Marksism (0)

Marksism

Karl Marx

Karl Heinrich Marx (5. mai 1818 Trier, Saksamaa – 14. märts 1883 London) oli juudi päritolu Saksa filosoof , majandusteadlane ja revolutsionäär. Marx ei olnud ainult sotsioloog ja politoloog , vaid ka aktiivne revolutsiooni organiseerija.
Marx sündis 1818. aastal Saksamaal Trieri linnas. Ta oli päritolult juut, kuid Karl oli esimene oma perekonnas, kes oma rahvust eitas. Teda mõjutasid nii William Shakespeare 'i romantilised lood, kui ka Locke 'i ja Leibnizi ratsionaalne mõtteviis.
Bonni ülikoolis, kus Marx õigusteadust õppis, vaevas teda kõige enam alkoholism , mille tõttu oli ta sunnitud siirduma Berliini ülikooli, kus ta hakkas õppima filosoofiat . Berliini ülikooli jäigad protseduurireeglid ja Marxi boheemlaslik elu ei sobinud kokku, lisaks sellele jäid oma ametikohtadest ülikoolis ilma Marxi toonased hegellastest mõttekaaslased ning doktorikraadi filosoofia alal sai Marx lõpuks hoopiski Jena ülikoolist. Pärast seda töötas Marx ajakirjanikuna, kust ta peagi pidi poliitilistel põhjustel lahkuma. Seejärel kolis Marx Pariisi, kus ta tutvus paljude teiste noorte sotsialistide seas ka Friedrich Engelsiga.
Marxi filosoofia kasutas Hegeli sõnu teises järjekorras. Kui Hegeli meelest oli Jumal see, kes meid kapitalismi juhtis, siis Marx väitis: "Jumal on ainult mask inimliku ahnuse ja ihade varjamiseks". Marxi kuulus väljend on: " Religioon on oopium rahvale." Marx väitis, et inimkonna areng kulgeb ürgkogukondlikust korrast läbi orjandusliku korra feodaalaega, sealt kapitalismi ja edasi sotsialismi.

Friedrich Engels

(28. november 1820 Barmeni linn (nüüd Wuppertali linnaosa ) – 5. august 1895 London. Engels sündis tekstiilivabrikandi perekonnas. 1834-1837 õppis Elberfeldi gümnaasiumis, kust ta lahkus isa nõudmisel viimasest klassist ning hakkas tööle Bremeni kaubanduskontoris. 1841-42 osales ta sõjaväeteenistuses.
Saksamaal osales Engels aktiivselt ka poliitikas, kuid ähvardav vangistus ja tüli isaga sundisid teda sealt lahkuma. 1845–1847 elas ta Brüsselis ja Pariisis. Neil aastail koos Marxiga kirjutatud teostes ("Püha perekond", "Saksa ideoloogia") on sõnastatud mitu dialektilise ja ajaloolise materialismi põhiprintsiipi. 1847. aastal asutasid Marx ja Engels Kommunistide Liidu ja kirjutasid selle programmi – Kommunistliku partei manifesti. Aprillis 1848 sõitsid nad Saksamaale, kus osalesid 1848. aasta revolutsioonis. 1849. aastal võitles Engels valitsusvägede vastu. Pärast lüüasaamist siirdus ta Londonisse. Sinna oli asunud elama ka Marx. Novembris 1850 naasis ta Manchesteri, pidades Marxiga tihedat kirjavahetust, aidates teda ka majanduslikult.
1870. aastal asus Engels lõplikult Londoni. Ta võttis koos Marxiga osa I Internatsionaali asutamisest ja juhtimisest. Pärast Marxi surma viimistles ja avaldas Engels “Kapitali" II ja III köite.

Marksismi olemus

Tinglikult võib marksismi pidada sotsialismiõpetusesks, mis hakkas kujunema 19. sajandi keskpaigas, jagunedes siis omakorda kaheks. Ühelt poolt on tegemist kapitalistliku ühiskonna kritiseerimisega, teisalt aga ideaalse tulevikuühiskonna väljapakkumisega. K.Marxi ja F.Engelsi üheskoos valminud teos “Kommunistliku partei manifest” pidi taolist ühest ühiskonnast teise liikumist kiirendama – kutsus kõigi maade proretaarlasi ühinema. (See manifest on kahe suure jaotise vahelüliks).
Kapitalistlik ühiskond – ühiskond, kus toimub töölisklassi ärakasutamine/ kurnamine. Marxi säärane töölisklassi ekspluateerimisteooria rajaneb kahel alusel: tööväärtusteooria ja kapitalistide monopoolsel (ainuõiguslikul) tootmisvahendite omamisel.
Marx küsib: kui turumajandussüsteemis vahetatakse kõiki kaupu vastavalt nende väärtusetele , kuidas saab siis sellises olukorras üldse tekkida kasum? Vastus peitub tööjõus. Marxi arvates on tööjõu väärtus määratud nende tarbeesemete väärtustega, mida tööline enda elushoidmiseks ja perekonna ülalpidamiseks vajab. Selleks aga ei kulu terve päev, ülejäänud aja päevast, mis üle jääb, kulutabki tööline ettevõtte hüvanguks. Sellest ka Marxi tinglik tööpäeva jagamine vajalikuks ja lisaajaks. Sellest lisaajast tekib aga kapitalisti kasum ehk teisisõnu võetakse temalt ära tasuta tehtud /loodud produkt , teda kasutatakse ära. See sai üldse võimalikuks aga tänu sellele, et feodaalühiskonna lagunemisel haarasid kapitalistid enda kätte tohutuid varasid ja tootmisvahendid langesid nende monopolseks omandiks.
Marx muidugi mõisab, et teatud kapitali kogumine on edasiseks arenguks vajalik. Kasumi jagab Marx kaheks: investeeritavaks osaks ja teenimatuteks tuludeks. Ei ole õige, et kasum koguneb kapitalisti kätte , et ta elab teenimatute tulude abil hästi töölise arvelt. (Puhtal kujul on teenimatu tulu nt. rent).
Kapitalistliku ühiskonna üheks suureks miinuseks on pillamine, mis tekib konkurentsi tagajärjel. Nt. võib tuua reklaamikulud, mis ei lisa kaubale väärtust, kuid nõuab kapitali. Konkurentsi negatiivseteks külgedeks on aga tööliste töötingimuste pealt kokkuhoidmine ning ületootmine. (Masstoote tootmine on odavam).
Palgatööliste ja ettevõtete huvid ei kattu. Esimesed on huvitatud palgatööjõu väärtustamisest, teised aga võimalikult suurest kasumist. Selle tulemuseks on paratamatult klassivõitlus. See aga omakorda tõstatab probleemi: masinaid hakatakse massiliselt kasutama ning tööjõud jääb suurel määral töötuks.
Läbi säärase klassivõitluse jõuab ühiskond kommunismi lävele. Kommunismi kui külluse ühiskonna marksistlikus sotsiaalteoorias on kommunism ühiskonna kõige kõrgem arengutase. Kommunism on tööinimese kõrgtootlik tulevikuühiskond, milles saab teoks isiksuse igakülgne areng. Esimeseks etapiks kommunismini jõudmisel on sotsialism koos proletariaadi diktatuuriga. Kehtib põhimõte: igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema töö järgi. Selline külluse ühiskond on järgmine etapp ja see saabub siis kui talitatakse nii, et igaüks annab vastavalt oma võimetele ja saab vastavalt vajadustele. Majanduses toimub tootmine ühiskonnale kuuluvate tootmisvahenditega. Sotsialistid pidasid just koostööd inimloomuse põhielemenediks.
Areng toimub tootmissuhete ehk toodangu ja inimeste vaheliste suhete arenedes. Kes Vanas Roomas omas orja, omas ka orja toodangut. Seega elas omanike klass tööliste töö arvel. Kas see ei anna töölistele suurt eelist oma õigusi nõuda? Samas väitis Marx, et tundub, nagu ei vajaks omanikud töölisi niipalju kui töölised omanikke. Siinkohal väitis Hegel , et omanike klass tagab kultuuri, teaduse, usu, moraali jne.
Tänapäeval peetakse tööajast mittekinnipidamist ebamoraalseks, ebakultuurseks jne. Marx küsis, miks peaksime kinni pidama omanike poolt respekteeritud moraalist ja seadusandlusest? Marxi arvates on eraomandust soodustavatel seadustel hullutav mõju massidele. Kui omanike klass ise ei ole valmis muudatusi omandisuhetesse viima, siis peab seda tegema revolutsioon . Kuna kapitalism kui klassisüsteem ei ole võimeline arenema, oli tööliste võit ja klassivaba ühiskonna loomine ilmne. Kapitalism on sotsialismi tekkeks vajalik eeltingimus, kuna sotsialismi kehtestamiseks on vajalik materiaal -tehniline baas.

Marksistlik kirjandus- ja kunstiteooria

“ Kunst on alati ja kõikjal pihtimuse saladus ning samaaegselt selle ajastu surematu liikumine”. K. Marx
Nõukogude marksistliku esteetika järgi eristab kunsti teistest inimtegevuse liikidest (eriti rõhutatakse teadust) kujundilisus kui tegelikkuse peegeldamise ja esteetilise üldistamise eripärane vorm. Seega on kirjanduse (ja laiemalt kunsti) keskne mõiste kujund.
Vene nõukogude marksistlik kirjandusteadus tugines marksismi klassikute kultuuri- ja kirjandusarutlustele ning lisaks 19. sajandi vene revolutsioonilis-demokraatlike kriitikute ( Belinski , Herzen, Dobroljubov) ja Maksim Gorki vaadetele. See lähenemisviis ühendas kirjanduse filoloogilise analüüsi ajaloolise sotsiaalpoliitilise analüüsiga. Mille poolest positivism ja nõukogude marksistlik kirjandusteadus erinevad ja sarnanevad?
Oluline on mõlema jaoks see, et kunst peegeldab tegelikkust . Positivismi lähtekohaks on arusaam, et ühiskonnas ja looduses valitsevad samad seadused ning vaja on kanda loodusteaduslik mõtteviis üle kirjandusuurimisse. Marksismi järgi valitsevad ühiskonnas omad seadused, mille aluseks on majandussuhted . Mõlemad rõhutavad seaduste objektiivsust ning sellega koos vajadust nende seaduste mõju objektiivselt analüüsida. Positivismi järgi tuleb kirjandusteadusel tegelda faktidega, esteetiline pool jääb kõrvale. Marksismis on faktid jäänud, aga olulisim on tegelda kirjanduse ideoloogilise küljega. Selle objektiivne analüüs on võimalik ainult marksistlikku meetodit järgides.
Mõlemaid ühendab arusaam, et kunsti arenemist ei saa seletada kunstile ainuomaste ja eriliste arenguseadustega, vaid ühiskonna olemise ja muutumisega.
Positivism toob välja kaks kunsti mõjutavate tegurite rida. Ühelt poolt on kirjandust üldiselt määravad tegurid: rass (rahvuslik iseloom), miljöö (loodus, teised inimesed, füüsilised ja sotsiaalsed tingimused), moment (ajastu vaim). Teiselt poolt on olulised kirjaniku elu kolm komponenti: päritu, õpitu ja läbielatu.
Ka marksismi-leninismi järgi ei ole looming midagi iseseisvat . Seda determineerivad tegelikkus, ajajärgu teadmised ja filosoofiline mõte ning autori isik. Igas konkreetses kirjanduses on olemas individuaalne, ajalooline ja rahvuslik spetsiifika, mis väljendub eelkõige stiilis, keeles, ajaloolisest kogemusest tulenevas psüühilises laadis, konkreetsetes reaalides. Lisaks on leninismile oluline mõiste rahvalikkus, mis tähendab eeskätt rahva elutunnetuse sügavat psühholoogilist peegeldamist.
Marx üritas näidata, kuidas kunst on seotud erinevate klassidega, kuidas kunstiteosed sisaldavad informatsiooni majanduse kohta. Samuti ei tohiks kunsti mingil juhul olla keskendunud teatud isikutele vaid peaks olema demokratiseeritud. Kommunistlikus ühiskonnas ei ole kunstnikke – on vaid mehed, kes muuhulgas maalivad.
Kuigi Marxism on teadus, on see siiski teadlik kunstilisusest, kui ühest kõige tasuvamast kogemusest inimese elus. Väites, et Marxism on sotsiaalne süsteem, mis on pühendunud vabaduse saavutamisele ja ülimale heaolule, siis on täiesti kindel, et Marxism peab lubama kunstilist progressi .
Ajaloolisest seisukohast vaadatuna: Marxism soovis kunsti kasutada meetodina, kuidas kõrvale kalduda väikekodanlase kultuurilistest piirangutest. Dada- ja sürrealistid (eriti nemad) tõrjusid selle ühesuguse, jäiga kapitalistliku mõjuga kunsti ära, kaldudes ka ise põhivoolust kõrvale, et “väikekodanlust šokeerida” ning kultuuri, klassiteadvust, humanismi edendada.
Kapitalistlikus ühiskonnas, artistlikus mõttes läbi löömiseks, pidi kunstnik tootma “odavalt põnevust”, samuti oli ta võõrandatud endale iseloomulikust kunstist ühiskonna kaudu, mis oli taandanud oma kultuurilise toodangu koopiate tegemisele. Selle tulemusena – filmid olid ainult odavad koopiad /uusversioonid; raamatud olid plagiaadid, igasugused autentsed väljendused olid unustustehõlma vajunud või meelega kõrvale jäetud, mis oli aga mugavam ja rahaliselt kasulik. Kapitalistlikus kultuuriruumis, unikaalsus (väljendusvõime) on “maha murtud ” selle nimel, mis on turvaline, usaldusväärne ja piisav raha tegemiseks. Kunsti tegemine peab end ära tasustama!
Väikekodanliku kunsti hegemoonia kapitalistlikus ühiskonnas ei tule aga üllatusena. Kunst teenib ühiskonna “omaniku” huve, proletariaadi kunsti aga eirati, lämmatati, sest seda nähti ohuna . Kapitalismi ühiskonnas “kunstnik” on elukutse , mis on kindlaksmääratud selle järgi, palju sa töötad ja palju sellest ka maha müüa suudetakse.

Marksismi pärand

Puhas kommunism on võimatu. Ka puhas kapitalism on võimatu. Marxi teene on kapitalismi probleemide selge väljatoomine. Marksistlike vaadete ümberlükkamisega on näinud vaeva neoklassikud, neist on ideid ammutanud XX sajandi suurimaks majandusteadlaseks peetud John Maynard Keynes . Väga oluline on töörahva huve kaitsvate parteide olemasolu.
Turumajanduse põhiprobleemiks on kasumi osa, mis jääb järele pärast ettevõtja palga ja investeeringute mahaarvamist. Kommunismi-idee puhul seda viga polnud. Põhirõhk oli tarbekaupade tootmisel. Tehnoloogia liiga kiire areng ei saanud olla loodusest liialt palju võtmise ja rantjee elu elamise eelduseks. Ühiskonnaliikmed peavad mõtlema, kas nad tahavad kohe "hästi" või võimalikult kaua ja tegelikult hästi elada. See esimene "hästi" on küsitav sellepärast, et liigne vara, mida ära ei jõuta kulutada, vaevalt kedagi õnnelikuks teeb. Kui nüüd panna ettevõtjad maksma ära kogu teenimatuid tulusid, jõuaksime kommunismi, milles on säilinud eraomand. Põhjendus on järgmine: investeeringuteks raha küll on, kuid teatavaks kapitali akumuleerimiseks tootmise laiendamise eesmärgi seda enam ei jätku. Eesmärgiks ei saa olla mitte arengu peatamine, vaid selle hoidmine niisugusel tasemel, millega inimkond kaasas suudaks käia. See tähendab, et ei tekiks liiga teravaid kontraste kõige vaesemate ja kõige rikkamate vahel.
Probleemile on vasakpoolsetel jõududel pakkuda kahte erinevat lahendust : progres­siivset tulumaksu ja lühemat tööpäeva. Progressiivse tulumaksu eeliseks on, et väiksemate sissetulekutega majandussubjektidele jäetakse hingamisruumi. Maksurahaga saab toetada neid, kes toetust vajavad. Puuduseks on asjaolu, et kui toetused lähevad liiga kõrgeks, kaob inimestel motiiv teha lihttööd. Lühema töönädala puhul on olukord vastupidine : inimestele antakse võimalus tööga raha teenida, tekib rohkem töökohti. Samal ajal on see nõks ebaaus väikeettevõtjate suhtes. Ettevõtlusega alustada on niigi raske, nüüd aga tahetakse olukorda veelgi keerulisemaks, lausa võimatuks teha. Ohuks on ümbrikupalka saavate isikute armee suurenemine.
Keynes pakkus välja idee riigil teostada mõõdukat inflatsiooni. See sunniks kapita­liste mitte vara liigselt koguma, vaid tootmisse investeerima ning sedasi ka töökohtade arvu suurendama. Antud plaanil on jällegi väikeettevõtjaid diskrimineeriv kõrvalmaitse. Ühelt poolt suuremad firmad küll loovad töökohti juurde, kuid teiselt poolt nende läbi, kes pankrotti lähevad, põhjustatakse jällegi suure hulga töötute tekkimine.
Võiks proovida rakendada kõiki abinõusid üheskoos. Rakendades progressiivset tulumaksu, võib toetada vanu ja lapsi. Lühema töönädala puhul suureneks töö intensiivsus, väheneks tööjõu raiskamine ning töövõimelised isikud teeniksid elatusvahendid ise välja. Mõõdukas inflatsioon ei laseks progressiivsel tulumaksul liiga kõrgeks paisuda, teenimatute tulude osakaal väheneks varjatult. Seda teed arvatavasti ükskord ka minnakse.
Marksismi teise poole – kommunistliku ühiskonna loomise idee – kõige suurem viga oli ilmselt selles, et üleminekut taotleti liiga järsku ja vägivaldselt. Tänapäeval peetakse edumeelseteks neid riike, kes tähelepanu pööravad ka sotsiaalpoliitikale ning loodusressursside säästlikule kasutamisele. Kahtlemata on võrreldes XIX sajandiga paranenud töölisklassi seisukord . Tundub, et majanduses ja poliitikas on üldine tendents tasakaalupunkti poole liikumisele suunatud, kuid kas sinna kunagi jõutakse, on iseküsimus. See tasakaalupunkt tegelikult kujutabki kommunismi. Mida pikem on tee sinna, seda parem, sest küpsusfaasile järgneb langusfaas . Niisugune areng on paratamatu ning seda kunstlikult kiirendada või pidurdada püüdes ootab ees läbikukkumine.
Kui ühiskond oma arengus on teel tasakaalupunkti ehk kommunismi poole, siis järelikult on tegemist sotsialistliku ühiskonnaga. Sotsialism on ju kommunismi jõudmise eeletapiks. Marksismi kohaselt aga on just kapitalistlik ühiskond eelduseks kommunistliku ühiskonna tekkimisele. Marx pärandas meile mõiste kapitalism, ent on kaheldav, kas ta kunagi selle peale tuli, et kapitalism tegelikult ongi sotsialism.