureneb (väheneb) tööjõu pakkumine, kui reaalpalk suureneb (väheneb). Tööjõu pakkumise elastsusele avaldavad mõju: eelistused (vaba aeg, sissetulek, töö), sissetuleku- ja tarbimisootused, hüviste hinnad ja maksude tase.
Tööjõu turupakkumiskõver on individuaalsete tööjõu pakkumiskõverate horisontaalsumma, on positiivse tõusuga ning palga tõus ei puuduta ainult juba sellel tegevusalal juba töötavate inimeste valikuid , vaid põhjustab ka uute töötajate tulekut sellele alale .
Tööjõu nõudlus kajastab seost palga ja tööjõu hulga vahel, mida ettevõtted soovivad ja suudavad tööjõu sellise hinna juures vaadeldaval perioodil palgata. Nõudluskõver näitab seost tööjõu hinna ja nõutava koguse vahel, kuid ei võimalda vastata küsimusele, kui palju ja missuguse palgaga nõuavad ettevõtted tööjõudu oma kasumi maksimeerimiseks.
Täieliku konkurentsi korral on ettevõte nii hüviste kui ka teguriturul hinnavõtja ehk ettevõte ei saa mõjutada ei hüviste ega ka tootmistegurite hinda (nt palka). Tööjõu piirkulu (MCL) on konstantne, sest ettevõttele on määratud palgatase. Kahaneva piirtootlikkuse seaduse kohaselt tööjõu piirprodukt väheneb, kui palgatud tööjõu kogus kasvab (MPL).
Tööjõu piirprodukti tulu MRPL=(TR1-TR2)/(L1-L2)=MPL*MR
Tööjõu piirprodukti väärtus VMPL=MPL*p
Täieliku konkurentsi turul VMPl=MRPL. Mittetäieliku konkurentsi turul, see ei kehti, sest piirtulu ei võrdu mittetäieliku konkurentsi turul hinnaga. Kasumi maksimeerimise reeglile kohaselt palkab ettevõte lisatööjõudu seni, kuni viimase palgatud töötaja piirprodukti tulu on võrdne tööjõu piirkuluga ehk palgaga. Piirprodukti tulu väljendav sirge näitab, kui palju täiendavat tulu ettevõte iga täiendava töötaja palkamisel saab.
MRPL=MCL=MPL*p=w
Monopson on turg, kus on ainult üks tootmistegurite ostja, näiteks üksainus tööandja väikelinnas. Teisiti öeldes tootmistegurite pakkujaid on palju, kuid nõudjaid üks. Täieliku konkurentsi turul ei saa ettevõtja palka mõjutada, olenemata kui palju ta palkab endale tööjõudu. Sellisel juhul on tööjõu pakkumine täiesti elastne ja pakkumiskõver on horisontaalne sirge. Monopsoni korral on tööjõu pakkumiskõver ühtlasi ka turu pakkumiskõver, millel on positiivne tõus ehk monopson peab maksma seda kõrgemat palka, mida rohkem ta palkab juurde töötajaid. Kasum on maksimaalne punktis, kus tööjõu piirprodukti tulu on võrdne tööjõu piirkulu. Ettevõte on kasumis seni, kuni tööjõu piirprodukti tulu on suurem kui tööjõu piirkulu. Täieliku konkurentsi turul on tasakaal punktis, kus tööjõu pakkumiskõver lõikub tööjõu piirprodukti tulu kõveraga. Monopson soovib palgata vähem töötajaid väiksema palgaga kui täieliku konkurentsi turul tegutsev ettevõte.
Tööjõu turunõudlus näitab, kui suur on kõikide ettevõtete poolt nõutava tööjõu koguhulk sõltuvalt tööjõu hinnast. Kui ettevõtte palk alaneb, siis tekib sellele graafikule kaks tööjõu nõudluse kõverat, kuid tööjõu turunõudluse graafikule lisajoont ei tule, vaid see tuletatakse individuaalse tööjõu nõudluse graafikust.
Kuluefektiivsus leitakse sisendi piirprodukti jagamise teel sisendi piirkuluga. Tööline toodab tunnis 5 ühikut toodet x ja tema tunnipalk (piirkulu) on 3 eurot tunnis, tema kuluefektiivsus on 5/3=1,67. Masin toodab 10 ühikut toodet x tunnis ja tema piirkulu on 10 eurot tunnis, tema kuluefektiivsus on 10/10=1. Töötaja kuluefektiivsus on suurem ehk töötaja kohta tuleb rohkem toodangut kui masina kohta. Ratsionaalselt tegutsev ettevõtja valib suurema kuluefektiivsusega tootmisteguri. Tootja efektiivseks otsuseks nimetatakse kulusid minimeeriva ja kasumit maksimeeriva tootmisprotsessi kasuks otsustamist. Sellisel juhul arvutatakse kokku masina ja töötaja töötundide kulud ( tunnid *palk) ning leitakse minimaalse kuluga tootmisprotsess . Tööjõu nõudlust mõjutab mitte ainult tööjõu palgatase, vaid ka teiste tootmistegurite hindade tase.
Tasakaalupalk eksisteerib ainult siis kui tööjõu nõutav ja pakutav kogus langevad kokku. Miinimumpalga määra kehtestab riik ning ettevõtja need töötajad, kelle töötootlikkus on madalam ehk nende piirprodukti tulu on väiksem kui miinimumpalk , vallandatakse. Palgamiinimumi kehtestamise alternatiivkulu on töötus .
Efektiivse palga teooria püüab selgitada tööpuuduse esinemist tööjõuturu osaturgudel. Eeldatakse, et töötootlikkus sõltub palgatasemest. Kui töötajad saavad palka, mille korral tööjõu nõudlus ja pakkumine on tasakaalus, ei ole töötajad motiveeritud ning ei tööta täie pingega, sest isegi kui nad viilimise pärast vallandataks, leiaks nad sama palgaga töö teises ettevõttes. Kui aga ettevõte maksab suuremat palka neile, siis on töötajad motiveeritud ning töötavad täie pingega. Palka, mille korral töötajad töötavad täie pingega, nimetatakse efektiivseks palgaks. See palk on suurem, kui täieliku konkurentsi tingimustes kujunenud tasakaalupalk. Efektiivset palka saavad töötajad töötavad täie pingega, sest vallandamise korral on neil vähe lootust leida uut töökohta, sest efektiivse palga korral on tööjõu pakkumine suurem kui tööjõu nõudlus.
Alternatiivseks palgaks nimetatakse palka, mida inimene võib teenida parimal alternatiivsel ametikohal (näiteks õppejõud). Ametid erinevad oma atraktiivsuse poolest: madal sotsiaalne prestiiž , ebakorrapärane tööaeg, musta töökeskkonnaga ametid, hooajatööd. Selleks, et meelitada inimesi sellelaadsetele töökohtadele tuleb neile rohkem palka maksta. Kompenseerivateks palkadeks nimetatakse palkasid, mille korral kompenseeritakse töökeskkonnast tulenevaid erinevusi ametite vahel. Palgaerinevus on ainult osaliselt tingitud nende külgetõmbejõust, peamiseks põhjuseks on tööjõu erinev kvaliteet, mis sõltub inimese kaasasündinud füüsilistest ja vaimsetest võimetest, kasvatusest , haridusest, kogemusest ja paljudest muudest teguritest, olulist rolli omab ka aja investeerimine õpingutesse. Õpingute ajal saamata jäänud palka võib käsitleda hariduse alternatiivkuluna ning seetõttu tuleks üht osa nende suhteliselt kõrgemast palgast käsitleda kui inimkapitali tehtud investeeringutelt saadavat tulu. Majandusrendiks nimetatakse vahet, mida erilise andega inimesed teeniksid teisel alal kui oma erilise andega alal.