Pinnamood Absoluutne kõrgus- kõrgus mere pinnast Madalik- abs.h jääb alla 200m Alamik- allpool maailma mere taset Lauskmaa- künklik tasandik, kus asuvad künkad, orud, madalikud ja nõod Kiltmaa- kõrgtasandik, kus abs.h on üle 500m Mäestik- paralleelsete mäeahelike ja nendevaheliste nõgude ning orgude rühm Mägismaa- mägise pinnamoega ala, kus korrapäratult paiknevad mäeahelikud vahelduvad kõrgtasandikega Mandrilava e self- Maailmamere veega üle ujutatud mandri servaala sügavusega enamasti kuni 200m, mandrilava laius võib ulatuda paarisajast meetrist kuni tuhande kilomeetrini Mandrinõlv- mandri ja ookeani geoloogiline piir, kus ookeaninõgu muutub järsult sügavaks Süvik- üle 6000m sügavune pikk ja kitsas nõgu maailmameres, mis on tekkinud ookeanilaama sukeldumise kohta Erosioon- pinnase ärakanne tuule, liustike, voolu- ja vihmavee mõjul Luide- tuule kuhjatud liivast pinnavorm, mis asub enamasti rannikul või kõrbes
keskmäestikud, pangasmäestikud. Eemalduvad tiheduse ja basaltse magma tõttu. Mandriline + mandriline: põrkuvad tekib kurdmäestik, maavärinad, Himaalaja mäestik. Mandriline ja ookeaniline: ookeaniline sukeldub, tekib kurdmäestik, maavärinad ja vulkaanid, süvikud, Andide mäestik, Peruu-Tšiili süvik. 6) Kuum täpp Magma pressib läbi maarkoore, sulatab selle ära. Tekivad saared, nt Hawaii saarestik. Tekib seal, kus pole laamade servaala. 7) Maavarade kaevandamise probleemid Sotsiaalprobleemid: tervishoid, sooline disproportsioon Keskkonnaprobleemid: muldade hävinemine, põhjavee taseme langus, pinnase reostumine, õhusaaste, maapinna sissevarisemine, pinnase soostumine, teiste maavarade hävitamine. 8) Vulkaanide tekkepõhjused, paiknemine Vulkaanid tekivad laamade servaaladel, kahe ookeanilise laama ning ookeanilise ja mandrilise laama põrkumisel. Magma hakkab maakoorest üles liikuma ja väljub koldest
Sünökoloogia populatsioonide omavahelised suhted, koosluste ja keskkonnatingimuste vahelised suhted Struktuurne mitmekesisus suuruseline, funktsionaalne, ajaline või ruumiline Dominant koosluse organismirühmas ülekaalus olev ja selle aineringes tähtsaim liik Taimekoosluse dominandid leitakse katvuse või biomassi järgi, harilikult iga rinde jaoks eraldi Loomakoosluses leitakse dominandid enamasti loomarühmade jaoks eraldi Servaala ehk ökoton kahe järsult erineva maastiku või koosluse siirdevöönd, mis sisaldab mõlema elemente ja seetõttu on liigirikkam (servaefekt) Taastumine ehk demutatsioon tugev häiring, taastub algne või vaesem kooslus Suktsessioon ehk koosluse vahetus pöördumatu ümberkujunemine, mis toimub sadade kuni tuhandete aastate jooksul, muutub koosluse koosseiss ja struktuur, kujuneb uus kooslus Autogeenne koosluse sisesed tegurid Allogeenne välistegurite toimel
kttimistingimused on paremad. Eesti alad on aga enamasti kultuuristatud ja hunti vib rohkem kohata vsastikes ja rabades. Talvel on hundid seoses toiduhankimisega karjalise ja hulkuva eluviisiga, suvel aga elatakse paariti ning pesa rajatakse veekogu rde looduslikku varjulisse paika, harva kaevatakse pesa ise. Hundi kodu ja kodupaik ei saa olla midagi vga selgelt piiritletavat, kuid tal on vgagi kindlad nudlused elupaigale. Hunt vajab varjevimalusi, mida saavad pakkuda Eestis vaid raba servaala siirdemetsad ja suuremad metsamassiivid: seal leidub pidevalt ka sobivat toitu. Toiduks on neil metskitsed, metssead, pdrad, valgejnesed jt. Samuti sobivad sooservad kige paremini hundikutsikate ilmaletulekuks, sest vesi peab olema lhedal: kohe, kui nad hakkavad sma liha, on neil vaja juua. Vikesi kutsikaid kaugete joogikohtade juurde viia oleks ohtlik, seeprast on hundi urud enamasti kmnekonna vi vhemalt mnesaja meetri kaugusel veest kraavist, allikast, ojast vi mnest lombist
ebaproportsionaalselt suurel määral ning hoiavad sellega koosluse struktuuri. Nt suured herbivoorid, tippkiskjad, kobras 30. Kaitsealade suuruse ja sidususe problem looduskaitses Kaitseala on kõige tõhusam kui ta on sobiliku suurusega ehk ei ole nt erinevad liigi elupaigad, mis asuvad ühes piirkonnad, jaotatud mitmeks väikseks kaitsealaks vaid üheks suureks. Igal kaitsealal on servaala, kus kaitse ei ole nii efektiivne, kui kaitseala sees. Mida väiksem on kaitseala, seda suurem on servaala negatiivne mõju. Lendoravate kaitse näiteks ei ole hästi planeeritud, kuna kaitstud on vaid üksikud elupaigad, mitte terve elupaikade ala. See tähendab, et kaitsealade vahelt võib näiteks maha võtta kõik puud, mis aga tähendab, et lendoravad ei saa liikuda teisele kaitsealale ning seetõttu ei pruugi leida paarilist ja suureneb suremus
väikest lappi; vüimalikult palju katiseväärtuslikke liike peaks seal olema; ala peaks jätkusuutik olema jne SLOSS - dilemma ja arutelu (suure ja väikse kaitseala eeliste ja puuduste võrdlus)- vastasseis, kas luua 1 suur või selle asemel mitu väiksemat kaitseala. Analüüsid on näidanud, et sõltuvalt liigi rühmast, kk- poliitilisest ja maj.tingimustest ei ole ühest vastust. Suurel alal on mitmekesisem toidu-ja elupaiga valik, liigirohkem, suurem elupaikade ja servaala suhe, mitmekesisemad liikidevahelised suhted,. Samas nt tippkiskjatele on vaja suurt ala, sest nad elavad hõredalt, väiksem killustatus. Väiksed kaitsalad peavad olema sidusad ja üksteist toetama. Põhja aafrikas uuriti ja leiti, et üle 1000km2 suurusel ala on väljasurine null, väiksematel aladesl kaob liike arvestataval määral. Nüüd otsustatakse lähtudes konkreetsest liigist ja kohalikest oludest Ökosüsteemide sidusus ja selle arvestamine kaitsealade planeerimisel-
Sageli on võimalik põllumajandusmaastike liigirikkust ja maastikulist mitmekesisust ise suurendada, rajades näiteks mitmeaastase taimestikuga põllupeenraid, põõsasribasid, märgalasid. Lisaks saab põllumees hoida ja aidata oma talu ümbruskonnas talvituvaid loomi ja linde talviste söögipaikade rajamise ja pesakastide valmistamisega (M. Semm 2003). Servaalad (põllupeenrad) Kahe koosluse vahele jääv servaala on oluline paljudele liikidele. Metsaservade väärtus elupaigana suureneb, kui metsaserv ei ole järsk ega avatud, vaid ääristatud põõsastikuga. Kuuskedega servavööndites elavad meelsasti arglikud põllul toituvad liigid. Rikkalikum on elustik põlluservades, kus kasvab ka õitsvaid taimi ning lehtpõõsaid ja -puid. Neid kasutavad rästad, talvike ja aedpõõsalind. Kadakad meelitavad pesitsema karmiinleevikese, punaselg-õgija ja rohevindi. Põldude
keskkonna (abiootilise ja biootilise keskkonna ühendus). Ökosüsteem on funktsionaalne süsteem, milles toitumissuhete (aine- ja energiaülekanne) kaudu seostunud organismid koos keskkonnatingimuste kompleksiga moodustavad isereguleeruva areneva terviku. Ökosüsteemi kolm tähtsamat komponenti on kooslus, energiavoog ja aineringe. Peamiseks uurimisobjektiks on nende vastastikused suhted. 60. Ökoton ehk servaala on kahe järsult erineva maastikuosise või koosluse siirdevöönd, mis sisaldab mõlema elemente ja on seepärast keskkonnalt komplekssem või liigirikkam kui kumbki neist (servaefekt).
13. Miks on liustikud meile tähtsad? Nad on olulised maailmamere veetaseme reguleerijad. 14. Millistes tingimustes tekivad liustikud? Madala aasta keskmise õhutemperatuuri ja rohkete sademetega. 15. Kuidas erineb mägiliustiku ja mandriliustiku liikumine - mõlemad liiguvad, aga mis tegurite mõjul? Mägi- ehk oruliustikud liiguvad piki orge raskusjõu mõjul kõrgemalt madalamale. Mandriliustikud liiguvad radiaalselt jäätumiskeskmest servaala poole. 16. Kuidas tekivad ookeanis triivivad jäämäed? Mis piirkonnas on neid rohkesti? Need on tekkinud liustiku küljest lahti murdes. Neid on peamiselt Atlandi ookeani põhjaosas ja Antarktise ümbruses 17. Kuidas on mandrijää kujundanud Eesti pinnamoodi? Nimeta mandrijäätekkelisi pinnavorme Eesti ala on pidevalt kerkinud peale eelmist jääaega 13 000 a tagasi. Voored, oosid, mõhnad, liivikud, kulutusnõod, paetasandikud, moreentasandikud, -künkad ja -seljakud 18
Alles jäävad elupaigalaigud on sageli üksteisest isoleeritud ning paiknevad oluliselt muudetud ja ökoloogiliselt degradeerunud maastikus. Servaaladel valitsevad muutunud elutingimused. Tekkinud väiksemad elupaigalaigud on suurematest tundlikumad äärmuslike keskkonnasündmuste suhtes ning seega ohustatud igasugustest (k.a. juhuslikest) teguritest. Killustumisest järele jäävatel elupaigalaikudel on algsete elupaikadega võrreldes kaks olulist erinevust: esiteks on tekkinud fragmentide servaala suhe sisealaga võrreldes suurem ja teiseks on iga elupaigalaigu keskosa servale lähemal. Killustumine võib piirata liikide võimalusi levida ja uusi alasid koloniseerida (nt mõned imetajad ei ületa lagedaid alasid). Loomade toitumisvõimalused vähenevad, kuna ressursse on väikesel elupaigalaigul vähe. Populatsiooni kaheks jagamine võib põhjustada populatsiooni arvukuse languse või isegi väljasuremise. Kuidas ökolõkse ära tunda?
Alles jäävad elupaigalaigud on sageli üksteisest isoleeritud ning paiknevad oluliselt muudetud ja ökoloogiliselt degradeerunud maastikus. Servaaladel valitsevad muutunud elutingimused. Tekkinud väiksemad elupaigalaigud on suurematest tundlikumad äärmuslike keskkonnasündmuste suhtes ning seega ohustatud igasugustest ja juhuslikest teguritest. Killustumise järele jäävatel elupaigalaikudel on algsete elupaikadega võrreldes kaks olulist erinevust: esiteks on tekkinud fragmentide servaala suhe sisealasse suurem ja teiseks on iga elupaigalaigu keskosa servale lähemal. Killustmine võib piirata liikide võimalusi levida ja uusi alasid koloniseerida (nt mõned imetajad ei ületa kagedaid alasid). Loomade toitumisvõimalused vähenevad, kuna ressursse on väikesel elupaigalaigul vähe. Populatsiooni kaheks jagamine võib põhjustada populatsiooni arvukuse alnguse või isegi väljasuremise. 4) Kuidas ökolõkse ära tunda?
sarnaseid värvusreaktsioone. Pärmikolooniate kirjeldamine. Erinevaid pärmseente perekondi iseloomustavad rohkem või vähem erinevad koloonia tunnused. Vähemalt 24 tunni vanuseid kolooniaid vaadeldakse luubi või binokulaarmikroskoobi abil (väikestel suurendustel) ning kirjeldatakse koloonia konsistentsi (kuiv versus limane, vahane), värvust (valge, roosa, must või pruun), kuju (kõrge versus lame, sile versus ebatasane) ja koloonia servaala (sile versus ebatasane). Morfoloogiatest. Selgitatakse pärmseente võimet moodustada erinevat tüüpi struktuure, nagu hüüfid, pseudohüüfid, klamü- dospoorid, artrokoniidid. Kasutatakse maisiagarit või kartul-glükoosagarit. Optimaalne inkubeerimistemperatuur on 23–25 ºC, kestus 48 tundi. Enamik Candida perekonna liike moodustavad maisiagaril pseu- domütseeli. Liigile C. albicans on tüüpiline klamüdospooride moodustumine. Seerumtest. Võimaldab samastada Candida albicans’i
annaabi.ee 
